2-15-6664/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja

Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.08.2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-15-6664

Tsiviilasi

OÜ Euronurk Spedition (likvideerimisel) hagi AS-i

Tesatrans vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.12.2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ

Euronurk

Spedition

(likvideerimisel)

apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

837.28 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant/hageja OÜ Euronurk Spedition (likvideerimisel;

registrikood 11270599), lepinguline esindaja Anastasia

Nezgovorova

Vastustaja/kostja AS Tesatrans (registrikood 10105013),

lepinguline esindaja Marina Smirnova

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 07.12.2016 otsus tühistada. Teha uus otsus, millega hagi

rahuldada ja mõista AS-ilt Tesatrans välja OÜ Euronurk Spedition

(likvideerimisel) kasuks põhinõue 720 eurot, 31.08.2017 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis 154.41 eurot, edasiulatuv viivis võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113

nimetatud ulatuses arvates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni ning

võla sissenõudmise kulud 40 eurot. Muuta menetluskulude jaotust ja jätta nii

maa- kui ringkonnakohtu menetluskulud AS-i Tesatrans kanda.

2. Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

1) OÜ Euronurk Spedition (likvideerimisel) hagi rahuldada;

2) Mõista AS-ilt Tesatrans välja OÜ Euronurk Spedition (likvideerimisel)

kasuks põhinõue 720 eurot, võla sissenõudmise kulud 40 eurot, viivis

perioodi 30.12.2014-31.08.2017 eest 154.41 eurot ja edasiulatuv viivis

põhinõudelt võlaõigusseaduse §-s 113 nimetatud ulatuses arvates

01.05.2015 kuni põhinõude rahuldamiseni;

3) Jätta menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus AS-i Tesatrans kanda.

Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks asja lahendanud maakohus;

4) Jätta rahuldamata OÜ Euronurk Spedition (likvideerimisel) taotlus

kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks.

3. OÜ Euronurk Spedition (likvideerimisel) apellatsioonkaebus rahuldada.

S e l g i t u s e d

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja hageja nõue

1. OÜ Euronurk Spedition (likvideerimisel; hageja) esitas Harju Maakohtule 30.04.2015

hagi AS-i Tesatrans (kostja) vastu ning palus mõista kostjalt välja põhivõla 720 eurot,

hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 19.32 eurot, võla

sissenõudmiskulud 40 eurot ja lisanduva viivise seaduses sätestatud määras.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hageja ja kostja sõlmisid 2011.a oktoobris suulise lepingu, millega hageja kohustus

osutama kostjale õigusabiteenust Moskva Arbitraažikohtus kolmes tsiviilasjas (nr

A40-1180/12-32-11, nr A40-57395/13 ja nr A40-141571/2013). Kohtumenetluses olid

kostja kahjunõuded Venemaa äriühingu ZAO Šenker vastu. Kostja tasus kõik

käsunduslepingu alusel esitatud arved kuni 12.06.2014. Samal kuupäeval sõlmisid

kostja ja hageja kirjaliku nõude loovutamise lepingu, millega kostja loovutas tasuta

hagejale kõik nõuded, mille sissenõudmiseks oli ta esitanud hagiavaldused Moskva

Arbitraažikohtusse ZAO Šenker vastu eelnimetatud kohtuasjades. Pärast nõude

loovutamist kutsus kostja Venemaa kohtust tagasi hagejale antud volikirja. 18.12.2014

esitas hageja kostjale arve nr 833 (t I kd lk 12) juriidilise abi eest tsiviilasjas nr A40-

141571/2013. 30.12.2014 kinnitas kostja seaduslik esindaja Sergei Tšižov arve

kättesaamist, kuid ei tasunud. Seadus ei sätesta tähtaega osutatud teenuste eest arve

esitamiseks. Kostja arvet ei vaidlustanud.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 03.10.2011 kokkuleppe

kohaselt ei võinud hageja poolt osutatud teenuste hind ületada 1600 eurot. Hageja

osutas kostjale teenuseid 2012.a jaanuarist kuni 12.06.2014. Selle eest maksis kostja

hagejale kokku 1757.86 eurot. Seega maksis kostja 157.86 eurot rohkem, kui oli

kokku lepitud.

4. 12.06.2014 loovutas kostja hagejale tasuta kõik nõuded, mida menetleti tsiviilasjades

nr A40-1180/12-32-11, nr A40-57395/13 ja nr A40-141571/2013. Sellega lõppes

pooltevaheline leping õigusteenuste osutamiseks nendes tsiviilasjades ja hageja ei

saanud enam kostjat esindada. Ka ei vajanud hageja alates 12.06.2014 enam õigusabi

tsiviilasjas nr A40-141571/2013. Arve nr 833 esitamine rohkem kui 6 kuud pärast

nõude loovutamist oli alusetu.

Esimese astme kohtu otsus

5. 07.12.2016 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid

hageja kanda.

6. Maakohtu põhjenduste kohaselt lõppes käsundusleping, mille sõlmimise eesmärgiks

oli kolmes tsiviilasja menetluses kostjale õigusabi osutamine, nõuete tasuta

loovutamisega hagejale 12.06.2014, sest lepingu sõlmimise eesmärk langes nõude

loovutamisega ära.

7. Hageja väited pooltevahelise lepingu Venemaa kohtus kinnitamise vajadusest ei vasta

tõele. Arbitraažikohtu Üheksanda Apellatsioonikohtu määrusest (t I kd lk 185-191)

nähtub, et tsiviilasi nr A40/141571/2013 lahendati otsusega Moskva Linna

Arbitraažikohtus juba 09.09.2014. Selles asjas kohtukulude väljamõistmise määrust

vaidlustas järgmises kohtuastmes apellatsioonikaebusega Euronurk Spedition OÜ.

Seega oli Moskva kohtutes juba 09.09.2014 võetud arvesse poolte vahel sõlmitud

nõuete loovutamise lepingut. Tõendid, mis on hageja kinnitusel arve nr 833 aluseks (t

I kd lk l 98, 103, 105-121), viitavad põhiliselt postikuludele tsiviilasja

A40/141571/2013 menetluses. See on menetluskulu. Kohus mõistis kohtu ette toodud

asjaolusid ja tõendeid nii, et hageja esitas 18.12.2014, s.o pärast apellatsioonikohtu

lahendit, arve nr 833 kostjale sisuliselt tsiviilasja nr A40-141571/2013

kohtumenetluses rahuldamata jäetud kohtukulude väljamõistmiseks kostjalt. Kohtu

poolt väljamõistmata kohtukulu tasumise kohustust ei saa panna nõude loovutajale

(kostjale). Hageja oli kõige enam kursis menetluse kulgemisega, tal oli võimalus

menetluse seisu hinnata ja oma äranägemisel sõlmida või mitte sõlmida nõuete

loovutamise leping.

Apellatsioonkaebus

8. Kaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse, rahuldada uue otsusega hagi ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

9. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et käsundusleping lõppes nõuete loovutamise

lepingu sõlmimisega. Lepingut võib muuta või lõpetada vaid poolte kokkuleppel või

lepingus või seaduses ettenähtud muul alusel. Maakohus ei tuvastanud poolte

tahteavaldusi lepingu lõpetamiseks.

10. Hagi esemeks on juriidilised teenused täitemenetluse käigus, mitte sellele eelnenud

kohtumenetluse raames ning kohtutäituri tegevusetuse vaidlustamine/edasikaebamine

seoses kohtulahendi täitmisega. Kostja on eksitanud kohut, väites, et kohtumenetlus

asjas nr A40-1180/12 oli lõppenud. ZAO SCHENKER ei täitnud vabatahtlikult

kohtulahendit, millega kohus mõistis kostja kasuks veolepingust tuleneva kahju. Selle

sissenõudmiseks algatati täitemenetlus nr AC 00190441. Kuna kohtutäitur ei nõudnud

sisse kostja nõuet nõuetekohaselt, pöördus kostja hageja poole juriidiliste teenuste

osutamise palvega. Kohtuasi nr A40-141571/13 kestis 14.10.2013 kuni 12.03.2015

ning selle raames tuvastati, et kohtuakt ja täiteleht nr AC 00190441 ei olnud täies

ulatuses täidetud. Seetõttu tunnistati määrus täitemenetluse lõpetamise kohta

ebaseaduslikuks. Vene Föderatsiooni seadustest tulenevalt osutus võimatuks

menetleda kohtuasju nr A40-57395/2013, A40-141571/2013 ja A40-95771/14

kohtutäituri tegevusetuse vaidlustamise osas edasi ilma, et põhiasjas nr A40-1180/12

oleks kinnitatud nõuete edasiloovutamine. Menetlusosalise asendamine oli võimalik

vaid põhiasjas (A40-1180/12-32-11) ning selleks tegi kohus vastava määruse.

Maakohus asus rakendama välisriigi seadusandlust ilma menetlusosaliste vastava

kokkuleppeta.

11. Kostja ei vaidle vastu hageja väitele, et pooltel puudus kokkulepe, millega oleks

hageja loobunud õigusest saada tasu. Kui käsundusleping on sõlmitud, tuleb muu

kokkuleppe puudumisel eeldada, et käsundit täidetakse tasu eest.

12. Kostja esitas maakohtule arved nr 569, 509 ja 478, kuid ei selgitanud, kuidas on need

seotud selle kohtumenetlusega. Maakohus jättis lahendamata hageja taotluse jätta

nimetatud arved tõenditena arvestamata. Samuti võttis maakohus vastu kostja kontode

väljavõtte perioodi 01.01.2012-31.12.2012 eest, kuid jättis selle tõendi hindamata.

13. Hageja jaoks on üllatuslik maakohtu järeldus, et arve nr 833 moodustavad põhiliselt

postikulud, mis on käsitletavad menetluskuludena. Hageja ei nõustu maakohtu

arvamusega, et hageja nõuab kostjalt menetluskulusid, mis jäid tsiviilasjas A40-

141571/2013 vastaspoolelt välja mõistmata.

14. Lihtmenetluses on kohtul kõrgendatud kohustus tõendite väljaselgitamisel. Maakohus

ei võimaldanud hageja tunnistajate vande all ärakuulamist. Kohus rajas otsuse eeskätt

kostja väidetele, jättes hageja seisukohad ja tõendid hindamata.

Vastustaja seisukoht

15. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

16. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab

hagi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lõige 1 punkt 2).

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kolleegium tühistab maakohtu otsuse ka

menetluskulude jaotuse osas ning teeb uue jaotuse. Samuti lahendab kolleegium

hageja taotluse kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks.

17. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjendusel, et hageja nõuab kostjalt tsiviilasjas nr

A40-141571/2013 kohtumenetluses rahuldamata jäetud kohtukulusid ning kostjale kui

nõude loovutajale ei saa panna sellise nõude tasumise kohustust. Ringkonnakohus

maakohtu sellise põhjendusega ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul on maakohus

tuvastanud tsiviilasjas esitatud faktilised asjaolud ja nende tähtsuse asja õigel

lahendamisel ebaõigesti, hinnanud tõendeid ebaõigesti ja jõudnud selle tulemusena

kokkuvõttes ebaõigetele järeldustele. Ringkonnakohus peab asja õigeks lahendamiseks

vajalikuks hinnata maakohtus kogutud tõendeid uuesti (TsMS § 652 lõige 5).

18. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et 2011.a oktoobrikuus sõlmisid pooled suulise

käsunduslepingu, millega lepiti kokku, et hageja osutab kostjale õigusabiteenust

seoses kostja nõuetega Venemaa äriühingu ZAO Šenker vastu. Samuti puudub

vaidlus, et 18.12.2014 esitas hageja kostjale arve nr 833, millega nõudis tasu perioodil

02.01.2014-12.06.2014 osutatud juriidilise abi eest tsiviilasjas nr A40-141571/12.

Arve nr 833 kohta on hageja esitanud maakohtule selgituse, millest nähtub arvel

märgitud summa kujunemine (t I kd lk 98-100). Kostja ei ole selgituses kajastatud

toimingute faktilisele tegemisele hageja kui tema tolleaegse esindaja poolt vastu

vaielnud ega väitnud, et hageja esiletoodud toiminguid ei teinud. Samuti ei ole kostja

väitnud, et ta oleks samade toimingute eest hagejale juba tasunud. Kostja on

kohtumenetluses tuginenud ennekõike väitele, et seisuga 12.06.2012 oli ta juba

tasunud hagejale kokkulepitust suurema summa (1757.86 eurot 1600 euro asemel) ega

pidanud täiendavat tasu maksma. Kokkulepe täiendava tasu nõudmisest loobumiseks

tulenes kostja hinnangul esiteks sellest, et kostja võttis 02.07.2012 hageja nimel

õigusabiteenust osutanud Irina Nezgovorova palvel tööle tema tütre Anastasia

Nezgovorova, ja teiseks sellest, et kostja loovutas nõuded, milles hageja esindusõigust

teostas, 12.06.2014 hagejale tasuta.

19. Kolleegiumi hinnangul seisneb seega põhiline vaidlusküsimus selles, kas arve nr 833

aluseks olevad toimingud on tehtud käsunduslepingu kehtivuse ajal ning kas

käsundiandjal oli perioodil 02.01.2014-12.06.2014 käsundisaajale tasu maksmise

kohustus. Maakohus on jätnud need faktilised asjaolud tuvastamata ja sellega

seonduvad tõendid hindamata. Sellega on maakohus rikkunud nii kohtuotsuse

põhjendamise kohustust (TsMS § 438 lõige 1, § 442 lõige 8) kui kohaldanud

ebaõigesti materiaalõiguse norme (võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 jj).

20. Maakohus on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et käsundusleping kehtis kuni

12.06.2014, s.o nõuete loovutamise lepingu jõustumiseni. Apellatsioonkaebuses

vaidleb hageja maakohtu sellisele järeldusele vastu. Kolleegiumi hinnangul ei oma

asja lahendamisel määravat tähendust see, kas käsundusleping kehtis pärast

12.06.2014 nõuete loovutamise lepingu sõlmimist edasi. Seda põhjusel, et hageja

nõuab praeguses tsiviilasjas kostjalt tasu perioodil 02.01.2014-12.06.2014 ehk enne

nõude loovutamise lepingu sõlmimist osutatud teenuste eest (t I kd lk 12, 98-100).

Samal põhjusel ei oma asja lahendamisel tähtsust menetlusosaliste need väited, mis

seonduvad toimingutega, mis on tehtud pärast nõuete loovutamist (s.o kostja volikirja

tagasikutsumisega ja õigusjärgluse tuvastamisega Venemaa kohtus seonduv).

Tsiviilasja õigeks lahendamiseks on vaja võtta seisukoht, kas perioodil 02.01.2014-

12.06.2014 oli poolte vahel kehtiv käsundusleping ja kas tasumata arve esitamise

aluseks olnud esindustoimingud käsundisaaja poolt väidetud ulatuses ka tegelikkuses

tehti.

21. VÕS § 630 lõike 1 ja § 631 kohaselt kehtib käsundusleping kas käsundi täitmiseni või

käsunduslepingu korralise või erakorralise ülesütlemiseni. Hageja on maakohtule

kinnitanud, et käsundusleping kehtis kuni nõude loovutamiseni (t I kd lk 195). Kostja

väitis 02.05.2016 menetlusdokumendis, et alates 02.07.2012 võttis kostja tööle hageja

juristi A.Nezgovorova ning pärast seda pidi hagejat esindama A.Nezgovorova kui

kostja töötaja ehk hagejalt õigusteenuse ostmiseks kostjal vajadus puudus. Sellist

vastuväidet mõistab ringkonnakohus nii, et kostja hinnangul lõppes käsundusleping

hagejaga korraliselt enne käsundi täitmist A.Nezgovorova tööle võtmisega

02.07.2012. VÕS § 630 lõige 1 sätestab, et kumbki pool võib tähtajatu

käsunduslepingu kuni käsundi täitmiseni igal ajal üles öelda. Käsunduslepingu

ülesütlemise avaldusele seadus vorminõudeid ei sätesta, kuid ülesütlemise eelduseks

on vastava tahteavalduse tegemine teisele poolele (VÕS § 630 lõige 1). Praegusel

juhul ei ole kostja vastavasisulise avalduse tegemist hagejale tõendanud. 02.05.2016

menetlusdokumendile lisatud tööleping (t I kd lk 173-179) ning A.Nezgovorova

04.06.2014 e-kiri (samas lk 181) ei sisalda kostja tahteavaldust käsunduslepingu

lõpetamiseks või poolte kinnitusi käsundi lõppemise kohta.

22. Kolleegiumi hinnangul kinnitavad kostja 02.05.2016 menetlusdokumendis esitatud

väited pigem vastupidist. Kuigi kostja väidab, et alates 02.07.2012 ei pöördunud kostja

kordagi hageja poole õigusabi saamiseks, kinnitab kostja samas, et perioodil, mil

A.Nezgovorova oli kostja juures tööl (02.07.2012-17.10.2014), väljastas kostja

hagejale seoses esindusega nõuetes ZAO Šenker vastu Venemaal 2 volikirja, sest

hageja soovis kohtutäituri tegevust vaidlustada (t I kd lk 168). Selline kirjeldus vastab

osaliselt ka arve nr 833 aluseks olevate toimingute loetelule. Kostja oli või pidi olema

seega hageja tegevusest tema esindajana teadlik ja nõustus sellega. Esindusõiguse

kinnitamine volikirjaga viitab kolleegiumi hinnangul sellele, et ka pärast

A.Nezgovorova tööle asumist kostja juurde oli käsundusleping kehtiv.

23. Kostja vastuväide, et tegemist oli A.Nezgovorova ja I.Nezgovorova omavahelise

kokkuleppega, on tõendamata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 119 lõike 1

kohaselt on esindajal edasivolitamise õigus vaid juhul, kui see tuleneb volitusest.

Praegusel juhul ei ole kostja tõendanud, et A.Nezgovorovale tööülesannete täitmiseks

antud volitus sisaldas edasivolitamise õigust. A.Nezgovorova 04.06.2014 e-kiri seda ei

tõenda. Edasivolitamise õiguse olemasolu korral oleks küsitav ka põhjus, miks kostja

väljastas hagejale perioodil 02.07.2012-17.10.2014 ZAO Šenker asjades 2 volikirja.

Kostja selgitus, et volikirjade väljastamine toimus hageja initsiatiivil ja tulenevalt

hageja isiklikest motiividest, ei ole veenev.

24. Eespool märgitud põhjendustel ei ole tõendamist leidnud kostja vastuväide, et

käsundusleping lõppes 02.07.2012. Kostja on 07.04.2016 maakohtu istungil mh

avaldanud, et nõude loovutamise lepingu sõlmimisega leppisid pooled kokku, et

lepingu sõlmimise päevaks oli kõik teenused osutatud (t I kd lk 146). Ka 15.06.2015

vastuses hagile on kostja kinnitanud, et poolte vahel lõppesid lepingulised suhted

nõuete loovutamise lepingu sõlmimisega. Seetõttu on kolleegium kokkuvõttes

seisukohal, et nõude loovutamiseni oli käsundusleping kehtiv ning järelikult oli arve

nr 833 esitatud käsunduslepingu kehtivuse ajal tehtud toimingute alusel.

25. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha, kas kostjal oli hagejale käsundi täitmise eest

tasu maksmise kohustus. Käsundusleping võib olla nii tasuline kui tasuta.

Käsundusleping on tasuline juhul, kui tasus on kokku lepitud, aga ka siis, kui käsundi

täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, sh kui käsundisaaja täidab käsundit

majandus- ja kutsetegevuses. Praegusel juhul ei ole kostja vaielnud vastu hageja

väitele, et hageja osutas kostjale õigusabi majandus- ja kutsetegevuses. Samuti puudub

vaidlus, et kostja on hagejale käsunduslepingu alusel tasunud perioodil 03.01.2012-

28.06.2012 kokku 1757.86 eurot (t I kd lk 182). Seega on kohane järeldada, et poolte

vahel kehtis tasuline käsundusleping.

26. Kostja on vaielnud vastu arve nr 833 aluseks olevate toimingute eest tasumise

kohustusele. Vastuväidetes on kostja tuginenud esiteks sellele, et kostja ja hageja

leppisid kokku, et kui kostja võtab hageja juristi A.Nezgovorova tööle, muutub

käsunduslepingu alusel osutatava teenuse osutamine A.Nezgovorova kui kostja töötaja

töökohustuseks. Teiseks väitis kostja, et loovutas nõuded ZAO Šenker vastu hagejale

tasuta just põhjusel, et hageja ei nõuaks kostjalt hiljem täiendavat tasu ning ZAO

Šenker nõuete rahuldamisest saadud raha pidi katma ära võimalikud hageja nõuded

kostja vastu. Kolleegiumi hinnangul ei piisa kostja sellistest väidetest, et tõendada, et

perioodil 02.01.2014-12.06.2014 muutus tasuline käsundusleping poolte kokkuleppel

tasuta käsunduslepinguks. Järgnevalt põhjendab kolleegium oma järeldust.

27. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema väited ja vastuväited. Praegusel juhul jäävad kostja

esitatud põhjendused paljasõnaliseks, sest neid ei toeta ükski tsiviilasjas esitatud

tõend. Tasulise käsunduslepingu muutumist tasuta käsunduslepinguks ei ole võimalik

järeldada I.Nezgovorova 12.06.2012 e-kirjast kostjale (t I kd lk 172), sest see kajastab

vaid I.Nezgovorova palvet võtta A.Nezgovorova tööle. A.Nezgovorova töölepingust

(t I kd lk 177-179) ei nähtu, et A.Nezgovorova tööülesannete hulka kuuluks ennekõike

ZAO Šenkeriga seotud nõuetega õigusabi osutamine. A.Nezgovorova 04.06.2014 e-

kirjast (samas lk 181) nähtub, et ta edastas ZAO Šenker nõudega seonduvad

dokumendid I.Nezgovorovale, kuid sellisest faktilisest asjaolust saab järeldada vaid

äriühingute vahel käsunduslepingu kehtivust, kuid mitte hageja poolt õigusabiteenuse

tasuta osutamist.

28. A.Nezgovorova 06.11.2014 e-kirjast ei ole võimalik teha kostja soovitud järeldust,

nagu oleks hageja selles kinnitanud nõuete puudumist kostja vastu. E-kiri ei käsitle

ZAO Šenker menetlustega seonduvat. Samuti puudub e-kirjas kinnitus, millest

nähtuvalt puuduksid hagejal e-kirja saatmise seisuga kostja vastu igasugused muud

nõuded, v.a need, mis on e-kirjas nimetatud. 12.06.2014 nõuete loovutamise lepingust

käsunduslepingu täitmisest tulenevatest tasunõuetest loobumist samuti ei nähtu.

29. Kostja on väitnud, et ta ei vajanud hageja õigusabi, sest tsiviilasjaga nr A40/1180/12

seotud küsimused olid 21.05.2012 seisuga lahendatud. Kolleegium ei pea kostja

selliseid väiteid asjakohaseks, sest arve nr 833 aluseks on märgitud toimingud, mis

seonduvad tsiviilasjaga nr A40-141571/12.

30. Asjaolu, et arve nr 833 esitas hageja kostjale alles 18.12.2014, ei anna praegusel juhul

iseenesest alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kuigi seadus ei näe ette tähtaega arve

esitamiseks võib arve ebamõistlikult hiline esitamine olla vastuolus hea usu

põhimõttega (TsÜS § 138 lõige 1). Kostja poolt praeguses asjas esiletoodud asjaolud,

mida kolleegium eelnevalt käsitles, ei anna alust tuvastada vastuolu hea usu

põhimõttega. Ka ei ole kostja tuginenud väitele, et hageja nõue võib olla aegunud

(TsÜS 146 lõige 1). Kostja vastuväide, et hageja esitas nõude tingitult sellest, et kostja

koondas A.Nezgovorova, on tõendamata.

31. Eespool märgitud põhjendustel on kolleegium seisukohal, et maakohtu otsus tuleb

menetlusõiguse normi rikkumise, tõendite väära hindamise ja materiaalõiguse normi

rikkumise tõttu tühistada. TsMS § 5 lõike1 kohaselt menetleb kohus hagi vastavalt

poolte esitatud asjaoludele ja lähtudes nõudest. Kostja ei ole pärast hageja nõude

täpsustamist 08.09.2015 arve nr 833 aluseks olevate toimingute maksumusele

vastuväiteid esitanud. Sellest tulenevalt ja arvestades, et kostja poolt esitatud (ja

eespool käsitletud) vastuväited ei ole tõendamist leidnud, tuleb hagi ringkonnakohtu

hinnangul põhinõude osas rahuldada ja mõista hageja kasuks kostjalt põhivõlg 720

eurot. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse eespool märgitud

põhjendustel, ei vasta ringkonnakohus menetlusökonoomilistel kaalutlustel kaebuse

nendele väidetele, mis on eespool käsitlemata.

32. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja nõuab

kostjalt VÕS §-s 113 sätestatud määras viivise väljamõistmist põhinõudelt. Hageja

arvestuse kohaselt oli hagi esitamise seisuga 30.12.2014 muutunud sissenõutavaks

viivis 112 päeva eest kokku 19.32 eurot. Kolleegium mõistab, et viivise arvestuse

alguseks on 30.12.2014, mil kostja kinnitas arve kättesaamist (t I kd lk 4). Kostja ei

ole viivise arvestusele vastu vaielnud. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja

seadusjärgse viivise arvestamisel kostja kahjuks eksinud. Sellest tulenevalt rahuldab

kolleegium hageja taotluse ja mõistab kostjalt TsMS § 367 alusel välja

ringkonnakohtu otsuse seisuga sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise 154.41

eurot (viivisekalkulaatori arvestus sisaldub toimikus), samuti edasiulatuva viivise

väljamõistmiseks kuni põhivõla .

33. VÕS § 1131 lõike 1 eelduste (võlausaldajal võlgniku vastu rahaline nõue;

võlausaldajal viivise nõudeõigus; võlgnik on majandus- või kutsetegevuses tegutsev

isik) täitmise tõttu mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks ka võla

sissenõudmise kuluna 40 eurot.

34. Hagiavalduses sisalduvat hageja taotlust mõista võlgnevus välja selliselt, et esimeses

järjekorras loetakse tasutuks viivisvõlgnevus ja teises järjekorras põhivõlgnevus, saab

käsitleda TsMS § 445 lõike 1 alusel poole taotlusena määrata otsuses kindlaks selle

täitmise kord. Viidatud menetlussättes on seadusandja jätnud kohtule taotluse

rahuldamise otsustamisel kaalutlusõiguse. Kolleegium käesolevas asjas taotluse

rahuldamiseks alust ei näe, kuna otsuse vabatahtliku täitmise korral rakenduvad

erinevate kohustuste täitmisele VÕS §-s 88 kehtestatud reeglid ja sundtäitmise korral

täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 56 kehtestatud nõuete rahuldamise ulatuse

reeglid.

35. Apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu muudab kolleegium TsMS § 173 lõike 3 alusel

menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi täies ulatuses, jätab

kolleegium nii maakohtu- kui apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 162 lõike 1 alusel

kostja kanda.

36. Ringkonnakohus jätab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.

Menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust on vaja hinnata diskretsiooniõiguse alusel

ja seepärast peab menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine toimuma

tervikuna maakohtus TsMS § 174 lõikes 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-142-15, punkt 21).

Margo Klaar

Ele Liiv

Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud /allkirjastatud /allkirjastatud

digitaalselt/ digitaalselt/ digitaalselt/