3-16-1410/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.10.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1410

Haldusasi

MM kaebus Tallinna Vangla toimingute (pakis

saadetud

kalendermärkmiku

ja

märkmepaberite

äravõtmine

ning

läbiotsimise

käigus

olmeprügi

äravõtmine)

õigusvastasuse

tuvastamiseks,

märkmepaberite tagastamiseks kohustamiseks ning

Tallinna

Vangla

09.06.2016

vaideotsuse

nr

5-

15/16/200-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – MM

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Kerli Lubja

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23.12.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MM apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta MM apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.12.2016

otsus haldusasjas nr 3-16-1410 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.11.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-16-1410

2(8)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla valvur võttis MM-le saadetud kirjadest 25.04.2016 ära post-it

märkmepaberid ja 03.05.2016 kalendermärkmiku. 24.05.2016 võeti kambri nr 341

läbiotsimise käigus muu hulgas ära olmeprügi. Esemete äravõtmise kohta koostati aktid (tl 7-

9).

2. MM esitas Tallinna Vangla direktorile vaide, milles palus tagastada post-it

märkmepaberid, kalendermärkmiku, tühjad plastmasstopsid ja papitükid. Tallinna Vangla

jättis 09.06.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/200-2 (tl 12) vaide rahuldamata. Post-it paberid

on kontoritarve, mille omamine on Tallinna Vangla kodukorra p 7.1.18 kohaselt kinni

peetavale isikule keelatud; kalendermärkmiku omamine on keelatud kodukorra p 7.1.50

kohaselt, sest kõvade kaantega või spiraalköites kalendermärkmiku läbiotsimine on

ajamahukas ning sinna vahele peidetud keelatud esemed võivad jääda avastamata; topsikute ja

papitükkide omamine on keelatud kodukorra p 7.1.39 kohaselt, kuna asjade hoidmine karpides

takistab kambrite efektiivset läbiotsimist ja jälgimist; kinni peetavale isikule piisab toiduainete

hoidmiseks kahest lubatud säilituskarbist.

3. MM esitas Tallinna Halduskohtule 13.07.2016 kaebuse (täiendavad seisukohad

22.11.2016), milles taotles kalendermärkmiku, märkmepaberite ja nn olmeprügi äravõtmises

seisnevate toimingute õigusvastasuse tuvastamist, märkmepaberite tagastamiseks kohustamist,

vaideotsuse tühistamist, Tallinna Vangla kodukorra p 7.1.39 osalist tühistamist ning p-de

7.1.18 ja 7.1.50 õigusvastasuse tuvastamist ja tühistamist.

Tallinna Halduskohus tagastas 26.09.2016 määrusega (jõustunud) kaebuse Tallinna Vangla

kodukorra p 7.1.39 osalist tühistamise ning p-de 7.1.18 ja 7.1.50 õigusvastasuse tuvastamise ja

tühistamise nõuete osas ning võttis kaebuse menetlusse kalendermärkmiku, märkmepaberite ja

olmeprügi äravõtmise toimingute õigusvastasuse tuvastamise, märkmepaberite tagastamiseks

kohustamise ja vaideotsuse tühistamise nõuetes. Määruse põhjenduste kohaselt ei olnud

kaebaja läbinud kodukorra punktide tühistamise nõuete osas kohustuslikku kohtueelset

menetlust ning õigusvastasuse tuvastamise nõuete esitamine pole lubatav, sest kaebajal ei saa

olla huvi ega vajadust nende sätete vaidlustamiseks.

Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Esemete äravõtmise aktid ei sisalda toimingu põhjendusi ega viidet toimingu aluseks

olevatele normidele.

2) Kaebaja ei nõustu vaideotsuse põhjendusega post-it paberi ohtlikkuse kohta. Kambri

uksesilm on võimalik katta mistahes paberitükiga, kui paber katta hambapasta, seebi või

süljega. Kaebaja on saanud vanglateenistuse ametnikelt sarnastele post-it paberitele kirjutatud

märkmeid. Pesumajast tulnud riidepakil on nimi kirjutatud kleeplindile. Ka toiduainete või

hügieenitarvete pakendite etiketid on kaetud kleepmassiga. Märkmepaberi näol ei ole tegemist

kontoritarbe, vaid kirjatarbega.

3) Kaebaja ei nõustu vaideotsuse põhjendusega, et kalendermärkmik kuulub keelatud esemete

hulka. Kaebajale on korduvalt saadetud raamatuid, mis on köitmise poolest samasugused,

3-16-1410

3(8)

mistõttu ei saa kalendermärkmiku äravõtmist õigustada viitega köitele. Kaebaja vajab

kalendermärkmikku ja märkmepabereid igapäevaseks õppeks ja tööks.

4) Olmeprügina äravõetud pakendid olid soetatud vangla vahendusel. Tõsiseltvõetavaks ei saa

pidada väidet, et kilekottides olevaid asju on topsikus olevatest lihtsam läbi otsida. Erinevalt

kilekottidest saab karpe või topsikuid asetada kapis üksteise peale, mistõttu on kapp rohkem

korras ja läbiotsimine hõlpsam. Kaebaja kasutab papitükke lõikelauana, et mitte lõigata sibulat

otse laual. Äravõetud topsikuta pole lahti lõigatud sibulat kusagil hoida. Topsikut on vaja ka

žileti loputamiseks kuumas vees. Karp on vajalik või hoidmiseks. Viide karpide

topeltpõhjadele on asjakohatu, sest tegemist oli vangla poest ostetud toiduainete pakenditega.

5) Kaebaja palus tuvastada, et temalt asjad ära võtnud vanglateenistuse ametnikud panid toime

distsiplinaarsüüteo. Distsiplinaarsüüteo on toime pannud ka vangla direktor, kehtestades

vangla kodukorras ilmselgelt ebamõistlikke piiranguid lubatud asjade osas. Vangistusseaduse

(VangS) ja vangla sisekorraeeskirja (VSKE) sätted on põhiseadusega (PS) vastuolus. Lisaks

palus kaebaja tuvastada, et vangla poolt pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kaebajale

antud infoleht selle kohta, milliseid esemeid võib kinnipeetavale kirjas saata, vastab tühise

haldusakti tunnustele.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Vangla kodukorra p-st 7.1.18 tulenevalt on üldjuhul kontoritarvete omamine kinni

peetavale isikule keelatud, sest nende läbiotsimine on keerukas ja neid on võimalik kasutada

pisikeste keelatud esemete (nt nõelad, narkootilised ained) peitmiseks. Kleepmassi sisaldavaid

esemeid saab kasutada keelatud esemete kleepimiseks raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse,

vangla vara kahjustamiseks ning piltide, plakatite ja dekoratsioonide riputamiseks. Kodukorra

p-ga 7.1.24 on keelatud esemed, mille eesmärgipärane kasutamine eeldab pindade,

ehituselementide vms kinni katmist. Kalendermärkmik ja märkmepaberite plokk on sellised

esemed, mille vahele on hõlbus peita vanglas keelatud esemeid või aineid. Veendumaks, et

kirjaga saadetav ese ei sisalda keelatud esemeid, tuleks vanglateenistusel kontrollida iga

lehekülge eraldi, samuti veenduda, et märkmiku kaante sisse või vahele ei ole peidetud

keelatud esemeid. Kinni peetaval isikul on võimalik soetada vangla kauplusest valget

kirjapaberit, kaustikuid ja joonistusplokke. Kalendermärkmikku ei saa samastada raamatuga,

sest vangla on lubanud raamatute maksikirjaga saatmist erandina vangistuse eesmärkide

täitmise huvides.

2) VangS § 66 lg-te 1 ja 2 kohaselt on vanglateenistuse ametnik pädev keelatud esemete

avastamisel need kinnipeetava valdusest eemaldama. Vanglale ei tulene VSKE §-dest 70-72

kohustust viidata aktis konkreetsele õigusaktile (nt kodukorra punktile) ega esitada äravõtmise

põhjendust.

3) Kaebajalt olmeprügi hulgas ära võetud tühjad pakendid, topsid ja papitükid on kodukorra p

7.1.39 kohaselt keelatud esemed, kuna nende läbiotsimine on keerukas. Iseäranis lihtne on

peita keelatud esemeid topeltseinte või –põhjadega mahutitesse. Karbid on reeglina tugevast

materjalist ning teravate nurkade või servadega ja neid saab kasutada isikute ründamiseks.

Vanglas on lubatud omada piisavas koguses sihtotstarbelisi karpe ning vangla tagab

toidunõud, mida on võimalik kasutada toidu tarbimiseks ja hoiustamiseks.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 23.12.2016 otsusega kaebuse osaliselt ning tuvastas, et

Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes 24.05.2016 toimunud läbiotsimise käigus kambrist nr

314 olmeprügi hulgas kolme papitüki äravõtmises, oli õigusvastane. Muus osas jättis kohus

kaebuse rahuldamata. Kohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 3,75

eurot.

3-16-1410

4(8)

1) Kaebaja viibis vaidlustatud toimingute ajal vanglas vahistatuna. VangS § 90 lg-st 1 ja § 15

lg 2 p-st 3 tulenevalt on vahistatule muu hulgas keelatud asjad, mis võivad ohustada vangla

julgeolekut või korda. VangS § 15 lg-s 2 on loetletud keelatud esemete kategooriad

üldtunnuste alusel, lg-tega 3 ja 4 on antud seadusega keelatud esemete kategooriate täpsema

sisustamise õigus vastavalt justiitsministrile (kes on seda teinud VSKE §-s 641) ning

vanglateenistusele. See tähendab, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja

esemeid, mis ei ole kantud keelatud asjade loetellu, kuid mis vastavad VangS § 15 lg-s 2

sätestatud tingimustele. Vanglateenistus saab keelata vahistatule või kinnipeetavale asju

haldusaktiga. Selliseks haldusaktiks on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 mõttes

üldkorraldusena käsitatav Tallinna Vangla kodukord.

Vahistatu või kinnipeetav, kes leiab, et vangla kodukorra säte rikub tema subjektiivseid

õigusi, saab vastava sätte vaidlustada vaides ning selle rahuldamata jätmise korral

halduskohtule esitatavas tühistamiskaebuses. Kaebaja püüdis kaebusega taotleda ka Tallinna

Vangla kodukorra p-de 7.1.18, 7.1.39 ja 7.1.50 tühistamist, ent selles osas on kaebus

tagastatud. Seetõttu on praeguse vaidluse seisukohast asjasse puutumatud kaebaja väited, mis

seonduvad kodukorra sätete õigusvastasusega. Vangla kodukord kehtib võimalikust

õigusvastasusest sõltumata kuni kehtetuks tunnistamiseni. Seoses kaebuse vastavas osas

tagastamisega ei ole kodukorra sätete tühistamise nõue vaidluse esemeks. Siiski on ekslik

kaebaja seisukoht, et keelatud esemete täpsema loetelu kehtestamine ministri määruse või

vanglateenistuse haldusaktiga on iseenesest põhiseadusega vastuolus. PS §-st 19, §-st 32 ega

ühestki muust PS sättest ei saa teha järeldust, et keelatud esemete üksikasjalik loetelu peaks

sisalduma seaduses. PS § 32 teise lõike teises lauses sätestatuga on igati kooskõlas keelatud

esemete määratlemine seaduses üldtunnuste alusel ning see ei välista neile üldtunnustele

vastavate esemete üksikasjalikumate loendite kindlaks määramist määruse või haldusaktiga.

Kui isik leiab, et mõni VSKE §-s 641 nimetatud ese ei vasta VangS § 15 lg-s 2 sätestatud

tingimustele, saab ta asja äravõtmist või kätteandmisest keeldumist vaidlustades tugineda

VSKE vastava sätte põhiseadusevastasusele. Kui isik pole rahul vangla kodukorra sättega,

saab ta taotleda selle tühistamist. Praegusel juhul on vastustaja põhjendanud kaebajalt esemete

äravõtmist viitega Tallinna Vangla kodukorra sätetele. Kuna nende sätete õiguspärasus ega

kehtivus ei saa olla praeguses asjas vaidluse all, tuleb hinnata, kas esemed, mis kaebajalt ära

võeti, on vangla kodukorra kohaselt keelatud esemed.

2) Post-it märkmepaberid ning kalendermärkmik, mis saadeti kaebajale maksikirjas, on

käsitatavad keelatud esemetena Tallinna Vangla kodukorra p 7.1.18 tähenduses. Nimetatud

sätte kohaselt on kinnipeetavale (p 1.3 kohaselt käib see ka vahistatu kohta) keelatud kunsti-

ja kontoritarbed, v.a sättes loetletud esemed. Asjaolu, et VangS § 741 p 3 kohaselt on

vahistatule lubatud pakis saata mh kirjatarbeid, sh pabereid, ei välista teatud liiki kirjatarvete

ja paberiteks kvalifitseeruvate esemete keelamist, kui selleks on adekvaatne põhjendus.

Adekvaatne on vangla põhjendus, et liimiribaga post-it märkmepaberite läbiotsimine

võimalike keelatud esemete või ainete leidmiseks on aeganõudev ja keeruline. Kontrollimaks,

ega märkmepaberi liimipindade vahele pole peidetud pisikesi teravaid esemeid või keelatud

aineid, tuleks märkmepaberipakk lahti lammutada. On tõsi, et vangla poolt näitena toodud

mälukaardi tõhus peitmine post-it märkmepaberi liimiribade vahele on raske, küll aga ei saa

seda öelda nt õhukeste ja väikeste (sealjuures painduvate) terade vms kohta. Selliste

märkmepaberiblokkide läbiotsimine ja keelatud esemete puudumise tuvastamine pole

võimatu, kuid on ebaproportsionaalselt aeganõudev. Pidades silmas, et kinnipeetaval on

võimalik vangla kaudu soetada kirjapaberit ja –plokke, on tal olemas mõistlik alternatiiv

liimiribaga post-it märkmepaberitele ning kirjalike märkmete tegemine ei ole oluliselt

takistatud. Asjaolu, et sellises märkmepaberiplokis on võimalik peita pisikesi ohtlikke ja

keelatud esemeid, on piisav põhjus, mis õigustab eseme keelamist ning vangla muude

põhjenduste hindamine pole seetõttu vajalik. Siiski märkis kohus seoses kaebaja etteheidetega

3-16-1410

5(8)

vangla põhjendustele kambri seinte lubamatu katmise, keelatud esemete raskesti

ligipääsetavatesse kohtadesse kleepimise või uksesilma kinni katmise kohta, et samasuguste

pahanduste tegemise võimalikkus ka kinnipeetavate käsutuses olevate muude esemetega (nt

pakendite liimiribadega etiketid) ei tähenda, et liimiribaga märkmepaberite omamine peaks

olema lubatav. Vangla turvalisuse tagamiseks on oluline, et kinni peetavatel isikutel oleks

igasuguste pahanduste tegemiseks võimalikult vähe võimalusi ning vanglateenistusel oleks

efektiivselt võimalik teostada nende üle kontrolli. Tõhus kontroll eeldab mh võimalust

teostada läbiotsimisi kiiresti ning leida üles keelatud esemed. Mida rohkem on kinnipeetaval

asju ja ajamahukam nende läbiotsimine, seda väiksem on järelevalvemeetmete efektiivsus.

3) Eeltoodud põhjustel oli õiguspärane ka kalendermärkmiku äravõtmine. Vanglateenistusel

on arvestatavad kogemused vangla julgeoleku tagamisel ning nõustuda tuleb vangla

selgitusega, et sedalaadi märkmike kaante vahele on võimalik peita keelatud esemeid ja aineid

ning raskendada oluliselt nende leidmist. Mis puudutab kaebaja väidet, et kalendermärkmik

sarnaneb kinnipeetavatele lubatud raamatutele, siis selles osas on vastustaja selgitanud õigesti,

et tegelikult kaasnevad sarnased ohud ka raamatutega, kuid nende omamist peetakse

võimalikuks, kuna raamatute lugemisega kaasnev positiivne mõju kaalub üles nende

omamisega kaasnevad ohud. Kalendermärkmiku omamisel ei ole raamatuga võrreldavaid

positiivseid mõjusid ning kalendermärkmiku asemel saab kinnipeetav talle vajalikud ja

meelepärased ülestähendused teha kirjapaberile või –plokkidesse, mida on võimalik soetada

vangla vahendusel.

4) Vanglateenistuse ametnikul ei ole märkmepaberite ja kalendermärkmiku äravõtmisel

kohustust märkida vastavasse akti asjade äravõtmise põhjendust. Keelatud esemete

äravõtmine on toiming, mille põhjendamisele ei laiene haldusakti põhjendamise nõuded.

Toimingu puhul võib põhjendused esitada hiljem puudutatud isiku nõudmisel, vaideotsuses

või kohtumenetluse käigus. Kalendermärkmiku ja märkmepaberite äravõtmise aktid vastavad

VSKE § 71 nõuetele. Äravõetud esemeid on kirjeldatud piisavalt, et selguks nende iseloom

ning oleks võimalik hinnata, kas need kuuluvad keelatud esemete hulka.

5) 24.05.2016 läbiotsimise käigus koostatud akt ei ole nõuetekohane. Nimetatud akti kohaselt

on ära võetud mh olmeprügi. Sõna „olmeprügi“ ei kirjelda leitud eset nii, nagu seda nõuab

VSKE § 71 lg 1 p 1. Iga leitud eset tuleb kirjeldada selliselt, et esemed oleksid

identifitseeritavad. Aktist ei selgu, millised esemed olmeprügi hulka kuulusid. Kuna vastustaja

ei ole esitanud muid andmeid ega vaielnud vastu vaide sellekohasele väitele, pole vaidlust

selles, et nn olmeprügina võeti kaebajale kuulunud asjade hulgast ära kaks tühja võitopsi ning

veel kaks topsi, mis olid mingite toodete pakendiks, ning kolm pappalust, mis pärinesid

samuti toidukaupade (kalafileed) pakenditest.

6) Topside äravõtmise õiguslikuks aluseks on vangla kodukorra p 7.1.39, millest tulenevalt ei

tohi kinnipeetaval olla muid asjade hoiustamiseks mõeldud anumaid, mahuteid ja kotte, peale

vanglateenistuse loal või vanglateenistuse poolt väljastatud koti, viie kilekoti, kuni kahe mitte

rohkem kui 1-liitrise mahutavusega plastikust säilituskarbi ning veefiltreerimiskannu,

seebikarbi, hambaharjakarbi ja proteesikarbi. Kaebajalt äravõetud karbid ei kuulu

eelnimetatud kategooriate hulka ning on seega käsitatavad keelatud esemetena. Kuigi kaebus

on kodukorra vastava sätte tühistamise nõude osas tagastatud ega ole seega praeguse

kohtuasja esemeks, möönis kohus, et asjakohaseks ei saa pidada vangla selgitust, et topside

keelamine on vajalik selleks, et vältida neist tekkivate kildude kasutamist enese või teiste

vigastamiseks. Samuti ei saa selliste vanade tootepakendite puhul pidada tõsiseltvõetavaks

topeltpõhjade ja –seintega seonduvaid argumente. Küll aga on vastustaja viidanud

põhjendatult sellele, et anumate keelamine on vajalik vangla julgeoleku tõhusa tagamise ning

kiire ja efektiivse läbiotsimise huvides. Küsimus pole niivõrd topsikutes, karpides ja anumates

endis, vaid selles, et mida rohkem neid on, seda rohkem on neis võimalik hoida igasuguseid

3-16-1410

6(8)

asju, mille läbiotsimine on aeganõudev ning kahaneb keelatud esemete leidmise võimalus.

Kodukorra p-st 7.1.39 tuleneva mahutite omamise piirangu eesmärk on vähendada

kinnipeetava juures hoitavate asjade ja ainete (sh toiduainete) hulka, et vajadusel saaks

läbiotsimine toimuda kiiresti ja efektiivselt. Vastustaja on õigesti leidnud, et kodukorras

nimetatud karbid on toiduainete hoidmiseks piisavad, arvestades, et kinnipeetavatele tagatakse

täielik toitlustamine ning lisaks võib vangla poest soetatud kaupu hoida ka originaalpakendis.

7) Vaideotsuses ega vastustaja poolt kohtule esitatud seisukohtades ei leidu mistahes

adekvaatset põhjendust sellele, miks võeti olmeprügina ära papitükid, mida kaebaja kasutas

enda väitel lõikelauana. Kaebusest selgub, et tegemist oli kalafileepakendist pärit libeda

pealispinnaga papp-alustega. Tegemist ei ole kodukorra p-s 7.1.39 nimetatud esemetega, kuna

need ei ole ette nähtud ja neid pole ka võimalik kasutada asjade hoiustamiseks. Samuti ei

selgu, kuidas võiks mõistlikus koguses papp-aluste olemasolu ohustada vangla julgeolekut,

raskendada tõhusat järelevalvet vms. Kaebaja selgitus, et sellist alust saab kasutada nt sibula

vms toiduainete lõikamiseks, on loogiline. Arvestades, et kambris on üldse võimalik midagi

lõigata kas lusika ääre või plastikust kööginoaga, on ilmne, et lõigatav toiduaine on vaja

asetada kõva sileda pinna peale ning puhtuse seisukohast on mõistlik kasutada mingit

puhastatavat alust, mitte lõigata otse laua peal. Seetõttu ei saa papitükkide äravõtmist

õigustada ka kodukorra p-ga 7.1.50 olukorras, kus kinnipeetav on leidnud asjale mõistliku

kasutuse, millele ei ole alternatiivi.

8) Vaideotsuse tühistamise nõue jääb rahuldamata, sest eraldivõetuna ei riku see kaebaja

õigusi. Toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue (sh papp-aluste äravõtmise osas) ei olnud

vaidemenetluse esemeks, ent kaebuses ei ole papp-aluste tagastamiseks kohustamist taotletud.

Seega ei saa vaideotsuse õiguspärasust selles osas kohtuotsuses hinnata. Märkmepaberite

tagastamiseks kohustamise nõude rahuldamata jätmise osas on vaideotsus õiguspärane.

9) Põhjendamatud on kaebaja etteheited seoses vangla informatiivse kirjaga (tl 47), kus on

loetletud esemed, mida võib kinnipeetavale kirjaga saata. Selle kirja näol ei ole tegemist

haldusaktiga ning sellele tuginedes ei saa vanglateenistus ühtki kaebajale kirjas saadetud eset

edaspidi ära võtta. Asja äravõtmise alus peab tulenema VangS § 15 lg-st 2.

10) Põhjendamatu on kaebaja taotlus kontrollida äravõetud esemete hindamise ning nende

hävitamise otsustamisega seonduva regulatsiooni põhiseaduspärasust, kuna need sätted ei ole

vaidluse lahendamise seisukohast asjassepuutuvad. Papp-aluste äravõtmise õiguspärasus ei

sõltu sellest, kas nende hilisem hävitamine oli lubatud või mitte, ning nende hävitamine ei

saanud põhjustada kaebajale täiendavaid piiranguid ega kahju, võrreldes nende äravõtmisega.

Muude esemete osas oli äravõtmine õiguspärane ning märkmepaberite tagastamiseks

kohustamise nõue on põhjendamatu sõltumata sellest, mida vanglateenistus nende

märkmepaberitega edaspidi tegi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. MM palub apellatsioonkaebuses (täiendavad seisukohad 11.09.2017) tühistada

halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus selle erisusega, et kaebaja muudab Tallinna Vangla

kodukorra p-de 7.1.18, 7.1.39 ja 7.1.50 tühistamiskaebused asjaolude muutumise tõttu

tuvastamiskaebusteks.

1) Ükski vaidlusalustest esemetest ei vasta VangS § 15 lg-s 2 nimetatud tunnustele. Isegi kui

mõni neist vastab, on see ese vältimatult vajalik normaalseks eluks ja vangistuse eesmärkide

täitmiseks. Vangla ei ole üheski haldusaktis nimetanud ühtegi vaidlustatud eset. Vangla ei ole

märkinud üheski aktis, millise haldusakti alusel vaidlusalused esemed ära võeti, mistõttu ei

olnudki kaebajal võimalik neid vaidlustada. Lubatud esemeid võib kambris olla 30 kg ja seega

3-16-1410

7(8)

ei saa vangla keelata asju põhjendusega, et vangla arvates on neid liiga palju ja neid on

seetõttu raske läbi otsida. Kohus lähtus vangla valeväidetest. Märkmepaberiploki vahele ei ole

võimalik peita ühtegi eset nii, et see poleks sealt koheselt leitav. Vangla on kaebajale

kinnitanud, et vanglal on olemas vajalik tehnika vanglasse saabunud asjade läbiotsimiseks.

Kui vangla ei saa läbiotsimistega hakkama, tuleb osta juurde vajalikku tehnikat ja koolitada

personali. Kinnipeetav võib osta vangla poest žiletikassette või ühekordseid žilette, mistõttu

puudub vajadus saada lõiketeri märkmepaberite vahele peidetuna. Alandav on kohtu

seisukoht, et kaebaja ei või omada vahupintsli jaoks vajalikku topsi, vaid peab selleks

kasutama söögikaussi või joogikruusi. Kalendermärkmik on raamatu analoog. Kui vangla

suudab läbi otsida raamatu, saab ta hakkama ka kalendermärkmikuga. Dokument, mida kohus

nimetab informatiivseks kirjaks, on kohustuslike rekvisiitide puudumisele vaatamata

haldusakt, millest kirju kontrollivad ametnikud lähtuvad.

2) Seadusereservatsiooniga põhiõigust võib piirata vaid seaduse või selge ja piirangu

intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. Selline kord hoiab ära

ebavõrdse kohtlemise ja tagab piirangute kvaliteedi. Praegune olukord, kus asju keelatakse

massiliselt vangla direktori üldkorraldusega abstraktsete üldnimetuste alusel, on vastuolus

põhiseaduse mõttega. Üldkorraldusega ei saa piirata vabaduses viibiva isiku vabadusi ja õigusi

kirjavahetusele.

3) Keelav haldusakt peab sisaldama õiguslikku ja faktilist alust ning vaidlustamisviidet

seaduse (HMS §-d 56 ja 57). VSKE §-s 72 sellist nõuet ei ole. See toob kaasa olukorra, kus

isik ei tea, kas ta peab vaidlustama asjade äravõtmise toimingu või haldusakti, mille alusel

asjad ära võeti.

4) Kaebaja palub tunnistada VangS § 15 lg 2 p-d 2-5 ja lg 4 ning § 28 lg 4, samuti VSKE § 72

põhiseadusega vastuolus olevaks.

7. Tallinna Vangla palub 19.06.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus on selgitanud kaebajale 23.03.2017 ja 23.05.2017 määrustes, et

apellatsioonkaebuses ei saa esitada nõudeid, mida esimese astme kohus ei ole menetlenud

(HKMS § 182 lg 3). Halduskohus on jõustunud määrusega praeguses asjas tagastanud

Tallinna Vangla kodukorra p-dele 7.1.18, 7.1.39 ja 7.1.50 esitatud tühistamis- ja

tuvastamisnõuded, mistõttu ei saa kaebaja selliseid nõudeid apellatsioonkaebuses esitada ega

taotleda ka tühistamisnõuete muutmist tuvastamisnõueteks. Ringkonnakohus neid nõudeid ei

käsitle.

9. MM apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus ei

ole tuvastanud asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt, kohaldanud

ebaõigesti õigusnorme ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks tuua kaasa kohtuotsuse

tühistamise.

10. Kaebaja on palunud ringkonnakohtul kontrollida, kas VangS § 15 lg 2 p-d 2-5 ja lg 4

ning § 28 lg 4 on põhiseadusega kooskõlas. Kohus kontrollib üksnes asjassepuutuva

õigusnormi kooskõla põhiseadusega. Asjassepuutuv on õigusnorm, mille kohaldamata

jätmisel tuleks asi lahendada teisiti kui normi kohaldamisel. Kaebaja osutatud normid ei ole

asjassepuutuvad, sest need ei ole vaidlustatud toimingute aluseks. Vangla toimingute aluseks

on vangla kodukorra, s.o haldusaktiks oleva üldkorralduse (HMS § 51 lg 2) sätted. Asjaolu, et

kodukorra sätted on kehtestatud VangS alusel, ei muuda VangS sätteid vaidluse lahendamisel

asjassepuutuvaks, sest need ei kuulu asjas vahetult kohaldamisele.

3-16-1410

8(8)

Isegi kui kodukorra aluseks olevad VangS sätted oleksid vastuolus põhiseadusega, saaks see

tähendada vangla kodukorra sätete õigusvastasust, kuid õigusvastasus ei kõrvalda haldusakti

kehtivust. Õiguspärasus ei ole haldusakti kehtivuse eelduseks (HMS § 61). Kohus saab jätta

asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti (nt määruse), kui see on

vastuolus põhiseadusega (HKMS § 158 lg 4), kuid ei saa eirata kehtivat haldusakti, mis loob

õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 1). Kehtiva haldusakti

resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele (HMS § 60 lg 2).

Kuni vangla kodukorra sätteid ei ole tunnistatud kehtetuks või tühistatud, tuleb ka kohtul

vaidlustatud toimingute aluseks olevate vangla kodukorra sätetega arvestada.

11. Halduskohus leidis õigesti, et kaebajalt ära võetud post-it märkmepaberid,

kalendermärkmik ja plasttopsid on vangla kodukorra kohaselt keelatud esemed.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes

vajalikuks neid korrata. Kaebaja seisukohad, et need esemed ei peaks olema keelatud, need on

normaalseks eluks vältimatult vajalikud, need pole kasutatavad asjade ja esemete peitmiseks

ning vangla võib asjade läbiotsimisele kulutada rohkem ressurssi, ei anna alust järeldada, et

halduskohus on asjade keelatuse osas eksinud. Halduskohus on selgitanud oma seisukohti

piisava põhjalikkusega ning kohtuotsus ei vaja selles osas täiendavat põhjendamist.

Keskendudes märkmepaberiploki vahele keelatud esemete peitmise keerukusele, jätab kaebaja

tähelepanuta võimaluse peita sinna keelatud aineid. Halduskohtu otsus ei sisalda seisukohta, et

kaebaja peaks vahupintsli loputamiseks kasutama söögikaussi või joogikruusi.

12. Halduskohus ei ole eksinud, nimetades toimiku lehel 47 olevat esemete nimekirja

informatiivseks kirjaks. Isegi kui õige oleks kaebaja arvamus, et tegemist on haldusaktiga, ei

puutuks see asjasse. Kiri ei olnud vaidlustatud toimingute aluseks.

13. Kaebaja on palunud kontrollida ka VSKE § 72 kooskõla põhiseadusega. Kaebaja

hinnangul tuleneb sätte vastuolu põhiseadusega kohustuse puudumisest märkida esemete

äravõtmise aktis õiguslik ja faktiline alus ning vaidlustamisviide, sest nende puudumisel pole

teada, kas tuleb vaidlustada toimingut või haldusakti, mille alusel asjad ära võeti. Lisaks

märgib kaebaja, et ta ei saanud haldusakti vaidlustada, sest aktis ei olnud sellele viidatud.

Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Halduskohus selgitas õigesti, et keelatud

esemete äravõtmine on toiming, mille põhjendamisele ei laiene haldusakti põhjendamise

nõuded. Kui toiminguga piiratakse isiku õigusi, on isikul õigus nõuda toimingu kirjalikku

põhjendamist, kusjuures toimingu põhjendamise nõue tuleb esitada haldusorganile kirjalikult

viivitamata pärast toimingu sooritamist (HMS § 108 lg-d 1 ja 2). Seega, kui kinni peetavale

isikule ei ole arusaadav, milline vangla kodukorra säte on esemete äravõtmise aluseks, tuleb

tal nõuda toimingu kirjalikku põhjendamist. Põhjenduse saamisel tuleb vaidlustada nii toiming

kui ka selle aluseks olev kodukorra säte.

14. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad kaebaja enda kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad ka

vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg

1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets