1-17-3888/14 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

27. september 2017, Tallinn

Kriminaalasja number

1-17-3888

Kohtukoosseis

Andres Parmas, Sten Lind ja Urmas Reinola

Kriminaalasi

Viktor Mikkeri süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2 ja § 141 lg

2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20. juuni 2017. a otsus, lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja

Süüdistatav

Viktor Mikker (ik: 38512252219); elukoht: XXX;

varem kriminaalkorras karistamata

Prokurör

Ringkonnaprokurör Rita Siniväli

Kaitsja

Vandeadvokaat Karine Nersesjan

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viktor Mikkeri kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjani apellatsioon kui

ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

2. Määrata Advokaadibüroole Küünemäe ja Partnerid seoses vandeadvokaat Karine

Nersesjani poolt Viktor Mikkerile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega

makstavaks tasuks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot (sh käibemaks).

3. Välja mõista apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud

tasu katteks riigieelarve tuludesse 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, mis tuleb tasuda

kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga

menetluskulude tasumiseks edastatakse Viktor Mikkerile eraldi dokumendina.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest

teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist

kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1.

Viktor Mikkerile esitati süüdistus KarS § 141 lg 2 p 1 järgi selles, et 16. või 17. juunil

2014 kasutas ta enda 13-aastase kasutütre X suhtes füüsilist ja psüühilist vägivalda ning astus

kasutütre tahte vastaselt temaga suguühtesse, sisestades oma sõrmed kannatanu tuppe ja

liigutades neid seal edasi tagasi 10-15 minutit. Kannatanu läks pärast seda wc-sse ja nägi, et

aluspüksid olid määrdunud verega ning kannatanul samal õhtul ja järgmistel päevadel valutas

alakõht. Samal õhtul kahtlustav ähvardas kannatanut, et kui ta peaks kellelegi juhtunust

rääkima, siis ta annab talle peksa. Samuti kahtlustatav ütles oma kasutütrele, et isegi kui

viimane juhtunust kellelegi räägib, siis nagunii teda ei usuta. Sõrmede sisestamisega

kannatanu tuppe, põhjustas V. Mikker kasutütrele tervisekahjustuse, ehk kolm rebendit

neitsinahal.

1.2.

Veel esitati V. Mikkerile süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises selles, et 2016. a 15.-20. juuni vahel, eeluurimisega täpselt tuvastamata

kuupäeva hilisõhtul kasutas ta füüsilist vägivalda oma 15-aastase kasutütre X suhtes, kuna

tema arvates tüdruk kasutas liigselt elektrit – pani tule põlema ja pesi üle lubatud 10 minuti,

seejärel ütles kasuisale halvasti. Nimelt haaras süüdistatav käega kannatanu kaelast kinni,

tõmbas ta vannitoast välja ja lükkas kannatanut korduvalt mööda koridori toa poole, mille

tagajärjel kannatanu lõi ennast vastu koridoris olevaid laudu ära. Vägivalla lõpetas Y

sekkumine. V. Mikker põhjustas oma tegevustega kannatanule füüsilist valu kaela piirkonnas

(V. Mikker teadis, et kannatanul oli varasemalt kaelatrauma) ning valu ja tervisekahjustusi

põlvedel (verevalumeid põlvedel ja kriimustuse põlvest alla poole).

2. Harju Maakohtu 20. juuni 2017. a otsusega tunnistati V. Mikker KarS § 121 lg 2 p 2

järgi süüdi ja teda karistati kuue kuu vangistusega. Ta tunnistati süüdi ka KarS § 141 lg 2 p 1

järgi ja karistati kuue aasta vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti V. Mikkerile

liitkaristuseks kuus aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku

võrra. Maakohus mõistis V. Mikkerilt menetluskuludena ositi 12 kuu jooksul välja kaitsjatasu,

ekspertiisikulu ja sundraha kokku 1670 eurot tasuda.

3.1.

Maakohus leidis, et V. Mikkerile esitatud süüdistused on tõendamist leidnud.

Süüdistust vägistamises kinnitavad kannatanu ütlused, tunnistaja Y ütlused ja kannatanu

kohtuarstliku läbivaatuse protokoll. Ka süüdistatav on andnud ütlusi, milles ta kinnitab

nimetatud kuriteo toimepanemist. Kuna kannatanu oli teo toimepanemise ajal 13-aastane,

tuleb vägistamine kvalifitseerida KarS § 141 lg 2 p 1 järgi. Kohus osutas, et süüdistatav

tekitas kannatanule kuriteoga tervisekahjustuse. Maakohtu hinnangul pani V. Mikker kuriteo

toime kavatsetult. Teo õigusvastasust või V. Mikkeri süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

Maakohus selgitas seejuures, et V. Mikker on süüvõimeline ning KarS 2. ptk 3. jaos

sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Seda kinnitab ambulatoorse kohtupsühhiaatria

ekspertiisi akt nr 115, mille kohaselt teo toimepanemise ajal oli V. Mikker võimeline aru

saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Tal ei

esinenud psühhoosi tunnuseid ega teadvusehäireid.

3.2.

Süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi märkis maakohus, et V. Mikker on end selles

kuriteos süüdi tunnistanud. Tema süüd kinnitavad lisaks süüdistatava enda ütlustele veel

kannatanu ja tunnistaja Y ütlused. Maakohtu hinnangul pani V. Mikker kehalise

väärkohtlemise toime vähemalt kaudse tahtlusega, sest ta pidas võimalikuks, et tekitab oma

kasutütrele valu või tervisekahjustusi ning möönis seda. Teo õigusvastasust või tema süüd

välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.

4.1.

V. Mikkerile karistust mõistes märkis maakohus, et KarS § 121 lg 2 p 2 järgi

kvalifitseeritava teo toimepanemises saab V. Mikkeri süüd lugeda keskmiseks, sest tegemist

on ühe kuriteoepisoodiga ning kehalise väärkohtlemisega ei kaasnenud tõsiseid

tervisekahjustusi. V. Mikker on väljendas enda kahetsust, mille siiruses ei ole alust kahelda ja

mida tuleb seetõttu käsitleda karistust kergendava asjaoluna. Karistust raskendavad asjaolud

puuduvad. Arvestades asjaolu, et V. Mikker pani toime kuriteo alaealise kannatanu suhtes,

kelle suhtes oli ta varem toime pannud veelgi raskema kuriteo ehk V. Mikker jätkas

kannatanu suhtes vägivallatsemist, leidis maakohus, et rahaline karistus ei ole talle kohane

karistuse liik. Seega tuleb teda karistada vangistusega. Seetõttu, lähtudes ka eri- ja

üldpreventsiooni kaalutlustest, mõistis maakohus V. Mikkerile KarS § 121 lg 2 p 2 järgi

karistuseks 6 kuud vangistust.

4.2.

KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises hindas maakohus V.

Mikkeri süüd keskmiseks, sest tegemist oli ühe kuriteoepisoodiga ning vägistamisega ei

kaasnenud tõsiseid tervisekahjustusi. Kohus osutas, et V. Mikkeri süüd kergendab see, et ta on

kannatanult andestust palunud ja enda tegu kahetsenud. Karistust raskendava asjaoluna

arvestas maakohus aga teo toimepanemist pereliikme suhtes. Maakohus osutas, et vastavalt

eksperdiarvamusele kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktis, esineb V. Mikkeril kerge vaimne

alaareng käitumishäiretega, mis avaldub tal kerges kognitiivsete võimete puudes. V. Mikkeri

tegutsemist temale süüksarvatavate kuritegude ajal mõjutasid emotsionaalne ebastabiilsus,

impulsiivsus ja piiratud kriitikavõime, mida tuleb arvestada talle karistuse mõistmisel.

Seetõttu pidas maakohus võimalikuks karistada V. Mikkerit sanktsiooni alammääras, s.o

kuueaastase vangistusega. V. Mikkeri karistuse kergendamiseks KarS § 60 alusel puudub aga

alus, sest tegemist ei ole piiratud süüdivusega isikuga KarS § 35 tähenduses. Piiratud

süüdivuseks peab isiksuse kõrvalekalle olema raskekujuline, mida ekspert ei kinnita. V.

Mikker tuleb toime igapäevase eluga, töötab, elas perekonnaelu ja kasvatab alaealist last ehk

temal tuvastatud isiksusehäire ei ole oluliselt kahjustanud tema igapäevaelu ja töövõimet.

Mingit alust ei ole arvata, et Viktor Mikkeri võime aru saada sellest, et on keelatud astuda

lapseealisega suguühendusse või tema suhtes vägivallatseda muul viisil, olnuks oluliselt

väiksem kui täiesti tervel keskmisel inimesel või et tema võime oma käitumist juhtima olnuks

oluliselt piiratum kui täiesti tervel keskmisel inimesel.

APELLATSIOON

5. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjan,

kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja V. Mikkerile kergema

karistuse mõistmist või karistuse osaliselt või täielikult täitmisele pööramata jätmist. Kaitsja

leiab, et mõistetud karistus ei vasta toimepandu raskusele ega V. Mikkeri isikule. Nimelt on

V. Mikker varem kriminaalkorras karistamata isik. Ta pani toime ühe vägistamise episoodi,

millega ei kaasnenud tõsiseid tervisekahjustusi. Samuti on ta väljendanud kahetsust

toimepandu osas ja kannatanu ees vabandanud. Kohus ei ole karistust mõistes arvestanud, et

tegemist on juba mõnda aega tagasi toime pandud tegudega ning uusi kuritegusid ei ole V.

Mikker sooritanud. Apellandi arvates on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, nagu ei

oleks V. Mikker piiratud süüdivusega isik. Tema arvates kinnitab kohtupsühhiaatria ekspertiis

vastupidist, leides, et V. Mikkeri võime normipäraselt käituda, oli tema nõrgamõistuslikkuse

tõttu oluliselt piiratud. Kaitsja arvates on maakohtu otsus selles osas piisavalt põhjendamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED

6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga,

leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest

tulenevalt jätta läbi vaatamata.

7. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi

vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on

ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab

lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei

ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse

kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel

juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline

olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja

üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat

muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6;

3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).

8. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus,

taotlus karistuse kergendamiseks on perspektiivitu. Maakohus on nõutavalt käsitlenud kõiki

karistuse mõistmisel arvestamisele kuuluvaid asjaolusid ja andnud selles osas ka põhjendused.

Eraldi tähelepanu on pööratud asjaolule, et V. Mikkeril on kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis

tuvastatud kerge vaimne alaareng ühes käitumishäirega. Maakohus on aga põhjendanud oma

seisukohta, et see asjaolu ei ole arutataval juhul käsitletav V. Mikkeri süüd välistava või ka

seda piiravana, sest vaimne alaareng on vähene ega ole mõjutanud süüdistava võimet eristada

lubatut ja keelatut ning enda käitumist sellele vastavalt juhtida. Apellatsioonis ei esitata

põhjendusi, mis kummutkaid maakohtu analüüsile põhineva järelduse. Apellandi viited

sellele, et kuriteod pandi toime juba mõnda aega tagasi, et V. Mikker on varem karistamata

isik ja et ta ei ole rohkem kuritegusid toime pannud, ei ole asjakohased, sest neist ei nähtu, mil

viisil on maakohus karistuse mõistmisel põhjendamiskohustust rikkunud.

9. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja

lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb

silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et

apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes

KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi

vaatamata.

10. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise

eest tasuna kindlaks 72 eurot (sh käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on taotlus

nõuetekohane, kuid põhjendatud üksnes osaliselt ning tuleb seetõttu rahuldadagi osaliselt.

Nimelt on kaitsjal taotluse kohaselt kulunud apellatsiooni koostamisele kolm pooltundi.

Arvestades apellatsiooni väikest mahtu ja selles sisalduva argumentatsiooni lihtsakoelisust,

samuti seda, et kaitsja oli kõigi apellatsioonis tõstatatud teemadega maakohtu menetlusest

suurepäraselt kursis, on taotlus üle paisutatud. Kohane on määrata tasu kindlaks kahe

pooltunni ulatuses, s.o 40 eurot, millele lisandub käibemaks. KrMS §-d 185 lg 2 sätestab, et

kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja

apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad

menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esitatud

apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb

apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu

süüdistatava enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/