3-15-1752/57 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.08.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1752

Haldusasi

XX

kaebus

Tallinna

Linnaplaneerimise

Ameti

09.06.2015 vastusele nr 4-4/1490-32 ja Tallinna

Linnaplaneerimise Ameti kohustamiseks tema taotlust

uuesti läbi vaatama

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – XX (ik XXXXXXXXXXX), volitatud

esindaja v.adv Aleksei Ratnikov

Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Silver

Sarapuu

Kolmas isik – YY (ik YYYYYYYYYYY), volitatud

esindaja v.adv Indrek Veso

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22.12.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna linna apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna linna apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 22.12.2016 otsuse resolutsiooni punktid 1–3 ja 5.

3. Teha asjas uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata.

4. Mõista XX-lt Tallinna linna kasuks apellatsiooniastme menetluskulude katteks 15

(viisteist) eurot.

5. Mõista XX-lt YY kasuks kahe astme menetluskulude katteks 3400 (kolm tuhat

nelisada) eurot.

6. XX menetluskulud jätta tema enda kanda.

7. Asja menetlust lõpetava lahendi jõustumisel tagastada YY-le haldusasja toimiku

kaane vahel sisalduv originaaldokument „Piirirajatised“.

3-15-1752

2(9)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.09.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX-le kuulub Tallinnas kinnistu aadressiga Künnapuu 7, mis piirneb ühest küljest Kase 8a

kinnistuga. Kase 8a kinnistu omanik YY ehitas aastatel 2002–2003 Künnapuu 7 ja Kase 8a

kinnistute piirile vundamendiga piirdeaia.

2. XX pöördus 20.01.2012 Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (TLPA) poole taotlusega

kontrollida Kase 8a kinnistu omaniku poolt ehitatud piirdeaia õiguslikku alust.

3. TLPA kohustas 25.06.2014 ettekirjutusega nr 72621 YY viima piirdeaed vastavusse

kinnistu piiridega. Ettekirjutuses märgiti, et TLPA arhiivi andmetel ei ole piirdeaia

püstitamiseks väljastatud kirjalikku nõusolekut. Ettekirjutuse täitmise tähtajaks määrati

02.03.2015.

4. TLPA 30.10.2014 käskkirjaga nr 1-1/32 tühistati 25.06.2014 ettekirjutus nr 72621.

5. XX esitas 23.01.2015 TLPA-le uue taotluse järelevalvemenetluse algatamiseks piirdeaia

suhtes.

6. TLPA selgitas 23.02.2015 kirjas nr 4-3/14/1490, et Kase tn 8a garaaži ehitusprojekt

(kinnitatud 24.09.2013) nägi ette Kase tn 8a ja Künnapuu 7 kinnistute vahele

betoonvundamendiga piirdeaia. Piirinaabrite omavaheliste vaidluste lahendamine piiride

paiknemise osas ei kuulu TLPA ehitusjärelevalve pädevusse.

7. XX esitas 09.04.2015 TLPA-le täiendava selgituse, milles esitas korduva taotluse piirdeaia

suhtes ehitusjärelevalve teostamiseks.

8. TLPA asus 09.06.2015 vastuses nr 4-4/1490-32 seisukohale, et puudub alus piirdeaia

suhtes järelevalvemenetluse algatamiseks. Vastuses märgitakse, et kuni 01.05.2009 kehtinud

ehitusseaduse (EhS) järgi ei olnud piirdeaia rajamiseks nõutav kohaliku omavalitsuse luba.

Piirdeaed ei ole väikeehitis selle rajamise ajal (2003. aastal) kehtinud ehitusseaduse mõttes ning

seetõttu polnud YY-l kohustust esitada TLPA-le teatist aia ehitamise kohta. Tsiviilküsimustesse

sekkumiseks puudub ametil pädevus.

9. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse TLPA 09.06.2015 vastuse tühistamiseks ja

vastustaja kohustamiseks vaadata tema taotlus uuesti läbi.

3-15-1752

3(9)

1)

Leides, et piirdeaia näol pole tegemist väikeehitisega, on vastustaja jätnud selgitamata,

millise ehitisega tegemist on. Kui tegemist on rajatisega, siis oleks piirdeaed tulnud ehitada

vastavalt ehitusseaduse nõuetele, s.o YY oleks pidanud koostama ehitusprojekti, esitama selle

kooskõlastamiseks ning taotlema ehitusluba. Vastustaja pole viidanud normile, millest

tuleneks, et piirdeaia ehitamine ei olnud aastatel 2002–2003 loakohustuslik. Kui kaebaja soovis

2006. aastal enda ja Künnapuu 9 kinnistute vahele ehitada piirdeaia, tuli esitada TLPA-le vastav

ehitusprojekt ning saada Künnapuu 9 kinnistu omanike nõusolekud.

2)

Kaebaja ei andnud 2002. aastal nõusolekut piirdeaia ehitamiseks sellisel viisil, nagu see

ehitati. YY esitas TLPA-le kooskõlastamiseks võltsitud dokumendi (koopia), millel kajastatud

kokkuleppe tekst ei vasta tegelikule kokkuleppele. Vastustaja arhiivis puudub originaalkujul

dokument kaebaja nõusolekuga.

3)

Kaebaja ei ole YY ehitatud aeda kunagi piirirajatiseks pidanud ega seda sellisena

kasutanud, vaid tema andis nõusoleku aia rajamiseks üksnes YY kinnistule. YY likvideeris

seoses piirdeaia ehitamisega Kase 8a elamu projektis ette nähtud võrkaia ja piirimärgid. Maa-

ameti 18.10.2013 kirjast nr 12.1-5/9301 nähtub, et piirdeaia vundament asub ca 30 cm ulatuses

kaebaja kinnistul.

4)

Piirdeaed toetub lintvundamendile, millest 30 cm asub maa sees ja 60 cm maa peal. Kase

8a kinnistu poolt on aia vundament täielikult pinnasega kaetud. Seega asub Kase 8a kinnistul

maapind kõrgemal kui kaebaja kinnistul. Drenaaži puudumise tõttu koguneb sademe- ja

sulamisvesi kaebaja kinnistule (sh abihoone keldrisse), tekitades kahju kaebaja varale.

10. Tallinna linn vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Alates 2012. aastast on kaebaja taotluste alusel korduvalt kontrollitud Kase 8a ja Künnapuu

7 kinnistute piiril asuva piirdeaia seaduslikkust. Vastustaja tunnistas 25.06.2014 ettekirjutuse

30.10.2014 käskkirjaga tagasiulatuvalt kehtetuks, asudes seisukohale, et piirdeaed on siiski

rajatud õiguspäraselt. 30.10.2014 käskkiri edastati kaebajale, kuid ta ei vaidlustanud seda.

Kõnealune käskkiri on kehtiv ja vastustaja ei ole selles väljendatud seisukohta muutnud.

Piirdeaia ehitamise ajal (aastatel 2002–2003) kehtinud ehitusseaduse järgi ei olnud piirdeaia

ehitamiseks nõutav kohaliku omavalitsuse luba või kirjalik nõusolek. EhS § 16 lg 6 kohustas

ehitise omanikku detailplaneeringu kohustusega alal teavitama kohalikku omavalitsust

väikeehitisest, millele ei taotleta kasutusluba. Piirdeaed ei ole väikeehitis ehitusseaduse

tähenduses.

2) TLPA 09.06.2015 vastuskiri pole haldusakt, vaid menetlustoiming, kuna see pole suunatud

kaebaja õiguste või kohustust muutmisele, lõpetamisele või tekitamisele.

3) Kaebaja pole tõendanud oma väidet, et linnale esitatud dokument piirdeaia rajamise

kokkuleppe kohta on võltsitud. Arvestades, et ligi 10 aasta jooksul pärast piirdeaia rajamist ei

esitanud kaebaja selle suhtes mingeid pretensioone, pole kaebaja väide eluliselt usutav.

4) Asjaõigusseaduse (AÕS) § 151 ei sätesta, kellele kuulub piirirajatis. Seega tuleb lähtuda

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg-st 1, mille kohaselt on kinnisasja olulised osad

sellega püsivalt ühendatud asjad, sh ehitised. Kuna piirdeaed asub nii kaebaja kui ka kolmanda

isiku kinnisasjal, on mõlemad ühiselt selle omanikud.

11. YY palus jätta kaebus rahuldamata.

1)

Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda ehitusjärelevalvet. TLPA on andnud kaebaja

taotlusele ammendava vastuse, selgitades, et piirinaabrite vahelisse tsiviilvaidlusse

sekkumiseks pole ametil pädevust. TLPA 09.06.2015 kiri ei ole haldusakt, mistõttu pole selle

tühistamine õiguslikult võimalik.

3-15-1752

4(9)

2)

Kaebaja väide piirdeaia ehitamise kokkuleppe dokumendi võltsituse kohta on

paljasõnaline. Vastavalt naabrite kokkuleppele ei ole tegemist mitte AÕS § 148 kohase

ehitisega, mis ulatub üle naaberkinnisasja piiri, vaid piirirajatisega AÕS § 151 tähenduses.

Sellele viitab ka kaebaja abikaasa CC märkus piirdeaia ehitamise kokkuleppel: „Vaarikapõõsad

tagastatakse Künnapuu 7 omanikule“. Pärast aia ehitamist on naabrid seda ka faktiliselt

kasutanud piirirajatisena. XX ja CC olid nõus piirdeaia ehitamisega, kui see toimub YY kulul.

Kuna piirdeaed asub nii YY kui ka kaebaja kinnistul, kuulub see neile ühiselt. Seega on ka

kaebaja vastutav selle eest, et vaidlusalune ehitis vastaks õigusaktide nõuetele.

3)

Kaebaja pole TLPA 30.10.2014 käskkirja, millega tunnistati piirdeaia õiguspärasust,

vaidlustanud ning see haldusakt on kehtiv. Puuduvad alused haldusmenetluse uuendamiseks.

Seetõttu pole võimalik selles asjas enam uut ehitusjärelevalve menetlust algatada.

4)

Ebaõige on kaebaja väide, et liigniiskus tema kinnistul on tingitud piirdeaiast. Künnapuu

7 elamu seadustamiseks koostati 1996. aastal ehitusprojekt, mille seletuskirjast nähtub, et keldri

põrandat tõsteti põhjavee ja niiskuse sisseimbumise vältimiseks 0,5 m võrra. Seega oli

liigniiskus kaebaja kinnistul juba enne piirdeaia rajamist.

12. Tallinna Halduskohus rahuldas 22.12.2016 otsusega kaebuse, tunnistas TLPA

09.06.2015 vastuse nr 4-4/1490-32 õigusvastaseks ning kohustas TLPA-d uuesti läbi vaatama

XX 23.01.2015 esitatud taotluse järelevalvemenetluse alustamiseks seoses Kase tn 8a, Tallinn

omaniku YY poolt ebaseadusliku piirdeaia ehitamisega XX-le kuuluvale kinnistule Künnapu

tn 7, Tallinn ja sellele 08.04.2015 esitatud täiendava selgituse. Lisaks jättis halduskohus

rahuldamata kaebaja taotluse ekspertiisi läbiviimiseks. Halduskohus mõistis vastustajalt

kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku summas 2058 eurot ning jättis kolmanda isiku

menetluskulud tema enda kanda.

1)

TLPA 09.06.2015 vastus kaebajale ei ole haldusakt, vaid haldustoiming. TLPA on

vastuses asunud ebaõigele seisukohale, et kuni 01.05.2009 kehtinud ehitusseaduse järgi ei

olnud piirdeaia püstitamiseks nõutav kohaliku omavalitsuse luba. Ehitusseaduse muutmise

seaduse eelnõu, millega muudeti muu hulgas EhS §-i 16 (jõustus 01.05.2009), seletuskirjas on

märgitud, et kuna piirdeaial on avalikkusele suunatud funktsioon, tuleks seni kehtinud

sõnastuse järgi piirdeaia püstitamiseks taotleda ehitusluba. Seega on õige kaebaja seisukoht, et

piirdeaia ehitamiseks oli 2003. aastal nõutav ehitusluba. Lisaks ei ole vastustaja ümber lükanud

kaebaja väidet, et kui kaebaja ehitas 2006. aastal piirdeaia enda ja Künnapuu 9 kinnistute

vahele, tuli koostada ehitusprojekt ja võtta kooskõlastused. Seega on vastustaja 09.06.2015

kirjas esitatud väide vastuolus nii seaduse kui ka halduspraktikaga.

2)

09.06.2015 kirjas märgitu, et tegemist on tsiviilvaidlusega, mille lahendamiseks pole

ametil pädevust, on liialt napisõnaline, et mõista, mida vastustaja sellega silmas pidas. Kaebaja

ei ole oma taotluses palunud kindlaks teha piirdeaia omandiõiguslikku kuuluvust, vaid

kontrollida aia püstitamise seaduslikkust ehitusõiguslikust küljest. Seetõttu on vastustaja jätnud

põhjendamatult tähelepanuta kaebaja taotluses esitatud argumendid.

3)

Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda ehitusjärelevalve algatamist, kuid tal on õigus

nõuda, et tema taotluse menetlemisel ja sellele vastamisel järgitaks hea halduse tava. Vastustaja

on kaebaja taotlust lahendades teinud olulise kaalutlusvea, mis tingib vastustaja toimingu

õigusvastasuse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-15-1752

5(9)

13. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 22.12.2016 otsuse tühistada (v.a

ekspertiisi määramata jätmist puudutavas osas) ning saata asi halduskohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kohus on jõudnud väärale seisukohale, et piirdeaia ehitamiseks oli vaja ehitusluba. Piirdeaed

ehitati aastatel 2002–2003, mistõttu tuleb kohaldada sel ajal kehtinud seadust. 2002. aasta

ehitusseaduse seletuskirjast nähtub, et igaüks võib ehitada endale väikeehitist (pindalaga kuni

60 m2 ja kõrgusega kuni 5 m), ühepereelamut, suvilat, aiamaja ja taluhoonet. Lisaks on

õiguskantsleri 24.03.2008 märgukirjas asutud seisukohale, et sel ajal kehtinud ehitusseadus ei

sisaldanud kuni 20 m2 suurustele väikeehitistele ehitusloa nõuet.

14. XX vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata.

1)

Vastustaja apellatsioonkaebuse väited on üllatuslikud ja vastuolus tema 09.06.2015

vastuses esitatud seisukohaga, et piirdeaed ei ole väikeehitis. 2003. aastal kehtinud EhS § 15

kohaselt oli väikeehitis kuni 60 m2 ehitusaluse pindalaga maapinnast kuni 5 m kõrgusega ühel

kinnistul asuv ehitis, millel ei ole avalikkusele suunatud funktsioone. Piirdeaial on avalikkusele

suunatud funktsioon – näidata kolmandatele isikutele, millises kohas nad omaniku loata viibida

ei tohi ning kus kulgevad avalikkusele nähtavaks tehtud kinnistute piirid. Seega ei saa piirdeaed

olla väikeehitis ning väikeehitisi puudutav arutluskäik apellatsioonkaebuses on asjakohatu. Aia

ehitamise ajal (2002–2003) väljastas kohalik omavalitsus ehituslube elamu projektidele, mis

sisaldasid elamu piirete ehitamist. Seega oli piirdeaia ehitamiseks vajalik ehitusluba ning seda

nõuti ka praktikas, mida kinnitab asjaolu, et kaebaja pidi 2006. aastal Künnapuu 7 ja Künnapuu

9 kinnistute vahele piirdeaia rajamiseks taotlema ehitusloa ning piirdeaed on kantud

ehitisregistrisse.

2)

Piirdeaed rikub kaebaja õigusi, selle ehitamiseks puudusid kaebaja nõusolek ja

ehitusluba. Piirdeaia rajamise aluseks ei ole Kase 8a elamu ehitusprojekt, kuna see nägi ette 1,5

m kõrguse võrkpiirde ehitamise Kase 8a kinnistule, piirdeaed ulatub aga kaebaja kinnistule.

3)

TLPA võttis vastu YY koostatud võltsingu nimega „Piiriehitused“. Vastustaja ei ole

ehitusjärelevalvet sisuliselt teinud.

15. YY nõustub Tallinna linna apellatsioonkaebusega ja palub see rahuldada.

1)

Halduskohtu viidatud seletuskirjas on seadusandja esitanud normi tõlgenduse

tagantjärele. Enne 01.05.2009 muudatusi ei olnud selge, kas piirdeaed on loakohustuslik või

mitte. Erineva tõlgendamise võimalust kinnitab ka õiguskantsleri 24.03.2008 märgukiri.

Asjaolust, et elamu ehitusprojekt nägi ette ka piirete ehitamise, ei järeldu, et piirdeaia

rajamiseks oli nõutav ehitusluba. TLPA arhiivist ega ehitisregistrist ei nähtu, et kaebaja oleks

Künnapuu 7 ja Künnapuu 9 kinnistute vahele piirdeaia ehitamiseks esitanud ehitusloa taotluse

või et TLPA oleks vastava loa väljastanud.

2)

TLPA 09.06.2015 vastus pole mitte kaebajat koormav, vaid soodustav, kuna sellega

vabastatakse kaebaja Kase 8a ja Künnapuu 7 kinnistute vahelise piirdeaia omanikule seadusest

tulenevatest kohustustest. Kaebaja andis piirdeaia ehitamiseks nõusoleku, mida kinnitab

kohtule esitatud dokument „Piiriehitused“. Kaebaja väited selle võltsituse kohta on alusetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. TLPA 09.06.2015 kirjas (I kd, tl 28-29p) on viidatud EhS § 16 lg 1 p-le 3 (kirjas ekslikult

märgitud p 6) ning jõutud järeldusele, et enne kõnealuse sätte jõustumist (s.o kuni 01.05.2009)

3-15-1752

6(9)

ei olnud piirdeaia rajamiseks nõutav kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek. Lisaks on kirjas

viidatud ehitusseaduse varasema redaktsiooni § 16 lg-le 6 ning märgitud, et piirdeaed ei ole

väikeehitis. Apellatsioonkaebuses on TLPA põhjendanud ehitusloa nõude puudumist ja

halduskohtu seisukoha ekslikkust, viidates ehitusseaduse eelnõu (805 SE I) seletuskirja

väikeehitisi käsitlevale osale ning sama teemat käsitlevale õiguskantsleri märgukirjale.

17. Ringkonnakohtule nähtub, et menetlusosalistel ei ole vaidlust selles, et piirdeaed Kase 8a

ja Künnapuu 7 kinnistute vahele ehitati vahemikus 2002–2003. Kolmas isik on kohtule esitanud

dokumendi nimega „Piiriehitused“ (koopia II kd, tl 7), millel on tempel „Kooskõlastatud. Pirita

Linnaosa Valitsus“ kuupäevaga 13.05.2002. Sellest võib järeldada, et piirdeaia ehitamist

alustati millalgi pärast nimetatud kuupäeva. Seega võis piirdeaia ehitamine toimuda osaliselt

planeerimis- ja ehitusseaduse (jõustus 22.07.1995) kehtivuse ja osaliselt ehitusseaduse (vastu

võetud 15.05.2002, põhiosas jõustus 01.01.2003) kehtivuse ajal, mistõttu käsitleb

ringkonnakohus mõlemat regulatsiooni.

18. Planeerimis- ja ehitusseaduses (PES) ei kasutatud piirdeaia ega väikeehitise mõistet, vaid

defineeriti üksnes väikehoone – kuni 12-ruutmeetrise ehitusaluse pinnaga ühekordne keldrita

hoone, mida ei kasutata elamiseks ja millel ei ole tehnilisi või avalikke funktsioone (PES § 40

lg 1). Väikehoonet võis ehitada kohaliku omavalitsuse kirjalikul nõusolekul ilma ehitusprojekti,

ehitusloa, kasutusloa ja ehitusjärelevalveta (PES § 40 lg 2). Seejuures nähtub planeerimis- ja

ehitusseaduse eelnõu (5 SE I) materjalidest (seletuskirjad ja algtekst), et algselt oli

„väikehoone“ asemel plaanis kasutada mõistet „väikeehitis“, kuid nende mõistete definitsioon

oli kattuv. Muudele ehitistele sellist erandit seadus ette ei näinud (PES § 42). PES-i rangelt

tõlgendades võiks järeldada, et planeerimis- ja ehitusseaduse kehtimise ajal oli ehitusluba (PES

§ 53) nõutav muu hulgas ka piirdeaia ehitamiseks, kuna seadus sellisele ehitisele ehitusloast

vabastamise erandit ette ei näinud. Samas poleks ringkonnakohtu hinnangul mõistlik

tõlgendada PES-i selliselt, et väikeste rajatiste ehitamiseks oli alati vaja ehitusprojekti ja

ehitusluba, samas kui väikehoone puhul neid ei nõutud. Tara puhul on ohtlikkuse risk üldjuhul

madalam kui hoonel.

19. 2002. aasta ehitusseadus laiendas ehitusloa ja ehitusprojektita ehitamise võimalusi. EhS §

12 lg 2 sätestas, et ehitamiseks peab olema ehitusluba, välja arvatud väikeehitise ehitamise

korral. EhS § 15 lg 1 p 1 järgi loeti väikeehitiseks kuni 60 m2 ehitusaluse pindalaga maapinnast

kuni viiemeetrise kõrgusega ühel kinnistul asuv ehitis, millel ei ole avalikkusele suunatud

funktsioone. EhS § 16 lg 1 p-st 1 tulenes, et väikeehitise ehitamiseks ehitusaluse pindalaga 20–

60 m2 oli vajalik kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek. Seega alla 20 m2 suuruse pindalaga

väikeehitise ehitamiseks polnud kirjalik nõusolek seaduse järgi nõutav. Väikeehitist puudutava

paragrahvi osas (eelnõus § 14) on ehitusseaduse eelnõu (805 SE I) seletuskirjas märgitud

järgmist: „Arvestades täna Eestis toimuvat, on vajalik üheselt mõistetavalt sätestada ehitamise

võimalikkus ilma ehitusloa ja -projektita. Seetõttu on eelnõu kohaselt madala ohtlikkuse riskiga

ehitised, mida tavapäraselt ehitatakse hetkel ilma ehitusprojektita, loetud väikeehitisteks, mille

ehitamise korral ei pea omama ei ehitusluba ega reeglina ka ehitusprojekti“. Seletuskirjas

märgitu toetab seisukohta, et väiksemate ehitiste puhul ei olnud ehitusluba nõutav.

20. 01.05.2009 jõustunud muudatustega muudeti ehitusseaduse §-e 15 ja 16. Ehitusseaduse

muutmise seaduse eelnõu (389 SE I) seletuskirja järgi ei ole piirdeaed käsitatav väikeehitisena,

kuna tõlgendades EhS § 15 lg 1 p-i 1 koostoimes AÕS § 142 lg-ga 1, tuleb asuda seisukohale,

et vähemalt tiheasustusaladel on piirdeaial avalikkusele suunatud funktsioon (näitab

kolmandatele isikutele, millises kohas nad omaniku loata viibida ei tohi). Sellest tulenevalt

järeldati seletuskirjas, et ehitusseaduse seni kehtiva sõnastuse järgi on piirdeaia ehitamiseks

nõutav ehitusluba. Eelnõuga leevendati seda nõuet ning EhS § 16 lg 1 p-s 3 sätestati, et kohaliku

omavalitsuse kirjalik nõusolek on nõutav, kui püstitatakse detailplaneeringu koostamise

3-15-1752

7(9)

kohustusega aladel maa-ala piiramiseks piirdeaedasid, mille ehitamiseks on vajalikud

kaevetööd. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seletuskirjas märgitu põhjal teha ühest järeldust,

et enne 01.05.2009 oli piirdeaia ehitamiseks vaja ehitusluba. Esiteks nähtub eelnõust, et

tegemist oli ühe võimaliku tõlgendusvariandiga. Ringkonnakohtu hinnangul on avaliku

funktsiooniga eelkõige ehitised, mis on avalikus kasutuses või teenivad avalikkust (nt avalik

laste mänguväljak, müügikiosk). Kahte eraomandis olevat kinnistut eraldaval piirdeaial selline

funktsioon puudub. Teiseks oleks selline tõlgendus vastuolus PES ja ehitusseaduse mõtte ning

ühtlasi tavapraktikaga, et väikese ohtlikkuse riskiga ehitiste püstitamiseks pole vaja

ehitusprojekti ega -luba. Seda seisukohta toetab ka õiguskantsleri 24.03.2008 märgukiri, milles

vaagiti Tallinna linna ehitusmäärusesse Tallinna Linnavolikogu 02.06.2006 määrusega sisse

viidud muudatust (§ 351), mille kohaselt tuli kuni 20 m2 ehitusaluse pindalaga väikehoone,

väikevormi või krundipiirde ehitamiseks esitada TLPA-le taotlus kooskõlastuse saamiseks.

Õiguskantsler leidis, et ehitusmääruse § 351 on vastuolus ehitusseaduse sätete ja mõttega, kuna

kehtestas võrreldes seadusega rangemad nõuded ja seeläbi piiras ilma õigusliku aluseta

omandiõigust. Seega väikehoone ja krundipiirde ehitamiseks puudus kohalikul omavalitsusel

õigus nõuda isegi kooskõlastuse taotlemist, rääkimata ehitusloast. Ka kehtiv seadus ei nõua

piirdeaia püstitamisel ehitusluba, vaid ehitusseadustiku lisa 1 järgi tuleb esitada ehitusteatis ja

ehitusprojekt, kui ehitamisega kaasnevad kaevetööd. Asjaolu, et kaebajalt nõuti 2006. aastal

piirdeaia ehitamise kooskõlastamist linnaga, oli ilmselt tingitud sel ajal kehtinud Tallinna linna

ehitusmääruses sisaldunud nõudest, mille õiguskantsler leidis 24.03.2008 märgukirjas olevat

vastuolus põhiseadusega.

21. Isegi kui asuda seisukohale, et vaidlusaluse piirdeaia ehitamise ajal oli selle rajamiseks

vaja ehitusluba või vähemalt kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek, ei pea ringkonnakohus

järgnevalt toodud põhjustel mõistlikuks vastustaja kohustamist otsustama järelevalvemenetluse

algatamise küsimus uuesti.

22. TLPA 23.02.2015 kirjas (I kd, tl 23) on märgitud, et 07.12.1983 kinnitatud Kase 8a

individuaalelamu projekt nägi ette krundi piiramise võrkpiirdega ning 24.09.2013 kinnitatud

Kase 8a garaaži (ehitatud 2003. aastal) ehitusprojektis oli kajastatud Kase 8a ja Künnapuu 7

kinnistute vaheline betoonvundamendiga piirdeaed. Toimiku materjalidest nähtub, et 1983.

aasta projekti kohane võrkpiire likvideeriti enne vaidlusaluse piirdeaia rajamist. Seega oli

kaebaja ja kolmanda isiku kinnistute vahel juba varasemalt – eeldatavasti õiguspäraselt rajatud

– piirdeaed. Garaaži ehitusprojekt on kinnitatud ligikaudu 10 aastat pärast vaidlusaluse piirdeaia

ehitamist ning Tallinna Halduskohus on 22.09.2014 otsuses haldusasjas nr 3-13-2247

tuvastanud samade menetlusosaliste vahel vaidluse puudumise selles, et Kase 8a kinnistule

garaaži püstitamiseks antud TLPA kirjalik nõusolek ei hõlmanud piirdeaia püstitamist. Sellest

hoolimata oleks olukorras, kus piirdeaed on kantud ehitusprojektile, millega linn on tutvunud,

üleliigne nõuda piirdeaiale eraldi projekti koostamist.

23. TLPA on nii 23.02.2015 kui ka 09.06.2015 vastuses märkinud, et piirinaabrite vaheliste

tsiviilküsimuste lahendamine ei kuulu TLPA pädevusse. Ringkonnakohtu hinnangul on

viitamine vaidluse lahendamise võimalusele tsiviilkorras praegusel juhul asjakohane, kuna

kaebajal on võimalik oma õigusi tõhusalt maakohtus kaitsta. Tsiviilkorras saaks kaebaja

vastavate eelduste täidetuse korral nõuda kas tema kinnisasja piiresse ulatuva ehitise

kõrvaldamist (AÕS § 148 lg 3) või tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa alla jääva

maatüki omandamist või perioodilist hüvitist (AÕS § 148 lg 2). Samuti on kaebajal võimalik

nõuda seoses drenaaži puudumisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist. Ehitusjärelevalve

võimalused

on

sellega

võrreldes

piiratumad

–

vastustaja

saaks

eelkõige

teha

lammutamisettekirjutuse (mis praktikat arvestades oleks üsna vähetõenäoline), kuid see ei

lahendaks liigniiskuse probleemi kaebaja kinnistul. Seega ka järelevalvemenetluse algatamise

korral ei oleks võimalik haldusmenetluses lahendada piirdeaiaga seonduvat vaidlust

3-15-1752

8(9)

ammendavalt, vaid täiendavalt tuleks kasutada eraõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Sellises

olukorras oleks ebamõistlik ja eesmärgipäratu kohustada haldusorganit järelevalvemenetluse

algatamise küsimust uuesti otsustama.

24. Kaebaja on järelevalvemenetluse algatamise taotluses väitnud, et kolmandal isikul puudus

kaebaja nõusolek piirdeaia ehitamiseks tema kinnistule, ning palunud vastustajal kontrollida,

kas ehitamiseks olid vajalikud nõusolekud. Kolmas isik esitas TLPA-le ja kohtule dokumendi

„Piirirajatised“, millelt nähtub XX kirjalik nõusolek piirdeaia ehitamiseks ja tema allkiri, ning

Pirita Linnaosa Valitsuse tempel. Ringkonnakohtul puudub mõistlik põhjus kahelda selle

dokumendi ehtsuses. Kaebaja ei ole eitanud, et oli 2002. aastal nõus piirdeaia ehitamisega, ega

vaielnud sellele ligi 10 aasta jooksul vastu. Samuti pole kaebaja esitanud tõendeid, mis

kinnitaksid tema väiteid sellise kokkuleppe kohta, et piirdeaed rajatakse täies ulatuses YY

kinnistule, mitte kinnistute piirile. Piirirajatise ehitamist puudutava kokkuleppe olemasolu saab

hinnata maakohus.

25. Ringkonnakohus märgib, et põhjendamatu on kolmanda isiku seisukoht, justkui lasuks ka

kaebajal ehitise (ehitise aluse maa) omanikuna vastutus piirdeaia õiguspärasuse eest. Seaduse

mõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus kinnisasja omanikule tekiks vastutus ehitise

õiguspärasuse eest selliselt, et naaberkinnisasja omanik ehitab kinnistute piirile piirdeaia, mis

ulatub üle tema kinnistu piiri – iseäranis juhul, kui üle piiri ehitamiseks puudus teise kinnisasja

omaniku nõusolek. Riigikohus on leidnud, et ehitajal (kinnisasja omanikul) tuleb järgida käibes

vajalikku hoolsust ja kontrollida, kuhu ta ehitab. Heauskselt ei tegutse isik, kes ei kontrolli

piirialale ehitades, kas ehitusealune maa kuulub täielikult tema omandisse, samuti seda, et ehitis

ei ulatuks naaberkinnisasjale (01.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-15, p 16).

Kui vaidlusalune piirdeaed lugeda piirirajatiseks AÕS § 151 lg 1 mõttes, ei selgu sellest sättest

siiski, kellele rajatis kuuluma peaks. AÕS § 151 reguleerib olemasoleva piirirajatise kasutamist,

mitte nõudeõigust selle kõrvaldamiseks või selle rajatise talumise kohustust (Riigikohtu

17.10.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-11, p 15). AÕS § 148 lg 1 sätestab, et ehitis, mis ulatub

üle kinnisasja piiri, on selle kinnisasja osa, mille piirest ta väljub, kui kinnistusraamatusse on

kantud kinnisasja piiriülest ehitamist lubav asjaõigus või kui naaberkinnisasja omanik peab

piiriülest ehitamist vastavalt sama paragrahvi 2. lõikele lubama. AÕS § 148 lg 1 näeb ette erandi

TsÜS §-s 54 tulenevast põhimõttest, et ehitis on selle kinnisasja osa, millega ta on püsivalt

ühendatud. Vaid juhul, kui AÕS § 148 lg 1 ei kohaldu ning talumiskohustus puudub, läheb üle

piiri asetsev ehitise osa sihtkinnistu omaniku omandisse. AÕS §-s 148 toodud tsiviilõiguslikke

asjaolusid tuvastamata pole alust väita, et kaebaja on tema kinnisasjale ulatuva piirdeaia

kaasomanik.

26. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus Tallinna linna apellatsioonkaebuse ning tühistab

halduskohtu

otsuse,

v.a

ekspertiisitaotluse

rahuldamata

jätmist

puudutavas

osas.

Ringkonnakohus teeb HKMS § 200 p 3 alusel uue otsuse, millega jätab XX kaebuse

rahuldamata. Lisaks märgib ringkonnakohus otsuse resolutsiooni, et YY-le tuleb pärast

menetlust lõpetava lahendi jõustumist tagastada toimikus sisalduv originaaldokument

„Piirirajatised“.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 108 lg 8 järgi hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite

järgi nagu poolele.

Kuna kaebus ei kuulu rahuldamisele, jäävad XX esimese ja teise astme menetluskulud tema

enda kanda. XX-lt tuleb välja mõista Tallinna linna menetluskulud – riigilõiv

apellatsioonkaebuselt 15 eurot. Samuti jäävad XX kanda YY esimese ja teise astme

menetluskulud.

3-15-1752

9(9)

YY taotles halduskohtus 4224 euro (sh käibemaks) suuruse õigusabikulu hüvitamist.

Ringkonnakohus vähendab HKMS § 109 lg 6 alusel kolmanda isiku menetluskulusid,

arvestades, et tegemist ei ole eriliselt keeruka ja mahuka kohtuasjaga. Samuti tuleb märkida, et

kolmas isik on oma seisukohtades palju korranud samu väiteid ning tsiteerinud kaebaja

seisukohti, mistõttu on esindamisele kulutatud aeg (32 tundi) ülepaisutatud. Ringkonnakohus

loeb kolmanda isiku esimese astme põhjendatud ja vajalikeks kuludeks 3000 eurot (sh

käibemaks).

Apellatsiooniastmes taotleb YY 957 euro (arve ja maksekorralduse järgi oli kulu 957 eurot,

mistõttu menetluskulude nimekirjas märgitud 975 eurot on ilmselt ekslik) suuruse õigusabikulu

hüvitamist. Ringkonnakohus leiab, et kuna kolmas isik ei ole apellatsioonimenetluses peale

kaebaja poolt 2006. aastal ehitatud piirdeaeda – mis ei ole praeguse vaidluse esemeks –

puudutavate väidete sisuliselt uusi väiteid esitanud, ei ole selline kulu täies ulatuses

põhjendatud. Ringkonnakohus loeb kolmanda isiku apellatsioonistme põhjendatud ja vajalikeks

kuludeks 400 eurot (sh käibemaks).

Kokkuvõttes tuleb XX-lt YY kasuks menetluskulude katteks välja mõista 3400 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)