2-15-18478/33 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-18478

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. september 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Ratsionaal hagiavaldus Tallinna linna vastu hüvitise

saamiseks eratee kasutamise eest

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. veebruari 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna linna kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

149 385 eurot 60 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Ratsionaal, seaduslik esindaja Priit Altpere

Kostja Tallinna linn, esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn

Asja läbivaatamise kuupäev

4. september 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. veebruari 2017. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-15-18478

muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Ratsionaal (hageja) esitas 8. detsembril 2015 Harju Maakohtule Tallinna linna (Tallinna

Linnakantselei kaudu, kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista hüvitise Tallinnas asuva

Taludevahe tänava T11 kui kinnisasja kasutamise eest perioodil 2014. a detsembrist – 2015. a

novembrini 49 795 eurot 20 senti ning alates 2015. a detsembrist 4149 eurot 60 senti kuus, kuid

mitte vähem kui 60% Tallinna kolmanda teegrupi tänava sõidutee ja kahe jalgtee 30-päevasest

sulgemise maksust.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on alates 7. maist 2012 hageja omandis Tallinnas asuv

kinnisasi – Taludevahe tänav T11 (registriosa nr 18745901) pindalaga 3353 m2 (edaspidi ka

kinnisasi). Kinnisasja sihtotstarbeks on transpordimaa ning see on terves ulatuses osaks Taludevahe

tänavast. Kinnisasjal on välja ehitatud täies laiuses ja komplektsuses tänav koos kõigi vajalike

tänavarajatistega.

1.2. Kostja kasutab hageja kinnisasja ühistranspordi korraldamiseks, kinnisasja läbib bussiliin nr 4,

sellel asub bussipeatus. Sõltumata asjaolust, kas bussiliini nr 4 bussid on kostja omandis või

Tallinna Linnatranspordi AS-i omandis, vastutab nimetatud bussidega hageja kinnisasja kasutamise

eest kostja. Kostja kasutab omavoliliselt hageja kinnisasja kui avalikku teed, säästes oma avalik-

õiguslike kohustuste täitmiseks vajaliku tänavavõrgustiku arendamise arvel ja sundides suurt hulka

inimesi kasutama hageja kinnisasja. Hageja kinnisasja läbivad kokku 384 eluruumi elanikud, kes

elavad Hansu tänaval, Rannamõisa teel ja Taludevahe tänaval.

1.3. Kostja valdab hageja kinnisasja õigusliku aluseta. Eratee kasutamiseks peab olema seadusest

tulenev õigus või vastav kokkulepe eratee omanikuga. Kostja ei ole määranud hagejale kuuluvat

kinnisasja avalikuks kasutamiseks ega kasutanud õigust eratee sundvõõrandamiseks. Kostjal

puudub kinnisasja eelmise omaniku nõusolek kinnisasja kasutamiseks. Isegi kui vastav nõusolek

või võlaõiguslik kokkulepe oleks, siis see ei oleks hagejale siduv. Ka kinnistusraamatusse ei ole

vastavat märget kantud.

1.4. Hagejal võib küll olla omandi või valduse kaitse sätete alusel õigus nõuda oma kinnisasja

kasutamise keelamist, kuid selline nõue ei ole täidetav. Pole mõeldav, et mingist hetkest kaoks

inimestel võimalus kodust lahkuda või koju pääseda või et hageja võiks bussiliikluse ja

ca 2000 auto igapäevase liikluse keelata. Väär on kostja väide, et kui omanik ei piira ligipääsu

kinnisasjale või ei tee oma tahet muul moel teatavaks, eeldatakse, et ta on nõus, et tema kinnisasjal

viibitakse ja seda kasutatakse.

1.5. Hagejal ei ole võimalik saavutada soovitud eesmärki kostja vastu vindikatsioonihagi

esitamisega. Kostja toimingute tõttu ei ole tekkinud olukord enam tagasi pööratav oluliste

linnaehituslike ümberkorraldusteta. Isegi kui hageja kinnisasi kostja valdusest välja nõuda, jätkavad

sajad inimesed selle kasutamist oma kodule ligipääsemiseks.

1.6. Kostjal tuleb asjaõigusseaduse (AÕS) § 85 lg 1 alusel tasuda hageja kinnisasja kasutamise eest

hüvitist, mis vastab kostja saadud kasutuseelise harilikule väärtusele. Kostja kasutuseeliseks on

kasu, mida kostja säästab hageja kinnisasja kasutades. Kasutuseelise hariliku väärtuse määramiseks

tuleb aluseks võtta võimalikult sarnaste hüvede väärtused. Hageja kinnisasjale on eelkõige sarnased

Tallinnas avalikus kasutuses olevad tänava kinnistud või muud avalikult kasutuses olevad maatükid,

kus on välja ehitatud tänavarajatised ning mida igapäevaselt kasutatakse aktiivselt jalgsi või

sõidukitega, sh ühistranspordiga. Hageja võtab aluseks kostjale kuuluvate maatükkide kasutusse

andmise keskmise väärtuse 2,47 eurot ruutmeetri kohta kuus. Hageja kinnisasjal on autotee ja

kõnniteede pindala ca 1680 m2 ehk kostja saadavaks kasuks on hageja kinnisasja kasutamisel

4149 eurot 60 senti kuus (2,47 eurot/m2 × 1680 m2).

1.7. Kui kohus tuvastab, et kostja asja ei valda, tuleb hagi rahuldada võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1037 alusel. Sõltumata sellest, kas kohaldada VÕS § 1037 iseseisvalt või AÕS §s 85

sisalduva viite alusel, on mõlemal juhul tegemist võlaõigusliku nõudega, mis ei eelda

vindikatsioonihagi või -nõude esitamist. Kasutuseelise hüvitamise nõuet on võimalik esitada ka

selliselt, et asi jääks ebaseaduslikku valdusesse.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et AÕS § 85 alusel nõude esitamiseks peab esinema

vindikatsiooni olukord, s.t hagejal peab olema kostja vastu AÕS-st tulenev nõue asja

väljanõudmiseks kostja ebaseaduslikust valdusest. Hageja ei ole tõendanud kostja valdust.

Õiguslikult ei ole võimalik esitada kasutuseeliste hüvitamise nõuet ebaseadusliku valdaja vastu

2(12)

selliselt, et asi jääks jätkuvalt valdaja ebaseaduslikku valdusesse. Nõude saab esitada ainult

tagasiulatuvalt, kui õiguspärane valdus on taastatud.

2.1. Kinnisasja valdab hageja, kellel on kõik võimalused takistada teiste isikute pääsu kinnisasjale.

Hageja ei ole paigaldanud tõkkepuid, eramaast teavitavaid liiklusmärke vms. Igaüks võib võõral

kinnisasjal viibida juhul, kui kinnisasja omanik ei ole selgelt väljendanud vastupidist tahet

(keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS § 32 lgd 1 ja 2)). Igat kinnisasjal viibijat ei loeta kohe

asja valdajaks ega ka valduse rikkujaks. Ehitusseadustiku (EhS) §st 94 ja enne 1. juulit 2015

kehtinud teeseaduse (TeeS) § 4 lgst 3 ei tulene põhimõtet, et ühistransporti võiks korraldada ainult

teedel, mis on määratud avalikuks kasutamiseks. Kostja võib seega määrata ühistranspordi liini ka

üle eratee ja kui eratee omanik seda haldusakti ei vaidlusta ning lubab avalikkusel oma erateed

kasutada, ei ole tegemist õigusvastase olukorraga.

2.2. Kinnisasjale tee ehitamine oli varasemale omanikule Osaühingule Artig KV vajalik piirkonna

arendamiseks. Vaidlusalusel tänavalõigul pole avalik-õiguslikku olemust. Kostja ei saa vaidlusaluse

asja kasutamisest tulu, sest Tallinna linnas on ühistransport tasuta. Ehkki kostja kinnisasja

kasutamise eest hagejale hüvitist ei maksa, teeb ta kõnealuse teelõigu hooldusremonti ja puhastust

kogumaksumusega ca 1370 eurot aastas.

2.3. Hageja nõutud kasutuseelise maksumus on meelevaldselt kõrge. Tegelik kasutuseelis tee

kasutamise puhul ei saa olla samaväärne maatüki täielikust valdamisest saadava kasutuseelisega,

vaid on eelduslikult kordades väiksem. Hageja ei ole tõendanud, kui suur on tema kinnisasja

turuväärtus ning selle kasutamisest tulenev võimalik kasutusväärtus, vaid on tuginenud teistes

Tallinna piirkondades Tallinna linnale kuuluvate parkimiskohtade üürihinnale või autopesula

rajamiseks kasutusse antud asfaltkattega platsi üürile.

3. Harju Maakohus jättis 17. oktoobri 2016. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielda järgmiste asjaolude üle: Tallinna Linnavalitsuse

17. novembri 2004. a korraldusega nr 2347-k kehtestati Rannamõisa tee 50c ja 50d detailplaneering,

mis nägi ette muu hulgas avaliku tee ja sellega seotud rajatiste väljaehitamise planeeritaval alal;

korralduse p 2 kohaselt pidi detailplaneeringukohased teed ja tehnovõrgud vastavalt 11. novembril

2004 sõlmitud lepingule nr 343 ehitama omal kulul välja ehitusloa taotleja; tee (Taludevahe

tänav T11) ehitati välja 1. detsembril 2004 väljastatud ehitusloa nr 7234 alusel; ehitustööd tegi

kinnisasja tollane omanik Osaühing Artig KV, kes ehitas muu hulgas välja ka 7 meetri laiuse

asfaltbetoonkattega teelõigu ja autobussipeatuse; alates 1. oktoobrist 2007 sõidab kõnealusel teel

ühistransport, buss nr 4; 23. detsembril 2009 omandas kinnisasja Ektornet Residental Estonia OÜ;

7. mail 2012 võõrandas Ektornet Residental Estonia OÜ kinnisasja hagejale; Taludevahe tänav T11

on eratee; vaidlusalust teed kasutab koju pääsemiseks ca 1000 elanikku Hansu tänavalt,

Rannamõisa teelt ja Taludevahe tänavalt; vaidlusalust teed ei ole sundvõõrandatud ega määratud

avalikult kasutatavaks teeks; vaidlusalust teed ei ole koormatud asjaõigusega kostja kasuks.

Asjaolu, et kostja täidab hagis märgitud avalik-õiguslikke ülesandeid, ei anna alust käsitada kostjat hagejale kuuluva

kinnisasja valdajana. AÕS § 32 tähenduses on valdusel tsiviilõiguslik tähendus. Kostja ei ole vastu võtnud õigusakte,

millega oleks hagejalt võetud tema kinnisasja valdus. Avalik-õiguslikku tegevust planeeringumenetluses ja

ühistranspordi korraldamisel ei saa lugeda valduse rikkumiseks. Ühestki õigusaktist ei tulene, et ühistransporti võiks

korraldada ainult teedel, mis on määratud avalikuks kasutamiseks. Kostja võib seega määrata ühistranspordi liini ka üle

eratee ja kui eratee omanik seda haldusakti ei vaidlusta ning lubab avalikkusel oma erateed kasutada, ei ole tegemist

õigusvastase olukorraga. Kostja valdust kinnisasjale ei saa tuletada ka ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 11 lg 2 järgi, kuna

nimetatud säte paneb selle valdajale kohustuse taristu korras hoida. Valduse omistamine kostjale ei tulene ka EhS § 94

lgst 3.

3(12)

Hagejale kuuluvale erateele ei ole seatud kitsendusi. Piiritlemata kinnisasja puhul tuleb ka omanikul astuda samme, et

kinnisasja kasutamist välistada. Hageja ei ole vaidlusalusele teele paigaldanud tõkkepuid, eramaast teavitavaid

liiklusmärke vms ega nõudnud kinnisasja kasutamise lõpetamist kostjalt ega teistelt isikutelt. Ka oma 21. oktoobri

2015. a kirjalikus pöördumises kostja poole möönab hageja, et tulenevalt AÕS §st 89 on hagejal kui kinnisasja

omanikul õigus nõuda kinnisasja kasutamise lõpetamist nii Tallinna Linnavalitsuselt kui ka ümbruskonna elanikelt.

Samas pöördumises märgib hageja ka seda, et selline nõue oleks aga äärmuslik, kuigi õiguspärane abinõu olukorra

lahendamiseks ja seetõttu pole hageja sellist nõuet veel esitanud. Seega hageja saab, kuid on otsustanud mitte teostada

oma tegelikku võimu asja üle, tõrjumaks teiste isikute ligipääsu kinnisasjale. Hageja väited, et nimetatuga kaasneks

kõigile ebameeldivused, ei ole aluseks lugeda kostjat hagejale kuuluva vaidlusaluse tee valdajaks. Paljasõnalised on

hageja väited, et hageja omandiõiguse ja valduse kaitse nõudeid ei saaks tegelikult täita. Hageja valdus nähtub asjaolust,

et kinnisasjale on tähtajatu ja tasuta teeservituut ning tähtajatu isiklik kasutusõigus elektripaigaldise majandamiseks

elektrivõrgu kaitsevööndi ulatuses. Tee avalikuks kasutamiseks määramine EhS § 94 lg 1 alusel on asjakohane vaid siis,

kui tee omanik sellist kasutust ei luba, kuid tee kasutamine on avalikes huvides siiski vajalik. Kostjal pole võimalik

määrata hageja omandis olevat erateed avalikult kasutatavaks teeks, kuna täitmata on EhS § 94 lgs 2 sätestatud

tingimused. Samuti puudub alus sundvalduse seadmiseks või sundvõõrandamiseks.

Kuna kostja ei valda hageja kinnisasja, ei ole täidetud AÕS § 85 lg 1 koostoimes VÕS § 1037 lgga 1 kohaldamise

eeldused. Kinnisasja valdab hageja.

Kuivõrd linnasisese ühistranspordi korraldamine ja liinivõrgu kujundamine on kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse (KOKS) § 6 ja ÜTS § 13 lg 1 p 3 järgi kostja kohustuseks, siis ei ole tähtsust kostja viidatul, et hageja

kinnisasja läbivad bussid kuuluvad Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsile. Kostja on isikuks, kes oma seaduses

sätestatud kohustusi täites bussid hageja kinnisasjale suunab. Seega kasutab kostja hageja kinnisasja oma seadusest

tulenevate kohustuste täitmisel.

Samas saab järeldada, et hageja pöördumiste eesmärk ei ole mitte keelata kostjal hageja teed kasutada, vaid hageja

soovib jõuda kokkuleppele kas kinnisasja vahetamises või tasu eest kasutamises. AÕS § 156 kohaselt on eratee

omanikul õigus nõuda tasu enda kinnisasja kasutamise eest. Nimetatut hageja aga nõudnud ei ole. Kui koormatava

kinnisasja omanik talub puudutatud isikute kinnisasjale juurdepääsu üle tema kinnisasja vabatahtlikult, saab ta esitada

avalduse selle eest tasu määramiseks ja puudutatud isikute kohustamiseks anda nõusolek tasu kohta märkuse

kandmiseks kinnistusraamatusse. Hageja ei ole seda teinud. Eelnevast järeldub, et hageja on nõustunud kostja sellise

käitumisega, mistõttu ei ole rikkumist toimunud.

Lisaks on kostja esitanud kohtule tõendi, mille kohaselt kostja teeb vaidlusalusel tänavalõigul hooldusremonti ja

puhastust, sh lumekoristust kogumaksumusega ca 1370 eurot aastas, ehk kostja ei kasuta vaidlusalust teed tasuta.

Kuivõrd on tuvastatud, et VÕS § 1037 lg 1 eeldused on täitmata, tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata ka VÕS § 1037

lg 1 alusel.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus teha uus otsus, millega

hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja leidis vastuses kaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. veebruari 2017. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

5.1. Ringkonnakohus märkis, et hageja nõuab kostjalt kinnisasjasja (teekinnistu, sihtotstarve

transpordimaa) õigusliku aluseta kasutamisega saadu hüvitamist. Vaidlus taandub küsimusele, kas

kostja on riivanud hageja omandiõigust seaduslikul alusel või mitte, kui ta enda seadusest

tulenevaid avalik-õiguslikke ülesandeid täites kinnitab detailplaneeringuid viisil, et erinevad isikud

peavad kasutama oma kinnisasjadeni jõudmiseks hagejale omandiõiguse alusel kuuluvat teed,

kostja suunab ühistranspordi liini üle hageja eratee ja kasutab sellel väljaehitatud taristut busside

4(12)

liiklemiseks ning peatumiseks ilma hagejale selle eest tasu maksmata. Asjaolude kohaselt ei esine

hageja kinnisasja suhtes seadusjärgseid kitsendusi AÕS § 141 lg 1 mõttes. Hageja ei ole

kohtumenetluses eitanud, et tema omandis olevat kinnisasja ei ole piiratud või tähistatud

eraomandina.

Ringkonnakohtu arvates pole kinnisasi seaduses ettenähtud korras avalikuks kasutamiseks määratud

teeks (enne 1. juulit 2015 kehtinud TeeS § 4 lg 3 ja alates 1. juulist 2015 kehtiva EhS § 94

tähenduses), s.t tegemist pole vahendatud seadusjärgse kitsendusega AÕS § 155 lg 3 mõttes, selle

suhtes kehtib juurdepääsu võimaldamise kohustus AÕS § 156 mõttes ja kostja ei kasuta seda

servituudi alusel. Ainuüksi planeeringu kehtestamine ega ka selle kooskõlastamine kinnisasja

omanikuga ei tekita kinnisomandi seadusjärgset kitsendust, sh § 155 lgs 1 sätestatud kitsendust

(vt selle kohta Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-5-06, p 22). Põhjendatud on maakohtu otsuses

väljendatud seisukoht, mille kohaselt ei anna hageja esile toodud kostja avalik-õiguslike kohustuste

raames täidetav ülesanne alust käsitada kostjat hageja kinnisasja valdajana.

5.2. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et kostja ei valda kinnisasja AÕS § 33

lg 1 mõttes. Iseenesest ei mõjuta vaidluse lahendamise lõpptulemust see, kas käsitada kostjat

kinnisasja valdajana või kasutajana, sest hageja on esitanud oma nõude nii AÕS § 85 lg 1 kui ka

VÕS § 1037 lg 1 alusel. Ka AÕS § 85 lg 1 viitab hüvitise määramisel VÕS §dele 1037−1040.

VÕS § 1037 lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta

eelkõige tema omandit või valdust, praegusel juhul kasutamise teel, ning kostja on rikkumise abil

hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus.

Arvestades, et kinnisasi on transpordimaa, mille üks põhilisi kasutusviise on selle liiklemiseks

kasutamine, valdab või vähemalt kasutab kostja kinnisasja neid osasid, mida kasutavad linna

ühistranspordi bussid bussiliikluseks. Kuigi kostja ei välista teiste muul viisil sama kinnisasja osasid

kasutavate isikute mõju kinnisasjale, on kinnisasi kostjale ruumiliselt juurdepääsetav. Ta saab seda

kasutada bussiliikluse korraldamiseks. Kostja viited KeÜS § 32 lgtele 1 ja 2, mis reguleerivad teise

isiku omandis oleval maatükil omaniku loal viibimist, ei ole asjakohased, kuna piiramata maatükil

ei saa omaniku luba eeldada, kui sellel viibitakse mootorsõidukiga (vt sama paragrahvi lg 2¹).

5.3. Ringkonnakohus leidis veel, et kuigi bussipeatuste asukohtade määramine on avalik-õiguslik

ülesanne, saab linna ühistranspordi bussiliini vaadelda kinnisasja kasutamisena tsiviilõiguslikus

mõttes. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalusel kinnisasjal asub lisaks väljaehitatud sõiduteele

kaks väljaehitatud bussipeatust. Kinnisasja kasutavad bussiliiniga kinnisasja läbimist soovivate

kinnisasjade omanikud ja nendega seotud isikud, aga ka kostja. Maakohus leidis põhjendatult, et

tähtsust ei ole asjaolul, et kinnisasja läbivad bussid kuuluvad Tallinna Linnatranspordi

Aktsiaseltsile. Oluline on veo tellija, mitte vedaja.

5.4. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et hageja nõusolek tema kinnisasja kasutamiseks

tuleneb asjaolust, et hageja ei ole oma kinnisasja piiranud. Hageja on läbivalt tuginenud asjaolule, et

ta ei luba oma kinnisasja kostjal tasuta kasutada. Põhimõtteliselt õige on kostja seisukoht, et hageja

saaks teostada oma tegelikku võimu, tõrjudes teiste isikute ligipääsu kinnisasjale. Samas on hageja

põhistanud, miks oleks selline piiramine mõeldamatu (põhjustaks kannatusi ümberkaudsete

kinnisasjade elanikele). Sellises olukorras on kohatu hagejale ette heita tee kasutamise piiramata

jätmist liiklusmärkide või tõkkepuudega. Isegi kui varem on hageja konkludentselt aktsepteerinud

tema kinnisasja kasutamist, siis asjas esitatud kirjavahetusest nähtuvalt on hageja teinud kostjale

teatavaks oma tahte mitte enam lubada kinnisasja tasuta kasutust.

5(12)

5.5. Ilma hageja nõusolekuta tema kinnisasjal asuvate tee ja bussipeatuste kasutamist saab

ringkonnakohtu arvates käsitada hageja omandiõiguse rikkumisena. Tee ja bussipeatuste tasuta

kasutamises ei ole kostja leppinud kokku ka eelmise omanikuga 11. novembril 2004 sõlmitud

lepingus, mis käsitleb üksnes tee väljaehitamise kohustust. Hageja on põhimõtteliselt õigesti

viidanud, et OÜ Artig KV ja kostja vaheline leping ei loo kohustusi hagejale.

Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku

sellega seotud kulusid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada välja allpool loetletavad

asjas tähtsad asjaolud ja anda hinnang sellele, milline on rikkumise teel saadu harilik väärtus ehk

kasutuseelise väärtus. Hageja on rõhutanud, et ta ei nõua saamata jäänud kasu AÕS § 85 lg 2

mõttes.

Juurdepääsuteed puudutavas praktikas on Riigikohus märkinud, et eratee omaniku tasunõuet tee

kasutamise eest ei välista asjaolu, et tema ja/või mõni muu isik kasutab sama teed (vt Riiigkohtu

lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p 12). Nimetatud põhimõte on ringkonnakohtu arvates kohaldatav

analoogia alusel ka käesolevas vaidluses. Hagejal on samas õigus nõuda kostjalt tee kasutamise eest

üksnes selles osas hüvitist, mis osas kostja teed kasutab ja selle tuvastamisel ei ole tähendust tee

määratlusel avalik-õiguslikus suhtes ehk liiklusseaduse § 2 p 81 mõistes.

5.6. Asja materjalidest ilmneb, et pooled vaidlevad selle üle, missuguses ulatuses kostja kinnisasja

kasutab. Nii väidab hageja, et kostja kasutab 1680 m² vaidlusalusest kinnisasjast, kostja aga leiab, et

ta ei kasuta parkimiskohtade all olevat ala ega kõnniteid. Kostja on esitanud parkimisala

arvestusliku suuruse (kostja 18. detsembri 2015. a menetlusdokumendi p 27), samuti ühistranspordi

ligikaudse mahu. Vaidluse lahendamisel tuleb ringkonnakohtu arvates selgeks teha, millist osa

kinnisasjast kostja kasutab ehk kui suur on tegelikult ühistranspordi taristu (st tee ja bussipeatuste)

alla jääva maa-ala pindala. Asja järgneval arutamisel tuleb maakohtul anda hagejale võimalus

nimetatut tõendada. Kui kostja ei nõustu hageja esile toodud tee kasutamise ulatusega, peab ta

esitama hageja tõendeid ümberlükkavad tõendid.

5.7. Ringkonnakohtu arvates ei ole vaidluse lahendamisel kasutuseelise väärtuse üle tähendust,

milline on tee üldise kasutuse ja kostja kasutuse intensiivsuse suhe. Kasutuseelisele tuginev nõue

saab tekkida aja eest, mil asja omaniku tahte vastaselt omandit rikutakse. Eelmärgitu saab tekkida

hetkest, mil isik saab teada asjade kasutamise õigusliku aluse puudumisest. Täpne ei ole maakohtu

tuvastatud asjaolu, et hageja kostja poole pöördumiste eesmärk ei ole keelata kostjal hageja teed

kasutada. Hageja on rõhutanud, et ta ei luba kostjal teed tasuta kasutada ja peab seda oma õiguste

rikkumiseks. Millal hageja vastava nõude kostjale on esitanud, on tuvastatav poolte kirjavahetusega

(I kd, tl 16−19, 20−25). Sama kirjavahetuse põhjal on võimalik tuvastada, millal sai kostja teada

hageja kasutuseelise nõudest. Kuna ringkonnakohtu seisukohad asjaolude tuvastamise kohta ei ole

maakohtule siduvad, siis ringkonnakohus neid asjaolusid tuvastama ei hakka.

Kasutuseelise väärtus ei sõltu sellest, millise hinnaga on hageja kinnisasja omandanud. Vastupidisel

juhul oleks hageja hüvitisnõue välistatud juhul, kui hageja oleks saanud kinnisasja omanikuks kinke

teel. Omandi kaitse ja omandi rikkumisest tulenevate nõuete eeldus ei ole see, millise tasu eest asi

omandati.

Praegusel juhul saab kostja kasutuseeliseks olla kasu, mida kostja võis saada seetõttu, et ei pidanud

eratee omanikule tee kasutamise eest maksma. Rikkumise teel saadu harilikku väärtust tuleb hinnata

rikkumise aja seisuga (VÕS § 1037 lg 3 esimene lause). Hariliku väärtuse tõendamiskoormus on

hagejal. Eseme harilik väärtus on reguleeritud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §s 65. Seejuures

6(12)

peab hageja arvestama, et määrav ei ole mitte ükskõik milline hind, vaid see, mis on turu keskmine

konkreetses kohas.

5.8. Mis puudutab tulevikku suunatud kasutuseelise nõudmist, siis on ringkonnakohtu arvates see

võimalik senikaua, kuni kostja kasutab hageja kinnisasja ilma kokkuleppeta. Põhjendamatu on

kostja käsitlus, et hageja soovib jätta kinnisasja kostja ebaseaduslikku valdusesse. Hageja

menetluses nähtuv ilmne soov on saavutada kostjaga kokkulepe kas asja kasutamise eest tasumises

või selle kostjale võõrandamises. Nimetatu nähtub ka hageja menetluses esitatud

kompromissiettepanekutest. Seega ei ole võimalik pidada hageja käitumist vastuoluliseks.

5.9. Pooled on esitanud hüvitise määramise aluste kohta hulganisti väiteid ja tõendeid, mida

maakohus ei ole hinnanud. Kinnisasja kasutamise hinna määramisel tuleb lähtuda konkreetse

kinnisasja asukoha vastavast hinnatasemest. Hageja senises menetluses esitatud tõendid kajastavad

tänavate kasutusse või üürile andmist Pirita ja Kesklinna linnaosa piires ja teistes olukordades.

Vaidluse asjaoludest tulenevalt valdab või kasutab kostja teed pidevalt, mistõttu ei ole tegemist tee

ühekordsest kasutamisest saadava kasutuseelisega, mille aluseks saaks olla tänava sulgemise maks.

Seega ei ole vastavad tõendid kohased hageja väidete tõendamiseks. Asja uuel arutamisel tuleb

hagejale anda võimalus tõendada oma väiteid, lähtudes Tiskre elamurajooni sarnastes olukordades

väljakujunenud hindadest, kostjale aga võimalus esitada omakorda hageja väiteid ümberlükkavad

tõendid. Kui selgub, et analoogseid olukordi samas piirkonnas ei esine, tuleb aluseks võtta sarnaste

tingimustega piirkondade andmed võimalikult sarnastes olukordades. Välistatud ei ole kasutuseelise

väärtuse määramine asja tundva isiku arvamuse abil.

Isegi kui kostja on teed remontinud, nähtub hageja seisukohtadest, et hageja ei võtnud omaks kostja

loetletud tegevusi (v.a apellatsioonimenetluses omaks võetud lumekoristus) ega pidanud hageja

tegevust endale tasu maksmiseks. Maakohtul tuleb anda hinnang poolte väidetele, kas kostja

tegevust hageja kinnisasja võimalikul hooldamisel ja remontimisel on võimalik vaadelda kui

kinnisasja kasutamise eest tasu maksmist. Arvestades, et kostja pole esitanud tasaarvestuse avaldust,

saab hageja hüvitisnõude suuruse määramisel arvestada kostja tõendatud kulutusi üksnes siis, kui

kostja tehtud kulutused on hinnatavad hagejale kinnisasja kasutamise eest tasu maksmisena.

5.10. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et asjas ei ole kohaldatav AÕS § 156, mis

reguleerib kinnisasja omaniku õigust nõuda ligipääsu avalikult teelt üle võõra kinnisasja. Samuti on

maakohtu otsus selles osas üllatav. Pooled ei toonud esile, et kostja oleks mõne kinnisasja omanik,

millele oleks vaja luua ligipääsu avalikult teelt üle apellandi kinnisasja.

5.11. Ringkonnakohtu arvates ei ole asja lahendamise seisukohalt tähendust hageja esimest korda

ringkonnakohtu menetluses esitatud faktilistel asjaoludel, mis seostuvad tänavate sulgemise ja

täiendava liikluse üle hageja kinnisasja suunamisega, samuti täiendava detailplaneeringu

menetlemisega, mille tulemusena näeb kostja ette detailplaneeringu alalt liikluse üle hageja

kinnisasja. Seadusest tulenevate avalik-õiguslike ülesannete täitmist ei saa vaadelda hageja

kinnisasja valdamisena või kasutamisena. Valdamine või kasutamine saab olla konkreetne tegevus,

milleks praegusel juhul on bussiliini jaoks kinnisasja teeosa läbimine koos sellega kaasneva

bussipeatuse kasutamisega.

5.12. Ringkonnakohtu arvates ei ole vindikatsiooninõude esitamine hageja nõude vältimatuks

eelduseks. Vindikatsiooninõude esitamise vajadus ei tulene ka kostja viidatud Riigikohtu lahendi

nr 3-2-1-178-14 pst 11.

7(12)

5.13. Asja lahendamiseks tuvastamist vajavate oluliste faktiliste asjaolude kogum on niivõrd

ulatuslik, et see tingib ringkonnakohtu arvates tsiviilasja maakohtule uueks lahendamiseks saatmise

eelmenetluse staadiumis.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus

või alternatiivselt saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub hagejalt välja

mõista 360 eurot kassatsiooniastme menetluskuluna.

6.1. Kaebuse järgi ei ole ringkonnakohus võtnud selget ja üheselt mõistetavat seisukohta selle

kohta, kas kostja on hageja kinnisasja valdaja või mitte, kuna leidis, et sellel asjaolul pole tähtsust.

See on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. AÕS § 85 lg 1 ja VÕS § 1037 lg 1

kontekstis on määrava tähendusega see, milles seisneb rikkumise olemus – kas valduse äravõtmises

või valduse rikkumises. Sellest oleneb, mille võrra on väidetav rikkuja rikastunud või mille ta on

alusetult saanud. AÕS § 85 lg 1 kohaldamise eeldus on ebaseadusliku valduse olemasolu. Valduse

saamisest tulenev kasutuseelis ei ole kindlasti võrdsustatav sellise kasutuseelisega, mis saadakse tee

ühekordsest kasutamisest.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud AÕS § 32 ja § 33 lgt 1, leides, et bussi või muu sõidukiga

eratee läbimine ja seal peatumine saaks olla käsitatav piiritlemata kinnisasja valdamisena. Tee

kasutamisega ei kaasne mistahes tegeliku võimu teostamist. Ringkonnakohtu seisukohad valduse

kohta on ka vastuolulised.

6.2. Hageja kinnisasja kasutajaks ei ole Tallinna linn, kuna tänavat läbivad bussid kuuluvad teisele

juriidilisele isikule.

6.3. Ringkonnakohus on jätnud alusetult kohaldamata KeÜS § 33 lg 1 ja EhS § 92 lg 8, mis

reguleerivad avaliku ja eratee kasutamist, ning jätnud tähelepanuta, et tegu on eriregulatsiooniga

KeÜS § 32 suhtes.

6.4. Ringkonnakohus on ebaõigesti tuvastanud valduse rikkumise ja hageja nõusoleku puudumise.

Seadusel ei põhine ringkonnakohtu seisukoht, et hageja nõusolek ei tulene sellest, et hageja pole

kinnisasja kasutamist piiranud. Samuti on ringkonnakohus jätnud põhjendamata, miks ta hindab

asjas kogutud tõendeid teistmoodi kui maakohus, leides, et nõusoleku puudumine tuleneb poolte

kirjavahetusest. Maakohus on kirjavahetusest järeldanud, et hageja eesmärk ei olnud keelata kostjal

teed kasutada, vaid eesmärk on jõuda kokkuleppele kinnisasja vahetamises või tasu eest

kasutamises.

6.5. Hageja ei saa esitada alusetust rikastumisest tulenevat nõuet tulevikku suunatud korduva

kohustuse täitmise nõudena. Hageja peab iga kord tõendama nõuete eelduste olemasolu, mida ei saa

teha tulevikku suunatud nõuete osas. Eesmärk saab olla vaid tegeliku kasutuse hüvitamine. Ilma

AÕS §s 80 sätestatud vindikatsiooninõudeta ei saa esitada ka AÕS §st 85 tulenevat nõuet.

6.6. Ringkonnakohus on ebaõigesti saatnud asja uueks lahendamiseks maakohtule. Ringkonnakohus

pole ette heitnud ühegi menetlustoimingu ebaseaduslikku tegemist. Ringkonnakohus on õigesti

leidnud, et hageja esitatud tõendid ei ole sobivad, tõendamaks tee kasutamise väärtust. Seega, kui

asuda seisukohale, et kostja on hageja omandiõigust rikkunud, pidanuks ringkonnakohus jätma uue

otsusega hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata. Uute tõendite esitamise vajadus saaks tekkida vaid

siis, kui maakohus oleks rikkunud selgitamiskohustust või muid eelmenetluse norme; seda ei ole

8(12)

ringkonnakohus tuvastanud. Ka uute asjaolude tuvastamise vajadus ei anna alust asja maakohtule

tagasi saata.

7. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu seisukohad on õiged, kuid mitmes

õiguslikus küsimuses on vajalik Riigikohtu seisukoht.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

9. Kassatsioonimenetluses ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:

•

kinnisasi (Taludevahe tänav T11) ehitati välja 1. detsembril 2004 väljastatud ehitusloa

alusel;

•

alates 1. oktoobrist 2007 sõidab kinnisasjal ka ühistransport, buss nr 4;

•

Taludevahe tänav T11 on eratee;

•

kinnisasja ei ole sundvõõrandatud ega määratud avalikult kasutatavaks teeks;

•

kinnisasja ei ole koormatud asjaõigusega kostja kasuks;

•

hageja ei ole kinnisasja eraomandina tähistanud või takistanud sellel liiklemist.

10. Hageja nõuab kostjalt hüvitist selle eest, et kostja kasutas ja kasutab jätkuvalt ilma õigusliku

aluseta hageja kinnisasja. Hageja ei ole hagis nõudnud, et kostja lõpetaks hageja õigusi rikkuva

käitumise, s.o hageja kinnisasja kasutamise, vaid on seisukohal, et kostja ei tohi kinnisasja kasutada

tasuta. Hageja peab oma õiguste rikkumiseks seega kinnisasja tasuta kasutamist. Üksnes

kompromissina on hageja pakkunud (I kd, tl 94) kinnisasja vahetamist või võõrandamist.

Hageja on hüvitise saamise nõude jaganud ajaliselt kaheks (vt I kd, tl 7, 8). Alates kostjale esimese

avalduse saatmisest kuni kohtusse pöördumiseni soovib hageja hüvitist kindlas summas,

49 795 eurot 20 senti. Ajavahemiku eest alates kohtusse pöördumisest soovib hageja hüvitist

igakuiste maksetena. Hagi õiguslike alustena on hageja nimetanud VÕS § 1037 lgt 1 ja AÕS § 85

lgt 1. Ringkonnakohus on hageja nõude tervikuna kvalifitseerinud VÕS § 1037 lg 1 alusel esitatuks,

pidades võimalikuks ka tulevikku suunatud kasutuseeliste eest hüvitise nõudmist.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et hageja nõudele (varasemate rikkumiste osas)

on võimalik kohaldada VÕS § 1037 lgt 1. Ringkonnakohus on andnud maakohtule selles osas õige

juhise välja selgitada, millal algas hageja õiguse rikkumine ja missugune on kostja saadud

kasutuseelise väärtus.

VÕS § 1037 lg 1 järgi peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust

käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul

viisil rikkunud isik hüvitama õigustatud isikule rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Riigikohus

on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas

hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-65-14, p 16; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 15). VÕS § 1037 lg 1

alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta mingit tema

õigust eelkõige tema omandit või valdust, praegusel juhul väidetavalt kasutamise teel, ning et ta on

rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus. VÕS § 1037 lg 3

esimene lause sätestab, et sama paragrahvi lgtes 1 ja 2 nimetatud harilikku väärtust hinnatakse

rikkumise aja seisuga.

9(12)

Praegusel juhul võib kostja alusetu rikastumine seisneda mh kasutuseeliste saamises, mida kostja

võis saada seetõttu, et ei ole pidanud hagejale kui tee omanikule tee kasutamise eest maksma.

12. Hageja omandi ja valduse väidetava rikkumise kohta VÕS § 1037 lg 1 tähenduses märgib

kolleegium järgmist.

12.1. Omand on AÕS § 68 lg 1 järgi isiku täielik õiguslik võim asja üle ning omanikul on õigus asja

vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja

rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Omaniku õigused võivad AÕS § 68 lg 2 järgi olla kitsendatud

ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Seega peavad ka eratee omaniku õigused olema kaitstud.

Tema omandit tohivad teised isikud kasutada vaid kas tema nõusolekul või muul seaduses

sätestatud õiguslikul alusel. Need alused võivad tuleneda nii eraõiguslikest õigusaktidest (eelkõige

asjaõigusseadus) kui ka avalik-õiguslikest õigusaktidest (eelkõige ehitusseadustik ja

keskkonnaseadustiku üldosa seadus).

12.2. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse seisukohaga, et ringkonnakohus on jätnud alusetult

kohaldamata KeÜS § 33 lg 1 ja EhS § 92 lg 8. Nimetatud sätetest tuletab kostja

kassatsioonkaebuses ebaõigesti, et kuna hageja on määranud teele avaliku funktsiooni, ei saa pidada

isikuid, kes teed kasutavad, hageja valduse rikkujateks.

KeÜS § 33 lg 1 kohaselt võib avalikult kasutatavaid teid ja erateid kasutada igaüks seadustes

sätestatud ulatuses. KeÜS § 33 lg 1 on oma sõnastuse järgi viiteline säte, millel pole muud

normatiivset sisu. Samamoodi viiteliselt sätestab AÕS § 155 lg 3, et eratee määratakse avalikuks

kasutamiseks seaduses sätestatud korras. Eratee kasutamise täpsemad eeldused peavad olema seega

sätestatud muudes sätetes.

EhS § 92 lg 8 sätestab, et avalikkusele ligipääsetav eratee on tee, mis on tee omaniku poolt

määratud avalikkusele suunatud funktsiooniga ja mis ei ole riigitee või kohalik tee. EhS § 92

esmaseks eesmärgiks saab mh paragrahvi pealkirja ("Terminid") silmas pidades lugeda terminite

selgitamist EhS 11. peatüki jaoks, mis reguleerib EhS § 91 lg 1 kohaselt avalikult kasutatava tee ja

avalikkusele ligipääsetava erateega seotud õiguslikke küsimusi. Seega peaks olema mingis muus

sättes reguleeritud see, mida tähendab EhS § 92 lgs 8 nimetatud "omaniku poolt määratud

avalikkusele suunatud funktsiooniga". Sellist sätet aga ei ole. Samas ei tulene EhS § 92 lgst 8, et kui

eratee omanik ei ole paigutanud teele seda erateena tähistavat liiklusmärki või tõkestanud teed nt

betoonplokkidega, kehtib eeldus, et igaüks võib mootorsõidukiga erateel vabalt liikuda. Nii ei kehti

selline eeldus nt KeÜS § 32 lgte 2 ja 21 kohaselt võõral maatükil mootorsõidukiga viibimiseks, kui

omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist

maatükil. EhS § 92 lg 8 eeldab seega omaniku ettevõetavat aktiivset tegevust, tähistamaks tema

kinnisasjal asuv eratee selliselt, mis lubab avalikkusel seda kasutada.

12.3. Asjas pole tuginetud ka sellele, et tegemist oleks avalikuks kasutamiseks määratud teega

EhS § 94 mõttes. Asjas ei ole esile toodud ka muid võimalikke õiguslikke aluseid hageja eratee

kasutamise kohta. Ringkonnakohus on märkinud, et kinnisasja erateena (tasuta) kasutamiseks ei ole

hageja andnud nõusolekut ning et hageja nõusoleku puudumine nähtub tema kirjavahetusest

kostjaga.

12.4. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et kui kinnisasja läbib bussiliin, mille käikuandmine ja

käigushoidmine toimub kostja tellimisel (kostja korraldab ühistransporti ja kujundab liinivõrku

KOKS § 6 ja ÜTS § 13 lg 1 p 3 järgi), siis tähendab see kostja poolt kinnisasja kasutamist ning kui

10(12)

selline tegevus toimub hageja nõusolekuta, kujutab see hageja omandiõiguse rikkumist ning seega

ka rikkumist VÕS § 1037 lg 1 tähenduses. Seda hoolimata asjaolust, et kinnisasja läbivad

liinibussid kuuluvad teisele juriidilisele isikule.

12.5. Kolleegium rõhutab, et VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eelduseks ei ole see, et rikkuja peaks

kannatanu asja valdama. Maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mille alusel saaks pidada kostjat

kinnisasja valdajaks. Samas on hagi AÕS § 85 lg 1 alusel rahuldamise eeldusena vaja tuvastada, et

kostja valdas hageja kinnisasja. Kolleegiumi hinnangul ei saa kinnisasja valdamiseks AÕS §de 32

ja 33 tähenduses lugeda seda, kui kinnisasja läbivad ning seal asuvas bussipeatuses peatuvad

liinibussid.

13. Vaieldav on, kas VÕS § 1037 lg 1 alusel on kannatanul õigus nõuda rikkujalt kasutuseeliste eest

hüvitist ka tulevikku suunatuna. VÕS § 1037 lg 1 järgi saab nõuda rikkumise teel saadu hüvitamist.

See tähendab loogiliselt võttes seda, et hüvitada tuleb juba toimunud rikkumise teel saadu. Samas ei

ole siiski välistatud, et kui kannatanu on esitanud rikkuja vastu hagi, nõudes rikkumise lõpetamist

ning see hagi rahuldatakse, kuid rikkuja ei ole rikkumist kohtulahendi tegemise ajaks lõpetanud, siis

on kannatanul õigus nõuda VÕS § 1037 lg 1 alusel hüvitist ka tulevikus tekkiva alusetu

rikastumisega seoses. See tähendab, et sellisel juhul saab rikkujalt kannatanu kasuks välja mõista

hüvitise ka aja eest alates kohtulahendi tegemisest kuni rikkumise lõpetamiseni. Juhul kui rikkumise

teel saadakse kasutuseeliseid, võib sellisel juhul olla mõistlik rikkujalt mõista kannatanu kasuks

välja hüvitis perioodiliste maksetena analoogiliselt VÕS § 136 lgs 1 sätestatuga.

14. Asjas on jäänud tähelepanuta, et kuna kostja tegevus võib olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1

p 5 mõttes ning hageja on nõus sellega, et kostja kasutab kinnisasja edasi, kuid peab maksma selle

eest tasu, siis saab hageja nõude kvalifitseerida kahju hüvitamise nõudena VÕS § 1043 jj järgi ning

hagejal võib olla õigus nõuda kahju hüvitamist sel viisil, et ta nõuab kostjalt kinnisasja

kasutamiseks lepingu sõlmimiseks nõusoleku andmist VÕS § 136 lg 5 järgi (vt selle kohta

Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29). Sellise lepingu tingimuste

määramisel saab analoogia alusel lähtuda AÕS §s 156 sätestatust.

Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest (vt TsMS § 2) peab maakohus asja uuel läbivaatamisel

andma hagejale võimaluse hagiavaldust täpsustada ning nõuda kahju hüvitamist eespool kirjeldatud

viisil, esitades vajadusel ka uusi tõendeid. Kolleegium lisab, et kui kohus peaks hageja nõude

rahuldama, siis saab lepingu lugeda poolte vahel sõlmituks kohtuotsuse jõustumise hetkest.

15. Kolleegium märgib täiendavalt, et isikul, kelle õigusi rikutakse, on õigus taotleda, et kohalik

omavalitsus määraks transpordimaa sihtotstarbega detailplaneeringujärgse eratee, mis on ainus või

peamine võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele, avalikuks kasutamiseks ja algataks sellele

sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise menetluse (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17, p 19.4). Sundvalduse seadmise kohta vt lähemalt nt Riigikohtu 14. juuni

2017. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-6-17.

16. Ringkonnakohus on saatnud asja maakohtule lahendamiseks eelmenetluse staadiumisse,

kolleegium nõustub selle järeldusega.

17. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel alama astme kohtute otsustada,

lähtudes asja lahendamise tulemusest.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise

lause alusel riigituludesse.

11(12)

Jaak Luik

Villu Kõve

Tambet Tampuu

12(12)