2-15-16007/50 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-16007

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. oktoober 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Veiko Kulla hagi AS-i Ekspress Meedia vastu andmeid

kõrvaldama kohustamiseks ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. märtsi 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Veiko Kulla kassatsioonkaebus ja AS-i Ekspress Meedia

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Veiko Kulla kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot

AS-i Ekspress Meedia kassatsioonkaebuse hind 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Veiko Kulla, esindaja vandeadvokaat Madis Päts

Kostja AS Ekspress Meedia, esindaja vandeadvokaat Karmen

Turk

Asja läbivaatamise kuupäev

11. september 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007 osas,

milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni, millega jäeti

rahuldamata Veiko Kulla hagi AS-i Ekspress Meedia vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Tallinna Ringkonnakohtu 3. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007 on jõustunud

osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega jäeti Veiko Kulla hagi

AS-i Ekspress Meedia vastu avaldatud isikuandmete kõrvaldamiseks rahuldamata, võttis

selle nõude osas vastu hagist loobumise ja lõpetas selle nõude osas menetluse.

3. Veiko Kulla kassatsioonkaebus rahuldada.

4. AS-i Ekspress Meedia kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2-15-16007

5. Tagastada Veiko Kullale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

6. Tagastada Advokaadibüroo TRINITI OÜ-le AS-i Ekspress Meedia eest

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Veiko Kulla (hageja) esitas 27. oktoobril 2015 Harju Maakohtule hagi AS-i Ekspress Meedia

(kostja) vastu, milles palus kõrvaldada kostja veebiväljaannetes ja/või -arhiivides kättesaadavast

2. septembril 2015 avaldatud artiklist „Teflonmees“ (edaspidi artikkel) kõik viited hagejale. Ühtlasi

palus hageja kostjalt välja mõista mittevaralise kahju eest mõistliku hüvitise kohtu äranägemisel,

kohustades kandma selle MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus arvelduskontole.

Hagiavalduse kohaselt avaldas ajaleht „Eesti Ekspress” 2. septembril 2015 Mikk Salu ja Sulev

Vedleri artikli, milles käsitleti AS-is Tallinna Sadam toimunud altkäemaksu juhtumis keskset rolli

etendanud juhatuse liikme Allan Kiili isikut. Artiklis tehti viide ka hagejale tema ees- ja

perekonnanime tumedas trükis esiletoomise kaudu ning avaldati tema eraelu puudutav seik. Artiklis

avaldati: „Meisterujuja oli ka Kiili esimene abikaasa Aivi, kes praegu elab koos Veiko Kullaga.“

Artikkel ilmus ajalehe nii paber- kui ka veebiväljaandes ning oli kättesaadav delfi.ee uudisteportaali

esilehel. Artiklile on võimalik ligi pääseda nii portaali delfi.ee arhiivi kaudu kui ka hageja nime

guugeldades. Hageja täisnime ja eraelulise seiga avaldamine artiklis ei olnud õiguspärane, sest

hageja ei ole andnud selleks nõusolekut. Samuti ei olnud andmete avaldamisel ajakirjanduslikku

eesmärki ja puudus ülekaalukas avalik huvi sellise teabe avaldamise vastu. Kostja tegevus ei olnud

kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Kostja on kahjustanud hageja head nime ja rikkunud

perekonnaelu puutumatuse põhimõtet.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt ei ole hageja andmete kõrvaldamise

nõudel õiguslikku alust. Seda nõuet ei oleks võimalik ka rahuldada, sest kostja on hagejat puudutava

väite juba enne hagi esitamist veebiväljaande artiklist eemaldanud. Võrguväljaande arhiivist

andmete eemaldamine oleks aga vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Kostja ei

töödelnud hageja isikuandmeid õigusvastaselt, vaid toimis kooskõlas isikuandmete kaitse seadusega

– avaldamine toimus ajakirjanduslikul eesmärgil, selleks oli ülekaalukas avalik huvi, see oli

kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ja andmete avalikustamine ei kahjustanud ülemäära

hageja õigusi. Andmete avaldamine oli lubatav, sest seda oli juba varem tehtud („Äripäevas“ 2014.

aastal avaldatud artikkel „Kes on Veiko Kulla“). Hagejal ei ole kahju hüvitamise nõuet. Hageja ei

ole ka seda nõuet tõendanud.

3. Harju Maakohus jättis 26. septembri 2016. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja

kanda ning määras menetluskulud rahaliselt kindlaks.

Maakohtu otsuse põhjendustel ei vaielda asjas selle üle, et kostja avaldas hageja kohta andmeid

isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 lg 1 mõttes ning töötles seeläbi andmeid IKS § 5 mõttes.

Hageja nõue kostja avaldatud väite eemaldamiseks kõigist veebiväljaannetest ja/või -arhiividest jääb

EIK praktika ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 10 alusel

rahuldamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1047 alusel jääb

rahuldamata ka hageja nõue mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Tegemist ei ole olukorraga, kus

kostja oleks hageja kohta avaldanud ebaõige faktiväite või ebakohase väärtushinnangu. Samuti oli

kostjal IKS § 11 lgst 1 tulenev alus hageja kohta vaidlusaluste andmete avaldamiseks. Tõendite

kohaselt on hageja ise varem avaldanud ajakirjandusele andmed selle kohta, et tema abikaasa on

2(9)

2-15-16007

Aivi, samuti oli andmete avaldamiseks ülekaalukas avalik huvi. Kostja tegevus ei rikkunud hageja

õigusi.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi

rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele

vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. märtsi 2017. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

maakohus jättis rahuldamata avaldatud isikuandmete kõrvaldamise nõude. Ringkonnakohus võttis

selles osas vastu hagist loobumise ja lõpetas menetluse. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse

resolutsiooni hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes muutmata, kuid muutis otsuse

põhjendusi. Maa- ja ringkonnakohtus kantud kummagi poole menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Ringkonnakohus lõpetas hageja isikuandmete kõrvaldamise nõude osas menetluse

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 järgi hagist loobumise alusel. Hageja loobus

ringkonnakohtu istungil sellest nõudest põhjusel, et see on hagejat rahuldaval viisil kohtumenetluse

ajal rahuldatud.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel jättis maakohus ebaõigesti käsitlemata IKS § 11

lg 2 ja leidis valesti, et kostja õigus avaldada artiklis hageja ja tema abikaasa nimi tulenes IKS § 11

lgs 1 sätestatud alternatiivist. IKS § 11 lg 1 ei tähenda, et varem avaldatud isikuandmeid võiks

edaspidi avalikult kasutada sõltumata sama sätte lgs 2 sätestatud eelduste olemasolust. Maakohus

nende eelduste esinemises ei veendunud ja selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta.

Hageja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata, sest kostja tegevus ei olnud õigusvastane,

kuna isikuandmete avaldamine oli hageja nõusolekuta lubatud. IKS § 11 lg 2 kohaselt on

isikuandmete avaldamine andmesubjekti nõusolekuta meedias lubatud juhul, kui samal ajal on

täidetud kolm eeldust: 1) avaldamiseks on ülekaalukas avalik huvi, 2) avaldamine on kooskõlas

heade kommete ja ajakirjanduseetika põhimõtetega ning 3) avalikustamine ei kahjusta

andmesubjekti õigusi ülemäära. Vaidlusaluse artikli puhul olid hageja ees- ja perekonnanime

kasutamiseks loetletud eelduste kogum täidetud. Hageja möönis kaebuses, et avalik huvi võis olla

tuua artiklis esile „peakangelase“ endise elukaaslase (st hageja abikaasa) nimi. Artiklist ei selgu küll

mistahes muu hageja seos artikli persooniga kui see, et ta on A. Kiili endise abikaasa praegune

abikaasa, kuid hagejat saab lugeda Eesti kontekstis avaliku elu tegelaseks, kelle nimi on lugejatele

tuttav ja kelle tegemiste ning eluolu vastu on lugejatel eelduslikult suurem huvi. Pooled ei vaidle

selle üle, et hageja on olnud endise politseiametnikuna Eesti ajakirjanduses erinevate

persooniartiklite objektiks ning tal tuleb taluda avalikkuse tähelepanu oluliselt suuremal määral kui

n-ö inimesel tänavalt. Ka ei saanud vaidlusaluse artikli lugemisel jääda mõistlikule lugejale muud

muljet, kui et hageja on artikli persooni endise abikaasa praegune abikaasa, st mistahes muud sidet

persooniloo kangelasega artiklist mõistlik lugeja järeldada ei saa.

Isegi kui asuda seisukohale, et isikuandmete avaldamine ei olnud õigustatud, ei ole alust rahuldada

IKS § 11 lg 5 ja § 23 ning VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 134 lgte 2 ja 5 järgi hageja

mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Hageja on kohtusse pöördumise eesmärgi saavutanud. Nii on

teda rahuldavas ulatuses andmed artiklist kõrvaldatud. Hageja ei ole soovinud mittevaralise kahju

eest hüvitist endale, vaid heategevuseks, et juhtida ühiskonna tähelepanu meedias sageli toimuvatele

privaatõiguste rikkumistele. Lisaks saab asja materjalidest nähtuvalt pidada hagejat Eesti kontekstis

3(9)

2-15-16007

avaliku elu tegelaseks. Konkreetne juhtum sai hageja psüühikat mõjutada eelduslikult nii ebaolulises

ulatuses, et selle hüvitamiseks mistahes mõistliku rahasumma väljamõistmine ei ole põhjendatud.

Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 168 lg 4 ja § 162 lg 1 järgi poolte endi

kanda. Hageja üks nõue jäi rahuldamata ja teisest loobuti (hageja osutas, et andmete kõrvaldamise

nõue on kohtumenetluse ajal rahuldatud). Kostja ei ole veenvalt tõendanud, et ta kõrvaldas

vaidlusalused andmed enne kohtumenetlust. Ühestki kostja tõendist ei nähtu, millal konkreetselt

veebiarhiivist andmed kustutati. Seega ei ole alust tuvastada andmete kustutamist hagejat rahuldavas

ulatuses enne hagi esitamist, mistõttu jäävad selle nõudega seotud menetluskulud kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti

rahuldamata tema mittevaralise kahju hüvitamise nõue, ja saata asi selles osas ringkonnakohtule

uueks arutamiseks.

Ringkonnakohus ei analüüsinud nõuetekohaselt kõiki IKS § 11 lg 2 kohaldamise eeldusi, kui leidis,

et kostja tegevus ei olnud õigusvastane. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks on hageja endise

politseiametnikuna käsitatav avaliku isikuna, kelle andmete avaldamiseks esines ülekaalukas avalik

huvi. Samuti ei ole ringkonnakohus hinnanud, kas hageja isiku esiletoomine A. Kiili persooniloos

panustas ühiskondlikku debatti või oli tegemist üksnes lugejaskonna eeldatava uudishimu

rahuldamisega. Ei ole hinnatud, kas andmete avaldamine oli kooskõlas ajakirjanduseetika

põhimõtetega. Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 1046. Tulenevalt faktiväidete

esitamise viisist ja kontekstist kujutasid hageja kohta avaldatud andmed ka mainet kahjustavat

väärtushinnangut. Ringkonnakohus ei ole selgitanud ka oma järeldust, et hageja psüühikat on

eelduslikult mõjutatud nii ebaolulises ulatuses, et selle hüvitamiseks mistahes mõistliku rahasumma

väljamõistmine ei ole põhjendatud.

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles ringkonnakohus

jättis maa- ja ringkonnakohtus kantud kummagi poole menetluskulud nende endi kanda, ja teha

selles osas uus otsus, millega jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda ja mõista

temalt kostja kasuks välja vastavalt 3068 eurot 91 senti ja 3000 eurot. Kostja palub ühtlasi hagejalt

välja mõista mõlema kohtuastme menetluskulult viivise seaduses sätestatud määras alates

kohtulahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.

Ringkonnakohus leidis menetluskulude jagamisel valesti, et kostja on hageja nõude pärast

menetluse algust rahuldanud, ning kohaldas seetõttu ekslikult TsMS § 168 lgt 4. Tõendite kohaselt

ei ole kostja hageja nime siiani arhiivist eemaldanud ja seega hageja nõuet pärast menetluse algust

rahuldanud. Kostja eemaldas hageja nime vaid tasulisest veebiväljaandest ja tegi seda enne hagi

esitamist. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus jäid rahuldamata, tuli mõlema kohtuastme menetluskulud

jätta TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

8. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja vaidleb

hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni, millega jäeti

4(9)

2-15-16007

rahuldamata hageja nõue kostja vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks, samuti menetluskulude

jaotuse osas. Asi tuleb saata tühistatud osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Hageja

kassatsioonkaebus rahuldatakse. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Pooled ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus võttis vastu hagist loobumise

avaldatud isikuandmete kõrvaldamise nõudes ja lõpetas selle nõude osas menetluse. Seega on

TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi ringkonnakohtu otsus selles osas jõustunud. Riigikohus

TsMS § 688 lg 1 järgi selles osas ringkonnakohtu otsust ei kontrolli.

10. Hagiavaldusest tulenevalt nõuab hageja kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist nii VÕS § 1045

lg 1 p 7, § 1045 lg 3, § 1050 kui ka VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 järgi. VÕS § 1045 lg 1

p 4 ja p 7 ei välista teineteist, mistõttu oli hagejal nõudeõigus mõlema sätte alusel (vt Riigikohtu

20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13).

Kolleegium märgib, et kostja käitumise väidetava vastuolu korral isikuandmete kasutamiseks ja

avalikustamiseks erinorme sätestava IKS-iga, on otstarbekas alustada kostja tegevuse

õigusvastasuse analüüsimist VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel. Kui kohus ei tuvasta IKS-i nõuete

rikkumist, tuleks vajadusel hinnata, kas kostja on rikkunud hageja isiklikke õigusi VÕS § 1045 lg 1

p 4 mõttes (vt Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 17.4). Mittevaralise

kahju hüvitamise nõude (VÕS § 134 lgd 2, 5 ja 6) aluseks saavad olla kõik eelnimetatud

õigusnormide alusel tuvastatud rikkumised. Mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks

piisab ühest rikkumisest (vt Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p 14).

11. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõude lahendamist VÕS § 1045 lg 1 p 7, § 1045 lg 3

ja § 1050 alusel.

12. VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati

seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Sama paragrahvi lg 3 järgi ei ole seadusest

tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte

eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju eest. Kolleegium on varem selgitanud, et

VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes saavad kaitsenormideks olla ka IKS-i sätted, mis reguleerivad

isikuandmete töötlemise (sh avalikustamise) tingimusi ja korda (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 13).

13. Tuvastatud asjaoludel ei vaielda asjas selle üle, et kostja avaldas hageja kohta isikuandmeid

(hageja ees- ja perekonnanimi ja teave tema abielusuhte kohta) IKS § 4 mõttes ning töötles seeläbi

andmeid IKS § 5 mõttes. IKS § 4 lg 1 järgi on isikuandmed mis tahes andmed tuvastatud või

tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed

on (vt selle kohta ka viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 22).

14. Üldjuhul on isikuandmete töötlemine lubatud IKS § 10 lg 1 järgi üksnes andmesubjekti

nõusolekul, samuti on IKS § 11 lg 3 järgi andmesubjektil õigus igal ajal nõuda isikuandmete

avalikustajalt isikuandmete avalikustamise lõpetamist. Eeltoodust sätestab erandi IKS § 11 lg 2,

mille kohaselt võib isikuandmeid ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil

töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas

ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemäära kahjustada

andmesubjekti õigusi. Hageja on tuginenud sellele, et IKS § 11 lgs 2 sätestatud erandid puuduvad (st

kostja ei võinud vaidlusaluseid hageja isikuandmeid ilma tema nõusolekuta avaldada).

5(9)

2-15-16007

15. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et maakohus tugines ekslikult IKS § 11 lgle 1, ning asja

lahendamiseks tuli kontrollida IKS § 11 lgs 2 sätestatud eelduste olemasolu. Kolleegium on

selgitanud, et IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, kuid ei ole ise seaduslik

alus andmete töötlemiseks ning sellest sättest ei tulene, et juba avalikustatud isikuandmete

töötlemiseks ei peaks olema seaduslikku alust (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-

3-12, p 23 ja viidatud Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 14).

16. Ringkonnakohus asus IKS § 11 lg 2 kohaldamisel seisukohale, et hageja isikuandmete

avaldamine ei olnud õigusvastane. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et

ringkonnakohus ei ole selle järelduse tegemisel viidatud sättes märgitud eeldusi nõuetekohaselt

hinnanud. Ühtlasi on ringkonnakohus rikkunud asja lahendamisel kohtuotsuse põhjendamise

kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lgd 4 ja 5). Kolleegium selgitab oma seisukohta

järgmiselt.

IKS § 11 lgs 2 sätestatud erand on rakendatav vaid juhul, kui koos esinevad kõik viidatud sättes

nimetatud kolm tingimust: avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, see on kooskõlas

ajakirjanduseetika põhimõtetega ning andmesubjekti ei kahjustata ülemäära (vt viidatud Riigikohtu

otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 14).

Riigikohus on selgitanud IKS § 11 lg 2 eesmärki ning märkinud, et selle kohaldamisel tuleb

arvestada ka EIK praktikat väljendusvabaduse ja eraelu tasakaalustamisel (vt Riigikohtu 23. märtsi

2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-15, p 19–21). Kolleegium osutab viidatud lahendis käsitletud

EIK lahenditest tulenevale järeldusele, et leidmaks tasakaalu väljendusvabaduse ja eraelu

puutumatuse kui võrdsete põhiõiguste vahel, tuleb hinnata mh andmete panust üldist huvi

pakkuvasse debatti, puudutatud isiku tuntust ja avalikustatud materjali teemat, puudutatud isiku

varasemat käitumist, teabe hankimise viisi ja tõelevastavust, avaldatud materjali sisu, vormi ja

tagajärgi. Riigikohus selgitas samas, et avaliku huvi puudumist võiks sedastada näiteks juhul, kui

avaldatakse eraelu detaile, mis kuidagi ei seostu avaliku huviga ega aita kaasa ühiskondlikule

debatile. Samuti on kolleegium osutanud, et avaliku huvi ülekaalukus tuleb kindlaks teha konkreetse

juhu asjaolude põhjal, võrreldes andmete avaldamise kasuks rääkivaid asjaolusid tagajärgedega,

mida isikule põhjustatakse, ning isiku andmete avaldamist ei õigusta pelk erahuvi ega

sensatsioonijanu (vt viidatud Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-15, p 23). Kolleegium jagab

eeltoodud seisukohti.

Otsuse kohaselt on ringkonnakohus põhjendanud IKS § 11 lgs 2 märgitud avalikustamiseks

ülekaalukat avalikku huvi sellega, et hagejat saab endise politseiametnikuna pidada Eesti kontekstis

avaliku elu tegelaseks, kelle nimi on lugejatele tuttav (hageja on olnud Eesti ajakirjanduses

erinevate persooniartiklite objektiks), kelle tegemiste ning eluolu vastu on lugejatel eelduslikult

suurem huvi, ning kes peab taluma suuremat avalikkuse tähelepanu kui n-ö inimene tänavalt. Seega

on ringkonnakohus rajanud oma järelduse üksnes sellele, et hagejal tuli avaliku elu tegelasena

avalikku huvi taluda. Seejuures ei ole ringkonnakohus oma järeldust hageja avaliku elu tegelaseks

lugemise kohta nõuetekohaselt põhjendanud, samuti pole ringkonnakohus analüüsinud avalikkuse

põhjendatud huvi määra ulatust sõltuvalt sellest, milline on avaliku elu tegelase tegevuse iseloom ja

ulatus (vt selle kohta Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 15).

Eeltoodust nähtuvalt ei ole ringkonnakohus kaalunud, kas vaidlusalust artiklit arvestades on sellel,

kas hageja on avaliku elu tegelane või mitte, asjas tähtsust. Nimelt ei seostu hageja isikuandmete

avaldamine ilmselt artikli sisu ja eesmärgiga, milleks on persoonilugu A. Kiilist ja tema seotusest

AS-is Tallinna Sadam toimuvaga. Kuivõrd hagejat artiklis kajastatu ei puuduta, ei ole ka oluline, kas

6(9)

2-15-16007

hageja on avalikkusele tuntud või mitte (mh kas hageja on avaliku elu tegelane või mitte).

Ringkonnakohtul tuleb seega asja uuel läbivaatamisel vastata eelkõige küsimusele, kas hageja kohta

avaldatu seostus avaliku huviga (avaldatu aitas kaasa ühiskondlikule debatile) või mitte, ning anda

sellest tulenevalt ülaltoodut arvestades hinnang avaliku huvi ülekaalukuse kohta. Juhul kui andmete

avalikustamiseks on tuvastatud asjaoludel ülekaalukas avalik huvi, tuleb ringkonnakohtul esitatud

andmete mahtu ja sisu arvestades anda hinnang ka selle kohta, kas hageja õiguste kahjustamine oli

ülemäärane, samuti selle kohta, kas avalikustamine on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega.

Ajakirjanduseetika põhimõtted tulenevad peamiselt Eesti Ajakirjanike Liidu koostatud Eesti

ajakirjanduseetika koodeksist ning selles valdkonnas üldiselt omaks võetud rahvusvahelistest

printsiipidest.

VÕS § 1045 lg 3 järgi ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine

õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise

kahju tekkimise eest. IKS-i sätted on mõeldud viidatud VÕS § 1045 lg 3 järgi kaitsma kannatanut

isikuandmete avalikustamise tagajärjel tekkinud kahju eest.

17. Juhul kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatud asjaoludel on hagejal õigus saada kostjalt

mittevaralise kahju hüvitist VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja § 1050 alusel, puudub vajadus hinnata seda, kas

kostja on õigusvastaselt rikkunud hageja õigusi tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 pst 4, §st 1046

ja §st 1050. Kolleegium osutab, et eelnimetatud võimalikke kostja vastutuse eeldusi on selgitatud

Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13 tehtud otsuse pdes 12–13).

18. Ringkonnakohus asus järgnevalt seisukohale, et isegi juhul, kui kostja tegevus oleks IKS § 11

lg 2 alusel õigusvastane, ei oleks asjaolusid arvestades mistahes mõistliku rahasumma kostjalt

väljamõistmine põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohtu järeldus kooskõlas

alljärgnevate kohalduvate õigusnormide ning sellekohase Riigikohtu praktikaga.

Mittevaralise kahju tekkimise korral määrab kohus hüvitise VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 366 järgi

kindlaks kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab

mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134

lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral

maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5

kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning

kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Sama sätte lg-st 6

tuleneb, et isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks

eeltoodud lgs 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju

tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.

Kolleegium on eeltoodud sätteid selgitanud viidatud Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13,

märkides, et alates 31. detsembrist 2010 kehtiva VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule

tema isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta

mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Samas osutas kolleegium oma varasemale

seisukohale, et kuivõrd mittevaralise kahju täpset suurust tõendada ei ole võimalik, siis on

mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega

seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kostja käitumise õigusvastasus tehakse kindlaks

kaalumise tulemusena. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus

diskretsiooni alusel (vt viidatud otsuse pd 20 ja 22). Kõnealuses lahendis on kolleegium märkinud

lisaks juhtumite kohta, kus isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, et

kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb sel juhul arvestada esmalt rikkumise ulatust

7(9)

2-15-16007

(nt seda, kas artikkel avaldati üksnes paberväljaandes või lisaks ka Internetis, kus see jõuab

eelduslikult oluliselt suurema hulga lugejateni kui paberväljaandes), samuti muid pressideliktide

eripärasid (nt vajadust kaitsta isikuid nende elu sundkommertsialiseerimise eest). Arvesse tuleb

võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. Ühtlasi selgitas

kolleegium mittevaralise kahju hüvitise funktsioone (kompensatsiooniline ja preventsiooniline

eesmärk) (vt viidatud otsuse pd 28–29).

Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus asunud ekslikule seisukohale, et kui kostja tegevus oleks

IKS § 11 lg 2 alusel õigusvastane, ei peaks kostja hagejale mittevaralist kahju hüvitama.

VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse

olemasolu korral maksta kahjustatud isikule alati mõistlik rahasumma. Kui ringkonnakohus leiab

asja uuel läbivaatamisel, et hageja andmete avaldamine oli õigusvastane ja süüline (vt otsuse p 17),

tuleb tal ühtlasi VÕS § 134 lgtes 5 ja 6 sätestatut arvestades otsustada ka kostjalt väljamõistetava

mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle.

Kolleegium märgib, et juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale

mittevaralise kahju hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu

TsMS § 368 lg 1 järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt selle

kohta ka viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 19.2).

Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja enda õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, jättes

nõudesumma kohtu otsustada. Hageja palub kohut kohustada kostjat kandma tema kasuks

väljamõistetav hüvitis MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus arvelduskontole. Sisuliselt on hageja

esitanud hagi kolmanda isiku huvides, paludes väljamõistetava hüvitise talle üle kanda.

Kolleegiumi arvates saab eeltoodud nõuet pidada otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks

TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

94-12, p 29).

19. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul poolte väidete ja esitatud tõendite alusel

tuvastada, kas ja kuidas on kostja hageja isikuõigusi rikkunud (vt otsuse pd 16 ja 17), ning

lahendada sellest tulenevalt hageja nõue kostja vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks (otsuse p 18).

20. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja

rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu

otsustada.

Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele poolte menetluskulude vale jagamise kohta märgib

kolleegium järgmist.

Hagiavalduse kohaselt palus hageja kohustada kostjat kõrvaldama oma veebiväljaannetes ja/või

arhiivides kättesaadavast artiklist kõik viited hagejale. Kohtutoimiku materjalide kohaselt loobus

hageja ringkonnakohtu menetluses andemete kõrvaldamise nõudest põhjusel, et kostja on selle

nõude kohtumenetluse ajal rahuldanud. Ringkonnakohus asus tõendeid hinnates seisukohale, et

andmete kõrvaldamine enne kohtumenetlust ei ole veenvalt tõendatud. Kolleegium nõustub kostja

kassatsioonkaebusest tuleneva järeldusega, et ringkonnakohus on rikkunud siinkohal kohtuotsuse

põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lgd 4 ja 5). Nii on toimikust nähtuvalt

esitanud pooled tõendeid ja väited, mis puudutavad andmete kustutamist või kustutamata jätmist

erinevates veebikeskkondades (tasuline veeb, tasuta veeb ja digiarhiiv). Kostja on tuginenud sellele,

et ta ei ole eemaldanud vaidlusaluseid andmeid arhiivist ega tasuta veebist, küll aga on kostja

8(9)

2-15-16007

eemaldanud enne hagiavalduse esitamist andmed tasulisest veebist (vt nt I kd, tl 187).

Ringkonnakohtu põhjendustest jääb ebaselgeks, millisest konkreetsest veebikeskkonnast ja millal on

andmed kustutatud ja millises veebikeskkonnas on andmed endiselt alles. Eeltoodut arvestades ei

ole ringkonnakohtu üldistav järeldus, et kostja on kohtumenetluses hageja andmed kõrvaldanud,

põhjendatud.

Otsuse põhjendustel mõjutas kõnealune järeldus andmete kustutamise kohta kohtumenetluse ajal

asja menetluskulude jaotust, ning ringkonnakohus lähtus menetluskulude jaotamisel mh TsMS § 168

lgst 4. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel poolte väidete ja esitatud tõendite alusel välja

selgitada, millises ulatuses ja millal on kostja hageja andmete kustutamise nõude rahuldanud ning

kas eeltoodu mõjutab menetluskulude jaotust (TsMS § 168 lg 4 kohaldamine). Viidatud sätte järgi

on hageja kohustuseks tõendada oma hagist loobumise põhjust (vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p 15).

21. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Kostja on palunud tagastada

kassatsioonikautsjon Advokaadibüroo TRINITI OÜ-le.

Peeter Jerofejev

Henn Jõks

Tambet Tampuu

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)