3-15-2656/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. september 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2656

Haldusasi

Metsatervenduse

OÜ

kaebus

kohustada

keskkonnaministrit vastu võtma nelja kuu jooksul

kohtuotsuse jõustumisest arvates määrus Vilaski väike-

konnakotka

püsielupaiga

moodustamiseks

või

moodustamata jätmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Metsatervenduse OÜ, volitatud esindaja

v.adv Indrek Veso

Vastustaja – Keskkonnaministeerium, volitatud esindaja

Käthlin Raudla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17. novembri 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Metsatervenduse

OÜ

apellatsioonkaebus

ja

Keskkonnaministeeriumi vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Metsatervenduse OÜ apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna

Halduskohtu 17. novembri 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-15-2656 resolutsiooni p 2.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja

menetluskulu 1362 (üks tuhat kolmsada kuuskümmend kaks) eurot ja 50 senti.

2. Jätta Keskkonnaministeeriumi vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud 730

(seitsesada kolmkümmend) eurot. Vastustaja menetluskulud jätta vastustaja kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.10.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-15-2656

2(10)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Metsatervenduse OÜ-le kuulub kinnistu asukohaga Valga maakond, Tõlliste vald, Vilaski

küla,

Postupalo

I

(kinnistusraamatu

registriosa

number

1762640,

katastritunnus

82002:002:0052).

2. Keskkonnaamet edastas 06.01.2011 Metsatervenduse OÜ-le I kaitsekategooria kaitsealuse

liigi Vilaski püsielupaiga kaitsekohustuse teatise nr PVV 15-8/11/852, mille kohaselt on

kinnistult leitud I kaitsekategooria linnuliigi ‒ väike-konnakotka ‒ pesa.

3. Metsatervenduse OÜ esitas 12.06.2012 Keskkonnaametile metsateatise nr 9573000113

kinnistul lageraie ja harvendusraie tegemiseks. Keskkonnaamet peatas 29.06.2012 osaliselt

metsateatise nr 9573000113 menetluse, kuna lageraie eraldis 9 paikneb projekteeritavas

Vilaski väike-konnakotka püsielupaiga piiranguvööndis. Keskkonnaameti 11.09.2015

korraldusega nr PVV 1-15/15/278 otsustati metsateatise menetlus lõpetada kavandatud

tegevuse mittelubamisega.

4. Metsatervenduse OÜ pöördus 28.09.2015 Keskkonnaministeeriumi poole kinnistut

hõlmava väike-konnakotka püsielupaiga moodustamise menetluses haldusakti andmiseks.

5. Keskkonnaministeerium vastas Metsatervenduse OÜ taotlusele 22.10.2015 kirjaga nr 13-

1/15/8444-2, milles selgitas, et lähiajal ei ole haldusakti andmist oodata ning püsielupaiga

moodustamise menetlus kestab.

6. Metsatervenduse OÜ esitas 23.10.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud

07.10.2016), milles palus kohustada keskkonnaministrit vastu võtma nelja kuu jooksul

kohtuotsuse

jõustumisest

arvates

määrus

Vilaski

väike-konnakotka

püsielupaiga

moodustamiseks

või

moodustamata

jätmiseks.

Metsateatise

menetlus

peatati

looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lg 6 alusel. LKS § 91 lg 16 sätestas erisuse nende menetluste

suhtes, mille osas oli menetluse peatamise otsus tehtud enne 01.05.2013 ning sellisel juhul

oleks

vastustaja

pidanud

tegema

otsuse

Vilaski

väike-konnakotka

püsielupaiga

moodustamiseks alates 01.05.2013 28 kuu jooksul. Vastustaja ei ole sellist otsust teinud. Selle

asemel teatas vastustaja 22.10.2015 kirjas, et Vilaski püsielupaik kuulub koos teiste väike-

konnakotka püsielupaikadega ühe ja sama, s.o 28.03.2008 ettepaneku alla, mis käsitleb üle

170 väike-konnakotka püsielupaiga. Neist kolmandiku osas on praeguseks kaitse alla võtmise

või võtmata jätmise otsus tehtud. Kuigi kaitse alla võtmise menetlus on siiani algatamata, on

Vilaski püsielupaiga kaitse alla võtmine jätkuvalt põhjendatud, sest elupaik on jätkuvalt heas

seisundis ja väike-konnakotkas aastaid selles püsielupaigas pesitsenud.

3-15-2656

3(10)

Vastustaja kirjast nähtub, et püsielupaiga moodustamiseks ei ole menetlust üldse algatatud,

kuigi menetluse algatamiseks tegi MTÜ Kotkaklubi 28.03.2008 ettepaneku, millega

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 lg 1 kohaselt oligi haldusmenetlus püsielupaiga

moodustamiseks algatatud. Seda kinnitab ka metsateatise menetluse peatamise otsus, kust

nähtub, et püsielupaiga moodustamise menetluse alustamise taotluseks on MTÜ Kotkaklubi

taotlus.

Keskkonnaministri 19.04.2010 määrusega nr 12 vastu võetud „Väike-konnakotka

püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ (määrus nr 12) jõustus 01.05.2010 ning

kaebaja esitas metsateatise 12.06.2012. Seejuures ei peetud määruse nr 12 kehtestamisel

vajalikuks või võimalikuks Vilaski püsielupaika moodustada ning praeguseks on Vilaski

väike-konnakotka püsielupaiga moodustamist menetletud juba üle 7 aasta. HMS § 5 lg 2

kohustab haldusmenetlust läbi viima eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Kaebaja sai 29.06.2012

menetluse peatamise otsusest teada, et kinnistu suhtes on alustatud püsielupaiga

moodustamise menetlus. Kaebaja oli teadlik üksnes 06.01.2011 teate alusel, et kinnistut piirab

LKS § 50 lg 2 p 4 kohane sihtkaitsevöönd. Samas nüüd väidab vastustaja üllatuslikult, et

kaitse alla võtmise menetlust ei ole veel algatatudki, kuigi Keskkonnaametis on

ettevalmistamisel väike-konnakotka püsielupaikade (sh Vilaski püsielupaiga) kaitse-eeskirja

muutmise algatamiseks vajaliku keskkonnaministri käskkirja eelnõu. Kaebajat ei ole kaastatud

Vilaski püsielupaiga moodustamise menetlusse ning kaebajal puudub ülevaade, mis mahus ja

millistel kaalutlustel Vilaski püsielupaika soovitakse moodustada. Seega on püsielupaiga

moodustamise menetlust läbi viidud head halduse tava rikkudes ning ebamõistlikult pika

menetluse jooksul.

LKS muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas, millega muudeti LKS § 8 lg 6 sõnastust, on

toodud välja, et 28 kuud on piisav aeg otsustamaks, kas ja mis ulatuses võtta loodusobjekt

kaitse alla. Kuna keskkonnaminister ei ole suutnud alates 01.05.2013 otsustada Vilaski

püsielu-paiga moodustamise üle (LKS § 8 lg 6 muudatuste jõustumine), siis on ületatud

kordades igasugune mõistlik aeg Vilaski püsielupaiga suhtes otsuse tegemiseks.

Menetluse põhjendamatu venitamisega piiratakse kaebaja omandit alusetult laiemas ulatuses

kui LKS § 50 lg 2 p-s 4 ette nähtud automaatne sihtkaitsevöönd. Kaebajal on keelatud ka

kinnistu majandamine väljaspool LKS-st tulenevat automaatset sihtkaitsevööndit, mis on

oluline omandiõiguse rikkumine.

7. Keskkonnaministeerium palus jätta kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata

või alternatiivselt rahuldamata. Kaebajal puudub kaebeõigus, kuna loodusobjektide kaitse alla

võtmine toimub üksnes avalikes huvides ning kaebaja erahuvi ei anna talle subjektiivset õigust

nõuda kaitse alla võtmist. Kaebaja ei ole esitanud kaitse alla võtmise ettepanekut, vaid selle

esitas MTÜ Kotkaklubi. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda teise isiku taotluse osas

lõppotsustuse tegemiseks kohustamist (HKMS § 44 lg 2). Püsielupaiga moodustamine või

moodustamata jätmine ei riku kaebaja keskkonnakaitselisi õigusi. Kaebaja huvi raiuda metsa

ei ole mitte keskkonnakaitseline, vaid seondub tema sooviga tegeleda ettevõtlusega ehk

mõjutab pelgalt tema äritulusid. Kaebaja on ettevõte, mille põhitegevuseks on

metsamajandamine.

PS § 32 kaitseb olemasolevat vara, mitte lootust või võimalust vara saada (Eesti Vabariigi

Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2008, lk 327 p 2.3.). Kehtivas õiguses ei ole

sätestatud iseseisvat kaitstavat subjektiivset õigust raiet lubava metsateatise saamiseks. Metsa

majandamist ja raiet reguleerib metsaseadus (MetsS), mille §-st 41 tulenevalt ei saa isikul olla

õiguspärast ootust, et ta igal juhul saab soovitud metsaraiet teha. Raie võimalikkuse

hindamisel tuleb arvestada ka teiste seaduste nõuetega, nt LKS §-de 50 ja 55 regulatsiooniga.

3-15-2656

4(10)

Metsateatise menetlus on diskretsiooniotsusega lõppev menetlus, mille käigus selgub, kas raie

on lubatav või mitte.

Kui kaebaja leidis, et keelava märkega metsateatise andmine ja metsateatise menetluse

peatamine on põhjendamatud, siis oleks tulnud tal metsateatis ning metsateatise menetluse

peatamise otsus kohtus vaidlustada või esitada Keskkonnaametile vaie. Kaebaja seda teinud ei

ole. Kaebaja õigusi piirava haldusakti (metsateatis) vaidlustamata jätmine ei anna kaebajale

kaebeõigust kaitse alla võtmise menetluses lõpliku otsuse tegemiseks kohustamiseks.

Esitatud kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebaja eesmärki, milleks on raiet lubava

metsateatise saamine. Kaebaja nõue on ennatlik, kuna vastustaja ei ole otsustanud kaitse alla

võtmise menetluse algatamist. LKS-s on kaitse alla võtmise menetlus jagatud kaheks etapiks.

Esimeses etapis alustatakse menetlust kaitse alla võtmise ettepaneku põhjendatuse

väljaselgitamiseks ning kui kaitse alla võtmise ettepanek on põhjendatud ja kaitse alla võtmine

otstarbekas, algatatakse kaitse alla võtmise menetlus. Kui kaitse alla võtmise menetlus

jäetakse algatamata, ei ole vajalik sellest maaomanikke teavitada. Kaitse alla võtmise

ettepaneku menetlusega alale looduskaitse piiranguid ei kehtestatud ja omandi kasutamise

seisukohast olukord isikute jaoks ei muutu. Kui kaitse alla võtmise menetlus algatatakse,

kaasatakse menetlusosalistena kõik puudutatud maaomanikud ning viiakse menetlus läbi

vastavalt LKS §-s 9 sätestatud korrale. Kuna kaitse alla võtmise otsus sisaldab ka üldakti

iseloomuga norme, siis kooskõlastatakse otsus ka teiste ministeeriumidega. Menetlus on

keerukas, kuna selle lõpptulemusena on tegemist avaliku huvi kaitse eesmärgil erahuvi

piiramisega, menetlusosaliste arv on suur ja ärakuulamine on aeganõudev. Kui kohus saaks

kohustada haldusorganit haldusakti vastu võtma pelgalt seetõttu, et see on kaebaja soov, oleks

see sekkumine täitevvõimu tegevusse.

Nii LKS-s kui ka seletuskirjas viidatud 28-kuuline menetlusaeg on menetluse peatamisega

seotud ning menetluse peatamise lõpptähtaja saabudes tuleb menetlust jätkata ja teha otsus

taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta vastavalt sel hetkel teadaolevatele

asjaoludele.

Arvestada tuleb, et Riigikohtu 31.05.2011 otsusest asjas nr 3-3-1-85-10 tulenevalt alustati

kaitse alla võtmise menetluse regulatsiooni muutmist ning LKS muutmise seaduse eelnõu

menetluse ajal oli häiritud kaitse alla võtmise otsuste menetlemine, kuivõrd oodati

seadusemuudatuste jõustumist enne uute kaitse-eeskirjade kehtestamist. See tõi kaasa

menetluses olevates eeskirjades pidevaid muudatusi seoses LKS muutmise seaduse eelnõus

kavandatud muudatustega, sealhulgas LKS muudatuste jõustumisel kohustuse viia läbi uuesti

avalik väljapanek tulenevalt LKS § 91 lg-st 18. Seega ei toimunud alates 2011. a-st kaitse alla

võtmise otsuste menetlemine enam tavapäraselt, vaid oli takistatud õigusruumis toimuvate

muutuste tõttu. Seetõttu suurenes ka samaaegselt menetletavate kaitse-eeskirjade arv.

Suurenenud halduskoormuse tõttu ei jõutud menetlusetappe läbi viia tavapäraselt.

Kuna menetluses olevate ettepanekute ja algatatud kaitse alla võtmise menetluste maht on

suur (406 püsielupaika ja lisaks umbes 100 kaitseala/hoiuala), siis viiakse menetlusi läbi

vastavalt prioriteetsusele. Sellest tulenevalt ei pruugi kaebaja nõutud tähtaeg püsielupaiga

moodustamiseks olla piisav, kuna vajalik on viia läbi ärakuulamised ning kooskõlastada

otsuse eelnõu haldusorgani erinevate allasutuste ja osakondade endi vahel ning teiste

ministeeriumidega. Kaitse alla võtmise menetluse algatamisest võib kuluda umbes aasta

lõppotsuse tegemiseni, kõik sõltub menetluse keerukusest ja menetlusosaliste arvamustega

arvestamisele ning läbirääkimistele kuluvast ajast, kui ei teki täiendavaid ootamatuid

takistusi/muutusi õigusruumis või ühiskondlikus elukorralduses.

3-15-2656

5(10)

8. Tallinna Halduskohus kohustas 17.11.2016 otsusega keskkonnaministrit Vilaski väike-

konnakotka projekteeritava püsielupaiga moodustamine või moodustamata jätmine ära

otsustama LKS § 10 lg 2 alusel 6 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest (resolutsiooni p 1)

ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 565 eurot (resolutsiooni p 2).

Kohustamiskaebuse esitamise õigus ei ole välistatud põhjusel, et kaebaja ei esitanud ise

püsielupaiga moodustamiseks menetluse algatamise taotlust. Püsielupaiga moodustamiseks

menetluse algatamiseks tegi MTÜ Kotkaklubi vastustajale ettepaneku 28.03.2008 ning

vastustaja ei ole taotlust senini lahendanud. Kaebaja kinnistu jääb ettepanekust hõlmatud alale

ning kinnistult on leitud I kaitsekategooria linnuliigi (väike-konnakotka) pesa. Kaebaja taotles

28.09.2015 haldusorganilt püsielupaiga küsimuse ära otsustamist eelmärgitud ettepaneku

alusel toimuvas menetluses. Kaebajal puudus selle menetluse tõttu vajadus esitada ise uut

püsielupaiga moodustamiseks menetluse algatamise taotlust, kuna nagu vastustaja on

märkinud, on kavandatava püsielupaiga kinnistuomanikud menetlusosalised. LKS § 8

regulatsioon, mis näeb ette mitmeetapilise otsustusprotsessi ja kaitse alla võtmise menetluse

algatamise (LKS § 8 lg 4, 5) alles pärast ettepaneku põhjendatuse ja otstarbekuse ekspertiisi,

ei välista kaebaja kaebeõigust. Ka kaitse alla võtmise menetluse algatamise otsusele eelnev

menetlus on haldusmenetlus, kus kehtivad haldusmenetluse üldised põhimõtted (HMS 2.

jagu), sh menetlustoimingute tegemine mõistliku aja jooksul, kui tähtaega ei ole õigusaktis

sätestatud. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kuna püsielupaigana ala kaitse alla võtmine

toimub avalikes huvides, ei saa kaebajal olla menetluse pikkuse suhtes huvi või õigusi.

LKS alusel toimuvas menetluses otsustatakse kaebaja omandiõiguse piirangute üle. Isiku

subjektiivseid õigusi võib rikkuda ka kolmanda isiku esitatud taotluse alusel läbiviidav

haldusmenetlus ning õiguste riive tõttu kaasataksegi kavandatava kaitseala kinnistuomanikud

menetlusse. Kui kaebaja kinnistul on menetluse tõttu praegu ulatuslikumad omandiõiguse

piirangud, siis mõjutab menetluse pikkus ja sellega seotud teadmatus vaieldamatult ka kaebaja

õigusi. Kaebaja 28.09.2015 pöördumise eesmärgiks ei olnud saada lihtsalt vastus, vaid selle

eesmärgiks oli, et haldusorgan küsimuse ära otsustaks.

Kui kindlaksmääratud püsielupaigas kehtib kas sihtkaitsevööndi või piiranguvööndi

kaitsekord ning kaitse-eeskirjaga on võimalik kehtivaid piiranguid leevendada, siis

määratlemata püsielupaigas kehtib sihtkaitsevööndi kaitsekord (LKS § 50 lg-d 1 ja 2), kus

igasugune majandustegevus on keelatud. Keskkonnaameti 29.06.2012 kirjast nr PVV 13-

7/12/16638-1 (tl 13) nähtub, et kinnistu eraldis 9 jääb 0,5 ha ulatuses Vilaski väike-

konnakotka püsielupaiga projekteeritavasse piiranguvööndisse, kus oleks tulevikus võimalik

teha hooldusraiet ning aegjärgset raiet ja häilraiet tingimusel, et uuendusraielangi suurus ei

ületa 2 ha. Vastustaja on esitanud keskkonnaministri määruse eelnõu 24.11.2007 (tl 75-77),

millest nähtub piiranguvööndi regulatsioon. Seega võib püsielupaiga moodustamine kaebaja

omandiõiguse piirangut leevendada. Eriti arvestades, et piirangu talumise kompenseerimine

riigi poolt on tagasihoidlik (maamaksuvabastus MaaMS § 4 lg 1¹, kinnistu LKS § 20 lg 1

alusel osalise riigile võõrandamise võimalus aastatepikkuse omandamise järjekorras olemise

järel). Kaebaja ei saa Natura ala metsaomaniku toetust (vastustaja 24.10.2016 vastus).

Kaebaja ei ole põhistanud kaebeõigust ettevõtlusvabaduse riivega, mistõttu kohus seda ei

käsitle. Eelnevast tulenevalt ei ole vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks

kaebeõiguse puudumisele (HKMS § 121 lg 2 p 1 § 151 lg 2) tuginedes põhjendatud.

Rahuldamata jääb ka vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks seoses selle

väidetava eesmärgipäratusega (HKMS § 121 lg 1 p 2, § 152 lg 2). Kaebaja nõue on suunatud

sellele, et vastustaja teeks otsuse, mis võib seisneda püsielupaiga moodustamises või selle

moodustamata jätmises ehk küsimuse ära otsustamises. Kohtu hinnangul on kaebuse

3-15-2656

6(10)

eesmärgiks ka õigusselguse saavutamine ja omandiõiguse piirangute väljaselgitamine

mõistliku aja jooksul, sh võimaliku piirangu leevendamise saavutamine. Metsateatise

menetluse lõpetamise vaidlustamata jätmine ei välista kuidagi kohustamisnõude esitamise

õigust teises haldusmenetluses toimuva ebamõistliku menetlusaja tõttu.

Postupalo I kinnistul asuva väike-konnakotka pesa kaitseks ei ole moodustatud püsielupaika,

kuid ümber pesapuu kehtib LKS § 50 lg 2 p-s 4 sätestatud ulatuses sihtkaitsevööndi piirang.

Seega on jätkuvalt püsielupaiga moodustamise ettepanek lahendamata ja kohustamine oleks

võimalik. Kaebaja õiguste seisukohast oleks nii püsielupaiga moodustamisel kui selle

moodustamata jätmisel positiivne mõju, võrreldes otsustamatuse olukorras pikaajalise

viibimisega (kaitseteatis anti 2011. a-l), arvestades, et kaebaja peab taluma omandiõiguse

piirangut suuremas ulatuses.

LKS ei sisalda normi, kus oleks ajaühikuna määratletud loodusobjekti kaitse alla võtmise

menetluse pikkus. Sellisel juhul kohaldub HMS § 5 lg 2, mille kohaselt tuleb menetlus läbi

viia mõistliku aja jooksul. Mõistliku menetlusaja määratlemisel saab lähtuda LKS § 91 lg-st

16, mis reguleerib olukorda, kus haldusakti (nt metsateatise) andmise menetlus oli enne

01.05.2013 peatatud ning näeb ette, et selliste menetluste puhul jääb haldusakti andmise

menetlus peatatuks kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või sellest keelduva otsuse

tegemiseni, aga mitte kauemaks kui 28 kuud alates 01.05.2013. LKS muutmise seaduse

eelnõu seletuskirjast, millega muudeti LKS § 8 lg 6 sõnastust, on märgitud, et 28 kuud on

piisav aeg otsustamaks, kas ja mis ulatuses võtta loodusobjekt kaitse alla. Selle aja jooksul on

põhimõtteliselt võimalik teostada ekspertiis, korraldada avalik väljapanek ja arutelu ning

vormistada lõplik otsus, kas loodusobjekt kaitse alla võtta või mitte. Sealjuures nähtub

seletuskirjast, et arvestatud on ka suurte kaitse alla võetavate territooriumide osas toimuvate

menetluste kestusega, milleks võib olla mitu aastat. Seadusandja pidi sellist tähtaega

sätestades arvestama haldusressursiga ja riigi rahaliste võimalustega.

Kohus ei näe ühtegi mõistlikku põhjust, miks praegusel juhul tuleks nõustuda, et menetluse

kestus 7 aastat on mõistlik. Vastustaja vastuväidetes toodud asjaolud võisid mõningal määral

pikendada menetlust, kuid mõistlik menetlusaeg on sellele vaatamata ületatud. Eelnõu

seletuskirjast nähtub, et menetlusaja hulka on loetud ka ekspertiisi teostamine, mis on

haldusmenetluses ettepaneku saamise järgselt esimene ettevalmistav etapp ehk see tähtaeg ei

hakka kulgema alles kaitse alla võtmise menetluse algatamisest LKS § 8 lg 5 mõttes.

Asjakohatud on vastustaja viited kinnisasja riigile võõrandamise menetluse osas, kuna

praeguses asjas vaidlustatud menetluse pikkus ei saa sõltuda sellest, kui palju riigil on

võimalik looduskaitseliste piirangutega kinnisasju aastas omandada. Kõik maaomanikud, kelle

kinnistu hõlmatakse püsielupaiga alasse, ei pea esitama riigile kinnistu võõrandamise

avaldust. Sellise avalduse esitamine on kinnistuomaniku võimalus, mitte kohustus. Kui

püsielupaiga moodustamise menetlusi n.-ö. hoitakse kinni selleks, et riigile ei esitataks uusi

võimalikke omandamise avaldusi (püsielupaiga moodustamise järgselt kogu alale jääva

kinnistu ulatuses), siis on see tegevus õigusvastane. Ei ole vahet, kas isiku õigusi mõjutab

menetlusaeg seetõttu, et ta on taotlenud nt metsateatise väljastamist, mille menetlus

peatatakse, või tekib mõju selle läbi, et isik on kavandatavas püsielupaigas kinnistu omanik.

Menetlusaeg peab mõlemal juhul olema mõistlik.

Vastustaja arusaam kaitse alla võtmise menetluse etapilisusest on kooskõlas LKS § 8

regulatsiooniga, kuid menetluse mõistlikku tähtaega tuleb arvestada ettepaneku esitamisest.

Kaebuse esitamise hetkeks oli mõistlik menetlemise aega möödunud (ka juhul, kui selleks

pidada praeguses asjas ca 3 aastat) ning vastustaja on viivituses menetluse läbiviimisel. See

rikub kaebaja subjektiivseid õiguseid ning kaebaja on ka vastustaja poole pöördunud õiguste

rikkumise lõpetamiseks. Kohtule ei ole esitatud teavet, et lõplik otsus oleks tehtud.

3-15-2656

7(10)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. Metsatervenduse OÜ palub 01.12.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna

Halduskohtu 17.11.2016 otsuse resolutsiooni p 2 ning mõista kaebajale välja 1347,50 eurot

halduskohtumenetluse menetluskulu ja jätta ringkonnakohtu menetluskulu vastustaja kanda.

Kaebaja pöördus esindaja poole 2015. a septembri keskel, kui kaebaja sai Keskkonnaametilt

11.09.2015 korralduse nr PVV 1-15/15/278, millega ei lubatud Postupalo I kinnistu eraldisel 9

lageraiet teostada. Selleks hetkeks oli Vilaski väike-konnakotka püsielupaiga moodustamise

menetlus kestnud üle 7 aasta ning see tingiski vajaduse kohtu poole pöörduda. Kaebaja

esindaja asus 18.09.2015 kohustamiskaebust koostama ning jätkas seda 21.09.2015 ja

24.09.2015, mis nähtub arve nr 1524 aruandest. HKMS § 46 lg-st 2 tuleneva nõude tõttu esitas

kaebaja 28.09.2015 Keskkonnaministeeriumile nõude (4 lk), millele Keskkonnaministeerium

vastas 22.10.2015 keeldumisega. Kohustamiskaebuse (8 lk) esitas kaebaja kohtule järgmisel

päeval, 23.10.2015. Kohus on põhjendamatult leidnud, et kõik tööd, kokku 7,25 tundi, mis

olid tehtud enne 23.10.2015 kaebuse esitamist, olid seotud haldusmenetlusega. Kaebaja

esindaja töö oli seotud kohe 2015. a septembrist kaebuse koostamisega, mis nähtub ka arve nr

1524 aruandest.

Halduskohtu järeldus, et 8-leheküljelise kohustamiskaebuse koostamiseks kulus vaid 2 tundi,

ei ole eluliselt ja praktiliselt usutav ega reaalne. Seadus ei keela asuda kohtule kaebust

koostama enne haldusorganile nõude esitamist. Kaebaja esindaja koostas nõude vastustajale

halduskohtule kaebuse koostamise käigus. Vastustajale nõude koostamiseks kulus 0,75 tundi,

mis tähendas tegelikkuses seda, et kaebuses sisalduvaid lõike kasutati nõude koostamisel,

mida täiendati vastavalt nõudele. Kui jätta 28.09.2015 nõude koostamine vastustajale (0,75

tundi) välja, siis kulus kaebuse koostamiseks, tõendite kogumiseks, läbitöötamiseks ja

kohtulahendite analüüsiks kokku 9,25 tundi, mis on täiesti tavapärane töömaht 8-leheküljelise

kaebuse koostamisel, millel on hulgaliselt lisasid. Halduskohus ei ole otsuses hinnanud, kui

palju võis või pidi kuluma kohustamiskaebuse koostamiseks, mistõttu on otsus selles osas

õigusvastane. Samuti ei ole kohus arvestanud, et vastustajale 28.09.2015 esitatud nõue ei ole

sama mahu ja sisuga, kui kaebus.

Kohtuotsus on menetluskulude osas vasturääkiv: kohus on põhjendatuks lugenud 05.10.2016

vastustaja vastusele 4-leheküljelise vastuse koostamist 3 tunni ulatuses, mistõttu on

põhjendamatu lugeda oluliselt mahukama kaebuse koostamise kuluks vaid 2 tundi.

10. Keskkonnaministeerium palub 16.12.2016 kirjalikus vastuses (täiendatud 12.09.2017)

jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. HKMS §-st 101

tulenevalt saab kohus välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulud.

Kaebaja esitatud arve nr 1524 kohaselt on kaebaja esindaja perioodil 18.09.2015‒28.09.2015

tegelenud nõude koostamisega Keskkonnaministeeriumile, mis on haldusmenetlus. Enne

28.09.2015 kuupäeva ei saanud kaebajal kohtumenetlusega seotud kulusid tekkida.

30.01.2017 jõustus maaeluministri 22.04.2015 määrus nr 39 (määrus nr 39) „Natura 2000

erametsamaa toetus“ muudatused, millest tulenevalt hüvitatakse ka edaspidi LKS § 4 lg 1 p-

des 1 või 4 nimetatud kaitstava loodusobjekti sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal

looduskaitseliste piirangute järgimine. Seega, kui loodusobjekt ei ole kaitse alla võetud LKS §

10 lg 2 kohaselt, rakendub alale LKS § 50 lg 4 järgne kaitsevööndi ulatus ja kaitsekord ning

kaebajal on võimalus esitada riigile avaldus püsielupaigas asuva kinnisasja võõrandamiseks

kinnisasja väärtusele vastava tasu eest, saada MaaMS § 4 lg 11 järgi määmaksu vabastust ja

määruse nr 39 § 2 järgi hüvitist LKS § 4 lg 1 p-des 1 või 4 nimetatud kaitstava loodusobjekti

sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute järgimise eest.

3-15-2656

8(10)

11. Keskkonnaministeerium palub 16.12.2016 vastuapellatsioonkaebuses tühistada

Tallinna Halduskohtu 17.11.2016 otsus ja jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt

tühistada Tallinna Halduskohtu 17.11.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus

rahuldamata. Vastustaja palub menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Kaebajal puudub HKMS § 44 lg-st 1 tulenev kaebeõigus ning kaebeõigust puutumuse alusel

tulene ka KeÜS-st. Maaomanikul puuduvad loodusobjekti kaitse alla võtmise otsustamisel

muud õigused peale õiguse saada hüvitist või õigus vaidlustada kaitse alla võtmine, kui

looduslik areng seda võimaldab ning maaomaniku omandiõigus ei ulatu selleni, et ta saaks

nõuda ala kaitse alla võtmist või mittevõtmist. Loodusobjektide kaitse alla võtmine või

mittevõtmine toimub vaid avalikes huvides, seega puudub kaebaja subjektiivsete õiguste

rikkumine ja kaebus oleks tulnud jätta läbi vaatamata.

Halduskohus on vääralt leidnud, et püsielupaiga moodustamine võib omandiõiguse piirangut

leevendada, eriti arvestades, et piirangute talumise kompenseerimine on riigi poolt

tagasihoidlik. Talumiskohustuse hüvitamissätted on kehtivad ja nende piisavuse osas ei ole

hetkel vaidlust, mistõttu puudub alus nendega mittearvestamiseks või seada kahtluse alla

nende piisavus. Seega ei ole asjakohane ka kohtu hinnang, et hüvitamismeetmed on

tagasihoidlikud.

Halduskohus on vääralt leidnud, et kaebuse eesmärgiks on lisaks metsateatise saamisele ka

õigusselguse saavutamine ja omandiõiguse piirangute väljaselgitamine. Kaebaja suhtes

kohaldub hetkel LKS § 50 lg-s 4 sätestatud seaduse alusel moodustunud kaitsekord ning

sellest tuleb tal oma tegevuses juhinduda. Seega on õiguslik olukord ja omandiõiguse

piirangud praegusel hetkel selgelt tuvastatavad ning asjaolu, et olukord võib muutuda, ei tee

hetkel kehtivat olukorda ebaselgeks. Keskkonnaameti 29.06.2012 kirjas nr PVV 13-

7/12/16638-1 toodud ettepanekutest ei teki isikul õiguspärast ootust ega kohtumenetluses

kaitstavat nõuet püsielupaiga moodustamise osas kirjas määratud viisil ja ulatuses, kuna kiri ei

ole LKS § 10 lg 2 alusel ala kaitse alla võtmise suhtes eelhaldusaktiks. Kaebaja ei ole

vaidlustanud keelava märkega metsateatise andmist ega metsateatise menetluse peatamise

otsustusi.

LKS § 8 lg 1 eesmärk on tagada üldistes huvides kaitse alla võtmist vääriva ja vajava

loodusobjekti kaitse. LKS § 8 lg-s 1 sätestatud ettepanekut võib nimetada märgukirjaks

õigusakti vastuvõtmiseks. Märgitud teabe alusel otsustab haldusmenetluse algatamise asutus

omal initsiatiivil. Menetluse kestuse mõistlikkust hinnatakse konkreetse asja asjaoludest

tulenevalt ning asja keerukus võib õigustada ka menetluse kestust, mis esmapilgul näib liiga

pikk. Lisaks asja keerukusele tuleb arvestada, et püsielupaikade moodustamise ettepanekus

esitati 174 väike-konnakotka püsielupaika. Iga pesa tuleb kaitse alla võtta eraldi ja määrata

asjakohane kaitsekord. Alad ootavad oma järjekorda. Kohus ei ole selgitanud, miks ta pidas

vastustaja väiteid menetluse pikkuse sisustamisel tähtsusetuks.

Halduskohus on vääralt leidnud, et asjakohatud on viited riigi rahalise võimekuse osas. Kaitse

alla võtmised on riigile suur rahaline kulu. Seega tuleb kaitse alla võtmisel kaaluda ka riigi

rahalist võimekust. Mitu looduskaitseliste piirangutega kinnisasja riik igal aastal omandab,

sõltub riigieelarves selleks otstarbeks eraldatud rahasummast. Kohtu sekkumisel täitevvõimu

otsustusprotsessi läheks riigi eelarvepoliitika kujundamine mingis osas kohtu kätte, mida tuleb

vältida.

12. Metsatervenduse

OÜ

palub

10.02.2017

kirjalikus

vastuses

jätta

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Ebamõistlikult pika menetlusega rikutakse kaebaja

õigust kinnistu majandamisel ja sellest tulenevalt on kaebajal kaebeõigus. Tänaseks võib

olukord looduses olla juba muutunud ning puududa vajadus püsielupaiga moodustamiseks.

3-15-2656

9(10)

Seega on suur tõenäosus, et kaebaja kinnistu on kaotanud tähenduse püsielupaigana, kuid

sellest hoolimata piiratakse kaebaja õigusi 9-aastase menetluse kestel. Vastustaja viited

KeÜS-le on asjakohatud ega puutu praegusesse vaidlusesse. Kui püsielupaiga moodustamine

on mittesiduvaks „märgukirjaks“, siis jääb arusaamatuks, et miks samal ajal, kui „menetlust“

justkui vastustaja arvates ei toimu, ikkagi piiratakse kaebaja omandiõigust väljaspool LKS §

50 lg 2 p 4 sihtkaitsevööndit. Halduskohus on õigesti leidnud, et vastustaja peab vähima

mõistliku ajaga võtma vastu otsuse, kas moodustada püsielupaik või mitte, sest lisaks LKS §

50 lg 2 p 4 sihtkaitsevööndi piirangutele piiratakse menetluse ajal kaebaja omandiõigust ka

sihtkaitsevööndi väliselt „projekteeritava püsielupaiga piires“. Püsielupaiga moodustamise

menetluses peab olema otsus tehtud 28 kuu jooksul. Seega ei ole vabanduseks see, et

vastustajal on menetluses väidetavalt 174 väike-konnakotka püsielupaiga moodustamist.

Kaebaja ei pea kannatama vastustaja haldusvõimekuse puudumise tõttu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus lahendab esmalt Keskkonnaministeeriumi vastuapellatsioonkaebuse (I),

seejärel Metsatervenduse OÜ apellatsioonkaebuse (II) ning lõpuks jagab menetluskulud (III).

I

14. Keskkonnaministeeriumi vastuapellatsioonkaebusel ei ole alust ja see jääb rahuldamata.

Halduskohtu otsus on apelleeritud osas seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu põhjendustega, järgib neid ega pea vajalikuks kõiki põhjendusi üle korrata

(HKMS § 201 lg 4).

15. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajal on kaebeõigus ning kaebus pole eesmärgitu.

Kaebus ei ole esitatud avalikes huvides, vaid subjektiivsete õiguste kaitseks. Vaatamata juba

28.03.2008 esitatud püsielupaiga moodustamise ettepanekule ei ole vastustaja MTÜ

Kotkaklubi taotlust senini lahendanud. Kaebaja kinnistu jääb ettepanekust hõlmatud alale

ning kinnistult on leitud I kaitsekategooria linnuliigi (väike-konnakotka) pesa. Niisiis

otsustatakse LKS-i alusel toimuvas menetluses kaebaja omandiõiguse piirangute üle (vt ka

halduskohtu otsuse p 8.2). Kaebaja taotles 28.09.2015 haldusorganilt püsielupaiga küsimuse

ära otsustamist. Küsimust ei ole seni lahendatud. Olukorras, kus HMS § 5 lg 2 näeb ette

haldusmenetluse läbiviimise kohustuse mõistliku aja jooksul ning LKS § 91 lg 16 sätestab

loodusobjekti kaitse alla võtmise või sellest keelduva otsuse tegemise hiljemalt 28 kuu

möödumisel alates 01.05.2013, ei saa asuda seisukohale, et kaebajal puuduks oma

omandiõiguse

kitsenduste

selgitamiseks

kaebeõigus

või

kohustamiskaebus

oleks

eesmärgipäratu. Haldusorgani õigusvastase viivituse korral on puudutatud isiku kohane

õiguskaitsevahend kohustamiskaebuse esitamine kohtule ning praegusel juhul ei ole

õigusvastasest viivitusest tingitud kohustamiskaebuse esitamisel kaebeõiguse eelduseks ei

keelava metsateatise ega metsateatise menetluse peatamise vaidlustamine.

16. Eelnevas punktis märgitud seisukohti ei väära ka 30.01.2017 jõustunud määrus nr 39, sest

ehkki kaebajal on nüüd määruse nr 39 § 2 järgi õigus taotleda hüvitist kaitstava loodusobjekti

sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute järgimise eest, ei muuda

see asjaolu ometi enam kui 9 aastat vältavat haldusmenetlust mõistlikuks ega õiguspäraseks.

LKS ega ükski teine õigusakt ei sätesta, et püsielupaiga moodustamise küsimus võibki jääda

teadmata ajaks lahenduseta, tekitades nii kinnisasja omanikus kindlusetust ja õigusselgusetust.

17. Põhimõtteliselt võib menetlusaega pikendada nii menetluse keerukus (erinevad

menetlusetapid, menetlusosaliste paljusus jne) kui ka riigi rahaline võimekus. Praeguse

vaidluse puhul aga on menetluse pikkus ületanud igasuguse mõistlikkuse piiri (HMS § 5 lg 2),

3-15-2656

10(10)

mistõttu ei ole need argumendid asjakohased. LKS § 91 lg-st 16 nähtub seadusandja

prognoos, et loodusobjekti kaitse alla võtmise küsimuse otsustamine võiks aega võtta mitte

rohkem kui 28 kuud. 9-aastane menetlus ületab seda aega kordades. Halduskohus on

põhjendatult viidanud looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjale (tl 24p),

kus on märgitud, et 28 kuud on piisav aeg otsustamaks, kas ja mis ulatuses võtta loodusobjekt

kaitse alla. Selle aja jooksul on põhimõtteliselt võimalik teostada ekspertiis, korraldada avalik

väljapanek ja arutelu ning vormistada lõplik otsus, kas loodusobjekt kaitse alla võtta või mitte.

Seletuskirja kohaselt on arvestatud ka suurte kaitse alla võetavate territooriumide osas

toimuvate menetluste kestusega, milleks võib olla mitu aastat. Õige on halduskohtu järeldus,

et seadusandja pidi sellist tähtaega sätestades arvestama lisaks menetluse pikkuse

realistlikkusele ka haldusressursiga ja riigi rahaliste võimalustega. Asjakohatud on vastustaja

viited looduskaitselise piiranguga kinnisasjade omandamisega seonduvalt riigi rahalistele

võimalustele, sest praeguses asjas ei ole kaebaja esitanud taotlust looduskaitselise piiranguga

kinnisasja võõrandamiseks riigi poolt. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu

seisukohaga, et asjas ei nähtu ühtegi objektiivset põhjust, miks praegusel juhul tuleks

nõustuda, et menetluse kestus nüüdseks juba 9 aastat on mõistlik.

II

18. Metsatervenduse OÜ apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Halduskohus

on alusetult arvanud kaebaja põhjendatud ja kantud menetluskuludest maha kaebuse

koostamisega seonduvad menetluskulud, mis arve nr 1524 (tl 82-82p) aruandest nähtuvalt on

otseselt olnud seotud kaebuse koostamisega, kuid halduskohus on kulud lugenud ekslikult

kantuks haldusmenetluses. Arvest nähtuvalt alustas advokaat kaebuse koostamist kohtule

18.09.2015 ning see jätkus 21.09.2015, 22.09.2015 ja 24.09.2015. 23.10.2015 toimus kaebuse

täiendamine ja kohtule esitamine. Kokku on advokaat kaebuse koostamiseks arve aruande

kohaselt kulutanud 9,25 tundi, mis ringkonnakohtu arvates on mõistlik ja tavapärane sarnaste

vaidluste puhul. Halduskohtu seisukoht, et kõik tööd enne 23.10.2015, mil toimus kaebuse

esitamine kohtule, olid seotud haldusmenetlusega, mitte kohtumenetlusega, ei tugine tõendil,

s.o arvel nr 1524. Arvelt nähtub haldusmenetlusega seonduv kulu üksnes 0,75 tunni ulatuses

28.09.2017, mil toimus nõude koostamine Keskkonnaministeeriumile haldusakti andmiseks.

19. Eelneva alusel tuleb Metsatervenduse OÜ apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu

otsuse resolutsiooni p 2 tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskuluna kokku 1362 eurot ja 50 senti (1347

eurot ja 50 senti õigusabi kulu + 15 eurot riigilõiv).

III

20. Et ringkonnakohus rahuldab Metsatervenduse OÜ apellatsioonkaebuse ja jätab

rahuldamata Keskkonnaministeeriumi vastuapellatsioonkaebuse, tuleb vastustajalt mõista

kaebaja kasuks HKMS § 108 lg 1 alusel välja ka apellatsiooniastme menetluskulud.

Apellatsiooniastmes on kaebaja kandnud kulusid õigusabile 715 eurot ja tasunud riigilõivu 15

eurot (tl 119-123). Menetluskulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud ning nende suurus

ringkonnakohtu hinnangul mõistlik ja põhjendatud. Eelöeldu tõttu tuleb vastustajalt mõista

kaebaja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud kokku 730 eurot. Vastustaja

menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel vastustaja enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)