3-15-3103/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. september 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-3103

Haldusasi

EA kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 30.11.2015

otsuse nr 4.2-1/10462-3 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – EA, volitatud esindaja v.adv Jako Laanemägi

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindajad Tiina Vellet ja Margit Maidla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26. oktoobri 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

EA apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta EA apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26. oktoobri

2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-3103 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.10.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-15-3103

2(5)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. EA esitas 21.07.2015 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) füüsilise isiku relvasoetamisloa

taotluse ühe sile- ja ühe vintraudse püssi soetamiseks jahipidamise otstarbel.

2. PPA väljastas 10.11.2015 EA nimele relvasoetamisloa nr XXXXXXXXX kehtivusega

kuni 10.02.2016 ühe vint- ja ühe sileraudse püssi soetamiseks.

3. PPA tunnistas 30.11.2015 otsusega nr 4.2-1/10462-3 relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 1 p 6

alusel kehtetuks EA nimele väljastatud relvasoetamisloa nr XXXXXXXXX. Otsuse kohaselt

on EA Harju Maakohtu 23.11.2009 otsusega nr XXX karistatud karistusseadustiku (KarS) §

184 lg 2 p 1 (narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine

grupi poolt) alusel kvalifitseeritud süüteo toimepanemise eest. Karistusregistri kohaselt on

EA-le määratud katseaeg 5 aastat (23.11.2009‒22.11.2014). RelvS § 36 lg 1 p 6 kohaselt ei

anta relvasoetamisluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. EA-le määratud

katseaeg lõppes 22.11.2014. Seega ei ole katseaja lõppemisest möödunud kolme aastat ning ta

omab kehtivat kriminaalkaristust (karistusregistri seaduse (KarRS) § 24 lg 1 p 6). Tulirelva

käitlemine on seotud kõrgendatud ohuga ning PPA, usaldades isikule tulirelva, eeldab isikult

seadusekuulekat käitumist. Isik, keda on kriminaalkorras karistatud narkootilise aine

ebaseadusliku käitlemise eest, sh kelle tegevus on olnud suunatud narkootilise aine

levitamisele, on toime pannud ühiskonnaohtliku teo ja ei ole sobilik omama tulirelva.

4. EA esitas 10.12.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 29.02.2016) PPA

30.11.2015 otsuse nr 4.2-1/10462-3 tühistamiseks. Vaidlustatud otsus rikub kaebaja

põhiõigusi. Otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ja on vastuolus RelvS § 36 lg 1 p-ga 6,

piirates ebaproportsionaalselt kaebaja eneseteostamise õigust. Eesti õiguskord on vabadusele

rajatud õiguskord. Kaebaja taotles relvaluba jahipidamise eesmärgil. Relvaga on aga võimalik

jahti pidada ainult relvaloa olemasolul, vastasel juhul ei ole jahipidamine seadusega

kooskõlas. Kaevatava otsuse tegemisel ei ole seega arvestatud kaebaja isikuga ja tema poolt

toimepandud teoga, mistõttu on jäetud kaalutlusõigus kasutamata. Vastustaja pole arvestanud,

et kaebaja kriminaalkaristus ei ole seotud relvaloaga ega anna alust eeldada, et ta oleks

relvaloaga ühiskonnale kuidagi ohtlikum. Narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine on

rahvatervisevastane süütegu ega ole sisuliselt võrdsustatav isikuvastaste süütegudega RelvS §

36 lg 1 p 6 kohaldamisel. Vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja põhiõigusi ka sellepärast, et

kaebajat soodustav haldusakt tühistati, rikkudes õiguskindluse ja õiguspärase ootuse

põhimõtteid.

5. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud otsus on

kaalutletud. PPA on kaebaja isikut ja tema toime pandud tegu otsuse tegemisel arvestanud

ning oma järeldust põhjendanud just toimepandud kuriteost lähtuvalt, mitte lihtsalt karistatuse

faktist lähtuvalt. Kaebajal on kehtiv karistatus KarS § 184 lg 2 p-s 1 sätestatud kuriteo

toimepanemise eest. Ta käitles suures koguses (983,2 g) amfetamiini. Erinevalt isikuvastaste

süütegude koosseisudest, mis on suunatud konkreetsete isikute elu ja tervise kaitsele,

kaitstakse KarS § 184 kaudu määratlemata hulga isikute tervist. Seega on kaebaja pannud

toime teadliku ründe inimeste tervisele ja kaudselt ka eludele. Narkootikumide levitamises

osalemine viisil, mis nähtub temale karistuse määranud maakohtu otsusest, ei ole mitte üksnes

ohuks hulga inimeste tervisele, vaid toidab ka organiseeritud kuritegevust, olles seega ohuks

avalikule korrale ja ühiskonna turvalisusele laiemas mõttes. Otsus on õige ja selleni viinud

kaalutlus ja argumendid jälgitavad.

3-15-3103

3(5)

6. Tallinna Halduskohus jättis 26.10.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kaebajat on 01.12.2009 jõustunud Harju Maakohtu 23.11.2009 otsusega nr XXX karistatud

KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ning karistatud kuritegude kogumi eest viieaastase

vangistusega, millest kohesele ärakandmisele kuulus kuus kuud ning ülejäänud osast

vangistusest vabastati isik tingimisi viieaastase katseajaga. Seega omas kaebaja kaevatava

otsuse tegemise ajal kehtivat kriminaalkaristust (vt KarRS § 5 lg 1 ja § 24 lg 1 p 6). Vastavalt

RelvS § 36 lg 1 p-le 6 ja § 43 lg 3 p-le 2 tunnistab PPA relvasoetamisloa kehtetuks, kui loa

omaja on kriminaalkorras karistatud. Seega esines alus kaebajale väljastatud relvasoetamisloa

nr XXXXXXXXX kehtetuks tunnistamiseks.

Kaebaja leiab ekslikult, et relvasoetamisloa kehtetuks tunnistamisega rikuti õiguskindluse ja

õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebaja pole haldus- ega kohtumenetluses esitanud andmeid,

mis viitaksid sellele, et tal oli õiguspärane ootus üldse tekkinud. Kaebaja pole väitnud, et ta oli

jõudnud oma elukorraldust soodustavast haldusaktist lähtudes muutma asuda, vaid toimikust

nähtub, et kaebaja ei jõudnud enne kaevatava haldusakti andmist relvasoetamisloale PPA

teenindussaali veel järelegi minna.

Eeltoodud RelvS regulatsioon ei võimaldanud PPA-l teostada kaebaja relvaloa kehtetuks

tunnistamise otsustamisel kaalutlusõigust. Siiski on kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamine

proportsionaalne ja seega õiguspärane. Esiteks on relvasoetamisloa mitteväljastamine

põhimõtteliselt õige reaktsioon nende isikute suhtes, kes on oma käitumisega üldist turvalisust

olulisel määral ohustanud. Seadusandja võib kehtestada selliseid regulatsioone, kus

soetamisloa või relvaloa andjal ei ole kaalutlusõigust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 10.12.2010 otsus nr 3-4-1-10-10, p-d 60 ja 65). Teiseks on see otsus

õige ka praeguse vaidluse asjaolusid arvestades. Asjaolu, et kaebaja on osalenud suures

koguses narkootilise aine käitlemises, näitab, et ta on oma senise teiste isikute turvalisust

ohustava käitumise tõttu sobimatu tulirelva ‒ kõrgendatud ohu allikat ‒ soetama ja omama.

Kaebuses rõhutatud asjaolu, et kaebaja kuritegu pole seotud relvaga, ei oma seejuures tähtsust.

Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et tema relvasoetamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on

nõuetekohaselt motiveerimata. Kaevatavas haldusaktis sisaldub nii selle andmise faktiline kui

õiguslik alus. Muuhulgas on otsuses selgelt näidatud põhjused, miks ei saa kaebajale tulirelva

usaldada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. EA palub 28.11.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 26.10.2016

otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja

kanda.

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi (RelvS § 36 lg 1 p 6).

Riigikohus on kolmes lahendis tunnistanud RelvS § 36 lg 1 p 6 PS-ga vastuolus olevaks

(Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-10-10, nr 3-4-1-2-11, nr 3-4-1-12-13). Arvestades Riigikohtu

praktikat ning vaidlusalusele sättele antud tõlgendust, võimaldas RelvS § 36 lg 1 p 6

vastustajal teostada kaalutlusõigust, kuid vastustaja ei teinud seda, mis on haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 56 lg 3 kohaselt haldusakti õigusvastasuse alus. Kui kohus leiab, et viidatud

Riigikohtu lahenditest ei saa järeldada, et ka relvasoetamisloa esmakordsel väljastamisel tuleb

kaalutlusõigust teostada ning arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud

tegu, siis palub kaebaja jätta RelvS § 36 lg 1 p 6 kohaldamata ja tunnistada säte PS-ga

vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda soetamisloa väljastamisel arvestada

kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu.

3-15-3103

4(5)

Kaebaja taotles relvaluba jahipidamise eesmärgil. Riigikohus on lahendis nr 3-4-1-7-01

leidnud, et isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine. Riigikohus on korduvalt leidnud,

et RelvS § 36 lg 1 p 6 piirab PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostamise põhiõigust

(Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-12-13, nr 3-4-1-10-10). Seega tuleb isikule relvasoetamisloa ja

relvaloa vahetamisel ja kehtetuks tunnistamisel arvestada karistatud isikut ja tema

toimepandud tegu. Selle arvestamata jätmine piirab samamoodi relvasoetamisloa taotleja

õigusi nagu loa vahetamisel või kehtetuks tunnistamisel isiku ja tema toimepandud teoga

arvestamata jätmine, kuna puudutatud on samad põhiõigused.

Riigikohus on lahendis nr 3-4-1-10-10 leidnud, et kuriteo eest süüdimõistmine ei tähenda

automaatselt seda, et isik oleks relva kasutades edaspidi alati ohtlik ja ei tohiks seetõttu relva

omada. Narkootiliste ainete käitlemine ei tõenda isiku agressiivsust vm füüsilist ohtu teiste

isikute elule ja tervisele, mis võiks õigustada relvasoetamisloa andmisest keeldumist. Kaebajat

ei karistatud isikuvastase kuriteo toimepanemise eest. Samuti ei ole pannud ta kuritegu toime

relva kasutades. Seega ei ole relvasoetamisloa tühistamine praegusel juhul proportsionaalne

vahend teiste inimeste elu ja tervise kaitsmiseks. Vastustaja ei ole arvestanud asjaoluga, et

kriminaalkaristus ei ole seotud relvasoetamisloaga ning konkreetne kriminaalkaristus ei anna

alust eeldada, et relvaloaga oleks isik kuidagi ühiskonnale ohtlikum.

Vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja põhiõigusi ka seetõttu, et kaebajat soodustav haldusakt

tühistati, rikkudes õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid.

8. Politsei- ja Piirivalveamet palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda ning jääb varem esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse

rahuldamiseks. Ringkonnakohus vastab apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

10. Õige on kaebaja väide, et PPA pidi kaebaja relvasoetamisloa kehtetuks tunnistamisel

teostama diskretsiooni ning põhjendatud on viide Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 14.12.2010 otsusele nr 3-4-1-10-10. Selle otsusega tunnistas Riigikohus RelvS §

43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see

ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras

karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Otsuse p-s 67 andis Riigikohus juhise, millest tuleb

politseiasutustel seni, kuni seadusandja ei ole relvaseaduse regulatsiooni muutnud, lähtuda

kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamisel. Vastavalt

antud juhisele tuli PPA-l ka praeguses asjas juhinduda Riigikohtu otsusest nr 3-4-1-10-10 ja

RelvS § 43 lg-st 31, mille kohaselt võib tunnistada loa kehtetuks, kui loa omaja on enda või

teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama

või omama, sest seadusandja ei ole seni muutnud RelvS § 36 lg 1 p 6 regulatsiooni.

11. Riigikohus on järjepidevalt asunud seisukohale, et PS-s ei nimetata õigust soetada või

omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud

PS § 19 lg-s 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega ehk üldise vabaduspõhiõigusega (vt

RKPJK 06.10.2000 otsus asjas nr 3-4-1-9-00, p 12; RKPJK 11.10.2001 otsus asjas nr 3-4-1-7-

01, p 13; RKPJK 26.03.2009 otsus asjas nr 3-4-1-16-08, p 22). Riigikohtu üldkogu on leidnud,

et isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine. Samas lahendis on üldkogu märkinud, et

kuigi jahipidamine ei eelda alati relva kandmist ja kasutamist, on relvaga jaht üks vanimaid ja

riigi tunnustatud jahipidamise viise (vt RKÜK 11.10.2001 otsus asjas nr 3-4-1-7-01, p 13).

3-15-3103

5(5)

Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja eneseteostuse õigust piirab kahe

jahipüssi soetamisloa kehtetuks tunnistamine.

12. Harju Maakohtu 23.11.2009 otsuse nr XXX kohaselt omas, valdas, andis edasi ja vedas

EA grupis koos teiste isikutega ebaseaduslikult narkootilist ainet suures koguses. Narkootilist

ainet toimetati Eesti Vabariigist Soome Vabariiki. Puudub vaidlus, et relvasoetamisloa

andmise ajaks (10.11.2015) ei olnud kaebaja karistus toimepandud süüteo eest kustunud.

Ehkki PPA on kaebaja 10.11.2015 relvasoetamisloa tunnistanud kehtetuks RelvS § 36 lg 1 p 6

alusel, on ta otsusest nähtuvalt teostanud diskretsiooni ning kaalunud RelvS § 43 lg-s 31

sätestatud aluste esinemist. Vaidlustatud otsuse kohaselt on tulirelva käitlemine seotud

kõrgendatud ohuga ja PPA, usaldades isikule tulirelva, eeldab isikult seadusekuulekat

käitumist. Narkootiliste ainete käitlemine on ohuks ja tekitab kahju ühiskonnale,

rahvatervisele ja elanike turvalisusele. PPA leidis, et isik, keda on kriminaalkorras karistatud

narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest, sh kelle tegevus on olnud suunatud

narkootilise aine levitamisele, on toime pannud ühiskonnaohtliku teo ja ei ole sobilik omama

tulirelva. Ringkonnakohus nõustub PPA hinnanguga. Ehkki kaebaja ei ole toime pannud

isikuvastast kuritegu, on suures koguses narkootilise aine omamine, valdamine ja levitamine

rahvatervise vastu suunatud kuritegu, mille toime panemisel on täidetud RelvS § 43 lg-s 31

sätestatud eeldus – kaebaja on enda ja teiste isikute turvalisust ohustava eluviisi ja käitumise

tõttu sobimatu relva (ka jahirelva) soetama ja omama.

13. Relvasoetamisloa kehtetuks tunnistamisel ei rikutud kaebaja usalduse kaitset. RelvS § 1 lg

11 kohaselt kohaldatakse RelvS-s ettenähtud haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades

RelvS erisusi. Seega kohalduvad relvasoetamisloa kehtetuks tunnistamisel ka HMS sätted

haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta. HMS § 64 lg-te 2 ja 3 kohaselt otsustab haldusorgan

haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti

kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Kaalutlusõiguse

teostamisel tuleb arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi

isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise

põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku

muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid.

Vastavalt HMS § 67 lg-le 1 arvestab haldusorgan isiku kahjuks haldusakti kehtetuks

tunnistamist otsustades peale § 64 lg-s 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima,

avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. HMS

§ 67 lg 4 p 2 alusel ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui

kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses või selleks on jäetud võimalus

haldusaktis. Praeguses asjas ei saa kaebaja tugineda usalduse kaitsele, sest andmise ajal

õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamine oli ette nähtud RelvS § 43 lg-s 31; kaebaja ei

olnud relvasoetamisloa alusel teinud mingeid kulutusi ega toiminguid, sh polnud isegi loale

veel järele läinud, ning loa kehtetuks tunnistamiseks esines ülekaalukas avalik huvi

(rahvatervise kaitse).

14. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb EA apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. EA apellatsiooniastme menetluskulud jäävad tema enda kanda

HKMS § 108 lg 1 alusel ning PPA võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda HKMS §

109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)