2-16-12146/12 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Vahur-Peeter Liin

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

12. juuli 2017. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-16-12146

Hagi ese

Arvo Pattaki hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Arvo Pattak (isikukood XXX; elukoht XXX)

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus

Sorga (e-post: info.ee@bnt.eu)

Kostja

Eesti

Vabariik

(Haridus-

ja

Teadusministeeriumi kaudu registrikood 70000740;

asukoht: Munga 18, 50088 Tartu; e-post: hm@hm.ee)

Kostja lepinguline esindaja Marko Jaeger (e-post

marko.jaeger@hm.ee)

Istung

28. juuni 2017

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Arvo Pattaki hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks.

2. Tuvastada, et Eesti Vabariigi poolt Arvo Pattakiga 11. juuli 2016. a

ülesütlemisavaldusega töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine.

3. Lõpetada Arvo Pattaki ja Eesti Vabariigi töösuhe alates 15. juulist 2016.

4. Mõista Eesti Vabariigilt Arvo Pattaki kasuks välja hüvitis 4950 eurot. Välja

mõistetud summa on brutosumma, millest kostja peab kinni pidama ja tasuma

seaduses ettenähtud maksud ja maksed. Mõista Eesti Vabariigilt Arvo Pattaki

kasuks välja viivis tasumata hüvitiselt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 30 päeva möödumisest otsuse jõustumisest kuni hüvitise

Arvo Pattakile tasumiseni.

5. Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Mõista Eesti Vabariigilt Arvo

Pattaki kasuks välja menetluskulu 1947 eurot.

6. Toimetada otsus kätte pooltele.

2/6

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta

seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Arvo Pattak (hageja) esitas 10. augustil 2016 Tartu Maakohtule Eesti Vabariigi (kostja)

vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostja 11. juuli 2016. a ülesütlemisavaldusega

tehtud töölepingu ülesütlemine on tühine.

Hagi kohaselt sõlmisid pooled 7. juunil 2005 töölepingu, mille alusel töötas hageja

Tartu Emajõe kooli direktorina. Kostja ütles töölepingu töölepingu seaduse (TLS) § 88

lg 1 p 5 alusel 11. juulil 2016 tehtud avaldusega üles alates 15. juulist 2016. Kostja

põhjendas ülesütlemisavaldust sellega, et hageja ei järginud nägemispuudega õpilaste

eriklassi vastuvõtmise korda, rikkudes vastuvõtutingimusi. Täpsemalt võttis hageja

kooli vastu 24 õpilast, kes kostja arvates ei vasta haridus- ja teadusministri määrusega

nr 67 kehtestatud „Hariduslike erivajadustega õpilaste klassides ja rühmades õppe ja

kasvatuse korraldamise alused ning õpilaste klassi või rühma vastuvõtmise või

üleviimise, klassist või rühmast väljaarvamise ning ühe õpilase õpetamisele

keskendatud õppe rakendamise tingimused ja kord“ (kord) § 8 lg-s 1 sätestatud

vastuvõtukriteeriumidele. Hageja leiab, et mõjuvat põhjust töölepingu ülesütlemiseks ei

olnud või kui oli, siis rikkus kostja TLS § 88 lg-t 3, kuna ei hoiatanud enne ülesütlemist

hagejat. Õpilase kooli vastuvõtmine ei ole direktori ainuisikuline otsus, vaid direktor

tugineb spetsialistide arvamusele ja lapse eripärale. Seega on direktori otsus üksnes

formaalsus. Kooli põhimääruse ja korra mõte on arvestada eelkõige laste huvidega,

võttes aluseks erialaarsti ja vastuvõtukomisjoni hinnangu. Õpilaste kooli vastuvõtmine

ei ole formaalsete kriteeriumide täitmise jälgimine, vaid arvestada tuleb igakülgselt

laste eripäradega. Kuna korra § 8 lg 1 on puudulik, tulnuks muuta seda, mitte

vallandada hageja. Isegi kui tegemist oli rikkumisega, pidanuks kostja hagejat enne

töölepingu ülesütlemist hoiatama. Tegemist ei olnud eriti raske rikkumisega ja ei

esinenud muid erandlikke asjaolusid. Kui kostja oleks hagejat hoiatanud, oleks hageja

saanud järgida kostja juhiseid ja hoida ära kostja etteheidetud tegevuse kordumise.

Hageja leiab, et töölepingu lõpetamisel TLS § 107 lg 2 alusel, tuleks kostjalt TLS §

109 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista hüvitis hageja keskmise töötasu ulatuses

töölepingu ülesütlemise päevast 15. juulil 2016 kuni kohtuistungi toimumiseni.

2. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tartu Maavalitsus viis

koolis ajavahemikul 12. jaanuarist 2016 kuni 22. jaanuarini 2016 läbi järelevalve, mille

õiendist nähtus, et vähemalt üks vastuvõetud õpilane ei vasta korras kehtestatud

vastuvõtutingimustele. Järgneva kontrolli käigus selgus, et kooli 59 õpilasest 24 ei

vasta nimetatud tingimustele. Hagejalt sisulisi selgitusi õpilaste vastuvõtu ja

3/6

tingimustele mittevastavuse osas ei saadud. Hageja vastustest ei ilmnenud valmidust

edaspidi tööandja juhiseid järgida või etteheidetud tegevust ära hoida. Korra § 2 lg 1

kohaselt otsustab õpilaste vastuvõtu direktor. Kooli põhimääruse § 12 lg 4 kohaselt

võib ta küll moodustada nõuandvaid komisjone, kuid § 12 lg 5 kohaselt vastutab

direktor. Hageja hoiatamine ei olnud vajalik, kuna temaga peetud kirjavahetusest

nähtub, et vastuvõtunõuete eiramine oli tahtlik rikkumine. Hageja ei näidanud üles

koostöövalmidust, vaid soovis, et kostja tagantjärgi tema rikkumised seadustaks.

Arvestades rikkumise suurt mahtu, pikaajalisust, hageja teadlikkust ja rikkumise

tuvastamisele järgnenud reaktsiooni, on selge, et hageja ei saanud direktorina jätkata.

Kostja esitas taotluse lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel juhul, kui kohus leiab,

et ülesütlemine oli tühine.

KOHTU SEISUKOHT

3. Praeguses asjas on hageja esitanud nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks. Kostja on esitanud mh vastuväite, milles palub lepingu TLS § 107 lg 2

alusel lõpetada, kui kohus leiab, et ülesütlemine on tühine. Töölepingu lõpetamisega

TLS § 107 lg 2 alusel kaasneb TLS § 109 lg 1 alusel automaatselt hagejale hüvitise

väljamõistmine. Seega hindab kohus esmalt seda, kas kostja ütles lepingu kehtivalt

üles ning seejärel saab lahendada küsimuse töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel

lõpetamisest ja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmisest.

4. Pooled ei vaidle selle üle, et nad olid sõlminud töölepingu, mille alusel hageja töötas

Tartu Emajõe Kooli direktorina. Kostja ütles selle töölepingu 11. juuli 2016. a

kuupäeva kandva ülesütlemisavaldusega alates 15. juulist 2016 üles. TLS § 104 lg 1

kohaselt on töölepingu ülesütlemine tühine, kui selleks ei ole seadusest tulenevat alust

või see ei vasta seaduse nõuetele. Töölepingu ülesütlemisavaldus vastab TLS § 95 lg-s

1 sätestatud vorminõuetele. Pooled selle üle ka ei vaidle. Pooled vaidlevad selle üle,

kas ülesütlemiseks oli materiaalõiguslik alus. Kostja tugines töölepingu ülesütlemisel

TLS § 88 lg 1 p-le 5. Kostja heidab hagejale ette seda, et hageja võttis kooli direktorina

kooli vastu 24 õpilast, kes ei vastanud korra § 8 lg-s 1 sätestatud eeldustele

nägemispuudega õpilastega klassi vastuvõtmiseks. Tartu Emajõe Kooli põhimääruse §

2 lg 2 ja § 8 p 1 kohaselt on kool nägemispuudega õpilastele ja seal on

nägemispuudega õpilaste klassid.

5. TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud tegu, mis põhjustab tööandja usalduse kaotuse võib olla

töökohustuste rikkumine või ka töötaja tööväline tegu. Praeguses asjas heidab kostja

hagejale ette töökohustuste rikkumist. Kohus nõustub kostjaga, et kuivõrd põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse (PGS) § 27 lg 6 ja korra § 2 lg 1 kohaselt otsustab õpilaste kooli

vastuvõtmise direktor, on direktori kohustus tagada, et kooli võetaks vastu üksnes

õpilased, kes vastavad vastuvõtu eelduseks olevatele tingimustele. Direktori vastavat

kohustust ei välista ka asjaolu, et korra § 2 lg-te 2 ja 4 kohaselt tuleb õpilaste

vastuvõtmiseks moodustada komisjon, kelle arvamusega peab direktor arvestama.

Lõpliku otsuse õpilase vastuvõtmise kohta teeb direktor, vastasel juhul peaks

otsustuspädevus olema antud komisjonile. Seega saab hagejat pidada töökohustusi

rikkunuks, kui ta on võtnud kooli vastu õpilasi, kelle puhul ei olnud vastuvõtu eeldused

täidetud.

6. Hageja ei vaidle vastu asjaolule, et kooli on vastu võetud 24 õpilast, kelle puhul ei ole

täidetud korra § 8 lg 1 p-des 1-3 nimetatud tingimused. Kohtu hinnangul tuleb korra §

8 lg-t 1 tõlgendada selliselt, et seal on määratletud ammendavalt tingimused, mis

peavad olema täidetud selleks, et võtta õpilane vastu nägemispuudega õpilaste klassi.

Sätte sõnastusest nähtub üheselt, et tegemist on kinnise loeteluga. Ka määruse

4/6

seletuskiri kinnitab seda. Seletuskirjas on märgitud, et eriarsti tõendis, mis koolile

esitatakse peavad olema kirjas korra § 8 lg-s 1 nimetatud meditsiinilised diagnoosid.

Sellest saab üheselt järeldada, et ka määruse eesmärk on sätestada vastuvõtmise

eeldused kinnise loeteluna. Seda kinnitab ka PGS § 47 lg-s 1 sätestatud kaasava õppe

põhimõte, mille kohaselt üldjuhul õpib haridusliku erivajadusega õpilane elukohajärgse

kooli tavaklassis, st eriklassi vastuvõtmine peaks olema erand. Asjaolu, et hageja

hinnangul ei taga selline regulatsioon kõigile nägemispuudega õpilastele hariduse

omandamise võimalust, ei muuda kehtiva regulatsiooni sisu.

7. Kohus nõustub kostjaga selles, et olukorras, kus PGS § 51 lg-ga 4 on antud

vastuvõtutingimuste kehtestamine ministri pädevusse ning ministri määrusega

kehtestatud korras on vastuvõtu eeldused sätestatud, ei saa kooli enda kehtestatud

vastuvõtutingimustega korras sätestatud eelduseid muuta. Seda ei muuda ka asjaolu, et

kostja töötaja oli vastuvõtutingimustest teadlik ning ei olnud nende kohta selles osas

märkusi teinud. Ainuüksi sellest ei saa järeldada kostja nõusolekut korra § 8 lg-s 1

sätestatud eeldustele mittevastavate õpilaste kooli vastuvõtmiseks. Kui hageja leidis, et

kehtestatud kord ei vasta nägemispuudega õpilaste huvidele, oleks tulnud juhtida kostja

tähelepanu korra muutmise vajadusele, mitte kehtestatud korda ignoreerida. Asjas

esitatud poolte e-kirjavahetusest nähtub, et hageja juhtis kostja tähelepanu korra

muutmise vajadusele alles pärast seda, kui oli ilmnenud asjaolu, et ta on võtnud kooli

vastu õpilasi, kelle puhul ei olnud täidetud korras sätestatud eeldused. Hageja ei ole

tõendanud ka oma väiteid, et ta oli õpilaste vastuvõtmise kostjaga kooskõlastanud.

Selle kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Seega leiab kohus, et hageja rikkus oma

töökohustusi, võttes kooli vastu õpilasi, kes ei vastanud korra § 8 lg-s 1 sätestatud

eeldustele. Seda järeldust ei lükka ümber ka Tartu Emajõe Kooli töökoosoleku

protokollist nr 4 nähtuv asjaolu, et kostja oli pärast hagejaga töölepingu ülesütlemist

valmis kooli vastuvõtul erandeid tegema. Protokollist nähtub kostja seisukoht, et

erandeid on teha võimalik üksnes eelneva läbirääkimise korral. Nagu eelnevalt välja

toodud, ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et õpilaste vastuvõtmine kooli

olnuks kostjaga kooskõlastatud.

8. Siiski ei tähenda igasugune töötaja töölepingu rikkumine, et tööandja võiks temaga

töölepingu koheselt üles öelda. TLS § 88 lg 3 kohaselt peab üldjuhul tööandja töötajat

enne töölepingu töötaja kohustuse rikkumise üles ütlemist hoiatama. Eelnevat

hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise

erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata.

Töötaja hoiatamise eesmärk on anda talle võimalus oma käitumist parandada, et

töösuhe saaks jätkuda. Samuti peab tööandja hoiatuses selgelt avalduma tahe tuua

kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist.

Hoiatamise kohustus on ka enne töölepingu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel üles ütlemist (vt nt

Riigikohtu 16. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15, p 13; 28. septembri

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-16, p 14). Kostja ei ole väitnud, et ta oleks hagejat

enne töölepingu ülesütlemist hoiatanud. Seega saab ülesütlemine TLS § 88 lg 3

kohaselt olla kehtiv üksnes juhul, kui töötaja rikkus töökohustusi eriliselt raskelt või on

muu hea usu põhimõttest tulenev põhjus töötaja hoiatamata jätmiseks.

9. Kohtu hinnangul ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt hoiatamist vaja eelkõige

olukorras, kus on selge, et vaatamata hoiatamisele töötajal oma käitumist parandada ei

ole võimalik või kui töötaja sellest keeldub. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma

väite tõendamiseks, et hageja keeldus edaspidi õpilaste kooli vastu võtmisel korras

sätestatud tingimustest lähtumast. Esitatud poolte e-kirjavahetusest sellist järeldust teha

ei saa. Ainuüksi asjaolust, et hageja leidis kostjale antud selgitustes ja saadetud e-

5/6

kirjades, et kehtiv kord ei vasta õpilaste vajadustele ja vajab muutmist, ei saa järeldada,

et juhul kui kostja oleks andnud hagejale selge korralduse järgida edaspidi õpilaste

vastuvõtmisel korra § 8 lg-s 1 sätestatud nõudeid ja hoiatanud, et korralduse järgimata

jätmisel öeldakse tööleping üles, ei oleks hageja talle antud korraldust järginud. Kohtu

hinnangul ei saa hagejale ette heita, et ta tõi suhtluses kostjaga välja vajaduse

vastuvõtutingimusi muuta. Iseenesest käitub töötaja tööandja suhtes lojaalselt, kui ta

olukorras, kus näeb enda arvates töökorralduses probleemi, sellele probleemile

tööandja tähelepanu juhib ning toob välja vajaduse töökorralduse, st praeguse juhul

vastuvõtutingimuste, muutmiseks.

10. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hageja rikkumine oli eriliselt raske, mis õigustaks

töölepingu hoiatamata ülesütlemist. Tingimustele mittevastavate õpilaste osakaal

õpilaste koguarvust on küll suur, kuid poolte e-kirjavahetusest ja hageja esitatud

põhjendustest õpilaste vastuvõtmise kohta nähtub, et hageja tegutses enda arvates

õpilaste parimates huvides. Kohtu hinnangul ei ole hageja vastav seisukoht ka

ilmselgelt ekslik. Seda näitab mh emeriitprofessor J.K. kostjale saadetud kiri, milles

hageja seisukohta on toetatud. Kohtu arvates ei ole ilmne, et kostjale oleks tekkinud

oluline kahju, kuivõrd hariduse andmine on avalik ülesanne ning juhul, kui õpilasi ei

oleks Tartu Emajõe Kooli vastu võetud, oleks nad pidanud koolihariduse saama mujal

ning selleks oleks samuti kulunud avalikku ressurssi. Hageja poolt kostjale enne

lepingu ülesütlemist saadetud põhjendustest õpilaste vastuvõtmise kohta nähtub, et

peaaegu kõikidel vastuvõetud õpilastel oli nägemispuue, mis võib raskendada hariduse

omandamist. Kohtu hinnangul näitab seda, et rikkumine ei olnud raske, ka kostja poolt

pärast hagejaga töölepingu ülesütlemist avaldatud erandite tegemise võimalus õpilaste

kooli vastuvõtmisel, mis nähtub Tartu Emajõe Kooli töökoosoleku protokollist nr X.

Kohtu hinnangul ei ole seejuures oluline, kas erandina mõeldi senise vastuvõtupraktika

jätkumist või vajadusel eraldi õpperühmade/-klasside loomist, nagu väitis kostja.

Oluline on asjaolu, et kostja on pidanud võimalikuks põhjendatud juhtudel kooli vastu

võtta õpilasi, kes ei vasta korra § 8 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Seega leiab kohus, et

ei esine asjaolusid, mis välistaksid tööandja kohustuse töötajat enne töölepingu

ülesütlemist hoiatada, mistõttu kostja oleks pidanud hagejat TLS § 88 lg 3 kohaselt

enne töölepingu ülesütlemist hoiatama. Kuna kostja seda ei teinud, on töölepingu

ülesütlemine tühine ning hagi tuleb rahuldada.

11. Kostja on palunud töösuhte TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada. TLS § 107 lg 2 kohaselt

lõpetab kohus töösuhte ajast, kui see oleks lõppenud lepingu kehtiva ülesütlemise

korral. Seega tuleb lõpetada töösuhe 15. juulist 2016. Kohus mõistab sellest tulenevalt

TLS § 109 lg 1 kohaselt hageja kasuks välja hüvitise. TLS § 109 lg 1 kohaselt peaks

hüvitis olema eelduslikult töötaja kolme kuu keskmise töötasu suuruses. Pooled ei

vaidle selle üle, et hageja kuu keskmine bruto töötasu oli 1650 eurot. Hageja leiab, et

hüvitise suurus peaks olema 18 865 eurot, so hageja keskmine töötasu alates lepingu

ülesütlemisest kuni 28. juunil 2017 toimunud kohtuistungini. Kostja leidis

kohtuistungil, et hüvitis ei tohiks ületada töötaja kolme keskmist kuutöötasu. Kuigi

TLS § 109 lg 1 alusel makstav hüvitis on mõeldud tervikliku kahju hüvitisena, mis

hõlmab kogu töötaja töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest tingitud kahju, ei ole

praeguses asjas kohtu hinnangul hageja taotletud suuruses hüvitise väljamõistmine

põhjendatud. Kohus märgib, et isegi juhul, kui vastab tõele hageja väide, et ta ei ole

seni tööd leidnud, on tal töölepingu lõpetamisel TLS § 107 lg 2 alusel

töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 6 kohaselt end töötuna arvele võttes õigus

töötuskindlustushüvitisele. Seda tuleb arvestada hüvitise suuruse määramisel (vt

Riigikohtu Üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7)

6/6

Arvestades hageja töösuhte kestust, on tal TKindlS § 8 lg 1 p 3 kohaselt õigus saada

töötuskindlustushüvitist 360 päeva jooksul. Hüvitise suurus on TKindlS § 9 lg 4

kohaselt esimese 100 päeva jooksul 50% töötaja eelnenud sissetulekust ja pärast seda

40% sissetulekust. Samuti tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada asjaoluga, et

kohus tuvastas eelnevalt, et hageja rikkus talle töölepingust tulenevaid kohustusi. Seega

vähemalt osaliselt on töösuhte lõppemise põhjuseks hageja enda käitumine. Sellest

tulenevalt leiab kohus, et ei ole põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõistetava

hüvitise suurendamine üle TLS § 109 lg-s 1 sätestatud kolme kuu keskmise töötasu

ulatuse. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista 4950 eurot (1650*3).

12. Hageja on palunud hüvitiselt välja mõista ka viivise. TsMS § 461 lg 2 kohaselt, kui

otsuse kohaselt on võlgnikuks Eesti Vabariik või kohaliku omavalitsuse üksus, tuleb

kohtuotsus üldjuhul täita hiljemalt 30 päeva jooksul otsuse jõustumise ajast alates.

Kohtu hinnangul saab viivise väljamõistmine olla põhjendatud üksnes pärast seaduses

sätestatud otsuse täitmise tähtaja möödumist.

13. Kohus leiab, et TsMS § 162 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud jätta hagi rahuldamise

tõttu kostja kanda. Kuigi kohus ei mõistnud kostjalt hageja kasuks välja hüvitist hageja

soovitud ulatuses, on kohtu hinnangul hagi siiski tervikuna rahuldatud, kuivõrd hageja

esitas hagis nõude üksnes ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, mis rahuldati tervikuna,

ning hüvitise maksmise küsimus kerkis üksnes kostja TLS § 107 lg 2 alusel esitatud

taotluse tõttu.

14. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulu kokku 3771 eurot,

millest õigusabikulu on 30,9 tunni eest 3444 eurot koos käibemaksuga, sõidukulu 27

eurot koos käibemaksuga ning riigilõiv 300 eurot. Lisaks palus hageja istungil hüvitada

istungil osalemise aja hinnaga 120 eurot tund. Kostja on esitanud vastuväite hageja

esindajakulude põhjendatusele. Kohus märgib, et kuivõrd riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p

1 kohaselt oli hageja riigilõivu tasumisest vabastatud, ei ole alust kostjalt riigilõivu

välja mõista. Kohus tagastab riigilõivu hagejale eraldi määrusega. Kui menetlusosaline

peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1

esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on

hageja esindaja ajakulu üksnes osaliselt põhjendatud ja vajalik. Kohus leiab, et

põhjendatuks ei saa pidada hagiavalduse koostamisele kulunud aega 10,3 tundi,

ebaselgeks jääb 2016. a oktoobris ajakulu täiendava tõendi esitamiseks, olukorras, kus

sel ajal hageja kohtule ühtegi tõendit ei esitanud. Hageja on esitanud täiendava tõendi

30. novembril, kuid selle esitamise ajakulu kajastub järgmisel arvel. Kohati on

ebamõistlikult suur ka muu ajakulu, nt kohtuistungiks ettevalmistumise aeg kokku 3,4

tundi, olukorras, kus istung ise kestis vaid tunni. Kohus ei pea hüvitatavaks kuluks ka

esindaja ajakulu Tallinnast Tartusse istungile ja tagasi sõitmiseks. Tegemist ei ole

ajaga, mil esindaja hagejat kohtumenetluses esindas. Koos istungil hageja esindamiseks

kulunud 1 tunniga loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja esindaja ajakulu kokku

16 tunni ulatuses. Arvestades tunnihinda 120 eurot koos käibemaksuga, tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista esindajakulu 1920 eurot ja sõidukulu 27 eurot, kokku 1947

eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Vahur-Peeter Liin

Kohtunik