1-17-6628/15 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

7. september 2017. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-6628 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kriminaalasi Z.G süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 422 lg 1 järgi kokkuleppemenetluses Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 10. juuli 2017. a otsus Kaebuse esitaja ja kabuse liik

Süüdistatav (isikukood XXX), Z.G apellatsioon

RESOLUTSIOON Z.G apellatsioon Viru Maakohtu 10. juuli 2017. a otsuse peale jätta läbi vaatamata selle põhjendamatuse tõttu. Apellatsioon tagastada esitajale.

Edasikaebamise kord: Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohus 10. juuli 2017. a kokkuleppemenetluses tehtud otsusega tunnistas Z.G süüdi ja karistas teda KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 8 kuu pikkuse ja KarS § 422 lg 1 järgi 3 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis Z.G liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 järgi arvas kohus karistusaja hulka eelvangistuse ning nägi tema lõplikuks karistuseks ette 2 aastat 8 kuud 8 päeva vangistust algusajaga 21. juuni 2017. a. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis kohus Z.G-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõiguse üheks aastaks.

2. Z.G esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni. Ta palub kohtuotsuse tühistada alljärgmistel põhjendustel.

2.1. Z.G märgib, et kui ta toimetati Viru Vangla haiglast kokkuleppemenetluse läbirääkimistele, siis ta oli psühhotroopsete tablettide mõju all. Seda võib kinnitada vanglaarst. Ta ütles prokuratuuris kohe, et tunneb end halvasti ega saa aru, mida ta teeb. Prokurör, teda hirmutades ja temale valetades, sai aga kokkuleppele siiski tema allkirja. Ähmaselt mäletab ta, et prokurör palus tal anda allkirja kohale ilmumise kohta ning mingist kokkuleppest juttu ei olnud. Edasi viidi ta kohtusse konvoiga, kes teda samuti sõitmise ajal hirmutas. Ta ei mäleta midagi, mis temaga toimus ning alles pärast kohtuistungit vanglasse naastes hakkas ta meditsiiniosakonnas rahustite mõju all juhtunut meenutama.

2.2. Z.G järgmise väite kohaselt ütles ta kohtuistungil, et ei ole sõlmitud kokkuleppega nõus. Kohus vastas aga, et tema keeldumist peab kinnitama advokaat, keda istungil ei olnud. Maakohus, arutades kriminaalasja ilma kaitsja osavõtuta ja eirates tema loobumist kokkuleppest, rikkus oluliselt menetlusnorme.

2.3. Z.G märgib ka, et tal on oluline XXX. Vanglas ei saa ta piisavat ravi, mis võib negatiivselt mõjutada tema terviseseisundit. XXX võib ohustada ta elu ja tervist, mistõttu on põhjendatud ja hädavajalik asendada vangistus sundraviga (KarS § 692

), sest muude abinõude kasutamine ei ole võimalik. Maakohus jättis nimetatud asjaolu tähelepanuta ja analüüsimata. Seega ei ole kohtuotsus objektiivne ega põhjendatud ja selle tegemisel rikuti menetlusnorme.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. KrMS § 318 lg 4 esimese lause kohaselt võib kohtumenetluse pool vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud otsuse, kui ta leiab, et rikutud on kriminaalmenetluse seadustiku

9. peatüki 2. jao sätteid, s.o kokkulepluse regulatsiooni, või § 339 lg 1 nõudeid (st kriminaalmenetlusõiguse rikkumised, mis on vahetult seadusandja poolt loetud olulisteks). Z.G on Viru Maakohtu 10. juuli 2017. a otsuse vaidlustanud väidetega, et kokkuleppemenetlust reguleerivaid norme rikuti nii läbirääkimiste käigus (KrMS § 239 lg 2 p 2 rikkumine) kui maakohtus (eelkõige KarS § 247 lg 2 rikkumine); samuti on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 3 mõttes, kuna kohtulik arutamine toimus kaitsja osavõtuta. Ringkonnakohus on seisukohal, et sellistele etteheidetele tuginev apellatsioon on KrMS § 318 lg 4 esimese lause kohaselt lubatav.

4. Apellatsiooniga tutvunult leiab kriminaalkolleegium aga üksmeelselt, et see tuleb juhindudes

KrMS § 326 lg-st 3 jätta läbi vaatamata, kuna on ilmselgelt põhjendamatu ja perspektiivitu. Osundatud sätte järgi võib ringkonnakohus nimelt eelmenetluses jätta apellatsiooni läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu.

4.1. Sisulisest küljest tuleb põhjendamatuna KrMS § 326 lg 3 mõttes käsitleda apellatsiooni, mis on küll kooskõlas sellele KrMS §-s 321 esitatavate nõuetega, kuid milles toodud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Ehk siis tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata, s.o apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus (menetlustulemi perspektiivitus).

5. Põhjendades oma seisukohta vajadusest jätta apellatsioon läbi vaatamata, leiab ringkonnakohus kõigepealt, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus menetlusnorme ei rikutud, sealhulgas ei tuvastanud kriminaalkolleegium KrMS § 239 lg 2 p 2 rikkumist, millele viitab oma apellatsioonis Z.G. Nimelt selgub kokkuleppest, et selle on allkirjastanud kõik kokkuleppemenetluse pooled, sealhulgas süüdistatava kaitsja Andrei Matvejev. Ehk siis advokaat, kaitstes Z.G huve, mingeidki kaheldavusi või minetusi läbirääkimiste protsessis ei täheldanud. Seega ei ole usutavad süüdistatava kinnitused, nagu ta ei oleks kokkuleppemenetlusega nõustunud, olnud psühhotroopsete ainete manustamise tõttu võimetu toimunust aru saama ning prokurör oleks saanud tema allkirja kokkuleppele pettuse teel ja ähvardusi kasutades. Samuti ei näe ringkonnakohus mingitki põhjust arvata, miks pidanuks prokurör olema eriliselt huvitatud kriminaalasja arutamisest just kokkuleppemenetluses.

6. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka KrMS § 339 lg 1 p 3 (kriminaalasja kohtulik arutamine kaitsja osavõtuta) ega kokkuleppemenetluse normide rikkumisi maakohtus.

6.1. KrMS § 339 lg 1 p 3 sätestab, et kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on oluline, kui kaitsja ei ole kohtumenetluses osalenud, kuigi tema osavõtt oli kohtustulik. Seda, millal kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest on kohustuslik, reguleerib eeskätt KrMS § 45. Osundatud sätte lõige 2 nimetab seejuures ära juhtumid, kus kaitsja osavõtt on kohustuslik kogu kriminaalmenetlusest – sealhulgas kohtumenetlusest. Lõige 4 toob välja aga erandid, millal kaitsja kohtumenetluses osalema ei pea. Nii ei ole KrMS § 45 lg 4 p 1 järgi kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik kokkuleppemenetluses, sealhulgas KrMS §-des 239-250 sätestatud korras kiirmenetluse vormis toimetatavas kokkuleppemenetluses, kui kahtlustatav või süüdistatav ei ole esitanud taotlust kaitsja osalemiseks kohtumenetluses ning kaitsja osalemine ei ole menetleja hinnangul õigusemõistmise huvides vajalik.

6.1.1. Käesolevas asjas osales Z.G kaitsja Andrei Matvejev kokkuleppemenetluse läbirääkimistel ja kokkuleppe sõlmimisel prokuratuuris. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, kas prokuratuur selgitas Z.G-le tema õigust taotleda kaitsja osalemist ka kohtumenetluses. Küll selgub aga Viru Maakohtu 10. juuli 2017. a istungiprotokollist, et kohtuistungi alguses tutvustas kohtunik süüdistatavale KrMS §-dest 34 ja 35 tulenevaid õigusi, sealhulgas § 34 lg 1 p-s 3 sätestatud õigust kaitsja abile kohtumenetluses. Z.G on kohtule kinnitanud, et õigused on talle arusaadavad. Ehk siis maakohus tagas süüdistatavale piisavalt tõhusa võimaluse taotleda KrMS § 45 lg 4 p 1 kohaselt kaitsja osavõttu kokkuleppemenetluses toimuvast kohtulikust arutamisest. Z.G vastavat taotlust aga ei esitanud, avaldades sellega nõusolekut osalemaks istungil ilma kaitsjata.

6.1.2. Eeltoodust johtuvalt oli maakohus KrMS § 45 lg 4 p 1 kohaselt õigustatud arutama kokkulepet kaitsja osavõtuta. Kohus ei pidanud kaitsja osalemist vajalikuks ka ise, s.o õigusemõistmise huvides. Kolleegiumi hinnangul ei ole kriminaalasjas ka selliseid asjaolusid, mis lubaksid väita, et maakohus võis eksida KrMS § 45 lg 4 p-s 1 ette nähtud määratlemata õigusmõiste „õigusemõistmise huvides vajalik“ sisustamisel, kui ta leidis, et käesoleval juhul pole põhjust kaitsjat kohtumenetlusse kaasata. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt selgitas maakohus süüdistatavale kokkuleppe sisu ning kontrollis, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ning kas selle sõlmimine on olnud süüdistatava vaba tahe. Süüdistatav kinnitas nii kokkuleppest arusaamist kui ka selle sõlmimise vabatahtlikkust ega pidanud vajalikuks midagi täiendavalt lisada.

6.2. Nagu juba mainitud, ei selgu kriminaalasjas ka kokkuleppemenetluse normide (eelkõige KrMS § 247 lg 2) rikkumist maakohtus. Nimelt on kohtunik lasknud prokuröril anda ülevaate kokkuleppest ning selle järgselt küsinud süüdistatavalt, kas ta on sellest aru saanud, nõustub sellega ja kas kokkuleppes väljendub tema tõeline tahe. Edasi on kohtunik küsinud kaitsjalt ja prokurörilt nende arvamust kokkuleppe kohta. Z.G on vastuseks kohtule kinnitanud, et kokkuleppest saab ta aru, selle sõlmis ta vabatahtlikult ning ta jääb kokkuleppe juurde. Seda, et ta oleks eelnevalt tarvitanud psühhotroopseid ravimeid, ei saaks seetõttu toimuvast aru ja soovib kokkuleppest loobuda, süüdistatav märkinud ei ole. Selline võimalus oli tal kaheldamatult olemas.

7. Täielikult põhjendamatuks loeb kriminaalkolleegium Z.G sellegi etteheite, justkui jätnuks maakohus vääralt analüüsimata küsimuse, kas tema XXXX üldse võimaldab vanglakaristuse kandmist. Nimelt ei ole süüdistatav ise sellele asjaolule tähelepanu juhtinud ning vastavaks kahtluseks ei leia põhjust ka kohtutoimikutest. Z.G hinnang selle kohta, et tema vangistus tuleks asendada raviga KarS § 692 alusel on aga ekslik juba seetõttu, et osundatud säte lähtub järgmisest arusaamast - kui süüdlase on kuriteo toimepanemisele tõuganud tema terviseseisundist tingitud anomaaliad, siis on otstarbekam teda reaalse vangistuse täitmisele pööramist asemel ravida, mis ühtlasi vähendab tema uue kuriteo toimepanemise tõenäosust ehk retsidiiviohtu. Käesoleval juhul puuduvad igasugused viited sellele, et Z.G oleks temale inkrimineeritavad kuriteod pannud toime XXX tõttu. Seda ei väida ka ta ise. Juhul kui süüdimõistetu peaks aga haigestuma parandamatult raskelt karistuse kandmise ajal, siis lahendatakse vastav küsimus KrMS §-s 425 sätestatud korras.

8. Eelmärgitud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste ega ka kohtumenetluse käigus kokkuleppemenetlust reguleerivaid norme ei rikutud, samuti ei rikkunud maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 3 mõttes. Apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus, see tuleb juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätta läbi vaatamata ja Z.G-le tagastada.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Mati Kartau