3-16-141/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja

Ruth Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. august 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-141

Haldusasi

KL ja AK kaebus Viimsi Vallavalitsuse 03.11.2015

korralduse nr 1705 ja 15.12.2015 korralduse nr 2087

tühistamiseks ning Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks

juurdepääsutee

asukoha

projekteerimistingimuste

taotluse läbivaatamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – KL ja AK, volitatud esindaja Tuulikki

Laesson

Vastustaja – Viimsi vald, volitatud esindaja Karin

Laugas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 2. septembri 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

KL ja AK apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta KL ja AK apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 2.

septembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-141 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.09.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

3-16-141

2(10)

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viimsi Vallavolikogu kehtestas 14.05.2002 otsusega nr 88 Rohuneeme tee 119

detailplaneeringu, millega jagati Rohuneeme tee 119 kinnistu neljaks eraldiseisvaks

kinnisasjaks.

2. Detailplaneeringu elluviimiseks sõlmisid Külaniidu tee 1, Külaniidu tee 2, Külaniidu tee

3 ja Külaniidu tee 4 omanikud teeservituudi kokkulepped, mis kanti 02.06.2004

kinnistamisavalduse

alusel

kinnistusraamatusse.

Teeservituudi

kokkulepet

muudeti

30.09.2010.

3. KL ja AK on Külaniidu tee 2, Rohuneeme küla, Viimsi vald, Harjumaa kaasomanikud.

4. KL ja AK esitasid 29.07.2015 Viimsi Vallavalitsusele projekteerimistingimuste

väljastamise taotluse. Detailplaneeringu kohaselt oli juurdepääs Külaniidu 1 kuni 4

kinnistutele Külaniidu tänavalt ette nähtud nii, et Külaniidu tee kinnistutele 2, 3 ja 4 pääseb

läbi Külaniidu tee 1 kinnistu ja seejärel mööda Külaniidu tee 1 ja 2 kinnistute piirile

kavandatud teed. Taotluse kohaselt kasvab Külaniidu tee 3 ja 4 kinnistute juurdepääsu jaoks

kavandatud tee vahetus läheduses tamm, mis on detailplaneeringuga ette nähtud säilitada.

Erialaspetsialistide arvamuse kohaselt juurdepääsutee ehitamisel tammele niivõrd lähedale (ca

1 m) ei ole tagatud tamme reaalne säilimine. Seetõttu on vajalik Rohuneeme tee 119

detailplaneeringu liikluslahenduse muutmine selliselt, et igapäevane juurdepääs Külaniidu tee

3 kinnistule toimuks Külaniidu tee 1 kinnistu kaudu Külaniidu tee 5 kinnistu piiri vahetus

läheduses ja Külaniidu tee 4 kinnistule juurdepääs toimuks Rüstla tee kaudu ning ehitusaegne

juurdepääs Külaniidu tee 3 kinnistule toimuks Rohuneeme sadama kaudu.

5. Viimsi Vallavalitsus jättis 03.11.2015 korraldusega nr 1705 „Projekteerimistingimuste

taotluse kontroll ja taotluse läbi vaatamata jätmine“ taotluse projekteerimistingimuste

väljastamiseks läbi vaatamata. Taotluses märgitud tamm ei asu taotlejate kinnistul, vaid

piirinaabri kinnistul Külaniidu 1. Kõnealune tamm ei ole riikliku kaitse alla võetud ja tema

suhtes ei laiene looduskaitseseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevad piirangud.

Projekteerimistingimuste

taotlusele

lisatud

Eesti

Dendroloogia

Seltsi

13.06.2012

ekspertarvamuses toodud järeldused ei ole sisuliselt asjakohased. Tee ehitusprojekt ei näe ette

puu juurte läbilõikamist, vaid vastupidi, nende kaitsmist juurestiku piirkonnas vajalike

kaevetööde läbiviimisega käsitsi ja juuri ümbritseva pinnase asendamisega liivakihiga.

Taotlejate kinnistu on koormatud reaalservituudiga, millest tulenevalt on neil kohustus taluda

tee rajamist detailplaneeringukohasesse asukohta. Alal on kehtiv detailplaneering, millega on

ette nähtud juurdepääsutee Külaniidu tee 3 ja 4 kinnistutele. Juurdepääsutee teise kohta

tõstmine on detailplaneeringu olemuslik muudatus, mida ei tohi ehitusseadustiku (EhS)

kohaselt lahendada projekteerimistingimuste andmisega. Isegi kui detailplaneeringu

olemusliku muudatuse sisu üle vaielda, nõuab EhS § 31 lg 1 detailplaneeringu olemasolu

korral projekteerimistingimuste andmist avatud menetlusena, mis muudaks menetluse

ebaefektiivseks. Samuti ei ole juurdepääsutee viimine taotlejate soovitud asukohta vajalik ega

3-16-141

3(10)

otstarbekas, kuna see eeldaks mitmete kinnistuomanike nõusolekut ja servituutide seadmist,

millega kinnistute omanikud vallale teadaolevalt nõus ei ole. Tulenevalt EhS mõttest tuleb

lugeda detailplaneeringu olemuslikuks muutmiseks ka juurdepääsuteede teise asukohta

rajamist. Lähtudes EhS §-st 27 ei ole võimalik projekteerimistingimusi väljastada.

6. Viimsi Vallavalitsus jättis 15.12.2015 korraldusega nr 2087 KL ja AK vaide Viimsi

Vallavalitsuse 03.11.2015 korralduse nr 1705 peale rahuldamata. Taotluse läbi vaatamata

jätmine ja selle tagastamine on projekteerimistingimuste sisulisest läbivaatamisest

keeldumine. EhS § 30 võimaldab keelduda projekteerimistingimuste sisulisest läbivaatamisest

olukorras, kus esineb objektiivne alus, miks ei ole võimalik projekteerimistingimusi

väljastada. Kuivõrd tegemist on olukorraga (planeeringulahenduse oluline muutmine), mis

asja sisulist läbivaatamist takistab, siis ei ole tarvidust ulatuslikuks analüüsiks, kaalumaks

detailsemaid asjaolusid. Ühestki õigusaktist ei tulene vaide esitajatele detailplaneeringu

olemasolu korral õigust projekteerimistingimuste saamiseks. Seega ei saa taotluse läbi

vaatamata jätmine ja tagastamine vaide esitajate õigusi rikkuda.

7. KL ja AK esitasid 18.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavalitsuse

03.11.2015 korralduse nr 1705 ja 15.12.2015 korralduse nr 2087 tühistamiseks ning Viimsi

Vallavalitsuse kohustamiseks vaadata kaebajate projekteerimistingimuste taotlus uuesti läbi.

Kaebajatel on subjektiivne õigus kaebuse esitamiseks, kuna juurdepääsutee asukoht on

osaliselt kaebajatele kuuluval kinnisasjal ning nad soovivad, et nende ja Külaniidu tee 1

kinnistu piiril asuv tamm säiliks.

Vastustaja tõlgendab ebaõigesti EhS § 27 lg-t 3, sest juurdepääsutee asukoha muutus ei ole

käsitatav planeeringulahenduse olemusliku muutmisena. Detailplaneeringuga oli ette nähtud

nelja elamu ehitus ning detailplaneering ei kirjelda seda juurdepääsuteed kui ainuvõimalikku

lahendust. Vastustaja on jätnud tähelepanuta EhS § 27 lg 4 p 7, mille kohaselt saab

projekteerimistingimustega täpsustada detailplaneeringu liikluskorralduse põhimõtteid.

Ehitusseadustiku

seletuskirja

järgi

on

detailplaneeringu

olemuslikuks

muutmiseks

ehitusõiguse ja sellega seonduvate tingimuste muutmine. Kaebajad ei taotlenud

detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse ja sellega seonduvate tingimuste muutmist, vaid

juurdepääsutee asukoha muutmist.

Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et juurdepääsutee asukoha muutmine ei ole EhS § 27 lg 4 p

7 mõttes liikluskorralduse põhimõtte muudatus – millega kaebaja ei nõustu – oleks vastustajal

sellele vaatamata olnud kohustus hea halduse põhimõttest ja halduse uurimisprintsiibist

tulenevalt mõista kaebaja tegelikku soovi ehk tahet muuta juurdepääsutee asukohta. Seetõttu

kohalduks praeguses asjas ka EhS § 27 lg 4 p 5. Praegusel juhul on juurdepääsutee näol tegu

ehitiste teenindamiseks vajaliku ehitisega. Vastustaja on ebaõigesti asunud seisukohale, et

projekteerimistingimusi ei ole võimalik väljastada tulenevalt asjaolust, et tegu ei ole

liikluskorralduse põhimõtete täpsustamisega. Vastustaja on ebaõigesti kohaldanud EhS §-i 27

ning jätnud projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata.

Korralduse nr 1705 andmisel on rikutud haldusakti põhjendamise ning kaalutlusõiguse

teostamise reegleid. Kaebajate taotluse oleks saanud jätta läbi vaatamata üksnes formaalsete

puuduste esinemisel, kuid planeeringu olemuslikule muutmisele viidates on tegemist sisulise

alusega, mistõttu ei oleks saanud vastustaja tugineda EhS § 27 lg-le 3. Sisuliselt jättis

vastustaja taotluse rahuldamata, mistõttu oleks pidanud arvesse võtma kõiki kaebaja taotluse

põhjendusi.

Kaebajad esitasid taotluse muu hulgas põhjusel, et juurdepääsutee rajamine tingib esimese

väärtusklassi tamme hävimise naaberkinnistul. Kaebaja esitas väidete tõendamiseks ka

3-16-141

4(10)

ekspertarvamused, ent neid ei arvestatud. Samuti ei arvestatud kaebaja väidet, et tee rajamine

tooks kaasa Viimsi Vallavolikogu 27.01.2015 määrusega nr 4 kehtestatud Viimsi valla

kaevetööde eeskirja rikkumise. EhS § 27 lg 1 p 3 järgi saab projekteerimistingimusi väljastada

ka juhul, kui detailplaneeringu kehtestamise järel on muutunud õigusaktid, mis mõjutavad

oluliselt detailplaneeringu elluviimist. Kuivõrd 27.01.2015 on vastustaja kehtestanud

kaevetööde eeskirja, mille alusel on võimalik üheselt järeldada, et antud tamme juurestiku

kaitseala on oluliselt suurem, kui detailplaneering või teeprojekt selle ette näeb, on tegu

muutunud õigusaktiga, mis mõjutab detailplaneeringu elluviimist oluliselt. Seega on

põhjendatud projekteerimistingimuste menetluse algatamine.

Vastustaja ei ole põhjendanud seisukohta, mille kohaselt oleks projekteerimistingimuste

menetlemine ebaefektiivne. Haldusmenetluse põhiprintsiibist tulenevalt ongi kaalutlusõiguse

alusel tehtavate otsuste eelduseks kõigi osapoolte õigustega võimalikult suur arvestamine, et

leida poolte huvide vahel sobiv tasakaal.

Vastustaja on üks Rüstla tee omanikke, mistõttu on alus arvata, et Rüstla tee arvatakse

avalikult kasutatavaks teeks, kust oleks tagatud juurdepääs Külaniidu tee 4 kinnistule. Seega

puuduks vajadus rajada detailplaneeringu järgi säilitamisele kuuluvat tamme hävitav

juurdepääsutee Külaniidu tee 1 ja 2 kinnistute piirile. Külaniidu tee 3 kinnistule saab

juurdepääsutee lahendada Külaniidu teelt, mis on avalik tee ning mööda Külaniidu tee 1

kinnistu lõunapiiri.

Ebaõige on vastustaja seisukoht, et kaebajale olid servituudilepingu sõlmimise ajahetkel teada

juurdepääsuteest tulenevad ohud juurdepääsutee asukohas asuvale tammele. Kaebajale oli

servituudilepingu sõlmimisel teada üksnes asjaolu, et detailplaneeringuga on ette nähtud

tamme säilimine ning sellega kaebaja ka arvestas. Kaebaja sai juurdepääsuteest tulenevatest

negatiivsetest mõjudest, mis toovad kaasa tamme hävimise, teada alles pärast vastavasisuliste

ekspertarvamuste tellimist ja nendega tutvumist.

Pahatahtlik on vastustaja väide, et kaebajad paigaldasid Külaniidu tee 1 ja 2 piirile

omavoliliselt piirdeaia, kuivõrd see oli püstitatud kinnistu omandamise ajal. Arusaamatu ja

laimav on vastustaja püüd luua kohtule arusaam, et kaebaja on MK arvel, pärast 2000 euro

saamist, rikastunud. Kaebaja on MK poolt kantud 2000 eurot koheselt viimasele tagastanud

ning samuti on 24.08.2015 esitanud ehitusteatise piirdeaia lammutamiseks.

8. Viimsi vald palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajatel puudub subjektiivne õigus esitada

kaebust tamme kaitseks. Taotluse tagastamine või selle läbivaatamata jätmine ei saa rikkuda

kaebajate õigusi, kuna kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda projekteerimistingimuste

väljastamist.

Vaidlust

ei

ole,

et

juurdepääsutee

asukoht

tuleneb

vaidlustamata

ja

kehtivast

detailplaneeringust, 02.06.2004 notariaalsest tee servituudi seadmise lepingust ja 30.09.2010

notariaalsest tee servituudi seadmise lepingu muutmise lepingust, mis kõik kehtivad.

Seejuures osalesid 30.09.2010 tee servituudi seadmise lepingu muutmisel ka kaebajad ning

neile pidi olema arusaadav olemasolev olukord ja lepingu sõlmimisega kaasnevad asjaolud.

Haldusasjas nr 3-12-1240 vaidlustasid kaebajad Viimsi Vallavalitsuse 16.03.2012 korralduse,

millega otsustati anda välja ehitusluba Külaniidu tee 3 ja 4 kinnistutele juurdepääsu

ehitamiseks Külaniidu tee 1 ja 2 kinnistutele (reaalservituut kinnistute Külaniidu tee 3 ja 4

igakordsete omanike kasuks).

Külaniidu tee 1 ja 2 vahelisele piirile on kaebajad ebaseaduslikult paigutanud aia ning selle

eemaldamiseks on neile tasutud 2000 eurot. Tamme kaitsmise vajaduse osas ei ole pärast

3-16-141

5(10)

kohtumenetluse (haldusasi nr 3-12-1240) lõppemist esitatud ega tuvastatud mingeid uusi

asjaolusid, mida peaks täiendavalt arvestama. Samuti ei asu kõnealune tamm kaebajate

kinnistul, vaid Külaniidu tee 1 kinnistul.

Servituudi alusel rajatav tee ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg 2 kohaselt

kaebajate oma, vaid teeservituudi omaja oma. Kaebajatel ei ole subjektiivset õigust esitada

kaebust tamme kaitseks, mis ei asu nende kinnistul ja ei ole nende oma ning ei ole ka

subjektiivset õigust nõuda juurdepääsutee määramist uude asukohta, kuna kokkuleppeliselt on

kaebajad oma omandiõigust vastutasu vastu piiranud ja reaalservituudi sisu ulatuses ei saa nad

toetuda omandiõiguse kaitsele.

Vastustaja oli teadlik Eesti Dendroloogia Seltsi 24.05.2010 ekspertarvamusest ja

Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni 22.06.2010 vastusest Külaniidu tee 1 omaniku

ettepanekule Külaniidu tee tammede riikliku kaitse alla võtmisest ja Corson OÜ arvamusest.

Vastustaja on nõudnud tee ehitusprojektis tamme olemasolu ja säilitamisega arvestamist.

Tulenevalt teeservituudist peab kaebaja tee rajamist ja sellega seonduvaid mõjutusi taluma

ning ei saa tee rajamist keelata või nõuda selle rajamist uude kohta.

Kaebajate

taotluse

läbivaatamata

jätmine

ja

selle

tagastamine

kujutas

endast

projekteerimistingimuste andmise sisulisest läbivaatamisest keeldumist (EhS § 30). Kuivõrd

tegemist on olukorraga (planeeringulahenduse oluline muutmine), mis asja sisulist

läbivaatamist ei nõua, siis ei olnud vastustajal tarvidust ka ulatuslikuks analüüsiks, kaalumaks

esitatud (juba kohtumenetluses käsitletud) asjaolusid. Seetõttu on alusetud kaebajate väited

selle kohta, et vastustaja on korralduse andmisel rikkunud kaalutlusõiguse printsiipi või jätnud

arvestamata taotlejate põhjendused. Asjaolud, mis ei võimalda projekteerimistingimusi anda,

on piisava selgusega vaidlustatavas korralduses esitatud.

Detailplaneeringu kohase juurdepääsutee uude asukohta viimine projekteerimistingimustega

ei ole liikluskorralduse põhimõtete täpsustamine. Kuna detailplaneeringuga on liikluslahendus

juba lahendatud, siis liikluskorralduse põhimõtteid projekteerimistingimustega saab ainult

täpsustada selle konkreetse tee kasutamise osas – näiteks muuta olemasolev tee ainult

ühesuunaliseks, sätestada parkimise keeld, näha ette võimaluse korral kergliiklustee osa jne.

Õige ei ole kaebajate väide, et taotluse läbi vaatamata jätmiseks peab esinema ainult mingi

formaalne puudus, kuivõrd EhS annab õiguse jätta projekteerimistingimuste taotlus läbi

vaatamata ka juhul, kui projekteerimistingimuste andmine on ilmselgelt võimatu.

Ehitusprojekt tee rajamiseks on olemas ja see on saanud ehitusloa. Arvestades, et tegemist on

erateega, ei ole ehitusluba tee rajamiseks enam tulenevalt EhS-st ka vajalik. EhS eelnõu

seletuskirja kohaselt ei tohiks detailplaneeringu muutmist projekteerimistingimustega

kergekäeliselt kasutada, kuna muudetav planeeringulahendus on läbinud pika ja kaalutletud

menetluse. Detailplaneeringut täpsustavaid projekteerimistingimusi andes ei tohiks seetõttu

planeeringulahendust olemuslikult muuta, ehk neid ei tohiks anda olukorras, kus sisuliselt

tuleks koostada uus planeering.

EhS § 27 lg 1 kohaselt on projekteerimistingimuste andmine detailplaneeringu olemasolu

korral valla õigus, mitte kohustus ning kui on olemas ehitusõigust määratlev detailplaneering,

siis projekteerimistingimusi nõuda ei saa. Isegi, kui eeldada, et taotluse läbi vaatamata jätmine

ja selle tagastamine ei olnud kohane ning vallal oleks tulnud anda projekteerimistingimuste

andmisest keeldumise haldusakt pärast avatud menetluse läbiviimist, ei muudaks see kuidagi

kaebajate olukorda, arvestades, et ka sellel juhul oleks teinud vallavalitsus keelduva otsuse.

Peamised kaalutlused on vastustaja haldusaktis esitanud. Seega ei ole haldusakti puudused

sellist laadi, mis igal juhul tingiksid haldusakti kehtetuks tunnistamise. Ka ei saa kaebajad

3-16-141

6(10)

taotleda vallalt konkreetse sisuga otsust, kuivõrd tegemist on valla kaalutlusõiguse alusel

antava otsustusega.

Kaebajad on oma kaebuses välja toonud, nagu oleks vastustaja jätnud käsitlemata nende poolt

esitatud järjekordse eksperthinnangu aruande. Vastustajale ei ole arusaadav, kuidas võiks

täpselt samas asjas tehtud mingi kolmas ja neljas eksperthinnang anda jõustunud

kohtuotsusega tuvastatust teistsuguseid seisukohti, arvestades, et tamm on sama ja olukord on

sama.

9. Tallinna Halduskohus jättis 02.09.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda. Kaebus jääb rahuldamata kaebajatel kaebeõiguse puudumise

tõttu. Halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lg 1 sätestab kohtusse pöördumise eelduseks

subjektiivsete õiguste rikkumise. Kaebajatel puudub kohtus kaitstav subjektiivne õigus.

Haldusasjas nr 3-12-2140 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 05.11.2014

kohtuotsusest nähtub, et: 1) Külaniidu tee 1 kinnistul asuva tammepuu kaitseks puudub

kaebajal (AK) kaebeõigus; 2) kaebaja kinnistu on koormatud reaalservituudiga ning kaebaja ei

saa reaalservituudi sisu ulatuses tugineda omandiõiguse kaitsele. Kuna kaebaja oma eesmärki

kõnealuses

kohtuasjas

ei

saavutanud,

esitas

ta

haldusorganile

29.07.2015

projekteerimistingimuste väljastamise taotluse, mille vastustaja jättis 03.11.2015 läbi

vaatamata.

Ka praeguses kohtuasjas esitatud kaebuses on keskne argument, et detailplaneeringu järgse

lahenduse muutmine on vajalik Külaniidu tee 1 asuva tamme kaitseks. Kaebajate õigused on

piiratud kinnistusraamatusse kantud reaalservituudiga ning tee rajamiseks vastavalt

detailplaneeringule on väljastatud ehitusluba. Ka projekteerimistingimuste taotluse sisulisest

menetlemisest keeldumise otsuse peale ei saa esitada kaebust keskkonna kaitseks ning väita

omandiõiguse rikkumist, kui see on kinnistusraamatusse kantud asjaõigusega juba piiratud.

Kaebajate omandiõigus on kinnistusraamatusse kantud reaalservituudi ulatuses piiratud.

Kaebajate kinnistut koormab reaalservituut (sõiduteeservituut) kinnistute nr 9148602

(Külaniidu tee 3) ja 9148702 (Külaniidu tee 4) omanike kasuks ning see kanti

kinnistusraamatusse 08.07.2004. Seega omandasid kaebajad kinnistu koos seda koormavate

piiratud asjaõigustega. 30.09.2010 olid aga kaebajad reaalservituudi muutmise kokkuleppe

üheks osapooleks.

Reaalservituudi muutmise kokkuleppe p-s 3 on kaebajad ja Külaniidu tee 3 omanik kokku

leppinud, et detailplaneeringukohase juurdepääsutee rajamise kohustus on Külaniidu tee 3

omanikul. Samuti on Külaniidu tee 3 omanik ja kaebajad leppinud kokku, et kaebajad

annavad kinnitused ja kooskõlastused, mis on vajalikud detailplaneeringukohase sõidutee

suhtes lubade väljastamiseks ja ehitamiseks ning mitte takistama tee rajamist. Vastustaja

kinnitab 13.04.2016 menetlusdokumendis, et Külaniidu tee 3 ega ka 4 omanik ei ole

pöördunud valla poole juurdepääsutee asukoha muutmiseks.

Külaniidu tee 3 omanikule on väljastatud reaalservituudi kokkulepet järgiva ja

detailplaneeringu kohase juurdepääsutee rajamiseks ehitusluba. Seega puudub kaebajatel

õigus saada tee ehitamiseks projekteerimistingimusi, kuivõrd tee ehitamiseks on väljastatud

ehitusluba isikule, kellel oli kohustus see taotleda ja selle alusel tee ehitada. Kaebajad

taotlevad detailplaneeringus toodud juurdepääsutee lahenduse muutmist, mitte sellele lisaks

täiendavate juurdepääsuteede projekteerimistingimusi. Seega on kaebajad sisuliselt soovinud

eelnevas kohtuvaidluses hinnatud õigusliku olukorra uuesti hindamist samadel argumentidel.

Kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumise puudumise aspektist ei muuda midagi asjaolu, et

pärast viidatud ehitusloa andmist on täiendatud kohalikku kaevetööde eeskirja ja kaebajad on

3-16-141

7(10)

esitanud täiendavaid asjatundja arvamusi tammele avalduvate mõjude osas. Need asjaolud ei

muuda midagi kinnistusraamatusse kantud reaalservituudi osas. Kehtiv detailplaneering ei

luba tamme likvideerida ning kohtuasjas nr 3-12-1240 on tuvastatud, et ehitusprojekti

realiseerimine ei too kaasa tamme hävimist, kuigi see asjaolu ringkonnakohtu otsuse kohaselt

asja lahendamisel määravat tähtsust ei omanud.

Vastustaja poolt projekteerimistingimuste väljastamata jätmise (taotluse läbivaatamata

jätmise) ja tsiviilasjas nr 2-16-5465 eelduslikult tekkivate menetluskulude vahel puudub

ilmselgelt põhjuslik seos, kuivõrd nende menetluskulude tekkimine on seotud kaebajate poolt

reaalservituudi kokkuleppe mittetäitmisega.

Haldusorgan ei pea sisuliselt menetlema taotlust, mille rahuldamine ei ole ilmselgelt võimalik

ning kaebajate subjektiivseid õigusi ei puuduta. Seda on haldusorgan kaevatavas otsuses ka

märkinud. Puudub vajadus analüüsida kõigi läbivaatamata jätmise põhjenduste õigsust

subjektiivsete õiguste rikkumise puudumise tõttu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. KL ja AK paluvad 03.10.2016 apellatsioonkaebuses (täiendatud 07.08.2017) tühistada

halduskohtu otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt

tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Menetluskulud

paluvad kaebajad jätta vastustaja kanda.

Halduskohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kaebajatel puudub kaebeõigus. EhS § 27 jj

ei sätesta, et detailplaneeringu olemasolu korral oleks projekteerimistingimuste taotluse

esitamiseks vajalik isiku subjektiivne õigus projekteerimistingimusi nõuda. Sellist eeldust ei

tulene ka ühestki teisest õigusaktist. Projekteerimistingimuste taotlemiseks peab isikul olema

üksnes puutumus detailplaneeringuga ja põhjendatud vajadus projekteerimistingimuste

taotlemiseks EhS § 27 lg 4 mõttes. Kaebajad taotlesid projekteerimistingimuste väljastamist,

täpsustamaks Rohuneeme tee 119 detailplaneeringu liikluskorralduse põhimõtteid. Kaebajate

kinnistu külgneb Rohuneeme tee 119 detailplaneeringus sisalduva Rüstla teega. Seega on

kaebajatel otsene vajadus liikluslahenduse muutmiseks. Rüstla tee osa, mis külgneb kaebajate

kinnistuga,

on

jätkuvalt

vastustaja

omandis,

mistõttu

on

kaebajate

taotlus

projekteerimistingimuste väljastamiseks seda põhjendatum.

Kaebajate subjektiivsete õiguste riive on muu hulgas seotud asjaoluga, et olukorras, kus

projekteerimistingimuste kaudu määrataks Rüstla tee avalikku kasutusse, puudub Külaniidu

tee 4 kinnistu omanikul vajadus juurdepääsuks kasutada servituudilepinguga ettenähtud

juurdepääsuteed.

Seega

on

kaebajatel

võimalik

muuta

detailplaneeringujärgseid

servituudilepinguid, sest Külaniidu tee 4 kinnistu omanikul on võimalik saada juurdepääs

enda kinnistule avalikult teelt.

Juurdepääsuteele väljastatud ehitusluba on kaotanud oma kehtivuse, kuivõrd faktilise

ehitustegevusega ei ole siiani alustatud (EhS § 25 lg 2). Vastustaja väited väidetavast pinnase

liigutamisest on ebaõiged. Seetõttu on halduskohus asunud ebaõigesti seisukohale, et ehitusloa

kehtivuse üle puudub poolte vahel vaidlus.

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et

detailplaneeringukohase juurdepääsutee rajamiseks on sõlmitud teeservituudi seadmise leping

ning selle muutmise leping. Servituudilepinguid sõlmides eeldati, et juurdepääsuteed on

võimalik ehitada nii, et esimesse väärtusklassi kuuluv tamm säilib. Hilisemalt on aga mitmed

eksperdid leidnud, et juurdepääsutee rajamisel tamm hävineb. Seega on poolte vahel jätkuvalt

3-16-141

8(10)

vaidlus. Projekteerimistingimuste menetlemine detailplaneeringulahenduse täpsustamiseks on

omavalitsuse seadusest tulenev kohustus ja vastustajal ei ole õigust jätta seda täitmata

põhjusel, et kaebajad on sõlminud servituudilepingud.

Kaebajatele jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et kaebajad esitasid projekteerimistingimuste

taotluse üksnes põhjusel, et haldusasjas nr 3-12-2140 ei saavutanud kaebajad väidetavalt oma

eesmärki. Nimetatud haldusasja esemeks oli juurdepääsutee rajamiseks väljastatud ehitusluba

ja selle tehniline lahendus. Käesolevaks hetkeks on aga ehitusluba kaotanud kehtivuse, kuna

ehitustöid reaalselt tehtud ei ole.

Kaebajad on projekteerimistingimuste kaudu taotlenud endale kuuluvale kinnistule ligipääsu

avalikult teelt. Seetõttu on ilmne, et olukorras, kus projekteerimistingimuste taotlus jäetakse

läbi vaatamata, on rikutud kaebajate subjektiivseid õigusi. Vastustajal ei ole õigust jätta

projekteerimistingimuste taotlust sisuliselt läbi vaatamata põhjusel, et kaebajad oleksid

pidanud vaidlustama detailplaneeringu. Kaebajad ei olnud detailplaneeringu kehtestamise ajal

kinnistu omanikud ega elanud selles piirkonnas. Kaebajate eesmärk oli tagada ka

detailplaneeringuga sätestatud nõuete, sh keskkonnakaitseliste nõuete täitmine. Puudub

vaidlus, et kaebajate kinnistu asub Rohuneeme tee 119 detailplaneeringu alas. Esimesse

väärtusklassi kuuluv tamm on kaebajate mõjusfääris ning subjektiivsete õiguste hindamisel

tuleb arvesse võtta ka keskkonnaõiguslikke kaalutlusi.

Vastustaja väide, et Rohuneeme tee 119 detailplaneering on ellu viidud, on ebaõige. Neljast

planeeringualas asuvast kinnistust üksnes kahel on realiseeritud ehitusõigus. Seega on

jätkuvalt võimalik väljastada projekteerimistingimusi. Asjaolu, et kaebajatele kuuluv kinnistu

on koormatud eraõigusliku reaalservituudiga, ei saa kaebajatelt võtta võimalust esitada enda

subjektiivsete õiguste kaitseks projekteerimistingimuste taotlus.

Kohus ei ole menetluse raames varem subjektiivsete õiguste võimalikku puudumist küsimuse

alla seadnud ega küsinud kaebajatelt selles osas täpsustust. Seejuures kaebajad taotlesid asja

arutamist kohtuistungil, kuid kohus määras asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kui

kohtule jäi kaebajate subjektiivsete õiguste riive ebaselgeks, oleks tulnud määrata kohtuistung.

Kohtuotsuses ei tohi tugineda seisukohtadele, mis tulevad menetlusosalise jaoks üllatuslikult.

Halduskohtu otsus oli kaebajate jaoks üllatuslik.

11. Viimsi vald palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajatel puudub kaebeõigus. Projekteerimistingimuste

kaudu ei ole võimalik tee avalikku kasutusse määramine. Tee avalikuks kasutuseks

määramine toimub läbi muude menetlustoimingute ja haldusaktide. Asjaolu, kas ehitusluba on

tee ehitamiseks kehtiv või kehtetu, ei ole asja lahendamisel määrava tähtsusega.

Kinnistusraamatu kanded omavad õiguslikku tähendust ja kaebajad ei ole kunagi väitnud, et

servituudilepinguid sõlmitud ei ole. See, et väidetav juurdepääs ei ole detailplaneeringuga

kooskõlas, on otsitud argument, kuna detailplaneeringut ei ole vaidlustatud ja see on kehtiv.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Halduskohtu

otsuse

muutmiseks

või

tühistamiseks

ei

ole

alust.

Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Õige on halduskohtu hinnang, et kaebajal puudub kaebeõigus, sest kaebajal puudub

subjektiivne õigus, mida kohtus kaitsta. Kaebajate 29.07.2015 juurdepääsutee asukoha

projekteerimistingimuste taotlusest (tl 7) nähtub üheselt, et taotlus ei ole esitatud kaebajate

3-16-141

9(10)

enda subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid üksnes keskkonnakaitselistel kaalutlustel –

Külaniidu tee 1 kinnistul kasvava tamme kaitseks. Taotluse ainus eesmärk on olnud muuta

Külaniidu tee 3 ja 4 kinnistutele juurdepääsuteede asukohta, et tagada tamme säilimine, mitte

muuta kaebajatele kuuluvale kinnistule Külaniidu tee 2 juurdepääsutee asukohta. Nimetatud

kaitstav eesmärk kandub haldusmenetlusest üle ka kohtumenetlusse. Ainetud ja esitatud

taotlusega vastuolus on kõik kaebajate poolt esmakordselt kohtumenetluses (arusaadavamalt

alles apellatsioonkaebuses) esitatud väited sellest, nagu oleks projekteerimistingimuste

taotlemise eesmärgiks olnud kaebajate enda kinnistule juurdepääsu saamine Rüstla teelt ning

viimase avalikku kasutusse määramine (sõltumata sellest, kas need eesmärgid on üldse

projekteerimistingimuste kaudu realiseeritavad). Kaebaja AK kaebuse lahendamisel on

Tallinna Ringkonnakohus 05.11.2014 otsuses haldusasjas nr 3-12-1240 (jõustunud)

selgesõnaliselt märkinud, et kaebajal puudub naaberkinnistul asuva ja teisele isikule kuuluva

vara – tammepuu – kaitseks kaebeõigus ning kaebeõigus puudub tal ka keskkonna kaitseks

kohtusse pöördumisel, sest kaebaja olulised huvid tammega ei seondu ning kohtusse

pöördumise aluseks olevat olulist ja reaalset mõju isikule ei esine (otsuse p 14 ja seal viidatud

Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-87-11 p 17). Kaebajate kaebeõiguse seisukohalt on täiesti

ebaoluline, kas MK-le antud ehitusluba tee ehitamiseks kehtib või mitte, samuti asjaolu, et

Viimsi Vallavolikogu on 27.01.2015 määrusega nr 4 kehtestanud Viimsi valla kaevetööde

eeskirja.

14. Kaebajatele ei tulene abstraktset kaitstavat subjektiivset õigust ka lihtsalt faktist, et nad on

esitanud mitte oma subjektiivsete õigustega seonduva taotluse projekteerimistingimuste

saamiseks. Kaebajatel on subjektiivne õigus nõuda, et haldusorgan esitatud taotlust menetleks

ja kaebajatele vastaks, kuid vaidlust ei ole, et Viimsi vald on seda ka teinud. Viimsi vald on

kaebajate taotluse jätnud õigesti EhS § 30 alusel läbi vaatamata, sest oli ilmselge, et

projekteerimistingimuste andmine oli võimatu. Olukorras, kus kinnistute juurdepääsuteed on

paika pandud kehtiva detailplaneeringuga ning servituudilepingutega, ei ole uute

juurdepääsulahenduste loomine võimalik muul viisil kui uue detailplaneeringu ja uute

servituudilepingutega. Sellisel juhul ei ole tegemist liikluskorralduse täpsustamisega EhS § 27

lg 4 p 7 tähenduses. Ehk teisisõnu ei ole kaebajatel projekteerimistingimuste kaudu võimalik

vabaneda kinnistusraamatusse kantud teeservituudi seadmise lepingutest.

15. Alusetu on kaebajate etteheide halduskohtule, et otsus oli subjektiivsete õiguste rikkumise

puudumise argumendil neile üllatuslik. Subjektiivsete õiguste riive puudumisele on viidatud

juba Viimsi valla 15.12.2015 korralduses nr 2087 (vaideotsus) ning kaebeõiguse puudumisele

vastuses kaebusele. Kaebaja on oma subjektiivsete õiguste kaitse ja kaebeõiguse küsimust

käsitlenud nii juba esialgses kaebuses halduskohtule kui ka kohtumenetluses läbivalt. Et

halduskohus kontrollib kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumist ning kaebeõiguse

olemasolu, tuleneb HKMS § 44 lg-st 1 ja § 120 lg 1 p 8 koosmõjust § 121 lg 2 p-ga 1 ning on

halduskohtu esmane ülesanne kaebust menetlusse võttes. Kaebeõiguse puudumine ei too alati

automaatselt kaasa kaebuse kohest tagastamist HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, vaid halduskohus

võib eelistada kaebuse sisulist läbivaatamist ja tuvastada kaebeõiguse puudumise

kohtuotsuses.

16. Eelnevast tulenevalt ning HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Kaebajate apellatsiooniastme menetluskulud jäävad nende endi

kanda HKMS § 108 lg 1 alusel ning vastustaja menetluskulud vastustaja kanda HKMS § 109

lg 1 alusel.

3-16-141

10(10)

(allkirjastatud digitaalselt)