3-16-384/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.08.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-384

Haldusasi

AE kaebus Tallinna Vangla 19.02.2016 käskkirja nr 5-

2/193 ja 22.03.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/121-2

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AE

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11.11.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AE apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AE apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.11.2016

otsus haldusasjas nr 3-16-384 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.09.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-16-384

2(8)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AE

esitas

29.12.2015

Põhja

Ringkonnaprokuratuurile

kuriteokaebuse

kriminaalmenetluse alustamiseks Tallinna Vangla juristi suhtes, kes avaldas Tallinna Vangla

23.12.2015 kirjas halduskohtule seisukoha, et vangla on karistusasutus ja vangistuse eesmärk

ongi isiku õiguste piiramine, suunamaks kinnipeetavat sel moel enda tegude osas kahetsust

tundma ja oma käitumist parandama. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis 08.01.2016 teatega

kriminaalmenetluse

alustamata.

AE

esitas

15.01.2016

Riigiprokuratuurile

ringkonnaprokuratuuri otsuse peale kaebuse ja palus alustada vangla juristi suhtes

kriminaalmenetlust. Riigiprokurör jättis 20.01.2016 määrusega AE kaebuse rahuldamata.

Kuna AE kasutas kuriteokaebuses vangla juristi suhtes väljendeid „inimvärdjas“ ja

„inimpask“, otsustas riigiprokurör edastada materjalid selles osas Tallinna Vanglale AE suhtes

seisukoha võtmiseks. Riigiprokuratuur edastas 20.01.2016 e-kirjaga riigiprokuröri määruse

ning AE poolt Põhja Ringkonnaprokuratuurile ja Riigiprokuratuurile esitatud materjalid

Tallinna Vangla juristi e-postiaadressile.

2. Tallinna Vangla karistas 19.02.2016 käskkirjaga nr 5-2/193 AEut distsiplinaarkorras

Tallinna Vangla kodukorra (kodukord) p 1.11.1 rikkumise eest 12 päeva pikkuse

kartserikaristusega.

Kinnipeetav on kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse

seaduslikele korraldustele (vangistusseaduse (VangS) § 67 lg 1). Kodukorra p 1.11.1 sätestab,

et

kinnipeetav

on

kohustatud

vanglateenistujatega,

vangla

külastajatega

ning

kaaskinnipeetavatega

suhtlemisel

järgima

kõiki

üldtunnustatud

viisakusreegleid.

Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav kasutama Teie-vormi,

kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid

tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid,

kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja

kehakeel ei tohi olla agressiivsed. AE rikkus kinnipeetavana vangla kodukorda ega eita seda.

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 198 lg 2 kohaselt teatab prokuratuur kuriteokaebuse

esitamise korral kriminaalasja alustamata jätmisest ka isikule, kelle kohta kuriteoteade on

esitatud, v.a samas seadustikus sätestatud erandid. Kohtueelse menetluse andmete avaldamine

on lubatud prokuratuuri loal KrMS § 214 lg-s 2 sätestatud juhul. Arvestades, et kriminaalasja

menetluse materjalid avaldas vanglale prokuratuur, nagu on KrMS alusel lubatud, ei ole

viimane käitunud õigusvastaselt. Kinnipeetav arvab ekslikult, et KrMS § 198 lg 2 ei laiene

Riigiprokuratuurile. KrMS § 30 lg 1 kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust.

Andmed süüteo toimepanemise või ohvriks langemise kohta ei ole delikaatsed isikuandmed

isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 lg 2 p 8 tähenduses. Andmed on delikaatsed enne

avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või menetluse lõpetamist.

Riigiprokuratuuri otsus menetluse alustamata jätmise kohta on menetlust lõpetav, mistõttu ei

ole AE prokuratuurile saadetud andmete näol tegemist delikaatsete isikuandmetega. AEu

avaldusele ei laiene pärast kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsust piirang kasutada tema

avaldusi asutusesiseselt. Andmed on avaldatud vaid asjaosalistele (AE, prokuratuur, Tallinna

Vangla), mitte kolmandatele isikutele.

Tegemist ei ole VangS § 29 lg-s 4 sätestatud olukorraga, kuivõrd kirjade sisu ei kontrollitud,

kui need saadeti vanglast välja. Prokuratuur saatis AE dokumendid vanglale seisukoha

võtmiseks. Tähtsust ei ole sellel, et dokumendid olid adresseeritud prokuratuurile, mitte

3-16-384

3(8)

Tallinna Vanglale. AE kasutas vangla juristi kohta väärikust riivavaid väljendeid. Kuigi

vanglateenistuse jurist ei ole Tallinna Vangla ametnik VangS § 111 lg 1 mõistes, kuulub ta

kodukorra p 1.11.1 kaitsealasse. Kodukorra p 1.11.1 viitab vanglateenistujale, mitte

ametnikule.

Väärikust riivavate väljendite kasutamine on praegusel juhul raske distsipliinirikkumine.

Rikkumist raskendab see, et kinnipeetav on varem toime pannud sarnaseid rikkumisi ja talle

on määratud distsiplinaarkaristusi (viimati kartserisse paigutamine 10 ööpäevaks). Puuduvad

kergendavad asjaolud. Ka kirjalikus pöördumises ei ole lubatud kasutada väärikust riivavaid

väljendeid, kuna see ohustab avalikku korda. Vangla peab tagama avaliku korra, et saavutada

vangistuse eesmärke. Muude karistuste määramine ei ole otstarbekas. Karistus on

proportsionaalne toimepandud süüteoga.

3. Tallinna Vangla jättis 22.03.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/121-2 AEu vaide

rahuldamata.

4. AE esitas Tallinna Halduskohtule 29.04.2016 kaebuse Tallinna Vangla 19.02.2016

käskkirja ja 22.03.2016 vaideotsuse tühistamiseks.

1) Põhja Ringkonnaprokuratuuri teade kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta tunnistati

asutusesiseseks kasutamiseks avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p 1 alusel. Põhja

Ringkonnaprokuratuur ei teavitanud vangla juristi kriminaalmenetluse alustamata jätmisest.

Ka riigiprokuröri 20.01.2016 määrus, millega jäeti kaebus rahuldamata, on tunnistanud

asutusesiseseks kasutamiseks AvTS § 35 lg 1 p 1 alusel. Viidatud määruses märgib prokurör,

et edastab vangla juristi solvavad materjalid Tallinna Vanglale seisukoha võtmiseks. Kuna

prokuratuur seadis kuriteokaebuse materjalidele juurdepääsupiirangu, ei võinud prokuratuur

edastada materjale vangla juristile. Juristil puudus seega õigus pääseda materjalidele ligi.

2) Vangla jurist ei kuulu kinnipidamiskoha ametnike hulka, vaid töötab vanglas töölepingu

alusel. Ta ei ole vanglateenistuse ametnik VangS § 111 lg 1 mõistes ega ole hõlmatud

kodukorra p 1.11.1 kaitsealaga. Kuriteoteade ei olnud suunatud vangla juristile.

3) Kodukorraga ei saa keelata kinnipeetava õigust kasutada väljendeid väljapoole vanglat

saadetavates kirjades ja vanglas töötava isiku suhtes. Au ja hea nime kaitseks saab kasutada

üksnes tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Kuna kuriteoteade oli suunatud prokuratuurile

ja see tunnistati asutusesiseseks kasutamiseks, ei saanud kaebaja vangla juristi au ja head nime

avalikult kahjustada. Distsiplinaarmenetluses ei saa kaitsta isiku õigusi tsiviilõiguslikus

vormis tekitatud kahju eest ja karistada kahju tekitajat distsiplinaarkorras.

4) Kaebaja rikkumine ei ohusta avalikku korda. Avalik kord on defineeritud

korrakaitseseaduse (KorS) § 4 lg-s 1. KorS § 1 lg 9 kohaselt ei kohaldata seda seadust

vanglateenistuse tegevusele kinnipeetava suhtes vangistuse täideviimise korraldamisel. Seega

ei saa kinnipeetava suhtes viia läbi distsiplinaarmenetlust ega teda karistada avaliku korra

kaitsmise eesmärgil.

5) Haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil

isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses

(haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 10 lg 1 p 4). Distsiplinaarmenetluse viis läbi inspektor-

kontaktisik Marju Kuuse, kes koostas ka distsiplinaarmenetluse protokolli. M. Kuuse tegi

iseendale ettepaneku määrata karistus, määras karistuse ja võttis osa vaidemenetlusest, kus ta

kontrollis oma haldusakti õiguspärasust ja otstarbekust. Vaide menetlejal ei ole keeruline

veenda vaideotsuse allkirjastajat karistusotsuse õiguspärasuses. Kaebaja õiguste kaitse ei

olnud vaidemenetluses efektiivne. Selline haldusmenetlus ei näi sõltumatu.

3-16-384

4(8)

6) Karistusotsuse tegija on arvestanud kaebaja varasemate karistustega, võtmata arvesse, et

Tallinna Halduskohtu 27.11.2015 otsusega nr 3-15-2303 on üks varasem karistus

suhtlemiseeskirjade rikkumise eest tühistatud.

5. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Praeguses menetluses ei saa anda hinnangut sellele, kas prokuratuuril oli õigus saata

Tallinna Vanglale kuriteokaebusega seotud materjale. Oluline on, et materjalid edastati

vanglale ja vanglal tuli neile reageerida. Samas edastas prokuratuur materjalid õigesti

tulenevalt KrMS § 198 lg-st 2 ja §-st 214. Materjalid avaldas vanglale prokuratuur.

Riigiprokurör märkis 20.01.2016 määruses, et kaebaja kasutas kuriteokaebuses korduvalt

väljendeid, mis on oma tööülesandeid täitva isiku suhtes solvavad. Seetõttu edastas ta

materjalid seisukoha võtmiseks vanglale. Kuna materjalid edastati vanglale, pääses jurist neile

ka ligi.

2) Vangla jurist kuulub kodukorra p 1.11.1 kaitsealasse. Vanglateenistus ei seostu üksnes

vanglaametniku mõistega. Vanglateenistusse kuuluvad vanglad kui valitsus- ja ametiasutused

tervikuna nii ametnike kui töötajatega avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 7 mõttes.

Kodukorra p 1.11.1 järgi ei ole pöördumisi, milles kinnipeetav võiks kasutada väärikust

riivavaid väljendeid.

3) Väide, nagu oleks täitevvõim kaitsnud juristi õigusi distsiplinaarmenetluse raames

tsiviilõiguslikus vormis tekitatud kahju eest ja karistanud kaebajat kui kahju tekitajat

distsiplinaarkorras, on meelevaldne. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavat

distsiplinaarkorras karistada, kui ta rikub süüliselt VangS-s, vangla sisekorraeeskirjades või

muudes õigusaktides sätestatut. Kuna kaebaja rikkus kodukorra p-s 1.11.1 sätestatud nõuet, oli

vanglal õigus teda distsiplinaarkorras karistada.

4) Kaebajat ei karistatud KorS alusel. Avaliku korrana tuleb mõista tavade, heade kommete,

normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe

avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Eesti tavade

ja kommetega ei ole kooskõlas nimetada ametiasutuse töötajat „inimvärdjaks“ ja

„inimpasaks“. Kasutades tööülesandeid täitva juristi suhtes solvavaid ja väärikust alandavaid

väljendeid, ohustas kaebaja avalikku korda. Tema distsiplinaarkorras karistamine on

põhjendatud, kuna tema teguviis nõrgestab vangla distsipliini ning seeläbi ka üldist vangla

julgeolekut. Avaliku korra tagamine on vajalik, et kindlustada vangistuse eesmärkide

saavutamine.

5) Vastustajal puudub alus kahelda ametnike erapooletuses. Inspektor-kontaktisik M. Kuusel

on õigus määrata kinnipeetavale distsiplinaarkaristus. Ametijuhendi kohaselt kuulub

distsiplinaarmenetluse läbiviimine inspektor-kontaktisiku pädevusse. Ametniku erapoolikus ei

saa tuleneda üksnes faktist, et ta viis läbi distsiplinaarmenetluse. Kaebaja ei ole osutanud, et

menetleja oleks tema suhtes vaenulikult meelestatud. Õigusaktidest ei tulene, et

vaidemenetlust ei tohiks läbi viia sama ametnik, kes menetles distsiplinaarasja. Vaideotsuse

on allkirjastanud üksuse juht Raido Kerner, kellel on kohustus tutvuda vaidemenetluse aluseks

olevate materjalidega. Vaideotsus kajastab üksuse juhi seisukohta.

6) On tõsi, et kaebajale Tallinna Vangla 05.08.2015 käskkirjaga nr 5-2/1035 määratud

distsiplinaarkaristus tühistati haldusasjas nr 3-15-2303 ning haldusakti tühistamine kõrvaldab

tagasiulatuvalt selle kehtivuse. See ei muuda aga asjaolu, et kaebajal olid 19.02.2016 käskkirja

andmise ajal kehtivad distsiplinaarkaristused, sh suhtlemiseeskirjade rikkumise eest. Kaebajat

on karistatud 21.04.2015 käskkirjaga nr 546, 22.04.2015 käskkirjaga nr 549, 12.05.2015

käskkirjaga nr 5-2/644 ja 21.05.2015 käskkirjaga nr 5-2/688 VangS § 67 p 1 rikkumise eest.

28.10.2015 käskkirjaga nr 5-2/138 määrati kaebajale 10 päevane kartserikaristus selle eest, et

ta kasutas väljendeid „Kas kellelgi ei tõuse või ei lähe märjaks enam või?“ ja „Türa, sellist ila

3-16-384

5(8)

pean ma lugema (Rein Lang õpetas sellist väljenduslaadi kasutama, kui ta oli justiitsminister)“

pöördumises Justiitsministeeriumile. Varasem karistatus sarnase rikkumise eest näitab, et

kaebaja ei ole teinud järeldusi, pidades karistamatult võimalikuks vanglateenistujat solvata.

Karistus on proportsionaalne.

6. Tallinna Halduskohus jättis 11.11.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) Kaebaja kasutas vangla juristi kohta väljendeid „inimpask“ ja „inimvärdjas“. Kuivõrd

väljend „inimpask“ viitab eelkõige isiku kõlbmatusele inimesena ja „inimvärdjas“

ebardlikkusele, mis teeb ühe inimese teisest halvemaks ja näitab ühe inimese halvustavat

suhtumist teise inimese (inim)kvaliteeti, on sellised väljendid ebatsensuursed ja väärikust

riivavad. Sellega on kaebaja täitnud teokoosseisu, mille eest võib teda distsiplinaarkorras

karistada. Sõnavabaduse põhimõttest ei tulene, et igasugust keelekasutust peab aktsepteerima.

Kuigi ametnikud peavad oma tööülesannete täitmisel olema valmis taluma suuremat kriitikat

kui eraisikud erasfääris, ei tähenda see, et töökohustusi täitvat ametnikku võiks karistamatult

solvata.

2) On tõsi, et jurist töötab vanglas töölepingu alusel. Samas on vanglateenistuse mõiste

sätestatud VangS § 1051 lg-s 2, mille p 2 kohaselt kuuluvad vanglateenistusse vanglad

tervikuna, st nii vangla ametnikud kui töötajad ATS § 7 mõttes. Seega on kodukorra p-ga

1.11.1 hõlmatud nii vanglaametnikud kui –teenistujad, kes töötavad vanglas töölepingu alusel.

Kodukorra p 1.11.1 neljas lause ütleb üheselt, et ebatsensuurseid ja väärikust riivavaid

väljendeid ei või kasutada mitte üheski pöördumises ega vestluses. Säte kaitseb nii

vanglateenistust kui teisi isikuid, sh kaaskinnipeetavaid ja ametiasutusi.

3) Praeguses asjas ei ole tähtsust sellel, kas prokuratuur käitus õiguspäraselt, kui edastas

kriminaalmenetluse alustamata jätmise materjalid vanglale. Pöördumine on vangla valduses ja

kuna see sisaldas ebatsensuurseid ja väärikust riivavaid väljendeid, tuli vanglal sellele

reageerida. Samuti ei ole tähtsust sellel, kellele kaebaja pöördumine oli adresseeritud – kas

prokuratuurile või vanglale. Kodukorra p 1.11.1 viidatakse küll pöördumisele vanglateenistuse

ametniku poole, kuid see puudutab Teie-vormi kasutamist vanglateenistuse ametniku poole

pöördumisel. Sätte neljas lause viitab üheselt, et ebatsensuurseid väljendeid ei või kasutada

mitte üheski vestluses ega pöördumises, sh suulises vestluses kaaskinnipeetavate vahel ning

kirjalikes pöördumistes, mis saadetakse väljapoole vanglat. Tõlgendus, kus ebatsensuursete

väljendite kasutamine oleks keelatud üksnes otsestes või vahetutes pöördumistes

vanglateenistuse ametnike poole (nt suhtluses kinnipeetava ja inspektor-kontaktisiku vahel),

ohustaks vangistuse eesmärkide saavutamist. Vangistuses peab kinnipeetav õppima

lugupidamist teiste, sh ametkonna ja ametiasutuste vastu. Kaebaja tõlgendus seda ei võimalda.

Kui kaebajal on etteheiteid Riigiprokuratuurile materjalide edastamisel, tuleb vaidlustada

prokuratuuri vastav toiming. Riiklikku ja haldusjärelevalvet teabevaldajate üle (mh

asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud teabe kaitsmisel) teostab Andmekaitse Inspektsioon

(AvTS § 45 lg 1 p 2). Vaidlus oleks aga viljatu, sest tähtaeg toimingu vaidlustamiseks on

möödunud ja pealegi on prokuratuuril KrMS § 198 lg 2 kohaselt õigus edastada kuriteoteatega

seotud materjalid isikule, kelle suhtes jäetakse kriminaalmenetlus alustamata. Asjaolul, et

Põhja Ringkonnaprokuratuur ei edastanud materjale, ei ole tähtsust. KrMS § 214 lg-s 2

sätestatud juhul on prokuratuuril, sh riigiprokuratuuril, lubatud avaldada kohtueelse menetluse

andmeid. Kuna kriminaalasja alustamata jätmise menetluse materjalid avaldati prokuratuuri

loal, on prokuratuur käitunud õiguspäraselt.

4) Kaebajat karistati kodukorra p 1.11.1 rikkumise, mitte juristi au ja hea nime teotamise eest.

VangS § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, sh

kartserikaristust, vangistust reguleerivate õigusaktide rikkumise eest. Kinnipeetaval on

kohustus järgida kodukorda, sh mitte kasutada pöördumistes ebatsensuurseid ja väärikust

3-16-384

6(8)

riivavaid väljendeid. Kuna kaebaja kasutas vanglateenistuja kohta ebatsensuurseid ja väärikust

riivavaid väljendeid, võis teda distsiplinaarkorras karistada.

5) On tõsi, et avaliku korra legaaldefinitsioon on sätestatud KorS § 4 lg-s 1. Vaidlustatud

käskkirjaga ei ole aga kaebajat karistatud KorS alusel, vaid vangistust reguleerivate

õigusaktide, täpsemalt kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest. Asjaolu, et käskkirjas on viidatud

avalikule korrale, ei tähenda, et kaebajat oleks karistatud avaliku korra rikkumise eest KorS

alusel. Avalik kord ei puuduta üksnes ühiskonna seisundit väljaspool vanglat, vaid ka vanglas.

See on õigushüve, mis tuleb tagada ühiskonnas üldiselt, k.a vanglas. Käskkirja viide avalikule

korrale ei ole asjakohatu.

6) Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei ole rikutud menetlusnorme. Inspektor-kontaktisik on

vanglateenistuse ametnik, kellel on vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 17 lg 1 ja ametijuhendi

kohaselt pädevus viia läbi distsiplinaarmenetlus ning kinnipeetavat distsiplinaarkorras

karistada. Distsiplinaarasja menetleja ja karistuse määraja kokkulangemine ei tähenda, et

inspektor-kontaktisik oleks isiklikult huvitatud asja lahendist või tekitaks muud asjaolud

kahtlust tema erapooletuses HMS § 10 lg 1 p 4 mõistes. Asjaoludest ei nähtu põhjendamatut

eelistamist või alusetut süüdistamist. Kaebajale tagati menetluslikud õigused: teavitati

rikkumisest, tagati õigus olla ära kuulatud, tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolli.

Distsiplinaarmenetluse protokoll on menetlustoiming, millel ei ole siduvat tähendust

menetluse lõpptulemusele. Arvestades distsiplinaarmenetluse protokollile sätestatud nõudeid

(VSKE § 97 lg 2), peab menetleja juba protokollis võtma seisukoha kinnipeetava süü osas,

sest vastasel juhul ei oleks võimalik teha ettepanekut distsiplinaarkaristuse kohta.

Kinnipeetava menetluslikud õigused on tagatud võimalusega esitada protokollile vastuväiteid.

Seda, et EIK 07.01.2016 lahendis 17574/07 ja 25235/07 asjas Dāvidsons ja Savins vs Läti

kohaldatud põhimõte haldusmenetlusele ei kohaldu, selgitas Tallinna Halduskohus kaebajale

ka 21.03.2016 otsuses haldusasjas nr 3-15-1383 ning Tallinna Ringkonnakohus jättis

halduskohtu otsuse oma 31.10.2016 otsusega muutmata. Kriminaalmenetluses kehtivaid

põhimõtteid ei saa automaatselt kohaldada haldusmenetlusele.

7) Distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valikul arvestada kehtivate

distsiplinaarkaristustega (Riigikohtu 15.05.2015 otsus nr 3-3-1-3-15, p 25). Vaidlustatud

käskkirjas määratud karistus on proportsionaalne. Vastustaja on käskkirjas karistuse valikut

põhjendanud ning arvestanud teo iseloomu ja kehtivaid karistusi. 05.08.2015 käskkirja nr 5-

2/1035 tühistamine ei muuda asjaolu, et kaebajal oli 19.02.2016 käskkirja andmise ajal teisi

kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Kohtupraktikas on leitud, et ebaviisakat käitumist ei saa

üldjuhul käsitada raske rikkumisena. Erandlikel juhtudel on see siiski võimalik, nt juhul, kui

rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega kaasnevad tagajärjed koosmõjus on sedavõrd

ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab pidada raskeks rikkumiseks. Kaebaja kehtivate

karistuste hulk sarnaste rikkumiste, sh ebatsensuursete väljendite kasutamise eest

ametiasutustega suhtlemisel muudab rikkumise raskeks. Varasem karistatus sarnase rikkumise

eest näitab, et kaebaja ei ole teinud vajalikke järeldusi, jätkates ametnike solvamist.

8) Asjaolul, kuidas viidi läbi vaidemenetlus, ei ole käskkirja õiguspärasuse hindamisel

iseenesest tähtsust. Käskkiri on õiguspärane. Siiski pole põhjust kahelda, et vaidemenetluses

järgiti erapooletuse põhimõtet. VangS ei keela distsiplinaarmenetluse läbiviijal vaiet

menetleda. Vaide läbivaatajaks tuleb lugeda vaideotsuse allkirjastanud (otsustuse teinud)

isikut. Organisatsioonisisene tööjaotus, kus pädeva isiku otsustus koostatakse teise isiku poolt,

ei ole õigusvastane. Vaideotsuse allkirjastanud üksuse juhil oli võimalus ja kohustus tutvuda

distsiplinaarmenetluse materjaliga ja kujundada oma sõltumatu seisukoht. Vaideotsuse

allkirjastamisega kinnitas R. Kerner vaideotsuses kajastatud seisukohti enda isiklike

seisukohtadena (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2015 otsust nr 3-13-1616, 04.10.2016

otsust nr 3-14-53268 ja 31.10.2016 otsust nr 3-15-1383).

3-16-384

7(8)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. AE palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus.

1) Kodukorra p 1.11.1 ei ole kohaldatav kinnipeetava suhtes, kes saadab vanglast kirju välja,

sõltumata sellest, kas kirjad lähevad ametiasutustele või eraisikutele. Kodukorraga ei saa

kinnipeetavale keelata väljendite kasutamist, mis võivad riivata vanglas töötavaid isikuid.

2) Erinevalt halduskohtu poolt leitust omab asjas tähtsust, kuidas sattus kaebaja kuriteoteade

vangla juristi käsutusse. Kui prokuratuur oleks käitunud õiguspäraselt, siis ei oleks saanud

kuriteoteade sattuda juristi postkasti ja seega oleks jäänud ära ka distsiplinaarmenetlus

väidetavas süüteoasjas. Asjas omab tähtsust, et Põhja Ringkonnaprokuratuur ei teavitanud

vanglat ega juristi kriminaalmenetluse alustamata jätmisest. Riigiprokuratuur lahendas

kaebust menetluse alustamata jätmise peale ehk teostas kontrolli ringkonnaprokuratuuri

tegevuse üle, mitte ei menetlenud talle esitatud kuriteokaebust. KrMS § 214 ei anna

prokuratuurile absoluutset õigust avaldada kriminaalmenetluse andmeid. Andmete avaldamine

on lubatud prokuratuuri loal (pole tuvastatud, et selline luba praegusel juhul andmete

avaldamiseks eksisteerib) ja tema määratud ulatuses ning KrMS § 124 lg-s 2 sätestatud

tingimustel. KrMS § 214 lg 2 p 4 kohaselt on kohtueelse menetluse andmete avaldamine

lubatud kriminaalmenetluse, avalikkuse või andmesubjekti huvides, kui see ülemäära ei

kahjusta andmesubjekti ega kolmandate isikute õigusi. Riigiprokuratuur on teadlikult

avaldanud andmeid, mis kahjustasid vangla juristi õigusi. Selline tegevus ei ole kehtiva

õigusega kooskõlas.

8. Tallinna Vangla palub 02.02.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata. Apellatsioonkaebus ei sisalda väiteid, millele vastustaja ei oleks juba vastanud

või mida halduskohus ei oleks põhjalikult analüüsinud. Vastustaja nõustub halduskohtu

seisukohtadega ja jääb oma varasema vastuse juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks

neid korrata ja märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

10. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kodukorra p 1.11.1

keelab teiste hulgas vangla juristi suhtes ebatsensuursete ja väärikust riivavate väljendite

kasutamise ning seda ka väljapoole vanglat ametiasutustele adresseeritud pöördumistes.

Kodukorra p 1.11.1 eesmärk on suunata kinnipeetavaid austama ja järgima suhtlemisel

üldtunnustatud viisakusreeglid ning sätte neljandast lausest tuleneb, et kinnipeetav ei tohi

kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid

mistahes vestluses või pöördumises. Sätte eesmärk ja sõnastus ei võimalda tõlgendada sätet

kitsendavalt ning asuda seisukohale, et p 1.11.1 neljandas lauses märgitud väljendite

kasutamine on kinnipeetavale keelatud üksnes siis, kui vestluspartneriks või pöördumise

vahetuks adressaadiks on p 1.11.1 esimeses lauses nimetatud vanglateenistujad, vangla

külastajad ja kaaskinnipeetavad, kuid vanglast teistele ametiasutustele saadetavates

pöördumistes ei keela kodukord kinnipeetavale vanglateenistujate valimatut sõimamist ja

roppusi. Vanglateenistusel ei ole küll õigust kinnipeetava poolt mh prokurörile saadetavaid

kirju kontrollida, kuid vastava informatsiooni laekumisel on distsiplinaarvõimu teostajal õigus

rakendada ebatsensuurseid ja väärikust riivavaid väljendeid kasutava kinnipeetava suhtes

distsiplinaarmeetmeid.

3-16-384

8(8)

11. Asjas on tõendatud ning selle üle pole ka vaidlust, et Tallinna Vanglale ja vangla jurist

M. Raiendikule saatis AE 29.12.2015 ja 15.01.2016 kaebused ning riigiprokuröri 20.01.2016

määruse samal päeval Riigiprokuratuur (kaaskiri, II kd, tl 22), kusjuures otsustuse edastada

materjalid Tallinna Vanglale AE suhtes seisukoha võtmiseks seoses tema poolt

kuriteokaebuses vangla juristi suhtes korduvalt solvavate väljendite kasutamisega tegi

riigiprokurör (20.01.2016 määrus, II kd, tl 21). Kuna materjalid edastas prokuratuur ise, on

tarbetu arutleda selle üle, kas andmete avaldamiseks oli prokuratuuri luba.

12. Küsimusel, kuidas sattus Riigiprokuratuuri poolt saadetud materjal vangla ja vangla

juristi käsutusse, saaks olla tähtsust otsustamaks selle üle, kas kõnealused dokumentaalsed

tõendid on lubatavad kaebaja distsiplinaarsüüteo tuvastamisel või tuleks neis sisalduv teave

jätta teo toimepanemise tõendatuse üle otsustamisel kõrvale. Kui tegemist oleks kuriteoga või

põhiõiguse rikkumisega saadud tõenditega (millega praegusel juhul ei ole tegemist), poleks

need lubatavad. Samas ei ole teo toimepanemise üle vaidlust, sest kaebaja ei ole kunagi

eitanud, et ta kasutas kuriteokaebuses vangla juristi suhtes väljendeid „inimpask“ ja

„inimvärdjas“, vaid on leidnud hoopis seda, et tema poolt toime pandud tegu ei kujuta endast

kodukorra p 1.11.1 rikkumist.

13. Seoses kaebaja jätkuvate väidetega Riigiprokuratuuri poolt materjali edastamise

vastuolu kohta KrMS-ga, märgib ringkonnakohus, et kaebaja kuriteokaebuses vangla juristi

suhtes lubamatute väljendite kasutamise fakt ei puuduta kriminaalmenetlust (tegemist ei ole

kriminaalmenetluse andmetega), kriminaalmenetluse andmete vanglale ja vangla juristile

avaldamine ei puuduta aga kaebaja praeguses asjas kaitstavaid õigusi ning on täiesti kõrvaline

asjaolu. Kaebajat ei ole karistatud kuriteokaebuse esitamise eest ja kriminaalmenetluse

andmete avaldamine ei puutu asjasse. Kaebaja huvides olnuks keelatud väljendite kasutamise

kohta vanglale informatsiooni laekumata jäämine, kuid sellist huvi seadus ei kaitse.

Samas jagab ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et Riigiprokuratuuri

tegevus materjali vanglale ja vangla juristile edastamisel ei olnud KrMS-ga vastuolus.

Lahendades kaebust prokuröri kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate peale, menetleb

kõrgemalseisev

prokurör

ühtlasi

selle

aluseks

olevat

kuriteokaebust,

nii

nagu

apellatsioonikohus menetleb esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

kontrollides ühtlasi esimese astme kohtule esitatud kaebust. Vangla juristi õigusi ei

kahjustanud mitte Riigiprokuratuuri tegevus materjali edastamisel, vaid kaebaja enda tegevus

prokuratuurile esitatud pöördumises lubamatute väljendite kasutamisel.

14. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda

kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets