2-16-7245/52 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav, Mati

Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. august 2017. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-7245

Tsiviilasi

N.R. Energy Osaühingu hagi Kehtna valla vastu

kahju

hüvitamiseks

ja

lepingu

täitmise

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 30. märtsi 2017. a otsus

Kaebuse esitaja, kaebuse liik

N.R. Energy Osaühingu apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

479 641,52 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja N.R. Energy Osaühing (registrikood 12364776),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat

Erki

Kergandberg, vandeadvokaadi abi Edgar-Kaj Velbri

Kostja Kehtna vald (Kehtna Vallavalitsuse kaudu),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Carri Ginter,

vandeadvokaadi abi Kaspar Endrikson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Pärnu Maakohtu 30. märtsi 2017. a otsus otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta menetluskulud N.R. Energy Osaühingu kanda.

4. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista N.R.

Energy Osaühingult välja Kehtna valla kasuks menetluskulude katteks 3102,15

eurot.

5. Mõista

N.R.

Energy

Osaühingult

Kehtna

valla

kasuks

välja

viivis

menetluskuludelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates

käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. N.R. Energy Osaühing (hageja) esitas 9. mail 2016. a Pärnu Maakohtule hagi Kehtna

valla (Kehtna Vallavalitsuse kaudu, kostja) vastu kahju hüvitamiseks ja lepingu

täitmise kohustamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt on hageja Kehtna vallas Kaereperes asuva kaugküttevõrgu

võrguettevõtja. Kaerepere võrgupiirkonnaga on liitunud 10 soojatarbijat, sh kostjale

kuuluvad Valtu spordimaja ja Valtu põhikool.

3. 7. mail 2013. a sõlmis hageja õiguseellane OÜ Avoterm kostja ja kõigi teiste

võrgupiirkonna tarbijatega mitmepoolse kokkuleppe Kaerepere võrgupiirkonna

arendamiseks (leping). Lepingu p 1 alusel kohustus hageja parendama kaugküttetrasse

ning viima katlamaja üle hakkepuidu küttele. Hageja on oma kohustused täitnud ja

investeerinud katlamajja ja kaugküttesüsteemi kokku 1 416 081 eurot. Lepingu p 1.1

kohustas kostjat ja teisi soojatarbijaid ostma hagejalt kütteperioodil sooja vastavalt

kokkulepitud hinnale ja lepingu p 2.1 kohustas kostjat loobuma Valtu spordimajale

oma hakkepuidu katlamaja ehitamisest. Seega leppisid pooled hageja hinnangul kokku

hageja investeerimiskohustuses ja kostja ostukohustuses.

4. Nii enne kui pärast lepingu sõlmimist on kostja paigaldanud põhilisele soojatarbijale

Valtu spordimajale (spordimaja) elektrienergial töötavad õhk-vesi soojuspumbad,

mida kasutatakse aastaringselt. Hageja hinnangul on seetõttu oluliselt vähenenud

Valtu spordimaja soojatarve kaugküttevõrgust. 2015. a novembris valmis VV ja ÜK

analüüsaruanne, milles jõuti järeldusele, et kostja tegevuse tõttu vähenenud tarbimise

tingimustel ei ole võimalik kaugküttevõrgu toimimine lepingus kokkulepitud

hinnatasemel.

5. Kostja on rikkunud lepingulist kohustust (lepingu p-d 2.1 ja 2.2) kasutada Kehtna valla

hallatavate kaugküttevõrguga liitunud kinnisasjade kütmiseks hageja tarnitud soojust,

paigaldades spordimajale õhk-vesi tüüpi soojuspumbad. Lepingust tulenevalt ja

koostoimes kaugkütteseadus (KKütS) § 8 lg 1 on kostja võtnud endale lepingulise

kohustuse loobuda spordimaja küttesüsteemi asendamisest kaugkütte kasuks. VÕS §

1043 ja 1045 lg 1 p 7 alusel on seadusest tulenevat kohustust rikkunud isikult võimalik

kahju hüvitamist nõuda juhul, kui rikutud normi eesmärk on tekkinud õigusvastase

kahju ärahoidmine. KKütS § 8 lg 1 eesmärk on hoida ära kahju, mis tekib

kaugküttevõrgust soojamüüjale tarbijate poolt muude energiaallikate kasutamise teel

ning tagada soojusettevõttele saamata jäänud tulu ja rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamine. Kostja süüd eeldatakse (VÕS § 1050 lg 1), mistõttu on täidetud kõik

deliktiõigusliku nõude esitamise eeldused.

6. Kostja on rikkunud omapoolseid kohustusi ka lepingueelsetel läbirääkimistel, jättes

hageja teavitamata plaanist rajada spordimajale neli õhk-vesi soojuspumpa, mida

kasutatakse aastaringselt. Puudub kahtlus, et tegemist oli asjaoluga, mille vastu oli

hagejal mõistlikult äratuntav huvi. Isegi kui eeldada, et olemasolevatest pumpadest oli

hagejat teavitatud, ei teavitanud kostja hagejat, et soojuspumpasid kasutatakse ka

kütteperioodi ajal. Kostja vastutab eelkirjeldatud rikkumiste eest VÕS § 103 lg 1

alusel. Kostja lepingulist rikkumist ei vabanda ka lepingu p 7, millega hageja on

aktsepteerinud lepingus sätestatud hinnakokkuleppest tulenevat majanduslikku riski ja

võtnud selle enda kanda.

7. Hageja on seisukohal, et tal on õigus nõuda lepingu täitmist, kusjuures puuduvad

täitmist välistavad asjaolud (KkütS § 8 lg 1 ja VÕS § 108 lg 2). Juhul kui kostja

vaidleb lepingu rikkumisele ja täitmisnõudele vastu, loobub hageja tõenäoliselt

täitmisnõudest ja nõuab kostjalt lepingu alusel tehtud investeeringute hüvitamist.

8. Seoses kostja poolse lepingu ja seaduse rikkumisega on hagejal tekkinud saamata

jäänud tulu nõue, mille suurust on võimalik hinnata, lähtudes spordimaja

soojusenergia tarbimisstatistikast ja soojusenergia hinnadünaamikast Kaerepere

võrgupiirkonnas. Nõude esitamise hetkeks on spordimaja tarbimine jäänud 3457,57

MWh võrra madalamaks kui see olnuks siis, kui kostja oleks oma lepingulisi ja

seadusest

tulenevaid

kohustusi

täitnud

kütteperioodidel

2012/2013

kuni

2015/2016.Võttes arvesse lepingu alusel kokkulepitud soojusenergia hinda 65

eurot/MWh, moodustab hageja saamata jäänud tulu nõue 224 742,10 eurot. Kui arvata

kahjuhüvitisest maha kasu, st hageja poolt säästetud kulud, on hageja lõplik saamata

jäänud tulu nõue 168 038 eurot, mis tuleks kostjal hagejale hüvitada.

9. Kui kohus leiab, et saamata jäänud tulu ja deliktiõigusliku puhtmajandusliku kahju

hüvitise nõudmise eeldused ei ole täidetud, nõuab hageja otsese varalise kahju

hüvitamist. Otsene varaline kahju kujuneb hinnavahest. Kostja pahatahtliku rikkumise

tulemusena langenud soojatarbimise tõttu on võimalik Kaerepere võrgupiirkonnas

müüa soojusenergiat hinnaga alates 81,36 eurot/MWh. Seega on võrgupiirkonna

opereerimiskulud oluliselt kõrgemad lepingus sätestatud 65 eurost/MWh ja iga MWh

pealt saab hageja otsest varalist kahju 81,36-65=16,36 eurot. Arvestades müügimahtu

perioodil 1012/2013 kuni 1015/2016 on tekkinud kahju 105 603,80 eurot.

10. Lisaks eeltoodule esitab hageja otsese varalise kahju hüvitamise nõude 2469,01 eurot,

mis tuleneb asjaolust, et spordimaja energiatarbe vähenemisest tulenenud alakoormuse

tõttu oli hageja sunnitud kasutama Kaerepere katlamajas põlevkiviõli biokütuse

asemel ning vastavate kütuste hinnavahest (35,19-16,40=18,79 eurot). Hageja taotleb

ka ekspertiisikulude hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, millega on hagejale tekitanud

kahju 2400 eurot.

11. 4. juulil 2016. a valmis Rödl&Partner OÜ aruanne Kaerepere katlamaja investeeringu

väärtuse vähenemise hindamiseks. Eksperthinnangu tulemuste kohaselt oli projekti

väärtuseks enne tarbimise langust 898 000 eurot, pärast tarbimise langust on

investeeringu väärtuseks üksnes 632 000 eurot.

12. Hageja palub oma täpsustatud nõudes kostjalt välja mõista 177 907,01 eurot

(168 038+2469,01+2400+5000) ja viivise alates 28. märtsist 2016. a, s.o päevast, kui

hageja esitas hagiavalduse projekti kostjale ning kohustada kostjat täitma lepingut

selliselt, et igal aastal perioodil 1. oktoobrist kuni 30. aprillini plommib kostja

spordimaja soojuspumpade elektrivarustuse ja ostab nimetatud perioodil kogu

spordimaja kütmiseks vajaliku soojusenergia hagejalt. Alternatiivselt taotleb hageja

kostjalt 266 000 euro väljamõistmist, millele lisandub viivis.

Kostja vastuväited

13. Kostja palus hagi rahuldamata jätta.

14. Kostja selgitas, et enne 2012. aastat tarbis spordimaja soojusenergiat ainult

kaugküttevõrgust. Kuna hageja õiguseellane OÜ Avoterm lõpetas soojusenergia

tootmise suveperioodil, paigaldati spordimajja kaks õhksoojuspumpa kütteperioodi

välisel ajal soojusenergia tootmiseks ja kostja plaanis rajada ka oma hakkepuidu

katlamaja. 3. mail 2013. a sõlmitud kokkuleppe tõttu loobus kostja katlamaja

ehitamisest. Lepingu sõlmimisel oli kostja õiguseellasele teada, et spordimajas on

kasutusel kaks õhksoojuspumpa. Kuna kaks õhksoojuspumpa ei võimaldanud

kütteperioodi välisel ajal tagada spordimaja soojusenergiaga varustamist, oli kostja

sunnitud paigaldama täiendavalt kaks õhksoojuspumpa, mida kütteperioodil

kasutatakse eelkõige tarbevee soojendamiseks. Hageja andmed soojatarbimise kohta

perioodil 2010-2012 on eksitavad, kuna alates 2012. a juunist tootis hageja

soojusenergiat 12 kuu asemel 7 kuud. Kui võrrelda hooaegade 2010/2011 ja

2011/2012 soojatarbimist kütteperioodil, ei olnud tarbimine langenud (vastavalt 826 ja

859 MWh). Pärast 2012. a on spordimajas tehtud märkimisväärseid renoveerimistöid,

mis on muutunud energiavajaduse väiksemaks.

15. VV ja ÜK analüüsaruandes on kostja hinnangul asutud kaitsma soojatootja

hinnatõusu. Samas on asutud seisukohale, et hageja on paigaldanud Kaerepere

katlamajja katla, mille võimsus ületab kolm korda piirkonna tegeliku vajaduse ehk

hageja on teinud investeeringu, mis ületab kolmekordselt vajaliku soojusenergia

tootmise mahtu.

16. Hageja esitas 1. septembril 2016. a Konkurentsiametile taotluse Kaerepere

võrgupiirkonnale uue soojuse piirhinna (118,17 eurot MWh) kooskõlastamiseks,

millisele taotlusele andis Konkurentsiamet negatiivse hinnagu, kuna hageja on

katlamajja projekteerinud ja paigaldanud teadlikult seadmed, mis on vajalikust

oluliselt võimsamad ning millega ei olegi võimalik saavutada efektiivset soojuse

tootmist (IV kd, tl 181). Konkurentsiamet tuvastas, et hageja investeeringute tegelik

maksumus on tõendamata ning esitatud analüüside aluseks on ebaõiged lähteandmed.

Seega on ebaõiged ka hageja kahjuarvestused, millised toetuvad analüüsidele.

17. Spordimaja soojatarbimise vähenemist ei saa käsitleda lepingu rikkumisena, kuna

leping ei sätesta, millises mahus peaks soojusenergiat ostma. Kostja ostab

soojusenergiat vastavalt vajadusele ja see ongi lepingu p 2.1 sisu.

18. Kostja ei ole ka lepingueelsetel läbirääkimistel rikkunud oma kohustusi. Lepingu

sõlmimisel oli hageja esindajale teada, et spordimajja on paigaldatud kaks

õhksoojuspumpa ja kaks tuleb veel paigaldada, kuna kaks pumpa koos

päikesepaneelidega ei täida suvist soojusenergiavajadust. Spordimaja ei ole eraldunud

kaugküttesüsteemist ega kavatse seda teha. Kaugkütteseadus ei välista tarbijal muude

soojusenergiaallikate kasutamist.

19. Hageja esitatud kahju hüvitamise nõudeid kostja ei tunnista. Saamata jäänud tulu

nõude eelduseks oleks, et kostja on kohustunud ostma soojusenergiat kindlas mahus.

Kostja ei vastuta hageja tegevuskulude ja selle eest, et hageja on teinud katlamaja

renoveerimisel ebamõistlikult suure ja ebaotstarbeka investeeringu, paigaldades

vajalikust kolm korda võimsama katla. Hageja kahjuarvestus ei ole korrektne ka

seetõttu, et ei võta arvesse asjaolu, et spordimaja energiatarve on oluliselt vähenenud

hoone rekonstrueerimise tõttu, mitte ainult soojuspumpade kasutamise tõttu. Helioest

OÜ energiakasutuse analüüsist nähtuvalt on spordimaja energiatarve vähenenud 61%

ulatuses (V kd, tl 137-141). Kahjuarvestus on ebakorrektne ka seetõttu, et 50%

spordimaja energiatarbest kulub hoones kasutatava tarbevee, sh basseinivee

soojendamiseks. KKütS kohaselt ei ole tarbija kohustatud tarbevee ning basseinivee

soojendamiseks kasutama kaugkütet.

Maakohtu otsus

20. Pärnu Maakohus jättis 30. märtsi 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 21 284,64 eurot.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et kostja

on rikkunud lepingus sätestatud ostukohustust, andes tema haldusalas olevale

spordimajale loa täiendavate soojusenergia allikate paigaldamiseks, ega hageja

tõlgendusega, mille kohaselt sätestab leping kostjale ostukohustuse kogu spordimaja

soojavajaduse osas.

21. Maakohtu hinnangul tuleneb lepingu p-st 3, et soojatarbijad kohustuvad täitma poolte

vahel sõlmitud soojusenergia müügilepingut tähtajatult, kuid millises mahus tarbijad

hageja poolt müüdavat soojusenergiat tarbima on kohustatud, seda leping ei sätesta.

Samuti ei nähtu lepingust keeld täiendavate soojusenergiaallikate kasutamiseks

kütteperioodi ajal või luba nende kasutamiseks üksnes kütteperioodi välisel ajal.

Maakohtu hinnangul, kui selline kohustus Kaerepere kaugküttepiirkonna tarbijatel

(või ühel tarbijatest) oli, tulnuks see lepingus sätestada sarnaselt kohustusega loobuda

oma hakkepuidu katlamaja ehitamisest. Soojatootja, kes ei paku teenust aastaringselt,

vaid ainult 7 kuu vältel, ei saa nõuda, et kütteperioodi välisel ajal ei tohi tarbijad

kasutada teisi soojusenergia allikaid. Seega oli hagejale nii enne kui pärast lepingu

sõlmimist teada, et spordimaja, kus paikneb aastaringselt kasutatav siseujula, peab

tarbe- ja basseinivee kütmiseks kasutama teisi soojusenergia allikaid. Kohus nõustus

kostja seisukohaga, et ei leping ega kaugkütteseadus kohusta tarbijat ostma tarbevee

kütmiseks vajalikku soojusenergiat kaugküttevõrgust. Seega on asjakohatu hageja

seisukoht, et kostja on oma kohustusi juba lepingueelsetel läbirääkimistel rikkunud,

jättes hageja teavitamata, et soojuspumpasid kasutatakse tarbe- ja basseinivee

kütmiseks ka kütteperioodil. Hageja väide, et spordimajja paigaldatud soojuspumbad

kütavad kütteperioodil lisaks tarbeveele tõenäoliselt ka hoonet ning kogu tarbimise

vähenemine on tingitud soojuspumpade paigaldamisest, on kohtu hinnangul oletuslik

ja tõendamata. Üksnes soojatarbimise mahu vähenemine kaugküttevõrgust seda ei

tõenda. Hageja ei eita, et pärast lepingu sõlmimist on spordimaja ulatuslikult

rekonstrueeritud, mida hageja peab oma 23. aprilli 2015. a kirjas kostjale

tarbimislanguse peamiseks põhjuseks (I kd, tl 21-23) ja mida kinnitab ka kostja

esitatud Helioest OÜ analüüs (V kd, tl 137-141). Hoonete rekonstrueerimine ei ole

kindlasti ootamatu, õigusvastane ega soojatootja huvide kahjustamisele suunatud

tegevus, mistõttu tuleb soojatootjal oma tootmise planeerimisel ja investeeringute

tegemisel nimetatud asjaolu arvesse võtta.

22. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja ei ole rikkunud oma lepingulisi kohustusi

ega ka VÕS § 14 lg 2 sätestatud kohustusi lepigueelsetel läbirääkimistel. Kõik, milles

pooled 7. mail 2013. a kokku leppisid, on lepingus kirjas ja pooled on lepingu p-s 6

kinnitanud, et lepingu sõnastus vastab täies ulatuses nende tahtele. Hageja nõue,

kohustada kostjat sõlmitud lepingut täitma selliselt, et kostja plommib kütteperioodiks

spordimaja soojuspumpade elektrivarustuse ja ostab kogu vajaliku soojusenergia

hagejalt, on alusetu. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et kostja spordimaja haldajana

on KKütS § 8 lg 1 täitnud – spordimaja ostab soojust Kaerepere piirkonna

kaugküttevõrgust ja kavatseb seda teha ka edaspidi. Muud küsimused (mahud,

kütteperiood, teiste soojatootmisallikate kasutamine) tuleb soojatootjal ja tarbijal soovi

korral reguleerida vastavate lepingutega.

Apellatsioonkaebus

23. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha

uus otsus, millega saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

24. Apellatsioonkaebuse

põhjenduste

kohaselt

on

maakohus

asunud

ebaõigele

seisukohale, et leping ei reguleerinud ostetava soojusenergia kogust. VÕS § 29 lg 1

kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Hageja

on veendunud, et poolte tahe oli suunatud lepingus ostukohustuse sätestamisele. Jääb

arusaamatuks, miks pidi hageja soovima välistada hakkepuidu katlamaja ehitamist,

kuid mitte sama võimsate soojuspumpade rajamist. Seega oli poolte ühiseks tahteks

lepingu sõlmimisel teiste kütteallikate välistamine ning ostukohustuse sätestamine

kaugküttevõrgust. Soojuspumpade rajamist kostja poolt ei välistatud lepingus

sõnaselgelt üksnes põhjusel, et hageja ei olnud kahe täiendava soojuspumba

paigaldamise kavast teadlik. Hageja eesmärgiks lepingu sõlmimisel oli tagada piisav

soojatarbimine, sh spordimaja poolt.

25. Kostja ei teavitanud hagejat lepingueelsete läbirääkimiste käigus plaanist rajada

spordimajale uued õhk-vesi soojuspumbad ega sellest, et nii uusi kui ka juba rajatud

soojuspumpi kavatsetakse kasutada aastaringselt. Eeltoodut silmas pidades on hageja

seisukohal, et lepingus on kokku lepitud spordimaja kohustus osta kogu oma

soojusenergia kaugküttevõrgust, sh tarbe- ja basseinivee soojendamiseks.

26. Kostja poolseks lepingu rikkumiseks on nii Valtu spordimaja kütteperioodil

soojuspumpadega kütmine kui ka soojuspumpade kasutamine kütteperioodil tarbe- ja

basseinivee soojendamiseks. Eeltoodut kinnitab fakt, et kui spordimaja renoveerimine

vähendas selle küttevajadust 15% võrra, siis spordimaja tarbimine kaugküttevõrgust

on langenud 84,8% võrra. Sellega on veenvalt tõendatud spordimaja kütmine

soojuspumpadega. Poolte tahe oli lepingu sõlmimisel spordimaja soojatarbimise

säilitamine senisel tasemel. Seega sõlmisid pooled kokkuleppe ka tarbe- ja basseinivee

soojendamiseks kaugkütte arvelt (vastasel juhul poleks olnud põhjust keelata

spordimaja lokaalkatlamaja rajamist).

27. Maakohus on jätnud hageja lepingueelsete läbirääkimiste nõude osas seisukoha

võtmata. Hageja hinnangul on lepingueelsete läbirääkimiste kohustuste rikkumisel

iseseisev tähendus sõltumata sellest, kas pidada hageja muid nõudeid põhjendatuks,

sõltudes vaid sellest, kas kostja on jätnud hagejale olulise asjaolu, s.o täiendavate

soojuspumpade paidaldamise, avaldamata.

28. Hageja hinnangul on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, et kaugkütteseadusest

tuleneb

kaugküttevõrguga

liitunud

tarbijale

üksnes

keeld

kaugküttevõrgust

lahkumiseks, mitte aga soojusenergia ostukohustust. KKütS § 5 lg 41 ja § 8 lg 1

koostoimes on kaugküttevõrguga liitunud tarbijal kohustus osta kogu tarbitav soojus

võrguettevõttelt. Samuti on vaidlustatavas lahendis jäetud käsitlemata asjaolu, et

KKütS § 8 lg 2 kohaselt on võrguettevõtjal kohustus müüa võrgupiirkonnas

võrguühendust omavatele tarbijatele soojust. Selline kohustus saab eksisteerida üksnes

juhul, kui võrguga ühendatud tarbijatel on vastastikune KKütS § 8 lg 1 järgne

ostukohustus.

29. Kohus on asjas ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise, asudes seisukohale, et

tõendamata on hageja väide, et spordimajja paigaldatud soojuspumbad kütavad

kütteperioodil

lisaks

tarbeveele

ka

hoonet.

Samuti

on

kohus

eksinud

tõendamiskoormise jaotamisel, asudes seisukohale, justkui pidanuks hageja tõendama

spordimaja rekonstrueerimise mõju hoone soojatarbimisele. Hageja on seisukohal, et

kostja pidi rekonstrueerimise mõju tõendama olukorras, kus kostja on esitanud

vastuväite hagile, mis tugineb spordimaja rekonstrueerimisele.

30. Kui ka ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt määratud tõendamiskoormise

jaotumisega ning asub seisukohale, et hageja tõendamiskoormis on täitmata, on

maakohus rikkunud arutamiskohustust tõendamiskoormise selgitamisel (TsMS § 351

lg 1). Olukorras, kus hageja on esimese astme menetluses viidanud ülalmärgitule kui

kostja tõendamiskoormisele, pidanuks maakohus hagejale selgitama, et kohtu

hinnangul jaotub tõendamiskoormis hageja poolt väidetust erinevalt.

31. Maakohus on eksinud tõendite hindamisel, jättes vaidlustatavas lahendis tähelepanuta

sisuliselt kõik hageja poolt esitatud tõendid. Muuhulgas on kohus jätnud tähelepanuta

hagi lisa 9, milles KKütS § 32 kohane vaidluste lahendamise organ Konkurentsiamet

on asunud seisukohale, et kaugküttevõrguga liitunud tarbijal on kohustus osta kogu

tarbitav soojusenergia kaugküttevõrgust. Samuti on maakohus jätnud hindamata

hageja tõendid, millest nähtuvalt on spordimaja kütmiseks kasutatud soojuspumpasid.

Kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ka Helioest OÜ analüüsile tuginedes. Viidatud

analüüsi põhjal luges kohus tõendatuks, et spordimaja ulatuslik rekonstrueerimine on

spordimaja tarbimise languse peamiseks põhjuseks. Kohus ei võtnud seisukohta

hageja esile toodud asjaolude osas, mille kohaselt nimetatud analüüs on koostatud

erialast pädevust mitteomavate isikute poolt teadmata metodoloogiale tuginedes ning

analüüsi järeldused tuginevad arvutuslikele vigadele ning matemaatiliselt võimatutele

tehetele.

32. Maakohus on vaidlustatava lahendiga rikkunud kohtulahendi seaduslikkuse ja

põhjendatuse nõuet, jättes täielikult analüüsimata hageja esitatud alternatiivse

lepingueelsete läbirääkimistega tekitatud kahju hüvitamise nõude. Kohus on

põhjendamatult kitsendanud hageja nõuet. Hagiavalduse kohaselt pidas hageja

lepingueelse nõude aluseks asjaolu, et kostja ei avaldanud hagejale plaani paigaldada

spordimajale soojuspumbad. Kui hageja oleks soojuspumpade paigaldamisest teadnud,

ei oleks ta renoveerinud Kaerepere katlamaja ja soojusvõrku või vähemalt poleks

teinud seda sama suures mahus. Seega on asjakohatu käsitlus sellest, kas ja mis

tingimustel on kostjal kohustus soojust võrgust osta. Hageja esitatud lepingueelsele

rikkumisele tuginev nõue on sellest sõltumatu. Eeltoodule tuginedes on hageja

seisukohal, et kohus tema lepingueelsete läbirääkimiste rikkumisele tuginevat nõuet

lahendanud ei ole.

Vastus kaebusele

33. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

34. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

35. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud otsuses

toodud maakohtu järeldused on kooskõlas asja materjalidega, maakohtu hinnang

esitatud tõenditele on seadusekohane ning tõendite hindamata jätmist või ebaõiget

hindamist, materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja menetlusõiguse normide rikkumist

maakohtule käesoleval juhul alust ette heita ei ole. Samuti vastab maakohtu otsus

TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuetele. Maakohus on hagi

õigesti rahuldamata jätnud.

36. Hageja vaidlustab maakohtu otsust täies ulatuses. Ringkonnakohus käsitleb esmalt

hageja väiteid seoses lepingueelsete läbirääkimiste kohustuse rikkumisest tuleneva

kahjunõudega (I) ning vastab seejärel lepingu rikkumisest tulenevat kahjunõuet (II) ja

seadusest tuleneva kohustuse rikkumisel põhinevat deliktiõigusliku kahjunõuet

puudutavatele kaebuse väidetele (III). Lõpuks lahendab kolleegium menetluskulude

jaotuse ja kindlaksmääramise küsimuse (IV).

I

37. Kaebaja heidab maakohtule esmalt ette seda, et kohus ei analüüsinud hageja

alternatiivset, lepingueelsete kohustuste rikkumisest tulenevat nõuet. Ringkonnakohus

kaebuse vastava väitega ei nõustu ning leiab, et apellatsioonkaebuses toodud

motiividel ei saa kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse nõude rikkumist

maakohtule ette heita. Maakohus on vaidlustatud otsuses hinnanud hageja väiteid

seoses lepingueelsete läbirääkimiste kohustuse rikkumisega ning selle tulemusel

õigesti järeldanud, et kostja ei ole rikkunud VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud kohustusi

lepingueelsetel läbirääkimistel.

38. Kolleegium selgitab, et VÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt eeldab lepingueelsetest

läbirääkimistest tuleneva hageja kahjunõude rahuldamine, et kostjal oli kohustus

teavitada hagejat õhk-vesi soojuspumpade paigaldamisest Valtu spordimajale ja nende

aastaringsest kasutamisest, ja et hagejal oli sellise asjaolu vastu lepingu eesmärki

arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, millest teatamist teine pool ei saa

mõistlikult oodata, ei pea teatama. Hindamaks, milliste asjaolude teatamist võis hageja

mõistlikult oodata, tuleb arvestada nii lepingu eesmärki kui ka lepingupoolte

kogemusi. Kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub pärast lepingu sõlmimist,

tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks

lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu

sõlmimist.

Kuivõrd

eelmärgitust

tulenevalt

omab

kostja

lepingueelse

teavitamiskohustuse mahu määramisel tähendust ka lepingu eesmärk ja lepingust

tulenevad kohustused, ei saa nõustuda kaebusest nähtuva hageja hinnanguga, et

lepingueelsete läbirääkimiste rikkumisel põhinev nõue on sõltumatu kostja

lepingujärgsest soojusenergia ostukohustusest. Asjaolu, kas lepingu sõlmimise

eesmärgiks oli ja kas pooled on kokku leppinud kostja kohustuses osta kogu tarbitav

soojusenergia

hageja

kaugküttevõrgust,

on

seega

hageja

lepingueelsetest

läbirääkimistest tuleneva kahjunõude lahendamisel otsustava tähendusega.

39. Vastavalt hageja õiguseellase OÜ Avoterm, kostja ja kõigi teiste võrgupiirkonna

tarbijatega 7. mail 2013. a sõlmitud mitmepoolsele kokkuleppele (leping) oli lepingu

eesmärgiks tagada Kaerepere asula kaugkütte piirkonnas lepingulistele partneritele

koordineeritud,

järjepidev,

jätkusuutlik,

võrdse

kohtlemise

ja

läbipaistvuse

põhimõtetele vastav, kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning

keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav soojusvarustus. Tarbijate vajadustele

vastava soojusvarustuse tagamine lepingu eesmärgina kooskõlas lepingu muude

sätetega võimaldab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et tarbijad olid lepingu

kohaselt kohustatud ostma hagejalt kaugkütte perioodil sooja mahus, mis vastab nende

vajadustele. Asjas esitatud tõendid ei anna alust seisukohaks, et pooled oleksid lepingu

sõlmimise eelselt või lepingus kokku leppinud selles, et kostja ostab kogu vajamineva

soojusenergia, sh tarbe- ja basseinivee soojendamiseks vajaliku energia, hageja

kaugküttevõrgust, välistades alternatiivsete kütteallikate kasutamise. Õige on

maakohtu järeldus, et leping ei sätesta, millises mahus tarbijad hageja poolt müüdavat

soojusenergiat

on

kohustatud

tarbima

ega

sisalda

keeldu

täiendavate

soojusenergiaallikate kasutamiseks ei kütteperioodi ajal ega ka kütteperioodi välisel

ajal.

40. Kaebuse väidet, mille kohaselt oli poolte ühiseks tahteks lepingu sõlmimisel teiste

kütteallikate välistamine, asjas esitatud tõendid ei kinnita. Asjaolust, et lepingu p-i 2.2

kohaselt kohustus kostja loobuma Valtu spordimajale oma hakkepuidu katlamaja

ehitamisest, ei saa järeldada, et seega kohustus kostja loobuma kõikide alternatiivsete

kütteallikate kasutamisest. Kostja kohustus loobuda hakkepuidu katlamaja ehitamisest

oli lepingu kohaselt seatud sõltuvusse lepingus sätestatud OÜ Avotermi kohustuste

nõuetekohasest täitmisest, sh lepingu p-s 1.2 sätestatud OÜ Avotermi kohustusest

minna 2013. aasta sügis-talve perioodil Kaerepere katlamajas õliküttelt üle

hakkepuidu küttele. Seega on hageja soov välistada hakkepuidu katlamaja ehitamine

kostja poolt seletatav hageja sooviga minna ise üle hakkepuidu küttele ning selle

põhjal ei saa teha järeldusi poolte ühise tahte osas muude kütteallikate välistamiseks.

Põhjendamatu on ka hageja väide, et soojuspumpade rajamist kostja poolt ei välistatud

lepingus sõnaselgelt põhjusel, et hageja ei olnud kahe täiendava soojuspumba

paigaldamise kavast teadlik. Hageja 4. juuli 2016. a menetlusdokumendi (I kd, tl 153-

160) p-s 2.1.2 kinnitatu kohaselt sai hageja kahe esimese soojuspumba paigaldamisest

Valtu spordimajja teada 2012. aastal, s.o enne lepingu sõlmimist. Seega oli hageja

juba enne lepingu sõlmimist teadlik, et Valtu spordimajas on juba kasutusel

täiendavad soojusenergiaallikad. Toodut arvestades ei saa mõistlikult eeldada, et

pooled soovisid lepingu sõlmimisega välistada muude soojusenergiaallikate kui

kaugkütte kasutamise, kuid vastavat regulatsiooni lepingus ei sätestanud. Lepingu p-s

6 on pooled kinnitanud, et leping ja selle sõnastus vastab täies ulatuses nende tahtele.

Arvestades lisaks, et lepingust tulenevalt varustab hageja tarbijaid soojusenergiaga

üksnes kütteperioodil, mis lepingu p-i 1.4 kohaselt kestab üldjuhul 1. oktoobrist kuni

30. aprillini, ei ole ka usutav, et kostja sooviks oli lepingu sõlmimisel välistada

täiendavate soojusenergiaallikate kasutamine. Seda, et kostja sooviks lepingu

sõlmimisel ei olnud täiendavate soojusenergiaallikate kasutamise välistamine, näitab

ka asjaolu, et pärast lepingu sõlmimist paigaldas kostja Valtu spordimajja kaks uut

õhk-vesi soojuspumpa, milliste paigaldamist hõlmava spordimaja rekonstrueerimise

ehitusluba väljastati 14. mail 2013. a, s.o üksnes nädal pärast lepingu sõlmimist (II kd,

tl 111). Maakohus on õigesti leidnud, et soojatootja, kes ei paku teenust aastaringselt,

vaid ainult 7 kuu vältel, ei saa nõuda, et kütteperioodi välisel ajal ei tohi tarbijad

kasutada teisi soojusenergia allikaid.

41. Eeltoodut silmas pidades leiab kolleegium, et kuivõrd ringkonnakohus ei tuvastanud

asja materjalide põhjal, et kostjal oleks lepingust tulenev kohustus osta kogu tarbitav

soojusenergia kaugküttevõrgust ning lepingus ei ole sätestatud ka kaugküttevõrgust

ostetava soojusenergia mahtu, ei ole täiendavate soojuspumpade rajamine kostja poolt

ega juba rajatud ja rajatavate soojuspumpade aastaringse kasutamise kavatsus ka

selliseks teabeks, millest teatamist hageja sai lepingueelsetel läbirääkimistel

mõistlikult oodata. Arvestades, et lepingus ei ole ette nähtud kaugküttevõrgust

tarbitava soojusenergia mahtu ega seatud lepingust tulenevaid hageja kohustusi, sh

investeeringuid eeldavaid kohustusi, sõltuvusse kaugküttevõrgust soojusenergia

tarbimise mahust, ei saanud kostjale etteheidetav teavitamiskohustuse rikkumine ka

kaasa tuua hagejal väidetava kahju tekkimist seoses Kaerepere katlamaja ja

soojusvõrgu renoveerimisel tehtud investeeringu väärtuse vähenemisega. Kostja ei ole

rikkunud VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud kohustusi lepingueelsetel läbirääkimistel,

mistõttu tuleb sel alusel esitatud hageja kahjunõue jätta rahuldamata.

II

42. Vastuseks kaebuse väidetele, mis tuginevad kostja lepingulise kohustuse rikkumisele,

märgib ringkonnakohus lisaks eeltoodule järgmist. Kostja oli lepingu p-st 2.1

tulenevalt kohustatud ostma Avotermilt kütteperioodil sooja vastavalt kokkulepitud

hinnale. Vaidlus puudub selles, et hageja on ostnud ning ostab jätkuvalt hagejalt

kütteperioodil sooja vastavalt lepingus kokkulepitud hinnale. Väärad on hageja väited,

et kostjapoolne lepingu rikkumine seisneb nii Valtu spordimaja kütteperioodil

soojuspumpadega kütmises kui ka soojuspumpade kasutamises kütteperioodil tarbe- ja

basseinivee kütmiseks. Arvestades, et kostjale ei tulenenud pooltevahelisest lepingust

kohustust osta kogu tarbitavat soojusenergiat kaugküttevõrgust ega kohustust tarbida

kaugküttevõrgust soojusenergiat teatud mahus, ei ole asja lahendamisel olulised

hageja väited, mis puudutavad soojuspumpade kasutamise otstarvet või nende

kasutamise tulemusena vähenenud soojustarbimist. Sel põhjusel ei saa vaidlustatud

maakohtu otsuse tühistamist tingida ka kaebuse väited sellekohaste tõendite hindamata

jätmise või tõenditele antud hinnangu kohta, mis puudutavad spordimaja

tarbimislanguse põhjuseid.

III

43. Kolleegiumi hinnangul ei ole täidetud ka eeldused hageja deliktiõigusliku kahjunõude

rahuldamiseks, mis seisneb seadusest tuleneva kohustuse rikkumises. Kaebuse

kohaselt on kaugküttevõrguga liitunud tarbijal kaugkütteseaduse (KKütS) § 5 lg 41 ja

§ 8 lg 1 koostoimes kohustus osta kogu tarbitav soojus võrguettevõttelt.

Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus selgitab, et

kaugkütteseadusest tuleneb küll tarbija, kes kaugküttepiirkonna määramise ajal

kasutas kaugkütet, kohustus kasutada kaugkütet kaugküttepiirkonnas asuva võrguga

ühendatud elektripaigaldise varustamiseks soojusega, ent nimetatud kohustus ei ole

seaduse kohaselt absoluutne. Alates 1. novembrist 2010. a jõustunud KKütS § 5 lg 41

kohaselt võivad tarbijad lisaks kaugküttevõrgust saadavale soojusele osta ka

kütusevabadest ja taastuvatest allikatest muundatud soojusenergiat selle tootjatelt,

millega on vähendatud soojusvarustusega tegelevate ettevõtete valdavalt monopoolset

turupositsiooni. Lisaks sellele võib kohalik omavalitsus KKütS § 5 lg-st 4 tulenevalt

kehtestada tingimused kaugküttepiirkonnast lahkumiseks ning ehitatavate või

rekonstrueeritavate ehitiste soojusega varustamiseks muude kütteviiside kasutamiseks.

Seega on kohalikule omavalitsusele antud õigus otsustada ka seda, kas ehitatava või

rekonstrueeritava ehitise soojusega varustamiseks muu kui kaugkütte kasutamine on

põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt on kostja

tegevus Valtu spordimajas alternatiivsete kütteallikate kasutamisel kooskõlas lepingu

sõlmimise ajal kehtinud Kehtna Vallavolikogu 18.08.2009 määruses nr 77 „Kehtna

valla kaugküttepiirkondade määramine” sätestatud tingimustega. Viidatud määruse § 3

lg

p

lubas

erandina

kasutada

kaugküttepiirkonnas

ehitatavate

või

rekonstrueeritavate ehitiste soojusega varustamisel keskküttest loodussõbralikumaid

kütteviise (maasoojus, päikese- ja tuuleenergia jne). Asjas esitatud materjalidega on

tõendatud ning vaidlus puudub asjaolus, et 7. mai 2013. a lepingu sõlmimise järgselt

paigaldati Valtu spordimajale 2 uut õhk-vesi soojuspumpa Kehtna Vallavalitsuse poolt

väljastatud projekteerimistingimuste ja ehitusloa alusel spordimaja rekonstrueerimisel

CO2 meetme raames, mille eesmärgiks oli projekteerimistingimuste (II kd, tl 108)

kohaselt parendada hoone energiatõhusust. Eeltoodu annab alust järeldada, et antud

juhul on kohalik omavalitsus pidanud õhk-vesi soojuspumpade kui alternatiivsete

kütteallikate kasutamist Valtu spordimajas vajalikuks ja põhjendatuks, mistõttu ei saa

väita, et nende kasutamine oli vastuolus seadusega. Ka ei vastaks seaduse mõttele

tarbija keeld kasutada kaugküttepiirkonnas võrguga ühendatud tarbijapaigaldise

soojusega varustamiseks muud kui kaugkütet olukorras, kus kaugküttega varustav

soojusettevõtja ei taga aastaringset soojusvarustust. Samuti on meelevaldne hageja

käsitlus sellest, justkui tuleneks kostja kohustus kogu soojusenergia ostmiseks

kaugküttevõrgust KKütS § 8 lg-st 1 koostoimes KKütS § 8 lg-st 2 tuleneva

võrguettevõtja müügikohustusega.

44. Kuivõrd eeltoodud kaalutused annavad sarnaselt maakohtu leitule alust järelduseks, et

kostja ei ole kaugkütteseadusest tulenevaid kohustusi rikkunud, ei väära vaidlustatud

otsuses toodud seisukohti ka hageja esiletoodu, et Konkurentsiameti 31. juuli 2015. a

arvamuse (I kd, tl 80-81) kohaselt ei ole Valtu spordimajas kütteperioodi ajal

kasutusel olevad õhk-vesi soojuspumbad käsitatavad kütusevaba taastuva allikana

KKütS § 2 p 12 mõttes. Lisaks märgib kolleegium, et kohus kohaldab õigust asjas

tuvastatud asjaoludest lähtuvalt ise ega ole asja lahendamisel seega seotud

Konkurentsiameti

poolt

asjaoludele

antud

õigusliku

hinnanguga.

Kuna

ringkonnakohus kostja käitumises seaduse rikkumist ei tuvastanud, puudub vajadus

hinnata hageja deliktiõigusliku kahjunõude muid eeldusi.

IV

45. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta maakohtu määratud

menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb

apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.

46. Kostja esitas 12. juunil 2017. a ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles

palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 4860

eurot (käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale osutatud

apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 23,5h ulatuses keskmise tunnitasuga 206,81

eurot (käibemaksuga). Nimekirja kohaselt seisnes õigusabi apellatsioonkaebuse

analüüsimises (kokku 4,9h), apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (kokku

17,8h), selle esitamises kohtule (0,1h) ja vastuse koostamise lõpetamises (0,7h).

Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palub kostja menetluskulud välja

mõista käibemaksuga ja mõista menetluskuludelt välja viivis seaduses sätestatud

määras. Hageja märkis oma seisukohas, et kostjale on õigusabi osutatud oluliselt

kõrgema keskmise tunnihinnaga kui esimese astme menetluses.

47. Ringkonnakohus leiab, et arvestades esitatud apellatsioonkaebuse ja sellele koostatud

vastuse põhjendava osa mahtu ja sisu saab vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks

apellatsioonkaebuse analüüsiks ning vastuse koostamiseks apellatsioonkaebusele, sh

vastuse täiendamiseks, lõpetamiseks ja kohtule ning menetlusosalistele edastamiseks,

pidada kokku mitte enam kui 15 tundi. Kostjale apellatsioonimenetluses osutatud

õigusabi mahu hindamisel arvestab ringkonnakohus lisaks kostja esindajate

kvalifikatsioonile ka asjaolu, et hageja on valdavalt apellatsioonimenetluses jäänud

esimese astme kohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde, milledega kostja

esindajad olid varasemalt kursis. Kostja lepinguliste esindajate töötunni hinna osas on

ringkonnakohus seisukohal, et kostja esindajate keskmist tunnihinda 206,81 eurot

(koos käibemaksuga) ei saa pidada keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu

ületavaks. Põhjendamatu on hageja vastuväide, et kostjale on apellatsioonimenetluses

osutatud õigusabi esimese astme menetlusega võrreldes oluliselt kõrgema tunnitasuga.

Arvestades, et kostja 16. veebruari 2017. a menetluskulude nimekirjast (V kd, tl 174-

175) nähtuvalt oli kostjat esindanud Advokaadibüroo SORAINEN keskmiseks

esindajatasuks maakohtu menetluses 166,72 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o

200,06 eurot koos käibemaksuga, ei saa nimetatud suuruses tasu pidada

apellatsioonimenetluses taotletust oluliselt kõrgemaks. Ringkonnakohus leiab, et

tunnitasu 206,81 eurot koos käibemaksuga on vaidluse keerukust ja mahtu ning

esindajate kvalifikatsiooni arvestades mõistlik ja põhjendatud. Seega kuulub hagejalt

kostja kasuks väljamõistmisele menetluskulu apellatsioonimenetluses kokku 3102,15

eurot (15h x 206,81).

48. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

49. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

50. Seoses kohtunik Reet Allikvere ja kohtunik Margo Klaari eemalviibimisega asendasid

neid apellatsioonkaebuse lahendamisel vastavalt ringkonnakohtu tööjaotusplaanile

kohtunik Ande Tänav ja kohtunik Mati Maksing.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Iko Nõmm

Mati Maksing

Ande Tänav