3-17-1068/7 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Raili Randlane

Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg

ja koht

27. juuli 2017, Jõhvi

Kohtuasja number

3-17-1068

Kohtuasi

Marko Teiva ja Harald Rahupõllu kaebus

Kadrina Vallavolikogu 23.02.2017 määruse

nr 82 ja 02.05.2017 vaideotsuse nr 204

tühistamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebajad: Marko Teiva ja Harald

Rahupõld, esindaja Tambet Laasik

Vastustaja: Kadrina vald, esindajad Carri

Ginter ja Kadri Härginen

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Marko Teiva ja Harald Rahupõllu kaebus täies ulatuses rahuldamata.

2. Jätta mõlema menetlusosalise menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 28.08.2017.

Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle

lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 25.05.2016 on Kadrina Vallavolikogu (edaspidi vastustaja) võtnud vastu määruse nr 64

(tl 6-7), millega muutis osa Kadrina alevikus asuvast Tehnika tänavast Sauna tänavaks

ning määras senistele lähiaadressidele Tehnika tn 7a, 7b ja 7c uued lähiaadressid Tehnika

tn 1, 3 ja 5. 23.02.2017 määrusega nr 82 (tl 4-5) täiendati KNS § 5 lg 1 p-le 3 ja KOKS § 6

lg 3 p-le 2 tuginedes eelnimetatud määruse põhjendavat osa viitega riigihalduse ministri

04.10.2016 antud nõusolekule, otsustati muuta Kadrina alevikus asuva liikluspinna,

Tehnika tänav tee nr 2730302 ruumikuju ning määrati, et Tehnika tänava lõigu

(aadressikohad Tehnika tn 1-6 kaasa arvatud) Rakvere teelt kulgev 175 meetri pikkune

Tehnika tänava osa saab vastavalt lisatud skeemile uueks nimeks Sauna tänav. Marko

Teiva ja Harald (rahvastikuregistri andmete kohaselt Haralt) Rahupõld (edaspidi kaebajad

või kaebaja I ja kaebaja II) esitasid 22.03.2017 oma lepingulise esindaja vahendusel

viimati nimetatud määruse peale kehtetuks tunnistamise nõudega vaide (tl 8-9), kuid see

jäeti 02.05.2017 vaideotsusega nr 204 (tl 10-11) rahuldamata.

Veel on toimikusse esitatud Tallinna Halduskohtu 02.11.2016 määrus haldusasjas nr 3-16-

1990 (tl 18-19) ja kinnistusraamatu e-portaali väljatrükk (tl 24).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 19.05.2017 lepingulise esindaja vahendusel koostatud kaebuses (tl 2-3) palusid

kaebajad nii Kadrina Vallavolikogu 23.02.2017 määrus nr 82 kui 02.05.2017 vaideotsus nr

204 tühistada. Nad leidsid, et määrusest ei nähtu, kuidas täpselt ja millisel õiguslikul alusel

varasema määruse motiive muudetakse ega ole koostatud määruse nr 64 uut tervikteksti,

mistõttu pole võimalik objektiivselt aru saada, milline on selle määruse tervikkuju,

vaideotsuses pole aga vastatud nende etteheitele. Seejuures leidsid nad, et avalikus

halduses on haldusorganil lubatud teha vaid seda, mida seadus lubab ning kuna puudub

olemasoleva haldusakti põhjendusi täiendada lubav regulatsioon, on vastav tegevus

keelatud. Veel märkisid nad ära, et vaidlustatud määrusega muudetud määruse nr 64

kehtivus on hetkel vaidluse all asjas nr 3-16-1990 ning lisasid, et on arusaamatu, miks ei

tühistanud vastustaja haldusakti, kui leidis, et õiguslik olukord on muutunud.

06.06.2017 täienduses (tl 16-17) selgitasid kaebajad, et kuna Tallinna Halduskohus on

tuvastanud subjektiivsete õiguste riive nende mõlema osas, tuleks seda jaatada ka

käesolevas asjas. Lisaks viitasid nad ka erinevatele kohtulahenditele, millistes on

tänavaelanike kaebeõigust aktsepteeritud. Kaebaja II osas tõid nad välja asjaolud, et ta

elab vaidlustatud haldusakti objektiks oleval tänaval omades seal kinnistut ning

tänavanime muutmine toob talle kaasa erinevad kohustused, sealhulgas vajaduse muuta

enda rahvastikuregistri registreeringut, teavitada aadressandmete muutmisest ning muuta

sellest tulenevalt erinevaid lepinguid.

14.07.2017 edastatud täienduses (tl 46-48) väitsid kaebajad, et neil on olemas

kaebeõigus ka seetõttu, et vaidlustatud määruse kehtima jäämisest sõltuvad nende

õigused haldusasjas nr 3-16-1990, sest sealne vaidlus on toimunud lähtudes määruse nr

64 algsetest põhjendustest. Samal kuupäeval eraldi menetlusdokumendina esitatud

taotluses (tl 49-55) soovisid nad, et vastustajalt mõistetaks neile välja kokku 593 euro

suurune menetluskulu, esitasid selle kohta kuludokumendid ning vaidlesid vastustaja

menetluskulude taotlusele vastu leides, et nende väljamõistmine on Riigikohtu senise

praktika kohaselt välistatud ja lisaks on need ka ülemäära suured.

3. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 29-32) paluti kaebus jätta läbi vaatamata või

rahuldamata, selgitati vaidlustatud määruse õigusliku alusega seonduvat ning leiti, et

määrusega ei saa riivata kaebajate subjektiivseid õigusi. Vastavat seisukohta põhjendati

väitega, et sellega täiendati üksnes määruse nr 64 põhjendusi, isikute õigusi ja kohustusi

mõjutav resolutiivosa aga jäeti samaks, mistõttu on tegemist toiminguga, mille tühistamist

ei saagi nõuda. Kaebuse täienduses kirjeldatud kaebaja II õiguste rikkumimise osas leiti,

et vastavad tagajärjed saabusid talle haldusasjas nr 3-16-1990 vaidlustatud haldusaktiga

juba suvel 2016, kui seadusest tuleneva kohustuse alusel teavitati tänavanime muutmisest

asjakohaseid asutusi ja vahetati nii tänava nimesildid kui majade numbrid. Veel märgiti, et

kaebaja I kaasamist nimetatud haldusasja menetlusse peeti võimalikuks vaid seetõttu, et

asi puudutas tema poolt esitatud vaiet, käesolevas asjas sellist vaiet aga esitatud pole.

11.07.2016 edastas vastustaja kohtule 2480,40 euro suuruse menetluskulu hüvitamiseks

taotluse koos kuludokumentidega (tl 36-41).

19.07.2017 edastatud täiendavas seisukohas (tl 57-58) märkis vastustaja, et haldusasjas

nr 3-16-875 jaatas Tartu Ringkonnakohus üksnes kaebajate menetluslikku mitte

materiaalset kaebeõigust, käesolevas asjas pole kaebajad aga vastavat rikkumist välja

toonud ning põhjenduste täiendamine nende menetluslikke õigusi ei mõjuta.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Vaidlusalusest määrusest nähtuvalt on sellega täiendatud 25.05.2016 vastu võetud

määruse nr 64 põhjendavat osa sellega, et on lisatud sinna viide riigihalduse ministri poolt

04.10.2016 antud nõusolekule. Kuna seejuures on ära toodud ka nõusoleku sõnastus, ei

vasta tõele kaebaja väide nagu ei nähtuks määrusest, kuidas täpselt selle motiive

muudetakse. Määruses on vastava otsustuse tegemisega seotud asjaolusid ja põhjuseid

üksikasjalikult selgitatud ning olemas on ka viited KOKS § 6 lg 3 p-le 2 ja KNS § 5 lg 1 p-le

3. Esimesena nimetatu annab omavalitsusüksusele õiguse otsustada ja korraldada neid

kohaliku elu küsimusi, mis pole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada,

teine näeb aga ette, et kohanimemäärajaks on Vabariigi Valitsuse ja ministri kõrval ka

kohalik omavalitsus.

5. Ebaõige on kaebajate väide nagu puuduks haldusakti muutmist võimaldav regulatsioon.

HMS § 64 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut

kohaldada ka haldusakti muutmise suhtes. HMS § 64 lg 2 aga näeb ette, et kohalik

omavalitsus teeb vastava otsustuse kaalutlusõiguse alusel, kui seadus pole talle pannud

haldusakti muutmise kohustust või seda ära keelanud. Kohanimede määramise ja

muutmise osas niisugune kohustus ja keeld puuduvad, seega oli vastustajal

põhimõtteliselt olemas õigus kaaluda selle üle, kas muuta juba välja antud haldusakti või

mitte. Antud juhtumi puhul pole siiski põhjust pidada toimunut haldusakti muutmiseks, sest

sest sellena on võimalik käsitleda üksnes haldusakti resolutsiooni muutmist, vaidlusaluse

määrusega nr 82 aga määruse nr 64 resolutsiooni ära ei muudetud.

6. HKMS § 44 lg 1 tulenevalt saab isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma

subjektiivsete õiguste kaitseks ning kohtumenetluse käigus peab tuvastama, kas tema

poolt väidetud õiguste rikkumine vaidlustatud haldusaki või toiminguga on ka tegelikult

aset leidnud. Käesoleval juhul ei saa see nii olla, sest vaidlusalusest määrusest nähtub

selgelt, et muudetakse üksnes määruse nr 64 põhjendusi riigihalduse ministri poolt antud

nõusolekule tehtava viitega. Asjaolu, et lisaks korrati osaliselt üle ka selle määruse

resolutsioon lisades sinna sulgudesse eraldatuna muudetud nimega tänavalõigu

konkreetseid aadressikohti puudutav täpsustus, ei anna kellelegi täiendavaid õigusi, ei

pane uusi kohustusi ega muuda neid. See ei muuda määrust ka arusaamatuks vaid võib

aidata kaasa selle sisu paremale mõistmisele. Seetõttu on põhjendamatu kaebuse

etteheide, et määruse nr 64 tervikkujust pole võimalik aru saada, sest vastustaja pole

koostanud selle muutmisel uut tervikteksti.

7. Määruse nr 64 põhjenduste täiendamine viitega riigihalduse ministri 04.10.2016

nõusolekule, mille puudumine tõi kaasa selle kehtetuks tunnistamise nii kohtueelses

menetluses 05.09.2016 koostatud vaideotsuse kui Tallinna Halduskohtu 22.12.2016

kohtuotsusega ei saa kuidagi kaebajate õigusi mõjutada ega anna alust määruse

tühistamiseks esitatud nõude rahuldamiseks. Nimelt näeb HKMS § 158 lg 2 ette, et

halduskohus peab hindama haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või

toimingu tegemise aja seisuga. Seda on rõhutatud ka Tallinna Halduskohtu eelnimetatud

kohtuotsuses. Lisaks väärib siinkohal tähelepanu veel ka see, et nimetatud haldusasjas nr

3-16-1990 tehtud kohtuotsuse jõustumise korral kaotab määrus nr 64 kehtivuse ja selle

põhjenduste täiendamise kohta vastu võetud määrus muutub üldse tarbetuks.

8. Lisaks määruse nr 82 vaidlustamisele ei ole kaebajad rahul ka selle peale tehtud

vaideotsusega. Seejuures on nad aga ära märkinud üksnes asjaolud et vastatud ei ole

nende etteheidetele, et määrusest ei nähtu, kuidas täpselt määrust 64 muudetakse ning

koostatud pole selle määruse uut tervikteksti. Tegelikult sisaldab vaideotsus põhjendusi

selle kohta, millele tuginedes ja miks täpselt vaidlustatud määrus vastu võeti ning

selgitatud on ka seda, et määruses tehtud täiendustega ei muudetud määruse nr 64

resolutiivosa. Kaebuses märgitu puhul on tegemist vaide eset puudutava sisulise

küsimusega, mingeid muid rikkumisi selle esitajad vaidemenetluse ega vaideotsuse osas

välja toonud pole. Kuna vaidlustatud määruse tühistamiseks puudub alus, ei saa seda

olemas olla ka vaideotsuse osas.

9. Vastuseks menetlusosaliste väidetele peab kohus vajalikuks märkida veel, et kaebaja I

on kohtule esitatud väidetest nähtuvalt endise Tehnika tänava elanik, mistõttu on tal õigus

vaidlustada selle tänava nime muutmisega seonduvaid haldusakte ja toiminguid. Kaebaja

II samasugust õigust ei oma, sest tema kohta sarnased väited ja neid tõendid puuduvad.

Seega ei ole tal määruse nr 82 osas üldse kaebeõigust, küll aga on see olemas

vaideotsuse osas, sest tema oli üks selle aluseks olnud vaide esitajatest. Samal põhjusel

on ta kaasatud ka haldusasja nr 3-16-1990 menetlusse.

10. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebajate poolt

kaebuse esitamise eest tasutud 15 euro suurused riigilõivud ja 563 euro suunune õigusabi

tasu HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Vastustaja 2480,40 euro suuruses

õigusabi eest tasumises seisneva menetluskulu jätab kohus HKMS § 108 lg-st 11

tulenevat õigust kasutades täies ulatuses hüvitamata. Halduskohtupraktikas juba ammu

juurdunud seisukohtadest lähtuvalt on haldusorganil küll õigus kasutada välist õigusabi,

kuid sellega seotud kuulutused saab tema vastaspoole kanda panna vaid juhul, kui vaidlus

väljub haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamest. Riigikohus on seda märkinud oma

paljudes lahendites ning see seisukoht on kohaldatav ka käesolevale kaebusele, sest

haldusorgani poolt tema enda määruse põhjenduste täiendamiseks vastu võetud määrus

ja kaebajate poolt sellele esitatud vaide lahendamine on vastustaja tavapärase

põhitegevuse osadeks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Raili Randlane