3-17-1720/6 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht

30. august 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-1720 Haldusasi KS kaebus Pühalepa Vallavalitsuse 25.07.2017 korralduse nr 228 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja - KS Eeldatav vastustaja - Pühalepa vald Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 22. augusti 2017. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus KS määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta KS määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22. augusti 2017. a määrus haldusasjas nr 3-17-1720 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Esialgset õiguskaitset puudutavas osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pühalepa Vallavalitsus kehtestas 25.07.2017 korraldusega nr 228 Pühalepa vallas Salinõmme külas asuva Pihla maaüksuse detailplaneeringu.

2. KS esitas 18.08.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Pühalepa Vallavalitsuse 25.07.2017 korraldus nr 228. Kaebaja leiab, et detailplaneeringu kehtestamise otsuse eelduseks olevat juurdepääsu servituuti pole seatud, mistõttu tuleb korraldus tühistada. Kaebuses sisaldus esialgse õiguskaitse taotlus detailplaneeringu peatamiseks.

3. Tallinna Halduskohus tagastas 22.08.2017 määrusega kaebuse läbivaatamatult halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel (resolutsiooni p 1) ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Kaebuse eesmärk on halduskohtumenetluses ning eriti detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamise läbi saavutamatu ja kaebus seetõttu perspektiivitu.

3-17-1720 2(3) Planeerimisseaduse (PlanS) 2. ptk-st tuleneb, et planeeringumenetluses tuleb leida sobiv lahendus erinevate huvide tasakaalustamiseks. Praegusel juhul on vaidlustatud detailplaneeringus selle seletuskirja p-st 1.11 nähtuvalt peetud tarvilikuks lahendada ka juurdepääsuküsimused. PlanS § 126 lg 1 p 17 nimetabki detailplaneeringu ülesandena muu hulgas ka servituutide seadmise vajaduse määramise. Juurdepääsu küsimuse käsitlemine planeeringulahenduses ei ole praegusel juhul seega detailplaneeringule iseenesest etteheidetav. Siiski ei saa kohalik omavalitsus detailplaneeringu koostajana anda lõplikku hinnangut sellele, kas teeservituudi seadmine läbi planeeringuala on asjaõigusseaduse (AÕS) järgi võimalik ja põhjendatud. Planeeringu koostaja saab üksnes kaaluda, kas ja milliste kinnistute kaudu on juurdepääsu võimaldamine mõistlik ja otstarbekas ning riivab kõigi huvitatud isikute huvisid kõige vähem (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-78-12, p 11). Detailplaneeringuga ei anta võõra maa juurdepääsuna kasutamise õigust. Krundile avalikult teelt juurdepääsu puudumise korral lahendatakse juurdepääsu küsimus eratee kasutamise asjavõi võlaõiguslike kokkulepetega. Omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja (AÕS § 156 lg 1). Neid kokkuleppeid detailplaneering ei asenda. Planeerimisseadus ei anna kohalikule omavalitsusele volitust kohustada üht isikut teisega kokkulepet sõlmima. AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud kitsendus on eraõiguslik seadusjärgne kitsendus ja sellise kitsenduse sisus lepivad seaduse kohaselt kokku pooled ise (sh juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg, tasu). Seega ei laheneks kaebaja jaoks juurdepääsu seadmise küsimus olenemata sellest, kas halduskohus vaidlustatud korralduse tühistab või mitte. Kui kaebaja detailplaneeringu ala omanikuga kokkuleppele ei jõua, saab ta taotleda, et kohus seaks juurdepääsu hagita menetluses. Kohus saab servituudi seada ka sõltumata koormatava kinnisasja omaniku nõusolekust. Selline vaidlus kuuluks praegusel juhul aga Harju Maakohtu pädevusse (TsMS §

475 lg 1 p 131). Kuna kaebus kuulub tagastamisele, ei saa sellel olla eduväljavaateid, mis välistab ka esialgse õiguskaitse kohaldamise. Seetõttu jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

4. KS esitas halduskohtu määruse peale 24.08.2017 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 25.08.2017 põhjendatuks määruskaebust rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. KS on Tallinna Halduskohtu 22.08.2017 määruse peale esitatud määruskaebuses seisukohal, et kaebus tuleb menetlusse võtta. Oluline on naaberkinnistu. Tegemist on detailplaneeringuga, millega kinnistu peab ise omale servituudi seadma. See osa detailplaneeringu eeldustest on täitmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tallinna Halduskohtu 22.08.2017 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea HKMS § 203 lg-le 2 ja § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid kõiki üle korrata.

7. Kaebusest nähtuvalt on selle esitamise põhjustanud asjaolu, et kehtestatud detailplaneeringu ala läbiva juurdepääsu kasutamise osas ei ole saavutatud kokkulepet. Kaebaja arvamus näib olevat, et detailplaneeringuga seatakse ka reaalservituute. See arvamus

3-17-1720 3(3) on ekslik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et praegusel juhul ei ole detailplaneeringu vaidlustamisega kaebuse eesmärgi saavutamine võimalik (HKMS § 121 lg 2 p 2). Riigikohus on 15.05.2013 otsuses nr 3-3-1-78-12 (p-d 10 ja 11) märkinud, et PlanS § 9 lg 2 p 13 seab detailplaneeringu ülesandeks muu hulgas ka servituutide vajaduse määramise. Vaatamata sellele ei anna kohalik omavalitsus detailplaneeringu koostajana lõplikku hinnangut, kas teeservituudi seadmine planeeringuala kinnistutele on asjaõigusseaduse järgi võimalik ja põhjendatud. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on kaaluda erinevate planeerimismenetluses osalejate huvisid, kas ja milliste kinnistute kaudu on juurdepääsu võimaldamine mõistlik ja otstarbekas ning riivab kõigi osalejate huvisid kõige vähem. Asja materjalidest nähtuvalt ongi vaidlusalune detailplaneering servituutide vajaduse kindlaks määranud. Juurdepääsu küsimus sisuliselt tuleb aga lahendada kinnisasjade omanikel endil eratee kasutamise asjavõi võlaõiguslike kokkulepetega (AÕS § 156 lg 1), milliseid ei saa asendada detailplaneering. Detailplaneering ei saa anda õigust kasutada planeeringuala kinnistut juurdepääsuna. Seega ei lahendaks kaebuse rahuldamine ja Pühalepa Vallavalitsuse 25.07.2017 korralduse nr 228 tühistamine praegusel juhul kaebaja kinnistule juurdepääsu seadmise küsimust ning kaebuse eesmärgi saavutamine ei ole esitatud kaebusega võimalik. Muid õiguslikke etteheiteid kaebajal vaidlustatud detailplaneeringule ei ole. Halduskohus on õigesti selgitanud, et kui kaebaja detailplaneeringu ala omanikuga juurdepääsu küsimuses kokkuleppele ei jõua, on tal õigus pöörduda maakohtu poole (TsMS § 475 lg 1 p 131), kuna servituudi võib seada ka maakohus (mitte halduskohus) sõltumata koormatava kinnisasja omaniku nõusolekust.

8. Olukorras, kus halduskohus tagastas kaebuse õiguspäraselt HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, ei saaks esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine olla HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt põhjendatud.

9. Eelneva põhjal jääb KS määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.08.2017 määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)