2-17-565/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav, Mati

Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. august 2017. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-565

Tsiviilasi

AS-i SEB Pank hagi Läänemaa Halduse OÜ

(pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku otsuse

kehtetuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i SEB Pank apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

3500 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252),

lepinguline esindaja Janek Alvela

Kostja Läänemaa Halduse OÜ (pankrotis, registrikood

12265666), esindaja pankrotitoimkonna esimees Peeter

Viirsalu

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2017. a otsus muutmata.

2. AS-i SEB Pank apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud AS-i SEB Pank kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. 6. augustil 2014. a kuulutas Pärnu Maakohus välja Läänemaa Halduse OÜ (pankrotis,

kostja) pankroti. 5. jaanuaril 2017. a toimus kostja võlausaldajate üldkoosolek.

Päevakorra punkti 2 raames otsustas üldkoosolek mitte võõrandada kostja omandisse

kuuluvaid Tallinnas Tuukri tn 54 (registriosa nr 2474201), Roosikrantsi tn 4

(registriosa 4003401) ja Roosikrantsi tn 4e (registriosa 2634501) asuvaid kinnistuid

enne AS-i SEB Pank poolt 2. detsembril 2016. a esitatud täiendava nõude

tunnustamise lõplikku lahendamist.

2. PankrS § 77 lg 1 p 5 kohaselt on võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses pankrotivara

müügiga seonduva otsustamine seaduses sätestatud ulatuses. Pankrotiseadus ei näe

ette üldkoosoleku pädevust otsustada vara müügi peatamist kuni nõude üle peetava

võimaliku vaidluse lõppemiseni. Vaidlus nõude üle ei seondu vara müügiga.

Üldkoosolek ei või sekkuda halduri pädevusse, võttes vastu otsuseid, mis takistavad

halduril vara müüa.

3. Üldkoosoleku otsus on vastuolus PankrS §-s 2 sätestatud eesmärgiga rahuldada

võlausaldajate nõudeid. Otsus mitte võõrandada vara kahjustab nii pandipidaja kui ka

pandiga tagamata võlausaldajate huve rahuldada oma nõue pandiga tagatud vara arvel.

Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse tõttu on pankrotimenetluses tekkinud olukord, kus

võlausaldajate nõudeid ei rahuldata ei vara müügi ega ka võlgniku ettevõtte

tervendamise kaudu. Samuti ei toimu mingit majandustegevust. Selline olukord on

kestnud kostja pankrotimenetluses juba ligi 2,5 aastat. Võlausaldajate üldkoosolekul

vastu võetud otsus tähendab veel mõne aasta pikkust sisulist pankrotimenetluse

seismist, kuni vaadatakse läbi nõude üle peetav vaidlus.

4. PankrS § 83 lg 1 kohaselt võib võlgnik, võlausaldaja või haldur nõuda, et kohus

tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või

mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille

vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse

kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate

ühiseid huve. PankrS § 2 kohaselt rahuldatakse pankrotimenetluse kaudu

võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel pankrotiseaduses ettenähtud korras

võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu.

Pankrotimenetlust viib läbi pankrotihaldur vastavalt PankrS §-le 54. Tulenevalt

PankrS § 541 teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid.

5. Eeltoodud põhjendustel on hageja seisukohal, et üldkoosoleku otsus ei vasta seadusele

ning tuleb kehtetuks tunnistada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

6. Hageja võttis õigeks, et viimases võlgniku esitatud kompromissettepanekus nähti ette

hageja nõude rahuldamine ulatuses, milles nõue on tunnustatud. Hageja nõustus, et 5.

jaanuaril 2017. a vastu võetud võlausaldajate üldkoosoleku otsus vaidlustatud osas

kehtib vaid piiratud aja jooksul. Kompromissi sisu saab puudutada vaid võlgasid,

mitte aga varalisi küsimusi. Hageja kahju seisneb ka selles, et vara müügil avalikul

enampakkumisel saaks pandipidaja oma nõude kiiremini rahuldatud. Peale vara müüki

on võimalik teha pandipidajale väljamakse.

Kostja vastuväide

7. Kostja esitatud hagi ei tunnista. Tähtsust omab asjaolu, et võlgnik esitas 24. novembril

2016. a kostja pankrotimenetluses kompromissettepaneku, mille kohaselt oleks hageja

pandiga tagatud nõue rahuldatud täies ulatuses kohtuotsusega tunnustatud summas.

Teises järgus oleks hageja nõue rahuldatud võrdsetel tingimustel teiste tagamata

nõuetega võlausaldajatega. Võlausaldajate üldkoosolek pidi toimuma 6. detsembril

2016. a, kus võlausaldajad pidid otsustama kompromissi tegemise üle. 2. detsembril

2016. a esitas hageja täiendava nõudeavalduse, mis tingis olukorra, kus kompromissi

üle ei saanud otsustada. Haldur pidi 6. detsembril 2016. a planeeritud üldkoosoleku

tühistama, kuna PankrS § 180 lg 2 kohaselt saab kompromissi teha pärast nõuete

kaitsmist. Hageja poolt täiendava nõude esitamine muutis võimatuks kompromissi üle

otsustamise, kuni on selgunud, kas hagejal on täiendav nõue või mitte. 5. jaanuari

2017. a nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid nõudele vastu nii võlgnik, haldur kui

ka võlausaldajad.

8. Üldkoosoleku otsus on seadusega kooskõlas, sest lähtuvalt PankrS § 134 lg 1 ei või

enne kompromissi tegemist vara müüa ilma võlausaldajate üldkoosoleku vastava

otsuseta, mis lubaks vara müüa vaatamata kompromissettepanekule. Sellist otsust

võlausaldajad vastu võtnud ei ole. Üldkoosolek ei ole otsustanud võlgniku poolt

esitatud kompromissi tegemist. PankrS § 133 lg-st 1 tuleneb, et võlausaldajate

üldkoosoleku pädevuses on otsustada, millal võib alustada vara müüki.

9. PankrS § 77 p 4 ja 178 lg 3 kohaselt on võlausaldajate pädevuses kompromissi

tegemisega seonduvate küsimuste otsustamine. Praegusel juhul on vara mitte

müümine ilmselgelt kompromissi tegemise vältimatu eeldus.

10. Vaidlustatud üldkoosoleku otsus ei kahjusta hageja huve. Otsus kehtib vaid piiratud

aja jooksul. Kompromissi tegemise üle saab otsustada pärast seda, kui selgub hageja

poolt 2. detsembril 2016. a esitatud nõue tunnustamine. Vaidlusalune üldkoosoleku

otsus ei kehti kauem, kui seadusest tulenev keeld võõrandada vara

kompromissettepaneku kehtivuse ajal.

11. Oluline on, et kõik tagamata nõuetega võlausaldajad hääletasid otsuse poolt. Seega ei

pidanud nad otsust võlausaldajate huve kahjustavaks. Tagamata nõuetega

võlausaldajaid kahjustaks olukord, kus vara müüakse ära, kuid siis selgub, et 24.

novembril 2016. a esitatud kompromissettepanekus toodud tingimustel saanuks

kompromissi teha, sest hageja poolt 2. detsembril 2016. a esitatud nõuet ei tunnustata.

Kõigi võlausaldajate ühine huvi on, et tagada kinnistute olemasolu kuni hageja nõude

tunnustamise küsimuse lahendamiseni. Tuleb arvestada, et kompromissiga pakutav

hind on kõrgem, kui hageja enda poolt valitud ekspertide poolt tuvastatud kinnistute

turuhind. Jääb arusaamatuks, miks esitas hageja oma uue nõude alles pärast 2,5 aastat

pärast pankrotimenetluse algatamist.

Pankrotihalduri seisukoht

12. Pankrotihaldur nõustus hageja ja kostjaga selles, et vaidlustatud üldkoosoleku otsus

kehtib vaid piiratud aja jooksul, s.o perioodil, mil selgub hageja poolt esitatud

täiendava nõude tunnustamine või mitte tunnustamine. Kompromissi eelduseks ei ole

majandustegevuse jätkamine. Kompromiss võib olla ka see, kui võlgniku poolt

pakutakse välja parim lahendus, mis ei kahjusta võlausaldajate huve.

Maakohtu otsus

13. Maakohus jättis 13. veebruari 2017. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud, s.o

riigilõivu 300 eurot, jättis maakohus hageja kanda.

14. Otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus seisukohal, et PankrS § 541 lg 1 kohaselt

teeb haldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja toiminguid, kuid arvestades

PankrS § 36 lg 1, 541 lg 1 ja 77 p 5 koostoimet, tuleneb halduri ja võlausaldajate

üldkoosoleku pädevuse piiritlemine otseselt pankrotiseadusest. Kohus leidis, et

üldkoosoleku pädevuse piiritlemisel tuleb lisaks otseselt seaduses sätestatule

analüüsida, kas võlausaldajate üldkoosolekul vastu võetud otsus on kooskõlas

pankrotiseaduse mõttega ning kas otsusega ei ole ületatud üldkoosoleku pädevust.

15. PankrS § 134 lg 1 järgi ei või kompromissettepaneku tegemise korral vara müüa enne

kompromissi tegemist, kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole otsustanud, et vaatamata

kompromissettepanekule võib vara müüa. Kompromissettepanek esitati 24. novembril

2016. a ning võlausaldajad ei ole võtnud vastu otsust, et vara võib müüa. Kohus leidis,

et PankrS § 134 lg 1 sisalduv vara müügi keeld on absoluutne, kui puudub

võlausaldajate üldkoosoleku otsus, mis lubaks vara müüa. Kompromissettepaneku

esitamisel tähendab PankrS § 134 lg-s 1 sätestatud vara müügi keeld, et haldur ei või

otsustada vara müügi küsimust ainuisikuliselt PankrS § 36 lg 1 ja 541 lg 1 sätetel.

16. PankrS § 178 lg 2 kohaselt tehakse kompromiss võlgniku või halduri ettepanekul

pankrotimenetluses pärast pankroti väljakuulutamist. Kompromissettepanekut võib

esitada kuni jaotusettepaneku kinnitamiseni kohtu poolt (PankrS § 179 lg 2). PankrS §

180 lg 1 ja 2 järgi tehakse kompromiss kõigi võlgniku vastu suunatud nõuete kohta,

mis olid olemas kompromissi tegemise ajaks ning kompromissotsuse saab teha pärast

nõuete kaitsmist. 5. jaanuari 2017. a võlausaldajate üldkoosolekul toimus hageja poolt

esitatud täiendava nõude kaitsmine ning Baltic Real Investments OÜ nõude kaitsmine.

Nõudeid ei tunnustatud. Seega on toimunud kõigi nõuete kaitsmine, mis kostja

pankrotimenetluses on esitatud. PankrS § 180 lg 2 välistab kompromissotsuse

tegemise enne nõuete kaitsmist.

17. Kuna võlausaldajad ei ole otsustanud vara müüki ning kostja pankrotimenetluses ei

esine PankrS § 134 lg-s 2 vara müügi eeldusi, siis jõudis kohus seisukohale, et

võlausaldajad on õigustatud vastu võtma vara müügiga seotud otsuseid, mis ei ole

vastuolus PankrS § 134 lg 1 mõttega.

18. Võlausaldaja võib esitada täiendava nõude. Hageja on esitanud kohtule kinnitamiseks

nõude enne PankrS § 102 lg 1 teises lauses nimetatud tähtaega, s.o enne

jaotusettepaneku esitamist. Hageja võlausaldajana esitas täiendava nõude 2 aastat ja

neli kuud pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist ja pärast seda, kui kõik nõude

tunnustamise vaidlused olid lõppenud. Sellises olukorras ei saa hageja eeldada, et

vaidlus nõude tunnustamise üle ei too endaga kaasa pankrotimenetluse venimist. Kuna

kompromiss on võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise

kohta, mis seisneb võlgade vähendamises või nende tasumise tähtaja pikendamises,

siis ei ole võlgnikule ega pandiga tagamata nõuetega võlausaldajatele etteheidetav, et

nad soovivad kompromissi otsustamisel teada, millised on tunnustatud nõuded.

Täiendava nõude esitamine ei saa ega tohi teenida eesmärki takistada kompromissi

tegemist.

19. Kohus nõustus iseenesest hageja seisukohaga, mille kohaselt vaidlus nõude üle ei

seondu vara müügiga, kuid käesoleval juhul on parkrotivaraga seotud küsimused

seotud ka kompromissiga. Võlausaldajate üldkoosoleku otsus mitte võõrandada

võlgniku omandis olevaid kinnistuid enne hageja nõude tunnustamise lõplikku

lahendamist, teenib eesmärki lõpetada pankrotimenetlus kompromissiga.

Kompromissiga pankrotimenetluse lõpetamine teenib eelduslikult nii võlgniku kui

kõigi võlausaldajate huve saada pankrotimenetluse kaudu oma nõue rahuldatud.

Hageja seisukoht, et kui pankrotimenetluses on ainukeseks pankrotivaraks pandiga

tagatud vara, siis tuleb arvestada vaid pandiga tagatud võlausaldaja õiguste ja

huvidega, ei ole kooskõlas pankrotimenetluse üldise eesmärgiga rahuldada

olemasoleva vara arvelt kõigi võlausaldajate nõudeid.

20. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse sõnastuse kohaselt võib esmapilgul tunduda, et

vara müük on peatatud ainult seoses nõude tunnustamise vaidlusega, kuid objektiivselt

on kostja pankrotimenetluses kohtu hinnangul otsustav tähtsus käesoleva vaidluse

lahendmisel asjaolul, et esitatud on kompromissettepanek. Põhjendatud ei ole

nimetatud asjaoluga arvestamata jätmine, sest see rikuks nii võlgniku kui tagamata

nõuetega võlausaldajate huve.

Apellatsioonkaebus

21. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus

otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub jätta kostja kanda.

22. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus kohaldanud ebaõigesti PankrS § 77 p 5 ja

PankrS § 83 lg 1. Hageja on seisukohal, et vaidlustatud üldkoosoleku otsusega on

ületatud üldkoosoleku pädevust.

23. PankrS § 77 lg 1 p 5 kohaselt on võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses pankrotivara

müügiga seonduva otsustamine seaduses sätestatud ulatuses. Pankrotiseadus ei näe

ette võimalust ega üldkoosoleku pädevust otsustada vara müügi peatamist kuni nõude

üle peetava võimaliku vaidluse lõppemiseni. Vaidlus nõude üle ei seondu vara

müügiga. Samuti ei saa üldkoosolek sekkuda halduri pädevusse ning võtta vastu

otsuseid, mis takistavad pankrotihalduril pankrotimenetlust läbi viia.

24. Vastavalt PankrS §-le 54 on pankrotimenetluse läbiviimine pankrotihalduri

kutsetegevuseks. PankrS § 541 teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid

tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga

seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. PankrS § 55 lg 1 kohaselt kaitseb

haldur kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagab seadusliku,

kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse. PankrS § 55 lg 3 p 1 kohaselt

selgitab haldur välja võlausaldajate nõuded, valitseb pankrotivara, korraldab selle

moodustamise ja müügi ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamise.

25. Hageja on seisukohal, et vaidlustatud üldkoosoleku otsusega rikutakse võlausaldajate

ühiseid huve (PankrS § 83 lg 1). Hageja hinnangul on võlausaldajate üldkoosoleku

otsus vastuolus PankrS §-s 2 sätestatud pankrotimenetluse eesmärgiga rahuldada

võlausaldajate nõudeid.

26. Hageja hinnangul on maakohus põhjendamatult sidunud hageja nõude rahuldamise

esitatud kompromissettepanekuga. Samas on kohus põhjendatult leidnud, et

kompromissettepanekuga seotud küsimusi käesolevas vaidluses ei lahendata. Seega on

kohus pidanud vaidlustatud üldkoosoleku otsust põhjendatuks üksnes seetõttu, et

menetluses on esitatud kompromissettepanek ja et selle asjaoluga arvestamata jätmine

rikuks nii võlgniku kui tagamata nõuetega võlausaldajata huve ja samas on hageja

nõue tagatud pandiga. Paraku ei ole maakohus pööranud hageja huvide arvestamisel

tähelepanu asjaolule, et ainuüksi nõude tagatus pandiga ei tähenda veel hageja

huvidega arvestamist, eriti kui võlausaldajate üldkoosoleku otsustega sisuliselt

piiratakse või soovitakse välistada hageja pandiõiguse realiseerimise õigust.

27. Hageja hinnangul ei oma asja lahendamisel tähendust asjaolu, et võlgnik esitas 24.

novembril 2016. a kompromissettepaneku. Kompromissi üle saab otsustada ka enne

nõuete kaitsmise üle toimuvate vaidluste lõppu (PankrS § 180 lg 3). Pankrotiseadusest

ei tulene, et nõuete üle toimuva vaidluse ajal pankrotimenetlust ei peaks läbi viima.

Vaidlustatud üldkoosoleku otsust ei muuda seaduslikuks ka see, et vastavalt seadusele

ei või vara müüa enne kompromissi tegemist (PankrS § 134). Antud juhul ei ole

üldkoosolek otsustanud vara mitte müüa kuni kompromissi tegemiseni, vaid kuni

nõuete üle toimuvate vaidluse lõppemiseni. Kompromiss on esitatud ja see tuleb

otsustamisele sõltumata 5. jaanuari 2017. a võlausaldajate üldkoosoleku otsusest. Kui

võlgniku poolt esitatud kompromissi vastu ei võeta, siis sellest hoolimata kehtiks 5.

jaanuari 2017. a üldkoosoleku otsus vara mittemüügi kohta kuni nõuete üle peetavate

vaidluste lõpuni.

28. Maakohus on jätnud ka arvestamata, et pandipidaja võib vara müügi seismise tõttu

saada ka kahju nii oma nõude rahuldamisega viibimise kui ka vara turuväärtuse

languse tõttu, mistõttu ei saa pidada sellist otsust pandipidaja huvidega kooskõlas

olevaks. Nõuete üle peetava vaidluse tulemus ei saa kuidagi mõjutada pankrotivara

turuväärtust ja seega ka nõuete rahuldamise ulatust, vaid ainult raha jagunemist

võlausaldajate vahel, mistõttu ei ole mingit põhjust vara müügiga oodata kuni

vaidluste lõppemiseni. Kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et

pankrotimenetluses ei esine PankrS § 134 lg-s 2 sätestatud vara müügi eeldusi.

29. Pankrotiseaduse kohaselt takistab kompromissettepanek vaid sellise vara müüki, mida

võlgnikul on vaja majandustegevuse jätkamiseks. Ei saa ka asuda seisukohale, et kõigi

võlausaldajate ühine huvi on tagada kinnistute olemasolu kuni hageja nõude

tunnustamise küsimuse lahendamiseni. Praeguses vaidluses on kohus põhjendamatult

asunud eelistama pandiga tagamata võlausaldajate huve jättes pandipidaja huvid

kaitsmata. Arusaamatuks jääb, milles peaks seisnema pandipidaja huvi panditud vara

mitte müüa ja oma nõude rahuldamisega oodata, samuti riskida vara seisukorra

halvenemise, vara hävinemisega või selle väärtuse vähenemisega.

30. Põhjendamatud on ka maakohtu etteheited hagejale täiendava nõude esitamise osas

pankrotimenetluses 2 aastat ja neli kuud peale pankroti väljakuulutamist. Hagejal ei

olnud mingit alust eeldada, et võlgnik ja mõned pandiga tagamata võlausaldajad

hakkavad ebaseaduslike kompromisside esitamisega ning nende vastuvõtmisega

pankrotimenetlust venitama ja vara müüki takistama ning siiani ei ole selge, kui palju

panditud vara müügist raha laekub ja kas võlausaldajal on otstarbekas esitada täiendav

ja suurem nõue või mitte. Täiendava nõude esitamine oli seotud täiendava aja ja

rahalise kuluga, kuna nõude aluseks on mitmed erinevad lepingud (nõudele on lisatud

üle 40 lisa).

Vastuse kaebusele

31. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

32. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud,

et hageja poolt esile toodud asjaolud ei anna alust hagi rahuldamiseks.

33. Hageja on apellatsioonkaebuses valdavalt korranud esimese astme kohtus esitatud

seisukohti. Maakohus on käsitlenud hageja nõude rahuldamise eeldusi ning selgitanud

nõutava põhjalikkusega, miks ei ole põhjendatud hageja nõue üldkoosoleku otsus

kehtetuks tunnistada. Maakohtu järeldused peavad paika nii seisukoha osas, et

võlausaldajad ei ületanud vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega neile seadusega antud

pädevust, kui ka osas, et pankrotivara müüki puudutavad küsimused on antud juhul

seotud esitatud kompromissettepanekuga. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget

kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal

ei tuvastanud. Kohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete

materiaalõigusenormidega ning andnud neile konkreetseid asjaolusid silmas pidades

õige tõlgenduse.

34. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti

sidunud vara müügi otsuse kompromissettepanekuga, leiab ringkonnakohus, et

kuivõrd võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses on nii pankrotivara müügiga

seonduva otsustamine kui ka kompromissi tegemise ja võlgniku ettevõtte tegevuse

jätkamise või lõpetamise otsustamine (PankrS § 77 p-d 2, 4 ja 5), siis ei saa olla

seaduse mõte anda võlausaldajatele pelgalt formaalne õigus vastavaid otsuseid vastu

võtta. PankrS § 2 järgi on pankrotimenetluse eesmärk rahuldada võlausaldajate

nõudeid võimalikult suures ulatuses ja seepärast on võlausaldajate huve silmas

pidades vara müügi üle otsustamise võlausaldajate pädevusse kuulumine seaduse

mõttega kõigiti kooskõlas. Hageja tõlgendus, mille järgi on võlausaldajatel küll

seadusega tagatud pädevus otsustada, millal võib vara võõrandada, kuid mitte seda,

millal võõrandada ei tohi, on meelevaldne.

35. Praegusel juhul on tegemist võlausaldajate kaalutletud seisukohaga kompromissi

saavutamise eesmärgil vara säilitamiseks olukorras, kus on otsustatud võlgniku

tegevuse jätkamise kasuks. Võlausaldajatele ei saa ette heita vara müügi peatamise

otsustamist, kui see on nende hinnangul võlgniku tegevuse jätkamise ja võimaliku

kompromissi tegemise vältimatu eeldus. Hageja seisukoht, et vaidlustatud

üldkoosoleku otsusega kahjustatakse võlausaldajate ühiseid huve, ei ole põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et olukorras, kus kõik üldkoosolekul osalenud

tagamata nõuetega võlausaldajad hääletasid vaidlustatud üldkoosoleku otsuse poolt,

on mõistetav kaalutlus, mille järgi võimaldab kompromiss ka teise järgu nõudeid

vähemalt osaliselt rahuldada. Kuna selline eesmärk ei oleks suure tõenäosusega

võimalik ilma kompromissita ning vara müügi korral kohesel enampakkumisel, on

võlausaldajate otsus vara mitte müüa põhjendatud.

36. Lisaks on maakohus õigesti leidnud, et kompromissettepaneku esitamise ja vara

müügi üle otsustamise seos ning võlausaldajate roll selles tuleneb ka PankrS § 134 lg-

st 1. Nimetatud sätte järgi järgi on kompromissettepaneku tegemise korral vara müük

keelatud enne kompromissi tegemist, kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole

otsustanud, et vara võib müüa, vaatamata kompromissettepanekule. Praegusel juhul

on esitatud kompromissettepanek, kuid vastavat otsust pankrotivara müügiks ei ole

võlausaldajad vastu võtnud. Sellest on maakohus õigesti järeldanud, et üldkoosolek

on tegutsenud seadusega antud pädevuse piires ning vaidlusaluse üldkoosoleku

otsusega vara võõrandamise takistamine on seadusega kooskõlas.

37. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis

kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei

ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole taotlenud

menetluskulude hüvitamist, mistõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude suuruse

kindlaks määramata.

38. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

39. Seoses kohtunik Reet Allikvere ja kohtunik Margo Klaari eemalviibimisega asendasid

neid apellatsioonkaebuse lahendamisel vastavalt ringkonnakohtu tööjaotusplaanile

kohtunik Ande Tänav ja kohtunik Mati Maksing.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Iko Nõmm

Ande Tänav

Mati Maksing