2-17-4253/10 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja

21. juuli 2017

Tsiviilasi (number ja avaldus)

nr 2-17-4253

A.K. hagi A.K. vastu elatise suurendamiseks

Hagi hind

495 eurot (55 x 9)

Kohtunik

Kadi Aavik

Hageja

alaealine A.K. (isikukood XXX; aadress XXX)

Hageja seaduslik esindajA

K.Ü. (isikukood XXX; aadress XXX; e-posti aadress: XXX )

Kostja

A.K. (isikukood XXX; aadress XXX, e-posti aadress: XXX )

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.K. hagi A.K. vastu elatise suurendamise nõudes.

2. Muuta Pärnu Maakohtu 04.09.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-24538 A.K. lt välja

mõistetud elatise suurust järgnevalt: välja mõista A.K. lt A.K. kasuks alates 22. juuli

2017 kuni A.K. täisealiseks saamiseni (XX.XX.XXXX) igakuiselt elatis summas 235

(kakssada kolmkümmend viis) eurot.

3. Määrata elatise tasumine iga kalendrikuu eest ette, s.o iga järgmise kuu elatis hiljemalt

eelneva kuu viimasel kuupäeval.

4. Kohtuotsusega väljamõistetud elatise rahasumma kuulub igakuise maksena

ülekandmisele või üleandmisele hageja seaduslikule esindajale K.Ü.le (konto nr XXX

XXX).

5. Jätta menetluskulud kostja kanda. Menetluskulusid ei esinenud.

6. Toimetada kohtuotsuse koopia kätte hageja esindajale ja kostjale.

Edasikaebamise kord

TsMS § 630 kohaselt on kohtumenetluse poolel kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu

Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega. TsMS § 632 lg 1 kohaselt on

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 30 päeva, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid

mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD

Lk 1/(4)

Hageja on esitanud kohtusse hagi elatise suurendamiseks ning nõudnud 17.03.2017

hagiavaldusega kostjalt alates 17.03.2017 elatist miinimumsummas, s.o summas 235 eurot (tl 1-2).

Kostja on 05.04.2017 kohtule kirjalikult vastanud ning avaldanud, et on igakuiselt tasunud oma

pojale elatist kohtumäärusega väljamõistetud suuruses, mille kohta esitas kohtule ka pangakonto

väljavõtte (periood 01.04.2015-01.04.2017, tl 12-25). Kostja avaldab, et on hetkel töötu ning tema

ainsaks sissetulekuks on toimetulekutoetus. Eeltoodust lähtuvalt ei poolda kostja elatise

suurendamist (tl 11).

Hageja esindaja on vastanud 28.04.2017 kostjale ning selgitanud, et hageja puhul on tegemist

keskmise puudega lapsega ning kostjalt nõutakse elatist miinimummääras. Eelnevate maksete osas

hageja esindajal pretensioone ei ole (tl 28). Hageja esindaja esitas kohtule ka konto väljavõtte,

millelt nähtuvad kostja maksed hageja ülalpidamiseks alates 2015. aastast (tl 29-30).

KOHTU PÕHJENDSED

Asjas toimunud eelmenetluse järel pidas kohus võimalikuks asi sisuliselt lahendada. Kohus,

tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks vajalikud asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 järgi

poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Hagiavaldusele lisatud kohtulahendi (tl 3-4) alusel on tuvastatav, et Pärnu Maakohtu 04.09.2014

määrusega tsiviilasjas nr 2-14-24538 (maksekäsk) on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud alates

16.07.2014 elatis summas 180 eurot kuus.

Üksnes TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava

elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust

mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks

olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet

suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma

üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et

annavad alust elatise suurust muuta (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p-d 32, 36; RKTKo nr 3-2-1-124-15,

p 11).

Pärnu Maakohtu 04.09.2014 määrusega on elatis väljamõistetud kostjalt tolleaegse elatise

miinimummäära (177,50 eurot) lähedases määras. Varasema kohtupraktika kohaselt ei pea

miinimummääras elatise nõudmisel üldjuhul elatise nõuet täiendavalt põhjendama.

Hageja on taotlenud elatise suurendamist, toomata välja lapse vajadused. Kostja ei ole vastu

vaielnud, et lapse vajadused oleksid väiksemad, kui hageja kostjalt nõuab.

Riigikohus on 07.12.2009.a. lahendis nr 3-2-1-127-09 selgitanud, et elatise suuruse muutmisel

tuleb arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmisel. Ka elatise suuruse muutmisel

tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad

materiaalsed vahendid. Arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta kummagi

vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist

tulenevale võimalusele ülalpidamist anda.

PKS § 100 lg 1 kohaselt ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi

elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda elatist

muul viisil. Seega on muul viisil kui raha perioodilise maksmise kaudu võimalik elatise maksmist

Lk 2/(4)

nõuda ning kokkuleppe puudumisel lahendab seda puudutava vaidluse kohus. Hageja esindaja

lapse emana elab hagejaga koos ja rahuldab ta kõik lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela

lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, tuleb tal PKS § 100 lg 2 järgi täita

ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes. Elatist makstakse iga

kalendrikuu eest ette (PKS § 100 lg 4).

Kohus selgitab, et PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes

nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on olukorras, kus ta oma kohustusi

ja varalist seisundit arvestades pole võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, peab ta kasutama

tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise

väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS §

102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda

lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes

elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Kostja põhilisteks vastuargumendiks on asjaolu, et ta on hetkel väidetavalt töötu.

TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja on

esitanud enda konto väljavõtte 2-aastase perioodi kohta, millest nähtub, et kostja sissetulekud läbi

panga on olnud 36769,60 eurot, st keskmiselt ligi 1532,04 eurot kuus (36769,60 : 24). Samuti on

kostja varasemalt tasunud hagejale elatist keskmiselt üle kohtumäärusega väljamõistetud määra –

hageja esindaja poolt kohtule esitatud aruande alusel (tl 29-30) on tuvastatav, et 2-aastase perioodi

jooksul on kostja hagejat toetanud summas 6325 eurot, st keskmisel 263 eurot kuus (6325 : 24).

Nimetatud summa ületab tunduvalt väljamõistetud elatist. Samas ei ole kostjal olnud ka keelatud

toetada oma last suuremas määras, kui kohtulahendis välja toodud kohustus. Eelnevast nähtub

kohtule, et kostja on iseenesest lapse suuremaid vajadusi jaatanud.

Puutuvalt väitesse, et kostja on töötu, märgib kohus järgnevat. Varasema kohtupraktika kohaselt ei

ole vanema töötus takistuseks, et elatist mitte välja mõista. Elatise suuruse vähendamiseks võib

eelkõige olla asjaolu, et vanemal puudub (või on osaline) töövõime. Kostja ei ole kohtule

põhistatud, kas ja millist tööd on kostja enda ja pere (sh hageja) ülalpidamiseks üldse otsinud.

Seega on kostja selgitused, et tal ei ole hetkel töökohta ning eelduslikult puudub seetõttu

sissetulek, jäänud paljasõnaliseks ning tõendamata. Kohus lähtub ümberlükkamata eeldusest, et

kostja puhul on tegemist täisealise töövõimelise isikuga, kellel on võimalik endale töö leida.

Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud

vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel

(vt ka nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 16. jaanuari

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17).

Kuivõrd kostja ei ole hageja vajadustele vastu vaielnud ning on lapsevanemana samavõrra

kohustatud last üleval pidama kui hageja esindaja, on kohus seisukohal, et varem väljamõistetud

elatist tuleb hageja nõutud määral suurendada. Samas mõistab kohus suurendatud elatise 235 eurot

kuus välja alates käesoleva kohtuotsuse tegemisest, kuna kohtule esitatud andmetest nähtub, et

kostja on teinud varasemalt hagejale makseid, mis maksete suuruse keskmise järgi ületavad

tunduvalt Pärnu Maakohtu 04.09.2014 määrusega väljamõistetud elatise suurust.

Menetluskulud

Kohus jätab poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Toimiku materjalidest

nähtuvalt ei ole hagejal menetluskulusid tekkinud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Lk 3/(4)

Kadi Aavik

kohtunik

Lk 4/(4)