2-17-5033/22 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja

27. juuli 2017

Tsiviilasi (number ja avaldus)

nr 2-17-5033

K.K. hagi Õ.K. vastu asenduskohustusena elatise

suurendamise nõudes

kirjalik menetlus

Hagi hind

1665 eurot (185 x 9)

Menetleja

kohtunik Kadi Aavik

Hageja

alaealine K.K. (isikukood XXX, aadress XXX)

Hageja seaduslik esindaja

L.R. (isikukood XXX, aadress XXX, e-post: XXX )

Hageja lepinguline esindaja

vandeadvokaadi

abi

Lily

Sandel

(e-post:

lilysandel@sikutiab.ee)

Kostja

Õ.K. (isikukood XXX, aadress XXX, e-post: XXX )

Kostja lepinguline esindaja

advokaat Eve Laine (e-post: XXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada K.K. hagi Õ.K. vastu elatise suurendamise nõudes osaliselt.

2. Muuta Tartu Maakohtu 10.06.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-9535 Õ.K.lt välja

mõistetud elatise suurust järgnevalt: välja mõista Õ.K.lt K.K. kasuks alates 28. juuli

2017 kuni K.K. täisealiseks saamiseni (XX.XX.XXXX.) asenduskohustusena igakuiselt

kalendrikuu 10. kuupäevaks elatis summas 100 (ükssada) eurot.

3. Välja mõista Õ.K.lt K.K. kasuks asenduskohustusena ühekordne hüvitis perioodil

01.04.2017 kuni 27.07.2017 vähemmakstud elatise eest summas 150 eurot (3 x 50).

4. Kohtuotsusega väljamõistetud elatis asenduskohustusena kuulub igakuise maksena

ülekandmisele lapse X L.R.i (R.) pangakontole (konto nr XXX).

5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

6. Toimetada kohtuotsuse koopia kätte hageja esindajatele ja kostjale ning kostja

esindajale.

Edasikaebamise kord

TsMS § 630 kohaselt on kohtumenetluse poolel kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu

Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega. TsMS § 632 lg 1 kohaselt on

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 30 päeva, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Lk 1/(9)

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Kohtu selgitus

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED NING VASTUVÄITED KOSTJA

SEISUKOHTADELE

1. Hageja on 29.03.2017 esitanud kohtusse hagi kostja vastu elatise väljamõistmiseks ning

nõudnud kostjalt elatist miinimumsummas, s.o 235 eurot kalendrikuus (tl 1-4). Hagiavaldusele

on tõendina lisatud hageja sünnitunnistus (tl 5).

2. Hageja esitas kohtule 10.04.2017 täiendatud hagiavalduse, milles täpsustas, et taotleb muuta

hageja ja kostja vahel 02.09.2015 sõlmitud kompromissis kokkulepitud igakuise elatise suurust

ning mõista kostjalt alates 01.04.2017 hageja kasuks välja elatis miinimumsummas, s.o 235

eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäärast (tl

11-14). Elatise suurendamise nõude on hageja esitanud põhjusel, et lapse isa M.K. on tasunud

kuni 2016.a. oktoobrini lapsele 120 euro kuus, kuid seejärel laekumised katkesid. 2017. aasta

jaanuaris on kohtutäituri vahendusel lapsele elatisena jõudnud 201,75 eurot, veebruaris 3,05

eurot ja märtsis 106,44 eurot. Seega ei ole isa hageja ja kostja vahelise kompromissi eeldusi

täitnud ja täitemenetlus ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna M.K.l puudub vara, mille arvel

kohustust täita. Täiendatud hagiavaldusele on lisatud poolte vahel 31.08.2015 tsiviilasjas nr 2-

15-9535 sõlmitud kompromiss (tl 16-17).

3. Hageja on kostja 02.05.2017 seisukohale vastanud 24.05.2017 (tl 54-57) ja leidnud, et kostja

poolt märgitud igakuised püsikulutused on üle paisutatud kulutustega ning selliseid kulutusi on

võimalik kuu lõikes piirata, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Samuti leiab hageja, et

arusaamatu on kostja väide, et ta peab toetama ka teisi lapselapsi, kuivõrd antud juhul ei ole

oluline vanaemaks olemine, vaid see, kas laste vanem täidab talle seadusest tulenevat

ülalpidamiskohustust. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja

täidab teiste lapselaste ülalpidamiskohustust. Ka C.M.K.le igakuiste maksete tegemine on kostja

kõlbeline kohustus, kuivõrd kostja ei ole esitanud tõendeid, et ka tema puhul oleks täidetud

asenduskohustuse tekkimise eeldused ning et kostjalt on lapselapse ülalpidamist nõutud. Hageja

on seisukohal, et kostjal on piisavad rahalisi vahendid hagejale seadusega kehtestatud

alammääras elatise maksmiseks. Kostja vastuses esile toodud kulutused on hageja hinnangul

paisutatud ning ka juhul kui pidada kulutusi vastavas suuruses reaalseks, on kostjal võimalik

igakuiseid kulutusi piirata, kahjustamata seejuures enese tavapärast ülalpidamist. Samuti peab

hageja vajalikuks rõhutada, et tegemist on asenduskohustusega ning kostjal säilib regressinõue

kostja poja M.K. vastu.

4. Hageja esitas kohtu nõudel pärast kohtuistungit 20.07.2017 lõpliku õigusliku seisukoha ja

menetluskulude nimekirja (tl 89-92). Hageja soovib oma nõuet täpsustada ja muuta kohtul

kohtulahendit tsiviilasjas nr 2-15-9535 selliselt, et mõistab kostjalt hageja kasuks välja igakuise

elatise selles ulatuses, mida M.K. ei ole hagejale tähtaegselt tasunud, kuid mitte rohkem kui

seadusega kehtestatud elatise alammäär, mis käesoleval ajal on 235 eurot kuus, alates hagi

Lk 2/(9)

esitamisest kuni K.K. täisealiseks saamiseni 08.11.2025.a. Lisaks taotleb hageja täiendavalt, et

kohtuotsuse efektiivseks täitmiseks oleks kostjal õigus saada kohustuse täitmiseks teavet hageja

seaduslikult esindajalt L.R.ilt ja kohtutäiturilt. Kokkuvõttes jääb hageja varasemas menetluses

esitatud seisukohtade juurde, paludes kohtult hagiavaldus täies ulatuses rahuldada.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

5. Kostja on 02.05.2017 kohtule kirjalikult vastanud (tl 22-26) ning avaldanud, et ta vaidleb

vastu taotletud elatise suurendamisele. Kostja leiab, et temalt miinimumelatise väljamõistmine

kahjustaks tema enda tavalist ülalpidamist. Kostja igakuise sissetuleku moodustavad Maksu- ja

Tolliametilt saadav netotöötasu 1192 eurot ja töövõimetuspension 219 eurot. Kokku 1411 eurot.

Kostja igakuised püsikulutused on kokku 1364 eurot. Kostjal on tuvastatud 50% ulatuses

töövõimekaotus (tl 34). Kostja tervislikust seisundist tulenevalt peab kostja järgima kindlaid

toitumisreegleid, sööma kvaliteetset (dieet)toitu, käima regulaarselt perearsti ja eriarstide

vastuvõtul ning tarvitama valuvaigisteid jt käsimüügiravimeid lisaks haigekassa poolt

rahastatavale ravile, mis kõik mõjutab tema kulutuste suurust. Kord aastas on vajalik sanatoorne

ravi. Kostja pojal M.K.l on kokku kolm alaealist last (teised lapsed sündinud XXXX.a.,

XXXX.a.), kes kõik isa haiguse tõttu on vajanud ja vajavad kostjapoolset rahalist abi. Lisaks on

kostja teisel X ka laps, st kostja neljas lapselaps, kellele kostja on samaväärne X kui M.K.

lastele. Samuti aitab kostja tasuda oma ametliku abikaasa V. K.(elab eraldi) kui sügava puudega

100% töövõimetu isiku hoolduskulusid. Kostja sissetulekutest miinimumelatise, mille suuruseks

käesoleval ajal on 235 eurot, maha arvamisel peaks kostja vältimatult vähendama oma seniseid

püsikulutusi, s.h kulutusi, millest oleneb nii tema enda kui teiste tervis ja elukvaliteet. Kostja on

esitanud kohtule tõendi, millest nähtub kostja kompromissjärgse kohustuse täitmine (tl 27).

Kostja selgitas, et M.K. ei ole makseid tegemata jätnud pahatahtlikult, vaid põhjuseks on tema

raske haigestumine, mille tõttu ta on alates 25.10.2016 kuni käesoleva ajani olnud vaheaegadeta

töövõimetuslehel, s.h viibinud korduvalt SA TÜ Kliinikumis haiglaravil (tl 28). Mingid muid

sissetulekuid M.K.l ei ole ta oma praeguse tervisliku seisundi juures võimeline teenima.

6. Kostja on hageja 24.05.2017 vastusele esitanud kirjaliku seisukoha 08.06.2017 (tl 60-63)

Kostja leiab, et seaduses sätestatud võimalus asenduskohustusena makstud elatis tulevikus

M.K.lt tagasi nõuda ei vähenda iseenesest kuidagi kostja käesoleva aja vajadusi ja kohustusi, mis

seonduvad tema enda elulaadi ja ülalpidamisega. Kostja toob välja, et kahele pojale on M.K.lt

kohtu poolt välja mõistetud elatis kuni nende 18-aastaseks saamiseni (vastavalt kuni 25.06.2019

ja kuni 08.11.2025) ning mõlema elatise osas esinevad võlgnevused on kohtutäiturite

menetluses. Elatisenõuded on eesõigusnõuded, mistõttu kostjal tekiks võimalus oma tagasinõude

täitmiseks alles pärast kõigi elatisenõuete, s.h võlgnevuste, rahuldamist. Kostja ei nõustu hageja

hinnanguga, mille kohaselt kostja poolt näidatud igakuised kulutused toidule 250 eurot,

esmatarbekaupadele, isiklikule hügieenile, riietele, jalanõudele ja kultuurilisele tegevusele 150

eurot ja ühekordsed ettenägematud kulutused 200 eurot on ülepaisutatud ning nende piiramine ei

kahjustaks kostja enese tavalist ülalpidamist. Kostja on oma kõiki kulutusi tõendanud ja

põhjendanud. Samuti leiab kostja, et väär on hageja väide, et teisele lapsele C.M.e igakuiste

maksete tegemine on vaid kostja kõlbeline kohustus. Hageja seaduslikule esindajale on teada, et

M.K.lt on C.M.K. ülalpidamiseks elatis juba enne hageja sündimist kohtuotsusega välja

mõistetud. Kostja on esitanud kohtule ka vastava kohtuotsuse väljavõtte (tl 68). Kostja leiab, et

hagi rahuldamine kahjustaks lisaks kostja enda tavalise ülalpidamisele kindlasti ka M.K.

ülejäänud laste huve, kes kostjalt hageja kasuks miinimummääras elatise väljamõistmisel

osutuksid hagejast oluliselt vähem kindlustatuks. Samuti toob kostja välja asjaolu, et C.M.K., kes

samuti elab M.K.st eraldi, ning tema ema suhtlevad kostjaga vahetult, ta saab lapselast erinevalt

hagejast näha ning lapselapse elus ka muul viisil osaleda.

Lk 3/(9)

7. Kostja esitas kohtu nõudel pärast kohtuistungit 20.07.2017 kohtule lõppseisukohad ning

menetluskulude nimekirja (tl 98-100). Kostja

jääb kõikide oma varasemates

menetlusdokumentides esitatud seisukohtade ja nende põhjenduste ning tõendite juurde. Kostja

palub kohtul jätta menetluskulud poolte endi kanda.

8. Kostja esitas 20.07.2017 lähtuvalt hageja uuendatud nõudest seisukoha ka hageja

20.07.2017 lõppseisukohale (tl 96-97). Kostja ei nõustu hageja menetlusdokumendi punktis 2.1

toodud nõude täpsustusega,. Kostja arvates ei ole tegemist mitte haginõude täpsustamisega, vaid

hagi aluse ja eseme üheaegse muutmisega, mis TsMS-st tulenevalt ei ole lubatud. Hageja on

varasemas menetluses toonud hagi alusena välja asjaolu, et M.K. ei ole tsiviilasjas sõlmitud

kokkulepet täitnud, s.o igakuuliselt hagejale 150 euro suuruses summas elatist maksnud.

Käesolevalt ei tugine hageja enam väitele, et M.K. on tsiviilasjas nr 2-15-9535 sõlmitud

kompromissi eeldusi rikkunud, vaid nõuab kostjalt elatist sõltumata sellest, kas M.K. varasemat

kokkulepet täidab või mitte (hagi aluse muutmine). Hagi esemeks oli seni kostjalt hageja kasuks

miinimumelatise väljamõistmine. Käesolevalt on kostjalt väljamõistetava elatise suurus seatud

sõltuvusse võimalikust M.K. poolt makstavast elatisest (hagi eseme muutmine). Seejuures

soovib hageja panna kostjale K.K. poolsete maksete kontrollimise kohustuse, näitamata, millisel

õiguslikul alusel selline nõue põhineb. Selline kohustus oleks kostjale ka ülemäära koormav,

samuti ei ole kostja M.K. elatisevõla täitemenetluses menetlusosaline, kes oleks kohtutäiturilt

õigustatud täitemenetlust puudutavat teavet taotlema ja saama. Hageja muudetud nõue on

tingimuslik ja ebaselge ning ei oleks kohtuotsuse resolutsioonina vormistatult ka täidetav.

POOLTE SEISUKOHAD 09.05.2017 ISTUNGIL

9.Kohtuistungil mõlemad pooled oma varasemalt kirjalikult esitatud seisukohtade, nõuete ning

õiguslike põhjenduste juurde.

Kohus tegi menetlusosalistele ettepaneku arutada kompromissi sõlmimise võimalust.

Hageja leidis kohtuistungil, et asja on võimalik lahendada kompromissiga samadel tingimustel,

mis varem oli sõlmitud, aga tuues juurde, et kuna lapse isal pole võimalik maksta, siis võiks see

kompromiss olla 170 eurot kuus (tl 85). Lõplikuks hageja seisukohaks jäi kohtuistungil, et hageja

on nõus langetama elatise summa langetama 130 eurole (tl 86). Hageja esindaja avaldas istungil,

et tema netosissetulek kalendrikuus on 430 eurot, millele lisandub 100 eurot lapsetoetust. Kostja

leidis, et on nõus elatise summaga 75 eurot kuus, kuna rohkem pole võimalik maksta (tl 85).

Kostja hageja poolt välja pakutud summaga s.o 130 eurot ei nõustunud ning märkis, et 100 eurot

oleks tema jaoks viimane piir (tl 86).

Pooled nõustusid hagi lahendamisega kirjalikus menetluses.

KOHTU PÕHJENDUSED

10.Esmalt märgib kohus hageja poolt 20.07.2017 kohtule esitatud nõude täpsustamise osas, et

kohus nõustub kostja seisukohaga, et antud juhul ei ole tegemist mitte haginõude täpsustamisega,

vaid hagi muutmisega, mis TsMS § 376 lg-st 1 tulenevalt ei ole lubatud. Samuti on kohus

vastavat pooltele selgitanud ka pärast kohtuistungit vormistatud 13.07.2017 korraldava määruse

põhjendustes, märkides, et tähtaja jooksul tuleb esitada üksnes õiguslikud seisukohad ning

Lk 4/(9)

nõuete muutmine ning täiendavate asjaolude esitamine ei ole lubatav (vt RKTKo 22.09.2014 nr

3-2-1-67-14, p 38; RKTKo 11.06.2014 nr 3-2-1-40-14, p 15). Kohus on seisukohal, et

vanavanemate ülalpidamiskohustus saabki iseenesest olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb

kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada.

11.Asjas toimunud eelmenetluse järel pidas kohus võimalikuks asi sisuliselt lahendada. Kohus,

tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks vajalikud asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 järgi

poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb rahuldada

osaliselt.

12.Kohtu päringust kohtute infosüsteemi (KIS) nähtub, et M.K.lt on tsiviilasjas nr 2-08-29602

Tartu Maakohtu 18.11.2008 otsusega välja mõistetud elatis hageja ülalpidamiseks alates

10.07.2008 kuni lapse täisealiseks saamiseni 2200 krooni (s.o 140,61 eurot), kuid mitte vähem,

kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäära. Samuti nähtub KIS-ist, et Tartu

Maakohtu 02.09.2015.a määrusega on tsiviilasjas nr 2-15-9535 lõpetatud K.K. ja Õ.K. vahel

menetlus kompromissiga ning kinnitatud poolte vahel sõlmitud kompromiss, millega kostja

kohustus hagejale tasuma tema ülalpidamiseks igakuiselt alates 01. september 2015 kuni K.K.

täisealiseks saamiseni 50 eurot. Kohtule esitatud tõendite alusel on tuvastatav, et kostja on

nimetatud kohustust nõuetekohaselt täitnud (tl 27). Vastupidist ei ole väitnud ka hageja.

13.Üksnes TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus

makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või

kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise

aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud

haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab

kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd

muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p-d 32, 36; RKTKo

nr 3-2-1-124-15, p 11).

14.Lapse ülalpidamise asenduskohustuse sätestab PKS § 106. Riigikohus on 19.10.2011.a.

lahendis nr 3-2-1-75-11 selgitanud, et PKS § 96 järgi on ülalpidamist kohustatud andma

täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Seega on alaealise lapse

vanematel ja vanavanematel lapse ülalpidamise kohustus. Seejuures annab lähema astme

sugulane PKS § 105 lg 2 järgi ülalpidamist enne kaugema astme sugulast, mistõttu peavad

alaealist last eelkõige ülal pidama tema vanemad. Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla

üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik

lapsele ülalpidamist saada. Vanavanematel võib oma lapselapse ülalpidamise kohustus tekkida

siiski PKS § 106 lg 2 alusel, mille esimese lause järgi tekib asenduskohustus juhul, kui sugulase

vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on ülemäära

raske saavutada. Eelkõige tekib vanavanemal selle sätte alusel asenduskohustus juhul, kui

vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude

rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja

temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud

soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Seega ei vabane

vanavanem ülalpidamiskohustusest ka siis, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku

kasuks elatis välja mõistetud.

15.Praeguses asjas ei ole vaidlust, et hageja on kostja lapselaps. Hageja elab X. Tartu Maakohtu

02.09.2015.a määrusega on kinnitatud poolte vahel sõlmitud kompromiss, millega kostja

kohustus hagejale tasuma tema ülalpidamiseks igakuiselt alates 01. september 2015 kuni K.K.

Lk 5/(9)

täisealiseks saamiseni 50 eurot. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et lapse X M.K. on kuni 2016

oktoobrini tasunud lapsele 120 euro kuus, kuid seejärel laekumised katkesid. Kohtutäituri

vahendusel on 2017. aasta jaanuaris laps isalt elatisena saanud 201,75 eurot, veebruaris 3,05

eurot ja märtsis 106,44 eurot. Seega ei ole isa kompromissi tingimusi täitnud ja täitemenetlus ei

ole viinud soovitud tulemuseni.

16.Kohus asub seisukohale, et täitemenetluses ei ole hagejale laekunud elatist ulatuses, milles

lapse isal on kohustus seda hagejale maksta. Täitemenetlus ei ole viinud elatise saamiseni

täitmisavalduses esitatud ulatuses. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11 (p 19), et

vanavanema(te)lt asenduskohustuse korras elatise väljamõistmiseks on alust ka juhul, kui teiselt

vanemalt on jõustunud kohtulahendiga elatis välja mõistetud ja kui seda lahendit on täidetud

üksnes osaliselt, s.o lapse vajadusi silmas pidades ebapiisavas ulatuses.

17.Seega on kohus seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas on tõendamist leidnud, et ülalpidamist

esimeses järjekorras andma kohustatud isikult ülalpidamise saamine on raskendatud, hageja isa

vastu suunatud kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemusteni. Seega

on täidetud PKS § 105 lg 2 ja PKS § 106 lg 2 rakendamise eeldused ning praegusel juhul on

vanavanemal tekkinud alaealise lapselapse ülalpidamise asenduskohustus.

Kuna eeldused kostjatelt asenduskohustusena elatise saamiseks on täidetud, tuleb kohtul

järgmisena tuvastada väljamõistetava asenduskohustuse suurus.

18.Hageja on taotlenud asenduskohustusena kostjalt väljamõistetud elatise suurendamist elatise

miinimumsummani, põhjendades seda asjaoluga, et M.K. ei ole nõuetekohaselt täitnud hageja

ning kostja vahelise varasema kompromissi eeldust ja tasunud hagejale igakuiselt 120 eurot.

Kostja toob välja, et lapse isa ei ole jätnud makseid tegemata pahatahtlikult, vaid isik on raskelt

haigestunud.

19.Kostja põhilisteks vastuargumentideks on asjaolud, et temalt miinimumelatise väljamõistmine

kahjustaks tema enda tavalist ülalpidamist ning kostja X M.K.l on kokku X alaealist last, kes

kõik isa haiguse tõttu on vajanud ja vajavad X- (kostja-) poolset rahalist abi. Samuti märgib

kostja, et M.K. ei ole makseid tegemata jätnud pahatahtlikult, vaid põhjuseks on tema raske

haigestumine, mille tõttu ta on alates 25.10.2016 kuni käesoleva ajani olnud vaheaegadeta

töövõimetuslehel, s.h viibinud korduvalt SA TÜ Kliinikumis haiglaravil.

PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole

tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

Seega vanavanem vabaneb ülalpidamiskohustusest üksnes niivõrd, kuivõrd tema varaline

seisund ei võimalda PKS § 102 lg 1 mõttes lapsele ülalpidamist anda, mistõttu tuleb kohtul

järgnevalt hinnata kostja võimalusi hagejale ülalpidamist anda. Tartu Ringkonnakohus on

22.02.2017.a lahendis tsiviilasjas nr 2-16-1961 sedastanud, et vanavanematel ei ole muuhulgas

PKS § 102 lg 2 järgset kohustust hankida endale alaealiste laste ülalpidamiseks täiendavat

lisasissetulekut, milline kohustus lasub lapse vanematel (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-118-12 p

15, 3-2-1-160-12 p 17).

20.Kostja on märkinud oma igakuiseks sissetulekuks netotöötasu 1192 eurot ja

töövõimetuspensioni 219 eurot s.o kokku 1411 eurot kuus (tl 24). Kostja märgib oma igakuisteks

püsikulutusteks autolaen - 119 eurot, ajakirjanduse tellimine – 15 eurot, kulutused transpordile

Lk 6/(9)

(sõit töökohta ja tagasi marsruudil X-X-X ja töövälised sõidud) - 250 eurot, telefon - 10 eurot,

internet - 10 eurot, kommunaalkulud (elekter, prügi, küte, vesi) - 100 eurot (1/2 kostja elukohas

oleva elamu kommunaalkuludest, kus kostja elab koos elukaaslasega), ravimid, arstide

visiiditasud, hambaravi - 40 eurot, toit – 250 eurot, esmatarbekaubad, isiklik ja koduhügieen,

riided, jalanõud ja kultuuriline tegevus – 150 eurot, ühekordsed ettenägematud kulutused – 200

eurot, C. M. K. – 50 eurot ja K.K.le (L.R.) – 50 eurot. Kokku on kostja kulutused 1364 eurot (tl

24). Kostja igakuiste kulutuste suurus ei ületa kostja sissetuleku suurust. Kohus asub

seisukohale, et kostja igakuiste püsikulutuste mõistlikkuses ei ole suuremas osas alust kahelda.

Küll leiab kohus, et kostja märgitud igakuine püsikulu - ühekordsed ettenägematud kulutused

(200 eurot), ei saa lugeda mõistlikuks püsikuluks.

21.Seega arvestades kostja sissetulekuid ja varalist seisundit, on kohus jõudnud seisukohale, et

kostja on võimeline enda tavalist ülalpidamist kahjustamata hagejale osaliselt ülalpidamist

andma ning ta ei vabane PKS § 102 lg 1 alusel täielikult oma lapselapsele elatise tasumise

asenduskohustuse täitmisest.

22.Hageja esindaja on kohtuistungil avaldanud oma netosissetulekuks 430 eurot, millele lisandub

lapsetoetus 100 eurot. Tuginedes kõige uuemale kõrgema kohtu praktikale (Tartu

Ringkonnakohtu 22.02.2017.a. lahend tsiviilasjas nr 2-16-1961) märgib kohus, et

asenduskohustuse puhul ei ole põhjendatud kohaldada automaatselt PKS § 101 lõikes 1

sätestatud elatise määra (1/2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o 2017.

aastal 235 eurot). Põhjendatud ei ole eeldada, et vanematel kulub iga lapse ülalpidamiseks ühe

kuupalga alammäära ulatuses vahendeid (s.o 470 eurot kuus, lähtudes eeldusest, et mõlemad

vanemad panustavad lapse ülalpidamisse võrdses ulatuses). Selline eeldus ei vasta

sotsiaalteaduslike uurimuste tulemustele ega Eesti sotsiaalmajanduslikule olukorrale. Samuti ei

ole kohtu hinnangul hageja seadusliku esindaja avaldatud sissetulekuid arvestades loogiline, et

kogu tema sissetulek kuluks üksnes hageja ülalpidamiseks. Lapsele tehtavad kulutused ei saa

ületada vanema varalisest seisundist lähtuvat tavapärast määra.

Ringkonnakohus on eelnimetatud lahendis osundanud ja ka Riigikohus on 09.06.2017.a lahendis

nr 3-2-1-35-17 viidanud 2013.a. novembris Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute

keskus RAKE poolt välja töötatud „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine

ja analüüsile“.

(http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf).

Nimetatud analüüsi kohaselt oli 2010-2012. aastatel keskmine ülalpidamiskulu ühele lapsele 280

eurot kuus. Uurimuse p 7.3 kohaselt tuleks 2012.a seisuga arvestatud keskmist väärtust

korrigeerida vastava perioodi tarbijahinnaindeksi muutuse võrra. Statistikaameti kodulehekülje

andmetel on perioodil 2012- 2016 toimunud tarbijahinnaindeksi muutus 2,3 %. Seega on

keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud 6,44 euro võrra ning 2016. a lõpu seisuga sai

keskmiseks lapse ülalpidamiskuluks lugeda 286,44 eurot. Kohus ümardab nimetatud summa 290

euroni, mida peab mõistlikuks keskmiseks ülalpidamiskuluks ühele lapsele kuus.

Kohus on seisukohal, et osa hageja vajadustest on ilmselt kaetud ka riikliku toetusega (vt ka

Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-124-15 p 16 ja nr 3-2-1-37-11 p 16). Alates 01.01.2017.a kehtiva

perehüvitiste seaduse § 2 kohaselt on seaduse eesmärk toetada lastega peresid ja laste

kasvatamist. Alates 2016. aastast on riigi poolt tasutava lastetoetuse suurus ühele lapsele 50 eurot

kuus.

Lk 7/(9)

Seega tuleb hageja ülalpidamiskohustuse kandjatel katta täiendavalt kulud 240 (290-50) euro

ulatuses. Kui jätta pool sellest summast, s.o 120 eurot (240:2) lapse ema kanda, siis tuleb hageja

isapoolsetel vanavanematel, sealhulgas kostjal, kanda kahe peale 120 eurot. Samas on

menetluses avaldanud, et kostja abikaasa on sügava puudega ja 100% töövõimetu ning kostja on

osalenud ka tema hoolduskulude kandmisel. Vastava asjaolu kohta, st abikaasa hoolduseks

makstavate summade kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud. Samas ei ole hageja kostja väitele ka

vastu vaielnud ning abikaasa (sh lahuselava) toetamis- ning ülalpidamiskohustus on sätestatud ka

PKS § 15 lg-s 1 ning PKS § 16 lg-s 3. Kohus tuvastab, et kostjal endal on määratud kuni

31.03.2018 töövõimetus 50% ulatuses (tl 34). Vaatamata sellele on kostja sissetulekuteks 1411

eurot kuus (sh netotöötasu 1192, millele lisandub töövõimetuspension). Seega on kohus

seisukohal, et osavõlgnikuna tuleb kostjal PKS § 105 lg 3 kohaselt lähtuvalt tema ning tema

toetatava abikaasa sissetulekutest ning abivajadusest kanda asenduskohustus üksi. Samas tuleb

asenduskohustuse puhul arvestada PKS § 105 lg 3 järgi ka kostja ning ülalpidamist saama

õigustatud isiku suhteid, mis kohtule esitatud andmete kohaselt on rajanenud siiani üksnes

ülalpidamise nõudmisele. Muud lähedased suhted hageja ning kostja vahel puuduvad, mistõttu

annab see kohtu hinnangul aluse kostja asenduskohustust mõningal määral, s.o 20 euro ulatuses,

vähendada.

Samuti on kostja poolt kohtule esitatud 26.02.2007.a. otsusega tsiviilasjas nr 2-06-19052 (tl 68),

et hageja isalt on välja mõistetud elatis ka C.M.K. ülalpidamiseks summas 191,73 eurot (s.o

3000 krooni) kuus. Kuigi kohtule ei ole esitatud andmeid, et kostjalt on C-M. K. nõudel

asenduskohustusena elatis kohtu poolt välja mõistetud ei välista menetluses esitatud asjaolud, et

selline nõue on PKS § 106 lg 2 alusel tekkinud. Asjaolu, et kostja on C-M.K. ees nõus

asenduskohustust oma võimaluste piires vabatahtlikult täitma ei tähenda erinevalt hageja

lepingulise esindaja seisukohast kohtu hinnangul seda, et vastavat kohustust ei ole kostjal üldse

tekkinud.

23.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagiavalduses väljatoodud asjaolud annavad aluse hagi

osaliseks rahuldamiseks ja elatise suuruse muutmiseks. Kohtuotsuse põhjendustele tuginedes

tuleb muuta Tartu Maakohtu 10.06.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-9535 Õ.K.lt välja

mõistetud elatise suurust ja välja mõista Õ.K.lt K.K. kasuks alates 28. juuli 2017 kuni K.K.

täisealiseks saamiseni

(08.11.2025.a.) asenduskohustusena igakuiselt kalendrikuu 10.

kuupäevaks elatis summas 100 (ükssada) eurot kalendrikuus. Sealhulgas tuleb kostjal, arvestades

asjaoluga, et ta on tasunud ka menetluse ajal hagejale elatist 50 eurot kuus, tasuda perioodi eest

alates 01.04.2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni hageja kasuks hüvitisena ühekordne täiendav

summa 150 eurot (3 x 50).

24.Kohus selgitab, et hageja vanema ülenejal sugulasel ehk M.K. vanemal Õ.K.l tuleb

elatiskohustust lapse vanema asemel täita juhul, kui lapse vanem ei ole kogu väljamõistetud

elatist jooksva kuu eest eelmise kuu lõpuks ära maksnud. Kui M.K. maksab tähtaegselt kogu

ettenähtud elatise, asenduskohustust täita vaja ei ole, kuid vanavanema poolt makstud osas

loetakse vanema kohustus lapse ees täidetuks ja selles osas läheb nõudeõigus vanema vastu

lapselt üle vanavanemale.

MENETLUSKULUD

25.Vastavalt TsMS § 438 lg-le 2 otsustab kohus kohtuotsuse tegemisel menetluskulude jaotuse

ning menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral

kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt

Lk 8/(9)

hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus leiab hagi rahuldamise ulatuse tulemusi ning kompromissläbirääkimiste ebaõnnestumise

põhjusi arvestades, et põhjendatud on jätta tsiviilasjas menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadi Aavik

kohtunik

Lk 9/(9)