3-16-2521/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

08. september 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-2521

Haldusasi

M.L.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori

07.11.2016 käskkirja nr 1.3-3/66d alusel M.L.i teenistusest

vabastamise

õigusvastaseks

tunnistamiseks,

teenistusest

vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – M.L., esindajad vandeadvokaat Vahur Kivistik ja

vandeadvokaat Janar Urres;

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Heli Insler

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.L. kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09. oktoobril 2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektori 21.04.2016 käskkirjaga 27d algatati M.L.i

(edaspidi kaebaja) suhtes distsiplinaarmenetlus ja talle esitati kahtlustus 21.-22.02.2016,

06.03.2016,

07.03.2016,

08.-09.03.2016,

09.-10.03.2016

töövahetuses

kindla

elukohata/sotsiaalselt kindlustamata isikutega (n.ö kodutute/asotsiaalsete eluviisidega inimeste)

inimväärikust alandaval või muul lubamatul viisil käitumises: väljakutset/juhtumit lahendades

ülemäärase füüsilise jõu kasutamine või sellekohase soovi avaldamine; isikutele või nende

riietusele mistahes vedeliku peale valamine; isikutelt kaasas olnud raha ära võtmine või sellekohase

soovi avaldamine.

2. Kaebaja esitas 27.04.2016 arvamuse talle esitatud kahtlustuse kohta ning andis 18.08.2016

menetlejale kahtlustatavana ülekuulamisel omapoolsed selgitused.

3. 17.10.2016 koostati distsiplinaarmenetluse kokkuvõte (tl 15-35), mille kohta kaebaja esitas

01.11.2016 arvamuse ja vastuväited. Kaebaja selgitas, et ei ole toime pannud talle ette heidetud

rikkumisi ning hinnates tõendeid objektiivselt ja kogumis (mida distsiplinaarmenetluse

kokkuvõttes ei ole tehtud) selgub, et kahe tunnistaja poolt (A. T. ja K.R.) talle ette heidetud teod ei

vasta tegelikkusele.

4. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektor määras 07.11.2016 käskkirjaga nr 1.3-3/66d

(07.11.2016 käskkiri) PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna partrullitalituse

politseinik, vaneminspektor M.L.ile ( edaspidi kaebaja) politsei- ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86

p 3 järgi toime pandud distsiplinaarsüüteo- vääritu tegu, s.o. teenistuses toime pandud süüline tegu,

mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega, eest distsiplinaarkaristuseks

politseiteenistusest vabastamise avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 alusel ( tl 11-14) .

5. Kaebaja esitas 07.12.2016.a Tallinna Halduskohtule kaebuse 07.11.2016 käskkirjaga kaebaja

teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse

muutmiseks ja kaebajale kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

6. Menetleja on elimineerinud otsitud põhjendustel suure hulga tõendeid. Kõigil neil tõenditel on

üks iseloomustav joon- nad toetavad kaebaja poolt selgitatud versiooni aset leidnust.

6.1 ATS § 73 lg 9 ja PPA distsiplinaarmenetluse juhendi p 33 lg 7 kohaselt on kahtlustataval õigus

tutvuda distsiplinaarasja toimikuga. Selle võimaluse kasutamine iseenesest ei saa mõjutada kaebaja

ütluste usaldusväärsusele antavat hinnangut. PPA on jätnud kaebaja ütlused täielikult kõrvale,

põhjendades seda väitega, et kahtlustatav sai tutvuda toimiku materjalidega, mis võimaldas tal ette

valmistuda ning see muudab tema ütlused ebausaldusväärseks. Selline PPA põhjendus on selgelt

otsitud. Menetleja on hakanud kaebaja ütlusi faktiliselt analüüsima ja hindama alles

kohtumenetluses.

6.2 Kannatanute J.P., A. K. ütlusi üldsõnaliselt kokku võttes nähtub, et neil ei ole ühtegi

konkreetset etteheidet kaebaja vastu. Need ütlused on menetleja kõrvale jätnud. M.K. ja K.K. on

kaebaja töökaaslased, kellega kaebajal on normaalne läbisaamine. Kokkuvõttest ei nähtu, milliste

tõendite pinnalt on PPA lugenud tunnistajad „headeks tuttavateks“, kes pelgalt selle tutvuse tõttu

on asunud tõendeid varjama. Ausa haldusmenetluse puhul ei ole õiguspärane sedavõrd hõlpsasti ja

valikuliselt ebasobivate tõendite nö elimineerimine.

7. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ei ole sõnanagi mainitud T.P., M.P. ega E.I. ütlusi ja

kaebajale ei ole teada ega arusaadav, kas üldse ja milliseid järeldusi PPA on nimetatud isikute

ütlustest teinud või miks need on kõrvale jäetud. M.P. ja T.P. ütlused ei käinud üksnes nende

juhtumite kohta, mille osas menetlus lõpetati vaid puudtavad ka K.R. ütluste usaldusväärsust. PPA

on seega jätnud hindamata mitmed olulised aspektid

8. Otsus rajaneb peamisel K. R. ja A.T. tunnistajatena antud ütlustel, mis ei ole usaldusväärsed ja

ei lähe kokku teiste tõenditega. Lisaks kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse episoodidele

(21.02.2016, 07.03.2016 ja 15.03.2016) on A.T. ja K.R.t esitanud mitmeid teisigi etteheiteid, mis

ei leidnud kontrollimise käigus tuvastamist ning olid selges vastuolus teiste kogutud tõenditega. K.

R. ja A.T. ütlused viitavad kaebaja suhtes vaenulikkusele ja liialdamisele. Ametnikud täidavad tööl

olles patrullilehe, kuhu kannavad väljakutsete sisud ja lahendused. Nendelt nähtuvalt on neisse

märgitud, et füüsilist jõudu ei kasutatud.

9. PPA on rikkunud motiveerimiskohustust. Sellest tulenevalt on kaebajal järgnevalt keeruline ka

iga episoodi osas oma vastuväiteid esitada, kuna ei ole tuvastatav PPA poolne tõendite omavaheline

sidumine. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest, millele on haldusaktis viidatud, ei selgu, millistest

osadest distsiplinaarsüüteo sajaolud nähtuvad, haldusaktis ei ole viidatud konkreetsele tõendile või

tõendi osale.

10. 21.04.2016 algatati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus ja talle esitati kahtlustus 21-

22.02.2016, 06.03.2016, 07.03.2016, 08-09.03.2016, 09-10.03.2016 töövahetuses kindla

elukohata/sotsiaalselt kindlustamata isikutega inimväärikust alandaval või muul lubamatul viisil

käitumise kahtlustuse pinnal. Nimetatud episoodide osas on distsiplinaarmenetluse algatamise p-s

4 määratud menetlus läbi viima distsiplinaarmenetleja Lauri Loodaslu. Kaebaja suhtes ei ole

pädeva isiku poolt algatatud distsiplinaarmenetlust 15.03.2016 alaealise H.T. seotud juhtumi

raames. Lauri Loodsalu on täiesti omaalgatuslikult asunud menetlema nimetatud episoodi.

11. 21.02.2016 episood.

11.1 Mitte ükski tõend ei viita J.P. jalaga löömisele, v.a A. T. 29.03.2016 esialgselt öeldu, mida ta

hiljem ise muutis. A.T. ütlused on ajas muutuvad, kuid temagi väidab lõpp-kokkuvõttes, vaid jalaga

toksamist tähelepanu äratamiseks. Turvatöötajad A.K. ning A.G. ja kannatanu J.P. väidetavat

löömist ei väida. Samuti lükkab sellised väited ümber kaebaja ise. Seega on igal juhul tõendamata

kaebaja poolne väidetav jalaga löömine. On eraldi vaidlusküsimus, kas maas lamava

alkoholijoobes isiku jalaga toksamine on eetiline või mitte ning kas selline tegu väärib

distsiplinaarkaristust. Praegusel juhul ei ole see aga asjakohane, sest kaebajat on karistatud maas

lamanud vanema meesterahva (J.P) jalaga löömise eest.

11.2 Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt on tundmatu vedeliku J.P. peale valamine

tõendatud A.G., A.K. ja A.T. ütlustega. Kaebaja kavatsus oli vedelik maha valada, kuid möönab,

et pudeli sisu tühjaks valades võis mingi osa sellest sattuda maas lamava alkoholijoobes isiku peale.

Kui see nii oli, siis kaebaja kahetseb oma hooletut käitumist ja on valmis isiku ees vabandama.

11.3 Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt on J.P. põhjendamatu politseikongi lükkamine

tõendatud A.K. ja A.T. ütlustega. Kaebaja avaldab veendumust, et ta ei kasutanud J.P. suhtes

ülemäärast jõudu ning kindlasti ei olnud see tema eesmärgiks.

12. 07.03.2016 episood.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt on kinnitust leidnud kaebaja kavatsus S.H. peksta ja

võtta temalt ära kaasas olev raha. Puudub vaidlus, et S.H. 07.03.2016 peksa ei antud ja raha ära ei

võetud. Kehtiv õigus ei võimalda distsiplinaarkaristust teo eest, mida isik toime ei pannud. Vääritu

tegu peab olema toime pandud. Tegu on sõna-sõna vastu olukorraga. S.H. ei ole seletusi võetud.

PPA viitab tõendite juures patrullsõiduki seiremooduli logile. Kaebaja on Sõudebaasi teele

keeramist selgitanud sooviga minna häda kergendama. Seda põhjendust kinnitab ka K.R. Sõiduk

jäi aga lumme kinni ja seda kinnitab ka K.R. Eelnevast tingituna ei õnnestunud kaebajal liikuda

varjatult kohta, kus WC peatust teostada ja see jäi tegemata. Asjaoludest nähtuvalt ei ole kaebaja

midagi K.R. poolt väidetut korda saatnud.

13. 15.03.2016 episood.

Esinevad ülekaalukad tõendid, et H.T. seisis, kui kaebaja tema kõrvale sõitis. Jääb selgusetuks,

miks ei peeta usaldusväärseks kaebaja ja H.T. enda ütlusi selle kohta, et poiss seisis ning need

ütlused lähevad vastuollu K.R. ütlustega nimetatud küsimuses. Politseiauto seiremooduli logidest

ei ole võimalik aru saada, millisel hetkel kaebaja oma sõidukiirusega H. T. väidetavalt ohtu seadis.

14. Kaebaja ei ole talle etteheidetud distsiplinaarrikkumisi toime pannud, kuid möönab samas, et

21.02.2016 episoodi puhul võis J.P. saada vedelikuga pihta. Teised etteheited rajanevad K.R. ja

A.T. ütlustel, mis ei vasta tõele ega ole ka tõendatud. Isegi kui oletada, et kaebajale etteheidetu

vastaks tõele, on PPA kaalutlusotsus ebamõistlikult range. Pädeval ametiisikul on

distsiplinaarkaristuse määramisel ja karistuse valikul väga ulatuslik kaalutlusruum. Isegi kui

nõustuda, et süüteo toimepanemine on tõendatud, ei vasta karistus süüteo raskusele.

Vastustaja seisukoht

15. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata.

16. Põhjusel, et kaebajal oli selgitusi andes teave, on usutavad need kaebaja ütlused, mis oma

sisus lähevad kokku kas varasemalt antud tunnistustega või muude kogutud tõenditega. Kaebaja

teadis distsiplinaartoimiku, s.h tunnistajate ütluse sisu ja sai kujundada oma ütlusi lähtuvalt sellest

teabest, mitte faktilistest asjaoludest. Kaebaja ütlusi on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes

võrreldud ja hinnatud koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega.

17. Menetleja on kaebaja 18.08.2016 selgitustele hinnangu andnud. Kaebaja 14.04.2016 ütlusi ja

01.11.2016 arvamuses toodud selgitusi peab vastustaja usutavaks, sest need ei ole vastuolus teiste

kogutud tõenditega. 18.08.2016 ütlustest on vastustaja hinnangul usutav H.T. selgituste osa.

Vastustaja ei ole kaebaja seletusi kõrvale jätnud.

18. Kaebaja PPA poolne ärakuulamine ei olnud kunstlik ja vastustaja on haldusakti andmisel

võtnud arvesse kaebaja 01.11.2016 esitatud arvamust. PPA peadirektori 07.11.2016 käskkirjas on

esitatud põhjendused ligi poolteist lehekülge kaebaja 01.11.2016 arvamuse osas.

19. Vastustaja on distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditele hinnangu andnud, lähtunud

ütluste sisust ja leidnud, et kainenema toimetatud isikute ( J.P. ja A.K.) seletused ei ole

usaldusväärsed, sest isikud ei olnud võimelised sündmusi adekvaatselt tajuma ja neil puudus mälu

anda ütlusi ja võime sündmusi eristada. A. K. juhtumi osas on distsiplinaarmenetlus lõpetatud

tõendamatuse tõttu, mistõttu on kaebaja väited nimetatud osas asjakohatud. Põhjusel, et M.K. ja

K.K. on andnud ütlused juhtumite osas, millistes vastustaja on distsiplinaarmenetluse lõpetanud

tõendamatuse tõttu, ei oma antud asjas tähtsust kaebaja väited seoses nimetatud isikute ütluste

hindamisega. Vastustaja ei ole kahtluse alla seadunud T.P., M.P. ja E.I. seletusi. E. I. on andnud

üldised seletused, mida ei seosta ühegi konkreetse juhtumiga, mistõttu ei ole vaja hinnata tõendit

seoses konkreetse juhtumiga. T. P. 06.10.2016 seletuse kohaselt oli ta kaebaja praktika juhendaja

ning tema selgitust, et kaebaja oma nooruse tõttu võis olla kärsitum, on vastustaja arvesse võtnud

kaebaja süüd kergendava asjaoluna (distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p 7.1, lk 40). P. P.

02.08.2016 seletused kinnitavad K.R. seletusi kaebaja väära käitumise osas joobes isikutega. M. P.

ei pole ise osalenud sündmustes, mille suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus ning ta sai

arvamust avaldada vaid selle teabe põhjal, mida K.R. ja A.T. talle andsid. Samas on A.T. ja

erapooletute tunnistajate ütlustega tõendatud J.P. löömine lisaks tõukamisele ning vedeliku tema

näo peale valamine. Väitega, et kaebaja on kärsitu, on vastustaja menetluses arvestanud.

20. K.R. on kaebajaga koos tööl olnud pikka aega ja nn paariline toimkonnas ja on isikuks, kes teab

kaebaja kohta asjaolusid, mida teised kolleegid ei pruugi teada. A. T. ütlused ei viita kaebaja suhtes

vaenulikkusele ja liialdusele. Vastustaja on arvesse võtnud vaid neid A.T. ütlusi, mida on

kinnitanud ka teised isikud. Ka K.K. seletused ei kinnita ega lükka ümber K.R. ja A.T. seletusi ning

viimase ütlusi ei saa pidada kaebaja suhtes vaenulikeks. M.P. kinnitas, et rikkujatelt on temani

jõudnud teave, et kaebaja ja K.R. on kärsitud ning kinnitab, et 2016 märtsis K.R.ütles, et ei taha

enam kaebajaga koos toimkonnas olla, sest kaebaja tahab kinnipeetutelt raha ära võtta. Samuti

kinnitab, et A.T. rääkis talle, et kaebaja kallas joodikutele alkoholi või midagi näkku. 07.03.2016

sündmusi läbi elades võttis K.R. julguse kokku ning andis kaebaja käitumisest väljakutsete

teenindamisel teada oma otsesele juhile, millest tulenevalt ei saanud. M.P. enne sellest teada.

K.K. ja M.P. ütlustest nähtub, et kaebajal ja K.R. oli häid ja halbu iseloomuomadusi, kuid nimetatu

ei lükka ümber K.R. ja A.T. poolt selgitatut kaebaja käitumise ja tegevuse kohta. Ka M.K.

07.04.2016 ja 28.09.2016 seletus ei lükka ümber K.R. ja A.T. poolt selgitatut. Eluliselt on pigem

usutav, et M.K. ei soovi kaebaja kohta talle teatavaks saanud asjaolusid meenutada, sest tal olid

kaebajaga sõbralikud suhted ja ta oli huvitatud nende jätkamisest.

21. Vastustaja möönab, et patrullilehe ja joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollide

detailsuse aste ei ole piisav toimkonna liikmete endi tegevuste suhtes. Samas ei saa sellest

tulenevalt seada kahtluse alla K.R. ja A.T. ütlusi.

22. Rikutud ei ole motiveerimiskohustust. Vastustaja on 07.11.2016 haldusaktis alusena viidanud

mh distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele, milles on üksikasjalikult sündmuste kaupa välja toodud,

milliste tõenditega milline asjaolu on tõendatud ning haldusakt kajastab juba konkreetselt

kokkuvõttes tuvastatud etteheidetava teo kirjeldust, kaebajale etteheidetavad teod on toodud välja

p-s 5 episoodide kaupa.

23. Distsiplinaarmenetluse on algatanud pädev isik ning PPVS § 92 lg 1 koosseis

distsiplinaarmenetluse alustamiseks on vastustaja poolt täidetud. Ka kaebaja ei esitanud koheselt

vastuväited 15.03.2016 episoodi suhtes ning on seda väitnud alles kaebuses kohtule.

24. 21.02.2016 episood.

29.09.2016 on A.T. täpsustanud, et korrektne on ilmselt öelda, et lõi kergelt jalaga. Asjaolu, kas

kaebaja toksas või lõi jalaga ning millisel eesmärgil, ei muuda tegevuse sisu ega õigusta kaebaja

tegu. Igal juhul on tegu vääritu teoga. Asjaolu, et A.K. ei näinud, kannatanu J.P. ei mäletanud ja

A.G. ei mäletanud kaebaja poolt löömise fakti, ei lükka ümber A.T. algset seletust selle kohta, et

kaebaja lõi jalaga kannatanut.

Kaebaja väited lahtise odekolonni pudeli avamise kohta ei ole tõsiseltvõetavad ning lähevad

vastuollu A.T. seletustega, kes kinnitab et tegu oli kinnise pudeliga. Isegi kui tegu oli lahtise

pudeliga, puudus mõistlik põhjendus pudeli sisu tühjendamiseks, kui kaebaja eesmärk oli pudeli

ära viskamine. Kaebaja käitumist ei saa pidada hooletuks vaid tahtlikuks ja eesmärgipäraseks, et

alandada teise inimese väärikust. Seoses J.P. tõukamisega ei nõustu vastustaja samuti kaebaja

väidetuga ning leiab, et asjakohane oleks olnud toetamine, mitte jõu kasutamine tõukamiseks.

25. 07.03.2016 episood.

Vastustaja hinnangul puudub mõistlik põhjus seada kahtluse alla nn toimkonna paarilise K. R.

01.04.2016, 16.05.2016 ja 16.10.2016 seletusi sündmuse kohta, mida toetavad politseisõiduki

seiremooduli logi 07.03.2016 ja 06.03.2016 patrulltoimkonna 3477 patrullileht ja S.H. 06.03.2016

kainenema toimetamise protokoll. K.R. on kinnitanud, et kaebaja tahe oli S. H. raha ära võtta ja

teda peksta ning oma tahet väljendas kaebaja suuliselt korduvalt. Asja materjalidest ei nähtu, et

kaebaja oma nn „kusehäda“ oleks realiseerinud, küll aga on kinnitust leidnud, et politseibuss kl

18:07:50-18:08:30 ajal liikus väga väikese kiirusega, mis viitab manööverdamisele ning mis

omakorda viitab K.R. ütlustele, et jäädi kinni. Tõendeid kogumis hinnates on vastustaja jõudnud

õigele järeldusele, et kaebaja kavatsus jäi ellu viimata sõiduki lumme kinni jäämise ja K.R.

osalemast keeldumise tõttu.

Vastustaja sisustab PPVS § 86 p 3 sätteid kitsalt. Tegu kui akt on üks eetilise hinnangu sfääridest.

Tegu kui mõistet ei saa sisustada karistusõiguslikus mõistes.

26. 15.03.2016 episood.

Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et kaebaja 18.08.2017 ja H.T. selgitused viitavad üheselt, et poiss

jäi seisma enne politseibussi kõrvale jõudmist. Isiku selgitustest ei tulene, et poiss hetkel, kui

kaebaja teda rabas, seisis. Kuna nii kaebaja kui poiss olid sel hetkel liikumises/tegevuses, siis peab

vastustaja usutavaks kõrvalvaataja poolt nähtut ja selgitatut, ehk K..R seletusi sündmustest. Lisaks

oli täiendava ohu allikaks liikuv politseibuss.

27. Haldusaktis on piisavalt põhjendatud karistuse määramist kaebajale. Kaalutud on karistuse

vastavust süüteo raskusele, selle toimepanemise ajaoludele ning kaebaja eelnevale käitumisele ning

rakendatud põhjendatult rangeimat karistust, seda piisavalt motiveerides. Tõendamist on leidnud,

et kaebaja käitumist tajusid vääritu teona ka teised PPA liikmed ja kolmandand isikud. Vastustaja

jääb distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-s 5 ning haldusaktis toodud asjaolude, väidete ja

põhjenduste juurde. Antud juhul esinevad just rikkumise laadist tulenevad asjaolud, mis annavad

alust arvata, et kaebaja ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuste täitmist.

28. Vastustaja leiab, et juhul, kui kohus rahuldab kaebaja kaebuses esitatud taotlused, siis on

kaebaja kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise nõudmine põhjendamatu ning piisav on ühe

kuu hüvitise nõue.

KOHTU PÕHJENDUSED

29. Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud käesolevas haldusasjas

esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb

jätta rahuldamata.

Käesolevas haldusasjas vaidlevad pooled selle üle, kas kaebaja on toime pannud 07.11.2016

käskkirjas kirjeldatud rikkumised, kas rikkumised on käsitletavad PPVS § 86 p-s 3 sätestatud

distsiplinaarsüüteona ja kas kaebajale süüks arvatud rikkumiste toimepanemine on tõendatud.

Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et distsiplinaarkaristus on määratud ATS § 77 lg-s 1 sätestatud

tähtaja piires.

30. Vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt kaebaja a) 21.02.2016 kella 23:36-23:52 vahelisel

ajal Tallinnas Kadaka tee 62a juures lõi jalaga väljakutse subjektiks olevat ning maas lamanud J.P.,

valas samas tema näole/peale ja riietele tema juures olnud pudelist vedelikku, milleks oli

hambaloputusvedelik või kosmeetiline piiritus (60%), n.ö odekolonn ning tõukas politseisõiduki

kongi toimetamisel/paigutamisel samas rahumeelselt liikunud J.P. põhjendamatult; b) 07.03.2016

kella 18:07-18:09 vahelisel ajal liikudes Paldiski mnt-l, Harku järve ja Haabersi ringristmiku

vahelisel teelõigul Kesklinna suunas, keeras kl 18:07 politseisõiduki Paldiski mnt-lt vasakule

Sõudebaasi teele ja sõitis sealt edasi Pikaliiva tn-le, ca 350 meetri kaugusele Paldiski mnt-st ning

avaldas selle kestel K.R. soovi peksta politseisõiduki kongis olevat kainestusmajja toimetatavat

joobeseisundis S.H. ja võtta temalt ära kaasas olev raha (detailsem kirjeldus distsiplinaarmenetluse

kokkuvõtte alajaotuses 2.2 lk-d 10-14). Kaebaja soov jäi realiseerimata K.R. keeldumise ning

politseisõiduki Pikaliiva tn-l lumme kinni jäämise tõttu; c) 15.03.2016, olles patrulltoimkonnas

3477 koos patrullpolitseinik K.R., kella 14:04-14:08 vahelisel ajal E.Vilde tee 79 juures ning

E.Vilde tee 64, 77, 75 ja 73 läheduses sõitis politseisõidukiga järgi E.Vilde tee 79 juures olnud ja

jooksma hakanud 14-aastasele poisile H.T., kelle pidas E.Vilde tee 67 juures kinni, haarates

politseisõiduki avatud aknast tema üleriietest/koolikotist, millega seadis oma sõidukiiruse ja-

stiiliga ohtu H.T., kes polnud väljakutsega seotud, tekitades oma tegevuse ja käitumisega

politseisõiduki juhina ja patrullpolitseinikuna ja sellest väljaspool alaealisele põhjendamatu

hirmutunde ning seades ohtu tema elu ja tervise.

Vaidlustatud käskkirjaga määrati kaebajale PPVS § 86 p 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo

toimepanemise eest ATS § 94 alusel distsiplinaarkaristusena politseiteenistusest vabastamine.

31. Halduskohtu hinnangul on vaidlustatud käskkiri nii formaalselt kui ka materiaalselt

õiguspärane ning on antud HKMS § 77 lg 1 sätestatud tähtaja piires. Muuhulgas ei ole selle

andmisel tehtud kaalutlusvigu. Vaidlustatud käskkiri ei sisalda küll täpset analüüsi kaebajale ette

heidetud süütegude asjas kogutud tõenditest, kuid kohtule nähtub vaidlustatud käskkirjast, et

vastustaja ei pidanud otstarbekaks korrata käskkirjas juba distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes

toodud

asjas

kogutud

tõendite

täpsemat

analüüsi,

vaid

on

selles

osas

viidanud

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele (tl 15-35). Selline viide on haldusakti motiveerimisel lubatav.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 võimaldab haldusakti motivatsiooni esitada kas

haldusaktis endas või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis

viidatud.

Kohus nõustub 07.11.2016 käskkirja põhjendustega ning ei pea käskkirjas juba toodud põhjenduste

kordamist otsuses vajalikuks (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebuse põhjendustele selgitab kohus

järgnevat.

32. Kaebaja väidab, et ta ei ole toime pannud talle süüks arvatavaid väärituid tegusid ning tegude

toime panemine ei ole ka tõendatud. Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu.

32.1 21.02.2016 juhtumi puhul vaidleb kaebaja vastu J.P.i jalaga löömisele ning leiab, et see on

tõendamata. Samuti eitab kaebaja tundmatu vedeliku J.P. peale valamist ning isiku kallal

põhjendamatu jõu kasutamist tema politseibussi toimetamisel. Kohus vastustaja väidetega ei

nõustu.

Kohus nõustub, et distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega (G4S turvatöötajate A.G.i

(vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 3), A.K.i (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 4), ja

politseinik A.T. ütlused (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisad 5,14,31), on kinnitust leidnud, et

kaebaja valas J.P.ile peale tema juures olnud pudelist tundmatut vedelikku. Vedeliku kannatanu

peale valamist kinnitasid menetluses nii A.T. kui ka juhtunu juures viibinud menetlusvälised isikud

A.G. ja A.K., kellest mõlemad olid kaebaja käitumisest üllatunud. Nimetatud olukorras on

menetleja põhjendatult leidnud, et kaebaja väited, mille kohaselt ta kannatanule vedelikku peale ei

valanud, ei ole usutavad.

Õige on, et oma esialgsetes ütlustes (29.09.2016) tunnistaja A.T. väitis, et kaebaja lõi maas lamavat

isikut jalaga, kuid hiljem on väitnud, et kaebaja toksas isikut jalaga. Kohus nõustub vastustajaga,

et asjaolu, kas kaebaja lõi või nn toksas (st Eesti keele seletava sõnaR.u vaste -lõi kergelt) isikut

jalaga ning millisel eesmärgil see toimus, ei muuda kaebaja tegevuse sisu teenistusülesannete

täitmisel. Igal juhul on tegu sellise teoga, mis ei ole väärikas ning selline käitumine ei ole

politseinikule kohane. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on teo tõendatuks lugemisel

põhjendatult viidatud A.T. ütlustele.

Kohus

ei

nõustu

kaebaja

väidetega

ka

selles,

mis

puudutavad

J.P.i

tõukamist.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on põhjendatult viidatud A.K. ja A.T. ütlustele, mille kohaselt

kaebaja tõukas J.P.i politseisõiduki kongi, konkreetne olukord sellist jõu kasutamist ei tinginud-

isik oli rahumeelne ja liikus ise, kuid aeglaselt. Seega on vastustaja põhjendatult leidnud, et ka

nimetatud juhtumi aset leidmine on tõendatud.

Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et vaidlustatud käskkirjas 21.02.2016 juhtumina

kirjeldatud tegu ja selle toime panemine kaebaja poolt leidis distsiplinaarmenetluses tõendamist.

32.2. 07.03.2016 juhtumi puhul väidab kaebaja, et ta ei avaldanud tahet anda S.H.ile peksa ja/või

võtta temalt ära raha.

Kohus ei pea kaebaja väiteid usutavaks, sest puudub mõistlik alus kahelda kaebaja paarilise K.R.u

ütlustes (01.04.2016, 16.05.2016 ja 16.10.2016) (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisad 6, 15, 33)

sündmuse kohta. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et K.R. on viidatud sündmustest rääkinud ka

välijuht M.P.le (16.05.2016 seletus) ning puudub mõistlik põhjus arvata, et tunnistaja oleks seda

teinud, kui juhtumit ei oleks toimunud. Menetluses ei ole tuvastatud, et K.R.ul oleks olnud motiiv

kaebaja tegude osas valetada. Seevastu jäävad kaebaja väited sündmuse kirjelduse ja plaanitud

marssruudist Sõudebaasi teele kõrvale kaldumise vajaduse kohta paljasõnaliseks. Samas on K.R.

menetluses kinnitanud, et kaebaja tahe oli, et S.H.ilt raha ära võtta ja teda peksta ning seda avaldas

kaebaja K.R.ule suuliselt korduvalt. Samuti on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes (lk 14) viidatud

politseisõiduki seiremooduli logidele kl 18:07:50-18:08:30, mis kajastab väga väikese kiirusega

liikumist, mis viitab manööverdamisele ja viitab omakorda K.R.u ütlustele, et jäädi lumme kinni.

Vaidlus puudub selles, et kaebaja sõidukist ei väljunud (K.R.u 01.04.2016 ütlus). Seega peab kohus

usutavaks K.R.u poolt menetluses antud ütlusi toimunu asjaolude kohta. Kohus loeb ka usutavaks

distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-s 2.2.7 toodut, et teave, et S.H.il oli 06.03.2016 kaasas 90

eurot, mille ära võtmise kavatsusele K.R. oma ütlustes 07.03.2016 kell 18:07 Sõudebaasi teele

pööramise ja selle raames kainenema toimetatavalt raha ära võtmise osas viitab, sai tulla üksnes

kaebaja enda jutust, kes toimetas sama isiku kainenema ka 06.03.2016 ehk vähem kui ööpäev

varem ning kelle kaebaja 07.03.2016 väljakutsel ilmselt ära tundis. Kohus leiab, et ka 07.03.2016

juhtumina kirjeldatud tegu ja selle toime panemine kaebaja poolt leidis distsiplinaarmenetluses

tõendamist. Kaebaja vastupidised väited ei ole kohtu hinnangul usutavad, sest mõistetavalt kaebaja

eitab teo toime panemist, mille eest võib järgneda distsiplinaarvastutus.

32.3 15.03.2016 juhtumi puhul leiab kaebaja, et vastustaja poolt on tõendamata, kuidas kaebaja

poolt juhitud politseisõiduki kiirus ja sõidustiil seadsid ohtu H.T.u elu ja tervise ning vastustaja ei

ole seda ohtu sisustanud.

Vastustaja on juhtumi tõendatuks lugemisel tuginenud K.R. (16.05.2016) ja H.T.u ütlustele,

politseisõiduki seiremooduli logidele, 15.03.2016 patrulltoimkonna 3477 patrullilehele. Vastustaja

tuvastas menetluses, et kaebaja on õuealal põhjendamatult ületanud sõidukiirust (48 km/h),

(distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p 2.3.6 lk 19) ning seda ka vahetult enne peatumist (25 km/h)

(distsiplinaarkokkuvõtte p 2.3.6 lk 18). Lisaks eelnimetatule tuginedes K.R.u ja H.T.u selgitustele

on vastustaja tuvastanud seiremooduli logide kaudu (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 38, et

kaebaja oli politseisõiduki juhina täiendavaks ohuallikaks ning rikkus LS § 16 lg 1 p 6 sätteid. K.R.

on 16.05.2016 juhtunut kirjeldades (distsiplinaarmenetluse kokkuvõte p 2.3.3. lk 16) väitnud, et

„M. hakkas poisse kiiresti autoga taga ajama. Vanem poiss oli teistest veidi paksem ja jäi neist

maha. M. sõitis tal järel nii lähedalt, et kui poiss oleks vähegi komistanud, oleks ta juhi ratta alla

jäänud. Ma korduvalt karjusin ta peale. Kui M. tema kõrvale jõudis, siis ta võttis lahtisest aknast

poisi jopest või koolikotist kinni ja tõmbas ta vastu veel sõitvat autot. M. vajutas järsku pidurit“.

H.T. on 08.08.2016 ütlustes (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 22) selgitanud, et politsei

hakkas neid autoga taga ajama kui nad jooksma hakkasid. 09.08.2016 selgitab H.T., et politsei

oleks talle peaaegu otsa sõitnud ja ta tundis ohtu (distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p 2.3.5 lk 17).

Nimetatud tõenditest tulenevalt ei ole vastustaja põhjendatult pidanud usutavaks kaebaja

18.08.2016 (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 26) selgitusi sellest, et politseisõiduk ei

liikunud enam, kui ta poisist kinni võttis. Asja materjalidest tuleneb pigem, et hetkel, kui kaebaja

poisist lahtise auto aknast kinni haaras, auto pigem sõitis kui seisis. Seega kohus leiab, et

distsiplinaarmenetluses on piisavalt tõendatud, kuidas kaebaja poolt juhitud politseisõiduki kiirus

ja juhtimisstiil seadsid ohtu H. T.u elu ja tervise ning vastustaja on seda ohtu ka sisustanud.

Asja materjalidest nähtub, et kaebaja võttis vastu otsuse ajada politseisõidukiga taga õuealal

alaealist poissi, kellel on seljas veel ka koolikott ega hinnanud seejuures objektiivselt tegelikku

olukorda. Nimetatud käitumine ei ole politseinikule kohane.

32.4. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et distsiplinaarmenetluses leidis tõendamist

kaebajale süüks arvatavate distsiplinaarsüütegude toime panemine kõigi kolme (21.02.2016,

07.03.2016, 15.03.2016) juhtumi osas.

33. Puudub iseenesest vaidlus selles, et 07.03.2017 S.H.ile peksa ei antud ja temalt raha ära ei

võetud. Samas ei nõustu kohus kaebajaga, et teo eest ei ole võimalik määrata distsiplinaarkaristust

põhjusel, et tegu jäi toime panemata.

Kohus leiab, et kaebaja tõlgendab PPS § 86 p-s 3 toodut vääralt. PPVS § 86 p 3 kohaselt on sättes

toodud teokoosseis realiseerunud, kui politseiametnik on pannud toime mistahes vääritu teo, mis

on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või

diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime

teenistuses või väljaspool teenistust. See ei tähenda käesoleva juhtumi mõttes S.H.ile peksa andmist

ja temalt raha ära võtmist, mida kaebajale ka ette ei heideta. Vääritu tegu PPVS § 86 p 3 mõttes on

mistahes tegu, mis võib isikut politseiametnikuna diskrediteerida mh kolleegide või ülemuste

silmis. Kaebaja poolt toime pandud tegu, mis seisnes kolleegile väljendatud kavatsuses S.H.ile

peksa anda ja temalt raha ära võtta, on vastuolus nii ATS § 50, 51 lg 4 sätetega kui ka

politseiametnikule esitatavate ja ühiskonna ootustele vastavate eetiliste nõuetega. Seega pani

kaebaja toime PPVS § 86 p 3 sätestatud süüteo sõltumata sellest, et tema lõppeesmärgiks olev tegu

S.H. suhtes jäi toime panemata.

34. Kohus leiab, et alusetud on kaebaja etteheited, mille kohaselt on menetluses elimineeritud

oluline osa kaebaja väiteid kinnitavaid tõendeid. Kohus nõustub kaebajaga, et ATS § 73 lg-st 9

tuleneva õiguse kasutamine tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega, mida kaebaja on ka

kasutanud, ei välista kaebaja selgitustele hinnangu andmist distsiplinaarmenetluses. Käesoleval

juhul on vastustaja kaebaja ütlustele (sh kaebaja 18.08.2016 ütlustele) hinnangu andnud ning on

hinnanud kaebaja ütlusi koosmõjus asjas esitatud teiste tõenditega. Distsiplinaarmenetluse

kokkuvõtte p-s 4 ( lk 32) on küll viidatud asjaolule, et kaebaja 18.08.2016 ütlusi (v.a H.T.u omad)

ei peeta usaldusväärseks põhjusel, et kaebaja sai eelnevalt tutvuda toimiku materjalidega, kuid

distsiplinaarkokkuvõtte sisust tulenevalt ei ole ütlusi peetud pigem usaldusväärseteks põhjusel, et

need on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Nimetatu nähtub ka vaidlustatud haldusaktist.

Asjaolu, et vastustaja ei pidanud kaebaja ütlusi usaldusväärseteks (kaebaja ütlused olid vastuolus

teiste tunnistajate ütlustega, kaebaja puhul on mõistetav, et ta ei soovi anda ennast süüstavaid ütlusi,

kaebaja sai enne ütluste andmist tutvuda toimiku materjalidega), ei tähenda iseenesest, et kaebaja

ütlusi ei ole arvesse võetud.

35. Menetluses on põhjendatult leitud, et kannatanu J.P.i ütlused (vastustaja 20.02.2017 dokumendi

lisa 2) ei ole usaldusväärsed, sest isik ei olnud võimeline sündmusi tajuma ja ta ei mäletanud

toimunut. Juhtumite osas, milles menetlus lõpetati tõendamatuse tõttu, ei ole kaebaja etteheited

seonduvalt tõendite hindamisega enam asjakohased (A.K., M.K. ja K.K.), sest need ei seondu

tegudega, mille eest kaebajat karistati. Vastustaja ei ole samas seadnud menetluses kahtluse alla

T.P. (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 32), M.P. (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 21)

ja E.I. (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 16) seletusi ning on neid hinnanud lähtuvalt ütlustes

sisalduvast teabest koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega, sh tunnistajate K.R. ja A.T. ütlustega.

Isikud andsid menetluses üldisi ütlusi ning M.P. ja T.P. iseloomustasid kaebajat kui kärsitut.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-s 7.1 (lk 40) on nimetatud osas ütlustega ka arvestatud.

Samuti ei nähtu kohtule asja materjalidest, et distsiplinaarmenetluses ei oleks hinnatud K.R. ja A.T.

ütlusi objektiivselt ja koosmõjus teiste esitatud tõenditega. Menetleja on põhjendatult leidnud

(distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte lk 35), et K.R. ja A.T. on andnud selgeid ja detailseid ütlusi

kaebaja tegevusest ja käitumisest, mida kahel juhul kolmest (21.02.2016 ja 15.03.2016) kinnitavad

kõrvalised isikud ning kahel juhul kolmest (07.03.2016 ja 15.03.2016) kinnitavad seda muud

dokumentaalsed tõendid. Kohus nõustub, et menetluses ei tuvastatud selliseid motiive, mis oleksid

kallutanud A.T.t ja K.R.ut andma põhjendamatult süüstavaid ütlusi oma paarilise või vahetuse

kolleegi kohta. Kohus leiab, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes tehtud järeldus, mille kohaselt

on nimetatud isikute ütlused usaldusväärsed, on põhjendatud. Samas, ehkki nimetatud isikute

ütlused olid distsiplinaarasja menetluses olulise tähendusega, ei ole distsiplinaarsüüdistus rajatud

üksnes nimetatud isikute ütlustele, nagu püüab väita kaebaja. Vastustaja on distsiplinaarmenetluse

kokkuvõtte p-des 4-6 toonud välja need tõendid, mille põhjal on jõutud järeldusele, et kaebaja on

pannud toime distsiplinaarrikkumised (distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p 5). Seega on kaebaja

väited, mis seonduvad etteheidetega tõendite hindamisel, alusetud.

36. Kaebaja leiab, et PPA on rikkunud motiveerimiskohustust, ei ole tuvastatav PPA poolne

tõendite omavaheline sidumine ja ei nähtu, millistest osadest distsiplinaarsüüteo asjaolud nähtuvad.

Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu. Vaidlustatud haldusaktis on alusena viidatud

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele ning vajadusel ka kokkuvõtte konkreetsele osale.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte sisaldab iga juhtumi kirjeldust ning juhtumi toimumist

sisaldavate tõendite analüüsi. Samuti on antud hinnang tõenditele kogumis, toodud välja

konkreetne distsiplinaarsüüdistus ( p 5), esitatud kaebajat iseloomustavad andmed (p 6) ning tehtud

ettepanek kaebaja distsiplinaarvastutusele võtmiseks. Kuivõrd 07.11.2016 käskkiri sisaldab selget

viidet distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele, ei pidanudki vaidlustatud haldusaktist endast nähtuma

kõik haldusakti andmise aluseks olevad asjaolud ja motiivid (HMS § 56 lg 1).

37. Kaebaja väidab, et tema suhtes ei ole pädeva ametniku poolt algatatud distsiplinaarmenetlust

15.03.2016 juhtumi raames. ATS § 72 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarmenetluse algatada ametisse

nimetamise õigust omav isik käskkirjaga või korraldusega, kui teada on piisavalt faktilisi asjaolusid

distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta. PPVS § 91 lg 1 p 1 kohaselt võib distsiplinaarmenetluse

algatada, kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta ning

sama paragrahvi lõige 2 p 2 järgi on distsiplinaarmenetluse algatamise õigus alluvate

politseiametnike suhtes Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoril. PPA peadirektori 21.04.2016

distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja nr 27d (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 11)

kohaselt algatati distsiplinaarmenetlus põhjusel, et kaebaja võis teenistuskohustuste täitmisel 2015

ja 2016 esialgsetel andmetel vähemalt 21-22.02.2016, 06.03.2016, 07.03.2016, 08-09.03.2016, 09-

10.03.2016 juhtumite osas seoses kaebaja käitumisega kindla elukohata ja sotsiaalselt

kindlustamata isikutega. Käskkirja sõnastus ei välistanud mitte mingil moel distsiplinaarmenetluse

läbiviimist ka muude 2015 ja 2016 aset leidnud juhtumite osas, mis võisidki alles selguda

distsiplinaarmenetluse käigus. Seega on distsiplinaarmenetlus ka 15.03.2016 juhtumi osas

algatatud pädeva isiku otsusega.

38. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et distsiplinaarmenetluse läbi viimisel ei ole

rikutud menetlusnõudeid, otsus rajaneb asjakohastel tõenditel ning tõendeid on hinnatud

objektiivselt ja koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega.

39. ATS § 75 lg 2 kohaselt tuleb ametnikule distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse võtta

järgmisi asjaolusid: süü vormi, süüteo tagajärgede raskust, kas ametnikul on kehtiv

distsiplinaarkaristus, ametniku eelnevat teenistusalast käitumist, rikutud teenistuskohustuste

eesmärki, sh kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid

teenistuskohustuste rikkumisel. ATS § 75 lg 4 kohaselt võib ametniku distsiplinaarsüüteo eest

teenistusest vabastada, kui rikkumine on oluline, lg 5 kohaselt on teenistuskohustuste rikkumine

oluline, kui see toob kaasa usalduse kaotuse ametniku suhtes põhjusel, et rikkumise laadist

tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuste täitmist. ATS §

75 lg 6 järgi eeldatakse olulisust, kui rikkumine on toime pandud tahtlikult (p 1); kui rikkumine

on oluliselt kahjustanud ametiasutuse mainet (p 4).

Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirjas on piisaval määral kirjeldatud politseiametniku

usaldusväärsusele esitatavate nõuete taset ja põhjendatud politseiametnikult ühiskonna poolt

oodatavat ning toodud välja, miks kaebaja käitumine nimetatud nõuetele ja ootustele ei vasta.

Riigikohus on oma lahendi nr 3-3-1-29-16 p-s 15 koos viitega oma varasemale praktikale leidnud,

et politsei ees seisvate ülesannete iseloomust tulenevalt on õigustatud kohtute seisukoht, et oma

rolli tõttu ühiskonnas peavad politseiteenistuses olevad isikud tavakodanikest enam olema

võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest

tagajärgedest ning seda ka teenistusvälises olukorras (otsus asjas nr 3-3-1-38-02 p 14). Kohus leiab,

et vaidlustatud käskkirjas on asjakohaselt märgitud, et distsiplinaarmenetluses on tuvastatud, et

kaebaja tegevus näitab üles sügavat lugupidamatust abitus seisundis inimeste vastu ning viitab

üldisele moraalitusele, kalduvust vägivaldusele ning on sügavas vastuolus politseiametniku suhtes

ühiskondlikult, kuid ka asutusesiseselt väljakujunenud rolliootuse ja kuvandiga, kaebaja tegevus

läheb aga vastuollu ainuüksi keskmise inimese poolt aktsepteeritavast eetilisest ja kõlbelisest

käitumisest. Samuti viidatakse põhjendatult asjaolule, et distsiplinaarmenetluses tuvastatu järel

eksisteerib tehtu tõttu suur oht, et samalaadsete rikkumiste toimepanemine võib jätkuda -tegemist

oli 3-s eri vahetuses 3,5 nädala kestel aset leidnud juhtumitega, mitte üksikjuhtumiga. Samas oli

kaebaja poolt rikutud teenistuskohustuste eesmärk vahetult tagada, et politseinik käitub

teenistusülesannete täitmisel korrektselt, ausalt ja inimlikult ning rakendab talle ametnikuna antud

võimu õiglaselt, kaalutletult ja proportsionaalselt. Kaebaja on oma rikkumistega kahandanud ja

kahjustanud usaldust politsei vastu. Õigesti on tuvastatud, et kaebaja pani teod toime tahtlikult.

Nimetatut kokku võttes on vastustaja käsitlenud põhjendatult kaebaja käitumist väga raske

rikkumisena, st olulise rikkumisena ATS § 75 lg 5 ja 6 mõttes.

40. Distsiplinaarkaristuse määramine ja karistuse valik on vastavat pädevust omava isiku

diskretsiooniline otsus. Teenistusest vabastamine ei ole automaatne ka juhtudel, mil seadus näeb

ette põhimõttelise võimaluse vabastada isik distsiplinaarkaristusena teenistusest.

Kohus nõustub vastustajaga, et haldusaktis on piisavalt põhjendatud karistuse määramist kaebajale

ning antud juhul on karistuse määramiseks pädev isik võimalike karistuste hulgast valiku tegemisel

kaalunud karistuse vastavust süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning kaebaja

eelnevale

käitumisele

ning

rakendanud

põhjendatult

ja

motiveeritult

raskeimat

distsiplinaarkaristust.

41. Eeltoodut kokku võttes ei ole vaidlustatud käskkiri kaebaja poolt välja toodud põhjustel

õigusvastane. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.

42. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse

kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 109 lg 1

sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole esitanud kohtule seaduses sätestatud tähtajaks

menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, millest tulenevalt jäävad ka kaebaja menetluskulud

tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm