3-15-1712/37 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.09.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1712

Haldusasi

Pühamäe Arenduse OÜ kaebus Rae Vallavalitsuse

9.06.2015 korralduse nr 909 tühistamiseks ning Rae valla

kohustamiseks (teha mõistliku aja jooksul, kuid hiljemalt

kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest otsus Rae valla

Peetri küla Koidu kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmise

ja avaliku väljapaneku korraldamise osas).

Menetlusosalised

Kaebaja: Pühamäe Arenduse OÜ, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Rivo Kaldvee

Vastustaja – Rae vald, esindaja Maiga Liiv

Kolmandad isikud – A.A. ja P.M.

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil

2.02.2017

üleminekuga

kirjalikule

menetlusele

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda

kanda.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle

avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 30.10.2017,

esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21.06.2005 korraldusega nr 764 otsustas Rae Vallavalitsus algatada Peetri küla Koidu kinnistu

detailplaneeringu (edaspidi ka DP) ja kinnitada lähtetingimused vastavalt Henwood Trade OÜ

taotlusele (toimiku I kd lk 9-10). DP koostamise eesmärgiks oli vastavalt lähtetingimustele Koidu

kinnistu maakasutuse sihtotstarbe muutmine elamumaaks, sotsiaalmaaks ja ärimaaks, katastriüksuse

jagamine ehituskruntideks ning moodustatavatele kruntidele ehitusõiguse ja hoonestustingimuste

määramine.

2. 21.06.2005 sõlmisid DP tellija Henwood Trade OÜ ja Rae Vallavalitsus lepingu Peetri küla Koidu

kinnistu DP koostamise korraldamise ja finantseerimise õiguse üleandmise kohta (toimiku I kd lk

11). Lepingu kohaselt kohustus Henwood Trade OÜ finantseerima ja korraldama DP koostamist,

sõlmima enne detailplaneeringu Rae vallavolikogule kehtestamiseks esitamist lepingu vajalike

trasside, teede ja haljasalade kuulumise, rajamise ja ekspluateerimistingimuste kohta, koostama DP

dokumentatsiooni vähemalt 5 eksemplaris ja andma Rae Vallavalitsusele detailplaneeringu

kehtestamisel üle 4 kooskõlastustega eksemplari, tasuma DP avalikustamisega seotud kulud ning

andma detailplaneeringuala või seal asuvate hoonete võõrandamisel kolmandale isikule viimasele üle

kõik lepinguga võetud kohustused ja teavitama sellest Rae Vallavalitsust.

3. Rae Vallavalitsuse 23.09.2008 korraldusega nr 1174 tunnistati kehtetuks 21.06.2005 korraldus nr

764 ning otsustati algatada koheselt uuesti Koidu kinnistu detailplaneering ja kinnitada

lähtetingimused (toimiku I kd lk 12-13). Lähtetingimuste kohaselt on DP eesmärgiks Koidu kinnistule

elamukvartali planeerimine koos teedevõrgu, trasside ja pargialaga. Koidu kinnistu kõrval olevale

reformimata riigimaale oli eesmärk planeerida lasteaed ja avalikkusele suunatud hoone.

4. 11.11.2009 sai Peetri küla Koidu kinnistu uueks kaasomanikuks Henwood Trade OÜ asemel

Pühamäe Arenduse OÜ, kes esitas 02.06.2010 Rae Vallavalitsusele taotluse saata DP vastuvõtmisele

ja avalikule väljapanekule.

5. 01.07.2011 esitas Pühamäe Arenduse OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse kohustada Rae

Vallavalitsust otsustama Rae valla Peetri küla Koidu kinnistu DP vastuvõtmise ja avaliku väljapaneku

korraldamine mõistliku aja jooksul, kuid hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

28.02.2013 otsusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus haldusasja nr 3-11-1648 Pühamäe Arenduse

OÜ kaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus 02.04.2013.

6. 04.06.2013 võttis Rae Vallavalitsus vastu korralduse nr 597 „Peetri küla Koidu kinnistu ja lähiala

detailplaneeringu vastu võtmata jätmine“ (toimiku I kd lk 15-20), mille Pühamäe Arenduse OÜ

vaidlustas ja mis 29.10.2013 jõustunud Tallinna Halduskohtu 26.09.2013 otsusega haldusasjas nr 3-

13-1440 tühistati. Tallinna Halduskohtu otsus põhines Rae valla õigeksvõtul, kuid Rae vald ei täitnud

kohtuotsuse jõustumisel halduskohtu otsust. Tallinna Halduskohus on sama asja raames määranud

Pühamäe Arenduse OÜ taotluse alusel Rae vallale trahvi kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmise

eest 23.05.2014 ja 28.05.2015.

7. 09.06.2015 korraldusega nr 909 (toimiku I kd lk 23-26) otsustas Rae Vallavalitsus jätta

detailplaneering vastu võtmata ja lõpetada Rae Vallavalitsuse 23.09.2008 korraldusega nr 1174

„Peetri küla Koidu kinnistu ja lähiala detailplaneeringu algatamine ja lähtetingimuste kinnitamine“

algatatud DP menetlemine.

8. 06.07.2015 esitas Pühamäe Arenduse OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse Rae Vallavalitsuse

9.06.2015 korralduse nr 909 tühistamiseks ning Rae valla kohustamiseks teha mõistliku aja jooksul,

kuid hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, otsus Rae valla Peetri küla Koidu kinnistu

DP vastuvõtmise ja avaliku väljapaneku korraldamise osas.

9. 08.07.2015 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Rae valla ning

määras vastustajale tähtaja kirjaliku seisukoha esitamiseks. Vastustaja esitas kirjaliku vastuse kohtule

24.08.2015 (toimiku I kd lk 97-101) ning selle täpsustuse 01.04.2016 (toimiku I kd lk 158-159).

Kaebaja esitas seisukoha vastustaja vastustele 19.12.2016 (toimiku I kd lk 182-187). Vastustaja esitas

seisukoha omakorda 16.01.2017 (toimiku II kd tl 2-3). 02.02.2017 toimus kaebuse läbivaatamiseks

kohtuistung, mille käigus arutati kaebust sisuliselt ning mille lõpus otsustas kohus jätkata asja

arutamist kirjalikus menetluses. Kohtuistungil määras kohus kaebajale täiendavate tõendite

esitamiseks tähtaja 06.03.2017 ning andis menetlusosalistele võimaluse sellest tähtajast kahe nädala

jooksul esitada oma vastuväited. Kaebaja ja vastustaja on esitanud kohtule 06.03.2017 täiendavad

tõendid ja seisukohad (vastavalt vastustaja toimiku II kd lk 27-41 ning kaebaja lk 42-62) ning

vastustaja omapoolse seisukoha kaebaja 6.03.2017 menetlusdokumendile 20.03.2017 (toimiku II kd

lk 63-78).

KAEBAJA SEISUKOHAD

10. Seotult haldusasjaga nr 3-13-1440 (menetlus lõppes Rae valla poolt kaebuse omaksvõtuga), tekkis

põhjendatud ootus, et DP on edukas ja et DP otsustatakse kahe kuu jooksul. DP menetluse lõpetamine

oli põhjendamatu, kuna vald pole kaalunud DP täiendamise võimalusi; DP-d välistavateks

kaalutlusteks asjas nr 3-13-1440 ei olnud need põhjused, mis nüüd.

11. Korraldus ei vasta õiguslikele ega elulistele asjaoludele ning korralduse eelnõus esineb olulisi

kaalutlusvigu, mistõttu jõuti valedele järeldustele; huvide kaalumisel ei ole arvestatud kaebaja kantud

kulusid planeeringu koostamisel.

12. Valesti on sisustatud määratlemata õigusmõisted „erahuvi“, „avalik huvi“, „kolmanda isiku

huvi“. Vastustaja peab ülekaalukaks avalikuks huviks valla huvi eraõigusliku juriidilise isiku vara

arvel rikastuda, samas ei ole vastustaja korralduses ega ka varem toonud välja, kui suurt summat ta

kaebajalt ootab, mille eest ning millisel õiguslikul alusel tuleks see kanda. Notariaalses lepingus on

toodud summa elamisühiku kohta mahus 2000 eurot, kuid elamisühikute arv on määratlemata.

Korraldusest ei nähtu, et DP vastu võtmata jätmisel tekiks vallale lisakoormust, elanikkonna

potentsiaalsest suurenemisest tekivad kulutused igal juhul ning need on vältimatud.

13. Täiendava juurdepääsu nõudmine ei ole õigustatud. Haldusasjas nr 3-13-1440 vaidlustatud DP

vastu võtmata jätmise korralduses ei märgita vajadust täiendava ligipääsu jaoks ja see nõue puudub

DP lähteülesandes. Viited keskkonnamõju eelhinnangule ei ole kohased ega planeerimismenetlusega

kooskõlas olevaks kaalutluseks. Kohtupraktika kohaselt ei saa uusi tingimusi DP algatamise

hilisemas staadiumis kohustuslikuks teha.

14. Vald on oletuste põhjal asunud seisukohale, et just DP kehtestamisel suureneb rahvaarv ja

liikluskoormus. Kaebaja ei ole kohustatud projekteerima DP alast väljajäävaid liiklusteid, milliste

asukohad on näidatud valla ÜP-s ja mille ehitamise kohustus on vallal. Seda saaks nõuda vastava

kokkuleppe alusel, kuid sellist kokkulepet ei ole sõlmitud.

15. Koidu DP-s on planeeritud 3 juurdepääsuteed, millised on lahendatud põhimaanteedeni ja kaebaja

on vastavalt valla nõudmistele planeeringut märkimisväärselt täiendanud. Juurdepääsuteed ei pea

olema juba rajatud.

16. Rae vald ei ole täpsustanud, millised puudused on jäänud planeeringus kõrvaldamata. Asjaolu, et

vald peab planeeringu kehtestamisel viima läbi veel haldusmenetlusi, ei ole argument planeeringu

vastu võtmata jätmiseks või DP menetluse lõpetamiseks ning on vastuolus hea halduse põhimõttega.

DP vastu võtmata jätmise saab eelkõige tingida selle mittevastavus lähtetingimustele ja õigusaktides

sätestatud nõuetele ning ilmselge võimatus selliseid puuduseid kõrvaldada. Tulenevalt Riigikohtu

praktikast (asi nr 3-3-1-66-08) on üldjuhul kulud vallale ettenähtavad juba menetluse algatamisel ning

kui vald pidas vajalikuks kinnistule mitme juurdepääsutee rajamist, pidi ta ette nägema sellega

tekkivaid kulusid. Vaatamata sellele alustas Rae vald menetlust ega määranud kindlaks

juurdepääsuteede minimaalset arvu. Rae vald pidi rahaliste vahendite planeerimisel arvestama uute

teede ehitamise vajadusega ning planeerimismenetluses esitatud väide rahade puudumise kohta on

paljasõnaline. Kohus on tänaseks korduvalt tuvastanud Koidu kinnistu ja lähiala DP menetluse

pahatahtliku venitamise Rae valla poolt.

17. Sotsiaalobjektide infrastruktuuri arendamise kohustus on üllatuslik ning põhjendamatu. DP

algatamise eelselt ega algatamise korraldusest ei nähtu, et DP koostamisega kaasneks kohustus

toetada valla sotsiaalobjektide infrastruktuuri arendamist. Lähtetingimustest nähtub vaid EhS § 13

kokkuleppe sõlmimise eeldus. Kaebaja ei ole keeldunud EhS § 13 kokkuleppe sõlmimisest ning ta on

valmis selle sõlmima. Korralduse kohaselt tekib vajadus täiendavate lasteaiakohtade järgi, ent see on

ennatlik, sest lasteaiakohtade vajadus võib suureneda ka muudel põhjustel. Rae vallal puudub alus

nõuda kaebajalt sotsiaalobjektide arendamist, mistõttu on nõue ebaõige halduspraktika.

18. Valla nõutud toetuse suurus on ebamõistlikult suur ja põhjendamatu. Vastavalt valla edastatud

notariaalse lepingu projektile peaks kaebaja tasuma 2000 eurot iga elamisühiku kohta. DP-ga on

planeeritud 325 elamisühikut, mistõttu oleks kogusummaks 650 000 eurot. Vastustaja ei ole vastanud

küsimusele, mis summas ta toetust kokku nõuab. Valla tegevus sotsiaalobjektide rahastamise

küsimuses on läbipaistmatu ja pole esitatud õiguslikku alust, mille kohaselt oleks vallal õigus

kaebajalt sotsiaalobjektide infrastruktuuri arendamist nõuda.

19. Vald tegeleb ise tehnopargi DP aktiivse menetlemisega ning hoopiski valla enda menetletavast

DP-st tulenevalt tekib vajadus täiendavate sotsiaalobjektide järele. Vald ei saa kulutuste planeerimisel

arvestada olemasoleva elanikkonnaga, vaid peab arvestama ka võimalike tulevaste elanikega.

Seisukoht, et maksutulu jõuab vallani viivitusega, ei ole kohane.

20. Valla argumentatsioon elanikkonna suurenemise kohta ei saa olla aluseks DP vastu võtmata

jätmiseks. Rae vald on Geomeedia uuringu järgi Eesti kõige võimekam omavalitsus (mille 2010 –

2013 keskmine koondindeks on 82,5 punkti 100-st võimalikust), seetõttu on valla väited vahendite

puudumise osas ebausutavad.

21. Isegi, kui DP ei vastanud kehtestatud tingimustele, ei ole menetluse lõpetamine õigustatud. Rae

vald pidanuks sellisel juhul määrama kaebajale DP puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, kuid vald seda

kohustust ei ole täitnud. Vald ei ole toonud välja ühtegi puudust, mida ilmselgelt kõrvaldada ei ole

võimalik. Korralduses on küll viidatud, et 03.06.2014 korralduses toodi välja nõuded DP

täiendamiseks, kuid selgitatud ei ole, mis nõuded need olid ja kas need olid lubatavad. Kohus on juba

asjas nr 3-13-1440 rõhutanud, et täiendavate tingimuste hilisem esitamine ei ole lubatav.

22. Koidu DP menetluse lõpetamine pärast rohkem kui 10 aastat menetlemist on ilmselgelt

ebaproportsionaalne lahendus, seda kinnitab asjaolu, et 26.06.2016 kirjaga on vastustaja teavitanud

kaebajat Koidu kinnistu naaberkinnistuks oleva Kungla DP algatamisest. Kungla DP algatamisega on

rikutud võrdsusõigust ning sisutuks on muutunud vastustaja argumendid. Kungla DP osas ei ole

vastustaja esitanud selliseid ulatuslikke nõudeid, nagu kaebajale. Kungla kinnistult saab sõita Tartu

mnt-le üksnes vastustaja viidatud ülekoormatud ristmiku kaudu, kuid vaatamata sellele algatas

vastustaja Kungla DP menetluse ca aasta peale kaebaja kinnistu DP menetluse lõpetamist.

Põhjendamatu on väide, et liikluskoormuse vähendamiseks on vajalik ehitada esmalt eritasandiline

ristmik. Kungla kinnistule kavandatakse ehitada 48 elamuühikut ja kui neisse elamuühikutesse elama

asuvad inimesed valla teid ei koorma, siis ei saa seda teha ka Koidu kinnistule elama asuvad isikud.

23. Koidu kinnistule on olemas mitmeid juurdepääsuteid. Vastustaja teatas kaebajale, et Kungla

kinnistu juurdepääs lahendatakse Öökulli tee kaudu ning sealt edasi pääseb üksnes Vana-Tartu mnt-

le, sealt omakorda Järveküla või Tallinna poole. Ka Koidu kinnistult on võimalik pääseda Vana-Tartu

mnt-le ning edasi Tallinnasse või Järvekülla. Vastustaja on arvestanud ebaõigesti, et Koidu tn-lt saab

sõita üksnes Tallinnasse ja liiklusvool suunduks vaid ühte teed pidi Tartu maanteele. Vastustaja on

11.08.2016 kirjas kaebajale kinnitanud, et Kungla DP-st huvitatud isik ehitab välja Öökulli tee ja

Kuldala tee vahelise läbimurde, mis paikneb osaliselt Koidu kinnistul. Seega on alusetu väita, et

lisajuurdepääsu Koidu kinnistule kavandatud ei ole. 01.04.2016 kirjas on vastustaja kinnitanud, et

Koidu kinnistule lisajuurdepääsu saab lahendada läbi Kungla kinnistu ja et selline lisajuurdepääs

leevendaks liikluskoormust. Ebaõige on väide, justkui peaks vastustaja ehitama välja lisajuurdepääsu

Koidu kinnistule. Tallinna Transpordiamet on vastustajale 15.05.2014.a. teatanud, et Koidu kinnistu

ühendamine Tartu maanteega on mõistlik ja võimalik Vana- Tartu maantee kaudu, mistõttu on

põhjendamatu nõue ehitada uus liiklussõlm Tallinna linnas asuvale Tartu maanteele. Koidu kinnistul

eksisteerib hetkel üks juurdepääs Vana- Tartu maanteele ning täiendavalt ehitab Kungla DP-st

huvitatud isik välja Kuldala ja Öökulli tee vahelise läbimurde, mis paikneb osaliselt Koidu kinnistul.

Isegi kui vastustaja kaalutlused liikluskoormuse suurenemise osas peaksid paika, jättis vastustaja

kaalumata kaebajale vähemkoormavad alternatiivid, nagu DP järkjärguline vastuvõtmine ja hilisem

kehtestamine.

24. Kungla DP-ga ei kaasne kohustust ehitada välja mistahes infrastruktuuri, mis jääb väljapoole

planeeringuala, samas kui Koidu DP vastuvõtmist takistab väidetud vajadus ehitada välja Koidu DP-

alasse mittekuuluvad teed. Kungla DP algatamisega on vastustaja sisuliselt kinnitanud 48 elamuühiku

mahus ehitamise võimalikkust. DP vastuvõtmata ja menetluse lõpetamise põhjused peaksid

asjakohasuse korral kehtima ka Kungla DP puhul, sest kinnistud asuvad kõrvuti. Seega ei takista

Koidu DP vastuvõtmist elanike arvu ja liikluskoormuse suurenemine.

25. DP algatamisel ja menetlemisel vastustaja koolikohtade loomist tulevaste elanike lastele ei

nõudnud. Erinevalt Koidu DP-st ei nõutud Kungla DP puhul ulatuslikke sotsiaalseid investeeringuid

ega ka lasteaia planeerimist ega ehitamist. Vastustaja on teavitanud, et Kungla DP kehtestamise korral

paigutatakse alal elama asuvad koolilapsed Peetri Lasteaed-Põhikooli või Järveküla kooli ning eel-

kooliealised lapsed Peetri Lasteaed-Põhikooli, Aruheina Lasteaeda või Järveküla Saare kinnistule

ehitatavasse lasteaeda. Koidu DP-ga on planeeritud lasteaia ehitus 100 lasteaiakohaga ning vastavalt

vastustaja poolt 22.07.2016 kaebajale saadetud selgitustele saaks ka Koidu DP-le elama asuvad

koolilapsed (99 last) koolikohad, sest vald loob Peetri aleviku laste teenindamiseks täiendavad 650

koolikohta.

26. Uute arendustega kaasnev elaniku arvu teatav kasv on loomulik, kuid kaebajale ei saa panna

ebaproportsionaalseid kohustusi. Lasteaia ehituse ja uute kohtade loomisega panustaks kaebaja

märkimisväärselt vajalike sotsiaalobjektide rajamisse. Kaebaja ei ole võtnud kohustust ega vastustaja

nõudnud Koidu DP algatamisel, et Koidu kinnistul peaks asuma munitsipaallasteaed või et lasteaia

peaks ehitama kaebaja omal kulul, seetõttu ei ole asjakohane vastustaja väide justkui õigustaks DP

vastuvõtmata jätmist teadmatus, kas planeeritud lasteaed on munitsipaal- või eralasteaed. Koidu DP

ala piirneb Tallinna linnaga, mis tähendab, et osa lapsi lähevad Tallinna lasteaedadesse ja kooli.

Eksitav on vastustaja väide justkui polnud DP menetluse lõpetamisel teada Järveküla kooli rajamine,

arvestades, et kooli rajamise kavast teavitas vald oma Facebooki lehel juba 11.06.2014, vastav

projekteerimise ja ehitustööde hange kuulutati välja 20.07.2015. Koidu kinnistule asuksid

potentsiaalselt elama asuvad lapsed sinna teadmata ajal tulevikus ja mitte kõik korraga.

27. Vastustajal ei puudu rahalised vahendid uute lasteaedade ja koolide ehitamiseks. Vald investeerib

mitmetesse mahukatesse projektidesse, sh uute koolide rajamisse. 2016. aastal avati rohkem kui 300

kohaga Järveküla kool, mille kohtade arv järgnevatel aastatel kasvab. Rae valda planeeritakse 540

õppekohaga riigigümnaasium ning 50 m valgustuse ja liftidega kolmenõlvaline suusamägi.

28. Vastustajal puudub ülevaade sellest, kui paljudel inimestel oli ja on varasemalt 2005.a kehtestatud

DP-test tulenevalt võimalus Rae valda elama asuda, mitu ehitus- ja kasutusluba on sellest ajast antud,

kas arendajad on olnud kohustatud panustama sotsiaalsetesse objektidesse ning kui, siis kas

arendajatelt on laekunud vallale rahalisi ressursse ning mille tarbeks on kasutatud DP –st laekunud

raha. Vastustaja on kohut eksitanud, kui märkis, et arendajate panuse (vastavate kokkulepete) kohta

saab teavet teabenõuete vahendusel. Omamata pädevat teavet poleks vastustaja tohtinud anda

vaidlustatud korraldust selle põhjal, et Koidu planeeringu tõttu kasvab oluliselt valla elanike arv.

Valla nõudmised kaebajale on ülemäärased, mida tõendab Rae Vallavolikogu revisjonikomisjoni

kontrollakt. Sealt nähtub, et kõikidele arendajatele ei sea vastustaja sotsiaalsete objektide rahastamise

kohustust, samuti ei seatud sellist kohustust kaebajale Koidu DP algatamisel, nõue esitati alles DP

menetluse käigus. Kaebaja ei ole keeldunud vastustajaga notariaalse lepingu sõlmimisest, vaid ei

nõustunud alusetute kohustuste võtmisega, nt vastustaja nõutud 650 000 euro tasumisega, kuivõrd

see on põhjendamatult koormav, arvestades kaebaja investeeringuga lasteaia ehitamise näol; sellise

kohustuse täitmiseks puuduvad kaebajal võimalused. Lisaks nõuab vastustaja kaebajalt lasteaiaaluse

maa moodustamist pindalaga 4512 m2 ja avaliku roheala moodustamist pindalaga 7800 m2, mis

moodustab Koidu kinnistust kokku 15%. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks just sellise summa

tasumine on vajalik ja millisel alusel. Revisjonikomisjoni kontrollaktist nähtub, et vastustaja on

aastatel 2009-2015 küsinud 125 planeeringu puhul (kogupindalaga 747,45 ha, so 7 474 500 m2)

sotsiaalsete objektide rahastamist summas 2 576 332 eurot, mis teeb 0,34 senti ruutmeetri kohta.

Kaebajalt nõuab vastustaja 8,29 eurot ruutmeetri kohta, kusjuures juba 15% kinnistust moodustavad

nõutud lasteaiamaa ja park, mis tähendab kaebajale lisakulu ja mida pole võimalik täita. Kontrollaktist

nähtub, et vastustajale tegelikult tasutud sotsiaalsete objektide rahastamise summad ei ole

ligilähedasedki kaebajalt nõutava summaga, isegi laekumiste kogusumma aastate lõikes on ca poole

väiksem kaebajalt nõutud summast. Vastustajale on arendajalt laekunud aastatel 2009-2015

sotsiaalsete objektide rahastamiseks 859 745 eurot ehk samas suurusjärgus, kui vastustaja nõuab

kaebajalt. Lisaks on vald hakanud DP menetluse kestel nõudma lasteaia ehitamist koos krundi

üleandmisega hinnangulise maksumusega 2 000 000 eurot, Tartu maanteele ristmiku ehitamist

hinnangulise maksumusega 1 000 000 eurot. Kokku peaks kaebaja investeerima vastustaja nõutu

alusel 3 650 000 eurot, kuid selle juurde pole arvestatud vastustaja nõutud pargi ja muu

infrastruktuuri väljaehitamise kohustust. Ebaõige on väide justkui oleks vastustaja pakkunud

notariaalses lepingus kaebajale lasteaia ehitamise kohustuse alternatiivina 650 000 euro tasumist, sest

lepinguprojektis selline ettepanek ei kajastu.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

29. Korralduse andmisel on lähtutud kõikidest asjaoludest, mis omavad Koidu DP menetluses

tähtsust, neid asjaolusid on vastustaja kohaselt kaalunud. Kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta

rahuldamata.

30. Vald ei ole kaebaja poolt DP koostamise ja materjalide täiendamisel tehtud kulutuste kohta

küsinud põhjusel, et sellises mahus tehtavate projekteerimistööde maksumuse suurusjärk on teada,

seda on korralduse andmisel erinevate huvide kaalumisel ühe kaebaja erahuvina arvestatud. Tegemist

ei ole sellise ülekaaluka erahuviga, mis toob tingimata kohustuse DP vastu võtta ja avalikule

väljapanekule suunata.

31. Korraldusest nähtub selgelt, et „avalik huvi“ jaguneb kaheks: 1) valla olemasolevate elanike huvi,

et valla pakutavate avalike teenuste kvaliteet ja hulk ei saaks negatiivselt mõjutatud; 2) Peetri alevike

olemasolevate elanike huvi, et liiklusolukord ei muutuks nende jaoks oluliselt keerulisemaks, et

avalike teenuste kvaliteet ei saaks negatiivselt mõjutatud. Erahuvina on kaalutud kaebaja poolt DP

koostamisega seoses kantud kulusid, majanduslikke huve ja potentsiaalset kasumit. Kolmanda isiku

huvina on kaalutud planeeringualale elama asuvate elanike soove hakata koheselt tarbima valla

pakutavaid teenuseid ja liigelda probleemideta elukohast väljapoole. Valla praeguste elanike ja

tulevaste elanike olukord ei ole samasugune. Piiratud ressurssidest tulenevalt ei ole mõlema grupi

huvide rahuldamine võimalik.

32. Vald ei peab oma territooriumi suletud keskkonnaks, vastupidist tõendab rahvastiku statistika,

mille kohaselt oli 2.02.2009 seisuga valla elanike arv 11 126 ja 01.01.2015 seisuga 15 137. Koidu DP

kehtestamata jätmisega ei saa riivata kellegi õigust vabalt liikuda ja elukohta valida. Rae vallas, sh

Peetri alevikus on piisavalt suur valik eluruume, mille seast valda elama asuvad inimesed saavad

valiku teha.

33. Vallale ei tule kasuks elamuarendus piirkonnas, millel on vaid üks juurdepääs ja mille

lisajuurdepääsu ehitamiseks on vastustaja sunnitud viima läbi aja- ja ressursimahukaid

haldusmenetlusi ning tegema märkimisväärseid investeeringuid, kuna vald peab ressursside jagamisel

ja kasutamisel arvestama prioriteete.

34. Kaebaja ootus majanduslikule edule on üks erahuvi komponente, millega ei saanud vastustaja

jätta DP menetluses arvestamata. Vastustajal ei ole soovi kellegi arvelt rikastuda. Kaebajale on

korduvalt selgitatud, miks vald soovib sotsiaalse infrastruktuuri rahastamises kokku leppida. DP-ga

kavandatud elamisühikute arv tuleneb kehtestatud DP-st. Enne DP kehtestamist ei ole teada, kui palju

elamisühikuid võimaldatakse DP alusel ehitada. Kaebaja panuseks on arvestatud vaid viiendik ühe

lasteaiakoha ehitusmaksumusest, mille hulka pole arvestatud sisustuse maksumust ega lasteaia töös

hoidmise kulu.

35. Vald lähtus Koidu DP-st ja selle mõjust olemasolevale olukorrale. Valla üldisest elanikkonna

potentsiaalsest suurenemisest ei teki vallal kohustust ehitada Koidu DP ala teenindamiseks vajalikke

teid ega luua lasteaia- ja koolikohti.

36. Koidu DP eeldab vähemalt kahe realiseeritava lahendusega juurdepääsu olemasolu, kuna Koidu

kinnistul puudub otseühendus avalikult kasutatava teega. Koidu DP põhijooniselt nähtub, et

lahendatud on vaid üks juurdepääsutee, mis viib avalikult kasutatavale Kuldala teele. Kaebaja

tuginemine valla poolt tühistatud korraldusele nr 597 (haldusasi nr 3-13-1440) ei ole asjakohane.

Lähtetingimustes ei ole selgelt kirjas täiendava juurdepääsu nõuet, kuid lähtetingimuste p 4.3 kohaselt

tuleb arvestada mahasõiduga Tartu maanteelt. Kuivõrd lähtetingimuste andmise hetkel ei olnud Tartu

maanteele mahasõidu võimalust, siis tuli seda asuda lahendama Koidu DP raames. Menetluses

ilmnes, et sellist mahasõitu Tallinna linna poolt ei lubata, seega tuleb juurdepääs planeeringualale

lahendada teisiti. Keskkonnamõju strateegilise hindamise eelhinnangus on õigesti viidatud vähemalt

kahe juurdepääsu vajadusele tagamaks võimalike ohuolukordade tekkimisel ka kiirabi-, pääste- ja

politseisõidukite jõudmise abivajajateni. Menetluse käigus on korduvalt selgitatud, et planeeringuala

juurdepääsude lahendustena ei saa käsitleda ÜP põhijoonisel nooltega näidatud perspektiivseid

juurdepääse, sest neid teid reaalselt olemas ei ole ja pole teada, millal need nõuetekohaselt

lahendatakse, projekteeritakse ja ehitatakse.

37. Vale on seisukoht, et vaidlusaluse kinnistu naaberkinnistuid läbiv vallale kuuluma hakkav

ühendustee kajastub juba üldplaneeringus. ÜP-ga ei ole määratletud seda, et eramaid läbivad

perspektiivsed teed hakkavad kuuluma vallale. Tiheasustusalas ei ole ka sundvõõrandamise aluseks,

mis võimaldaks vallal perspektiivsete teede omanikuks saada. Kaebaja on valmis võtma endale teede

väljaehitamise kohustuse ainult Koidu DP praeguses mahus, seega DP ala laiendamisel vajaliku ca

385 m pikkuse lisajuurdepääsutee võrra tuleks see vastustajal valmis ehitada, mis läheb maksma

hinnanguliselt 0,29 miljonit eurot, millele lisandub tee projekteerimise ja ehituse omanikujärelevalve

maksumus, samuti naaberkinnistu sundvõõrandamise kulu, sest kinnistu omanik ei nõustu tee

rajamisega enda kinnistule. Selline lahendus ei leevendaks ristmikel tekkivat ülekoormust.

Lisajuurdepääs, mis lahendaks olemasolevate teede ja ristmike ülekoormuse probleemi eeldab

eritasandilise ristmiku ehitamist Tallinna linnas asuvale Tartu mnt ja Kanali tee ristmikule. Ristmiku

eelprojekti eskiis on Maanteeameti tellimusel koostatud juba 2009. aastal, kuid ei ole eelprojekti

staadiumist edasi jõudnud ning Riigimaanteede teehoiukava aastateks 2014-2020 selle ehitamist ette

ei näe. Tallinna linna arengukavast 2014-2020 aastate kohta nähtub, et linnal pole plaanis nimetatud

ristmikku lähiaastatel valmis ehitada. Et vastustajal oleks võimalik ristmikku ehitama hakata, oleks

vajalik kokkulepe Tallinna linnaga ja asjakohaste menetluste läbiviimine, kuid selle eelduseks on

avaliku huvi olemasolu. Hetkel sellist avalikku ülekaalukat huvi ei ole ning vallal puudub võimekus

investeerida lähiaastatel ka eritasandilise ristmiku ehitamiseks 1 miljon eurot.

38. Planeerimismenetlus on olemuselt dünaamiline protsess. Menetluse olemusest tulenevalt võivad

planeerimistingimused menetluse käigus muutuda ning sel juhul ei võimalda lähtetingimustest jäigalt

kinni hoidmine saavutada kõigile osapooltele vastuvõetavat planeeringulahendust.

39. Koidu DP alale elama asuvad inimesed suurendavad valla rahvaarvu, sh tõuseb rahvaarv Peetri

alevikus 20 %. Selline rahvaarvu tõus ei jäta piirkonna liikluskoormust olulisel määral mõjutamata.

Korralduses on seoses valla elanike keskmise leibkonna suurusega viidatud 2010. a rahvaloendusele,

kuid Peetri elanike keskmine vanus (29 eluaastat) on leitud lähtudes rahvastikuregistri 01.05.2015

andmetest, vastav viide on ekslikult korraldusest välja jäänud. Korraldusest on selgelt jälgitav Koidu

DP alale asuvate laste arvu hindamise aluseks olev arvutuskäik.

40. Vastustaja on 01.09.2014 esitanud kaebajale oma sõnastusettepanekud, mida kaebaja ei

kooskõlastanud. Peamine puudus, mille lahendamisele vastustaja ise asus, oli seotud

lisajuurdepääsuga, mis on Koidu DP alale elama asuvate elanike teenindamiseks hädavajalik. Koidu

DP ala ei ole suletud süsteem, mille baasvajadused saab rahuldada vaid DP ala siseselt. DP alale

elama asuvate elanike baasvajaduste hulka kuulub ka võimalus liikuda elukohast takistusteta ja

ummikutes viibimata väljapoole ning võimalus, et ohuolukordade puhul saaks operatiivsõidukid

takistamatult DP alale ja sealt välja liikuda.

41. Ühelgi juhul ei ole vald viidanud, et teede juurde ehitamine muudab liikluse keerulisemaks,

vastupidi – kui lisajuurdepääsuteed ei lahendata, suundub kogu planeeringuala liiklus tupikuga

lõppevale Kuldala teele. Isegi juhul, kui lisajuurdepääs lahendatakse, siis Koidu DP alast lähtuvast

liikluskoormusest tõuseb koormus ka Tallinna linnas asuvatel ristmikel, mis on ainsaks võimaluseks

Peetri alevikust linna poole liikumiseks.

42. Praktika on näidanud, et iga elamuarendusega kaasneb surve lasteaia- ja koolikohtadele. Sellise

asjaolu tähelepanuta jätmine oleks vastutustundetu, mistõttu vald palus kaebajalt täpsemaid

seisukohti ja andmeid. Koidu DP menetluses puudus selgus, kas planeeringuga ettenähtud lasteaed

planeeritakse munitsipaal- või eralasteaiaks. Eralasteaed on vallale üksnes ajutine ja kulukas

lahendus. Seejuures ei taga planeeritud lasteaed kõikidele DP alal asuvatele lastele lasteaiakohti ka

siis, kui lasteaed jääks munitsipaalomandisse. Kui Koidu DP kehtestamise järgselt ehitaks kaebaja

omal kulul lasteaia koha valmis ja annaks Rae vallale tasuta üle, siis positiivse stsenaariumi korral

oleks sellele alale elama asuvate lasteaiaealistele lastele munitsipaallasteaia koht tagatud ja täiendavat

panust valla sotsiaalobjektide ehitamisse kaebajalt ei oodata. Investeerimisvajaduse summad on

suured, kuid need näitavad vaid ehitusmaksumust, millele lisanduvad ka projekteerimise,

omanikujärelevalve ning hoone sisustamise kulud.

43. Koidu DP algatati 23.09.2008 ning sellel hetkel arvestati, et planeeringuala omanik ehitab omal

kulul kõik planeeringuala teenindavad teed ja tehnovõrgu. Koidu DP üheks eesmärgiks oli ka lasteaia

planeerimine, DP algatamisel eeldati, et lasteaed antakse vallale tasuta üle. DP vastuvõtmise eelse

notariaalse lepingu läbirääkimistel selgus, et DP algatamise korralduse andmisel eeldatud

kokkuleppeid ei sõlmita ning oli teada, et vald ise Koidu DP-ga kaasnevaid kohustusi täita ei suuda,

mistõttu oleks olnud vastustaja poolt vastutustundetu planeeringu edasine menetlemine ja planeeringu

kehtestamine, mille realiseerimiseks vajalikud kulutused tuleksid valla elanike, sh Peetri aleviku ca

4000 elaniku arvelt, kuid teeniksid vaid kaebaja erahuve. Isegi juhul, kui kaebaja nõustuks lasteaia

valmis ehitama ja vallale tasuta üle andma ning ehitama välja ka juurdepääsutee, puudub vallal

lähiaastatel võimekus ülejäänud Koidu DP-ga kaasnevate kohustuste täitmiseks.

44. Käesoleval hetkel on teada, et lähiaastatel tuleb vallal olemasolevate ja valminud arendusaladele

elama asuvate elanike tarbeks ehitada juurde üks uus lasteaed ja üks uus kool. Vastustaja on viimati

valminud lasteaia ja ehitatava Järveküla kooli rajamiseks võtnud laenu, mille teenindamiseks kulub

lähiaastatel 2,5 miljonit eurot aastas, mis jätab kogu valla tehnilise- ja sotsiaalse infrastruktuuri

investeeringuteks 0,6-2 miljonit eurot aastas. Valla eelarvestrateegia prognoos aastateks 2016-2019

näeb ette vastavate aastate keskmise investeeringuvajaduse ca 3,24 miljoni euro ulatuses aastas, so

valla võimekusest 1,24-2,44 miljonit eurot aastas rohkem. Korralduse andmisel hindas vastustaja

planeeringu realiseeritavust ka ilma kaebaja panuseta valla sotsiaalse infrastruktuuri arendamisse,

seetõttu ei olnud kaebajapoolne keeldumine panuse andmisest ainsaks argumendiks planeeringu vastu

võtmata jätmisel.

45. Sotsiaalobjektide rahastamise küsimus ei ole läbipaistmatu. Vastustaja praktika kohaselt on

sõlmitud sotsiaalse infrastruktuuri ehitamise rahastamise kokkuleppeid kõigi elamuala arendajatega,

kes planeerivad viis või enam elamuühikut. Nende kokkulepetega on võimalik tutvuda Rae

vallamajas või teabenõude vahendusel.

46. Kaebaja viidatud Geomedia uuring ei näita kohalike omavalitsuste vahendite olemasolu või nende

puudumist. Võimekuse mõõtmisel vaadeldakse uuringus komponentidena rahvastikku ja maad,

kohalikku majandust, elanikkonna heaolu ning organisatsioonilist võimekust, finantsvõimekust ja

avalike teenuste osutamise võimekust.

47. DP menetluse lõpetamise aluseks ei pea olema tingimata asjaolu, et DP ei vasta kehtestatud

tingimustele. Menetluse lõpetamise aluseks võib olla ka omavalitsuse võimetus planeeringut

lähiaastatel realiseerima asuda. Kaebajale ei saanud tekkida haldusasja nr 3-13-1440 menetluse

õigeksvõtuga lõppemisest õiguslikku ootust ega usaldust, et DP on seisus, mis vastab kehtestatud

nõuetele ning võimaldab planeeringu edukat menetlemist, kuna sellist kinnistust vastustaja selle asja

menetluses ei andnud.

48. Viited Kungla kinnistu DP koostamisele ja algatamisele ei ole asjakohased, sest haldusakti

õiguspärasust kontrollitakse haldusakti andmise aja seisuga. Kungla DP koostamise algatamine ei

garanteeri selle planeeringu kehtestamist või kehtestamist kavandatud mahus. Kungla DP ei ole

Koidu DP-ga võrreldav, sest planeeritud elamisühikute arv erineb 6,77 korda (vastavalt Kungla 48

elamuühikut ja Koidu 325 elamuühikut). Planeeringute mõju valla teede liikluskoormusele ning

lasteaia- ja koolikohtade vajadusele on oluliselt erinev. Korralduse andmisel lähtus vastustaja sellel

ajahetkel teadaolevatest andmetest ja prognoosidest ning huvitatud isikutega sõlmitud kokkulepete

olemasolust.

49. Koidu kinnistule ei ole olemas (täna) mitmeid juurdepääsuteid. Kaebaja esitatud hübriidkaart

näitab teedena ka pinnaseteid, mida kasutavad juurdepääsuna üksikud majapidamised, kuid mis suure

elamuala teenindamisel muutuksid kiiresti kasutuskõlbmatuks. Parema ülevaate Koidu DP

juurdepääsuteede olemasolust ja seisukorrast annab Maainfo kaardirakenduse ortofoto kaardikiht,

millelt on selgelt näha, et Koidu DP-ga kavandatud liiklusmahtude teenindamiseks sobivaid

juurdepääsuteid kinnistule ei vii, mistõttu tuleks need välja ehitada.

50. Kuigi kaebaja on oma seisukohas viidanud lasteaia ehitamisele, ei selgu vastustajale jätkuvalt,

kas planeeritud lasteaed on ette nähtud munitsipaallasteaiaks või eralasteaiaks, see on oluline

küsimus, arvestades, et eralasteaias käivate laste puhul ei kao vastustajal kohustus tagada lasteaiakoht

kohalikus munitsipaallasteaias.

51. Vastustaja ei nõustu väitega, et Koidu DP alale elama asuvad 99 last saaksid kooli minna Peetri

Lasteaed-Põhikooli või Järveküla kooli, sest vaidlustatud korralduse andmise ajal polnud Järveküla

kooli rajamist otsustatud ja Peetri Lasteaed- Algkool ei suudaks sellist arvu lapsi vastu võtta, kuivõrd

juba 2015/2016 õppeaastal töötas kooliosa suure ülekoormusega (648 koolikohta oli täidetud 798

õpilasega). 11.06.2014 oli avaldatud teade kavatsusest algatada planeering Järveküla kooli rajamiseks

tulevikus, kuid see ei tõenda vastustaja kindlat teadmist kooli rajamise osas. Ka ei tähenda uue kooli

valmimine, et see jõuaks ära teenindada uue DP ala vajadused olukorras, kus olemasolevad lapsed

vajavad kooli kohti ning vallas on realiseerimisel kehtestatud detailplaneeringud, millest tulenevalt

on vallakodanike juurdekasv aastas ca 1000 inimest, kellest 1/6 on kooliealised lapsed. Viimati

valminud lasteaedade ja Järveküla kooli rajamiseks võttis vastustaja laenu ning kaebaja viidatud

riigigümnaasiumi ehitamine toimub Eesti Vabariigi rahastamisel. Seejuures hakkab gümnaasium

teenindama ka naabervaldade õpilasi.

52. Suusamäge teenindava infrastruktuuri väljaehitamise ja edaspidise haldamise ning korrashoiu

rahastamise mehhanisme ei ole vastustaja veel välja töötanud, kuivõrd suusamäe valmimine on

planeeritud aastasse 2024 ja seetõttu ei tõenda kaebaja viidatud projektide realiseerimine, et valla

oleks piisavalt rahalisi vahendeid sotsiaalobjektide ehitamiseks.

53. Planeerimismenetluses ei lähtu vastustaja kaebaja kohtule esitatud seisukohas viidatud

teabenõuetes ja päringutes küsitud andmetest, vaid valla arengukavadest ja eelarvestrateegiast ning

konkreetset planeeringut puudutavatest uuringutest, samuti huvitatud isikutega sõlmitud

kokkulepetest. Eksitav on väide, et vastustajal ei ole ülevaadet asjaoludest, millest korralduse

andmisel lähtuti. Andmetest, millest vastustaja vaidlustatud korralduse andmisel juhindus, sai

vastustaja indikatsiooni, et Koidu DP elluviimiseks Rae vallal lähitulevikus endal vahendeid ei ole

ning kaebajaga sõlmimata kokkuleppest järeldas vastustaja, et kaebajal puudub soov või võimekus

Koidu DP ala teenindavaid juurdepääsuteid ise ehitada ja DP ala teenindamiseks vajalike

sotsiaalobjektide ehitamisse panustada. Rahaliste vahendite puudumise tõttu ei ole Koidu DP

realiseerimine lähiaastatel võimalik.

54. Kaalumata ei ole kaebajat vähemkoormavad alternatiivid, arvestades, et Koidu DP osaliseks

vastuvõtmiseks puudus vastustajal kaebajaga notariaalne leping, millega kaebaja võtab enda kanda

planeeringu realiseerimisega kaasnevad kulud, mille kandmiseks vallal vahendid puudusid. Olgugi,

et Kungla DP koostamisest huvitatud isikutega on enne DP koostamise algatamist sõlmitud DP

realiseerimise kokkulepe, ei ole garantiid, et Kungla DP tingimata vastuvõtmiseni jõuab. Viidatud

kokkulepe sisaldab ka valla sotsiaalobjektide rahastamise kokkulepet ning kaebaja vastupidine väide

on vale.

55. Koidu kinnistule lähimad kohalikud teed on Kuldala tee ja Öökulli tee. Kuldala tee kaudu on

võimalik pääseda Tartu maanteele läbi Aruheina tee ja Raudkivi tee, sest Kuldala tee on tupiktee,

millelt pealesõit maanteele ei ole lubatud. Öökulli tee kaudu pääseb Vana-Tartu mnt-le ja sealt

omakorda Tartu maanteele. Koidu kinnistult Kuldala teele pääsemiseks tuleb läbida reformimata

riigimaa, kus nõuetele vastav tee puudub. Koidu kinnistult Öökulli teele pääsemiseks tuleb läbida

Kungla kinnistu, kus hetkel nõuetele vastav tee puudub. Kungla kinnistu omanikelt laekus DP

koostamise algatamise taotlus 23.09.2015, mistõttu ei saanud vastustajal Koidu DP lõpetamise

korralduse andmise ajal 09.06.2015 teada Kungla kinnistu planeerimise soov.

56. Kaebaja viidatud revisjonikomisjoni kontrollakt on Rae valla sisemine töödokument ja Rae

Vallavalitsust on kontrollaktis esitatule andnud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 48 lõike

5 esimesest lausest tuleneva seisukoha, milles on ümber lükatud kontrollaktis esitatud meelevaldsed

väited. Valla sotsiaalobjektide ehitamisse panustatud summad selguvad maksimaalsest elamisühikute

hulgast ja/või äri- ja tootmismaadele planeeritavate hoonete brutopindadest. Seega ei oma

panustamisel tähtsust planeeritava ala pindala ning kaebajalt oodatava panuse proportsioon on sama,

mis teistel suurarendajate panustel.

KOLMAS ISIK

57. P. Mähe avaldas kohtuistungil, et raadiosaatekeskuse juurde viiv tee ei ole üldkasutatav. Seal ei

ole kahepoolne liiklus võimalik, seda kasutab tema ja naaber. Leiab, et pooled peavad kokku leppima

ja mitte maksimumi taga ajama ning tuleb leida kompromiss.

A.Asu ei ole seisukohta esitanud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

58. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata.

59. Vastavalt HMS §-ile 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt,

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning

vastab vorminõuetele. DP algatamisest keeldumine on haldusakt (Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-41-

06 p 20 ja 21 ja lahend 3-3-1-51-07) ja seda saab vaidlustada halduskohtus tühistamiskaebuse

esitamisega. Antud juhul DP algatamisest keeldumine puudutab isiku huve lõplikult, kuivõrd kaebaja

konkreetset esitatud taotlust enam edasi ei menetleta. Kui kohus leiab, et vastustaja rikkus kaebaja

õigusi, võib olla ka õigustatud nõue tema taotluse edasiseks lahendamiseks. HKMS § 41 lg 3 sätestab,

et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või

toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. HKMS § 158 lg

3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust

hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani

poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või

toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kuna DP vastuvõtmise otsus

on haldusorgani kaalutlusotsus, siis kohustamisnõude osas ei saa kohus kohustada vastustajat

konkreetset otsust vastu võtma vaid üksnes seda uuesti otsustama. Kaebuse esitaja taotleb lisaks

haldusakti tühistamisele ka vastustajale ettekirjutuse tegemist ja arvestades, et planeeringu

kehtestamise otsustamisel teostab kohalik omavalitsus planeerimisdiskretsiooni, ei saa kohus teha

vastustajale konkreetse sisuga ettekirjutust. Kohus saab teha vastustajale ettekirjutuse kaebuse esitaja

DP kehtestamise osas uue otsuse tegemiseks. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 4 näeb ette, et kui

õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või sooritamine

tuleb otsustada kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku

võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt võib kohus

sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse haldusakti

andmiseks või toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi

asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel

otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Seega eeldab kohustamistaotluse rahuldamine halduskohtu

poolt järeldusele jõudmist, et kohalik omavalitsuse on jätnud kaebaja taotletud toimingu tegemata

õigusvastaselt. Olukorras, kus kohaliku omavalitsuse kaalutlusõigus (diskretsioon) ei ole aga

taandunud nullini, on halduskohtul võimalik kohustamistaotluse rahuldamisel kohustada kohalikku

omavalitsust üksnes kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama, mitte aga kohustada kaebaja taotletud

detailplaneeringut algatama. Kaebajal on eeltoodust tulenevalt kaebeõigus, ent kaebus tuleb jätta

tervikuna rahuldamata, kuna kaebaja õigusi seadusevastaselt ei piirata.

60. Kaebaja viitab õigustatud ootusele ja nimetab, et seotult haldusasjaga nr 3-13-1440 (menetlus

lõppes Rae valla poolt kaebuse omaksvõtuga) tekkis põhjendatud ootus, et DP on edukas ja et DP

otsustatakse kahe kuu jooksul; DP menetluse lõpetamine oli põhjendamatu, kuna vald pole kaalunud

DP täiendamise võimalusi; DP-d välistavateks kaalutlusteks asjas nr 3-13-1440 ei olnud need

põhjused, mis nüüd.

Seotult eelneva kaebaja seisukohaga märgib käesolev kohus, et väär on kaebaja väide, mille kohaselt

oleks kohus juba asjas nr 3-13-1440 rõhutanud, et täiendavate tingimuste hilisem esitamine ei ole

lubatav. Rae vald leidis kaebaja kaebusest tulenevalt, et ta oli jätnud menetlusosalised piisavalt ära

kuulamata, mistõttu lõppes menetlus kaebuse omaksvõtuga. Ka nähtub kaebajaga seotud kohtuasjast

nr 3-14-1648, et niisugust kohtu seisukohta ei ole esitatud ka selles lahendis, kuna kohus märgib, et

„Võib vaid märkida, et Riigikohus on lahendis 3-3-1-26-10 leidnud, et planeeringu kehtestamata

jätmise võivad tingida ka kohalikul omavalitsusel ilmnenud ootamatud takistused detailplaneeringus

planeeritud tööde rahastamiseks“.

Kohtupraktikas on kinnitust leidnud, et kui lubadust väljendab pädev ametnik, kelle seisukohad

omavad määravat tähtsust ning isik on tuginenud sellisele lubadusele ja astunud reaalseid samme,

tuleb seda otsuse tegemisel arvesse võtta (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-81-10). Kohtupraktika kinnitab

ka seda, et õiguspärane ootus ei piirdu vaid juba antud ja kehtivate haldusaktide usalduse kaitse

põhimõttega (HMS § 67), vaid on laiem ja võib seisneda näiteks vastuolulises käitumises ja

teadmatuses hoidmises (vt nt RKo 3-3-1-17-02 p 18). Riigikohus on tunnustanud, et õiguspärane

ootus saab tugineda lubadusele, mille puhul oli alust arvata, et seda ei muudeta (RKHKo 3-3-1-79-

09, p 15). Haldusasjas nr 3-3-1-30-00 on Riigikohus rõhutanud, et õiguskindluse ja õiguspärase

ootuse põhimõttest, samuti võrdse kohtlemise põhimõttest johtuvalt saab isik eeldada, et

haldusotsustus tehakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud õiguse alusel. Riigikohus on

haldusasjas 3-3-1-8-16 tehtud otsuse p-s 28 sedastanud, et „Erandlikuks asjaoluks, mis loob

ülekaaluka õiguspärase ootuse, on iseäranis peetud pädeva institutsiooni konkreetseid kinnitusi, mis

on tekitanud põhjendamatuid lootusi. Neid põhimõtteid on kinnitatud ka Euroopa Kohtu otsustes nt

asjades nr C-39/94: SFEI, p-d 70–71; C-275/10: Residex, p 35; C-199/06: SIDE, p 43; C-81/10 P:

France Télécom, p 63; Esimese Astme Kohtu otsus asjas nr T-427/04: France Télécom, p-d 261–262;

Esimese Astme Kohtu kohtu lahend T-271/04, p 148. Kaebaja toetumine õigustatud ootusele

eelmärgitud asjaoludega seotud ei ole. Kohtule ei nähtu ka seda, et vaidlustatud haldusakti andes on

rikkunud haldusorgan otsusest nr 3-13-1440 tulenevat ettekirjutust.

61. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust DP kehtestamise

küsimuse lahendamisel küll piiratakse, kuid erinevad on seisukohad, kas selline piirang on seadusega

lubatav. Kohus leiab, et vald on õigustatult viidanud, et otsustusõiguse annab PlanS ning seda ei piira

EhS § 13. Vastustajal ei puudunud kaalutlusruum seotult haldusasjas nr 3-13-1440 tehtud otsusega

ning vallal on jätkuvalt kaalutlusõigus otsustamaks, kas ta saab planeeringumenetlust jätkata.

Vastustajale ei ole kohtute poolt ette kirjutatud, millise otsuse ta peab tegema. Isegi kui menetlus on

kestnud pikka perioodi, tuli vastustajal välja selgitada avalikkuse ja huvitatud isikute huvid ja seejärel

langetada põhjendatud otsustus. Planeeringu pikkus ei ole argumendiks, et see tuleks ilmtingimata

kehtestada.

62. Vaidlust ei ole selles, et tulenevalt planeermisseadusest (PlanS § 4 lg 2) on planeerimisalase

tegevuse korraldamine kohaliku omavalitsuse territooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses.

Planeerimisalase tegevuse korraldamisel tagab kohalik omavalitsus maakasutuse ja ehitamise aluseks

olevate planeeringute olemasolu. DP vastuvõtmise otsustamine on samuti kohaliku omavalitsuse

pädevuses, mil kohalik omavalitsus teeb planeeringu vastuvõtmise otsuse, korraldab planeeringu

avaliku väljapaneku. Planeeringu vastuvõtmisega kinnitab kohalik omavalitsus, et planeering vastab

valla või linna ruumilise arengu eesmärkidele ja et ta on kontrollinud, et planeering vastab seadustele

ja muudele õigusaktidele. Kaebaja on järjepidevalt nõudnud, et vald otsustaks DP vastuvõtmise ja

avaliku väljapaneku korraldamise ning kaebaja on nõudnud ka trahvi määramist. Kohus ei saa aga

nõustuda

kaebajaga

selles,

justkui

ei

oleks

vald

esitanud

põhjusi,

mis

takistavad

planeeringumenetluse jätkamist. Vald on esitanud argumendid, millest tulenevalt ei ole võimalik

lähiajal planeeringut realiseerida, kuna vallal endal puuduvad võimalused suuremahulise planeeringu

finantseerimiseks, ent arendaja ei saa või ei soovi võtta endale planeeringu realiseerimiseks

kaasnevaid vajalikke kulutusi. Riigikohus on 06.11.2002.a. otsuses nr 3-3-1-62-02 leidnud, et isik ei

saa õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes eeldada, et planeerimismenetluse eelmised etapid

läbinud DP igal juhul kehtestatakse, kuid ta on õigustatud nõudma oma subjektiivsete avalike õiguste

kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt. Käesolevalt on vastustaja asja

otsustamisel arvesse võtnud asjakohaseid kaalutlusi, kaalunud avalikku ja kaebaja erahuvi ning

võtnud vastu põhjendatud ja igakülgselt kaalutletud otsuse.

Selle üle, et EhS §-st 13 ei tulene arendajale sotsiaalobjekti rajamise finantseerimise kohustust,

vastustaja ei vaidle ning vald ei ole EhS § 13 alusel kaebajalt raha nõudnud. Otsuses on vald

asjakohaselt põhjendanud, et kui vallas toimub ulatuslik arendustegevus, mille käigus rajatakse uusi

elamu- ja äripiirkondi ning lisandub kaebaja poolt arendatava elamuehituse läbi suurem arv leibkondi,

see suurendab survet nii tehnilisele kui ka sotsiaalsetele infrastruktuuridele, kuid vald ei suuda tagada

lisanduvate vallakodanike vajadusi lasteaia- ja koolikohtade järgi, siis ei ole mõeldav valla poolt

rahaliste kohustuste võtmine, millel puudub eelarves reaalne kate. Seega on kaalutluseks kohaliku

omavalitsuse poolt avalike kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks ja piirkonna elanikke rahuldava

tehnilise ja sotsiaalse infrastruktuuri väljaehitamiseks rahaliste vahendite puudumine. Otsus on kohtu

poolt kontrollitav.

Nagu nähtub ka kaebaja viidatud kohtuasjadest, siis kaebaja ei olnud nõus vajalikke DP realiseerimise

kulutusi kandma või tal puuduvad selleks rahalised vahendid, nagu väidab kaebaja, ta ei asunud

ülevõetavate kohustuste täitmise tagamiseks lepingut sõlmima, sellest tulenevalt ongi vald märkinud,

et esitatud DP kehtestamisel ei ole vallal võimalik tagada vajaliku sotsiaalse ja tehnilise

infrastruktuuri väljaehitamist ning kui need takistused on ilmnenud, ei saa ta perspektiivituks

muutunud menetlust jätkata. Asja materjalidest ja taustaolukorrast nähtub samuti, et Pühamäe

Arenduse OÜ pöördus 02.06.2010 kirjaga Rae Vallavalitsuse poole, paludes saata Peetri küla Koidu

kinnistu DP vastuvõtmisele ja avalikule väljapanekule, nõudmata kinnistu omanikelt notariaalse

lepingu sõlmimist ebamõistlike kohustuste määramisega ja tagatiste andmisega. Kaebaja on ise

haldusasjas nr 3-11-1648 märkinud, et vastustaja on õigusvastaselt seadnud DP edasise menetlemise

eeltingimuseks sotsiaalsete kohustuste võtmise kaebaja poolt vastavalt EhS §-s 13 sätestatud valla

kohustuste arendajale üleandmise kokkuleppe projektile. Planeeringumenetluse käesolevas

staadiumis on kaebajalt täiendavate kokkulepete sõlmimise nõudmine alusetu ning nende puudumine

ei takista planeeringu vastuvõtmist. EhS §-st 13 tuleneb, et kohalik omavalitsus ei saa

detailplaneeringu koostamise taotlejalt nõuda mis tahes kohustuste enda peale võtmist, vaid taotleja

saab kokkuleppeliselt enda kanda võtta üksnes osad nimetatud paragrahvis sätestatud kohustustest.

Muud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) §-s 6 nimetatud omavalitsusüksuse

ülesanded tuleb vastustajal endal täita. Kaebaja märkis, et ta on valmis enda kanda võtma neid

kohustusi, mis tulenevad sõnaselgelt EhS §-s 13 sätestatust ehk rajama detailplaneeringukohase

avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja ehitama välja

vihmaveekanalisatsiooni.

Seega sai vastustaja lähtuda kaebaja poolt lubatust ning valla haldusakt märgibki, et vald peab seetõttu

arvestama, et ulatuslikud kulutused langevad tema kanda. Vald ei nõua kaebajalt selliselt valla

puuduva ja üldiselt vajaliku infrastruktuuri rajamist või rahastamist. Kuivõrd DP kehtestatakse

vastavalt PlanS § 9 lg 1 lähiaastate ehitustegevuseks, siis ei olnud vallale vaidlusalune DP oma

kulukuse tõttu realiseeritav. Eeltoodud tõttu on vald kaebajale korduvalt nt selgitanud ka lasteaiaga

seotud kohustusi ja kulutusi, mis jääksid valla õlule, selle kandmist oma eelarve kavadesse, mil

tulubaasi olulise vähenemise fakt ei oleks muutunud.

Samuti nähtub taustaandmetest, et 23.09.2008 korraldus nr 1174 ei olnud samasisuline, muutunud oli

DP ala ja eesmärk. Korralduse p-s 3 lisanud arenduskohustuse üleandmise eelkokkuleppe sõlmimise

tingimus ning korralduse p-s 4 avaliku kasutusega maa-alade olemasolu korral nende tasuta

üleandmise tingimus. Lähtuvalt 23.09.2008 korralduse nr 1174 p-st 1 on detailplaneeringusse

täiendavalt haaratud reformimata riigimaa ja lähiala, mis on vajalik juurdepääsuteede ja tehnovõrkude

lahendamiseks; korralduse tühistamise eesmärgiks oli planeeringumenetluse kooskõlla viimine sellel

ajal kehtinud planeerimisseadusega, mille kohaselt pidi planeeringuala piire laiendama nii, et sellesse

oleks haaratud tehnovõrgud kuni liitumispunktideni; märkuse detailplaneeringu algatamise otsuse

vastuolule detailplaneeringu tegeliku lahendusega tegi riigi Maa-amet varasema detailplaneeringu

kooskõlastamisel. Kehtiva korralduse nr 1174 p 2 kohaselt soovis Rae Vallavalitsus DP koosseisus

lisaks elamukvartalile näha lasteaeda ja avalikkusele suunatud hoonet, algselt sellist eesmärki Koidu

kinnistu ei olnud seatud. Kohtupraktikast aga ei tulene, et vastustajal poleks õigust nõuda kaebajalt

täiendavate kohustuste võtmist (kuivõrd planeeringu algatamisest on möödunud mitu aastat).

Korralduse nr 1174 esitas vastustaja kaebajale oma tingimustega mitte mitme aasta möödumisest DP

algatamisest, vaid koheselt algatamise staadiumis. Kohus nimetab, et tulenevalt kohtupraktikast on

võimalik nt Riigikohtu 19.05.2010 otsuse kohaselt asjas nr 3-3-1-26-10 (p 14) DP taotlejaga sõlmida

kohustuste ülevõtmise leping ka peale algatamise staadiumit. Vajaduse korral võidakse lisaks EhS §

13 kohustuste üleandmisele, kokku leppida ka muudes tingimustes, sh sotsiaalse infrastruktuuri

väljaehitamises ja/või rahastamises (p 15). Kokkulepete sõlmimine kohaliku omavalitsuse seadusest

tulenevate kohustuste jm poolte vahel kokku lepitavate kohustuste võtmises on hõlmatud

lepinguvabadusega, mida kaebaja puhul ei ole piiratud. Kohtupraktika tunnustab aga kohaliku

omavalitsuse ulatuslikku kaalutlusõigust planeerimismenetluses ning annab üldised kriteeriumid

arendajatele negatiivsete otsuste tegemise kaalumisel ja nendega seotud võimalike kahjude

hüvitamisel. EhS § 13 kohaselt DP kohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse,

välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni

tagab kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või

ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti. DP algatati 2008.a. ning selle algatamisel antud

korralduses nähti üheselt ette nii DP koostamise korraldamise ja finantseerimise õiguse ülevõtmiseks

lepingu sõlmimine ning ka eelkokkuleppe sõlmimine arenduskohustuste üleandmise kohta. EhS § 13

tulenevate kohustuste ülevõtmise leping ja detailplaneeringualal avalikuks kasutamiseks ettenähtud

maa-alade olemasolu korral nende tasuta vallale üleandmise leping pidi olema sõlmitud notariaalselt

ja enne planeeringu vastuvõtmist. Seega on kehtivast haldusaktist tulenevad tingimused

detailplaneeringust huvitatud isikule ulatuslikumad kui üksnes EhS §-ga 13 piiritletud kohustused.

Kaebaja korraldust ei ole vaidlustanud, seega ei ole kaebajal võimalik väita kohustuste

õigusvastasust. Kaebuse esitaja tähelepanu sellele oli juhitud juba haldusasjas nr 3-11-1648, mil

kohus nimetas, et kaebuse esitamine 23.09.2008 korralduse tühistamiseks olnuks 01.07.2011 (mil

kaebaja esitas kohustamiskaebuse) ilmselgelt mittetähtaegne. Kaebajal on võimalik taotleda

korralduse muutmist haldusorganilt, mida kaebaja käesolevale kohtule teadaolevalt teinud ei ole.

Need asjaolud ei ole muutunud. Vald ei ole käesolevalt kaebajalt nõudnud (kogu) valla infrastruktuuri

väljaehitamist.

Planeeringumenetlust ei ole peatatud, vaid planeering on jäetud vastu võtmata. Kaebaja viitab küll

korduvalt naaberkinnistu DP-le, ent hilisem naaberkinnistu menetlus kaebaja suhtes tehtud otsust ei

saa tagantjärgi muuta. Kaebaja etteheited, justkui pidanuks vald arvestama, et naaberkinnistule

hakatakse ehitama ja siis lahenduks ka juurdepääsutee küsimus, ei ole asjakohane. Kaebaja ei ole

menetluse peatamist taotlenud, vastupidiselt nõudis kaebaja kohest otsuse tegemist. Riigikohus on nt

otsuses nr 3-3-1-56-08 (p-s 25) pidanud planeeringumenetluse peatamise alternatiiviks planeeringu

vastu võtmata jätmise otsust ja Riigikohus on märkinud, et teatud juhtudel oleks sellise keelduva

otsuse tegemine isiku jaoks enam koormav kui detailplaneeringu menetluse peatamine. Samas märkis

Riigikohus, et eelduslikult võib planeeringu jätta vastu võtmata siis, kui see ei vasta seaduse nõuetele

või planeeringu lähte-eesmärgile ja -tingimustele, ei ole saanud nõuetekohast kooskõlastust, on

vastuolus kõrgemat järku planeeringuga, samuti muudel olulistel asjaoludel. Kaebaja taotluse

menetlust ei ole peatatud ning vald ei saanud sellise taotlusega ka arvestada. Kolleegium viidatud

lahendis loeb üheks planeeringu vastuvõtmata jätmise otsuse õiguspäraseks aluseks objektiivse

võimatuse planeeringut ellu viia või ka selle suure tõenäosuse. Selliselt ei saa kohus järeldada, et

planeeringumenetlust tuleks igal juhul jätkata, kui esineb objektiivne võimatus see ellu viia.

Planeeringu vastu võtmata jätmine ei välista planeerimismenetluse jätkumist, kui tegemist on

kõrvaldatava puudusega.

63. Kaebaja on ilmselt vääriti mõistnud valla seisukohti planeeringu realiseerimise võimatusest ja

leiab jätkuvalt, et temale ei antud võimalust kõrvaldada planeeringu puudused, kui need esinevad.

Nagu asjaoludest nähtub, siis arvates 28.08.2009 on vallavalitsus teinud teatavaks (Henwood Trade

OÜ-le), et seoses teiste detailplaneeringutega on ilmnenud vajadus planeerida trassid mööda teemaa

ala ning et vald nõuab enne DP vastuvõtmist notariaalse lepingu sõlmimist arendaja poolt

planeeringus ette nähtud teede ja tehnovõrkude lahenduste osas ning tagatisi kohustuste täitmise

tagamiseks, valla saadetud kirjale oli lisatud lepingu projekt. Lepingu kohaselt pidi arendaja

finantseerima sotsiaalinfrastruktuuri ehitust arendaja ja valla vahel kokkulepitavas summas. Kaebaja

omandas kinnistu kaasomandi osas 11.11.2009.a. ning asus vallaga 21.06.2005 sõlmitud lepingu

alusel Peetri küla Koidu kinnistu DP koostamist ka korraldama, ent ta ise eelnevalt vallaga ei olnud

suhelnud ega mingeid täiendavaid tagatisi nõudnud. 02.06.2010 on ta teatanud Rae Vallavalitsusele,

et temalt ei saa nõuda notariaalse lepingu sõlmimist ebamõistlike kohustuste määramisega ning

tagatiste andmisega. Rae Vallavalitsus on juba 06.07.2010 vastuses (nr 6-2/3000) palunud hiljemalt

augusti lõpuks teatada, kas kaebaja soovib jätkata planeeringu menetlust, mille eelduseks on valla ja

arendaja vahel EhS §-s 13 sätestatud kohustuste üleandmise ja isikliku kasutusõiguse seadmise

lepingu sõlmimine. Kirjale oli lisatud EhS §-s 13 ettenähtud kohustuste üleandmise ja isikliku

kasutusõiguse seadmise lepingu muudetud projekt. 25.08.2010.a. teatas kaebaja, et on valmis

sõlmima EhS §-s 13 sätestatud kohustuste üleandmise lepingu, kuid mitte võtma seadusest

mittetulenevaid täiendavaid kohustusi. 08.09.2010 (kirjaga nr 6-2/3000) jäi vald oma seisukoha

juurde, so et kaebaja peab enne DP vastuvõtmist võtma endale lepinguga lisaks EhS §-s 13 nimetatud

kohustustele ka sotsiaalse infrastruktuuri väljaehitamisega seotud kohustused. Edaspidises

kirjavahetuses kordas kaebaja valmisolekut võtta üle üksnes EhS §-s 13 sätestatud kohustused ja

keeldus üle võtmast muid seaduses nimetamata kohustusi. 01.12.2010 kirjas juhtis kaebaja valla

tähelepanu asjaolule, et 21.06.2005 lepingu p-s 2.2 on kokku lepitud, et DP algataja kohustub enne

DP kehtestamiseks esitamist sõlmima Rae Vallavalitsusega lepingu vajalike trasside, teede ja

haljasalade kuulumise, rajamise ning ekspluateerimistingimuste kohta. Rae Vallavalitsus märkis

uuesti 05.01.2011.a. (kirjas nr 6-2/10/3000), et juhul, kui arendaja soovib jagada kinnistu kruntideks

ja saada vallalt ehitusõigust, peab ta võtma enda kanda tehnovõrkude ja haljastuse väljaehitamisega

kaasnevad kohustused, samuti toetama sotsiaalse infrastruktuuri väljaehitamist. Vald selgitas

lisakohustuste tekkimise ja suurusjärgud. Vald viitas ka Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-

65-06, milles on aktsepteeritud DP kehtestamata jätmist vallal rahaliste vahendite puudumise korral.

Vald tegi ettepaneku kaebajale kompromissi leidmiseks kohtuda 19.01.2011. Samu seisukohti esitas

vald kaebajale 15.03.2011 saadetud e-kirjas, millele oli samuti lisatud lepingu projekt.

Seega nähtub käesolevale kohtule, et kaebajale on pikemal perioodil selgitatud valla poolt piisavalt,

kuidas vallal tekivad DP elluviimise korral sellised kohustused, mida ta rahaliselt pole suuteline

arendaja planeeringu huvides kandma, ka on piisava täpsusega on ära nimetatud kulutused ja nende

suurus ning missugused kohustused saaks võtta enda kanda arendaja ja selleks sõlmida leping

(projekt oli olemas), pakuti ka kompromissi võimalust. Need asjaolud ei saanud tulla kaebajale

üllatusena.

Planeeringu nn puudusena käsitles vald asjaolu, et DP ei olnud realiseerimiskõlbulik taotletud kujul,

valla ettepanekutega kaebaja aga ei nõustunud. Seega ei tulnud kaebajale üllatusena liiklusprobleem

seotult juurdepääsuteede olukorraga ning et vald soovib jätkuvalt lahendada sotsiaalsfääri

arendamisega seotud kulutusi. Kaebaja viitab küll Tallinna Ringkonnakohtu lahendile, ent nagu

nähtub, on kohus muuhulgas märkinud nt ka veel haldusasjas nr 3-11-1648 (28.02.13), et DP

menetluse seiskamiseks valla poolt käesoleval juhul esitatud põhjendused võiksid olla asjakohased

detailplaneeringu vastuvõtmata jätmise korral, kuid ei saanud takistada küsimuse otsustamist, pärast

seda, kui poolte seisukohad olid selged. Planeeringumenetlusega ei saa lõpmatult viivitada, kui

läbirääkimised pole tulemuseni jõudnud, peab haldusorgan otsuse tegema. Kuivõrd aga viivitusest

tekkinud probleemid ei kohusta valda veel DP-d vastu võtma ja kehtestama, siis sõltumata sellest, kas

vald oli viivituses otsuse tegemisel, on kaebajale olnud pikemat aega teada, missugused takistused

tekkisid vallal, et DP-d edasi menetleda. Ringkonnakohus ei ole teinud üheski lahendis vallale

ettekirjutust planeeringu kehtestamiseks. Ka halduskohus asjas nr 3-13-1440 ei tee konkreetset

ettekirjutust, mis välistanuks vastustaja diskretsiooniotsuse. Nii näiteks märkis ringkonnakohus, et

kohtuotsuse täitmise tähtaja määramine oli põhjendatud ja lubatav (HKMS § 38 lg 6, § 162 lg 3, 168

lg 1 ja 185 lg 1). Samas nähtub, et kohus märkis ka seda, et Riigikohus on lahendis 3-3-1-26-10

leidnud, et planeeringu kehtestamata jätmise võivad tingida ka kohalikul omavalitsusel ilmnenud

ootamatud takistused detailplaneeringus planeeritud tööde rahastamiseks. Seega ka eelmistest

kohtuvaidlustest ning ka käesoleva asja menetluse kestel oli kaebajal võimalik välja selgitada,

missugused võiksid olla valla lõplikud nõudmised, kui kaebaja avaldab selget tahet keelduda mingis

osas DP-d finantseerimast. Nagu nähtub, kinnitab kaebaja ka ise, et ta ei ole sõlminud ühtegi lepingut,

mistõttu on vald selle korduvalt ära märkinud, seejärel selgitanud uuesti lasteaia- ja koolikohtadega

seotud valla kohustusi. Valla keeldumine tugineb selgelt asjaolule, et vallal endal puuduvad rahalised

vahendid, et DP-st tulenev realiseerida, vald fikseerib faktilise olukorra ja kalkuleerib enda võimalusi.

Ehkki kaebaja on ka käesolevalt märkinud, et ta on valmis sõlmima EhS §-s 13 sätestatud kohustuste

üleandmise lepingu, ei tagaks see ikkagi rahaliste vahendite olemasolu, et DP taotletud kujul ellu

viia. Kohtupraktika ei ole seega eitanud planeeringu kehtestamata jätmise võimalust, kui ilmnevad

ootamatud takistused tööde rahastamiseks. Seega ei ole õigustatud kaebaja seisukoht, et vallal puudus

võimalus menetlus lõpetada juba tulenevalt kohtulahendist.

Kaebajale on selgitatud järjepidevalt, miks planeeringut ei saa realiseerida, kui arendaja ei saa või ei

soovi EhS § 13 sätestatud töid finantseerida ja kui tekivad täiendavad vajadused ning valla vahendid

ei võimalda arendust vajalikul määral toetada. Nagu võib mõista, pidi kaebaja saama selgust, et vald

ei heida ette arendajale soovi tegutseda kasumlikult, kuna vald väidab selgelt võimatust viia DP ellu,

kui see eeldab temalt märkimisväärseid kulutusi. Kulutuste suurus ja tegemise vältimatus võivad

selguda ka menetluses, mitte üksnes DP taotluse esitamisel.

64. Teemat on käsitletud Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-26-10, ent ka sellest lahendist ei

tulene, et kulutuste ilmnemisel hiljem, tuleks tingimusteta või arendaja tingimustel DP vastu võtta ja

seda asuda menetlema. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-37-10 (p-s 16) selgitanud, et raha

puudumine planeeritavate kulutuste jaoks võib olla tekkinud ka ettenägematult ja olla objektiivseks

asjaoluks, mis võimaldab jätta algatatud detailplaneeringu kehtestamata. Kohtupraktikas peetakse

selliseks asjaoluks nt kohaliku omavalitsuse tulude ulatuslikku ja ettenägematut vähenemist või

ulatuslike ja ettenägematute lisaülesannete täitmisele asumist. Riigikohus on toonitanud, et kohalikul

omavalitsusel lasub eelarve mahu vähenemisel kohustus kaaluda erinevate kohustuste rahastamise

vajadust, avalikke ja detailplaneeringu taotleja huve ning muid õiguslikult kaitstavaid huve.

Vastustaja on vastavalt märkinud, et isegi juhul, kui kaebaja on põhjendatult keeldunud igasuguste

EhS §-s 13 sätestatud kulutuste kandmisest või siis sotsiaalsfääri arendamisse panustamisest enda

kanda võtmisest, ei tähendaks see, et vald peaks ise kohe leidma nende kulutuste katteks raha.

Vastustaja on täpsemalt kinnitanud, et DP realiseerimiseks ei piisa üksnes nende objektide rajamisest,

mille suhtes käesolevalt kaebaja väidab, et ta on nõus kohustused võtma ja rajama need

omavahenditest. Probleemide ring on oluliselt laiem ning hõlmab kõiki neid vajadusi ja objekte, mis

võimaldaksid kaebaja soovitud arendusala tõrgeteta kasutuse ning arvestaksid valla seniste

arengutega. Planeeringu kehtestamise üle otsustamisel on õigus tugineda raha puudumise

argumendile.

65. Planeeringu realiseeritavuse hindamisel ei ole asjakohane kaebaja positsioon, et toimuks isikute

võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine, kui nii pikalt menetluses olnud planeering heidetakse

kõrvale. Vald on nimetanud erinevate teemade all, miks tööde tegemine/tellimine ei sõltu ainuüksi

Rae vallast ja kuidas tegevusega kaasnevad kulutused ei oleks kooskõlas avalike huvidega. Raha

puudumisel ei saa planeeringu pikkus või siis teiste planeeringutaotluste menetlemine automaatselt

kaasa tuua kaebajale positiivset otsust. Põhjendamatud on kaebaja väited õiguspärase ootuse,

haldusorgani vastuolulise käitumise keelu ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumisest.

66. Korralduse kohaselt Koidu DP puhul arvestati, et sellega ei ole tagatud tasakaalustatud ruumiline

areng. Valla olemasolevad teed on ülekoormatud, kaebaja kinnistuni viib hetkel üks olemasolev

juurdepääsutee. Lahendamata on lisajuurdepääs Koidu DP alale, samal ajal lisanduks juba ka

elamukvartali tõttu elanikke 848, so 325 leibkonda. Kuna rajamisele tuleks kuni 100-kohaline

lasteaed, siis avaliku hoone külastajate liikumine oleks suunatud läbi ainsa juurdepääsutee, so

planeeritava Kungla tee, kitsale Kuldala teele, mis on tupiktänav. Lahenduseta on probleemideta

liikumine Tallinna suunal. Vald kontrollis võimalusi ja leidis, et lisajuurdepääsude rajamine läbi

reformimata riigimaa või läbi Koidu kinnistuga külgneva teise kinnistu eeldab Rae valla poolt

ressursimahukate haldusmenetluste läbiviimist, so reformimata riigimaa reformimist, DP koostamist

koostöös Tallinna linnaga või kinnistu sundvõõrandamist ja DP koostamist. Kahtlusteta eeldavad

sellised lahendused erineva ressursi olemasolu, sh rahalist. Nagu võib mõista, siis seotult

liikluskorraldusega olemasolevate teede kasutamisel saavad Peetri aleviku elanikud senises olukorras

siiski veel hakkama ehkki siinkohal on tekkinud probleeme. Kahtlusteta suuremahulise DP

realiseerimisega muutuks üldine olukord liikluses halvemuse suunas. Nagu nähtus, ei ole kaebajale

olnud valla märgitud põhjus siiski teadmata. Üldine teede ja ristmike ülekoormuse probleem eeldab

aga märksa keerukamaid lahendusi ja koostööd muuhulgas Tallinna linnaga. Samas võib mõista, et

Koidu kinnistu algse omanikuga kulges vaidlus ka selles, kes EhS § 13 raames vajalikke kulutusi

peaks kandma, kui ühtegi lepingut vallaga ei sõlmitud ning vaieldi ka selle üle, kas kohustused tuleb

kanda üksnes arendaja kinnistu osas või on vallal õigus arvestada ka sellega, et arendusala seondub

omakorda muude objektide rajamisega. Kaebaja oli käesolevalt nimetanud, et ta võtab enda kanda

tema kinnistu hoonestamise ja taristu rajamise kulutused, juurdepääsuteede rajamisse kaebaja oma

panust ei märgi, kaebaja keeldus sotsiaalsfääri panustamisest. Kaebaja viited hilisema Kungla

kinnistu DP koostamisele ja algatamisele ei ole aga asjakohased. Uue olukorraga seotult sai kaebaja

küll algatada kompromissläbirääkimisi, ent aasta hiljem naaberkinnistu DP taotluse läbivaatamine ei

viita käesolevalt antud haldusakti õigusvastasusele. Vastustaja on siiski täpsustanud kaebajale, et

Kungla DP koostamise algatamine ei garanteeriks selle planeeringu kehtestamist või kehtestamist

kavandatud mahus; Kungla DP pole ka Koidu DP-ga võrreldav, erinev on planeeritud elamisühikute

arv (6,77 korda, vastavalt Kungla 48 elamuühikut ja Koidu 325 elamuühikut), st et planeeringute

mõju valla teede liikluskoormusele ning sotsiaalsfäärile (lasteaia- ja koolikohtade vajadusele) on

oluliselt erinev. Planeeringud ei ole selles mõttes ka võrreldavad. Vaidlustatud korraldus lähtub selle

andmisel vastustajale teadaolevatest andmetest ja prognoosidest, huvitatud isikutega sõlmitud

kokkulepete olemasolust, so asjaoludest ja faktidest, millega vastustaja sai tõsikindlalt arvestada.

67. Tõele ei vasta kaebaja väide, et Koidu kinnistule on juba olemas ja tagatud mitu juurdepääsu.

Koidu kinnistule ei olnud asja otsustamise ajal olemas mitut reaalselt toimivat juurdepääsuteed ning

kohtus sai kontrollitud, et kaebaja vastupidine väide on alusetu. Kaebaja seisukoht, et printsiibis on

juurdepääsuteed tulevikus rajatavad, on küll õige, ent vastustaja sai lähtuda olemasolevast olukorrast

ning asjaolust, et lähiajal juurdepääsuküsimus ei olnud lahenduv. Kohtule esitatud hübriidkaardilt on

näha kaebaja käsitluses teedena pinnaseteed, mida on kasutanud juurdepääsuna üksikud

majapidamised (nt kolmas isik), kuid mis ei ole ette nähtud kasutamiseks teena (seega ka

juurdepääsuteena) TeeS tähenduses. Ka P.Mähe on kinnitanud sõidukitele liiklemiseks vajaliku tee

puudumist. Arendaja ei tohiks soovida inimeste suunamist liikluses nö mülkasse, kasvõi ajutiselt.

Kaebaja viidatud tee kaudu ei saaks tagada planeeringuga kavandatud ehitusõiguse realiseerimist, kui

teed/tänavat ei ole teeseaduse kohaselt välja ehitatud. Vajalike teede puudumist kinnitas täiendavalt

ka see, et neid ei ole kohalike teede nimekirjas. TeeS § 4 lg 3 nõuetele nö printiibis sõidetav tänav

seetõttu ei vasta. Ka siis, kui kunagi rajatakse seotult teiste arendustega liiklemiseks vajalik tee,

kaebaja viitab Kungla kinnistu DP-le, nähtub, et sellise tee kasutamist siiski vald kaebajale tagada ei

saanud. Kaebaja ei olnud ega ole senimaani sõlminud Kungla kinnistu (või muude kinnistute)

omanikuga ega vallaga ühtegi kokkulepet, kuidas kasutada sellist teed või kes selle rajamise

rahastaks. Kaebaja on eksitavalt märkinud, justkui oleks Kungla kinnistu omanik võtnud endale juba

kohustuse rajada või rahastada teelõik, mis võiks kaebaja probleeme leevendada. Kaebaja ei esitanud

kohtule ka hilisemat kokkulepet Kungla kinnistu omanikuga, mis võiks kuidagi viidata, et kaebajal

on kavatsus tegutseda koostöös Kungla kinnistu omanikuga. Seega ei saanud sellist kokkulepet olla

ka varem, millega saanuks vald arvestada. DP on avalik-õiguslik kokkulepe ja see ei asendaks poolte

asja- või võlaõiguslikku kokkulepet eratee kasutamiseks, samuti ei ole DP seadusjärgne kinnisasja

kitsendus (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-5-06). Kaebajal ei olnud esitada ühtegi

kokkulepet ka ühegi muu erateed rajava omanikuga, et vald saanuks arvestada, et kaebajal on

võimalus mingit rajatavat teed asuda kasutama.

Kaebaja märkis, et vald peab niikuinii lahendama üldise liikluskoormuse kasvuga seotud probleemid,

millega vald põhimõtteliselt on nõustunud, ent käesolevalt oli haldusakti andmisel faktiline olukord

selline, et vald ei ole ühtegi avalikult kasutatavat teed lähiajal juurde rajamas. Kuigi käesolevalt leiab

kaebaja, et piisavaks tuleks lugeda olukorda, mil tulevikus esinevad võimalused kinnistule

juurdepääsuks, sai vald arvestada olemasolevat olukorda ning fakti, et vald ise ei hakka lähiajal ühtegi

teed rajama. Ehkki kaebaja on nüüdselt asunud aktiivsemalt kompromisse otsima ennekõike

juurdepääsuteede küsimuses, on vald pakutud kompromissidest keeldunud ja seda põhjendanud. Nii

nt 28.08.2017.a. saabus kohtule Rae valla kirjalik vastus, mille kohaselt vastustaja ei nõustu kaebaja

esitatud täiendava kompromissettepanekuga, kuivõrd selles pakutud lahenduse realiseerimine ei ole

ei Öökulli tee äärde ehitatavatesse elamutesse elama asuvate elanike ega ka tulevikus kaebaja poolt

soovitud ulatuses kehtestatud Koidu DP-alale elama asuvate elanike huvides, sest kõiki neid elanikke

jääks teenindama vaid üks juurdepääsutee, mis ei ole võimeline tekkivat liiklusmahtu ära teenindama.

Vastustaja ei olnud vastu kaebaja poolt 23.08.2017 menetlusdokumendi lisade 1-7 asja materjalide

juurde võtmisele, kuivõrd need valla meelest tõendavad veelkord, et varem ega ka käesolevaks

hetkeks ei ole Koidu DP-le pääsemiseks rajatud nõuetekohaseid juurdepääsuteid, mis teenindaksid

ära Koidu DP-ga kavandatud liiklusmahud. Vastustaja märgib täiendavalt, et kaebaja 23.08.2017

menetlusdokumendi lisa 3, millele on jäädvustatud Öökulli tee ja lisa 6-2, millele on jäädvustatud

Kuldala tee, on eksitavad, kuivõrd Öökulli tee moodustab vaid vähem kui kolmandiku vajaminevast

lisajuurdepääsuteest ning Kuldala tee olemasolu fakti ei ole ükski menetlusosaline kahtluse alla

seadnud. Vastustaja ei olnud vastu 23.08.2017 menetlusdokumendi lisade 8-11 (kompromissi

mittesaavutamist tõendavad dokumendid) asja materjalide juurde lisamisele. Kaebaja ei ole kohtule

esitanud tema poolt nimetatud tingimuslikku kokkulepet tee rajamiseks naaberkinnistu omanikuga.

Kolmas isik kirjeldas samuti olukorda kinnistutel ja märkis, et kinnistule jõudmiseks teeseaduse

mõistes keegi teed rajanud ei olnud, mida saaks teised isikud kasutada, ehkki nemad liiguvad

pinnasteel enda kinnistule, so füüsiliselt on see üksikule liiklejale sõltuvalt ilma ja teeoludest

võimalik. Seega nähtub kohtule, et keegi ei väida, et antud kohas teeseaduse mõistes kasutamiseks

ettenähtud tee oleks juba olemas, kuigi füüsiline liikumine maastikul on võimalik. Ehk teisisõnu ei

saanud vald aktsepteerida liikumist mööda teise isiku kinnistut või pinnasteid mööda. Vastustaja oligi

väitnud, et DP saab arvestada tee olemasoluga, kui see on kasutuses teena TeeS mõistes ja kaebaja ei

kahelnud, et selline tee antud kohas tõesti puudub. Täpsem ei olnud edasiselt ka kaebaja selgitus, mil

ta on nimetanud, et Vana-Tartu maanteelt algava Öökulli tee pikenduse, selle kommunikatsioonid ja

kergliiklustee rajavad Koidu ja Kungla kinnistu (Koidu kinnistu naaberkinnistu) omanikud koos.

Niisugust omanike kinnitust/kokkulepet ei ole kohtule ega vallale esitatud ning vastustajal puudus

vähimgi võimalus sellise kinnitusega arvestada.

Kui reaalselt pole DP vajadusi rahuldavat juurdepääsuteed olemas, siis on äratuntav, miks vald ei

saanud teistsugust otsust teha ja hiljem veel ka kompromissi pakkuda. Kaebaja on juba ise esitanud

arusaadavuse huvides vastustajale kodulehelt kättesaadava tõendi naaberkinnistu Kungla kinnistuni

viiva Öökulli tee asukoha kohta (kaebaja vastuse p 2.1.3 06.03.17). Rae valla vastuses 20.03.17 on

vastustaja uuesti kaebajale nimetanud, kuidas kaardimaterjal tee puudumist kinnitab, ent nimetab ka

lisaks, et pinnastee ei kannataks liikluskoormuse mahte, mida eeldab DP. Vaatlusel oli tehtud juba

siis fotomaterjal, mis on kaebajale teada ja kättesaadav kohtumaterjalidest ning kaebaja ei märgi, et

see poleks temale arusaadav. Menetlusosaliste edasised vastused teineteisele kinnitavad, et

naaberkinnistu planeerimiseks on käimas käesolevalt Kungla DP koostamise menetlus (algatatud

24.05.2016), mis on jõudnud faasi, mil planeeringulahenduses on läbitud avalik väljapanek, mis

lõppes 21.08.2017.a. Pühamäe Arenduse OÜ esitas aga selles menetluses oma vastuväited, need

vaadatakse üle osaliselt Koidu kinnistule planeeritud Öökulli tee pikenduse osas, ent faktiliselt ka

veel praegu puudub Kungla DP lahenduse osas Pühamäe Arenduse kooskõlastus. Kui Kungla DP

lahendus näeb ette Öökulli tee pikenduse (sõidutee, valgustus ja kergliiklustee) rajamise

olemasolevast Öökulli teest Kuldala teeni ja Öökulli tee pikendus on planeeritud Kungla,

Raadiosaatekeskuse, Koidu ja Kuldala tee 8 kinnistutele, see hõlmab ka ca 385 m pikkuse lõigu, mis

oleks vajalik Koidu DP-alale lisajuurdepääsuks (nii sõidutee, valgustus kui kergliiklustee), siis isegi

juhul, kui Öökulli tee pikenduse rajamise osas on sõlmitud Rae valla ja Kungla DP arendaja vahel

leping, et Kungla DP kehtestamise järgselt kohustub huvitatud isik Öökulli tee pikenduse ise valmis

ehitama, ei pruugi leping ikkagi tagada DP valitud lahenduse realiseerimist. Leping on

kohtumaterjalidesse esitatud (16.01.2017 menetlusdokumendi lisana). Lepingu p-s 3.2.4 on

ettenähtud transpordimaade üleandmine vallale, st et kuni transpordimaid ei ole vallale üle antud, on

need teed käsitletavad avalikkusele ligipääsetavate erateedena (EhS § 92 lg 8).

Seega nähtub, et kuigi kaebaja loodab, et keegi vajalikud teed ehitab ja rahastab, siis ka juhul, kui

Koidu DP-alale võimalike juurdepääsude hindamiseks ei ole vaja, et need oleksid valmis ehitatud, ei

ole väljundit, mil vajalikud lisajuurdepääsu(d) tegelikult valmis ehitatakse ja rahastatakse. Nagu võib

mõista, siis Kungla DP praegust lahendust, mis võinuks ehk kaebajale leevendusi tulevikus tuua,

takistaks juba Öökulli tee pikenduse osas esitatud vastuväited, mille esitasid Kuldala tee 8 kinnistu

omanik ja Pühamäe Arendus OÜ. Kui aga Kungla DP arendaja ei ole huvitatud takerduma oma DP-

ga kaebajast ja Kuldala tee 8 omanikest tulenevate probleemide taha, saab ta põhimõtteliselt valida

ehk ka muu lahenduse, mis kaebaja probleeme endiselt ei lahendaks. Kaebaja Kungla DP kinnistu

omanikuga koostööle ei ole asunud. Kaebaja on teises DP menetluses oma ettepanekud esitanud ning

vald asub neid lahendama. Kaebaja kinnistule pääsemise mõttes ei ole sisuliselt midagi muutunud.

Pühamäe Arenduse OÜ väide kohtule, justkui Öökulli tee pikenduse ning selle kommunikatsioonid

ja kergliiklustee rajavad Koidu ja Kungla kinnistu omanikud koos, kuna nii on ettenähtud Kungla DP

joonistel, on selgelt eksitav. Joonis niisugust asja kinnitada ei saa, sest joonise ülesandeks ei ole ette

näha seda, kes DP-s lahendatud rajatise välja ehitab ja kulutusi kannab. Kaebaja ei ole kordagi

kinnitanud, et ta tee pikenduse väljaehitamise osas kulutusi asub kandma. Kaebaja viidatud nn

tingimuslikku kokkulepet, mis võiks kinnitada, et selline pikendus rajatakse ja rahastatakse

konkreetsete isikute poolt, jäi kohtule ja vallale esitamata nii korralduse menetlemise ajal ja ka hiljem.

Kompromisskokkulepet sõlmitud ei ole.

68. Kohaliku omavalitsuse ülesandeks on kaaluda erinevate planeerimismenetluses osalejate

huvisid, sj kas ja milliste kinnistute kaudu on juurdepääsu võimaldamine mõistlik ja otstarbekas ning

riivab kõigi osalejate huvisid kõige vähem. Praegusel juhul ei saanud kohalik omavalitsus pidada

võimalikuks sobivaks juurdepääsuks pinnasteede kasutamist, samas puudub planeeringulahendus,

mida oleks asutud realiseerima ning teed välja ehitama. Lisaks saab märkida, et TeeS § 1 lg 2 kohaselt

kuuluvad tee koosseisu nt teemaal asuvad sõidutee ning sellega külgnevale alale sissesõidu ja sealt

väljasõidu tee ning kõnnitee, teepeenar, haljasala, liikluskorraldusvahend ning teemärgistus- ja

teevalgustusrajatis. Sellist teist ühendusteed antud kohas kaebaja kinnistuni ei vii. Planeerimisseadus

ei sätestanud avalik-õiguslikku kohustust, mille alusel saaks kaebaja nõuda, et vastustaja tagaks talle

eelmärgitud kohas juurdepääsu enda kinnistule. Pealegi nähtub, et Kungla kinnistu omanikelt laekus

DP koostamise algatamise taotlus alles 23.09.2015, Koidu DP lõpetamise korralduse andmise ajal

09.06.2015 ei olnud veel teada Kungla kinnistu planeerimise konkreetset soovi. Juhul aga, kui kaebaja

seda teadis, saanuks ta paluda nt ka menetluse peatamist, ent nagu nähtub, siis kaebaja on vallalt

soovinud kohese otsuse langetamist. Vallal tuli arvestada, et tal tuleb otsus teha, kuna kaebaja taotles

valla trahvimist kohese otsuse tegemata jätmisest ja valda ka trahviti. Kohtute ettekirjutuse kohaselt

tuli vallal otsus langetada.

69. Liiklusolukord muutuks kahtlusteta kõigi arendajate soovide täitmiseks keerulisemaks, kuid

lisajuurdepääsu rajamine eeldab, et need kulutused teeb vald, kui arendaja/arendajad sellist koormist

jagada ei soovi. Rae valla arengukava ei näe lähiaastatel ette antud piirkonna arendamiseks rahalisi

vahendeid, sh Koidu DP-ga kaasneva tehnilise- ja sotsiaalse infrastruktuuri rajamist, kuna valla

prioriteedid on lähiaastatel ja pikemas perspektiivis suunatud mõjuvatel põhjustel olemasolevate

elanike teenindamiseks vajalike tehnilise- ja sotsiaalse infrastruktuuri objektide ehitamisele ja

kvaliteetsete teenuste pakkumisele. Vald ei näe võimalust piiratud rahaliste vahendite

ümbersuunamist Koidu DP alale elama asuvate uute elanike teenindamiseks vajalike teede rajamiseks

valla olemasolevate elanike huvides, see on planeerimismenetluses valla pädevusse kuuluv

kaalutlusõiguse ja otstarbekuse küsimus, mil kohus enda otsusega ressursse jagada ei saaks.

Kaebaja on keeldunud ka Rae valla sotsiaalse infrastruktuuri ehitamisse panustamisest ja

kohtumenetluses märgib kaebaja, et sotsiaalsfääri tarvis kulutuste hüvitamise nõue ei ole kooskõlas

ühegi seadusega. Vastustaja on seevastu teinud kaebajale ettepanekuid, kuid arendaja ei soovi antud

sfääri panustada, seega tuleks seda teha vallal. Vald on seejärel selgelt märkinud ära avalikud huvid,

so et avalikes huvides ei saa vald lubada ruumilist arendust nii, et see toob kaasa kulutusi, mis ei

arvesta valla realiteete. Nii nähtubki, et Koidu DP realiseerumisel lisandub Peetri aleviku elanike

hulka lapsi ja vald on kaebajale andnud piisava info, kui teatas, et seisuga 07.05.2015.a. on selle

teeninduspiirkonna lasteaiakohtade järjekord 539 last. Planeeritav 100-kohaline lasteaed on vajalik

eelkõige planeeringualale elama asuvate elanike teenindamiseks ega lühenda oluliselt Peetri

teeninduspiirkonna lasteaiakohtade järjekorda. Lähtudes kaebaja ettepanekutest on vastustaja

õigustatult nimetanud, et puudub selgus, kas planeeritav lasteaed saab olema munitsipaal- või

eralasteaed. Sellel on valla jaoks oluline tähtsus ja mitte vastupidi. Kuna kaebaja ei ole teatanud, kas

planeeritud lasteaed on ette nähtud munitsipaallasteaiaks või eralasteaiaks ning see on vallale oluline

küsimus, siis on vald ka selle asjaolu lahti seletanud- eralasteaias käivate laste puhul ei kao vastustajal

kohustus tagada lasteaiakoht kohalikus munitsipaallasteaias, seega peaks vald arvestama

märkimisväärsete lisanduvate kulutustega.

Seotult koolikohustuse tagamisega on vald selgitanud täpsustavalt, et Koidu DP alale elama asuvad

99 last ei saaks kooli minna kaebaja oletatud viisil, so Peetri Lasteaed-Põhikooli või Järveküla kooli.

Vaidlustatud korralduse andmise ajal polnud Järveküla kooli rajamist veel otsustatud, ent Peetri

Lasteaed- Algkool ei suudaks sellisel arvul lapsi vastu võtta, kuna juba 2015/2016 õppeaastal töötas

kooliosa suure ülekoormusega (648 koolikohta oli täidetud 798 õpilasega); 11.06.2014.a. oli küll

avaldatud teade kavatsusest algatada planeering Järveküla kooli rajamiseks tulevikus, kuid see ei

tõenda vastustaja kindlat teadmist kooli rajamise osas. Uue kooli valmimine ei tähenda, et see jõuaks

ära teenindada uue DP ala vajadused olukorras, kus olemasolevad lapsed vajavad koolikohti ning

vallas on realiseerimisel kehtestatud detailplaneeringud, millest tulenevalt on vallakodanike

juurdekasv aastas ca 1000 inimest, kellest 1/6 on kooliealised lapsed. Kohtule nähtub, et eelmärgitud

andmed on usutavad ja asjaolud kaalukad.

Vaidlust ei ole ka selles, et viimati valminud lasteaedade ja Järveküla kooli rajamiseks võttis

vastustaja laenu ning kaebaja viidatud riigigümnaasiumi ehitamine toimub Eesti Vabariigi

rahastamisel, viimane aga hakkab teenindama ka naabervaldade õpilasi.

70. Nagu eelnevast selgub, siis kasvavad Koidu DP alale elama asuvate uute elanike tõttu Rae valla

kulutused sotsiaalse infrastruktuuri ehitamiseks, kuivõrd puudus ei ole mitte ainult lasteaiakohtadest,

vaid ka koolikohtadest. Vald peabki arvestama, et Peetri asumisse lisandub märkimisväärne arva

elanikke (848), kes soovivad hakata tarbima avalikke teenuseid. Vald on õigesti arvestanud, et

nendega seotud maksutulu hakkab vallale liikuma viivitusega ja elanike endi makstud tulumaksu

arvelt saaksid nad avalikke teenuseid tarbida alles mitme aasta möödumisel, kuid vald on kohustatud

tagama avalike teenuste kättesaadavuse omavahendite arvelt. Seega pidi vald kaaluma, kas sellise

olukorra tekkimine on avalikes huvides õigustatud selleks, et Pühamäe Arenduse OÜ-l on

majanduslik huvi.

71. Kohus leiab, et vastustaja ei ole nõustunud põhjendatult eelistama arendaja huvi olemasolevate

elanike arvelt, mis kahtlusteta ja loogiliselt halvendab seniste elanike olukorda, kuid ei taga ka uue

arendusala tulevaste elanike nõuetekohast teenindamist. Arendaja ilmselt alahindab tulevaste elanike

ehk enda potentsiaalsete klientide vajadusi ja leiab piiratult, et kaasaja nõuetele võiks vastata vaid

elamispinna müük. Tegelikkuses ei ole vallas elamispinna puudust ning avalikes huvides ei ole rajada

elamispinda, mis tegelikke elulisi vajadusi ei kata. Arendajale on kinnistu eluhoonetega

hoonestamine loomulikult kasumlik tegevus, ent vald on nimetanud õigesti, et planeerimisel on

oluline tagada avalike huvide ja kolmandate isikute õiguste järgimine, arengu ruumiline tasakaal.

Pühamäe Arenduse OÜ ei ole täpsemalt selgitanud, milles konkreetselt võiks seisneda tema

ettevõtlusvabaduse piiramine, kuigi võib mõista, et sooviks on tulu teenimine. Kaebusest ei nähtu,

kas kaebaja sooviks on kinnistu müüa koos DP-ga või siis asuks kaebaja ise kinnistut hoonestama,

ent nagu nähtub, siis kinnistut saab kaebaja kasutada senisel viisil edasi, tehinguid ei saa vald oma

tegevusega kuidagi tõkestada. Igal järgenval kinnistu omanikul tuleb aga vältimatult arvestada, et

DP-d võidakse mitte niipea realiseerida, vald aga peab omakorda arvestama, et kohustused jäävad

tema kanda ka siis, kui kinnistu vahetab omanikku ja kui arendaja oma kaasabi ei soovi osutada.

Kohtu seisukohalt keeldus vastustaja taotluse rahuldamisest kõiki asjaolusid arvestades põhjendatult.

Arvestatud on avalikku huvi, kolmandate isikute vajadusi ning kaebaja erahuvi. Vald on esile toonud,

miks on justnimelt piisavaks põhjenduseks ka eelarves kulude nn planeerimata jätmine. Isegi juhul,

kui kaebaja nõustub, et ta ehitab DP alal ettenähtud erateed ja erahuvides olevad tehnovõrgud ning

neid ei pea vald rajama avalikest vahenditest, pole vallal ikkagi lähiajal rahalisi vahendeid, mis

võimaldaksid ÜP kohaste teede rajamist või sotsiaalsfääri senisest ulatuslikumat arendamist, sest

valla ettepandud rahastamise ettepanekud katavad vaid vähese osa vajalikest kulutustest.

Juurdepääsuteede küsimus ei ole selliselt ainus probleem, mis DP edasist menetlemist takistab. Nagu

eelnevast nähtub, siis DP taotluse menetluses jõuti niikaugele, et vald selgitas välja, missugused teed

ja tehnovõrgud oleksid vajalikud ning kuidas kujuneb vajadus lasteaia-ja koolikohtade järgi ning

vajalikud kulutused. Tegemist on vallas oluliselt suure arendusalaga ning vald on möönnud selle

realiseerimise keerukust, kuid see ei ole põhjus, mis tingis keeldumise. Kohtule ei nähtu, kuidas osade

erahuvides objektide ehitamine oleks vallale nö suur vastutulek (kaebaja väide). Kõiki planeeringu

tingimusi koheselt ei ole võimalik aimata, kuna need ei ole koheselt teada, neid vaagitakse

planeeringumenetluses. Olukorra tõlgendus kõneleb siiski ka seda, et vald ei olnud arvestanud, et ta

peaks võtma endale kohustuse välja ehitada DP alal erahuvides vajalikke objekte ning seda ei saanud

arendaja tulenevalt EhS § 13 regulatsioonist ka ise automaatselt eeldada. Nüüdseks on kaebaja enda

väidetel ta ise selgemalt soostunud EhS § 13 raames lepingu sõlmima, samas nähtub, et ka sellest ei

piisaks ning käesolevaks ajaks on seega eelmärgitud teema end ammendanud, kuigi ühtegi lepingut

sõlmitud ei ole.

Kokkuvõtteks kohus veelkord rõhutab, et valla keeldumine tugineb asjaoludele, et mistahes DP-st

tulenevate oluliste lisakohustuste võtmine ei ole vallale jõukohane, kuna DP realiseerimiseks

puuduvad rahalised vahendid, seega vajalikku tasakaalustatud ruumilist arengut vald ei suudaks

tagada, mitte aga asjaolule, et vald keeldus positiivsest otsusest, kuna nõutud raha jäi kaebajal

tasumata. DP realiseerimiseks on vajalik tagada juurdepääs arendusalale, selle rajamine osutub

usutavalt ressursimahukaks (ka kaebaja peab seda ressursimahukaks) ning lisaks sõltub selline

tegevus koostööst ka nt teise omavalitsusega (Tallinna linnaga) või hoopiski kolmandate isikutega.

Vald on õigustatult arvestanud, et enne ehitusloa andmist peaks olema selge, missugused kohustused

keegi enda kanda võtab, kui kohalik omavalitsus ja arendaja ei ole suutnud tingimustes kokku leppida.

Vald teavitas DP vajadustest ja tegi ettepanekuid. Kuigi kaebaja leiab veel, et vald polegi tõendanud

raha puudumist ega selliste vahendite vajaduse ettenägematust, märgib kohus, et kohtule nähtuvalt

on vald seda teinud ja vastupidiselt on kaebaja esitanud alusetud etteheited sellest, kuidas vald peaks

oma kulutuste prioriteeti muutma arendaja huve silmas pidades. Kohus nõustub vastustajaga, et valla

tegevus ei ole ega pea olema suunatud ohjeldamatult elanikkonna kasvule, so olukorra

süvendamisele, mil ta ei suuda enam katta ka vajaminevaid kulutusi ja tagada vajalikke

sotsiaalteenuseid.

Teiseks oluliseks probleemiks on aga sotsiaalteenuste kättesaadavus. Alusetu on sj kaebaja seisukoht,

et vald peaks võimaldama kõiki arendusi juba põhjusest, et vastupidiselt piiraks vald isikute vaba

liikumise õigust. Vastustaja on esitanud andmed, mis kinnitavad, et vallal on piisavalt vaba

elamispinda, mis võimaldab valda elama asumise, samuti loeb kohus tõendatuks vallaelanike kasvu.

Kaebaja viide tulubaasi suurenemisele ei ole samuti korrektne. Vastustaja tulubaasi tõus või elanike

arvust sõltuvalt valla laekumised ei ole absoluutne näitaja, mis kinnitaksid, et elanike arvu kasv ja

elamute pidev juurde-ehitamine võiks valla ees seisvad probleemid lahendada.

72. Kaebaja viidatud kohtupraktika kohaselt ei saa kuidagi järeldada, et kohus saaks sekkuda valla

eelarvepoliitikasse (mille koostamise aluseks on arengukava). Valla elanike arvu suurenemise

prognoosimisel tehti ilmselt viga (väidetult elanike arvu suurenemine aastatel 2004–2011), ent kui

viga on ka tehtud, siis ei saa kohus lugeda ebaõigeks valla väidet, et see tõi kaasa kiiresti suureneva

vajaduse lasteaia- ja koolikohtade järele. Kohus juba nimetas, et ka elanike arvu suurenemisega ei

kaasne mitte alati üksikisiku tulumaksu laekumine nii, et see kataks vajaminevad kulutused, sest

laekumine toimuks intervalliga, st et uute elanike tulumaks laekub valla eelarvesse järgmisest aastast

peale elukoha muutmist. Sellise seisukoha õigsust kinnitab justnimelt ka kohtupraktika. Vald ongi

käesolevalt esile toonud, kuidas tõusis nõudlus sotsiaalobjektide ja muude avalik-õiguslike teenuste

osutamise järele ning kaebajale ei annaks enam midagi see, kui vald määratleks täpsemalt ära, millal

ta nö eksis ja millal tulnuks eelarves ette näha kulutused ja investeeringute täpsema ajakava. DP

mittekehtestamist ei ole vald õigustanud teiste arendajate eelistamisega, kuigi on loogiline, et

arendaja, kes soovib kanda kulutusi, aitab suuresti kaasa menetluse edukusele ka kasinates oludes.

Kui osa arendajaid nõustuvad objekte finantseerima, siis on ruumiline planeerimine märksa

tulemuslikum ja arengu-protsessid kiiremad.

Kohtupraktikast ei tulene, et finantseerimise nõudeid ei saaks esitada arendajatele. Vastupidiselt saab

märkida, et kui DP on realiseerimiseks lähiajal, siis kaebaja DP valminud kujul seda ei võimaldaks,

see ei oleks kiirelt elluviidav, kuna arendusala nõuaks vallalt märkimisväärseid kulutusi.

73. Asjakohane ei ole kaebaja etteheide, justkui oleks vald ise tekitanud põhjuseta probleemi

lisajuurdepääsu vajadusest ja juba seetõttu tuleks tal vajalik ressurss tee rajamiseks endal leida.

Lisajuurdepääsu vajadus tuleneb kujunenud liiklusolukorrast ning sellele vajadusele on viidatud juba

ka DP alusuuringutes. Liikluskorraldust on kaalunud eriala spetsialistid ning seotult ka Tallinna linna

liikluskoormuse kasvuga. Koostatud on Maanteeameti tellimusel projekt, mille realiseerimine ei

sõltuks valla tahtest ja isegi mitte valla rahalistest vahenditest. Vald ei ole kaebajalt nõudnud

eritasandilise ristmiku väljaehitamist, kuid on esitanud andmed, mis temale on teada. Vastustaja on

usutavalt kirjeldanud kujunenud liiklusolukorda (mida kaebaja ei ole ise eitanud), mis kinnitab

kohtule, et lisanduv korterite arv ja lasteaia rajamine tähendab sisuliselt rohkearvuliste sõidukite

lisandumist ja liikumist, Kui liiklus suunata olemasolevatele avalikele tänavatele, kahjustaks see

justnimelt valla seniste elanike huve, kuid ka juurde lisanduvate elanike elulisi huvisid, mitte

vastupidi.

74. Kaebaja ei ole nõustunud valla seisukohaga, justkui panustamine valla sotsiaalobjektide

arendamisse oleks vajalik ja seadusega lubatud nõudmine. Kohus aga sellise lähenemisega ei saa

nõustuda ning kohtupraktikast ei nähtu, et arendajatelt nõutav panustamine sotsiaalobjektide

rajamisse oleks õigusnormidega keelatud. Kuivõrd kaebaja jäi veel ka hilisemal kaebuse

täpsustamisel selle juurde, et teede ja tehnovõrkude ning sotsiaalobjektide rajamine on valla kohustus,

siis saab kohus lisada järgmist. Planeeringu koostamise algatamisest keeldumise aluseid ei ole

tõepoolest ammendavalt sätestatud, ent üld- ja detailplaneeringute kaudu kohalik omavalitsus

kujundab valla või linna ruumilise arengu põhimõtteid, seab säästva ja tasakaalustatud arengu

tingimusi, mis on ka aluseks maakasutusele ja ehitustegevusele. Nimetatud tegevuses on kohalikul

omavalitsusel siiski ulatuslik kaalutlusruum ning selle teostamisel peab kohalik omavalitsus

arvestama nii avalikke huve, mis väljenduvad muu hulgas maakonna ja valla üldplaneeringutes, kui

ka taotleja põhjendatud huve. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema planeeringu algatamise

taotluse rahuldamist (nt RK halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02) ja isik on õigustatud

nõudma oma subjektiivsete õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani

poolt. DP algatamisest saab keelduda ka siis, kui algatamise ettepanek on vastuolus valla või selle

osa üldplaneeringuga või teemaplaneeringuga või kaasneb oluline keskkonnamõju, samuti muudel

juhtudel, lähtudes avalikust huvist.

Kohtu eelviidatud lahendis märgib kolleegium, et üldplaneeringus fikseeritud keskkonnakaitselised

ja muud valla säästva ning tasakaalustatud arengu kriteeriumid on olulisteks asjaoludeks, mida

vältimatult tuleb arvestada üldplaneeringu muutmise ettepaneku ja seeläbi ka detailplaneeringu

algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel. Seega on kaebaja omandi ja ka ettevõtlusvabaduse

piirang võimalik, kuigi vastustaja haldusakt võib riivata eelnimetatud õigusi ja vabadusi. Kohus juba

märkis, et antud juhtumi asjaoludel ei ole rikutud kaebaja õiguspärast ootust ega ka võrdse kohtlemise

põhimõtet, ka mitte ühetaolise kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Planeeringu

realiseerimiseks tuli vallal arvestada avalikku huvi ja antud asjas ei ole tuvastatud sellist ülekaalukat

ja põhjendatud kaebaja erahuvi, mis tingiks tegutsemist avalikke huve kahjustavalt.

75. Kohus juba märkis, et DP algatamisest keeldumisega otsustatakse sisuliselt taotletud haldusakt

(detailplaneering) andmata jätta, seega on DP algatamata jätmise otsus HMS § 43 lg 2 kohaselt

haldusakt, st sellise haldusakti andmisel tuleb arvestada hea halduse põhimõtteid ning järgida

haldusaktile esitatavaid sisu- ja vorminõudeid. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel

antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus.

Halduse kaalutlusotsuste kohtulik kontroll on aga piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse

otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja

vormivigu, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas

õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud

diskretsiooni piiridest ning kas ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga (Riigikohtu 14.10.2003

otsus nr 3-3-1-54-03).

76. Kohus ei nõustu kaebajaga, justkui kohalik omavalitsus oleks pidanud andma kaebajale veel

mingi uue tähtaja ning ei oleks tohtinud keelduda DP vastu võtmata jätmisest. Seda ei saaks teha

olukorras, mil kinnisasja omanik on esitanud konkreetse taotluse DP algatamiseks taotluses näidatud

hoonete püstitamiseks ega ole seda muutnud. Vastustajal ei ole võimalik oluliselt teistsugust

lahendust võrreldes lahendada oleva taotlusega ette näha. Kohus viitab siinkohal kohtupraktikale, nii

nt on Tallinna RK haldusasjas nr 3-08-1296 märkinud, et Detailplaneeringu algatamisel on

planeeringu algatamise taotluse esitanud isiku soov kavandatava hoonestuse suhtes määrav ning

vastustaja ei pea viima läbi planeerimismenetlust, mis taotluse esitaja soove eiravad. Volikogu ei

pidanud planeerimismenetlust läbi viima selleks, et selgitada välja planeeringu algatamist taotleva

isiku nõusolekut mõne oluliselt teistsuguse lahendusega planeeringu kehtestamiseks. Selline

planeerimismenetlus ei oleks kooskõlas haldusmenetluse eesmärgipärasuse, efektiivsuse ja kiiruse

põhimõttega (HMS § 5 lg 2). Käesolev kohus nõustub eelmärgitud seisukohaga. Kaebaja esitas

konkreetse DP taotluse, milles ta ei ole soovinud osalist DP kehtestamist, seega ei saanud vastustaja

ise omal algatusel sellist lahendust ka pakkuda. Isegi juhul, kui kaebajal nö tagantjärgi on selline

tõsine soov ja eesmärk, on võimalik kaebajal edasiselt oma DP taotlust muuta, see eeldab aga kaebaja

pakutud lahenduste ümbervormistamist ja kulutusi, ent antud juhul vastustaja pidi kaebaja taotluse

lahendama konkreetsel ajahetkel ja viivituseta. Kui kaebaja enda kinnistut ei realiseeri või kui ta selle

ka realiseerib, ei ole põhimõtteliselt kinnistu omanikult võetud võimalus asuda seda hoonestama, selle

realiseerimine tulevikus ei ole ka praegusel juhul välistatud ning iseenesest pole vaidlust, et edasiselt

on eelarves võimalik DP realiseerimise vajalikke ja põhjendatud kulusid ehk veel ka ette näha, kui

kaebaja oluliselt planeeringumahtu vähendaks. Seda vastustaja oma haldusaktiga ei ole välistanud.

EhS § 13 tagas võimaluse arendajale planeerida ka sellist arendust, mil vallal rahaliste vahendite

puudumisel uue maa-ala kasutuselevõtt muutuks reaalselt ehk ka võimalikuks. Vastustaja ei

piirdunud paljasõnalisele DP kohesele tõrjumisele, vaid uuris lisaks olemasolevat liikluskoormust ja

selle tõusu, tõi esile valla võimalused. Maaüksuse igakordne omanik peab endale selgeks tegema,

missugused on planeeritavad arendaja ja valla kulutused ja kui reaalne on rajada suur eluhoonete

kompleks, mil positiivseid liikluslahendusi praktiliselt niipea ei leidu. Isegi oletades, et kui kaebaja

ei osanud sellega arvestada, ei nähtu kohtule, millisest õigusnormist tuleneval alusel sai kaebaja

eeldada, et elamuehituseks kasutusele võtmiseks uue maa-ala korral peaks vald leidma rahalised

vahendid ka siis, kui ressurss seda ei võimalda. Nagu kohus nimetas, siis valla elanikkonna

suurendamise vajadus puudub, nagu seda arvab ekslikult kaebaja, sellisest motiivist ei saanud vald

lähtuda ja sellise vajadusega kaebaja arvestada. Valla huvides ei ole kunstlikult seda veelgi tõsta

olukorras, mil elanike elukvaliteet selle tõttu kannatab.

77. Kohus leiab, et haldusakti motivatsioon puudutab asjakohaselt selgitusi kohustuste

detailplaneeringu taotlejale üleandmise kokkuleppe mittesaavutamisel ja ka juhtudel, mil arendaja ei

soostu sotsiaalsfääri toetama ning see võib olla põhjuseks keelduda DP algatamisest, kui kohalikul

omavalitsusel pole raha nende tööde eest tasumiseks (vt nt 19. 05. 2010. a Riigikohtu otsus

haldusasjas nr 3-3-1-26-10). Haldusaktiga ei nõuta raha kaebajalt, kui mööndakse, et kaebaja väidab

rahaliste vahendite puudumist. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile, milles Riigikohus on nimetanud,

et kokkuleppe saavutamine DP algatamise staadiumis on ressursisäästlik lahendus ja koormab DP

taotlejat vähem. Kaebaja etteheide, et vald oleks koheselt pidanud märkama DP realiseerimise

takistusi, ei vii kohut veel järeldusele, et vaidlusalune otsus on õigusvastane. Kaebaja taotlust ei

lükatud tagasi kergekäeliselt, vaid vald asus läbi taotluse menetlemise kindlaks tegema, kas DP on

realiseeritav ja missugustel tingimustel saaks seda teha, missugused lepingud oleks vajalikud. Kohus

nimetas, et pikemat perioodi ei olnud selge, millised kohustused kaebaja/õiguseellane võtaks enda

kanda, eriti puudutab see sotsiaalsfääri panustamist. Vald ei jätnud enda ettepanekuid tegemata.

Käesolevalt on vald pidanud arvestama, et kaebaja sooviks on omavalitsuse kanda jätta kulukate

objektide rajamine, sj ka sotsiaalsfääri puutuvalt märkimisväärsed kulud. Riigikohus on pidanud aga

võimalikuks, et omavalitsus võib jätta DP kehtestamata ja DP kehtestamata jätmine saab olla

põhjendatud juhul, kui ootamatud asjaolud takistavad kohalikul omavalitsusel neid töid teha. Neid

seisukohti on korratud mitmes teiseski otsuses.

Seega on ka kohtupraktika tunnustanud võimalust, et DP jääbki kehtestamata, kui tekib rahapuudus.

Tegemist on tavapärasest suurema valla planeeringuga, seega nõuaks selle realiseerimine valla

eelarvest sellist ressurssi, mis poleks täitmiseks vallale jõukohane. Kohus juba osundas, et DP on

aluseks lähiaastate ehitustegevusele ja kuna vald väidab, et ta ei suudaks lähiaastatel taotletud DP-d

ellu viia, siis saab mõjuvaks olla põhjus, et Rae vallal endal puuduvad vahendid arenduse toetamiseks.

Vaidlust ei saa kohtule nähtuvalt olla küsimuses, et arendajale/kaebajale tehti ettepanek võtta osaliselt

sotsiaalobjekti finantseerimine enda peale. Kaebaja ei pea valla praktikat küll õiguspäraseks, ent

käesolevalt on asjakohane viidata, et juba haldusasjas nr 3-3-1-26-10 on Riigikohtu HK vaaginud Rae

vallaga seotult kinnistu DP mittekehtestamist (Lõhe kinnistu). Ka selle haldusasjaga seotult nähtub

otsusest, et arendaja väitis, et on nõus sõlmima vallaga EhS § 13 kohase kohustuste ülevõtmise

lepingu, ent ta ei nõustunud lepingueelsetel läbirääkimistel rajama infrastruktuuri enne elamute

ehitamiseks ehituslubade andmist ja andma kohustuste täitmise tagamiseks tagatist. Samuti ei olnud

ta nõus osalema avalikku huvi kandva objekti finantseerimises. Sarnaselt käesoleva kaebajaga rõhutas

OÜ Agenor, et EhS §-st 13 tuleneva infrastruktuuri rahastamise kohustuse panemine planeeringust

huvitatud isikule peab toimuma enne planeeringu koostamisele asumist, et välistada olukorda, kus

see tuleb talle üllatusena; et arendajale esitatud lepingu projekt väljus infrastruktuuri väljaehitamise

kohustustest; arendaja eitas valla õigust ja alust keelduda DP kehtestamisest põhjusel, et eelarves ei

ole ette nähtud rahalisi vahendeid detailplaneeringujärgse infrastruktuuri rajamiseks; vald ei ole

arendajaga planeeringutaotluse läbivaatamisel läbi rääkinud planeeringuga kaasnevate kulutuste

katmise tingimuste üle, tingimusi hakati esitama peale DP vastuvõtmist jms. Riigikohtu

halduskolleegium annab lahendis tõlgenduse seotult EhS §-ga, samas märgib, et Kui kohalik

omavalitsus on võtnud endale EhS §-s 13 märgitud tööde teostamise ja rahastamise kohustuse, kuid

mingitel ootamatutel asjaoludel tekivad kohalikul omavalitsusel takistused selle kohustuse täitmisel,

siis võib detailplaneeringu kehtestamata jätmine olla põhjendatud ja õiguspärane. Seejuures peab

kohalik omavalitsus esitama asjakohased põhjendused ja kaalutlused ootamatute asjaolude ja

takistuste kohta. Samast lahendist nähtub ka selgitus, kuidas objektid on seotud ning et kõik vajalikud

kulutused ei seondu konkreetse rajatise ehitamisega, vaid kohustused tekivad ka seetõttu, et objekte

tuleb omavahel seostada. Sotsiaalobjektide rajamine puudutab aga justnimelt planeeringut. Vastavalt

märgitakse, et Kolleegium nõustub, et Rae valla poolt arendajale pandud kohustustele vastavad

objektid asuvad mõnel juhul väljaspool planeeringuala. See aga ei tähenda, et need kohustused juba

seetõttu ei vasta detailplaneeringule või pole sellega seotud. Detailplaneeringualale tuleb rajatavad

teed ja tehnovõrgud ühendada väljaspool detailplaneeringuala asuvate rajatistega, neid vajadusel

ka ümber ehitades. Ka sotsiaalobjektide ehitamine võib olla otseselt seotud elanike arvu

märkimisväärse ja hüppelise kasvuga planeeringualal. Ehk käesolevalt saab kohus rõhutada, et

objektide omavaheline seotus on oluline asjaolu, millega vallal tuleb kulutuste tegemisel arvestada

ning vaid arendaja kinnistul kohustuste kandmine ei lahendaks olemasolevaid probleeme.

Haldusasjas nr 3-3-1-96-13 on Riigikohus samuti lahendanud Lõhe kinnistuga seotud probleeme ning

kohtute lahendistest ei saa teha järeldust, et kui kulutuste tegemise vajadus ilmneb alles pärast

menetluse algatamist, et siis ei saaks vald keeldumisel kulutuste tegemisele enam toetuda.

Riigikohus on juba varasemalt, nt haldusasjas nr 3-3-1-37-10 tehtud otsuse p-s 16 selgitanud, et raha

puudumine planeeritavate kulutuste jaoks võib olla tekkinud ettenägematult ja olla objektiivseks

asjaoluks, mis võimaldab jätta algatatud DP kehtestamata. Seega saab käesolevalt põhjendatult

märkida, et oluliseks asjaoluks keelduva otsuse tegemisel võib olla raha puudumine ning Rae vallaga

seotult on kohtupraktika olemas. Kohalikul omavalitsusel lasub eelarve mahu vähenemisel kohustus

kaaluda erinevate kohustuste rahastamise vajadust, avalikke ja detailplaneeringu taotleja huve ning

muid õiguslikult kaitstavaid huve. Kohus ei saa sekkuda poliitilistesse otsustesse kohaliku

omavalitsuse eelarve kujundamisel, kuid saab kontrollida diskretsiooniotsuse õiguspärasust. Kohus

ei saa sekkuda ka valla eelarvepoliitikasse.

78. Kaebaja on kritiseerinud küll ka valla rahaliste vahendite kasutamist ja ei pea asjakohaseks ja

usutavaks vallal rahaliste vahendite puudumist, ent nagu nähtub, siis vald toetus asjakohaselt ja

adekvaatselt olemasolevale olukorrale. Valla eelarve koostamise aluseks on valla arengukava ja valla

elanike arvu kiire suurenemine aastatel 2004–2011 tõi kaasa suureneva vajaduse lasteaia- ja

koolikohtade järele. Kohus juba nõustus, et uute elanike tulumaks laekub valla eelarvesse järgmisest

aastast pärast elukoha muutmist, mitte vastupidi. Vaidlust ei ole ka selles, et suurenes nõudlus

sotsiaalobjektide ja muude avalik-õiguslike teenuste osutamise järele. Kuna kohus jõudis eelnevalt

järeldusele, et DP kehtestamata jätmine võib olla põhjendatud juhul, kui ootamatud asjaolud

takistavad kohalikul omavalitsusel neid töid teha, mis toetaksid kaebaja DP-d, siis saab kohus lisaks

nimetada, et riigikohus (nt haldusasjas nr 3-3-1-37-10) on nimetanud põhimõtet, et raha puudumine

õigustab DP kehtestamata jätmist, kui tegemist on ettenägematu ja objektiivse asjaoluga, eelkõige kui

kohaliku omavalitsuse tulud on ulatuslikult ja ettenägematult vähenenud või kohalikule

omavalitsusele on tekkinud ulatuslikud ja ettenägematud lisakohustused. Vastustaja ongi viidanud

vaidlustatud otsuses erandlikele asjaoludele, mis põhjendavad vastustaja sellise otsuse tegemist. Nii

on Riigikohus aga selgelt tunnustanud vastustaja tulubaasi ootamatut ja ettenägematut vähenemist ka

01. 04. 2009. a jõustunud TuMS § 5 lg 1 p 1 muudatuse tõttu, mille tulemusena vähenes maksumaksja

elukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele laekuv tulumaksuosa residendist füüsilise isiku

maksustatavast tulust 11,93%-lt 11,4%-ni. Kolleegium leiab, et kuigi tegemist ei olnud tulubaasi

märkimisväärse vähenemisega, tõi see vastustajale paratamatult kaasa vajaduse hinnata

olemasolevaid ja teadaolevaid tulevasi kohustusi ja seada prioriteete. Kuigi kaebaja sõnul on

vastustaja tulud aastate jooksul pidevalt kasvanud, sest ka Rae valla elanike arv on pidevalt

kasvanud, toob suurem elanike arv vallale paratamatult kaasa ka rohkem kohustusi, näiteks lasteaia-

ja koolikohtade tagamiseks. Ka vastustaja viitab vaidlusaluses otsuses temal lasuvale kohustusele

rajada uusi kooli- ja lasteaiakohti. Kolleegiumi arvates on see väga oluline seadusest tulenev

kohustus. Samuti leiab kohus, et arvestada tuleb inflatsiooniga. Eelarve mahu kasv ei tähenda

inflatsiooni tõttu tingimata suurenenud võimalusi. Veel nähtub, et ka märgitud kaebaja viitas

kaebuses oma õiguspärasele ootusele detailplaneeringu kehtestamise suhtes. Kolleegium juhib aga

kaebaja tähelepanu asjaolule, et tulenevalt kohaliku omavalitsuse ulatuslikust diskretsioonist

planeerimismenetluses ei saa isik õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes eeldada, et

planeerimismenetluse eelmised etapid läbinud detailplaneering ka igal juhul kehtestatakse, kuid tal

on õigus nõuda oma subjektiivsete avalike õiguste kaitsmiseks, et haldusorgan kaaluks õiguslikke

hüvesid õiglaselt (vt kolleegiumi 6. novembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02, p 10).

Kolleegiumi arvates olid vastustaja esitatud kaalutlused piisavad DP kehtestamata jätmiseks ehk

kolleegium pidas võimalikuks, et detailplaneeringu kehtestamata jätmist võivad õigustada

tavapärasest

vähem

ulatuslikud

muudatused

omavalitsusüksuse

rahalises

olukorras

prognoosotsusega võrreldes. Lisaks on rõhutanud kolleegium, et üldteadaolevalt on planeeringu

algatamisest vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajani Eesti kinnisvara- ja ehitusturul toimunud

olulised muutused. Planeeringu algatamisel, st 2005. a-l valitses ehitusbuum, seda iseloomustas suur

nõudlus uute eluruumide järele. Selles valguses oli mõistatav, et kohalikud omavalitsused soovisid

muu hulgas detailplaneeringute algatamisega soodustada muu kasutusotstarbega maa-alade

hõlvamist elamupiirkondadena. Ehitusbuumi, vallaelanike arvu ning valla tulude suurenemise ajal ei

pruukinud kohalikud omavalitsused näha vajadust jätta infrastruktuuriobjektide väljaehitamise kulud

planeeringu algatamist taotlenud isiku kanda, sest neid kulusid võis kompenseerida planeeringu

algatamist toetav avalik huvi ja elanike arvu kasvuga kaasnevad lisatulud. Aastal 2008 alanud kriisi

ajal vähenes nõudlus uute elamute järele kiiresti ning avalik sektor, sh kohalikud omavalitsused pidid

kulusid kärpima. Kolleegium peab mõistetavaks, et sellises olukorras ei pruugi uute

elamupiirkondade hõlvamiseks olla enam sellist avalikku huvi nagu 2005. a-l, see võib sattuda

finantseerimisraskuste tõttu koguni avaliku huviga vastuollu. Neid asjaolusid arvestades leiab

kolleegium, et planeeringu elluviimise kuludele ja planeerimismenetluse kestusele tuginemine ei

kujutanud endast kaalumisviga. Lisaks on vastustaja nõustunud haldusasjas nr 3-3-1-26-10 tehtud

kolleegiumi otsusest lähtudes hüvitama kaebajale detailplaneeringumenetluses kantud, kuid kasutuks

muutunud kulutused, kui kaebaja esitab vastustajale nende kulutuste tõendamiseks vajalikud

dokumendid ja arvutused.

Eeltooduga seotult saab ka käesolevalt märkida, et Riigikohtu HK seisukohad ja selgitused on

jätkuvalt asjakohased käesolevas vaidluses Rae vallaga ning kohtule ei nähtu, et Rae vald oleks

eelmärgitud seisukohti eiranud. Vastustaja on asjakohaselt esitanud avaliku huvi olemasolu, sj

leidnud, et elamupiirkondade hõlvamine ei ole prioriteet, tekkisid finantseerimisraskused ja sama

olukorra jätkumine oleks vastuolus avaliku huviga.

79. Kaebaja märgib täpsustavalt, et vald ei ole enda tulubaasi kohta avaldanud õigeid andmeid ja

õige pole ka vastustaja viide oma tulubaasi ootamatule ja ettenägematule vähenemisele ehk kaebaja

ei nõustu lõppastmes valla seisukohaga, mil keeldumise aluseks võiks olla rahaliste vahendite

puudumine. Samas nähtub, et kaebajale on käesolevalt selgelt teada antud, milline on avalik huvi

seotult ressursside kasutamisega, samuti, et DP kehtestamata jätmist võivad õigustada ka tavapärasest

vähem ulatuslikud muudatused omavalitsusüksuse rahalises olukorras prognoosotsusega võrreldes.

Antud juhul valla rahaliste vahendite planeerimise võimalik viga oli avaldunud ja see, mis leidis aset

lähitulevikus, mõjutab usutavalt ja loogiliselt endiselt valla praegust finantsilist võimekust. Iseenesest

ei saaks enam olla vaidlust ka selles, et tegelikkuses oli nii 01. 04. 2009. a jõustunud TuMS § 5 lg 1

p 1 muudatuse tõttu olukord muutunud, kui vähenes maksumaksja elukohajärgsele kohaliku

omavalitsuse üksusele laekuv tulumaksuosa residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust.

Riigikohtu HK on sellist asjaolu pidanud mõjuvaks põhjuseks, kui kõnelda tulubaasist ja kolleegium

leidis juba varem justnimelt Rae valla samasse perioodi ulatuva vaidluse puhul, et kuigi tegemist ei

olnud tulubaasi märkimisväärse vähenemisega, tõi see vastustajale paratamatult kaasa vajaduse

hinnata olemasolevaid ja teadaolevaid tulevasi kohustusi ja seada prioriteete ja arvestada tuleb

inflatsiooniga. Vald ongi käesolevalt nimetanud, et suurem elanike arv toob kaasa rohkem kohustusi,

näiteks ka lasteaia- ja koolikohtade tagamiseks.

Kohus leiab, et käesolevalt on vastustaja piisavalt ja usaldusväärselt kinnitanud ja esitanud andmed,

millest nähtub selgelt, et vallal lasuvad ulatuslikud kohustused, sj kohustused rajada uusi kooli- ja

lasteaiakohti. Seega esineb vallal kohtule nähtuvalt oluline kohustus, vastavalt on seda oluliseks

seadusest tulenevaks kohustuseks pidanud ka kohtupraktika.

80. Vald ei ole suutnud tõepoolest lahendada juba realiseeritud DP-dega seotud probleeme, mis aga

ei tähenda, et ta peaks neid probleeme veelgi süvendama uute planeeringute kehtestamisega.

Rahaliste vahendite nappus sotsiaalsfääris tingib kahtlusteta prioriteetide seadmise kohustuse, mida

vald on teinud ja ära märkinud, seega rahapuudus sotsiaalsääris mõjutab kahtlusteta asja otsustamist

ja vahendite nappus mõjutab vahetult DP alast tegevust, mitte vastupidi. Kaebaja on märkinud, et

revisjonikomisjoni kontrollakt ei kinnita raha puudumist. Vald on selgitanud, et dokument on Rae

valla sisemine töödokument, mis ei saa kinnitada, et sotsiaalobjektide rahastamise küsimus oleks ka

tegelikkuses läbipaistmatu. Kohtule ei nähtu, et selle akti alusel saaks järeldada, et vallal rahapuudust

ei esine. Samuti ei selgu selle alusel, et omanikke koheldakse ebavõrselt. Vastustaja selgitas, et Rae

Vallavalitsust on kontrollaktis esitatule andnud (KOKS § 48 lõike 5 esimesest lausest tulenevalt)

seisukoha, milles on ümber lükatud kontrollaktis esitatud väited (esitatud ka kohtule). Seisukohas on

selgitatud, et valla sotsiaalobjektide ehitamisse panustatud summad selguvad maksimaalsest

elamisühikute hulgast ja/või äri- ja tootmismaadele planeeritavate hoonete brutopindadest. Kuivõrd

vastustaja praktika kohaselt on sõlmitud sotsiaalse infrastruktuuri ehitamise rahastamise

kokkuleppeid kõigi elamuala arendajatega (kes planeerivad viis või enam elamuühikut), siis ei oma

panustamisel tähtsust planeeritava ala pindala ning kaebajalt oodatava panuse proportsioon on sama,

mis teistel suurarendajate panustel. Kohtul ei ole põhjust pidada valla selgitusi ja andmeid

mitteusaldusväärseteks, seda enam, et kaebaja ei ole enda olukorda võrrelnud võrreldavata

arendustega ning peale selgituse saamist enam midagi täpsemat ei nimetanud.

81. Eelneva kokkuvõttes saab kohus märkida, et kaebaja tegelikult moonutab tehtud haldusotsuse

ettekirjutust. Kohus kordab veelkord, et viited erinevatele kohtuasjadele võivad olla küll asjakohased,

ent ka kohtupraktikast ei tulene, et peale DP taotluse esitamist ei saanud tekkida olukorda, mil valla

kulutuste tegemise vajadus ja suurus ilmnes pärast menetluse algatamist (Riigikohtu lahend

haldusasjas nr 3-3-1-37-10, p 16). Kaebaja suhtes anti hinnang kaebajast tulenevatele tegevustele ja

vastustel, millest sai tuvastada, et märkimisväärsed kulutused jääksid valla kanda, sest kaebaja ei

soovi või ei suuda arendusega kaasnevaid hädavajalikke kulutusi kanda. Vaidlust ei ole ka selles, et

kohus on Rae valda kohtuotsuse täitmata jätmise eest trahvinud. Kuna kaebaja viitas seotult

kohtuotsuse mittetäitmise ja trahvimisega, et ka siinkohal tuleks arvestada õiguskindluse ja

õiguspärase ootuse põhimõtte rakendumisele, siis rõhutab kohus veelkord, et kohtuotsused selleks

alust ei anna. Õiguspärane ootus saanuks tugineda selgel lubadusel, mille puhul oli alust arvata, et

seda ei muudeta. Kaebajale ega endisele kinnistu omanikule ei ole andnud ükski pädev instants

erandlikku kinnitust ja lootust (vt nt RK HK otsus nr 3-3-1-8-16 p 28 ), et DP kehtestatakse. Kaebaja

võis loota, et tema taotluse alusel võidakse DP kehtestada, kuid see ei ole samane õigustatud ootuse

printsiibiga. Vastustaja ei saanud antud juhul menetluse lõpetamisega enam viivitada ning jätkata

viljatuks muutunud selgitustööd, miks ta teeb ettepanekuid arendajalt projekti panustamiseks. Vald

ei saanud siinkohal kahjulikku DP-d kehtestada kaebaja nn õigustatud ootusest. Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on nt 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-20-04 leidnud, et

õiguskindluse printsiip tuleneb põhiseaduse §-st 10, mille järgi ei välista põhiseaduse II peatükis

loetletud õigused muid põhiseaduse mõttest tulenevaid õigusi, mis vastavad inimväärikuse ning

sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab

igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused

ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas.

Õiguspärane ootus ei teki isikul menetluse käigus, ka mitte juhul, kui menetluses on tehtud isiku jaoks

soodsaid menetluslikke otsustusi. Võimalikud viivitused sj ei piira valla diskretsiooni planeeringu

kehtestamisel.

82. Kohtupraktikast seega ei tulene, et peale DP taotluse esitamist ei saa tekkida olukorda, mil valla

kulutuste tegemise vajadus ja suurus ilmneb pärast menetluse algatamist (Riigikohtu lahend

haldusasjas nr 3-3-1-37-10, p 16). Käesolevas kaebuses ei ole kaebaja suhtes antud välja haldusakti,

mis oleks tühistatud ja mis oleks kaebajale andnud lootust, et ta saab olukorda muuta ja DP taotluse

ilmtingimata realiseerida nii, et ta ei peaks arvestama, et seda võidakse mitte edasi menetleda nt raha

puudumisel. Isegi kui oleks antud välja haldusakt, mis oleks andnud kaebuse esitajale teatud õigused,

ka siis nähtub, et kohtupraktikas on peetud võimalikuks, et ka soodustava haldusakti tühistamine on

võimalik (vt Riigikohtu HK 12.10.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-48-06, p-d 11,13). Kuigi kaebaja

juba nüüd heidab ette, et asjaolust, et tema taotlust menetleti, on temal tekkinud ootus selle edasisele

menetlemisele ja tal tekkisid kulutused, kuid selline rahulolematus esineks tal ka juhul, kui seda

perspektiivitult menetletakse jätkuvalt edasi. Vastustaja on käesolevalt asunud DP taotluse

rahuldamise võimalikkust välja selgitama asjakohases haldusmenetluses ning nn õigustatud ootusele

tugineda ei saanud.

Kohtule nähtub, et vastustaja on täitnud uurimisprintsiibi nõudeid ning igati püüdis välja selgitada

asjaolusid (igakülgselt ja kogumis), kuid ta ei saanud ignoreerida vallale olulist avalikku huvi, millest

oleks üle eraisiku huvid. Vastustaja on kaalunud saabuvaid negatiivseid tagajärgi kaebajale ja ta on

arvestanud ka kahju hüvitamise võimalustega. Kaebuse esitajal ei tekkinud taotluse edasiseks

menetlemiseks usalduskaitset põhjusest, et tema taotlus võeti lahendamiseks ja kaaluti selle

asjaolusid. Vastustajal oli kohustus taotlus vastu võtta ja see lahendada ning teha kindlaks, kas esineb

mõjuv erahuvi, et jätta valla senised huvid tahaplaanile. Sellist mõjuvat erandlikku kaebaja erahuvi

ei avaldunud.

Kohus märgib lisaks, et Riigikohtu 05.03.2007 otsuse nr 3-3-1-102-06 p 21 kohaselt hea halduse

põhimõtted eeldavad muuhulgas seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda

puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud

asjakohast teavet. Kohtule nähtub, et kaebaja eest ei saanud keegi varjata olulist teavet; kohus märkis,

kuidas juba varasemast ajast olid esitatud kahtlused, miks DP vajab ulatuslikke investeeringuid, mida

vald ei ole kohustatud ning suuteline omal jõul kandma, vastupidiselt poleks vald ka korduvalt

viidanud EhS § 13 rakendamisele, sotsiaalsfääri puudustele ning teinud ettepanekuid rahastamise

osas. Kui selgus, et kaebaja omapoolset panust ei soovinud anda, kuid vajalik infrastruktuur tuleb

rajada ja seda ei ole, siis on vald tekkinud probleemid esile toonud ja taas oma lahendused ja

selgitused esitanud. Valla poolt on sj piisavalt selgitatud ka lasteaiakohtade vajadust, need olid ka

üldjuhul teemad, mida sai kaebaja koheselt ise kontrollida, kui omandas kinnistu ja eelnevalt oli DP

menetlus kestnud pikemata aega. Kohtule ei nähtu, et planeerimismenetluses, mis organiseeriti

omavalitsuse tasandil, oleks antud kaebajale eksitavat informatsiooni, talle ei olnud keegi ka keelanud

esitamast oma seisukohti nii nagu kaebaja seda soovis. Vastustaja tõi oma vastuses kohtule esile, kui

pikalt oli asjaolusid uuritud, milline oli kirjavahetus ja et asja uuriti lisaks suuliste vestluste kaudu.

Kohtule ei nähtu, et kaebajat suunati mingil moel valesti või piirati tema mistahes soovitud seletuste

andmine ka edasiselt.

Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks

menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim

võimalikest, seda on selgitanud Riigikohus nt 17.11.2003. a otsuses nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a

otsuses nr 3-3-1-70-03. Kohus märgib lisaks, et haldusorgan siiski ei pea HMS §-s 40 sätestatud

ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule enne otsuse väljastamist ilmtingimata mingit eraldi

kokkuvõtet või nt otsuse projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. HMS

§ 40 lg 3 p 2 võimaldab isiku eraldi ärakuulamata jätmise, kui menetlusosalise poolt taotluses või

seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Kaebaja

kasutas need võimalused tema soovitud piirides. Riigikohus on märkinud, et ärakuulamise põhimõtte

tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib

arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses

haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid.

Antud juhul nähtub, et kaebajale oli teada, mille kohta ta saaks arvamusi esitada ning kui ta esitas ise

küsimusi või vastuväiteid, siis need selles ulatuses ka lahendati. Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel

ka õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga.

Kaebusest ei jäänud ülesse probleemi, mis võiks kinnitada, et kaebajale jäi mõni

planeerimisdokument kättesaamatuks, kui ta selle oli endale nõudnud. Kaebaja ei väida, et talle

keelduti dokumentide esitamisest ja ta oli seda nõudnud, ehkki probleemid tekkisid teabe saamisel

seotult valla vahendite kasutamisega. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani

kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse

(Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-82-03 ). Hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et

isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja

lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Selleks tuleb isik kõigepealt

menetlusse kaasata, et kuulata ära tema arvamus, tal peab olema võimalus esitada vastuväited, anda

asjakohaseid selgitusi, asjaolusid tuleb uurida, koguda tõendeid, kaaluda erinevaid variante jne. Need

kohustused vald täitis.

Kogu eelnev kohtu arutluskäik ja asja materjalide uuring kinnitab, et kaebaja oli menetluses aktiivselt

osalenud, kuid talle ei meeldinud pakutud lahendused. Kohus selgitab, et isegi juhul, kui isiku

ettepanekutega ei arvestatud, ei saa veel väita, et kaebaja õigusi rikuti, kuna haldusorganil on õigus

ettepanekutega mitte nõustuda, kuid tal on kohustus, et seda peab põhjendama. Kohus ei saa

kokkuvõttes nõustuda kaebaja üldsõnalise väitega, et vastustaja ei täitnud (HMS § 6 tulenevat)

uurimiskohustust ja on asunud asjaolusid iseseisvalt eeldama ning jätnud need tegelikult tuvastamata.

Kohtule nähtub eelnevast, et vastustajal oli lahendada konkreetne taotlus, ta ei ole selle taotluse

raamest väljunud ja esitatud selgitused ja kaalutlused on antud teostades uurimisprintsiipi, mille

käigus tuli vastata ka neile küsimustele, mis esitas kaebaja, seda ka juhul, kui vastustaja ei pidanud

kõiki kaebaja esiletoodud põhistusi asjakohaselt määravaks. Kaebaja on vaatamata eeltoodule

märkinud, et (HMS § 15 tulenevalt) vastustaja oleks pidanud juhtima menetlusosalise tähelepanu

puudustele esitatud taotluses, kuid kohus siinkohal uuesti märgib, et vald tõi lahenduste realiseerimise

võimalikkuse ja takistused esile, püüdes ka omalt poolt leida lahendusi, ent DP jäi endiselt

realiseerimatuks, mis ongi keeldumise põhjuseks. Kohus lisab, et ei nähtu ka selgituskohustuse

rikkumist. Selgitamiskohustuse nõuded seab HMS § 36 ja võib mõista, justkui oleks need kohustused

täitmata ja kaebaja tähelepanu oleks pidanud juhtima taotluse rahuldamiseks vajaliku

põhjendamisele, ent antud juhul nähtub, et vald ei seo enda otsustust puudustega taotluses (HMS §

15), see on kaebaja eksitav väide. Kaebaja vaatamata erahuvi olemasolule ja selle põhjendamisele oli

vastustaja kaalutlusi arvestades jätnud arvestamata ülekaalukama avaliku huviga. Vastustaja ei

nõustunud kaebaja olukorra hinnanguga ja juba varasemast ajast oli kaebaja mitme samasuguse

taotluse alusel asjaolud vallale teada ning ei ole kuidagi eeldatav, et omakorda vald ei saanud aru,

mida temalt taotleti ja vastupidiselt, mida kaebajalt oodati. Kaebaja väited seotult haldusakti

motiveerimisega.

Seotult ülaltooduga märgib kohus koheselt ära ka selle, et äratuntav ja haldusakti tühistamist tingivat

motiveerimisviga ja kaalutlusviga ei esine. Vaidlust ei ole küsimuses, et HMS § 56 lg 2 kohaselt peab

haldusaktis sisalduma selle andmise faktilisi ja õiguslikke aluseid ja et HMS § 56 lg 1 lubab

haldusakti põhjenduse esitada ka muus menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele peab

haldusaktis viitama; haldusakt peab vastama HMS §-s 55 ja 57 toodud vorminõuetele. Kaebaja leiab,

et haldusaktist nähtub, et vastustaja on jätnud kaalutlusõiguse teostamata ning on põhjendamatult

taotluse lahendamisest keeldunud. Kohus viimasega ei ole juba eelnevalt nõustunud ja jääb selle

seisukoha juurde. Kohus leiab jätkuvalt, et vastustaja otsus ja tegevus on kontrollitavad ja haldusakti

motivatsioon seda ka toetab. Kaebaja ja vastustaja on oma selgitustes nimetanud mitmeid Riigikohtu

lahendeid, milledest juhinduda. Kohtule ei nähtu, et kaebaja viidatud lahendite juhistest oleks

käesoleval juhul kõrvale kaldutud. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge, keeldumise

põhjused on aktis selged, mõistlik ei ole uskuda, et need ei ole äratuntavad kaebajale. Vaidlusalune

otsus on diskretsiooniotsus. Viitega RK 14.10.2003 lahendile nr 3-3-1-54-03 saab veel nimetada, et

Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse

piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu

juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti

tähelepanuta. Kohus selgitas eelnevalt välja, et otsus ei tugine ebaõigetele kaalutlustele ega sisalda

tegelikult valeväiteid, nagu väidab kaebaja. Kuivõrd eelnevast nähtus, et menetluses oli tagatud

kaebuse esitajale HMS § 40 lg-st 1 tulenev õigus ärakuulamisele ja vastuväidete esitamisele, siis ei

saanud vastustaja piirata ebaproportsionaalselt ja vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootusega

kaebuse esitaja õigusi. Haldusorgan ei ole lähtunud ka lubamatutest kaalutlustest, seda kinnitab kohtu

viidatud kohtupraktika.

Lisaks viitab kohus, et Riigikohus on 15.10.2009. a otsuses nr 3-3-1-57-09 märkinud, et „Riigikohtu

halduskolleegiumi praktika kohaselt motiveerimispuudused ei ole alati haldusakti tühistamise

aluseks, HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamise ei saa nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.“ Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-03 p

38 märgitakse siiski, et „ Menetlus- ja vorminõuete rikkumine võib tulenevalt HMS §-st 58 jääda

tahaplaanile, kui kohus veendub, et haldusakti andmisel ei olnud asutusel võimalik teistsugust otsust

teha. Kokkuvõtteks võib kohus uuesti väita, et kaebajale olid teada ja kontrollitavad, millistest

asjaoludest vastustaja lähtus ning kohtukaebusele esitatud vastused ei erine sellest, mis oli läbi

arutatud haldusmenetluses, kuigi kaebaja nendega ei nõustu. Kuna puuduvad tehtud otsuse

põhjendusi ümberlükkavad tõendid, siis ei saaks tuua muutusi ka asja uueks otsustamiseks saatmine

ja haldusakti veelgi täpsem motiveerimine. Kohtupraktikas on arvestatud, et otsuse põhistustesse

kuuluvate asjaolude ja motiivide ring sõltub alati konkreetse juhtumi eripärast ega ole õiguslikult ette

määratud. Kohtupraktikas on motiveerimise kohustuse täitmata jätmisena käsitlenud Riigikohus

siiski sellist olukorda, mil haldusakt on selliselt motiveerimata, mil see on jäetud ühegi viiteta sellega

seotud materjalidele, kuid antud juhul sellist olukorda ei ole. Kohus ei nõustu seega kaebajaga, et

haldusakt ei ole põhjendatud ja et kaebajale pole antud piisavalt võimalusi oma seisukohad esitada.

Kaebaja jätab jätkuvalt tähelepanuta, et vastustaja on esitanud asjaolud, mis käesoleva juhtumi

asjaolusid arvestades ei vii järelduseni ja olukorrani, mil isegi vaidlustatud otsuse õigusvastasuse

korral puuduks kohalikul omavalitsusel kaalutlusruum ja tal tuleks igal juhul algatada kaebaja

soovitud DP.

83. Kohus märkis, et avaliku huvina on käsitletud valla olemasolevate elanike huvi, mil valla

pakutavate avalike teenuste kvaliteet ja hulk ei saaks negatiivselt mõjutatud; arvestatud on Peetri

alevike olemasolevate elanike huvidega, et üldine liiklusolukord ei muutuks nendele veelgi

keerulisemaks, et avalike teenuste kvaliteet ei saaks negatiivselt mõjutatud. Vastukaaluks on

erahuvina kaalutud kaebaja poolt DP koostamisega seoses kantud kulusid, majanduslikke huve ja

potentsiaalset kasumit vallale. Ka on arvestatud asjakohaselt kolmandate isikute huvidega, so et

planeeringualale elama asuvate elanike loomulikuks vajaduseks on soov hakata kiirelt tarbima valla

pakutavaid teenuseid, neil on vajadus liigelda probleemideta elukohast väljapoole. DP läbi muutub

kahtlusteta olemasolevate elanike heaolu negatiivses suunas. Piiratud ressurssidest tulenevalt ei ole

mõlema grupi huvide rahuldamine aga valla võimaluste piires võimalik. Vald on sj asjakohaselt

esitanud kohtule andmed rahvastiku statistika kohta, millest nähtub, et 02.02.2009 seisuga oli valla

elanike arv 11 126 ja 01.01.2015 seisuga juba 15 137. Rae vald ei ole suletud territoorium ning nt

Peetri alevikus on vabu eluruume, et sinna elama asuv isik saaks teha valiku. Selles olukorras on

selge, et vallale ei tule kasuks elamuarendus piirkonnas, millel on üks juurdepääs ja mille

lisajuurdepääsu

ehitamiseks

on

vastustaja

sunnitud

tegema

koheselt

märkimisväärseid

investeeringuid. Asjakohatud ei ole ka valla arutlused sotsiaalsfääri puutuvalt sellest, et kaebaja

panuseks on valla ettepanekutes arvestatud viiendikuga ühe lasteaiakoha ehitusmaksumusest (mille

hulka pole arvestatud sisustuse maksumust ega lasteaia töös hoidmise kulu). Seega, kui oleks

lahendatud juurdepääsuküsimus, oleks vallal kohustused ikkagi seotult sotsiaalsfääriga. Ebaõiged ei

ole valla väited, et DP ala laiendamisel on vajalik arvestada ca 385 m pikkuse lisajuurdepääsutee

rajamisega, mis valla esialgsetel andmetel läheks maksma ca 0,29 miljonit eurot, millele lisandub tee

projekteerimise ja ehituse omanikujärelevalve maksumus, naaberkinnistu sundvõõrandamise kulu,

kui kinnistu omanik ei nõustuks tee rajamisega enda kinnistule. Antud lahendused ei leevendaks aga

ristmikel olevat ja tekkivat ülekoormust. Lisajuurdepääs, mis lahendaks olemasolevate teede ja

ristmike ülekoormuse probleemi, on kaalutud juba Maanteeameti spetsialistide poolt, vastavalt on

eelprojekti eskiis tellitud Maanteeametil ja see on koostatud 2009. a, kuid see on jäänud eelprojekti

staadiumisse ning Riigimaanteede teehoiukava aastateks 2014-2020 selle ehitamist ette ei näe.

Tallinna linna arengukavast 2014-2020 aastate kohta näitab, et linnal pole plaanis nimetatud

ristmikku lähiaastatel valmis ehitada. DP on kahtlusteta vallale ulatuslik, see suurendaks valla

rahvaarvu ning rahvaarv Peetri alevikus tõuseks vastustaja andmetel ca 20 %, see mõjutaks piirkonna

liikluskoormust olulisel määral. Kohtule ei nähtu, et asjakohatuks osutuks kaalutlus, et DP alale elama

asuvate elanike baasvajaduste hulka kuulub võimalus liikuda elukohast takistusteta ja ummikutes

viibimata väljapoole ning esineb ka võimalus, et ohuolukordade puhul operatiivsõidukid ei suudaks

takistamatult DP alale ja sealt välja liikuda. Kui lisajuurdepääsuteed ei lahendata, suundub

planeeringuala liiklus tupikuga lõppevale Kuldala teele, ent kui lisajuurdepääs lahendatakse, siis

Koidu DP alast lähtuvast liikluskoormusest tõuseb üldine liikluskoormus. Seda olukorda ei muuda

kaebaja viidatud Kungla DP ja asjakohatu on siinkohal kaebaja esitatud Kungla DP ja kaebaja DP

võrdlus. Korralduse andmisel lähtus vastustaja sellel ajahetkel teadaolevatest andmetest ja

prognoosidest ning huvitatud isikutega sõlmitud kokkulepete olemasolust, lähtutud ei ole

valeandmetest ega asjakohatutest kaalutlustest. Kaebaja on pidanud oluliseks vaid juurdepääsuteede

küsimuse lahendust ja on kohtu arvates alahinnanud lasteaia- ja koolikohtade küsimust.

Nagu nähtub, siis Koidu DP menetluses puudus ja puudub selgus, kas planeeringuga ettenähtud

lasteaed planeeritakse munitsipaal- või eralasteaiaks. Kaebaja ei ole sellele küsimusele ka

kohtumenetluses selget vastust andnud, vaid peab seda küsimust asjakohatuks. Kohus nõustub aga

vastustajaga, et vallale on antud küsimuses oluline teada, millised kohustused jääksid vallale:

munitsipaallasteaia korral saab vastustaja täita koolieelse lasteasutuse seadusest tulenevat kohustust

madalamate kuludega, kuna eralasteaias käivate laste puhul ei kao vastustajal lasuv kohustus tagada

nendele lastele koht munitsipaallasteaias. Selliselt on eralasteaed vallale ajutine ja kulukas lahendus

ja see pole vähetähtis asjaolu. Samas tehti kindlaks, et planeeritud lasteaed ei tagaks kõikidele DP

alal asuvatele lastele lasteaiakohti ka siis, kui lasteaed jääks munitsipaalomandisse. Vald peaks

leidma lisalahendusi. Vastustaja ongi valla kohustustesse puutuvalt asjakohaselt arvestanud, et ka

siis, kui Koidu DP kehtestamise järgselt ehitaks kaebaja omal kulul lasteaia kohad valmis ja annaks

need tasuta üle Rae vallale, siis positiivse stsenaariumi korral oleks sellele alale elama asuvate

lasteaiaealistele lastele munitsipaallasteaia koht tagatud ja täiendavat panust valla sotsiaalobjektide

ehitamisse kaebajalt ei oodata. Kaebajal oli võimalik ebaselguse korral see asjaolu välja selgitada,

kui midagi jäi siinkohal ebaselgeks. Valla probleemid säiliksid tõesti ka edasiselt, mis viitabki

rahaliste ressursside nappusele või puudumisele. Vastustajal tuleks tagada koolikoht ligi 99- le

lapsele, mille kogumaksumus oleks 1,73 miljonit eurot. Kui Koidu DP-ga planeeritav 100-kohaline

lasteaed jääb eralasteaiaks, tuleb vastustajal tagada munitsipaallasteaia koht 99-le juurde tulevale

lasteaiaealisele lapsele, mis toob endaga kaasa 0,99 miljoni euro suuruse investeeringuvajaduse,

millele lisandub 1,73 miljoni euro suurune koolikohtade investeerimisvajadus. Need summad

näitavad ehitusmaksumust, millele lisanduvad projekteerimise, omanikujärelevalve ning hoone

sisustamise kulud. Seega on tegemist märkimisväärsete kulutustega. Vald on selgitanud, et Koidu DP

üheks eesmärgiks oli algusest peale lasteaia planeerimine, DP algatamisel eeldati, et lasteaed antakse

vallale tasuta üle. Seega alahindab kaebaja jätkuvalt antud probleemi ja vald pidi seetõttu kulutuste

enda kanda võtmisega arvestama, kuna kaebaja nende enda kanda võtmist eitab. Vajalikud kulutused

tuleksid valla elanike, sh Peetri aleviku ca 4000 elaniku arvelt. Ükski valla kaalutlus ei ole siinkohal

asjakohatu.

84. Kohtumenetluse tulemusel jääb kohus seisukohale, et kaebaja taotluses menetluse lõpetamise

aluseks saab olla omavalitsuse võimetus planeeringut lähiaastatel realiseerima asuda ning vallal

esinevad jätkuvalt mõjuvad põhjused, miks DP-ga mitte jätkata ehk DP menetluse lõpetamise aluseks

ei pea esinema tingimata asjaolu, et DP ei vasta kehtestatud tingimustele (kaebaja arusaam ja väide).

Juba sai nimetatud, et vald on võtnud laenu. Valla eelarvestrateegia prognoos aastateks 2016-2019

näeb ette vastavate aastate keskmise investeeringuvajaduse ca 3,24 miljoni euro ulatuses aastas, so

valla võimekusest 1,24-2,44 miljonit eurot aastas rohkem. Kaebaja neid andmeid ei ole ümber

lükanud. Vastustaja on veelkord rõhutanud, et korralduse andmisel hindas vastustaja planeeringu

realiseeritavust ka ilma kaebaja panuseta valla sotsiaalse infrastruktuuri arendamisse. Kohus nõustub,

et kaebaja viidatud Geomedia uuring ei näita kohalike omavalitsuste vahendite olemasolu või nende

puudumist. Vastustaja ei nõustunud ka sellega, et Koidu DP alale elama asuvad 99 last saaksid kooli

minna Peetri Lasteaed-Põhikooli või Järveküla kooli. Kaebaja ei ole ümber lükanud fakti, et

2015/2016 õppeaastal töötas kooliosa suure ülekoormusega (648 koolikohta oli täidetud 798

õpilasega) ja et uue kooli valmimine tähendaks, et see jõuaks ära teenindada uue DP ala vajadused

olukorras, kus olemasolevad lapsed vajavad koolikohti ning vallas on realiseerimisel kehtestatud

detailplaneeringud, millest tulenevalt on vallakodanike juurdekasv aastas ca 1000 inimest, kellest 1/6

on kooliealised lapsed. Vastustaja on märkinud, et viimati valminud lasteaedade ja Järveküla kooli

rajamiseks võttis vastustaja laenu ning kaebaja viidatud riigigümnaasiumi ehitamine toimub Eesti

Vabariigi rahastamisel, sj hakkab gümnaasium teenindama ka naabervaldade õpilasi. Laenu võtmises

kaebaja ei kahtle. Kaebaja seisukoht eeltoodu valguses, justkui vallal raha leiduks ja seda kinnitab

juba tehnopargi või suusamäe rajamine ja rahastamine, ei oleks asjakohane ka siis, kui vald juba

sellele raha kulutaks. Vallale ei saaks kuidagi keelata elanike huvides puhke-ja virgestusalade või ka

töökohtade loomist ja seda ka siis, kui see toob kaasa elamuehituse piiranguid. Kaebaja on olnud

huvitatud vaid enda planeeringulahenduse realiseerimisest, pikka aega pigem ka viisil, et välja

arendatakse eeldatavalt kasumlik elamute osa ja rajamata jäetakse sotsiaalne taristu, kuid see soov ei

vastaks planeerimismenetluse eesmärkidele ega avalikele huvidele. KOKS § 2 lg 1 kohaselt on

kohaliku omavalitsuse organitel õigus, võime ja kohustus korraldada ja juhtida kohalikku elu,

lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna

arengu iseärasusi. KOKS § 6 lg 1 järgi on kohaliku omavalitsuse üksuse ülesandeks korraldada antud

vallas või linnas muuhulgas elamu- ja kommunaalmajandust, heakorda ja territoriaalplaneerimist.

Asjaolule, et kohaliku omavalitsuse üksusel on üldine kohustus hoolitseda vastava valla või linna

säästva arengu kaudu oma tema elanike heaolu ja neile elamisväärse elukeskkonna loomise eest,

osundavad ka PlanS § 1 lõiked 1-2. PlanS kohaselt on planeerimise eesmärgiks muuhulgas tagada

võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused tasakaalustatud

arengu kujundamiseks ja ruumiliseks planeerimiseks. Viimane tähendab omakorda erinevate elualade

arengukavasid koordineeriva ja integreeriva, funktsionaalse, pikaajalise ruumilise arengu

kavandamist, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku ja sotsiaalse arengu pikaajalisi suundumusi

ja vajadusi. Eluasemete rajamise vastu on arendajal huvi, mis ei tähenda, et nende huvi

kasumilikkusele kaalub igal juhul üle huvi tagada vallaelanike huvides vaba-aja veetmise ja

tervisekeskuste rajamine. Kaebaja eitav suhtumine suusakeskuse rajamise vastu ei ole selliselt

asjakohane, kuna sellise keskuse rajamine on kooskõlas planeerimisseadusega (nt PlanS § 1). Vald

otsustab ise, kuidas on otstarbekam saavutada tingimused, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku

ja sotsiaalse arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Kahtlusteta on elanike heaolu ja neile

elamisväärse elukeskkonna huvides ka puhke otstarbeliste objektide rajamine. Samas nähtub, et

suusamäge teenindava infrastruktuuri väljaehitamise ja edaspidise haldamise ning korrashoiu

rahastamise mehhanisme ei ole vastustaja veel välja töötanud, kuna selle valmimine on planeeritud

aastasse 2024. Kokkuvõtvalt nähtub, et kaebaja viidatud projektide realiseerimine ei tõenda kuidagi,

et vallal on piisavalt rahalisi vahendeid koolide, lasteaedade jms sotsiaalobjektide ehitamiseks ja et

vald lähtus alusetust kaalutlusest.

85. Vald on õigustatud lähtuma arengukavadest ja eelarvestrateegiast ning konkreetset planeeringut

puudutavatest uuringutest, samuti huvitatud isikutega sõlmitud kokkulepetest. Tõele ei vastanud sj

kaebaja väide, et Kungla DP kokkulepe ei sisalda valla sotsiaalobjektide rahastamise kokkulepet. Ka

märgitud arendaja on vastupidiselt kaebaja väidetele planeerinud oma panuse anda. Siinkohal on

veelkordselt asjakohane viidata, et Riigikohus on märkinud justnimelt seotult Rae vallaga, et aastal

2008 alanud kriisi ajal vähenes nõudlus uute elamute järele kiiresti, sellises olukorras ei pruugi uute

elamupiirkondade hõlvamiseks olla enam sellist avalikku huvi nagu 2005. a-l, see võib sattuda

finantseerimisraskuste tõttu koguni avaliku huviga vastuollu. Käesolevas vaidluses ei saa samuti

vallal olla ülekaalukat avalikku huvi elamuarendusele, kui lisanduvate leibkondade arv suurendab

survet tehnilisele ja sotsiaalsetele infrastruktuuridele, so mil vald ei suuda tagada lisanduvate

vallakodanike vajadusi lasteaia- ja koolikohtade järgi ning samal ajal pole mõeldav valla poolt endale

rahaliste kohustuste võtmine, millel puudub eelarves reaalne kate. Vältimatult ei ole need DP-d kiirelt

realiseeritavad, mil arendaja omapoolse märkimisväärse panuseta soovib arendustegevust. Kaebaja

ei ole kohtule avaldanud, millist tulu ta DP-lt ootaks, seega ei saa kohus järeldada, kas kaebajale

langeksid üldse ebaproportsionaalsed kohustused või et kaebajale oleks rahaliste kohustuste

panemine ilmvõimatu. Kohus eeldab, et arendaja on plaaninud mõistlikult kasumlikkust juba kinnistu

soetamisel, mil ei ole kuidagi ette aimatav, kas ja milline DP on võimalik. Kaebaja ise oma erahuvi

kaalukust võrreldes avaliku huviga selliselt vallale ei võimaldanud hinnata, ent antud juhul ei ole

sellel määravalt asjakohast tähendust, sest vald on eitava lahendi teinud põhjusest, et ta arvestab

vajadusega kanda seni katmata kulutused, kuna kaebaja väidab, et ta ei suudaks lisakulutusi

sotsiaalsfääri niikuinii panustada. Vastustaja on kaebajale andnud korduvalt võimalusi kinnitada ja

määratleda enda osalus DP –ga seotud kulutuste kandmisel ja mitte vastupidi. Vastustaja ei soovi juba

avaldunud ruumilise jms arengu tekkinud probleeme jätta lahendamata, kuid ta ei saa süvendada

puudulikku olukorda ning juba olemasoleva elanikkonna probleemide lahendusi lükata omakorda

edasi veelgi kaugemasse tulevikku seetõttu, et kaebaja DP-st tulenevaid lisakohustusi tuleks asuda

koheselt täitma. Puuduliku planeeringulahendusega asja menetlus ei viiks ühegi mõistliku

tulemuseni, kuid kahjustaks juba uute elanike huvisid. Niisuguses olukorras saab ja peab kohalik

omavalitsus kaaluma, kas tal on võimalusi käsitletavate kohustuste täitmiseks. Kaebaja jätab

ebaloogiliselt arvestamata, et ka arendajaga DP algatamisel vajalike vastava kokkuleppe sõlmimata

jätmine ei vabasta kohalikku omavalitsust senise elanikkonna eest hoolitsemise kohustusest ja

vajaliku otsuste tegemisel diskretsiooni teostamisest ja nende asjaolude kaalumist, mis määratlevad

prioriteedid (vt siinkohal ka RK HK otsust nr 3-3-1-96-13). Asjakohane ei ole seetõttu kaebaja

arutluskäik sellest justkui poleks kohaliku ja juba olemasoleva elanikkonna huvide kaitsmine ja

nendega arvestamine vajalik. Tegemist on avaliku huviga, mitte vastupidi. Lisaks on

planeerimismenetluses on vajalik ja asjakohane kinnistule juurdepääsu küsimuse lahendamine, see

nähtub ka kohtupraktikast. Kohus viitab siinkohal Riigikohtu HK lahendile haldusasjas nr 3-3-1-78-

12. Kuivõrd vald peab tagama oma territooriumil tervikliku ruumilise arengu, keskkonnakaitse ning

elanike ohutuse (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-06, p d

25–26), siis ei ole sätte eesmärk kaitsta eelistatult tingimusteta vaid arendaja huve. Isegi juhul, kui

kaebaja ise tagaks enda kinnistul siseteede, valgustuse jms väljaehitamise enda tingimustel, ei tagaks

see vallale piisavalt vajalikke lahendusi. Kaebaja seisukoht, et kui vastustaja soovib teist

juurdepääsuteed, siis tuleb tal see ka rajada ja kulutused katta, ei jäta kohtule kahtlust, et kaebaja

selles finantsiliselt ei kavanda osalemist. Seega nähtub veelkordselt, et vald ja DP taotleja ei ole teede

ehitamise küsimuses jõudnud kokkuleppele. Käesolevalt esinevad vallal tee mitterajamiseks seega

mõjuvad põhjused, sest DP taotleja ei ole nõus vastavate tööde eest tasuma ja kohalikul omavalitsusel

tasumise võimalus puudub, seega võib kohalik omavalitsus põhjendatult keelduda DP algatamisest

(nt 3-3-1-26-10; 3-3-1-62-02; 3-3-1-79-09). DP taotlust lahendades selgitas vald välja, miks teed on

vaja. Isegi juhul, kui vald teostanuks taotluse lahendamisele asumisega sisulise kaalumisvea, ei saaks

ta ebaõiget halduspraktikat jätkata. Kohalikule omavalitsusele ei saa ette heita oma vea tunnistamist

ja püüdu seda parandada. Seega ei ole võimalust, et menetlust tulnuks antud ajahetkel jätkata, kuna

tegemist ei ole nn kõrvaldatava puudusega (nr 3-3-1-56-08). Kuna kaebaja kinnistule peab vald

mõistlikud juurdepääsuvõimalused tagama, ei olnud selle ülesande täitmine menetluse kestel

võimalik. Vald ei pidanud veelkord kaebajalt üle küsima, mida ta tegelikult kavandab. Kohus

siinkohal viitab kohtupraktikale: Kuigi KOV peab planeerimismenetluses menetlusosalistega

üksmeelt otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, ei saa see toimuda igavesti (vt ka RKHK

otsus asjas nr 3-3-1-32-16). Antud juhul menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei

jõudnud, kaebaja oli nõudnud vastustaja korduvat trahvimist, mis tähendab, et vald pidi vältimatult

otsustama, milline lahendus leida. Kohus viitab siinkohal ka RK HK lahendile nr 3-3-1-79-16, mis

selgelt viitab, et vallal on võimalus kaaluda, kas planeering kehtestada muutmatult, kehtestada

muudatustega või jätta kehtestamata. Valla trahvimine kohtuotsuse mittetäitmise eest ei kohustanud

valda aga DP-d tingimusteta menetlema, vaid vallale kohustust teha üks eelviidatud otsustest.

Riigikohus on rõhutanud, et Põrkuvate huvide omavaheline kaalumine on omavalitsusüksuse

pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku (vt otsus asjas nr 3-3-1-87-13;

3-3-1-23-16).

Seega saab kohus jätkuvalt möönda, et raha puudumine võib algatatud DP kehtestamata jätmisel olla

ettenägematuks ja objektiivseks asjaoluks ja mitte vastupidi. Teisalt nähtus eelnevalt, on DP

mitterealiseerumise mõjuvaks põhjuseks kohaliku omavalitsuse tulubaasi küsimus. Kohus eelnevalt

leidis, et isegi kui vald oli eksinud varem tulubaasi küsimuses, ka siis ei võta see vea ilmnemisel

vallalt õigust ja kohustust kaaluda rahastamise vajadusi ja seada prioriteete. Vald on käesolevalt oma

prioriteedid paika asetanud. Seega ei ole vald eelistanud tõepoolest ühe arendaja, so kaebaja ehk

detailplaneeringu taotleja huve, ent vallal on ka siinkohal muid õiguslikult kaitstavaid huvisid, et

otsustada planeeringu kehtestamine või kehtestamata jätmine (vt nt RK lahend 3-3-1-37-10).

Võimalused DP elluviimiseks sõltuvad kahtlusteta rahalistest võimalustest ning see toob kaasa

arendajale tagajärje, mille kohaselt ta ei saa DP- d soovitud kiirusega realiseerida. Kohus juba viitas,

et DP kehtestamata jätmist võivad õigustada ka tavapärasest vähem ulatuslikud muudatused

omavalitsusüksuse rahalises olukorras prognoosotsusega võrreldes. Kuivõrd raha puudumine

õigustab DP kehtestamata jätmist, siis ei muuda otsust ebaproportsionaalseks asjaolu, et vald polnud

täiel määral muudest detailplaneeringutest loobunud, vaid jätkab taotluste lahendamist, mis talle on

saabunud (vt nt ka RK lahend nr 3-3-1-37-10).

86. Riigi ja kohaliku omavalitsuse vara moodustab peaasjalikult vara, mis on mõeldud avalike

ülesannete täitmiseks. Avalik-õiguslik juriidiline isik peab arvestama teiste isikute põhiõigustega,

proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse ja teiste avaliku õiguse põhimõtete ja

normidega. Omavalitsuse territooriumi ruumiline planeerimine peab avalike huvide kõrval kaitsma

elanike ja ka ettevõtjate huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse pakutavaid hüvesid. Põhiseaduse

§ 31 lg-s 1 sätestatud ettevõtlusvabadus ei tähenda, et kaebaja erahuvi on eelistatud avalike ülesannete

täitmise ja kohalike elanike huvide ees. Antud juhul tuli kohalikul omavalitsusel planeerimisotsuse

langetamiseks paratamatult täiendavalt uurida vahepeal planeeringualal ja selle lähikonnas toimunud

muudatusi ja kaaluda uuesti arvestatavaid vanu ja tekkinud uusi huvisid. Vastustaja on vaidlustatud

otsuses põhjendatult kaalunud nii planeeringu realiseeritavuse kui ka teisi toetavaid argumente.

Kohtule nähtub, et DP eesmärgid asetusid paika reaktsioonina asetleidvale Peetri küla elanikkonna ja

laste arvu kiirele kasvule. Vastustaja on ka selles küsimuses põhjendanud ja tõendanud, et tema

plaanitud objektide rajamine on vajalik, kohalik omavalitsus peab esmalt hoolitsema temale pandud

peamiste avalike kohustuste täitmise eest. Kohus ei nõustunud kaebajaga, justkui vastustajale DP

realiseerimiseks vajalik rahaline koormus ei suureneks olulisel määral või siis lihtsustatud

lähenemisega, et kulutused tekiksid vallale niikuinii. Lasteaia-ja koolikohti vajab vald ammusest ajast

ning vald ei saa loota, et lapsevanemad oma õigusi ei realiseeri nende parimate huvide kohaselt. Uute

lasteaia- ja koolikohtade vajadus suureneb ka kaebaja DP-st. Vaatamata valla nö rikkusele on selgelt

esile toodud ja ka kohtupraktikas avaldunud, et avalikud huvid vallaelanike ees ei ole ka Rae vallal

piisavalt tagatud, ennekõike on seda kohtupraktikas märgitud seotult lasteaiakohtade ja koolikohtade

arvuga ja rahastamisega. Vald on põhistatult toetunud ka siinkohal raha puudumise argumendile.

Kui vald eiraks tekkinud olukorda, st talitaks vastupidiselt, viiks see vallaelanike olukorra

märkimisväärsele halvenemisele ja seda ka juhul, kui vald ise oleks pidanud midagi muudmoodi

sotsiaalobjektide osas varasemalt planeerima.

Vaidlustatud otsuse tegemise ajaks olid planeerimise vead juba ilmnenud. Isegi kui vastustaja on

kohtule vastanud senisest ulatuslikumalt, ei ole vaidluse all vastustaja vastus kohtule, vaid

kontrollitavaks on vaidlustatud haldusakt. Vastustaja keeldumine on kantud eesmärgist kehtestada

need planeeringud, mis tagavad PlanS eesmärkide täitmise ja planeeringu kehtestamata jätmine

tugineb seadusele, mitte halduspraktikale. Vastustaja on uue otsuse tegemisel asjakohaseid huve

uuesti kaalunud. Planeeringu pikkus on kahetsusväärselt küll suur, ent selle kestvuse aeg ei kohustaks

vastustajat temale kahjusid põhjustavat DP-d kehtestama, kuna vastustajal tuleb ja tuli jätkuvalt välja

selgitada avalikkuse ja huvitatud isikute huvid, et seejärel langetada põhjendatud planeerimisotsustus.

Vaidlust ei ole selles, et HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik

üksnes oma õiguse kaitseks. Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks,

võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul (HKMS § 44 lg 2). Kaebaja saab

käesolevalt kaitsta enda subjektiivseid õigusi ega saa otsustada valla avalike huvide ja ülesannete

täitmise üle, ka mitte selle üle, kas ÜP-st tulenevad lahendused on otstarbekad ning missugused

võimalused oleks senistel vallaelanikel oma käitumist korraldada.

Kuna kaebaja ei ole ümber lükanud valla esitatud arvnäitajaid, mis ühel või teisel juhul lasteaia koht

tegelikult maksma läheb, siis on ilmselge, et valla kulutused oleksid ka siinkohal märkimisväärsed.

Kui eelnevalt nähtus, et peamiseks nö sissetulekuallikaks on omavalitsuse jaoks olnud valla elanikuks

registreerinud maksumaksjate tulumaksust 11,5% suuruse osa laekumine, siis selle eest kohustub

omavalitsus täitma kõik avalikud ülesanded, mis seadustest tulenevad. Kohaliku omavalitsuse üksuse

eelarve koostamisele on aluseks eelkõige valla arengukava ning mistahes eelarveaastal peab kehtiv

arengukava hõlmama vähemalt nelja eelseisvat eelarveaastat (vastustaja oli seda selgitanud tulenevalt

KOKS § 37).

Kohus leiab, et vastustaja oli õigustatud arvestama ka arengukavaga. See ja eelarvestrateegia on

aluseks valla eelarve koostamisel, kohustuste võtmisel ja investeeringuprojektide kavandamisel. Rae

valla arengukava on avalikult kaebajale kättesaadav (http://www.rae.ee). Arengukava kajastas

elanike arvu Rae vallas 1970-2011 ning sellest nähtub, et elanike arv on märkimisväärselt kasvanud

alates 2004. aastast ja viimastel aastatel on olnud see ligikaudu 1000 uut elanikku aastas. Vald on

õigustatult selgitanud, et kuivõrd uute elanike näol on tegemist valdavalt noorte peredega, on

keskmiselt iga kolmas uus elanik lasteaia või kooliealine laps. Kiiresti oli suurenenud elanike arv, see

tõus on kaasa toonud raskused kohalike avalike teenuste osutamisel. Edasi selgub, et peale 2004.

aastat on samuti laste sündivus ja õpilaste arv pidevalt tõusnud ning vastustaja on peamiseks

prioriteediks võtnud uute lasteaiakohtade loomise ja lasteaiakoha järjekorras olijate olukorra

leevendamise.

Kuigi

püüti

rahaliste

võimaluste

piires

suuremahulise

kohapuuduse

kompenseerimiseks luua alternatiivsed finantseerimismehhanisme, ei lahendanud see probleeme.

Kaebaja on sj ka ise möönnud, et Rae vald on suunanud suure osa oma eelarvelistest vahenditest igal

aastal haridusvaldkonda, sh uute lasteaedade ehituseks. Ometi ei ole kaebajal esitada tõendeid, mis

kinnitaks, et oleks täidetud kõik omavalitsuse senised kohustused, mille täitmist Rae valla elanikud

nõuavad. Vastustaja on võtnud lisaks omavahenditele 10 000 000 eurot (ligilähedane võimalikule

maksimaalsele määrale Rae vallal) laenu eesmärgil rajada uusi lasteaedasid. Kuna rahastamisele on

seatud raamistik, siis peab vald sellega arvestama. Iseenesest on õige, et demograafilised arengud

peavad olema kohalikule omavalitsusele üldjoontes teada, siiski ei ole täpne arvestus sageli võimalik.

Eluruumide arvu suurenemine toob vältimatult kaasa selle, et kui omavalitsus on kehtestanud

planeeringud, mis võimaldavad uute elamute ehitamist, siis tekib probleem lasteaiakohtadest. Selliste

küsimusega, nagu seda on lastaia ja koolikohtade loomise vajalikkus, tegeleb vald läbi omavalitsuse

territooriumi ruumilise planeerimise küsimuse. Siinkohal on oluline rõhutada, et vallal lasuva

kohustuse täitmist on käsitletud ka kohtulahendites ja seda seotult maksuotsustega, millest samuti ei

jää kahtlust, et vald peab küsimuse lahendama ka läbi planeeringute, st planeeringuid vajadusel

piirama. Kohtud on korduvalt selgelt rõhutanud, et elanikkonna kiire tõus lühikese aja jooksul ei ole

põhjenduseks, miks vald ei peaks hüvitama kahjusid, kui ta ei suuda tagada vajalike kohtade arvu.

Seega ei ole võimalik vallale ette heita, kui ta kohtute lahenditega arvestab. Samas saab kohus selgelt

järeldada, et juba tulenevalt kohtupraktikast kohtade arvu küsimus ei ole valla tegevuses ja

arendamises vähetähtis, nagu seda näikse arvavat kaebaja. Vallal ei ole võimalik suunata

olemasolevaid elanikke oma õigustest loobuma. Lisanduvate elukohtade elanikel tekivad

samasugused õigused ja valla kohutused suurenevad. Silmakirjalik oleks antud juhul ignoreerida ja

jätta tähelepanuta sellekohast kohtupraktikat. Asjakohasena saab antud teemat puutuvana viidata nt I

astme kohtu lahendid haldusasjades : 3-15-3035, 3-15-1563, 3-15-1589, 3-14-51727, 3-14-50682, 3-

13-932, 3-13-2057, 3-16-2118. Kohtuotsused on avalikustatud ja kättesaadavad. Kohtuotsustega on

kinnitatud, et põhimõtteliselt tuleb kohustus omavalitsusele KELS § 10 lõikes 1 sätestatust. KELS §

10 lg-st 1 tuleneb igale konkreetses kohalikus omavalitsus elavale pooleteise kuni seitsme aasta

vanusele lapsele (ja tema vanemale) õigus nõuda, et kohalik omavalitsus võimaldaks lapsel lasteaias

käia. Kõnealusest normist tuleneb Rae vallale kohustus pidada lasteaiakohtade vajadust arvestades

ülal piisaval arvul lasteasutusi (3-16-2118). Kohalik omavalitsus peab eelarves lasteasutuste

majandamisel ja finantseerimisel arvestama oma haldusterritooriumil elavate laste arvuga. Kuigi

omavalitsus ei saa täpselt lasteaiakohtade arvu prognoosida (elanike arv kasvab mitte üksnes

sündimiste arvu, vaid ka elanike rände tõttu), peavad valla demograafilised arengud olema kohalikule

omavalitsusele üldjoontes teada ning vastavaid asjaolusid tuleb kohalikul omavalitsusel arvesse võtta

ka planeerimisotsustuste, sh kohaliku omavalitsuse territooriumi ruumilise planeerimisega seotud

otsustuste tegemisel. Rae valla esitatud andmetel on valla elanikkond kasvanud järk-järgult alates

2004.aastat ning viimastel aastatel märkimisväärselt. Sellise elanikkonna arvu suurenemise korral

tuleb eeldada, et oluliselt on suurenenud ka omavalitsuse haldusterritooriumil olevate eluruumide arv.

Eluruumide arvu suurenemine tähendab eelduslikult seda, et omavalitsus on kehtestanud

planeeringud, mis võimaldavad uute elamute ehitamist. Ehitust ja planeerimist reguleerivatest

õigusaktidest tuleneb kohalikul omavalistusele planeerimisalase tegevuse korraldamisel kohustus

tagada planeeringute koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide

tasakaalustatud arvestamine, mis on planeeringu kehtestamise eeldus. Seega tuleb selliste küsimuste

peale, nagu uute lasteaiakohtade loomise vajalikkus, mõelda juba valla kohaliku omavalitsuse

territooriumi ruumilisel planeerimisel. Asjaoluga, et seda piisavalt tehtud pole, ei saa aga hiljem

õigustada lapsele, kellel on seadusest tulenev õigus lasteaias käia, lasteaiakoha mittevõimaldamist

või sellest tingitud kahju hüvitamata jätmist.

Lisaks

saab

märkida,

et

Rae

valla

2011.

a

koostatud

arengukavas

(http://www.rae.ee/documents/823250/3926706/Rae_Valla_Arengukava+2025.pdf/fd6d715d-7705-

47c2-ba11 503e7ddfd896?version=1.0&inheritRedirect=true9) viidatud rahvastikuprognoos aastate

2007-2025 kohta märgib, et OÜ Geomedia poolt 2007. aastal koostatud Rae valla

rahvastikuprognoos 2007- 2025 esitab Rae rahvastikuarengu kohta aastatel järgmist:

planeerimisstsenaariumi

korral

ennustatakse

elanikkonna

kasvu

3,1

ja

korrigeeritud

planeerimisstsenaariumi korral 2,2 korda. Planeerimisstsenaariumi korral kasvab Rae rahvaarv

2007–2025 perioodil 20 tuhande elaniku võrra, juurdekasvust ränne moodustab 90% ja loomulik iive

10%. Korrigeeritud planeerimisstsenaariumi korral on vastavad arvud 11 tuhat, 88% ja 12%.

Planeerimisstsenaariumi korral elaks vallas aastal 2025 elanikke 29,5 tuhat ja korrigeeritud

planeerimisstsenaariumi korral 20,5 tuhat. Seega, võrreldes tänasega, on oodata elanike arvu kasvu

jätkumist. Isegi siis, kui vallale saab ette heita, et see kõik oli ette aimatav juba 2007. aastal, on selge,

et tegelik kohtade vajadus on endiselt olemas ja vallal on konkreetsed kohustused, mis tulenevad

seadusest. Arengukavas nimetatakse (lk 15), et Tulenevalt kiirest rahvaarvu tõusust on laste arv

ületanud tunduvalt lasteaiakohtade arvu vallas ning alates 2004. aastast on lasteaiakohtade soovijate

järjekord pidevalt kasvanud. 2010 novembri seisuga on reaalselt puudu 634 lasteaiakohta. Kui

lasteaiakohti juurde ei looda, siis on vallas prognooside kohaselt aastaks 2013 lasteaiakohti puudu

943 ning aastaks 2018 on vajak juba 1265 kohta.

Vastustaja esitas kohtule seotult kaebusega andmed, mida kohus siinkohal ei korda. Vastustaja asus

kokkuvõttes ka siinkohal põhjendatult seisukohale, et esmalt tuleb tal täita seadusega pandud

ülesanded ja arvestada avalike huvidega arendaja erahuvide ees ning siis, kui avalikud huvid on

piisavalt tagatud, saab lahendada DP-d. Seega, isegi juhul, kui kaebajal ka esineks mõjuv põhjus

DP-st tulenevate kulutuste enda kanda mittevõtmiseks, ei tähenda see seda, et vastustaja peaks leidma

nende kulutuste katteks raha. Raha puudumisel on selliselt vallal planeeringu kehtestamise üle

otsustamisel õigus tugineda neile argumentidele, mis puutusid valla rahalisse võimekusse. Vaidlust

ei saaks olla siiski ka selles, et Rae Vallavalitsus soovis näha DP koosseisus elamukvartali rajamise

kõrval seda, et rajataks lasteaed (avalikkusele suunatud hoone) ja väär on väide, et algselt sellist

eesmärki DP-s seatud ei olnud. Menetleja on kohtule nähtuvalt teinud jõupingutusi planeeringu

menetluse jätkamiseks ja planeeringutingimustes sisalduvate kohustuse osas kokkulepete

sõlmimiseks ning kohus ei saaks kuidagi väita, et vald tegi otsuse kiirustades või kergekäeliselt.

Seega nähtub, et vald õigustatult ei lugenud planeeringut valminuks planeeringulahenduse mõttes ja

seetõttu märkis, et DP-s on puudused, mida ei saanud kõrvalda, vastustaja pidi lisaks lähtuma ka

Koolieelse lasteasutuse seadusest (§ 10 lõikest 1), mil vallal on kohustus luua kõigile pooleteise-

kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle

vanemad seda soovivad, võimalus käia teeninduspiirkonna lasteasutuses.

Antud olukorras ei teki käesolevalt kahtlusi, et vald ei saanud jätta tähelepanuta, et ta on juba

tulenevalt kohtuotsustest maksuasjades kohustatud kõrgendatud tähelepanu osutama veelkord

ruumilisele planeerimisele. Sotsiaalmajanduslikke ülesandeid ja nende täitmise võimalusi mõjutavad

kahtlusteta DP-d. Vastavalt on juba selgitatud, et Riigikohtu 19.05.2010 otsusest haldusasjas nr 3-3-

1-26-10 (p 14) nähtuvalt on võimalik DP taotlejaga sõlmida kohustuste ülevõtmise leping ka hiljem

EhS § 13 kohustuste osas ning välistatud ei ole kohustuste ülevõtmine ka peale algatamise staadiumit.

Seda tingib asjaolu, et vajaduse korral võidakse lisaks EhS § 13 kohustuste üleandmisele, kokku

leppida muudes tingimustes, milleks on ka sotsiaalse infrastruktuuri väljaehitamise ja rahastamise

küsimused. Kohtule ei nähtu, miks sedasama ei saanud pakkuda kaebajale. Kaebajal on sj tõepoolest

õigus lepinguvabadusele, seega ka juhul, kui kaebaja lepingut ei sõlmi, on kohalikul omavalitsusel

ikkagi teatud tingimustel õigus otsustada, et ta langetab negatiivse otsuse. Arendaja võib ka ise

lepingu sõlmimisest loobuda, kuid ei saa nõuda, et kohalik omavalitsus DP igal juhul vastu võtaks

või selle kehtestaks. Kaebaja lootus, et vald pidanuks tegema üksnes ühese otsuse ja et vald loobub

oma nõudmistest seotult sotsiaalsfääri panustamisest, ei olnud neil tingimustel reaalne.

Eksitavaks osutus seisukoht, et Koidu DP-s on planeeritud 3 juurdepääsuteed, millised on lahendatud

põhimaanteedeni; Rae vald toetus asjaolule, et planeering kavandatud moel ei ole realiseeritav, ning

asjakohatu on järeldus, et keelduv otsus tehti põhjusel, et vald peab viima läbi veel haldusmenetlusi.

Vald ei toetu ebaõigele halduspraktikale. Rae vald ei ole küll määranud kindlaks juurdepääsuteede

minimaalset arvu, ent kaalutlused ja selgitused märgivad, missugused lahendused oleksid võimalikud

ja miks need käesolevalt puuduvad, vastavalt tehti ettepanekuid. Korralduses ei ole viidatud

liikluskorralduse keeruliseks muutumisele ja valla seisukohtades puudub vastuolu, liikluskorralduse

probleemide väljatoomine ei ole alusetu ega otsitud. Kulutuste suurust on kaebaja osanud ise

prognoosida elamuühikute arvu määrates ning võimalikke alternatiivseid lahendusi kaebaja mõistis.

Vastustaja ei ole ka hiljem, so 11.08.2016 kirjas, kaebajale kinnitanud, et Kungla DP-st huvitatud isik

(arendaja) tagab juurdepääsu, sest probleem takerdub rahastamise taha ja kohtule ei nähtu, et vald

oleks teatanud rahastajast, ehkki selline lisajuurdepääs leevendaks liikluskoormust. Seetõttu ei ole

ebaõige väita, et ka selleks peaks raha leidma vastustaja. Tallinna Transpordiamet on küll vastustajale

juba 15.05.2014 teatanud, et Koidu kinnistu ühendamine Tartu maanteega on mõistlik ja võimalik

Vana- Tartu maantee kaudu, kuid kaebaja teeb siinkohal ebaõige järelduse, nagu oleks vald esitanud

põhjendamatu nõude ehitada uus liiklussõlm Tallinna linnas asuvale Tartu maanteele. Tõendatud ei

ole kaebaja väide, et Koidu kinnistul eksisteerib hetkel üks juurdepääs Vana- Tartu maanteele ning

täiendavalt ehitab Kungla DP-st huvitatud isik välja Kuldala ja Öökulli tee vahelise läbimurde, mis

paikneb osaliselt Koidu kinnistul ja mille kaudu on võimalik sõita Vana-Tartu maanteele ja sealt

kahest kohast Tartu maanteele. Vastustaja ei oleks saanud sj ka ette aimata, mida kaebaja võiks teise

arendajaga tulevikus kokku leppida, ent asja lahendamise ajaks kokkulepet ei esitatud.

Vastustaja ei ole lähtunud vaidlusest, kas üldjuhul saab detailplaneeringust huvitatud isikule panna

rahastamise kohustuse enne detailplaneeringu algatamist vastava lepingu sõlmimisega, vaid et ta ei

suuda rahaliselt arendust toetada.

87. Kaebaja põhiõiguste piiramine (vastavalt kas ettevõtlusvabaduse, omandiõiguse ja või nt ka

eneseteostuse õiguse osas) on keelatud, va kui see tugineb õiguslikule alusele. Kuigi kaebaja ehk ka

eraldiseisvalt soovib kahju nõuda, võib kaebaja väidetest mõista, et ta sooviks on saada kahjuhüvitist

nii juhul, kui vastustaja oleks teinud negatiivse otsuse, kui ka siis, kui ta otsust poleks veel teinud ja

menetleks planeeringut edasi, ent ka see ei vii järelduseni, et käesolevat haldusakti poleks saanud

välja anda. Kaebaja viitas kahjude tekkimisele, ent vald on kohtule nähtuvalt kaalunud arendajale

tekkida võivat kahju ja õigesti leidnud, et see ei kaalu üles avalikku huvi ega kolmandate isikute

õigusi ja huve, et ulatuslikke kohustusi kaasa toov ebasobiv planeering kehtestada. Vald palus isegi

esitada arved, kui kaebaja viitas planeeringumenetlusest tekkinud kahjule. Liiklusolukord on antud

piirkonnas kaheldamatult pingeline ja see probleem ei teki üksnes vastustaja tegevusest vaid on

seotud mitme valla arengu tulemustega ja üldist liikluskoormust ei saaks ta nõutaval tasandil ohjata,

vaid vajab teiste omavalitsuste valmidust, et probleeme leevendada. Isegi kui mõni isikutest on

saanud sarnases olukorras soodsa DP otsuse, ka see ei annaks alust õigusvastast praktikat jätkata (vt

ka viidatud lahend asjas nr 3-06-1815). Antud juhul võrdlus Kungla kinnistu DP-ga ebavõrdset

kohtlemist ei kinnita. Vastustajaga haldusorganina ei saa jätta kergemeelselt olukorda lahenduseta ja

hakata kehtestama planeeringut, mida ta ise ei suuda ellu viia ja milleks ei planeeri vahendeid ka

arendaja. Keelduv otsus aitab ära hoida võimalikke suuri kahjusid. Vastustaja märgib õigesti

arengukavade kinnitamise ja nendest sõltuvuse ja märgib õigustatult ka seda, et ta peab oma tegevuses

lähtuma seaduslikkuse põhimõttest ja tagama ruumilise arengu ja planeerimise, mille vald ära

kannatab ja mis on hädavajalik. Vald ei saaks seada ka Tallinna linna valikute ette, mis arvestaks vaid

Rae valla huvidega. Kohus leiab, et vastustaja on teinud piisavalt koostööd, sh ka kaebajaga, see

koostöö on igati kooskõlas kaalutlusotsuse ettevalmistamisega (haldusmenetluse üldpõhimõtted

vastavalt HMS §-le 5, sh uurimispõhimõttega).Vald on sunnitult seotud muutunud olukorraga, ta on

asunud planeerima neid eelistegevusi, mis olid erinevatel põhjustel teravalt esile tõusnud ja kohtule

ei nähtu, et vald ei peaks arvestama, et aja kestel on eelarvelised kulutused veelgi suurenenud, sest

usutavalt nähtub valla andmetest valla vajaduste suurenemine, sj on vald võtnud pangalt võlgu, et

pakilisemad ülesanded täita. Vastustaja diskretsioon ei ole langenud nullini ning ta ei saa anda

põhjendamatult lubadusi menetleda DP-d edasi, et seejärel planeerimismenetluse eelmised etapid

läbinud menetlust ikkagi lõpetada. See ei oleks efektiivne ega säästaks ressursse. Olukorras, kus vallal

puuduvad rahalised vahendid DP ja sellega seonduva realiseerimiseks, peab vald keelduma DP

kehtestamisest. Seda ei muuda ka asjaolu, et üldplaneeringu kohaselt on vaidlusalune piirkond ette

nähtud kasutamiseks ka elamumaana, üldplaneeringu kehtestamine ei sea vallale kohustust

konkreetsete DP kehtestamiseks juhul, kui see oleks vastuolus avalike huvidega. Ka ulatuslik

kohtupraktika ei kinnita, et vallal puudus antud juhul kaalutlusõigus. Kaebaja erinevad väited ei anna

kokkuvõttes alust nõuda menetluse jätkamist. Lisaks eelnevale märgib kohus selguse huvides, et

vastustaja ei ole võrdse kohtlemise seisukohalt teinud negatiivset otsust siiski asjaolust, justkui teised

arendajad on finantseerimist teostanud, kuid kaebaja mitte. Seotult Rae vallaga on neidsamu

probleeme käsitletud ka nt Tallinna RK otsuses 3-12-162, mille p-s 15 nähtub, et asjakohasteks

kaalutlusteks võivad olla need põhistused, millele käesolevalt vald ongi toetunud.

88. Kõnealuse detailplaneering vastu võtmata jätmine oli õiguspärane ning eeltoodud põhjustel

kohus leiab, et kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus on analüüsinud kaebuse seisukohti

igakülgselt ja mistahes menetlusosalise nimetatud aspektist tulenevalt ei tuvastanud, et kaebaja

subjektiivseid õigusi oleks rikutud ja esineks kaebaja nimetatud haldusakti õigusvastasus, mistõttu

jääb rahuldamata ka kohustamiskaebus. Kaebaja jätab tähelepanuta, et vastustaja on esitanud

asjaolud, mis käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ei vii järelduseni ja olukorrani, mil isegi

vaidlustatud otsuse õigusvastasuse korral puuduks kohalikul omavalitsusel kaalutlusruum ja tal tuleks

igal juhul DP menetlust jätkata ja suunata see avalikule väljapanekule. Nii planeerimisseadus,

kohtupraktika, kui ka HMS § 4 lg 1 sätestab haldusorgani volituse kaaluda otsustuse tegemist või

valida erinevate otsustuste vahel.

89. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on

otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega

jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste

kohtunik