3-16-2452/45 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. oktoober 2017, Tartu

Haldusasja number

3-16-2452

Haldusasi

Gintas

Burkauskase

kaebus

Tartu

Vangla

27. septembri 2016 käskkirja nr 6-1/1025 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Gintas Burkauskase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – Gintas Burkauskas

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde M.S. 23. septembri 2016. a ettekanne nr 5768, G.

Burkauskase 23. septembri 2016. a seletus ja selle tõlge, V.A. 23. septembri 2016.

a seletus ja selle tõlge, A.K. 27. septembri 2016. a seletus ja selle tõlge, T. V 27.

septembri 2016. a õiend ja G. Burkauskase 27. septembri 2016. a vastuväite ja selle

tõlge.

2. Tagastada Tartu Vanglale Vangise päevikukande väljatrükk.

3. Jätta rahuldamata Gintas Burkauskase taotlus A.G. ja A.K. tunnistajana

ülekuulamiseks.

4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2017. a

otsus muutmata.

5. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 6. november 2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 27. septembri 2016. a käskkirjaga nr 6-1/1025 kohaldati Gintas Burkauskase

suhtes

täiendavate

julgeolekuabinõudena

liikumis-

ja

suhtlemisvabaduse

piiramist,

kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendati kaebaja ohtlikkusega kaaskinnipeetavatele ja vangla

üldisele julgeolekule. Järelduse kaebaja ohtlikkusest tingis konflikti käigus kaaskinnipeetava

peaga löömine, millega ta tekitas hematoomi silma piirkonda ja põhjustas verejooksu ninast.

2. Tartu Vangla 9. novembri 2016. a vaideotsusega nr 1-11/665-4 jäeti rahuldamata G.G. vaie

käskkirja kehtetuks tunnistamiseks.

3. 25. novembril 2016 esitas G. Burkauskas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla

27. septembri 2016 käskkirja nr 6-1/1025 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt kohaldati kaebaja

suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid tegevuse eest, mida ta ei ole toime pannud.

23. septembril 2016 ei löönud ta kinnipeetav V.A. t. Viimane kutsuti kambrisse nr 316 selleks, et

öelda talle, et ta vabastaks külmkapi oma toiduainetest. Sel ajal lamas kaebaja voodi II korrusel.

Vestluse käigus tõusis G. Burkauskas järsult voodist püsti, pea käis ringi ja ta kukkus põrandale.

Oletatavalt lõi ta tahtmatult oma peaga vastu V.A. pead. Kaebajal puudus V.A. löömise tahe.

Seda, et kaebaja ei peksnud V.A. t võivad kinnitada tol hetkel kambris viibinud kinnipeetavad G

ja K.

4. Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 21. aprilli 2017. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

6. Esmalt ei nõustunud halduskohus vastustajaga, et tühistamisnõue ei ole lubatav käskkirja

kehtivuse lõppemise ning selle tõttu, et käskkirjal puudub mõju kaebaja õigusele. Vaatamata

käskkiri kehtivuse lõppemisele, võib vastustaja edasistes otsustes ja toimingutes tugineda

vaidlusalase haldusakti varasemale kehtivusele. Julgeolekuabinõude kohaldamine iseloomustab

isiku käitumist vanglas ning andmed julgeolekuabinõude kohaldamise kohta säilitatakse kaebaja

isiklikus toimikus.

7. Asjas on vaidluse all, kas 23. septembril 2016 kella 18.30 paiku lõi kaebaja tahtlikult peaga

V.A. t eesmärgiga tekitada talle kehalisi vigastusi või füüsilist valu või see juhtus tahtmatult

voodist (teiselt korruselt) kukkumise tagajärjel.

Vaatamata varasemale hoiatusele hõivas V.A. üldkasutatavas külmkapis terve riiuli, tekitades

kaebajale ja teistele kinnipeetavatele pahameelt. Erimeelsuste lahendamiseks kutsuti V.A.

kambrisse nr 316, kus toimus kaebaja ja V.A. vahel füüsiline kontakt. V.A. on

distsiplinaarmenetluses seletanud, et kambris nr 316 vestluse käigus lõi kaebaja peaga V.A. t näo

piirkonda. Löögi tagajärjel tekkis V.A. l ninaverejooks ja vasaku silma ümber hematoom. Vere

pritsmed olid tuvastatavad V.A. jakil ka 26. septembril 2016.

Usutav ei ole, et kaebaja kukkus V.A. peale voodi ülemiselt kohalt. Puuduvad tõendid selle kohta,

et varem või hiljem oleks kaebajal esinenud teadvuse kaotust või pea ringi käimisega seotud

terviseprobleeme. 23. septembri 2016 seisuga paiknes kaebaja kambris nr 316 voodi alumisel

kohal, kuna väidetavalt voodi ülemisele kohale tõusmisega tekkisid kaebajal raskused vasaku käe

närvide kahjustuse tõttu. Kaebajal ei ole vigastusi fikseeritud. See viitab, et V.A. ga füüsilise

kontakti ajal oli kaebaja teadvusel ja tema löök oli planeeritud.

8. Tuvastatud faktiline asjaolu (kaebaja löök teise kinnipeetava näopiirkonda) annab alust arvata,

et kaebaja õigusvastane käitumine võib korduda ka tulevikus. Seetõttu on VangS § 69 lg-s 1

sätestatud

õigusnormi

faktiline

koosseisu

täidetud

ja

kaebaja

suhtes

täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine õiguspärane.

9. Kinnipeetavad G ja K, kes vaidlusalusel ajal viibisid kambris, ei saa anda usaldusväärseid ütlusi.

Need tunnistajad on konflikti osapooled, kuna V.A. hõivas väidetavalt ka nende kohad külmkapis.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. G. Burkauskas esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu

Halduskohtu 21. aprilli 2017. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus

rahuldada.

11. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus rikkunud menetlusnormi, jättes asjas olulised

tõendid kogumata ning vastustaja esitatud dokumendid ja tõendid kaebajale edastamata. Seega ei

olnud kaebajal võimalust esitada vastuväiteid vastustaja väidetele. Teisalt ei saanud kohus hinnata

asjas kogutud tõendeid, kuna ta neid ei kogunud.

Alusetu on kohtu järeldus, et kaebaja tahtlikult lõi V.A. t. Sellekohased tõendeid asjas ei ole ning

kaebaja ise ei ole kunagi seda väitnud. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et V.A. tegevus teda

vihastas. Kaebaja ei eita, et kui ta hüppas narilt alla, siis ta võib-olla kogemata lõi peaga V.A. t,

kuid kindlasti ei toimunud see sihilikult. Samuti ei ole kaebaja väitnud teadvuse kaotust, vaid

üksnes, et tal hakkas pea ringi käima ja ta kaotas tasakaalu. Nari teisel korrusel viibimine, olgugi,

et mitte omal kohal, ei ole keelatud.

Vastustaja ei ole esile toonud, et vaidlusalusel perioodil lahkus kaebaja kambrist kahel korral. Kui

sellel ajal V.A. sai vigastusi, siis oli tal võimalik sellest kohe ette kanda. Arusaamatu on kohtu

järeldus, et tahtliku löögi korral ei pidanudki kaebaja ise vigastusi saama. Kohus ei ole arvestanud

sellega, et kaebaja on 53-aastane ja halva tervisega, samas V.A. on 27-28-aastane ja tugev. Kui

kaebaja oleks teda löönud, oleks V.A. kaebajal näo katki löönud. V.A. esitleb sihiliku peksmisena

juhuslikku kokkupõrget kaebaja peaga, makstes sellega kätte tema häbistamise eest külmkapist

toitainete varguse eest.

12. Tunnistajad K ja G ei olnud konflikti osapooled, sest konflikti ei olnudki. Vastavalt pidanuks

nad üle kuulama ja nende ütlustega arvestama.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Tartu Vangla apellatsioonkaebusele vastu ja palub

jätta selle rahuldamata.

14. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus ei ole otsuse tegemisel menetlusnorme rikkunud.

Otsuses tugineb kohus asjas kogutud kirjalikele tõenditele, hinnates nende pinnal nii kaebaja kui

vastustaja väiteid ja seisukohti.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohtu hinnangul halduskohtu otsusega on G. Burkauskase kaebus põhjendatult

rahuldamata jäetud.

16. Asjas on vaidluse all G. Burkauskase suhtes 29. septembril 2016 täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasus. Seejuures ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud

halduskohtu seisukohti vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-te 1 ja 2 tõlgendamisel ega järeldust, et

kaaskinnipeetava tahtlik löömine on asjaolu, mis annab alust pidada isikut ohtlikuks

kaaskinnipeetavatele ja vangla julgeolekule üldiselt ja vastavalt ka täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega selles osas ega korda neid

siinkohal (HKMS § 201 lg 4)

17. Haldusasja toimikust nähtuvalt oli asja juures tõenditena lisaks kaevatavale käskkirjale

9. novembri 2016. a vaideotsus nr 1-11/665-4 (tl 33-34), Tartu Vangla 1. novembri 2016. a

käskkiri nr 6-1/1154 (tl 35) ja 29. septembri 2016. a vaie ühes tõlkega (tl 36-44). Muid tõendeid

ei ole menetlusosalised esitanud ning halduskohus ei ole nõudnud muude tõendite esitamist

menetlusosalistelt või kolmandatelt isikutel.

Seega ei olnud halduskohtus otsuse tegemisel asja materjalide hulgas kaevatava käskkirja andmise

aluseks olnud tõendeid ega teisi tõendeid, milles vaidlusaluste sündmuste asjaolusid oleks

kajastatud vastustaja vahenduseta. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus sellega rikkunud

HKMS § 2 lg-st 4 tulenevat asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise ja tõendite

kogumise kohustust. Samuti on halduskohus jätnud täitmata HKMS § 165 lg-s 1 p-s 1 sätestatud

kohustuse märkida otsuse põhjendavas osas kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud

ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb. Lisaks on otsuses viidatud

tõendile, mida kohus ei ole kogunud ega uurinud (distsiplinaarmenetluses antud V.A. ütlused).

Siiski ei too kirjeldatud rikkumine kaasa halduskohtu otsuse tühistamist, kuna menetlusvea saab

kõrvaldada apellatsioonkaebuse lahendamisel.

18. Seetõttu võtab ringkonnakohus asja juurde vastuse apellatsioonkaebusele lisana esitatud M.S.

23. septembri 2016. a ettekande nr 5768, G. Burkauskase 23. septembri 2016. a seletuse ja selle

tõlke, V.A. 23. septembri 2016. a seletuse ja selle tõlke, A.K. 27. septembri 2016. a seletuse ja

selle tõlke, T. V 27. septembri 2016. a õiendi, G. Burkauskase 27. septembri 2016. a vastuväite ja

selle tõlke.

Ringkonnakohus ei võta asja materjalide juurde Vangise päevikukande väljatrükki, kuna see ei ole

nõutavas menetlusvormis, väljatrükilt ei nähtu, kes ja millal selle on teinud, kas see vastab

elektroonilise andmebaasi andmetele ega seegi, kes ja mis asjaoludel on kande teinud.

19. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõenditele tuginedes saab järeldada, et halduskohus on

jõudnud kokkuvõttes õigele seisukohale, et vaidlustatud käskkirja andmisel oli vastustajal alus

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Täpsemalt oli Tartu Vangla ametnikel alust

arvata, et kaebaja on ohtlik teistele kinnipeetavatele ja vangla julgeolekule.

M.S. 23. septembri 2016. a ettekanne nr 5768, G. Burkauskase 23. septembri 2016. a seletus, V.A.

23. septembri 2016. a seletus, A.K. 27. septembri 2016. a seletus ja T. V 27. septembri 2016. a

õiend on vaidlusaluse sündmuse kirjeldamisel põhiosas kokkulangevad.

20. Neist ilmneb, et kaebaja ning A. G ja A.K. arvates oli V.A. õigustamatult asunud kasutama

ühiskasutuses oleva külmkapi riiulit, mis oli kaebaja, A.K. ja veel kahe kinnipeetava kasutuses.

23. septembri 2016 kella 18.15 ajal kutsus A. K olukorra selgitamiseks V.A. kambrisse nr 316,

kus viibisid veel G. Burkauskas ja A. G. 18.30 paiku väljus V.A. kambrist nr 316, läks oma

kambrisse (nr 303) ja teavitas vastustaja ametnikku V. S, et teda löödi.

Vaatamata sellele, et V.A. vigastusi ei ole fikseerinud Tartu Vangla meditsiiniosakond, on

tõendatud, et intsidendi tagajärjel sai V.A. ninaverejookus ja tema vasaku silma laug oli tugevalt

turses. Ninaverejooksu esinemist kinnitab V.A. seletus ning T. V 27. septembri 2016. a õiendist

nähtuv asjaolu, et tema riietel oli verepritsmed nähtavad veel ka 26. septembril 2016. Vasaku silma

piirkonna vigastuses vaidlust ei ole.

21. Vaidlust ei ole ka selles, et V.A. sai vigastused kaebajaga toimunud füüsilise kontakti

tagajärjel. Menetlusosalised on aga eri meelt selles, kas sealjuures oli kaebaja tegevus tahtlik või

sai V.A. vigastused asjaolude õnnetu kokkusattumuse tõttu.

Kaebaja ning A.K. kinnitusel oli kaebaja kambris nr 316 nari teisel korrusel ning V.A. ga

toimunud vestluse ajal narilt püsti tõustes kaotas ta tasakaalu, kukkus ja tabas peaga V.A. pead.

Asjas kogutud tõendite hulgas ei ole A. G selgitust juhtunud kohta, kuid ringkonnakohus eeldab,

et A. G versioon juhtunust langeb kokku kaebaja esitatud sündmuste kirjeldusega.

V.A. selgitusel lõi kaebaja teda tahtlikult kahel korral peaga, tabades esimesel korral V.A. nina

ja teisel korral vasaku silma piirkonda. Löömise põhjustas oli, et V.A. ei tunnistanud kaebaja ja

tema kambrikaaslaste ainuõigust külmkapi riiuli kasutamisele, vaid jäi seisukohale, et külmkapid

on kasutamiseks kõigile ja neis ei ole kinnipeetavatele määratud kohti.

22. Kuigi kaebaja ja veel kaks kinnipeetavat väitsid vigastuste tekkimise juhuslikku iseloomu, on

vastustaja vaidlustatud käskkirja andmisel põhjendatult lähtunud sellest, et kaebaja tahtlikult lõi

V.A. t.

Kaebaja versioon sündmustest ei ole eluliselt usutav. Seda kinnitavad kinnipeetavad kõik olid

rahulolematud V.A. tegevusega külmkapi kasutamisel ja ühiselt soovisid, et V.A. mõistaks oma

käitumise ekslikkust. Seetõttu on tõenäoline, et sõltumata sellest, kas algselt oli kavatsus V.A. t

füüsiliselt rünnata või mitte, pärast ründe toimumist A.K. ja A. G jätkuvalt toetasid kaebajat, mitte

V.A. t ega kinnitanud tema väidet ründe toimimise kohta. G. Burkauskase viibimine nari teisele

korrusel iseenesest on kaheldav. Isegi apellatsioonkaebuses (tl 103p) kinnitab kaebaja, et nii

vanuse, kui vasaku käe funktsioonide kahjustumise tõttu on nari ülemisele asemele ronimine tema

jaoks keerukas. Vaidlust ei ole selle, et kaebaja kasutaski tegelikkuses nari alumist aset.

Asjaoludest ei ilmne, et kambris olnuks vaidlusalusel ajal sedavõrd palju isikuid, et kaebajal ei

olnud muud võimalust, kui kasutada nari teist korrust. Samuti on kaheldav kaebajal peapöörituse

esinemine. Siinkohal on halduskohus on põhjendatult viidanud sellele, et puuduvad andmed, et

kaebajal oleks varem või hiljem esinenud peapööritust ja tasakaalu kaotust äkitselt tõusmisega

seoses, mis tinginuks kukkumise. Isegi juhul, kui G. Burkauskas on hoidunud oma tervise kohta

meditsiinitöötajale kaebamast, on tõenäoline, et kaaskinnipeetavad või vastustaja ametnikud oleks

märganud sellelaadse probleemi esinemist. Probleemi ühekordset esinemist seotult teisele isikule

vigastuse tekkimisega ei saa pidada tõenäoliseks.

Ringkonnakohus peab oluliseks veel, et V.A. sai vigastuse nii nina kui ka vasaku silma piirkonda.

Kuigi välistada ei saa, et vigastused mõnel tingimusel võiksid tekkida G. Burkauskase väidetud

viisil, siis viitab vigastuste iseloom pigem sellele, et V.A. tõepoolest sai kaks tabamust. Kahe

tabamuse saamine aga iseenesest kummutab võimaluse, et vigastused olid ainuüksi kaebaja

kukkumise tagajärjeks.

Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kaebaja selgitused tema ja V.A. füüsiliste võimete erinevuse

kohta, kuna vaidlusaluses olukorras sai kaebaja arvestada A.K. ja A. G toetusega ning kaebaja

võimalik allajäämus füüsilises võimekuses oli kompenseeritud arvulise ülekaaluga.

23. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et tuvastatud asjaolud kogumis on piisavad

lükkamaks ümber kaebaja, A.K. ja A. G selgituse juhtunu kohta.

Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole isikule määratav karistus, vaid ennetav

meede õigushüve kahjustamise ärahoidmiseks tulevikus, siis ei olnud kaevatava käskkirja

andmisel nõutav G. Burkauskase süü tuvastamine. Vastavalt on põhjendamatu kaebaja seisukoht,

et vastustaja peab tõendama kaebaja süü V.A. löömises. Täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamiseks on piisav, kui vastavalt asjaoludele on õigushüve kahjustamine tõenäoline. Siiski

tasub tähele panna, et vastustaja selgituse kohaselt ei ole kaebaja suhtes toimunud

süüteomenetluses ka hiljem ilmnenud, et tõepärane oleks kaebaja versioon sündmustest.

Vastustaja ja halduskohus on põhjendatult asunud seisukohale, et tuvastatud asjaoludel esines

tegelik võimalus, et kaebaja on ohtlik teistele kinnipeetavatele, eelkõige V.A. le. Kui erimeelsus

külmkapi kasutamisel viis kaebaja teise kinnipeetava füüsilise ründamiseni, siis võib sama

reaktsiooni esile kutsuda ka näiteks V.A. poolt vastustaja ründest teavitamine või mõni kohtule

teadmata erimeelsus kolmanda isikuga. Nõustuda tuleb ka sellega, et selline käitumine võib olla

eeskujuks teistele kinnipeetavatele, ohustades sellega vangla julgeolekut tervikuna.

Seega on vastustaja õigesti tuvastanud asja otsustamisel olulised asjaolud. Kaevatavast käskkirjast

ei nähtu, et kaebaja teistest kinnipeetavatest isoleerimisele suunatud meetmete kohaldamise

otsustamisel oleks lähtutud asjakohatutest kaalutlustest või jäetud oluliste asjaoludega

arvestamata.

24. Põhjendamatu on G. Burkauskase etteheide halduskohtule, et kaebajale ei ole edastatud

halduskohtumenetluses vastustaja poolt esitatud dokumente.

Asja materjalidest nähtub, et kohus on nõudnud vastustajalt teavet kaebaja majandusliku olukorra

ja kohustusliku kohtueelse menetluses läbimise kohta, millele vastuseks on vastustaja esitanud

kohtule

kaebaja

vanglasisese

vabakasutuskonto

väljavõtte

ning

G. Burkauskase

29. septembri 2016. a vaide ühes tõlkega, 9. novembri 2016. a vaideotsuse nr 1-11/665-4 ja

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise käskkirja nr 6-1/1154. Need dokumendid

on kaebajal eelduslikult olemas ja nende edastamine kaebajale ei olnud vajalik.

27. veebruaril 2017. a esitas Tartu Vangla vastuse kaebusele (tl 58), mis edastati kaebajale ühes

kohtu 3. märtsi 2017. a tõlkega 7. märtsil 2017 (tl 65). Muid dokumente vastustaja

kohtumenetluses ei esitanud. Ka kohus omal algatusel ei ole täiendavaid tõendeid kogunud. Seega

ei olnud kaebaja menetluses osalemine ja oma seiskohtade esitamine takistatud põhjusel, et ta ei

saanud vastustaja osa väidete või tõenditega tutvuda.

25. Eeltoodud põhjustel jääb G. Burkauskase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 21. aprilli 2017. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb

täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.

Rahuldamata jääb kaebaja taotlus A.K. ja A. G tunnistajana ülekuulamiseks. Ringkonnakohus on

arvestanud, et tunnistajad kinnitavad kaebaja seletust intsidendi kohta, mistõttu nende

ülekuulamine kohtumenetluses ei ole vajalik. Muu hulgas ei saaks tunnistajate ütlused tingida

kaebajale soodsama lahendi tegemist.

26. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja.

Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja

ei mõisteta. Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud.

HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega

jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

Madis Ernits

Einar Vene

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt