3-16-999/41 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(15)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.09.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-999

Haldusasi

S.K.i

kaebus

Tallinna

Linnavalitsuse

13.04.2016

korralduse nr 544-k tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja: S.K., volitatud esindaja v-adv Martin Männik

Vastustaja: Tallinna linn, volitatud esindaja Eva Vanamb

Kolmas isik: OÜ Goldman, volitatud esindaja v-adv Kristi

Rande

Kolmas isik: Savikullaliivaaugu OÜ, volitatud esindaja v-

adv Kristi Rande

Kolmas isik: OÜ Urban Management, volitatud esindaja

v-adv Kristi Rande

Kolmas isik: T.P., volitatud esindaja v-adv Kristi Rande

Kolmas isik: Melius OÜ, volitatud esindaja v-adv Kristi

Rande, seaduslik esindaja Martin Laasma

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistungil, 24.08.2017

Resolutsioon

1. Jätta rahuldamata kolmandate isikute taotlus jätta

avalikes huvides esitatud kaebus läbi vaatamata.

2. Jätta avalikes huvides esitatud kaebus rahuldamata.

3. Jätta subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus

rahuldamata.

4. Mõista S.K.ilt (ik xxxxxxxxxxx) Savikullaliivaaugu

OÜ (reg kood 12184927) kasuks menetluskuluna välja

3408,60 eurot.

5. Jätta

rahuldamata

kaebaja

taotlus

tema

menetluskulude väljamõistmiseks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 25.10.2017

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule.

Kui

apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib

asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus

kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14

päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest

arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

2(15)

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2013 korraldusega nr 1397-k otsustati algatada OÜ Urban

Management taotluse alusel Saviliiva tee 2a, 4b ja 8d kinnistu ning lähiala detailplaneeringu

koostamine. Detailplaneering võeti vastu Tallinna Linnavalitsuse 12.11.2014 korraldusega nr

1728-k ning kehtestati Tallinna Linnavalitsuse 13.04.2016 korraldusega nr 544-k „Saviliiva tee

2a, 4b ja 8d kinnistu ning lähiala detailplaneeringu kehtestamine Haabersti linnaosas“ (edaspidi

ka DP).

2. 23.05.2016 saabus kohtule S.K.i kaebus Tallinna Linnavalitsuse 13.04.2016 korralduse nr 544-

k tühistamiseks.

3. 25.05.2016 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tallinna linna

ning kaasas kolmandate isikutena menetlusse OÜ Urban Management, Osaühingu Goldman,

Savikullaliivaaugu OÜ, T. P. ning Keskkonnaministeeriumi.

4. Keskkonnaministeeriumi

volitatud

esindaja

Maa-amet

taotles

20.06.2016

Keskkonnaministeerium haldusasja menetlusest kõrvaldamist.

5. Tallinna Halduskohtu 21.10.2016 määrusega kõrvaldas kohus Keskkonnaministeeriumi

haldusasja menetlusest ning kaasas kolmanda isikuna Melius OÜ.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

6. Kaebaja leiab, et Tallinna Linnavalitsuse 13.04.2016. a korraldus nr 544-k on õigusvastane ja

riivab tema subjektiivseid õigusi. Samuti on kaebus esitatud avalikes huvides.

7. Praegusel ajal on Saviliiva tee tupiktänav ning seetõttu äärmiselt madala liikluskoormusega.

Seega on ka liiklusega seonduv müratase madal ning liiklusohutusega suuri probleeme ei ole.

Detailplaneeringu elluviimine, mille käigus ühendatakse Saviliiva tee rajatava Korese tänavaga,

muudab eelnevalt kirjeldatud olukorda aga kardinaalselt ja Saviliiva teest saab intensiivse

liikluskoormusega transiittänav. Saviliiva teed hakkavad kasutama nii rajatava elurajooni 36

perekonda kui ka teised inimesed, kuna teede ühendamisega hakkab kõige lühem ühendustee

Vana-Rannamõisa tee ja Vabaõhumuuseumi tee vahel kulgema läbi Saviliiva tee.

Transiittänavaks muutmine toob kaasa liiklusmüra taseme tõusu ning see omakorda halvendab

kohalike elanike tervist ja elukeskkonda. Kuivõrd Saviliiva tee on transiittänavaks äärmiselt

ebasobiv, kaob tänava elanikel, sh kaebajal, võimalus kodutänaval ohutult liigelda.

Kaebaja hinnangul ei avalda vastustaja poolt kavandatud liiklusohutusmeetmed liiklejatele

piisavalt mõju. Detailplaneeringu seletuskirjast (eelkõige punktist 4) järeldub, et isegi kui Vana-

Rannamõisa teel ja tulevasel Korese tänaval on erinevaid liiklusohutusmeetmeid planeeritud, siis

Saviliiva teele neid ette nähtud ei ole. Kuivõrd Saviliiva tee osas ei ole detailplaneeringu

elluviimisel mingeid liiklusohtusmeetmeid ette nähtud, ei ole kahtlust, et see halvendab oluliselt

3(15)

ka liiklusohtust. Samuti on üldse kaheldav, millisel määral liiklusohutusmeetmed (nt piirkiiruse

piiramine) linnakeskkonnas üldse reaalset mõju avaldavad.

Kaebaja leiab, et vastustaja poolt viidatud linnatänavate standard ei ole täitmiseks kohustuslik

õigusakt, vaid pelgalt soovitus. Olukorras, kus Saviliiva tee on niigi alaliselt olnud 250 meetrit

pikk, ületades sellega vastustaja poolt viidatud standardis soovitatud tupiktänava pikkust, puudus

vastustajal mistahes takistus jätta Saviliiva tee ühendamata Korese tänavaga, nagu soovisid

Saviliiva tee elanikud. Vastustaja väide selle kohta, et Saviliiva tee tuleb ühendada ümbritseva

tänavavõrguga, kuna see on avalikult kasutatav tee, ei arvesta sellega, et Tallinna linna

üldplaneeringu kohaselt ei olnud antud piirkonnas ette nähtud elamupiirkonna sellises mahus

tihendamist, seega ka liikluskoormuse ulatuslikku suurendamist.

8. Korralduse p-s 7.6. esitatud väide, et kavandatava tegevusega ei kaasne olulist liikluskoormuse,

õhusaaste ega müratasemete suurenemist, on väär. Liikluskoormuse suurenemisega kaasneb

paratamatult ka õhusaaste ja üldise mürataseme märkimisväärne suurenemine.

9. Kaebaja hinnangul on vastustaja otsuse tegemisel teostanud kaalutlusõigust ebapiisavalt ja

seetõttu on korraldus õigusvastane. Sisuliselt ainuke põhjendus juurdepääsu rajamiseks Saviliiva

tee kaudu seisneb seletuskirja järgi selles, et kaotada ära senine tupiktänav ja ühendada see

piirkonna ülejäänud tänavate võrgustikuga. Seda hoolimata asjaolust, et see toob kaasa negatiivse

tagajärje Saviliiva tee elanikele, sh kaebajale.

Kaebaja hinnangul on mitmeid võimalikke alternatiive, mis aitavad vältida Saviliiva tee

transiittänavaks muutumist, kuid tagavad ühtlasi planeeringuala tulevaste elanike õigustatud huvi

kodukohale juurdepääsuks. Nii oleks võimalik paigutada tulevase Korese tänava keskele

teetamm, rajada uus tänav Vabaõhumuuseumi tee 63 piirnevale alale või lahendada juurdepääs

Saviliiva tee 14c ja Vana-Rannamõisa tee 10c kinnistute kaudu.

10. Tallinna linna üldplaneeringust tuleneb, et avalikes huvides on Õismäe raba säilitamine

puhke- ja virgestusalana, eesmärgiga säilitada raba ja sellega piirnev ala, kaitsta lindude ja

loomade pesituskohti, luua õpilastele ja teistele loodushuvilistele võimalus tutvuda linnas

tavapäratu looduskooslusega. Kuivõrd keskkonnamõju jäeti hindamata ning seetõttu võidakse

eelnimetatud avalikku huvi kahjustada, rikub korraldus ka avalikke huve. Olukorras, kus kaitset

vajava looduskeskkonna (Õismäe raba) kõrvale rajatakse elamurajoon 24 elamu ja 36 abihoonega

ühes seda teenindava infrastruktuuriga, tekib põhjendatud kahtlus võimaliku olulise

keskkonnamõju tekkeks.

Algatamise korralduse punktis 7.4 on viidatud, et ekspertiisi kohaselt ei mõjuta elamuehitusega

seotud ala kuivendamine Õismäe raba taimestikku ega veerežiimi, kuna raba kraavid ei ole

otseselt seotud planeeringuala kuivendusvõrguga. Samas jääb ebaselgeks, millisele ekspertiisile

viidatakse, kuna algatamise korraldusest otseselt ei nähtu, et läbi oleks viidud ekspertiis võimalike

negatiivsete mõjude hindamiseks. Ülejäänud eelhinnangus toodud põhjendused on kaebaja

arvates pealiskaudsed ning põhjalikumalt analüüsimata.

Kaebaja

leiab,

et

keskkonnamõju

strateegilise

hindamise

alustamise

korral

oleks

detailplaneeringu menetluse lõplik tulemus olnud erinev ning pole välistatud, et korraldus oleks

jäänud andmata. Järelikult mõjutas keskkonnamõju strateegilise hindamise alustamata jätmine

planeerimismenetluse lõplikku tulemust.

4(15)

11. Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2013 korralduse nr 1397-k vastuvõtmise ajal, mille punktiga 7

otsustati mitte algatada keskkonnamõju strateeglist hindamist, kehtinud KeHJS § 3 p 1 ja § 5

kohaselt tulnuks keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) algatada. KeHJS § 33 lg 1 p 3

kohaselt tuleb KSH viia läbi, kui kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga,

lähtudes KeHJS § 6 lõigetes 2–4 sätestatust. KeHJS § 6 lg 2 p 22 kohaselt on olulise

keskkonnamõjuga ka muu tegevus, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju. Vabariigi

Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda

keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ § 13 p 2 kohaselt tuleb

kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust elurajooni projektide arendamisel.

Antud juhul ei ole detailplaneeringu puhul nõuetekohaselt kaalutud keskkonnamõju hindamise

vajalikkust ja on jäetud põhjendamatult keskkonnamõju hindamata.

Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et KSH korraldamine ei olnud kohutuslik, tuleb vastavalt

KeHJS § 33 lg 2 p-le 1 detailplaneeringu elluviimisega kaasnevat keskkonnamõju vajaduse korral

hinnata ka siis, kui üldplaneeringus tehakse muudatusi. Antud juhul see vajadus esines.

12. Kaebaja leiab, et detailplaneering on vastuolus Tallinna linna üldplaneeringuga. Vaidlusaluse

detailplaneeringu seletuskirja p-i 3 kohaselt on detailplaneeringu ala juhtotstarve väikeelamu ala

koos kõrghaljastuse säilitamisega ehk põhiliselt ühepere- ja ridaelamute, samuti üksikute

väiksemate 3-4 korruselistele elamutele mõeldud ala. Olemasolevate väikeelamute piirkonna

tihendamine korterelamutega ei ole soovitav. Arvestades, et detailplaneeringuga kavandatakse

moodustada 24 elamumaa ja 6 transpordimaa krunti ning määrata ehitusõigus 12 kuni 2

maapealse korrusega üksikelamu, 12 kuni 2 maapealse korrusega kahe korteriga elamu ja 36

abihoone ehitamiseks, on detailplaneering vastuolus kehtiva Tallinna linna üldplaneeringuga,

kuna sellega ei nähta ette vaid üksikute elamute ehitamist, vaid olemasoleva elamupiirkonna

olulist tihendamist.

Olukorras, kus planeeringulahenduse kohaselt on kavas seni kasutuseta metsaala hoonestada ning

planeeringu elluviimiseks on vaja likvideerida 2 II, 191 III väärtusklassi puud ja 129 IV

väärtusklassi puud ja ohustatud on 6 II, 27 III ja 6 IV väärtusklassi puud, ei ole

detailplaneeringuga tagatud vastuolus Tallinna linna üldplaneeringu nõuetega kõrghaljastuse

säilitamine.

13. Vastustaja poolt viidatud Tallinna Linnavolikogu 16.11.2006 otsusega nr 329 kinnitatud

„Tallinna parkimise korralduse arengukava aastateks 2016-2014“ eesmärgiks on otstarbeka

parkimispoliitika eesmärkide kindlaksmääramine, mis haakuksid linna transpordipoliitika

eesmärkidega pikemaks ajaperioodiks ja meetmete tuvastamine, mis võimaldaksid realiseerida

strateegilisi

eesmärke,

mitte

„korterelamu“

defineerimine.

Pelgalt

see

asjaolu,

et

detailplaneeringu vormistamise täpsustatud nõuded ja Rahandusministeeriumi koostatud

soovituslik juhend defineerivad korterelamu kui vähemalt kolme ja enama korteriga elamu, ei

tähenda, et 2 maapealse korrusega kahe korteriga elamu ei oleks Tallinna linna üldplaneeringu

kui õigusakti mõttes korterelamu. Seega olukorras, kus Tallinna üldplaneering ei soovita

väikeelamute piirkondade tihendamist korterelamutega, on detailplaneering vastuolus Tallinna

linna üldplaneeringuga. Olukorras, kus detailplaneering on vastuolus Tallinna linna

üldplaneeringu lahendusega ja selles ei ole üldse motiveeritud, millised ülekaalukad huvid

5(15)

tingivad detailplaneeringuga Tallinna üldplaneeringu lahenduse muutmise, on see õigusvastane

ja tuleb juba ainuüksi seetõttu tühistada.

14. Kaebaja hinnangul ei saanud Tallinna linn detailplaneeringu kehtestamisel lähtuda Haabersti

linnaosa üldplaneeringust. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud haldusasjas nr 3-3-1-88-

15, et koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui

õigusakti, kuna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja

on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Seega pidi Tallinna linn detailplaneeringu

menetlemisel lähtuma Tallinna üldplaneeringust kui õigusaktist, mitte kehtestamata Haabersti

linnaosa üldplaneeringust. Samas tuleneb ka Tallinna Linnavolikogu 20.04.2017 otsusega nr 40

kehtestatud Haabersti linnaosa üldplaneeringu motiividest, et üldplaneering tagab väljakujunenud

pereelamupiirkondade säilimise, võimaluse rajada nende lähiümbrusse kaubandus, teenindus- ja

sotsiaalobjekte ning vältida pereelamupiirkondade tihendamist korterelamutega. Seega ei ole

detailplaneering

kooskõlas

ka

käesolevaks

ajaks

kehtestatud

Haabersti

linnaosa

üldplaneeringuga.

Vastustaja seisukoht

15. Vastustaja on seisukohal, et detailplaneering ja selle kehtestamise otsus on õiguspärane ning

kaalutlusvigadeta. Kohalik omavalitsus ei ole otsuse tegemisel oma pädevuse piire

detailplaneeringu menetluse käigus ületanud ning on arvestanud huvitatud isikute seisukohtade

ja õigustega. Planeerimismenetlus on läbi viidud korrektselt ning seda kinnitas ka Harju

maavanem planeeringule heakskiidu andmisel.

16. Avalikust huvist lähtudes on oluline, et uued kavandatud avalikult kasutavad teed ühendaksid

olemasolevaid tänavavõrke, hajutaksid liikluskoormust kogu piirkonnas ja teenindaksid ka teisi

piirkonna elanikke. Detailplaneeringu kehtestamisel on arvestatud kohalike elanike

elukorraldusega ning vastustaja hinnangul ei saa elanikud eeldada, et liikluskoormus ja

elukeskkond aja jooksul ei muutu. Menetluse käigus on liiklusest tulenevate mõjutustega eraldi

tegeletud ning nähtud ette nende vähendamise meetmeid. Tulenevalt asjaolust, et Saviliiva tee on

suhteliselt kitsas, detailplaneeringu alusel rajatav Korese tänav on kavandatud käänuline ning

tõstetud ristmikega, ei ole tõenäoline, et olemasolevad piirkonna elanikud hakkaksid tänasest

erinevalt, juurdepääsuna Veerise ja Loigu tänava asemel, kasutama Saviliiva teed.

Tiheasustusalale maksimaalselt 36 perekonna ja nendega kaasnevate autode lisandumine, ei ole

käsitletav ulatusliku liikluskoormuse kasvuna.

Kui isik valib elukohaks linna või muu tiheasustusega asula, peab ta põhimõtteliselt leppima

väiksema privaatsusega, suurema liikluse ja tihedama hoonestatud elukeskkonnaga.

Detailplaneeringukohaste hoonete ehitamisel liikluskoormus Saviliiva teel tõuseb, kuid kaebuses

toodud väide, mille kohaselt hoonete väljaehitamise tulemusena lisandub 500-600 autot on

ilmselgelt liialdus ning väide on paljasõnaline.

17. Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud „Tallinna üldplaneeringu“

(edapidi ka Tallinna ÜP) kohaselt on antud ala juhtotstarve perspektiivne väikeelamu ala koos

kõrghaljastuse säilitamisega ehk põhiliselt ühepere- ja ridaelamutele, samuti üksikutele

väiksematele 3-4-korruselistele elamutele mõeldud ala, kus võib paikneda elamupiirkonda

6(15)

teenindavaid asutusi ja väiksemaid kaubandus-teenindusettevõtteid. Olemasolevate väikeelamute

piirkondade tihendamine korterelamutega ei ole soovitatav.

Saviliiva tee 2a, 4b ja 8d kinnistu ning lähiala detailplaneeringuga nähakse ette kokku

kaheteistkümne kuni 2 maapealse korrusega üksikelamu, kaheteistkümne kuni 2 maapealse

korrusega kahe korteriga elamu ja kolmekümne kuue abihoone ehitamiseks.

Oma olemuselt on ka 2-korruseline kahe korteriga elamu ehk kahe korteriga pereelamu Tallinna

ÜP mõistes väikeelamu. Vastavalt Tallinna Linnavolikogu 16.11.2006 otsusega nr 329 kinnitatud

„Tallinna parkimise korralduse arengukava aastateks 2006-2014“ punkti 4.2.5 tabeli 2 kohaselt

liigitatakse kahe korteriga elamu samuti väikeelamute kategooriasse. Selline on olnud ka Tallinna

linna läbiv praktika ja tõlgendus Tallinna ÜP-le. Korterelamu tähistatakse detailplaneeringutes

EK tähisega ja detailplaneeringu vormistamise täpsustatud nõuetest tuleneb, et korterelamu on

kahekorruseline enam kui 8 korteriga elamu või vähemalt kolmekorruseline mitme korteriga

elamu. Rahandusministeeriumi koostatud soovitusliku juhendi „ruumilise planeerimise

leppemärgid 2013 - DP leppemärgid“ kohaselt on korterelamu kolme ja enama korteriga, ühise

sissepääsu ja trepikojaga elamu. Seega on korterelamu nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse

käsitluse ja praktika kohaselt erinev mõiste kui kahe korteriga elamu.

Ka Haabersti üldplaneeringu (Tallinna Linnavolikogu 20.04.2017 otsusega nr 40 kehtestatud)

järgi ei ole korterelamu pereelamu, kaksikelamu ega ridaelamu. DP seletuskirja punktis 3.1 on

täpsustatud, et juurdepääsutee äärde on kavandatud kahe korteriga pereelamud ja planeeritud ala

servadesse üksikelamud. Arvestades, et detailplaneeringu koostamise ajal oli Haabersti linnaosa

üldplaneering juba vastuvõetud seisundis, on igati põhjendatud ja mõistlik arvestada

detailplaneeringute koostamisel antud dokumendiga.

Eeltoodust tulenevalt on käesoleval juhul tegemist Tallinna ÜP mõistes väikeelamute

kavandamisega. Tallinna ÜP kohaselt ei ole väikeelamute piirkondade tihendamine üksnes

korterelamutega soovitatav. Seega on detailplaneeringus määratud ehitusõigus nii Tallinna ÜP

kui ka Haabersti linnaosa üldplaneeringuga kooskõlas ning korterelamuid alale ei ole kavandatud.

18. Kaebaja väitel sai ta tugineda Tallinna linna kehtivale üldplaneeringule, mille kohaselt

kõrghaljastus säilitatakse ning väikeelamute piirkonda ei tihendata. Vastustaja antud seisukohaga

ei nõustu. Perspektiivse väikeelamute ala all ei ole Tallinna ÜP-s mõeldud, et ala säilib

hoonestamata. Tallinna ÜP ei määranud detailplaneeringu ala haljasalade alaks ega reservalaks,

vaid selgelt väikeelamute alaks, seega ei saanud kaebaja sellest kuidagi järeldada, et ala kunagi

ei hoonestata.

19. Vastustaja on detailplaneeringu menetluses nii kaebaja kui teiste isikute vastuväiteid

põhjalikult analüüsinud ja kaalunud ning nendest lähtudes ka detailplaneeringu lahendust osaliselt

muutnud. Näiteks lisati teede- ja tehnovõrkude lepingusse huvitatud isikule kohustus ehitada välja

väljapoole planeeringuala jääv Saviliiva tee äärne kõnnitee. Lisaks muudeti detailplaneeringu

realiseerimise järjekorda, et vähendada ehitusaegset transporti Saviliiva teel ning täpsustati

nõudeid kõnnitee valmimise osas. Vastuväidetele tuginedes täiendati detailplaneeringu lahendust

ja nähti ette transpordimaa (krunt pos 26), mis loob võimaluse perspektiivseks otseühenduseks

Vana-Rannamõisa teele läbi Saviliiva tee 14c maaüksuse, millele koostatakse detailplaneering

7(15)

parima teekoridori lahendamiseks. Planeeringu muudatus ning piirkonda tekkiv paralleelne

teedevõrgustik loob eeldused Saviliiva tee liikluse vähenemiseks.

Ettepanekute osas, mida ei arvestatud, on antud vastustaja poolt põhjalikud selgitused. Vastavalt

Eesti Standardile EVS 843:2003 „Linnatänavad“ (edaspidi standard) on juurdesõidutee soovitav

rajada ringteena. Samuti on vastuskirjades viidatud, et elurajoonides on mõistlik ette näha

juurdepääsud erinevatest külgedest, et liikluskoormust hajutada, st Tallinna linna jaoks on oluline

luua terve piirkonna vajadusi rahuldav teedevõrgustik (st sõidu-ja kõnniteed). Umbtee puhul peab

tee lõpus olema päästeteenistuse ja hooldeliikluse sõiduki ümberpööramise võimalus, mida antud

juhul ei ole võimalik tagada ning umbtee suurim lubatud pikkus on 150 meetrit. Saviliiva tee

pikkus hargnemiseni on umbes 250 meetrit ning kuni Saviliiva tee 6a kinnistuni umbes 450

meetrit. Vastustaja nõustub kaebajaga selles, et standardid on soovitusliku iseloomuga, kuid see

ei tähenda, et kaalutlusotsuse tegemisel nendele tuginemine oleks keelatud. Riigikohus on

lahendis nr 3-1-1-7-10 märkinud, et (30. juunini 2015 kehtinud) ehitusseaduse (EhS) § 3 lg-s 1

sätestatud kohustust järgida ehitamisel head ehitustava ja tagada ehitise ohutus täidab üksnes isik,

kes järgib ehitamisel ohutusnõudeid, st nõudeid, mis on ehitamise valdkonna spetsiifika tõttu

sätestatud lisaks õigusaktidele ka soovituslikku tähendust omavates aktides. Eeltoodust tulenevalt

saab öelda, et standardite järgmine on hea ehitustava, seega tuleb arvestada ka standardites toodud

nõuetega.

20. Vastustaja

ei

nõustu

kaebaja

seisukohaga,

et

detailplaneering

ei

näe

ette

liiklusohutusmeetmeid Saviliiva teel. Vastustaja selgitab, et liiklusohutusmeetmed Saviliiva teel

puuduvad detailplaneeringus seetõttu, et Saviliiva tee ei jää detailplaneeringu alasse. Saviliiva tee

ohutusmeetmeid käsitletakse tee ehitusprojekti koostamisel.

Savikullaliivaaugu OÜ, Osaühing Goldman ja T.P. on võtnud 27.05. 2015 sõlmitud lepinguga nr

3-7/104 kohustuse muuhulgas rajada väljapool planeeringuala asuva Saviliiva tee äärde kõnnitee.

Seega saavad jalakäijad ohutult rajatavat kõnniteed kasutada.

Vastustaja leiab, et detailplaneeringust tulenev liikluskoormuse tõus ei riku detailplaneeringuga

kavandatu realiseerimisel kaebajate subjektiivseid õigusi määral, mida oleks võimalik pidada

õigusvastaseks. Kaebuse esitaja on saanud kasutada oma protsessiõigusi detailplaneeringu

koostamisel ja seeläbi olnud planeeringu koostamisse kaasatud. Liiklusintensiivsusest tingitud

probleemide tekkimisel on linnal erinevaid liikluskorraldust ja -koormust muutvaid võimalusi

(liiklusmärgid, kiiruspiirangud, tõstetud ristmikud jms), millest mitmete kasutamise näeb ette ka

juba kehtestatud detailplaneering. Linnakeskkonnas on elanikel suurem talumiskohustus ning

isikud peavad arvestama suurema liikluskoormusega ja olukorraga, et liiklemine võib eriti

tipptunnil võtta tavapärasest rohkem aega.

21. Vastustaja nõustub kaebuses toodud seisukohaga, et keskkonnamõju tuli kaaluda ja seda on

Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2013 korralduses nr 1397-k ka tehtud. Antud juhul ei kavandatud

detailplaneeringus

tegevusi,

mis

kuuluksid

keskkonnamõju

hindamise

ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga

tegevuste loetellu. Tallinna Linnavalitsuse korralduse punktis 7 (st punktid 7.1-7.9) on välja

toodud Saviliiva tee 2a, 4b ja 8d kinnistu ning lähiala detailplaneeringu keskkonnamõju

strateegilise hindamise algatamata jätmise põhjendused. Selles osas jääb vastustaja jätkuvalt

nende seisukohtade juurde.

8(15)

Kolmandate isikute seisukoht

22. Kolmandad isikud leiavad, et kaebuses esitatud väited on paljasõnalised ega tugine tegelikele

asjaoludele. Erinevalt kaebajast on detailplaneering kolmandate isikute hinnangul täielikult

kooskõlas nii Tallinna ÜP kui ka Haabersti linnaosa üldplaneeringuga. Olukorras, kus

üldplaneeringu järgi võiks alale põhimõtteliselt lisaks ühepere- ja ridaelamutele ehitada ka

üksikuid

väiksemaid

3-4-korruselisi

elamuid,

teenindavaid

asutusi

ja

kaubandus-

teenindusettevõtteid, ei ole üksnes 24 maksimaalselt 2-korruselise ühe- ja kahepereelamu

ehitamine vastuolus üldplaneeringuga ega tihenda olemasolevat elupiirkonda oluliselt ega muuda

ka ala juhtotstarvet. Kuivõrd detailplaneeringus puuduvad vastuolud viidatud üldplaneeringutega,

ei ole vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel kaebaja huvisid ega ka menetlusnorme rikutud.

23. Kaebaja põhiväited seonduvad peamiselt asjaoluga, et Saviliiva tee muutmisel umbtänavast

transiittänavaks tõuseb liikluskoormus ning ei ole tagatud ohutu liiklemine just kõnnitee

puudumise tõttu. Sama seisukohta väljendas kaebaja ka põhiargumendina 30.01.2015 avaliku

väljapaneku tulemusi tutvustaval arutelul. Eeltoodust tulenevalt on planeerimismenetluse käigus

arvestatud kaebaja vastuväidetega ning tagatud kõnnitee rajamine ka ülejäänud Saviliiva teele, sh

sinna, kus asub kaebaja elukoht, mistõttu kaebaja väited tema isiklike õiguste rikkumise ja

liiklusohu kohta on alusetud.

Kolmandate isikute ja vastustaja vahel sõlmitud lepingu nr 3-7/104 kohaselt on kolmandad isikud

kohustatud lisaks detailplaneeringu alal asuvate teede väljaehitamisele tagama ka väljapoole

planeeringu ala jääva Saviliiva tee äärse kõnnitee väljaehitamise kuni Vana-Rannamõisa teeni ja

osalema Mirta tn 43 kinnistule piirkonna mänguväljaku rajamises. Seega on kolmandad isikud

võtnud lisakohustuse ca 265m ulatuses kõnnitee väljaehitamiseks väljapoole planeeringu ala.

24. Vastavalt elanike ettepanekutele on planeeringulahendust täiendatud ja ette on nähtud

täiendav transpordimaa krunt, mis loob võimaluse perspektiivseks otseühenduseks Vana-

Rannamõisa teele läbi Saviliiva tee 14c maaüksuse, millele koostatakse detailplaneeringut

(detailplaneeringu seletuskiri, p. 7.7). Ühtlasi on põhjust eeldada, et põhiline liiklusvoog hakkab

kulgema planeeritud ala ja Vabaõhumuuseumi tee vahel (mitte mööda Saviliiva tee läbimurret),

kuna lasteaed ja kool ning parem juurdepääs linnakeskusele paiknevad nimetatud marsruudil.

25. Kaebaja järeldused, et liiklusohutusmeetmed ei avalda liiklejatele piisavat mõju, on äärmiselt

meelevaldsed. Liikluseeskirjadest kinnipidamine on tagatav liiklusjärelevalvega ning kaebaja

nägemus liikluse välistamisest tema elukohaga piirneval alal ei ole kohane meede isiklike õiguste

ja huvide kaitseks. Kaebaja elukoha läheduses on liikluskiiruse maandamiseks planeeritud

tõstetud ristmik. Lisaks on kaebajal võimalus väljuda elukohast ka n-ö teiselt poolt maja, kuna

kaebaja omab enda krundilt väljapääsu mõlemale poole ehk kahe tänava kaudu. Seega juhul, kui

kaebaja hoolimata kõigist meetmetest liiklusohutuse tagamiseks detailplaneeringu alal on siiski

mures enda turvalisuse pärast, on tal võimalik väljuda ja liigelda ka teisel pool tema krunti asuva

tänava kaudu.

26. Kaebaja väide arendaja ja kohalike elanike kokkuleppest tupiktänava säilitamiseks ei vasta

tõele. Tegemist oli üksnes arutlusel olnud lahendusega, kuid kokkulepe jäi erinevatel

objektiivsetel põhjustel (umbtee lõpus peab olema päästeteenistuse ja hooldeliikluse sõiduki

ümberpööramise võimalus; suurim umbtee pikkus võib standardi kohaselt olla 150m, kuid

9(15)

kaebaja pakutud lahenduse kohaselt oleks see ca 450m, mistõttu sellise lahenduse korral ei oleks

tagatud ei päästeautode parim ligipääs ega vastavus väljatöötatud standarditele) saavutamata.

27. Kokkuvõtvalt asuvad kolmandad isikud seisukohale, et kaebaja väited seoses väidetava

liiklusohutuse ja liikluskoormuse suurenemisega on paljasõnalised ja alusetud ning

detailplaneeringu kehtestamisel on vajalikul määral arvestatud esitatud vastuväidetega ning

võetud kasutusele piisavalt meetmeid viidatud probleemide lahendamiseks. Korralduse

seletuskirjas on piisavalt selgitatud ja põhjendatud detailplaneeringus ettenähtud lahenduste

optimaalsust ning kõigi huvide võrdset arvestamist. Kaebaja isiklikest huvidest ajendatud soov

säilitada tema elukohas senine liikluskoormus ja vähese müraga elukeskkond, ei saa olla aluseks

korralduse tühistamisele. Kõik kaebuses esitatud vastuväited on ka planeerimismenetluses

käsitlemist leidnud, sh osaliselt on kaebaja ettepanekute ja väidetega ka arvestatud. Vastustaja on

kõiki kaebaja püstitatud küsimusi ja probleeme otsustuse vastuvõtmisel põhjalikult kaalunud ning

oma otsustusi ammendavalt motiveerinud.

28. Puutuvalt kaebaja populaarkaebuse esitamisega asuvad kolmandad isikud seisukohale, et

kaebaja ei ole populaarkaebuse esitamise õigust piisvalt põhjendanud. Populaarkaebuse esitanud

isik peab ära põhjendama, miks riivab planeering avalikke huve ja millist õigusakti sätet

planeeringu menetlemisel või kehtestamisel on avalikkuse kahjuks rikutud. Eelnimetatud

asjaolusid esitatud kaebusest aga ei nähtu. Kolmandad isikud leiavad, et selles osas tuleb kaebus

jätta läbi vaatamata.

29. Kolmandad isikud leiavad, et kaebaja etteheited keskkonnamõju hindamata jätmise osas on

alusetud. Käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis tingiksid KSH vajalikkuse. Vastustaja on

vastuses kaebusele selgitanud hindamise algatamata jätmist, sh viidates konkreetsetele

uuringutele ja eksperthinnangutele, mis võeti arvesse vastava otsustuse tegemisel. Viidatud

hinnangutest ei nähtu ohtu Õismäe raba säilimisele.

KOHTU PÕHJENDUSED

30. Kohus leiab, et kolmandate isikute taotlus jätta kaebaja populaarkaebus läbi vaatamata, tuleb

jätta rahuldamata, kuna kohus vaatas kaebuse selles osas kohtuistungil sisuliselt läbi pärast seda,

kui kaebaja oli kaebuse motiive täpsustanud.

31. Kaebused mõlemal alusel tuleb aga jätta rahuldamata.

Kohus käsitleb esmalt kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise väidet ja sellega seotud kaebuse

argumente (I) ning seejärel võtab seisukoha avalikes huvides esitatud kaebuse osas, kordamata

eelnevalt käsitletud samu põhjendusi (II) ning lõpuks otsustab menetluskulude jaotuse (III).

I

32. Kaebaja hinnangul toob vaidlustatud detailplaneeringu elluviimine kaasa märkimisväärse

liikluskoormuse tõusu Saviliiva teel ning halvendab sellega kaebaja elukeskkonda; liiklusohutus

Saviliiva teel pole tagatud; detailplaneering on vastuolus Tallinna ÜP-ga; detailplaneeringuga ei

ole leitud tasakaalu kõigi puudutatud isikute huvide vahel; detailplaneeringu tulenev

keskkonnamõju on jäetud hindamata. Kaebaja eesmärgiks kohtusse pöördumisel on säilitada

turvaline ja vähese müraga elukeskkond (esialgse kaebuse p 7.3).

10(15)

33. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse rahuldamiseks

alust ei ole, kuna kaebusest ei nähtu subjektiivseid õigusi, mida oleks rikutud.

Vaidlus puudub selles, et mingit õigusaktidega sätestatud negatiivse mõju (nt müra, heitgaasid)

määra oleks ületatud. Samuti ei asu kaebaja kinnistu planeeringualas. Kaebaja tuletab oma

subjektiivse õiguse (õiguspärase ootuse) kehtivast Tallinna ÜP-st. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-

29-10 märkinud, et kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktselt kaitstavat usaldust, et

kord kindlaks määratud tingimused säiliksid muutumatuna. Isikul tuleb leppida võimalusega, et

teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-07). Miljöö

ja olemasoleva keskkonna säilimine iseenesest pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused.

Kohus ei nõustu samas kaebajaga, et detailplaneering oleks üldplaneeringus sätestatuga

vastuolus. Kaebaja puutumus kaevatava planeeringuga seisneb üksnes selles, et tema kinnistust

mööduvat avaliku kasutusega tänavat (Saviliiva tee), mis täna on tupiktänav, hakatakse kasutama

planeeringuala ja teiste lähipiirkonna elanike poolt. Vaidlus puudub, et sellega kaasneb teatav

liikluskoormuse kasv. Soov seda vältida on planeerimismenetluses käsitletav kaebaja huvina,

mitte subjektiivse õigusena. Kaebus sisaldab lisaks väidet, et kaebaja huve ei ole

planeeringumenetluses piisavalt arvestatud ja otsus on kaebaja huvide kaalumise osas piisavalt

motiveerimata.

34. Kuni

30.06.2015

kehtinud

planeerimisseaduse

(kohaldus

käesolevale

planeeringumenetlusele) § 16 lg 1 punkti 5 kohaselt koostatakse detailplaneering koostöös

planeeritava maa-ala elanike ning kinnisasjade ja naaberkinnisasjade omanikega. Kohus nõustub

vastustajaga, et koostöö tähendab seda, et kohalik omavalitsus peab informeerima planeeringu

menetluse etappidest avalikkust planeerimisseaduses sätestatud korras ja looma reaalsed

võimalused planeeringulahenduse kohta ettepanekute ja märkuste, sh vastuväidete esitamiseks

avaliku väljapaneku ajal (PlanS 3.pt). Avaliku väljapaneku kestel esitatud ettepanekuid ja

vastuväiteid planeeringulahenduse kohta on kohalik omavalitsus kohustatud kaaluma ja neile

vastama (PlanS § 16 lg 8). Kohus rõhutab, et seejuures ei ole kaalumisel senise piirkonna elaniku

omandiõigus, kui planeering toob kaasa selle riive, kaalukam hoonestamata kinnistu omaniku

omandiõigusest. Puudub vaidlus, et kaebaja oli teadlik planeeringumenetlusest ja sai väljendada

oma seisukohti planeeringu koostamise käigus, sh esitada vastuväited planeeringu avalikul

väljapanekul. Vastuväidete arutamiseks toimus ka Harju Maavanema juures 28.08.2015

ärakuulamine, kuhu kaebaja ega tema esindaja ei ilmunud. Harju maavanem andis planeeringule

heakskiidu 12.10.2015 kirjaga (tl 137-140, I kd).

Nähtuvalt 16.01.2015 kirjast nr 3-2-/14/909-29, 3-2-/14/909-28 (tl 21-22, 107-108, I kd) on

vastustaja vastuväidete arvesse võtmise või arvestamata jätmise kohta andnud oma seisukoha

vastuskirjades ning käsitlenud neid piisavalt ka korralduse seletuskirja punktis 5 (tl 25 pöördel-

26, I kd). Seega on kaebuse esitaja saanud kasutada oma menetluslikke õigusi detailplaneeringu

koostamisel ning asja materjalidest menetlusnormide rikkumisi ei nähtu.

35. Väidetav vastuolu Tallinna ÜP-ga ja Haabersti linnaosa üldplaneeringuga.

Kaevatava korralduse seletuskirja p-i 3 kohaselt on Tallinna ÜP-st tulenevalt detailplaneeringu

ala juhtotstarve väikeelamu ala koos kõrghaljastuse säilitamisega ehk põhiliselt ühepere- ja

ridaelamute, samuti üksikute väiksemate 3-4 korruselistele elamutele mõeldud ala.

Olemasolevate väikeelamute piirkonna tihendamine korterelamutega ei ole soovitav.

11(15)

35.1. Detailplaneeringuga kavandatakse moodustada 24 elamumaa ja 6 transpordimaa krunti ning

määrata ehitusõigus 12 kuni 2 maapealse korrusega üksikelamu, 12 kuni 2 maapealse korrusega

kahe korteriga elamu ja 36 abihoone ehitamiseks. Detailplaneeringu seletuskirja punktis 3.1 on

täpsustatud, et juurdepääsutee äärde on kavandatud kahe korteriga pereelamud ja planeeritud ala

servadesse üksikelamud.

Kaebaja väidab, et kahe korteriga elamut tuleb käsitleda korterelamuna. Kaebaja märkis istungil,

et lähtuda tuleb korteriomandi mõistest, mis on toodud korteriomandiseaduses.

Kohus leiab, et kaebaja viidatud seadus ei reguleeri planeeringu koostamist ega sätesta

korterelamu mõistet. Põhimõtteliselt võib ükskõik mitmeks korteriomandiks jagatud hoonet

käsitleda korteritega elamuna ehk tavakeeles korterelamuna, kuid planeeringu koostamise

kontekstis korterelamu legaaldefinitsiooni seaduses sätestatud ei ole. Tallinna linn võis ja pidi

kohtu arvates ise sisustama linna ÜP-s toodud termini „korterelamu“. Vastustaja viitab seejuures

Tallinna Linnavolikogu 16.11.2006 otsusega nr 329 kinnitatud Tallinna parkimise korralduse

arengukava aastateks 2006-20141 punktile 4.2.5 tabel 2 (jätkuvalt kehtiv otsus, kuna uut

arengukava pole kehtestatud). Selle kohaselt liigitatakse kahe korteriga elamu väikeelamute

kategooriasse. Kohus nõustub kaebajaga, et selle arengukava eesmärgiks on otstarbeka

parkimispoliitika eesmärkide kindlaksmääramine, mis haakuksid linna transpordipoliitika

eesmärkidega pikemaks ajaperioodiks ja meetmete tuvastamine, mis võimaldaksid realiseerida

strateegilisi eesmärke. Kaebaja jätab aga tähelepanuta, et parkimiskohtade arv sõltub püstitatava

hoonestusega kaasnevast parkimiskohtade vajadusest, mis eeldab mh selle määratlemist, mida

pidada korterelamuks ja väikeelamuks, kuna nende parkimisnormatiivid on erinevad. Kohtu

arvates ei välista korteriomandiseadus kahe korteriga elamu käsitlemist planeerimisel

väikeelamuna. Samuti on Rahandusministeeriumi koostatud soovituslikus juhendis „Ruumilise

planeerimise leppemärgid 2013 - DP leppemärgid“2 defineeritud korterelamu kui vähemalt

kolme ja enama korteriga elamu. Kaksikelamu on selle kohaselt kahele leibkonnale kavandatud

elamu, nn paariselamu. Korterelamu tähistatakse detailplaneeringutes EK tähisega ja

detailplaneeringu vormistamise täpsustatud nõuetest3 tuleneb, et korterelamu on kahekorruseline

enam kui 8 korteriga elamu või vähemalt kolmekorruseline mitme korteriga elamu. Nimetatud

arengukava ja juhendite kohaselt on vaid kahe korteriga elamu selline elamu tüüp, mida

planeerimismenetluses käsitletakse väikeelamuna või paaris- ehk kaksikelamuna. See vastuolu,

et üks juhend peab korterelamuks elamut, kus on kolm ja enam korterit ning teine peab

korterelamuks elamut, kus korterite arv peab olema enam kui 8 kui tegemist on kahekordse

hoonega ei puuduta käesolevat vaidlust. Käesoleval juhul ei ole planeeritavates elamutes rohkem

kui kaks korterit. Kuna väikeelamu käsitlus on toodud linna parkimise arengukavas ning DP-s

lubatud elamuid on selle käsitluse järgi võimalik pidada väikeelamuteks, siis kaebaja väited

vastuolust Tallinna linna üldplaneeringuga on alusetud. Kui vastustaja asuks vaidlustatud

detailplaneeringu kontekstis käsitlema kahe korteriga elamut korterelamuna, mitte väikeelamuna,

rikuks vastustaja kolmandate isikute suhtes võrdse kohtlemise põhimõtet.

1 Leitav arvutivõrgus: https://oigusaktid.tallinn.ee/?id=3001&aktid=106241

2 Leitav arvutivõrgus: http://www.fin.ee/ruumiline-planeerimine

3 Leitav arvutivõrgus: http://www.tallinn.ee/est/ehitus/DP_tapsustatud_nouded_2015_.pdf

12(15)

Ka Haabersti üldplaneeringu4 (alates 20.04.2017) järgi ei ole korterelamu pereelamu,

kaksikelamu ega ridaelamu. Kuigi viidatud üldplaneering ei olnud kaevatava otsuse tegemise ajal

kehtiv, on õige kaebaja väide, et sellele ei saanud tugineda kui kehtivale õigusaktile, kuid see ei

välistanud sellega arvestamist, kuna otsustaja peab arvestama kõigi oluliste asjaoludega (vt

RKHK lahendid nr 3-3-1-88-15, 3-3-1-87-13). Haabersti üldplaneeringu maakasutusplaani järgi

asub DP ala samuti väikeelamute alal, kus muuhulgas on lubatud nii kaksikelamud kui ka

väikesed korterelamud.

Üksik- ja väikeelamute püstitamiseks 24 elamumaa krundi ettenägemine DP-ga juba samalaadselt

hoonestatud piirkonda ei ole kavandatava tegevuse vähest mastaapi arvestades kuidagi käsitletav

uue elurajooni rajamisena ning maakasutus vastab kehtivatele kõrgema astme planeeringutele.

Seega on käesoleval juhul tegemist Tallinna üldplaneeringu mõistes väikeelamute kavandamisega

ning detailplaneeringus määratud ehitusõigus on nii Tallinna üldplaneeringu kui ka Haabersti

linnaosa üldplaneeringuga kooskõlas.

35.2. Kuna ala võib ÜP-s määratud maakasutuse juhtotstarbe järgi hoonestada, siis ei ole

keelatud selleks vajalikus mahus puude raie. Haljastuse osakaal elamumaa kruntidel peab olema

50% (kehtiva Haabersti üldplaneeringu järgi, mida arvestati DP koostamisel), antud juhul on 69-

83% (vt DP põhijoonis kruntide kasutustingimuste tabel; DP seletuskirja p 3.5). Sealjuures on

ettenähtud ka asendusistutus, mille täpne arvutus tehakse raieloa menetluses (DP seletuskirja p

3.5.2). Koostatud on Linnart OÜ dendroloogiline hinnang (tl 1-35, II kd; ala kaart tl 185, I kd).

Kaebaja väide kõrghaljastuse mittesäilimisest vastuolus üldplaneeringuga on põhistamata ja

eelviidatud tõendeid arvestades ebaõige.

36. Liikluskoormus ja liikluslahendus

36.1. Kohtu pädevuses ei ole hinnata planeeringulahenduse otstarbekust. Kohus lahendab

õiguslikku vaidlust. Kohtu sekkumine on võimalik üksnes ulatuses, milles kohus hindab, kas

kaevatav otsus ei ole otstarbekuse kaalutluste osas ilmselgelt meelevaldne. Kohus leiab, et

vastustaja on kaalunud haldusakti andmisel nii kaebaja, huvitatud isiku, teiste piirkonna elanike

kui ka avalikke huve ning detailplaneeringu koostamisel leitud liikluskorralduse ja tänavavõrgu

lahendust ei ole põhjust pidada kellegi huve eelistavaks või ilmselgelt ebamõistlikuks. Kohus ei

saa haldusorganile ette kirjutada, millist liikluslahendust pidanuks vastustaja eelistama.

36.2. Kaebaja möönab, et detailplaneeringu seletuskirjast (eelkõige punktist 4) järeldub, et Vana-

Rannamõisa teel ja tulevasel Korese tänaval on erinevaid liiklusohutusmeetmeid planeeritud.

Kaebaja peab õigusvastaseks ja enda ohutust kahjustavaks seda, et Saviliiva teele neid ette nähtud

ei ole. Samuti kahtleb kaebaja, et kas liiklusohutusmeetmed (nt piirkiiruse piiramine)

linnakeskkonnas üldse reaalset mõju avaldavad.

Liiklusohutuse tagamine ei piirdu üksnes liiklusmärkide paigaldamise vm meetmete

kasutamisega, vaid sellele järgneb liiklusjärelevalve, mistõttu on kaebaja viimatine väide

asjakohatu.

4 Leitav arvutivõrgus: https://www.tallinn.ee/est/ehitus/Haabersti-linnaosa-uldplaneering

13(15)

36.3. Liikluskoormuse kasv on elukeskkonna muudatus, mille ees ei ole kaebaja linnakeskkonnas

täielikult kaitstud. Õigusaktidega reguleeritud häiringute piirnormide ületamist kaebaja ei väida.

Kuna kohus eelnevalt leidis, et planeeringuga kavandatu ei ole vastuolus Tallinna linna

üldplaneeringuga, siis on sisutu kaebaja väide, et Saviliiva teed ei peaks ühendama piirkonna

tänavavõrku põhjusel, et sellise mahuga elamuehituse keelab piirkonnas üldplaneering.

Puudub vaidlus, et Saviliiva tee on avaliku kasutusega tee, mitte kaebajale kuuluv eratee.

36.4. DP seletuskirja p-s 3.6 (lk 11) on märgitud, et planeeritav sõidutee on kaherealine, 5,1 m lai

(lisaks 0,5m laiune killustikuserv), transpordimaa laius on 12-15 meetrit (nähtub ka DP

põhijoonis, tl 179, I kd). Sõidutee kõrvale on planeeritud 2m laiune jalgtee. DP seletuskirja p 3.6

kohaselt on loodud uus ühendus Saviliiva tee ja Korese ning Veerise tänavaga, et parandada

piirkonna liikluskorraldust ja luua ühtne tänavate võrgustik.

Kohus möönab, et selline lahendus on kaebaja huve arvestades tema jaoks negatiivse mõjuga,

kuid piirkonna jaoks laiemalt positiivne, kuna võimaldab läbipääsu (alternatiivset) Vana-

Rannamõisa teele ja hajutab liiklust piirkonnas. Seega on tegemist situatsiooniga, kus üksiku huvi

tuuakse mingil määral „ohvriks“ üldisele huvile (suurema hulga elanike huvides).

36.5. Seda, miks kaebaja poolt pakutud alternatiivsed teelahendused ei ole sobivad on vastustaja

haldusmenetluses korduvalt selgitanud. (27.11.2013 kiri tl 82, I kd; 16.01.2015 kirjad tl 107-111,

I kd) Põhjendusi on korratud ka kaevatava korralduse seletuskirja p-s 5 ning vastustaja esitatud

vastustes kaebusele. Kohus ei pea vajalikuks neid korrata. Kohus märgib, et õiguslikult

mittesiduva standardi järgimine hea ehitustavana (EhS vrd § 3 lg 1) on põhjendatud. Kaebaja

põhjendus, et tänav on seni olnud standardis soovitatavast oluliselt pikem ja tupiktänav ning võiks

olla ka edasi, ei ole kohane õigustamaks standardi mittejärgimist uue planeeringu koostamisel,

millega on need puudused kõrvaldatavad. Lisaks on kaebajal oma kinnistult kaks väljapääsu.

Kohus peab ebausutavaks ja paljasõnaliseks kaebaja väidet, et uue planeeritava tee kaudu hakkaks

liikuma 500-600 sõidukit päevas. Planeeritavalt alalt lisanduvad 36 leibkonna sõidukid.

Usutavaks võib pidada vastustaja selgitust, et tulenevalt asjaolust, et Saviliiva tee on suhteliselt

kitsas, detailplaneeringu alusel rajatav Korese tänav on kavandatud käänuline ning tõstetud

ristmikega (st et on tegeletud liiklusest tingitud mõjudega), ei ole tõenäoline, et olemasolevad

piirkonna elanikud hakkaksid tänasest erinevalt, juurdepääsuna Veerise ja Loigu tänava asemel,

kasutama Saviliiva teed. Samuti peab kohus usutavaks vastustaja eeldust, et põhiline liiklusvoog

hakkab kulgema planeeritud ala ja Vabaõhumuuseumi tee vahel (mitte mööda Saviliiva tee

läbimurret), kuna lasteaed ja kool paiknevad nimetatud marsruudil. Kohus nõustub vastustajaga

ka selles, et tiheasustusalale maksimaalselt 36 perekonna ja nendega kaasnevate autode

lisandumine, ei ole käsitletav planeeringust tuleneva ulatusliku liikluskoormuse kasvuna.

Lisaks on määratud avalikuks kasutamiseks teemaa krunt pos 26, mis loob alternatiivse ühenduse

võimaluse Vana-Rannamõisa teega läbi menetluses oleva Saviliiva tee 14c ja Vana-Rannamõisa

tee 10C kinnistute ala (DP seletuskirja p 3.6). Samuti on sõlmitud leping nr 3-7/104 kolmandate

isikutega, mis näeb planeeringualast välja jääva Saviliiva tee äärde kõnnitee rajamise (tl 132-136,

I kd). Kuna Saviliiva tee kõnniteeta osa (vt viidatud lepingu lisa, tl 133 pöördel, I kd) jääb

planeeringualast välja ja detailplaneering määrab ehitustingimused planeeringualal, ei ole

14(15)

kõnealuse kõnnitee ja tänavaosa liikluskorraldust vaidlustatud detailplaneeringus käsitletud. Seda

tehakse Saviliiva tee teeprojektis.

36.6. Kaebaja lähtub ebaõigest eeldusest nagu peaksid teised piirkonna tänavad võtma vastu

täiendava liikluskoormuse aga tema majast mööduva tänava liikluskoormus suureneda ei tohiks.

Kaebaja väited on omavahel ka vastuolus, ühest küljest soovib kaebaja kaitsta Õismäe raba, sh

haljastust (populaarkaebusega), teisalt leiab, et alternatiivse tee võiks rajada raba äärde, mis

tähendaks haljastuse mahavõtmist raba kaitsetsoonis.

36.7. Kohus ei nõustu eelneva põhjal nagu oleks kaebaja huvi jäetud põhjendamatult arvestamata.

Kaebaja mittenõustumine selles küsimuses tehtud kaalutlusotsusega ei tähenda otsuse

õigusvastasust.

37. KSH algatamise vajadus

37.1. Kaebaja möönis istungil, et KSH algatamine ei olnud seadusest imperatiivselt tulenev.

Keskkonnamõju tuli kaaluda ja seda on Tallinna Linnavalitsuse 09.10.2013 korralduse nr 1397-

k punktis 7 ka tehtud (tl 8 - 9, I kd). Antud juhul ei kavandatud detailplaneeringus tegevusi, mis

kuuluksid KeHJS § 6 lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevuste loetellu.

37.2. Kohus eelnevalt leidis, et DP ei muutnud Tallinna ÜP-d ning tegemist ei ole uue elurajooni

rajamisega. Samuti ei ole tegemist Õismäe raba mõjutava ulatusliku kõrghaljastuse

likvideerimisega.

37.3. Tallinna Linnavalitsuse korralduse punktis 7 (st punktid 7.1-7.9) on välja toodud Saviliiva

tee 2a, 4b ja 8d kinnistu ning lähiala detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise

algatamata jätmise põhjendused, mis on küll üsna napid aga menetlustoimingu puhul siiski

piisavad. Algatamata jätmisel on tuginetud mitmetele uuringutele (dendroloogilisele, radooni- ja

sadevete uuringule, taimede ja loomade leviku uuringule, tl 181-194, I kd), millele võinuks

korralduses küll täpsemalt viidata ning kavandatava tegevuse olemusele. Miski ei takistanud

kaebajal vastavaid uuringuid pärast korraldusega tutvumist vastustajalt välja nõudmast.

37.4. Kohus toob välja olulisemad järeldused uuringutest. Alalt ei leitud kaitstavaid taimi (tl 181,

I kd, O.Abner, 25.08.2012 uuring). Õismäe raba taimestikku ala kuivendus ei mõjuta (tl 194, I

kd, O.Abner, 15.06.2012 uuring). Planeeringuala kuivendamine Õismäe rabale olulist mõju ei

avalda, kuna kraavivõrk ei ole ühenduses raba omaga (tl 184, I kd, K.Raadla, 08.12.2011 uuring).

Uuringutes on toodud välja võimaliku mõju vältimise meetmed (kuivendamisel rootsi kukitsale,

tl 184, I kd). Keskkonnakaitsealased nõuded on esitatud DP seletuskirja p-s 6.2.1.

Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et tehtud uuringud ei oleks adekvaatsed. Üksnes väide, et

mõni uuring on kaebaja meelest pinnapealne (lähtuvalt põhjendustest) ei lükka ümber

eriteadmistega spetsialisti järeldusi.

38. Kohus leiab, et kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus on alusetu ja tuleb jätta

rahuldamata.

II

39. Pooltel puudub vaidlus, et planeeringu kehtestamise otsust saab vaidlustada

populaarkaebusega.

15(15)

Kaebaja täpsustas kohtuistungil, et populaarkaebus on esitatud kaevatava detailplaneeringu

vastuolu tõttu linna üldplaneeringuga, mis ei näe Õismäe raba lähedusse ette uue elurajooni

ehitamist ning kõrghaljastuse vähendamist; avalikes huvides on Saviliiva teel liiklusohutuse

tagamine; avalikes huvides on tagada looduskoosluste kaitse Õismäe rabas, sh tagada veerežiimi

säilimine. Kaebaja möönis istungil, et kuigi KSH ei olnud kohustuslik, tuli teha kaalutletud ja

põhjendatud otsus. KSH algatamata jätmise põhjendused on kaebaja arvates ebapiisavad ja tehtud

analüüsid pinnapealsed ning kuivõrd keskkonnamõju jäeti hindamata võidakse eelnimetatud

avalikku huvi kahjustada.

Kohus märgib esmalt, et kaebaja soov kaitsta avalikke huve, eelkõige Õismäe raba

looduskooslust, ei ole veenev, arvestades, et kaebaja arvates tuleks Saviliiva tänava elanike huvi

säilitada senine tupiktänav ja rahulik elukeskkond arvestada sel viisil, et rajada uus väljapääs

planeeringualalt Õismäe raba ääres, raba kaitsetsoonis, kulgeva sõidutee kaudu, mille rajamine

tooks kaasa väärtusliku tammiäärse kõrghaljastuse likvideerimise (DP seletuskirja punkt 5). Selle

pinnalt on ilmne, et kaebaja kaitseb üksnes oma erahuvi säilitada senine elukeskkond

muutumatuna. Ühtegi tõendit Õismäe rabale kahju tekitamise kohta kaebaja kohtule esitanud ei

ole. Uuringud, mis DP menetluses koostati ja olid aluseks otsustajale, mh keskkonnamõju

võimalikkuse hindamisel on viidatud kaevatava korralduse seletuskirjas (lk 7) ning on oma

põhjenduste poolest piisavad ja järeldustes arusaadavad.

Saviliiva tee äärsete elanike huvi (senise liikluskoormuse säilitamiseks) ei ole käsitletav avaliku

huvina, vaid tegemist on väikese grupi üksikisikute erahuviga. Väiteid liiklusohutuse tagamisest

käsitles kohus eelnevalt nagu ka ülejäänud väiteid, millega kaebaja istungil oma populaarkaebust

põhistas.

40. Avalikes huvides esitatud kaebus on alusetu ja jääb samuti rahuldamata.

III

41. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda

isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS §

108 lg 8).

Kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 kohaselt tema enda kanda.

Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole.

Kolmandad isikud taotlevad menetluskulu (esindaja kulu HKMS § 103 lg 1 p 1) väljamõistmist

kaebajalt. Kulud on tasunud üks kolmandatest isikutest, Savikullaliivaaugu OÜ, kellele kohus

vastavalt taotlusele kulud välja mõistab. Esitatud on kulude väljamõistmiseks vajalikud

dokumendid (tl 116-123, 128-131, II kd). Menetluskulude kogusumma on 3408,60 eurot (sisaldab

käibemaksu) ning kohus ei näe alust väljamõistetava summa vähendamiseks arvestades asja

mahtu. Kohus mõistab kolmandate isikute menetluskulu eelviidatud normide alusel välja

kaebajalt.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristina Maimann