3-14-51785/33 · 3-14-51785/33 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Legislator summary

AI generated

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. augustil 2017. apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Legislator headnote

AI generated

3-14-51785/33 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja: augustil 2017. apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Keywords

AI generated

ministerial responsibility lack of standing institution called upon to act inadequate constitutional complaint technical barriers lack of economic substance

AI generated

3-18-464/5

Riigi omandisse kuulub Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas Metsakülas asuv KV69170 (Tootsi kinnistu), kus Eesti Energia Aktsiaselts (EE) teostas 2016.

3-10-1585/58

17. juunil 2010. a esitas A. P. Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi kohustamise nõudes lahendada A. P.i 25. jaanuari 2010. a sundvõõrandamistaotlus 30 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest (kui see on lahendamata ja on endiselt menetluses) või alternatiivselt sundvõõrandamise taotluse rahuldamata jätmiseks koostatud haldusakti tühistamise ja Keskkonnaministeeriumi kohustamise nõudes 25. jaanuari 2010. a sundvõõrandamistaotluse uuesti läbi vaatamiseks (kui sundvõõrandamise taotlus on lahendatud).

3-11-2585/136

Rahuldada TLA Invest OÜ kaebus osaliselt ja tühistada Keskkonnaministeeriumi 07.10.2011 käskkirja nr 1442 resolutiivosa punktid 1, 3 ja 4 (täies ulatuses).

3-07-1135/5

A.S. esitas 09.04.2007 Justiitsministeeriumile vaide seoses sellega, et Murru Vangla keeldus avaldajale ümbrike väljastamisest (tl 41). Justiitsministeeriumi 18.05.2007 vaideotsusega nr 4-1-08/624 jäeti vaie rahuldamata (tl 36-37).

3-09-2920/10

07.12.2009 esitas Vanaküla Tuulepark OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 05.11.2009 haldustoimingu nr 13-2-4/13390-2 õigusvastaseks tunnistamiseks ning kaebuse esitajale heakskiidu andmise kohustamiseks. 29.01.2010 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta ning palus esitada kaebaja selgelt väljendatud nõue. Samuti määratleda täpselt, millist õigust kaebaja omab ja millist subjektiivset õigust soovib kaitsta kohtus. Kaebusest nähtus, et kaebajat huvitavat heakskiitu ei ole veel otsustatud, vastavalt ei olnud lisatud kaebusele keelduvat otsust. Kohus palus täpsustada, kas tegemist on kohustamisnõudega või kas kaebaja nõudeks on eraldiseisvalt toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue ja missugune on põhjendatud huvi. Kohus märkis ära, missugused asjaolud ja kaebuse materjalid kinnitavad, et saatekvootide jaotuskava ei ole veel Eesti kohta heaks kiidetud.

Full text

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

18. juuli 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51785

Haldusasi

Osaühing

VKG

Kaevandused

kaebus

Keskkonnaministeeriumi kantsleri 11.07.2014 käskkirja nr

582 tühistamiseks va käskkirja punktide 4.3.2-4.3.6 ja

4.4.2-4.4.5 osas

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – Osaühing VKG Kaevandused,

esindajad: v.adv. Toomas Tamme ja v.adv. Triin

Biesinger-Jussmann

Vastustaja – Keskkonnaministeerium, esindajad

v.adv-d Jüri Leppik ja Helvia Räägel

Kolmas isik – Enefit Kaevandused AS (varasem Eesti

Energia Kaevandused AS), esindajad v.adv Martin

Triipan ja adv Marika Kütt

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung, 24.05.2017 Tallinnas

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada Keskkonnaministeeriumi

kantsleri 11.07.2014 käskkirja nr 582 punktid 4.3.1 ja 4.4.1.

2. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 6392,5

eurot.

3. Mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud summas 879

eurot.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. augustil 2017.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Energia Kaevandused AS (edaspidi ka Enefit Kaevandused AS või EEK) esitas

Keskkonnaministeeriumile (edaspidi KKM) 16.12.2013 kirjaga nr 804.1.1-424 maavara

kaevandamise lubade KMIN-017 (Vanaküla karjääriväljad), KMIN-052 (Vanaküla

karjääriväljad IV) ja KMIN-054 (Estonia kaevandus) ning KMIN-119 (Ahtme II kaevandus)

muutmise taotluse (saabunud 18.12.2013). Taotluse kohaselt soovis EEK lubade KMIN-017 ja

KMIN-052 kehtivusaegade pikendamist 10 aasta võrra ning lubades KMIN-017 ja KMIN-052

määratud ühise kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäära vähendamist 500 tuh tonni

võrra ja ühise uue maavara kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäära 100 tuh tonni

kehtestamist. Lisaks soovis EEK taotlusega maavara kaevandamise lubades KMIN-054 ja

KMIN-119 sätestatud kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäära tõstmist 500 tuh tonni

(maht, mille võrra vähendatakse lubade KMIN-017 ja KMIN-052 määra) võrra ja ühise uue

maavara kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäära 8200 tuh tonni kehtestamist.

Kaevandamislubades KMIN-017 ja KMIN-052 on määratud ühine kaevandamise

maksimaalselt lubatud aastamäär maavara kaevandamise lubadega KMIN-036, KMIN-041 ja

KMIN-059 ja KMIN-062 – 600 tuh tonni, maavara kaevandamise lubades KMIN-054 ja

KMIN-119 on määratud samuti ühine kaevandamise maksimaalselt lubatud määr – 7700 tuh

tonni. Samas ei tohi EEK-le antud kõikide põlevkivi kaevandamise lubade alusel kokku aastas

kaevandada rohkem kui 15 010 tuh tonni.

EEK esitas KKM-le täiendavad põhjendused kaevandamislubade KMIN-017, KMIN-052,

KMIN-054 ja KMIN-119 muutmiseks 11.07.2014 kirjaga EP –JUH-1.6/474.

29.05.2014 avalikustati Ametlikes Teadaannetes teade menetluse alustamise kohta ning

25.06.2014 avaldati Ametlikes Teadaannetes teade taotlust rahuldava eelnõu avalikustamisest.

11.07.2014 KKM-i kantsleri käskkirjaga nr 582 (edaspidi käskkiri nr 582 või vaidlustatud

haldusakt) rahuldati EEK poolt esitatud taotlus ja muudeti lube vastavalt EEK taotlusele.

2. 15.08.2014 esitas Osaühing VKG Kaevandused Tallinna Halduskohtule kaebuse

Keskkonnaministeeriumi kantsleri 11.07.2014 käskkirja nr 582 tühistamiseks tervikuna (va

käskkirja punktide 4.3.2-4.3.6 ja 4.4.2-4.4.5 osas).

3. 28.08.2014 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Asjas toimus kohtuistung

24.05.2017.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja leiab, et kaebus tuleb rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Põlevkivi on piiratud ressurss ja ning ka selle aastane kaevandamismaht kaevandajate peale

kokku on MaaPS-iga piiratud 20 mln t-ni/a. Iga kehtiv põlevkivi kaevandamisluba ja ka

kaevandamismahtu puudutav loamuudatus mõjutab üleriigilise mahupiirangu täitmist (või

ületamist) ning kõikide kaevandajate võimalusi edaspidiselt uusi lube taotleda ja saada, samuti

olemasolevate kaevanduste mahte tõsta. Seega puudutab kehtivate lubade arv, kehtivusaeg ja

lubade maksimaalne aastamäär mitte ainult konkreetse loa omanikust kaevandaja õigusi, vaid

ka teiste kaevandajate õigusi.

MaaPS-ist ja konkurentsireeglitest johtuvalt peavad VKG-le olema tagatud võrdsed võimalused

põlevkiviressursile juurdepääsuks. MaaPS-i ja konkurentsireeglitega ei ole kuidagi kooskõlas

see, et vabanev maht jagatakse sisuliselt eelisõiguse alusel ainult turgu valitseva seisundi

omajale. Taotluse rahuldamine Käskkirjaga aga tähendab just seda.

VKG huviks on see, et EEK load, mis ei ole antud enampakkumise raames, lõppeksid ja nende

arvelt vabaneks kaevandamismaht üldise põlevkivi aastase kaevandamismäära raames, kuna

ainult selle vabaneva mahu arvelt on võimalik VKG-l saada juurde täiendavat ressurssi.

Käesolev vaidlus puudutab EEK-le enampakkumiseta antud lubade lõppemist, mille arvelt

vabanev maht tuleks võrdsetel alustel ümber jagada, ent mida EEK ja KKM üritavad vabaneva

mahu teistele EEK lubadele ümbertõstmisega vältida.

Kaebaja leiab, et EEK, kui turgu valitseva ettevõtja ja VKG põhikonkurendi, lõppevate lubade

pikendamine ja lõppevate lubade loamahtude arvelt teiste EEK kaevanduste kaevemahtude

suurendamine riivab otseselt VKG subjektiivseid õigusi ja kahjustab õigusvastaselt VKG

majanduslikke huve, kuna lükkab nii VKG kui ka teiste kaevandajate jaoks kaugemale

tulevikku täiendavale ressursile juurdepääsu (so uue kaevandamisloa saamise või

olemasolevate lubade kaevemahtude suurendamise) võimalused, sest lõppevate lubade

kaevandamismahu ümbertõstmine EEK teistele lubadele mõjutab kõikide kaevandajate jaoks

ette nähtud nn üldise kaevandamismahu (so MaaPS §-st 251 tuleneva põlevkivi aastase

kaevandamismäära) täitumist. Seega kahjustab lõppevate loamahtude ümberjaotamine EEK-le

endale üheselt ja otseselt VKG võimalusi põlevkivile kui VKG majandustegevuse aluseks oleva

ressursile juurdepääsuks ning mõjutab vastavas valdkonnas tegutsemise jätkusuutlikkust.

4.2. Kaebaja leiab, et vaidlusaluse käskkirja kehtima hakkamise hetkeks olid Vanaküla

karjääriväljade load KMIN-017 ja KMIN-052 lõppenud, mistõttu ei olnud neid võimalik

pikendada ega ka lõppenud lubade mahtusid Estonia ja Ahtme II lubadele üle kanda. Seetõttu

on käskkiri õigusvastane ja kuulub tühistamisele.

4.2.1. Kaebaja toob välja, et arvestades seniseid põlevkivi kaevandamislubade menetlusi,

toimus vaidlusaluse taotluse menetlus väga kiiresti.

Samas on aga KKM jätnud tähelepanuta asjaolu, et nii nagu kaevandamislubade andmise, on

ka kaevandamilubade muutmise näol tegemist avatud menetlusega (MaaPS § 29 lg 1). Käskkiri,

kui avalikustamisele kuuluv haldusakt, ei jõustu selle allakirjutamise hetkest ega ka selle EEK-

le üleandmise hetkest (mis ei leidnud aset varem kui 14.07.2014. a, vt volikiri lisa 21).

Vaidlusaluse Käskkirja näol on tegemist kaevandamislubade muutmisega, mis kuulub MaaPS

§ 36 lg 1 kohaselt avalikustamisele väljaandes Ametlikud Teadaanded. HMS § 61 lg 1 kohaselt

hakkab avalikult teatavaks tehtud haldusakt kehtima 10. päeval pärast avaldamist. Käskkiri

avalikustati Ametlikes Teadaannetes 16.07.2014. a. Seega hakkas Käskkiri kehtima

26.07.2014. a.

Käskkirjast nähtuvalt kehtis Vanaküla karjääriväljade luba KMIN-017 kuni 11.07.2014. a,

Vanaküla karjääriväljade IV luba aga kuni 21.07.2014. a. Eeltoodu tähendab seda, et sel hetkel,

kui vaidlusalune käskkiri kehtima hakkas (26.07.2014. a), olid Vanaküla loa juba kehtetud ega

loonud enam mingeid õiguslikke tagajärgi, mh ei andnud enam õigust kaevandada mahus 600

tuh t aastas. Kehtetuid lubasid ei ole võimalik pikendada, rääkimata sellest, et kehtetu loa

aastamäära oleks võimalik kanda üle teisele loale.

4.3. Kaebaja leiab, et MaaPS-iga vastuolus ja ka sisuliselt põhjendamatu on ammendatud ja

korrastatud kaevanduste kaevandamislubade kehtivusaja pikendamine maksimaalse võimaliku

tähtaja võrra.

Kaebaja märgib, et KKM saab lähtuda taotluse lahendamisel taotlustest, mis on talle esitatud,

ja selles toodud põhjendustest, mitte aga turgu valitsevat seisundit omava kaevandaja kasuks

välja mõeldud põhjendustest, mille alusel peaks olema võimalik välja anda EEK-le soodsat

haldusakti, mis aga rikub konkurentide õigusi. EEK poolt esitatud taotlusest ei nähtu ühtegi

põhjendust, miks on vajalik Vanaküla lubade pikendamine ja ka Estonia ning Ahtme lubade

mahu suurendamine. Ainuüksi seetõttu ei saa olla õige KKM-i järeldus, et taotlus on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Põhjendused, mis on EEK poolt esitatud alles pärast

käskkirja eelnõu avalikustamist, ei saa kaebaja arvates olla käsitletavad taotluse põhjendustena.

KKM-i uurimiskohustus ei hõlma taotlusest kõrvalekaldumist.

Kaebaja selgitab, et KKM-i 28.03.2014 käskkirjaga nr 232 tunnistati Vanaküla lubadega

määratud maa korrastatuks. Vaidlusaluse käskkirja andmise hetkel oli käskkiri nr 232 kehtiv.

Käskkirjas on toodud viited sellele, et eelviidatud kantsleri 28.03.2014 käskkiri maa

korrastatuks tunnistamise kohta on vigane, kuna väidetavalt on mäeeraldised korrastamata osas,

kus varu on väljamata. Eeltoodu ei usutav ning õiguslikult ka korrektne. Kui varasemalt on

peetud õigeks väljastada vastavad kinnituskirjad korrastamistegevuse korrektsuse osas ning ka

vastav KKM-i kantsleri käskkiri, siis viitab vajadus neid asjaolusid tagantjärele muuta üheselt

sellele, et KKM-i tegevus ei ole õiguspärane ning KKM-i poolt otsitakse ja tekitatakse aluseid

taotluse rahuldamiseks. Avalikult kättesaadavatest andmetest (sh Ametlikus Teadaandes

avaldatud teates märgitud lingi kaudu) ei nähtu, et EEK oleks ka tegelikkuses olnud ajendatud

taotlust esitama käskkirja eelnõus käsitletud asjaoludest (väidetav vajadus täiendavalt maad

korrastada) johtuvalt.

Lähtudes ka EEK enda 09.01.2014 e-kirjas toodust, ei ole jääkvaru ala rikutud ning sellest

johtuvalt ei kuulu korrastamisele ning EEK on ise palunud korrastatuks tunnistada ka Vanaküla

lubade alad. Seega ei ole EEK taotlust esitanud selleks, et maad täiendavalt korrastada ja seega

on käskkirja p-des 3.2.8 – 3.2.10 toodud kaalutlused lubamatud ja asjakohatud.

Eeltoodu

viitab

ühemõtteliselt

sellele,

et

tegelikkuses

sooviti

olemasolevate

kaevandamismahtude säilitamiseks kunstlikult pikendada lubasid, mis on juba kaevandatavas

osas ammendunud ja kus vajalik korrastamistegevus on lõpetatud. Seega, isegi kui käskkirja

andmise hetkeks ei oleks Vanaküla load kehtivuse kaotanud ja neid oleks olnud võimalik

pikendada, siis ei esine MaaPS § 38 lg 1 sätestatud õiguslikku alust Vanaküla lubade

pikendamiseks maksimaalse tähtaja võrra. Kui EEK soovib tõesti Vanaküla loa aladele jäänud

jääkvaru tulevikus kaevandada, siis tuleb selleks taotleda uut luba, seda enam, et hetkel ei ole

EEK 09.01.2014 e-kirjast nähtuvalt ka teada, kas ja millise tehnoloogiaga jääkvaru

kaevandamine üldse võimalik on.

4.4. Kaebaja leiab, et ei MaaPS-iga ega konkurentsireeglitega ei ole kooskõlas EEK lõppevate

lubade arvelt EEK teiste kaevanduslubade mahtude tõstmine.

4.4.1. Kaebaja toob välja, et KKM rõhutab Käskkirjas, et taotluse rahuldamise aluseks on

MaaPS § 28 lg 4 (EMVK arvamuse arvestamine), § 38 lg 1 (kehtivusaja pikendamine) ja § 42

lg 1 p 6 (põhjendatud taotlus). Üheski nimetatud sättes ei sisaldu õiguslikku alust kaevandaja

lõppenud loa kaevandamismahu ülekandmiseks kaevandaja teistele lubadele. Käskkirjas

kaalutlusena esitatud mahtude ülekandmise põhjendus vastab oma sisult nn eelisõiguse

taotlusele, kus taotleja taotlus täiendava ressursi kaevandamiseks lahendatakse enne teisi

taotlusi. Eelisjärjekorras taotlemine on aga ette nähtud üksnes MaaPS §-s 30¹, mis näeb ette uue

mäeeraldise taotluse menetlemise eelisjärjekorras, kui loaga antud kaevandatavat maavaravaru

jätkub kuni viieks aastaks. Kuigi KKM seda käskkirjas eitab, on KKM ise käskkirja eelnõus

ühemõtteliselt nimetatud sättele p-s 3.3.37 viidanud, rõhutamaks seda, et kehtiva õiguse

kohaselt ei saa ammenduvate lubade arvelt vabanevatele mahtudele konkureerida kõik isikud

ja praegune EEK taotlus lähtub sellest samast põhimõttest.

4.4.2. Kaebaja märgib, et käskkirjas toodud viited MaaPS § 26 lg 4 alusel toimunud varasemale

lubatud aastamäära osa võõrandamisele ei ole taotluse lahendamisel asjakohased.

4.4.3. KKM on käskkirjas toodud seisukohtades vastuoluline. Ühest küljest rõhutab KKM

Käskkirja p-s 3.5.23, et MaaPS § 251 on imperatiivne ning loa andja peab tagama sellest

kinnipidamise. Teisest küljest aga rahuldab KKM taotluse ja muudab EEK lube viisil, milleks

puudub igasugune MaaPS-ist tulenev õiguslik alus.

4.4.4. KKM-i viited sellele, et VKG ise ei saaks niikuinii kaevandada rohkem, kui käskkirjas

1319 nimetatud 2,772 mln t aastas, on täiesti asjakohatud. VKG on juba oma vastuväidetes

rõhutanud, et KKM ei saa VKG ega ka EEK loataotluste menetlustes lähtuda käskkirjast 1319

tulenevatest kaevandajate täiendavatest aastamääradest. Vaidlustatava käskkirja p-s 3.5.16

tunnistab KKM, et käskkirjast 1319 ei saagi tuleneda ühtegi õiguslikku alust taotluse

rahuldamiseks ning et käskkirja õiguslikud alused tulenevad MaaPS-ist. Sellele vaatamata

viitab KKM nii eelnõus kui vaidlustatavas haldusaktis käskkirjale 1319, kui alusele, millest

johtuvalt ei riiva vaidlustatud käskkiri VKG huve.

VKG rõhutab, et on juba aastaid põhistanud ja ka ülal selgitanud, et tema reaalne vajadus

põlevkivi järele on suurem kui käskkirjas 1319 toodud täiendav aastamäär (2,772 tuh t) ning

VKG Kiviteri tehaste varustamiseks vajaminev kogus (1,6 mln t) arvestati käskkirjaga 1319

põhjendamatult EEK kaevemahu hulka.

4.4.5. Kaebaja toob välja, et lisaks sellele, et taotluse lahendamisel on eiratud ülalviidatud

HMS-i ja MaaPS-i sätteid, on seeläbi jämedalt rikutud ka konkurentsireegleid, kuna sellega

välistatakse nii VKG kui teiste kaevandajate (kellel juba on kehtivad load, kuid kes sooviksid

suurendada kaevemahte) ja ka potentsiaalsete kaevandajate (kes veel ei oma lube, kuid kes

sooviksid siseneda põlevkivi kaevandamise turule) juurdepääs täiendavale põlevkiviressursile

ning tagatakse see vaid EEK-le. Põlevkivi on piiratud ressurss ning sellele juurdepääsu

tagamine järjekindlalt vaid turgu valitsevat seisundit omavale ettevõttele süvendab EEK turgu

valitseva seisundi kuritarvitamist ning konkurentsireeglite rikkumist. EEK konkurentide

juurdepääs põlevkivile kui toorainele (seejuures mitte ainult elektrienergia tootmise toorainele,

vaid ka põlevkiviõlitööstuse ja ülemaailmselt mitmete erinevate toodete toorainele) on piiratud,

takistatud on ka EEK konkurentide võime tegutseda elektrienergiatootmise turul ja

põlevkivikütuste ning keemiatoodete tootmise turul. Olukorras, kus EEK-l on turgu valitsev

seisund, on EEK-le KKM-i toetusel tagatud võimalus piirata konkurentide juurdepääsu nii

elektrienergia kui põlevkivi keemiatoodete tootmisele, keeldudes konkurentidele põlevkivi

mõistliku hinnaga müümast ning eelistades piiratud ressursi kasutamisel enda kontserni

ettevõtjaid. Seeläbi saab EEK veelgi tugevdada seni nii tugevat positsiooni põlevkivi

kaevandamisel, elektrienergia tootmisel ja põlevkivitoodete tootmisel. Vaidlustatud haldusakti

andmine on üks järjekordne samm selle tõestuseks.

Eelkirjeldatud olukord on kaebaja arvates ilmses vastuolus ELTL artikkel 106 punktiga 1

(endine EÜ asutamislepingu artikkel 86) koostoimes artikliga 102 (endine EÜ asutamislepingu

artikkel 82).

Käskkirjas sisalduvat, so lõppevate kaevanduste kaevandamismahu ülekandmist teiste

konkurentide õigusi eirates, MaaPS ei tunne ning see on selgelt vastuolus ka

konkurentsireeglitega.

4.5. Kaebaja toob välja, et käskkirjas puuduvad kohased kaalutlused ja motiivid seonduvalt

Estonia ja Ahtme II lubade kaevandamismahtu suurendamise vajalikkusega.

Taotluses ei ole üldse välja toodud, mis põhjusel peab EEK vajalikuks Ahtme ja Estonia lubade

mahu suurendamist. Käskkirjas on viidatud EEK 20.06.2014 ja 11.07.2014 kirjades toodud

selgitustele seoses väidetava vajadusega mahte suurendada, ent KKM pole omalt poolt

kaalutlenud ega hinnanud, kas need väited on ka sisuliselt õiged ja põhjendatud. Eeltoodu näol

on tegemist olulise diskretsiooniveaga.

Lisaks on EEK väited, et mahtude ülekandmine on vajalik ettevõtte käigushoidmiseks tarviliku

tootmisvõimsuse tagamiseks, paljasõnalised. Täiesti kontrollimata on ka EEK väärinfo

seonduvalt elektrienergia tootmiseks vajaliku põlevkivi kogusega. Lisaks sellele, et EEK ei ole

ühelgi aastal temale lubadega antud kaevandamismahte täis kaevandanud, on EEK olulise osa

kaevandatud põlevkivist kasutanud kontsernisiseselt põlevkiviõli tootmiseks (maht ca 2,0 mln

t) ning 0,8 mln t aastas müünud VKG-le. Kui KKM võimaldaks VKG-l VKG enda

kaevandusest rohkem kaevandada, puuduks VKG-l vajadus EEK-lt kivi osta. Neid asjaolusid

arvesse võtmata ja hindamata jättes ei ole KKM arvestanud tegeliku faktilise olukorraga ning

on käskkirja kaalutlustes alusetult piirdunud vaid viitega EEK väidetele.

4.6. Kaebaja leiab, et ainetud on vastustaja ja kolmanda isiku vastuväited, et kaebajal puudub

kaebeõigus käskkirja vaidlustamiseks. Kaebaja kaebeõiguse olemasolu kinnitavad ka

Riigikohtu 21.02.2017 otsustes nr 3-3-3-126-16 ja nr 3-3-1-26-16 toodud seisukohad.

Kaebeõigust hinnatakse kaebuse esitamise aja seisuga ja kuna haldusakti õiguspärasust

hinnatakse samuti haldusakti andmise aja seisuga, st antud juhul 2014. a seisuga, siis ei saa

käesolevat vaidlust kuidagi mõjutada ka asjaolu, et MaaPS on tänaseks kehtivuse kaotanud ning

alates 01.01.2017. a kehtib uus maapõueseadus (edaspidi MaaPS u.r). Siiski märgib VKG, et

kuna ka MaaPS u.r (täpsemalt § 46 lg 3) sätestab MaaPS §-ga 251 samase põlevkivi

kaevandamise aastamäära 20 miljonit tonni, on kõik kaebaja poolt kaebuses toodud seisukohad

seonduvalt kaebeõigusega kohased ka MaaPS u.r valguses.

4.7. Kaebaja leiab, et EEK ja KKM-i väited seonduvalt lõppenud lubade pikendamise

õiguspärasusega on põhjendamatud ning paljasõnalised ega väära fakti, et käskkirja kehtima

hakkamise hetkeks olid Vanaküla karjääriväljade load kaotanud kehtivuse, mistõttu puudus

võimalus neid pikendada ja nende kaevandamismahtu teistele lubadele üle kanda.

4.8. KKM ja EEK ei ole ümber lükanud kaebaja väiteid, et Vanaküla karjääriväljade lubade

pikendamine oli õiguslikult alusetu ja faktiliselt põhjendatu.

Esiteks on kaebaja arvates ümberlükkamatu fakt, et käskkirja andmisel oli kehtiv KKM-i

28.03.2014. a käskkiri nr 232, millega oli tunnistatud Vanaküla lubadega määratud maa

korrastatuks. Kaevandamisala korrastatuks tunnistamine tähendab seda, et kaevandamistegevus

on lõppenud ning edasist kaevandamist selle loa alusel ala ei toimu. KKM-i väide, et nimetatud

käskkirja näol on tegemist faktilise veaga ja käskkiri nr 232 oli õigusvastane, on ainetu. Kaebaja

rõhutab, et vaidlustatud käskkirja andmise hetkeks ei olnud käskkirja nr 232 kehtetuks

tunnistatud ning see oli siduv kõikidele, sh KKM-ile endale (HMS § 60 lg 2). Seega ei saanud

käskkirja andmisel eirata asjaolu, et vaidlusalune kaevandamisala oli korrastatud.

Kaebaja märgib, et isegi kui jätta eeltoodu kõrvale, ei esine ka muid sisulisi aluseid Vanaküla

karjääriväljade lubade pikendamiseks. EEK poolt vastuse p-s 2.2.8 esile toodud asjaolu, et

Vanaküla karjääriväljade lubadel on ammendamata aktiivset tarbevaru vastavalt 5 400 t ja 262

000 t, ei õigusta Vanaküla karjääriväljade lubade pikendamist 10 aastaks 100 000 t aastase

kaevandamismääraga. Nagu nähtub kaebuse lisast 6, ei olnud EEK-le käskkirja andmisel üldse

teada, kas ja millise tehnoloogiaga selle jääkvaru kaevandamine on võimalik. Pikendamise

põhjendamatust kinnitab ka tõik, et avalikult kättesaadavatest andmetest nähtuvalt ei ole Kohtla

kaeveväljal (s.o kaeveväli, mille osas Vanaküla karjääriväljade load olid antud) alates 2013. a

kaevandatud, st ka pärast käskkirja andmist ei ole seal kaevandatud.

Kui EEK-l oleks tõepoolest olnud plaan pärast ala korrastamist Vanaküla karjääriväljade alal

hakata taas kaevandama, siis pidanuks EEK esitama piisava varuga enne Vanaküla

karjääriväljade lubade lõppemist põhjendatud taotluse koos selge kaevandamistehnoloogilise

kirjeldusega sellest, mil viisil ja millal kaevandamistegevus toimuma hakkab. Antud juhul seda

tehtud ei ole ning lubade pikendamise taga võib kaebaja arvates näha tegelikku soovi

olemasolevate kaevandamismahtude säilitamiseks. Seega on tegemist õigusvastaselt toimunud

lubade pikendamisega (pikendati juba lõppenud lube, õiguslik alus ja objektiivne faktiline

põhjendus pikendamiseks puudub, kaalutlusvead, kehtiva haldusakti eiramine).

4.9. Kaebaja rõhutab, et ükski KKM-i ja EEK väide ei lükka ümber seda, et EEK lõppenud

lubade arvelt EEK teiste kaevandamislubade mahtude tõstmine oli õigusvastane.

Kaebaja märgib, et EEK tõlgendab MaaPS §-i 42 lg 1 väga laialt, leides seda, et sisuliselt KKM

võib rahuldada mistahes kaevandamisloa muutmise taotluse ning seda võib muu hulgas teha

viisil, et ühel loal suurendatakse maksimaalset aastast kaevandamismäära ja teisel

vähendatakse. Siinkohal on EEK jätnud kaebaja arvates vastuse koostamisel ning KKM

käskkirja andmisel tähelepanuta kolm olulist aspekti:

1) antud juhul sooviti üle kanda mahte lubadelt, mille kehtivusaeg oli lõppenud; 2) antud juhul

puudus igasugune objektiivne õigustus Estonia ja Ahtme II loamahu suurendamiseks; 3) kuna

tegemist oli loa muutmisega, mis tuleb läbi viia loa andmise sätete kohaselt, siis tuli KKM-l

hinnata ka seda, kas ei esine MaaPS § 34 sätestatud loa andmisest keeldumise aluseid. Antud

juhul esines MaaPS § 34 lg 1 p 6 sätestatud alus taotluse rahuldamisest keeldumiseks ja Estonia

ja Ahtme II maksimaalse lubatud aastamäära suurendamisest oleks tulnud keelduda.

Kaebaja viitab siinkohal ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-26-16 p 28 ja 29, mis toetavad kaebaja

seisukohta selles, et MaaPS uusi lube anda ei võimaldanud (ja see kehtib ka kehtivate lubade

muutmise kohta) olukorras, kus kõikide lubade kogumaht jääb üle 20 mln t piiri. See oli ka

põhjus, miks Riigikohus leidis otsuse p-s 40 ja 41, et VKG-le ega ka teistele taotlejatele ei olnud

võimalik uut luba anda, kuna 20 mln t piir oli ületatud. Kuna kaevandamisloa muutmisele

kohalduvad kaevandamisloa andmise sätted (sh tuleb hinnata, kas ei esine loa andmisest

keeldumise aluseid), oleks KKM pidanud EEK loamuudatuse taotluse MaaPS §-s 251 ja MaapS

§ 34 lg 1 p 6 alusel rahuldamata jätma ja Estonia ning Ahtme II kaevandamismahu tõstmisest

keelduma, sest lubade kogumaht ületas 20 mln t piiri.

Kaebaja viitab ka Riigikohtu sama otsuse p 40 ja 44 ning märgib, et kaevandamisloa muutmisel

ning lõppevate lubade mahtude arvelt teise loa loamahu tõstmisel tuleb arvestada loa andmise

sätteid, sh keeldumise aluste esinemist. Riigikohtu otsuses käsitletuga samadel põhjustel on

õigusvastane ka Estonia ja Ahtme II lubade muutmine ja nende lubade kaevandamismahu

suurendamine – Käskkirja andmisel oli ületatud nii 20 mln t piir, mis välistas loa muutmise

EEK poolt taotletud viisil. Samuti ületas EEK LMAM-ide summa KLAM-i. Seega ei olnud

EEK taotluse rahuldamine õiguspärane.

Kaebaja arvates tuleb silmas tuleb pidada ka Riigikohtu otsuse p-s 38 rõhutatut, et KLAM-ide

näol on tegu ajutise meetmega, mille eesmärk oli tagada 20 mln t piiri järgimine ilma kehtivaid

LMAM-e muutmata. Riigikohus rõhutab, et uusi lubasid andes tuleb eesmärgiks seada olukord,

kus ka reaalselt ei ületa kõigi kaevandamilubade LMAM-ide summa MaaPS §-s 251 sätestatud

PAK-d. Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et selline järeldus kehtib ka lõppevate lubade

loamahtude arvelt kehtivate lubade mahtude tõstmisele. Seda, et teistel loaomanikel on huvi

teiste kaevandajate lõppevate lubade mahtude vabanemise osas ning MaaPS §-s 251 seab

eesmärgiks tagada, et ka reaalselt ei ületaks lubade maht 20 mln t piiri, nähtub ka RK otsuse p-

st 30. Riigikohus selgitab nimetatud punktis seonduvalt kaevandamislubade lõppemisega, et

kui kõigi loaomanike peale kokku langeb põlevkivi kaevandamise aastamäärade summa alla 20

miljoni tonni, jääb kasutamata osa 20 miljonist tonnist vabaks ressursiks, mille kasutamisel on

võimalik ettevõtjatel konkureerida MaaPS §-s 32 sätestatud korras. Sama nähtub RK otsuse p-

st 42. Sellisest käsitlusest oleks pidanud ka KKM lähtuma käskkirja andmisel, ent ei teinud seda

ja üritas õigusvastaselt säilitada EEK lubade mahus lõppenud Vanaküla karjääriväljade lubade

mahtu. KKM on täiesti põhjendamatult jätnud antud juhul teiste kaevandajate õigused

arvestamata ning on eelistanud alusetult riigile kuuluvat turgu valitsevat ettevõtet.

4.10. Seonduvalt käskkirjaga nr 1319 märgib kaebaja järgmist. Riigikohus leidis RK otsuses ja

asjas nr 3-3-1-25-16 tehtud otsuses, et KKM toimis põlevkivi aastase kaevandamismäära

jagamisel käskkirjaga 1319 õiguspäraselt. Samas nentis Riigikohus, et käskkirjaga nr 1319

kehtestatud KLAM-ide näol on tegemist ajutise meetmega (RK otsuse p 38) ning haldusasja nr

3-3-1-25-16 p-s 15 selgitas Riigikohus, et käskkirja 1319 tuleks muuta, kui mõne loaomaniku

kaevandamislubadele märgitud lubatud maksimaalsete aastamäärades summa langeb alla

sellele isikule määratud kaevandada lubatud aastamäära. Samuti leidis Riigikohus RK otsuse

p-s 30, et kui loaomaniku kaevandamislubadele märgitud LMAM-ide summa langeb alla sellele

isikule määratud KLAM-i, tuleb tema KLAM-i vähendada ning p-s 38, et KKM peaks tagama,

et ka reaalselt ei ületataks 20 mln t piiri. Riigikohtu otsustes toodud järeldustega ei ole

kooskõlas KKM-i ega ka EEK käsitlus, et EEK võib vabalt lõppevate lubade mahte üle kanda

(vaatamata 20 mln t piiri ületamisele ja sellele, et EEK LMAM-ide summa ületab KLAM-i)

ning et VKG-l puudub käskkirjast nr 1319 tuleneva KLAM-i tõttu enne kaevandajate vahelise

kokkuleppe sõlmimist mistahes õigus või võimalus konkureerida lubade lõppemisega seoses

vabanevale mahule.

Kaebaja jääb ka seisukoha juurde, et riigile kuuluvale turgu valitsevat seisundit omavale

ettevõttele põhjendamatu eelisõiguse säilitamine põlevkiviressursile juurdepääsul on nii

seaduse tasandil (sh MaaPS ja MaaPS u.r sätted) kui ka haldusmenetluse läbiviimisel (sh

käskkirja andmisel) vastuolus EL-i konkurentsireeglitega, millele on viidatud ka kaebuses. Kui

kohus leiab, et vastuolu siseriikliku õiguse sätetega ei tingi vaidlustatud käskkirja

õigusvastasust ja tühistamist, palub kaebaja hinnata käskkirja ning kohalduva siseriikliku

õiguse kooskõla ELTL artiklitega 102 ja 106.

4.10. Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 8199 eurot

(sisaldab riigilõivu) (II tl 180-186 ja 210-212).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub selle jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendab oma

seisukohti alljärgnevalt.

5.1. Vastustaja leiab, et VKG ei ole käskkirja nr 582 adressaadiks. Käskkirja adressaadiks on

EEK. Seega saab EEK-le väljastatud haldusakt puudutada kaebuse esitaja õigusi osas, milles

haldusakt riivab kaebuse esitaja õigusi. Selline olukord võiks olla juhul, kui VKG poolt

kaebuses osundatud taotluste rahuldamine ei oleks võimalik ja ta ei saaks kaevandada kogu

oma tootmiseks vajalikku põlevkivikogust (2772 tuh tonni aastas + 1,6 mln tonni aastas, s.o

4,372 mln tonni aastas) põhjusel, et KKM rahuldas EEK taotluse maavara kaevandamise lubade

muutmiseks. VKG osundab kaebuses, et tänaseni on lahendamata 06.05.2005 esitatud Sonda

kaevandamisloa taotlus ja 06.06.2005 esitatud Oandu uuringuvälja taotlus. 2004 Uus-Kiviõli

loataotluse rahuldamisest keeldus KKM 07.10.2011 käskkirjaga nr 1442.

Vastustaja leiab, et kui VKG poolt soovitud eesmärki ei ole võimalik saavutada sõltumata EEK

taotluse rahuldamisest, ei ole VKG-l kaebeõigust käskkirjale nr 582.

Seonduvalt VKG kaebeõigusega juhib vastustaja tähelepanu alljärgnevale.

5.1.1. VKG keskseks väiteks on, et tema taotlusi uute lubade andmiseks ja olemasolevate

lubade kaevandamismahu suurendamiseks on võimalik rahuldada just EEK-l lõppevate lubade

vabaneva loamahu arvel. Samas ei leia VKG, et EEK-l lõppevate lubade arvel on võimalik

rahuldada üksnes VKG taotlus. VKG leiab, et EEK lubade arvelt vabaneks kaevandamismaht

üldise kaevandamismäära raames, mille arvel on muuhulgas võimalik rahuldada VKG taotlust.

Seega ei tulene kaebusest, et väidetavalt vabaneva mahtu arvel tuleks ilmtingimata rahuldada

VKG taotlused ja et üksnes VKG saaks pretendeerida väidetavalt Vanaküla karjääri lubade

arvel vabanevale kaevemahule 600 tuh t aastas. Kaebaja väidab, et vaidluse esemeks oleva

Vanaküla

karjääriväljade

lubade

kaevandamismaht

tuh

t

vabaneks

üldise

kaevandamismahu raames, mille arvel on võrdsetel alustel võimalik väljastada lube või

suurendada kaevandamismahte teistel kaevandajatel. Seega, ka kaebaja hinnangul ei too

käskkirja nr 582 tühistamine ilmtingimata kaasa kaebuse esitaja jaoks positiivset tagajärge.

Nimetatu tähendab ühtlasi, et haldusakt ei riku kaebuse esitaja õigusi.

VKG ei ole kaebuses esile toonud õiguslikku alust, millest tulenevalt tal oleks õigus esitada

kaebus teiste isikute õiguste kaitseks.

5.1.2. Kaebusest tulenevalt on lahendamata kaebuse esitaja 06.05.2005 esitatud Sonda

kaevandamisloa taotlus ja 06.06.2005 esitatud Oandu uuringuvälja taotlus. 2004. a Uus-Kiviõli

loataotluse rahuldamisest keeldus KKM 07.10.2011 käskkirjaga nr 1442.

Uus-Kiviõli loataotlus on lahendatud enne käskkirja nr 582 vastu võtmist. Sellest tulenevalt ei

saa vaidlustatav haldusakt puudutada kaebuse esitaja õigusi seonduvalt nimetatud

loataotlusega.

Vastustaja märgib, et VKG 06.05.2005 ja 06.06.2005 loataotlusi ei lahendata käskkirjaga nr

582. VKG suhtes ei ole tehtud negatiivset otsust põhjusel, et EEK-le väljastatud

kaevandamislube on muudetud. VKG loataotluste osas viiakse läbi iseseisev haldusmenetlus

ning juhul, kui KKM keeldub VKG taotluse rahuldamisest, on tal õigus otsus vaidlustada. VKG

ei saa kaebeõigust käskkirjale nr 582 sisustada sellega, et KKM menetluses on maavara

kaevandamise loa taotlused. VKG ei ole esitanud maavara kaevandamise loa taotlust Vanaküla

karjääriväljade osas.

KKM soovib juhib tähelepanu asjaolule, et VKG on esitanud 20.06.2013 Tallinna

Halduskohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi kantsleri 21.05.2013 vastuse nr 12.9/13/3923-

2 tühistamiseks ning KKM kohustamiseks kaebaja 06.05.2013 esitatud taotluse uueks

lahendamiseks. Kaebus on kohtu menetluses haldusasjana nr 3-13-1357. Nimetatud vaidluses

ja KKM-le esitatud taotluses tugineb VKG väitele, et tema kehtivaid lube KMIN-055 (Ojamaa)

ja KMIN-066 (Sompa) tuleb muuta nii, et lubade maksimaalselt lubatud aastamäärasid

suurendatakse ja lubadele kehtestatakse ühine aastamäär kokku 4372 tuh tonni. Täiendava

piirangu (2772 tuh t) kehtestamisega VKG ei nõustu. Kuna haldusakti õiguspärasust hinnatakse

selle andmise hetke seisuga, siis on VKG olnud seisukohal, et tema taotluse rahuldamine oli

mais 2013. a võimalik. Nimetatud ajal ei olnud EEK isegi esitanud KKM-le taotlust maavara

kaevandamise lubade muutmiseks. Nimetatud kinnitab veel kord, et VKG-l puudub ka endal

veendumus selles, et käesolevas asjas vaidlustatud haldusakt rikub tema õigusi.

5.1.3. KKM toob välja ka õiguslikud põhjendused, miks ei ole VKG eesmärkide saavutamine

tema arvates võimalik ka siis, kui EEK ei oleks taotlenud oma lubade muutmist. Seetõttu ei saa

käskkiri nr 582 eraldiseisvalt rikkuda VKG õigusi.

Maapõueseaduse (edaspidi MaaPS) §-s 251 on sätestatud, et põlevkivi aastane

kaevandamismäär on kalendriaastas kõigi lubade alusel kokku maksimaalselt kaevandada

lubatud põlevkivi kogus. Põlevkivi aastane kaevandamismäär on 20 miljonit tonni. KKM

selgitab, et MaaPS § 251 jõustumisel ületasid väljaantud kaevandamislubade mahud seda piiri,

millest tulenevalt nähti MaaPS § 42 lg-s 3 ja § 75 lg-s 9 ette maavara kaevandamise lubade

muutmine selliselt, et tagatud oleks vastavus MaaPS §-le 251.

Keskkonnaministeeriumi kantsleri 10.08.2009 käskkirjaga nr 1319 määrati kaevandada lubatud

põlevkivi aastamäär kaevandaja kohta, sh vähendati MaaPS § 42 lg 3 alusel kõikide

kaevandamise lubade alusel kaevandada lubatud maksimaalset aastamäära proportsionaalselt

kõigil kaevanduslubade omanikel kokku 20 miljoni tonnini, määrates igale põlevkivi

kaevandavale ettevõttele antud kõikide põlevkivi kaevandamise lubade alusel kokku

kaevandada lubatud maksimaalse aastamäära.

Nagu nähtub kaevatava käskkirja põhjendustest, siis arvestades MaaPS-s olevat põlevkivi

kaevandamise mahupiirangut ja asjaolu, et see on täna kaevandamislubadega antud ning VKG

tohib talle antud kõikide kaevandamislubade alusel kokku kaevandada kuni 2772 tuh t, on VKG

poolt vale eeldada, et tal on võimalik kaevandada rohkem, kui 2772 tuh t põlevkivi.

Käskkirjaga nr 1319 kehtestatud piirang ei kehtinud mitte ainult käskkirja andmise hetkel ja

käskkirjas muudetud lubade suhtes, vaid kehtib edasi, kuna MaaPS § 251 ei ole muutunud.

Jätkuvalt kehtib põlevkivi kaevandamise aastamäär 20 miljonit tonni ja seda ei ole muudetud.

Käskkirja nr 582 punktis 3.3.8 on õigesti rõhutatud, et käesoleva haldusasja raames pidi

otsustaja lähtuma kehtivatest õigusaktidest. Käskkirja nr 1319 puhul on tegemist kehtiva

õigusaktiga, mille kehtivust ei ole kohtus vaidlustatud.

Kuna käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus VKG-l on lubades fikseeritud aastane

põlevkivi kaevandamismäär 2772 tuh tonni, siis VKG eesmärkide saavutamisel suureneks

põlevkivi aastane kaevandamismäär 1600 tuh t võrra ja sellega ületataks MaaPS §-s 251

sätestatud maksimaalselt kaevandada lubatud maavara kogust aastas. Seega ei oleks VKG

eesmärkide saavutamine võimalik. Käskkirja nr 582 punktis 3.3.9 on viidatud põhjendatult

asjaolule, et VKG poolt väljendatud reaalsest vajadusest lähtudes ei oleks võimalik kinni pidada

MaaPS §-s 251 sätestatud imperatiivsest nõudest, mille järgi ei tohi põlevkivi aastane

kaevandamismaht ületada 20 miljonit tonni.

KKM selgitab, et väär on VKG väide, mille kohaselt ei sea käskkiri nr 1319 piire VKG

eesmärkide saavutamisele. Kehtiv õigus ei võimalda VKG nõuete rahuldamist, kuna see eeldab

mõne teise kaevandaja aastase mahu vähendamist, s.o MaaPS § 26 lg-s 51 sätestatud

kokkulepet. Sellist kokkulepet ei ole vastustajale esitatud.

KKM soovib siinjuures juhtida tähelepanu asjaolule, et KKM positsiooniga VKG poolt taotletu

rahuldamise võimalikkuse osas on nõustunud ka Tallinna Halduskohus haldusasjas nr 3-11-

2585. Nimetatud vaidluse põhjustanud käskkirjaga nr 1442 keeldus KKM rahuldamast VKG

taotlust maavara kaevandamise loa saamiseks Uus-Kiviõli kaevanduses, põlevkivi

kaevandamise maksimaalse aastamääraga 5000 tuh tonni. Tallinna Halduskohus leidis otsuse

punktis 37, et: „Vastustaja on õigesti leidnud, et tulenevalt MaaPS § 34 lg 1 p 6 sätestatud

piirangust ja asjaolust, et VKG loataotluse rahuldamise korral suureneks põlevkivi aastane

kaevandamismäär 5000 000 t võrra ( vastavalt VKG taotlusele, mida ta vaatamata vastustaja

ettepanekule keeldus muutmast) ja sellega ületataks MaaPS § 251 maksimaalselt kaevandada

lubatud maavaravaru kogust aastas, oli välistatud VKG-le kehtiva MaaPS alusel

kaevandamisloa andmine.“

VKG poolt taotletu saavutamiseks puudub KKM-il õiguslik võimalus mõnele teisele

kaevandajale (EEK-le) antud kaevandamismäära meelevaldselt ära võtta ja anda seda üle VKG-

le. VKG käsitlus, mille kohaselt oli KKM-il vastav võimalus, ei tulene seadusest. Teine

võimalus oleks suurendada MaaPS §-s 251 sätestatud määra. Seda KKM teha ei saa. KKM peab

jääma kehtiva õigusega lubatud piiridesse.

KKM ei saa ka tühistada EEK aastamäära 1600 tuh tonni ulatuses, kuna meelevaldselt ei saa

ära võtta teisele kaevandajale antud aastamäära. VKG käsitlus, mille kohaselt võib EEK

vabanevate mahtude arvel suurendada VKG lubade mahtu, on ekslik. VKG käsitlus KKM-il

vastava õigusliku võimaluse olemasolu kohta ei tulene seadusest. VKG ei ole menetluses

esitanud käsitlust, kuidas on VKG eesmärkide saavutamine õiguslikult võimalik.

Arvestades vaidlustatud käskkirjas toodud põhjendusi ja käesolevas alajaotuses toodud

argumente, on KKM seisukohal, et VKG eesmärkide saavutamine ei ole õiguslikult võimalik

sõltumata sellest, et KKM otsustas rahuldada EEK taotluse maavara kaevandamise lubade

muutmiseks. Seega ei saa asjaolu, et KKM otsustas muuta EEK-le väljastatud maavara

kaevandamise lube, rikkuda VKG huve ega õigusi.

Seega puudub VKG-l kaebeõigus käskkirja nr 582 vaidlustamiseks.

Eeltoodut ei lükka ümber ka kaebaja poolt viidatud Riigikohtu seisukohad kuivõrd tegemist oli

teistsuguse olukorraga (VKG oli viidatud asjas käskkirjas adressaadiks, kuid käesolevas asjas

see nii ei ole).

Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-25-16 ja 3-3-1-26-16 ei anna alust kaebuse vastuse seisukohtade

muutmiseks ega ka käskkirja tühistamiseks antud haldusasjas.

5.2. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et load KMIN-017 ja KMIN-052 olid käskkirja

andmise hetkeks lõppenud. EEK esitas 16.12.2013 KKM-le taotluse maavara kaevandamise

lubade muutmiseks. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 35 lg 1 kohaselt algab

haldusmenetlus haldusakti andmiseks taotluse esitamisega haldusorganile ja lõpeb HMS § 43

lg-s 1 sätestatud alustel, sh haldusakti teatavaks tegemisega.

MaaPS § 29 lg 1 kohaselt kohaldatakse kaevandamisloa andmise ja muutmise menetlusele

HMS avatud menetluse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

Kuivõrd EEK oli esitanud taotluse maavara kaevandamise lubade muutmiseks ning KKM

menetles esitatud taotlust avatud menetluse normide kohaselt, siis on juba nimetatud põhjusel

välistatud, et nende lubade kehtivus, mille pikendamist EEK taotles, oleks saanud lõppeda enne

haldusmenetluse läbi viimist ja haldusakti vastu võtmist.

Teiseks on antud juhul oluline, et KKM võttis haldusakti vastu enne pikendatud lubadel

märgitud kehtivusaja lõppu. Maavara kaevandamise load KMIN-017, KMIN-062 ja KMIN-

059 kehtisid kuni 11.07.2014 ja luba KMIN-052 kehtis kuni 21.07.2014 Käskkiri nr 582 võeti

vastu 11.07.2014, s.o enne lubadel märgitud kehtivusaja lõppu. Seega pikendati lube enne, kui

saabus nende kehtivuse tähtaeg. Asjaolu, millal avaldati teade haldusakti kohta Ametlikes

Teadaannetes ja HMS § 61 lg 1, ei oma antud juhul tähendust.

Samas, nagu KKM märkis, ei saanud lubadel märgitud kehtivusaeg omada õigust lõpetavat

tähendust, kuna EEK oli esitanud taotluse lubade muutmiseks 16.12.2013 ja KKM taotlust

menetles. Vastupidine tõlgendus ei vasta MaaPS ja HMS eesmärgile, kuivõrd soodustab

olukorra tekkimist, kus isiku õigused võivad saada põhjendamatult kahjustada, kui

haldusorganil ei ole võimalik menetlust piisava kiirusega lõpule viia.

Väärib märkimist, et KKM on tuvastanud, et ehkki KKM kantsleri 28.03.2014 käskkirjast nr

232 „Kaevandamisega rikutud maa korrastamiskohustuse täidetuks tunnistamine“ (edaspidi

käskkiri nr 232) nähtub, nagu oleks kogu maavara kaevandamise lubadega KMIN-017 ja

KMIN-052 määratud maa tunnistatud korrastatuks, on tegemist faktilise veaga, mille

parandamist KKM hetkel ette valmistab. KKM rõhutab käskkirja nr 582 punktis 3.2.8, et

mäeeraldused on korrastamata osas, kus varu on väljamata. Nimetatud olukord vastab MaaPS

§ 38 lg-s 1 sätestatud olukorrale, kus luba pikendatakse, kui rikutud maad ei ole korrastatud.

Nimetatud sättega ei ole kooskõlas käsitlus, mille kohaselt lõpeb loa kehtivus sõltumata sellest,

kas kaevandamisega rikutud maa on korrastatud.

Haldusmenetlust läbiviiv organ ei saanud jätta tähelepanuta korrastamisega seotud asjaolusid

olukorras, kus talle oli teada käskkirja nr 232 aluseks olevate faktide ebaõigsus. VKG väited,

mille kohaselt oleks KKM pidanud nimetatud teavet haldusakti andmise menetluses eirama, ei

ole õige.

5.3. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et EEK taotlusest ei nähtu, miks on vajalik Vanaküla

lubade pikendamine ja Estonia ja Ahtme lubade mahu suurendamine ning, et KKM ei saanud

lähtuda EEK põhjendustest, mis on esitatud peale käskkirja eelnõu avalikustamist.

EEK esitas KKM-le 16.12.2013 taotluse maavara kaevandamise lubade muutmiseks. Käskkirja

nr 582 punktidest 3.2.12 ja 3.2.13 tulenevalt on KKM täitnud HMS 2. jaos sätestatud

haldusmenetluse läbiviimise nõudeid, sh lähtunud menetluses uurimisprintsiibist ja

ärakuulamisprintsiibist ning viinud läbi õiguspärase menetluse. Nagu kaevatava käskkirja

punktides 3.5.2 ja 3.5.3 on õigesti põhjendatud, siis KKM ei või asja otsustamisel piirduda vaid

taotluses esitatud andmetega, kui on näha, et andmed ei ole otsustamiseks piisavad.

Haldusorgan peab välja selgitama kõik asjaolud, millel on otsuse tegemisel määrav tähtsus.

Haldusmenetluses tuleb ära kuulata menetlusosalise arvamus ja vastuväited. Ainult nii saab

menetluse lõpptulemusena teha õiguspärase otsuse. KKM on taotluse osas menetlust

läbiviivaks pooleks ja tal on kohustus anda isikule teada, kui tema taotlus on puudulik ja

teavitada isikut vajadusest esitada täiendavat informatsiooni ning kirjeldada asjaolusid.

Seega oli EEK poole vastava selgitustaotlusega pöördumine asjakohane ning VKG seisukoht,

mille kohaselt oleks otsuse tegemisel pidanud lähtuma üksnes EEK esmasest taotlusest, ei ole

õige.

5.4. Vastustaja arvates on väär VKG väide, mille kohaselt ei ole EEK taotlust esitanud selleks,

et maad täiendavalt korrastada ja seega on käskkirja p-des 3.2.8–3.2.10 toodud kaalutlused

lubamatud ja asjakohatud.

KKM

28.03.2014

kantsleri

käskkirjast

nr

„Kaevandamisega

rikutud

maa

korrastamiskohustuse täidetuks tunnistamine“ nähtub, nagu oleks kogu maavara kaevandamise

lubadega KMIN-017 ja KMIN-052 määratud maa tunnistatud korrastatuks. KKM on käskkirja

nr 582 punktis 3.2.8 selgitanud, et tegemist on faktilise veaga käskkirjas nr 232, mille

parandamist KKM hetkel ette valmistab. KKM selgitab vaidlustatud haldusaktis, et on

menetluses tuvastanud, et mäeeraldised on korrastamata.

Kaevandamisega rikutud maa korrastuskohustuse saab MaaPS § 50 lg 1 järgi lugeda täidetuks

KKM. Ministeerium peab seejuures hindama sisuliselt, kas vastav kohustus on kaevandaja

poolt täidetud. Maavara kaevandamise load sisaldavad lisaks loodusvara kasutamise õigusele

ka kaevandamisel rikutud maa kasutuskõlblikuks korrastamise kohustust. Tulenevalt MaaPS §-

st 51, on KKM-l õigus teostada kontrolli, kas rikutud maa on ka faktiliselt korrastatud.

KKM on käskkirja nr 582 andmisele eelnenud haldusmenetluses tuvastanud, et faktiliselt ei ole

lubadega KMIN-017 ja KMIN-052 hõlmatud maa korrastatud ning mäeeraldised on

korrastamata osas, milles varu on väljamata. Sisuliselt on tegemist käskkirja nr 232

õigusvastasusega, kuivõrd käskkirja andmisel puudus selle õiguslik alus. Nagu käskkirja nr 582

punktis 3.5.7 on selgitatud, siis selgus KKM kantsleri 28.03.2014 käskkirja nr 232 vigasus

31.03.2014,

mil

Maa-amet

(kelle

hallata

on

kaevandamislubadega

kaasnevad

maarendilepingud, mida tuleb muuta või lõpetada pärast rikutud maa korrastuskohustuse

täidetuks tunnistamist) käskkirja puudustest KKM-i teavitas. Maa-ameti kirjast nähtub, et EEK

on Maa-ametile täiendavalt esitanud korrastatud ja korrastamata alade plaani ja teada andnud,

et tegemist on osalise korrastamisega ja ettevõte soovib KKM kantsleri 28.03.2014 käskkirjaga

nr 232 kogu ulatuses korrastatuks tunnistatud Vanaküla karjäärivälja ja Kolpi, Sepa ning

Vesiaugu katastriüksuste osas kaevandamist jätkata.

Haldusmenetlust läbiviiv organ ei saanud jätta tähelepanuta korrastamisega seotud asjaolusid

olukorras, kus talle oli teada käskkirja nr 232 faktiline õigusvastasus. VKG väited, mille

kohaselt oleks KKM pidanud nimetatud teavet haldusakti andmise menetluses eirama, ei ole

õige.

5.5. Käskkirja resolutiivosast nähtuvalt on see võetud vastu MaaPS § 28 lg 4, § 38 lg 1 ja § 42

lg 1 p 6 alusel. Nagu KKM on käesolevas vastuses selgitanud, siis ei olnud load KMIN-017 ja

KMIN-052 käskkirja andmise hetkeks lõppenud ning VKG sellekohased väited ei ole

põhjendatud. Seega oli nimetatud lubade muutmine võimalik.

KKM toob välja, et käskkirjas on sõnaselgelt rõhutanud, et EEK taotluse rahuldamise aluseks

ei olnud MaaPS § 301, millest tulenevalt on VKG viited nimetatud sättele asjakohatud.

Nimetatust tulenevalt ei ole vaidluses ka asjakohane VKG poolt MaaPS §-le 301 antud

tõlgendus, kuivõrd nimetatud säte ei ole käskkirja õiguslikuks aluseks.

MaaPS § 42 lg 1 p 6 sätestab, et kaevandamisluba muudetakse, kui loa omanik on esitanud

selleks põhjendatud taotluse.

KKM selgitab, et MaaPS § 26 lõikes 4 on sätestatud täiendava aastamäära võõrandamise

võimalus. Nimetatud sättes on märgitud, et põlevkivi kaevandamise lubatud aastamäära või osa

sellest on lubatud võõrandada isikule, kellel on kehtiv põlevkivi kaevandamise luba.

Võõrandamislepingu ärakirja ning loa muutmise taotluse loa andjale esitamisel loetakse

võõrandatav kaevandamise aastamäär loovutatuks omandaja kasuks, välja arvatud juhul, kui

võõrandaja või omandaja loobub loa muutmise taotlusest või loa andja keeldub loa muutmisest.

Nimetatud sättest tulenevalt on kaevandamisloa omanikule seaduse alusel antud põlevkivi

kaevandamise aastamäära käsutamise õigus. Sättest tulenevalt on õiguslikult võimalik

aastamäära võõrandada teisele loa omanikule ning vastav käsutus on loa muutmise aluseks.

Sättest tulenevalt on põlevkivi kaevandamise aastamäär varaline õigus, mis kuulub

konkreetsele kaevandajale.

Nimetatud printsiibist tulenevalt on ebamõistlik tõlgendada MaaPS-i viisil, mille kohaselt on

kaevandamisloa omanikul küll õigus võõrandada kaevandamise aastamäär teisele

kaevandamisloa omanikule, kuid tal puudub õigus talle kuuluvate kaevandamislubade mahtude

arvel tõsta talle kuuluvate teiste kaevandamislubade mahtusid. Ka juhul, kui loa omanik

võõrandab talle kuuluva loa mahu osaliselt teisele kaevandajale, kaasneb sellega lubade

muutmine. Nimetatust tulenevalt ei ole õige VKG käsitlus, mille kohaselt ei ole lubade

muutmine viisil, nagu see toimus käskkirjaga nr 582, MaaPS kohaselt võimalik.

KKM peab vajalikuks rõhutada, et kaevandamismahtude ülekandmist tuginedes MaaPS § 42

lõike 1 punktile 6, on rakendatud ka VKG suhtes. Nimelt on KKM kantsleri 24.04.2013

käskkirjaga nr 378 vastavalt VKG ja EEK vahel 08.10.2010 sõlmitud kokkuleppele tuginedes

loovutanud EEK VKG-le 300 tuh t kaevandamisloaga KMIN-046 (kaevandamisloa omanik

EEK) kaevandada lubatud maavara kaevandamise maksimaalsest aastamäärast kaevandamisloa

KMIN-066 (kaevandamisloa omanik VKG) tarbeks.

5.6. Vastustaja rõhutab, et MaaPS §-s 251 sätestatud põlevkivi kaevandamismäär on

imperatiivne ja loa andja peab tagama sellest kinnipidamise. Arusaamatuks jääb talle VKG

käsitlus, millest tulenevalt on KKM käitunud vastuoluliselt tuginedes ühelt poolt MaaPS § 251

kehtivusele, kuid rahuldades EEK taotluse lubade muutmiseks. VKG heidab ette, et KKM

lähtub üksnes EEK huvidest ning rahuldab eelisjärjekorras üksnes EEK taotlused, jättes kõigi

teiste taotlused rahuldamata, viidates MaaPS § 34 lg 1 p-le 6. Nimetatud etteheited on alusetud.

MaaPS § 34 lg 1 p 6 sätestab, et loa andmisest keeldutakse, kui varem antud

kaevandamislubades fikseeritud aastased kasutusmäärad ületavad maksimaalselt kaevandada

lubatud maavaravaru kogust aastas või kui loa andmise korral see ületatakse.

VKG-le on antud maavara kaevandamise load KMIN-055 ja KMIN-066. Maavara

kaevandamise maksimaalselt lubatud määr maavara kaevandamise lubadele KMIN-055 ja

KMIN-066 kokku on 3500 tuh t, kuid VKG-le antud kõikide kaevandamislubade alusel kokku

ei tohi aastas kaevandada enam kui 2772 tuh t.

Nimetatust tulenevalt ei ole VKG poolt soovitud eesmärkide saavutamine võimalik, kuivõrd

sellisel juhul oleks aastane kaevandamismäär üle 20 miljoni tonni piiri. Ilma MaaPS §-s 251

sätestatud piiri ületamata ei ole võimalik VKG taotlust rahuldada. Nimetatu tähendab ühtlasi,

et kaevatav käskkiri ei puuduta VKG õigusi.

Olukorras, kus esineb MaaPS § 34 lg 1 p-s 6 sätestatud alus, tulebki KKM-l loa andmisest

keelduda.

Käskkirja punktis 3.3.7 on esitatud põhjendused, miks on asjakohatu VKG väide, mille kohaselt

peaksid ammenduvate lubade arvelt vabanevale mahule saama konkureerida kõik isikud

võrdsetel alustel. KKM peab mistahes taotluse esitamisel lähtuma kehtivast õigusest ja

kehtivatest haldusaktidest

Samas väljub vastustaja arvates käesoleva vaidluse piiridest vaidlus teemal, millistel

tingimustel on välistatud maavara kaevandamise loa andmine loa taotlejale.

5.7. Vastustaja ei nõustu VKG väitega, mille kohaselt ei saa KKM, VKG ega EEK loataotluse

menetluses lähtuda käskkirjast nr 1319 tulenevatest kaevandajate täiendavatest aastamääradest.

Vastustaja märgib täiendavalt, et Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-26-16 seisukohti arvestades on

käskkirjaga nr 582 tagatud, et sõltumata EEK muudetud lubadele märgitud lubatud

maksimaalsest maavara kaevandamise aastamäärast (LMAM), ei ole EEK-l lubatud aastas

kaevandada rohkem, kui talle kaevandada lubatud aastamääraga (KLAM) on ette nähtud ehk

15 010 000 tonni. Sellega on tagatud, et EEK lubade muutmisega ei kaasne PAK-i ületamist.

Eelnevat arvestades ei ole asjakohane VKG käsitlus seonduvalt Riigikohtu lahendis toodud

erinevate seisukohtadega, mis justkui kinnitaksid VKG väidet, et käskkirja nr 582 andmisega

on ületatud 20 mln tonni piiri ja seega on välistatud lubade muutmine EEK taotletud viisil.

Veel leidis VKG , et KKM oleks pidanud lähtuma MaaPS § 34 lg 1 punktist 6 ja keelduma EEK

taotluse alusel lubade muutmisest. KKM on seisukohal, et kuivõrd kaevandamiseks varem

antud kaevandamislubades fikseeritud aastased kasutusmäärad ei ületanud EEK taotluse

rahuldamise puhul maksimaalselt kaevandada lubatud maavaravaru kogust aastas, siis puudus

KKM-l ka alus keelduda loa väljastamisest (muutmisest) MaaPS § 34 lg 1 p 6 alusel.

VKG on 17.04.2017 menetlusdokumendis viidanud Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-26-16 punktile

38, mille kohaselt on KLAM-ide näol tegemist ajutise meetmega, mille eesmärk on tagada 20

mln tonni piiri järgimine ilma kehtivaid LMAM-e muutmata. KKM peab lähtuma haldusakti

andmise ajal kehtivatest õigusnormidest ning seetõttu, isegi kui KLAM-id ja käskkiri nr 1319,

millest need tulenevad, on ajutised, siis tuli KKM-l käskkirja nr 582 andmisel nendest lähtuda.

KKM rõhutab, et käskkirjaga nr 1319 kehtestatud piirang ei kehtinud mitte ainult käskkirja

andmise hetkel ja käskkirjas muudetud lubade suhtes, vaid kehtib edasi, kuna MaaPS § 251 ei

olnud käskkirja nr 582 andmise ajal muutunud ning ka MaaPS u.r § 46 lg 3 sätestab, et põlevkivi

kaevandamise aastamäär on 20 miljonit tonni.

Kehtiv õigus ei võimalda seega vastustaja arvates VKG eesmärkide saavutamist, sest see eeldab

mõne teise kaevandaja aastase mahu vähendamist, s.o MaaPS § 26 lg-s 51 sätestatud

kokkulepet. Sellist kokkulepet ei ole KKM-le esitatud.

5.8. Vastustaja ei nõustu VKG väitega, et EEK taotluse rahuldamisega on rikutud

konkurentsireegleid, kuna sellega välistatakse nii VKG kui ka teiste kaevandajate kui ka

potentsiaalsete kaevandajate juurdepääs täiendavale põlevkiviressursile ning tagatakse see vaid

EEK-le.

5.9. Vastustaja ei nõustu VKG seisukohaga, et käskkirjas puuduvad kohased kaalutlused ja

motiivid seonduvalt Estonia ja Ahtme II lubade kaevandamismahu suurendamise vajalikkusega

Käskkirja nr 582 põhjendustes on viidatud nii EEK poolt esitatud kirjalikele selgitustele kui ka

suulistele põhjendustele. Käskkirja punktis 3.2.13 on välja toodud majanduslikud aspektid,

miks peab EEK kaevandamismahu suurendamist vajalikuks. KKM ei ole käskkirjas leidnud, et

nimetatud väited ei vasta tegelikkusele.

Samas rõhutab KKM ka nimetatud väitele vastates, et olukorras, kus käskkiri nr 582 ei riku

VKG subjektiivseid õigusi, tuleb nimetatud väited jätta igal juhul tähelepanuta.

5.10. Vastustaja palub kaebajalt välja mõista menetluskulud summas 3822 eurot.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

6. Kolmas isik on seisukohal, et VKG kaebus on tervikuna alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.

Esiteks puudub VKG-l kaebeõigus Käskkirja nr 582 vaidlustada. Teiseks, Käskkiri nr 582 on

antud kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas. Samuti on vaidlustatud käskkiri

nõuetekohaselt põhjendatud.

6.1. Kolmas isik leiab, et käesoleval juhul ei ole kaebus esitatud VKG õiguste kaitseks. VKG

huve ja õigusi ei saa mingil viisil puudutada see, et EEK-il olemasolevate lubade KMIN-017 ja

KMIN-052 kehtivusaega on pikendatud ning et maksimaalset kaevandamismäära on EEK-il

olemasolevate

lubade

raames

ümber

tõstetud.

Kaevandamislubade

kehtivusaegade

pikendamine ja kaevandamismäära ümberjagamine puudutab konkreetselt ja ainult EEK-i

õigusi, st seda, missuguse aja jooksul ja missuguses ulatuses on EEK-il võimalik olemasolevate

lubade alusel kaevandada.

EEK-i olemasolevate lubade kehtivusaeg ja kaevandamismäära ümbertõstmine lubade raames

ei mõjuta seda, missuguses ulatuses saab VKG kaevandada. Samuti ei sõltu kaevandamislubade

kehtivusest või kaevandamismäärade ümbertõstmisest VKG-l mingi kaevandamisloa saamine

või saamata jäämine. VKG väidab kaebuses paljasõnaliselt, et iga kehtiv kaevandamisluba ja

kaevandamisluba puudutav muudatus mõjutab põhimõtteliselt kõikide kaevandajate võimalusi

uusi lube taotleda ja saada, samuti olemasolevate lubade mahte tõsta. VKG ei ole konkreetselt

ja veenvalt näidanud, kuidas ning missugusel viisil riivavad EEK-i lubades vaidlustatud

käskkirjas tehtud muudatused VKG subjektiivseid õigusi ning kuidas konkreetselt vähenevad

Käskkirja nr 582 tulemusena VKG võimalused saada täiendavale põlevkiviressursile

juurdepääsu.

VKG seisukoht, et mistahes muudatused EEK-i lubades mõjutavad teiste kaevandajate

võimalusi saada uusi kaevandamislube, on lisaks üldsõnalisusele väär. VKG ignoreerib

käesolevas kohtuasjas (ka varasemas haldusmenetluses) ning varasemates kaevandamislube

puudutavates kohtuasjades läbivalt asjaolu, et VKG võimalused saada täiendavale

põlevkiviressursile juurdepääsu on piiratud tulenevalt kehtivast regulatsioonist. Seetõttu peaks

VKG etteheiteid tegema seadusandjale, mitte aga süüdistama Keskkonnaministeeriumi

väidetavalt ebaõige halduspraktika rakendamises.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt sõltub kaevandajate võimalus uusi lube taotleda ja

olemasolevate lubade mahtusid tõsta eelkõige sellest, kas neil on selleks vajalikku mahtu ehk

kaevandaja kohta määratud kaevandamismäära. Vastavad määrad on kehtestatud 10. augusti

2009 Keskkonnaministeeriumi käskkirjaga nr 1319 („Käskkiri nr 1319“). Nagu VKG on

kaebuse punktis 1.3 märkinud, siis Käskkirja nr 1319 eesmärgiks oli viia kaevandamise määrad

kooskõlla MaaPS §-is 251 kehtestatud aastase maksimaalselt kaevandada lubatud põlevkivi

kogusega (20 miljonit t). Kaevandamismäärade proportsionaalne vähendamine saavutati

selliselt, et igale kaevandajale kehtestati maksimaalne aastamäär kaevandaja kohta. VKG-le

kehtestati vastava määrana 2 772 000 t. VKG ei tohi üle nimetatud koguse aastas kaevandada.

Ka teistele olemasolevatele kaevandajatele on kehtestatud aastased kaevandamismäärad.

Kolmas isik toob välja, et VKG-le kuulub antud hetkel kaks kaevandamisluba. VKG-le oleks

võimalik uut kaevandamisluba väljastada enne olemasolevate lubade ammendumist üksnes

teistelt olemasolevatelt kaevandajatelt aastamäära ära võttes või MaaPS §-is 251 kehtestatud

põlevkivi aastast kaevandamismäära ületades. Kehtiva MaaPS § 34 lg 1 p 61 välistaks

kaevandamisloa andmise aastase kaevandamismäära tõttu. Käskkiri nr 1319 välistaks samuti

VKG-le loa andmise, sest käskkiri tagab kaevandamislubade ja kaevandamise kooskõla MPS

§-iga 251. Ühtlasi on teistel kaevandajatel õiguspärane ootus, et Käskkirjaga nr 1319 neile

kehtestatud kaevandamismäärad jäävad püsima. Samas ei saaks VKG-le väljastada uut

kaevandamisluba ka siis, kui Käskkiri nr 1319 ei kehtiks. Sellisel juhul olekski tegemist

olukorraga, kus põlevkivi aastane kaevandamismäär olekski juba ületatud.

VKG viited sellele, et käskkiri nr 1319 ei olevat MaaPS-iga kooskõlas, ei ole asjakohased ega

ka õiged. Käskkiri nr 1319 on kehtiv haldusakt, VKG ei ole taotlenud selle tühistamist ning

sellest tuleb kaevandajatel lähtuda.

Kuna VKG-le ei saa kehtiva õiguse kohaselt enne olemasolevate lubade ammendumist uut

kaevandamisluba väljastada, siis ka sel põhjusel ei saa mistahes muudatused teiste kaevandajate

olemasolevates lubades puudutada VKG huve ja õigusi. Ka sel põhjusel ei vii kaebuses

kaebeõiguse olemasolu kohta esitatud väited järelduseni, et VKG-l on kaebeõigus vaidlustada

Käskkirja nr 582.

6.2. Isegi kui VKG-l oleks õigust Käskkirja nr 582 vaidlustamiseks, siis vaidlustatud käskkirja

tühistamiseks puuduks kolmanda isiku arvates sisuline alus. HMS § 54 kohaselt on haldusakt

õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel

ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Käskkiri nr

582 vastab nimetatud tingimustele.

6.2.1. Kolmas isik leiab, et kaevandamislubade KMIN-017 ja KMIN-052 kehtivusaegade

pikendamine oli õiguspärane – Käskkiri nr 582 ei saa olla õigusvastane põhjusel, et käskkiri

hakkas kehtima pärast lubade kehtivusaega. Kolmas isik on seisukohal, et kuna antud juhul tuli

haldusakt teha adressaadile teatavaks kättetoimetamise teel, hakkas vaidlustatud käskkiri

kehtima juba alates selle teatavaks tegemisest EEK-ile. EEK-ile toimetati vaidlustatud

haldusakt kätte haldusakti väljastamise kuupäeval, s.o 11.07.2014. Seega on väärad VKG

väited, et vaidlustatud käskkiri hakkas kehtima alles 26.07.2014.

Nii või teisiti ei omaks vaidlustatud haldusakti hilisem kehtima hakkamine tähtsust. VKG ei

ole viidanud mitte ühelegi õigusnormile, mis toetaks VKG järeldust, et lubasid ei saanud

pikendada põhjusel, et kehtivusaega pikendav haldusakt jõustus ajaliselt pärast lubade

kehtivusaja lõppu. Oluline on see, et lubade pikendamise taotlus rahuldati enne lubade

kehtivusaja lõppu. MaaPS § 38 lg 1 kohaselt pikendab loa andja loa kehtivust loa omaniku

taotluse alusel, kui kaevandamisloa kehtivusaja jooksul pole maavaravaru mäeeraldise piires

täielikult ammendatud või kui kaevandamisega rikutud maad ei ole korrastatud. Viidatud sättest

tulenevalt oli Keskkonnaministeeriumil kui loa andjal õiguslik alus pikendada EEK-i lubade

kehtivust seni, kuni load veel kehtisid.

6.2.2. Kolmas isik leiab, et kaevandamislubade KMIN-017 ja KMIN-052 pikendamiseks oli

olemas faktiline ja õiguslik alus.

EEK-i taotluse (pikendamist puudutavas osas) ja selle rahuldamise õiguslikuks aluseks oli

MaaPS § 42 lg 1 ja § 38 lg 1. Esmalt viidatud sätte kohaselt muudetakse kehtivat

kaevandamisluba, kui omanik on esitanud selleks põhjendatud taotluse.

Keskkonnaministeerium rahuldas EEK-i taotluse tuginedes faktilisele alusele, et KMIN-017 ja

KMIN-052 kaevandamislubadega määratud mäeeraldise piiridesse jääv aktiivne tarbevaru ei

ole veel ammendunud. Keskkonnaministeerium on seda käsitlenud vaidlustatud käskkirjas.

Kolmas isik on seisukohal, et Keskkonnaministeerium ei ole vastupidiselt VKG väidetule EEK-

i taotlusest kõrvale kaldunud, võttes taotluse lahendamisel arvesse ka EEK-i poolt pärast

taotluse esitamist esitatud põhjendusi.

Kaevandamisloa pikendamise alust ja vajadust tuleb hinnata lähtuvalt tegelikust faktilisest

olukorrast ehk sellest, kas aktiivne tarbevaru on väljastatud või mitte ning kas maa-ala on

korrastatud. Vaidlustatud käskkirjas on selgitatud, et kuivõrd osa aktiivsest tarbevarust on

väljamata, siis ka sellele vastav maa-ala ei ole veel korrastatud. Kuivõrd faktiline olukord andis

aluse loa pikendamiseks, siis seda ka tuli teha sõltumata käskkirjast nr 232 (mida nii või teisiti

muudetakse peatselt).

6.3. Kolmas isik leiab, et kaevandamismahtude muutmine EEK-ile kuuluvate lubade raames ei

olnud vastuolus MaaPS-i ega konkurentsiõiguse normidega.

VKG väitel ei ole MaaPS-is õiguslikku alust, mis võimaldaks ühele kaevandajale kuuluvatel

kaevandamislubadel suurendada ja vähendada kaevandamismahtu (st maksimaalselt

kaevandada lubatud aastamäärasid). VKG vastav arusaam on mõistetamatu. MaaPS § 42 lg 1 p

6 sätestab üheselt, et kaevandamisluba on võimalik muuta kaevandamisloa omaniku

põhjendatud taotluse alusel. Seega on võimalik kaevandamisloa omaniku põhjendatud taotluse

alusel muuta kaevandamislube ka selliselt, et ühel loal suurendatakse maksimaalset aastast

kaevandamismäära ja teisel vähendatakse. Seda, kas kaevandamismahtude suurendamine või

vähendamine on konkreetsete lubade puhul põhjendatud või mitte, hindab loa andja ehk

Keskkonnaministeerium.

VKG viited Käskkirja nr 582 vastuolule konkurentsiõiguse normidega on täies ulatuses

asjakohatud. VKG ei ole isegi nimetanud mitte ühtegi Käskkirja nr 582 vastuvõtmisel

kohaldatud normi, mis oleks konkurentsiõigusega vastuolus. Nagu on märgitud vaidlustatud

käskkirja lk 18, siis käskkirja väljaandmise aluseks olid MaaPS § 28 lg 4, § 38 lg 1 ning § 42

lg 1 p 6. Kaebaja ei ole pidanud mitte ühtegi nimetatud normidest konkurentsiõiguse reeglitega

vastuolus olevaks. Samuti ei ole kaebaja taotlenud ühegi normi kohaldamata jätmist. Kaebaja

räägib kaebuse punktides 3.3.2 jj MaaPS §-ist 301, mis näeb ette kaevandamislubade taotluste

eelisjärjekorras menetlemise alused. Käskkirja nr 582 ei antud välja MPS § 301 alusel ja sellele

ei ole vaidlustatud käskkirjas isegi viidatud (v.a VKG vastuväidete käsitluses). VKG viited

nimetatud sätte vastuolule konkurentsiõiguse reeglitega on seetõttu täiesti asjakohatud.

Kuivõrd VKG ei ole isegi viidanud (VKG viitab „olukorra“ vastuolule konkurentsiõigusega),

missugune norm on konkurentsireeglitega vastuolus, ei ole võimalik esitada ka konkreetsemaid

vastuväiteid konkurentsiõiguse väidetava rikkumise kohta.

6.4. Kolmas isik on seisukohal, et Keskkonnaministeeriumi Käskkiri nr 582 on kohaselt

motiveeritud, sisaldab haldusorgani põhjendusi ning on kaalutlusvigadeta.

6.5. Kolmas isik palub kaebajalt välja mõista menetluskulud summas 6582,6 eurot tähtaegselt

taotlused hüvitada oma menetluskulud kokku summas (koos käibemaksuga) vastavalt kohtule

esitatud menetluskulude hüvitamise taotlustele (II tl 196-202 ja 218- 220).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus võtab kõigepealt seisukoha kaebeõiguse küsimuses (I), lahendab seejärel

kaebuse (II) ning jagab menetluskulud (III).

I

8. Vastustaja ja kolmas isik on seisukohal, et kaebajal puudub kaebeõigus, sest vaidlustatud

käskkiri käsitleb ainult kolmandale isikule kuuluvaid kaevanduslubasid ning seetõttu ei puuduta

kaebaja subjektiivseid õigusi.

9. Kohus nõustub kaebeõiguse osas kaebajaga ja leiab, et kuigi vaidlustatud haldusakt ei

puudutanud otseselt ja vahetult selle andmise hetkel kaebaja subjektiivseid õigusi, mis on

käesoleva vaidluse sisu arvestades seotud eelkõige tema enda kaevandamisõiguse mahuga,

omab see pikemaajalises perspektiivis kaheldamatult otsest mõju kaebaja ja sisuliselt ka kõigi

teiste põlevkivi kaevandada soovivate isikute võimalusele saada nn. üleminekuaja (põlevkivi

aastase kaevandamismäära kehtestamisest (PAK) ja igale kaevandusloa (lubade) omanikule

kõigi neile antud lubadega kokku kaevandada lubatud maksimaalse aastamäära (KLAM)

kehtestamisest (KKM 10.08.2009 käskkirjaga nr 1319 määrade kehtestamisest) lõppemisel

(konkreetsetel lubadel sätestatud aastamäärad (LMAM) ei ületa liidetuna enam KLAMi ja

PAKi) põlevkivi kaevandamise võimalus.

Kohus märgib siinkohal, et ka Riigikohus oma haldusasjas nr 3-3-1-26-06 tehtud otsuse punktis

43 on selgelt märkinud, et kaebajatel selles asjas oli kaebeõigus ka Enefit Kaevandused AS-le

antud kaevandusloa osas, sest põlevkivi kaevandamise lubade andmisel on tegemist riigi poolt

piiratud avaliku ressursi jagamisega. Riigikohus selgitas, et juhul, kui Enefit Kaevandused AS-

le on antud kaevandusluba õigusvastaselt ja see tühistatakse, loob see võimaluse, et tulevikus

avaneb ka kaebajatel võimalus põlevkivi kaevandamise õigusele konkureerida. Kohus leiab, et

sisuliselt on käesoleval juhul tegemist sarnase olukorraga, sest käesoleval juhul on tegu mitte

kaevandusmahu vähendamisega ühe konkreetse loa piires, mis on lubatav nähtavalt Riigikohtu

seisukohast, vaid lõppenud (välja kaevandatud) kaevandamis(loa)mahu alusel varjatult

täiendava kaevandusloa andmisega, mille tagajärjel ei vähene veel 10 aasta jooksul kaebaja

LMAMide summa KLAM-ini, mis on seaduses sätestatud piirangu eesmärgiks. Samuti ei ole

välistatud sellise käsitluse aktsepteerimise korral sarnaste otsuste korduv tegemine

kaevandamismahu ammendanud lubade osas, mis omakorda veelgi pikendab ajavahemikku,

mil on võimalik LMAMide kogusumma vähenemine KLAMiga määratud määrani ja sealt edasi

võimaliku põlevkiviressursi vabanemiseks turuosalistele. See omakorda vähendab kaebaja

ligipääsuvõimalusi põlevkiviressursile. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et kaebajal on

kaebeõigus KKM 11-07.2014 käskkirja nr. 582 vaidlustamiseks.

II

9. Kaebaja on vaidlustanud käskkirja nr. 582 mitmel põhjusel. Esiteks leiab kaebaja, et

käskkirja kehtima hakkamise hetkeks olid Vanaküla karjääriväljade load KMIN-017 ja KMIN-

052 lõppenud, mistõttu ei olnud neid võimalik pikendada ega ka lõppenud lubade mahtusid

Estonia ja Ahtme II lubadele üle kanda. Teiseks leiab kaebaja, et MaaPS-iga vastuolus ja ka

sisuliselt põhjendamatu on ammendatud ja korrastatud kaevanduste kaevandamislubade

kehtivusaja pikendamine maksimaalse võimaliku tähtaja võrra. Kolmandaks on kaebaja

seisukohal, et MaaPS-ga ja konkurentsireeglitega ei ole kooskõlas kolmanda isiku lõppevate

lubade arvelt tema teiste lubade mahtude tõstmine. Neljandaks leiab kaebaja, et käskkirjas

puuduvad kohased kaalutlused ja motiivid seonduvalt Estonia ja Ahtme II lubade

kaevandusmahtude

suurendamise

vajalikkusega

ehk

käskkiri

on

antud

oluliste

diskretsioonivigadega.

10. Kohus leiab, et käesoleva asja lahendamisel on tuvastatud järgmised asjaolud

10.1. Vaidlust ei ole käskkirja menetlemist ja menetluses käsitletud kaevanduslube puudutavate

järgmiste faktiliste asjaolude osas:

10.1.1. Eesti Energia Kaevanduse AS (edaspidi EEK) esitas Eesti Energia Kaevandused AS

(edaspidi EEK) esitas Keskkonnaministeeriumile 16.12.2013 kirjaga nr 804.1.1-424 maavara