3-14-53299/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.07.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53299

Haldusasi

OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek Logistika kaebus

Maksu- ja Tolliameti 29.12.2014 intressinõude

nr 13-3/179797 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek

Logistika, esindaja v. adv Priit Lätt

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindajad

Andreas Aas ja Kristel Uibo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.06.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek Logistika

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

kohtuistungil 20.06.2017

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek Logistika apellatsioonkaebus rahuldamata ja

Tallina Halduskohtu 20.06.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-53299 muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.08.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-14-53299

2(10)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tolliagentuur OÜ Combidek Logistika deklareeris 29.09.2011 tollideklaratsiooniga

IM A EE1310EE92065800 enda nimel ja OÜ Baltic Bolt eest Tai Kuningriigi äriühingult

United Frontier Co. Ltd imporditud kauba (tsingiga kaetud terasest puidukruvid, kipskruvid,

metallkruvid,

seibid

ning

poldid

(kinnitusdetailid))

vabasse

ringlusse

lubamise

tolliprotseduuriga. Koos tollideklaratsiooniga esitati Tai Kuningriigi väliskaubanduse osakonna

poolt United Frontier Co. Ltd-le väljastatud päritolusertifikaat vormil A, millelt nähtus kauba

Tai Kuningriigi päritolu ja mis andis aluse imporditud kaubale tollisoodustuse kohaldamiseks.

Kaup maksustati Euroopa Ühenduste tollitariifistiku kohaselt tollimaksumääraga 0%.

2. Maksu- ja Tolliamet (MTA) viis 06.05.2014 korralduse nr 12.2-3/23440-1 alusel OÜ Baltic

Bolt kui importija ning OÜ Combidek Logistika kui tolliagentuuri suhtes läbi tollideklaratsiooni

järelkontrolli ning koostas selle tulemusena 26.08.2014 kontrollakti nr 12.2-3/23440-4.

MTA määras 25.09.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/23440-5 (tl 12-22) OÜ-dele Baltic Bolt ja

Combidek Logistika solidaarselt tasumisele maksusumma 62 385,21 eurot, mille moodustasid

tollimaks 2165,75 eurot, lõplik dumpinguvastane tollimaks 49 753,78 ning käibemaks

10 465,69 eurot.

Maksuotsuse kohaselt ei ole impordil Tai Kuningriigist tollimaksuvabastuse aluseks kasutatud

ühenduse üldiste soodustuste süsteemi ehk nn GSP päritolusertifikaat vorm A kehtiv.

Tollisoodustus ei ole seetõttu kohaldatav ning kaubale kohaldub tollimaksumäär 3,7%. Euroopa

Pettustevastase Ameti (OLAF) koostatud missiooni aruandest nr OF/2010/0950 nähtub Tai

Kuningriigi Väliskaubandusosakonna kinnitus sellest, et OÜ-le Baltic Bolt kaupu tarninud

ettevõttele United Frontier Co. Ltd ei ole kunagi GSP sertifikaate (vorm A) väljastatud.

Aruandes sisalduv informatsioon sooduspäritolusertifikaatide võltsituse kohta viitab selgelt

sellele, et OÜ Baltic Bolt imporditud kaubad on tegelikult pärit Hiina Rahvavabariigist ning

kauba päritolu mõnest muust riigist on välistatud. See, et kauba tegelik päritolumaa on Hiina,

nähtub ka OLAF 14.05.2013 lähetusaruandes nr 11367 kajastatud välisuurimise juhtumi

tulemustest. Kaupade päritolu kohta käivat informatsiooni muudeti Aasias enne kauba saatmist

Euroopasse.

Kui

kaup

olnuks

tegelikult

Tai

päritolu,

saanuks

Tai

ettevõte

sooduspäritolusertifikaadi.

Hiina

Rahvavabariigi

päritoluga

kinnitusdetailidele

tollimaksuvabastus ei kohaldu ning nende suhtes on kehtestatud dumpinguvastane tollimaks,

mille määraks on praegusel juhul 85%. Olukorras, kus Tai Kuningriigi Väliskaubandusosakond

ei ole äriühingule United Frontier Co. Ltd sooduspäritolu tõendit kunagi väljastanud ning

teavitas OLAF juurdlusrühma, et sertifikaat on võltsitud, ei kuulu kohaldamisele

maksukorralduse seaduse (MKS) § 119 lg 7 ning maksukohustuslasel tuleb tasuda ka intress.

OÜ Baltic Bolt tasus maksuotsusega määratud maksusumma 20.10.2014.

3. MTA kohustas 29.12.2014 intressinõudega nr 13-3/179797 (tl 26-50) OÜ-d Baltic Bolt ja

OÜ-d Combidek Logistika MKS § 10 lg 2 p 3, § 46 ja § 115 lg 1 ja 3 ning võlaõigusseaduse

§ 65 alusel tasuma solidaarselt intressivõla summas 34 640,15 eurot. Intressinõudele lisatud

intressiarvestusest nähtub, et intress on tekkinud 25.09.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/23440-5

määratud maksusummade tähtaegsest tasumata jätmisest ning intressi on vähendatud

ettemaksude arvelt.

MTA ei arvestanud MKS § 119 lg 7 alusel intressi maksuvõla osalt, mis puudutab n-ö

tavatollimaksu ja tavatollimaksult arvutatavat käibemaksu, sest OÜ Baltic Bolt on kinnitanud,

3-14-53299

3(10)

et ei olnud heauskse ostjana teadlik päritolutõendite valedel alustel väljastamisest või nende

tõendite võimalikust võltsimisest. MKS § 119 lg 7 alusel intressi mittearvestamine puudutab

vaid sellist intressi, mis tuleb tasuda sooduspäritolu tõendi tagantjärele kehtetuks või nõuetele

mittevastavaks tunnistamise tulemusena (ning maksukohustuslane ei olnud teadlik

päritolutõendi valedel alustel väljastamisest) tasumisele kuuluvalt tavatollimaksu summalt.

MTA arvestas intressi dumpinguvastase tollimaksu osalt.

4. OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek Logistika esitasid 30.12.2014 Tallinna Halduskohtule

kaebuse MTA 29.12.2014 intressinõude nr 13-3/179797 tühistamiseks.

1) MKS § 119 lg 7 välistab intressi arvestamise täies ulatuses, mistõttu oleks MTA pidanud

kohaldama MKS § 119 lg-s 7 sätestatud intressivabastust ka dumpinguvastase tollimaksu ja

sellelt arvestatava käibemaksu osas.

2) Kaebajad ei olnud teadlikud vaidlusaluse päritolutõendi valedel alustel väljastamisest või

selle võimalikust võltsimisest. OÜ Baltic Bolt tugines 2011. a septembris tolliprotseduuri

läbimisel päritolutõendile heauskse ostjana. Puuduvad tõendid selle kohta, et kaebajad oleksid

olnud teadlikud, et sooduspäritolu ei ole või esineb mistahes takistusi selle tõendamisel. Kõik

järelkontrollis kogutud tõendid viitavad sellele, et OÜ Baltic Bolt tegi mõistliku äripartnerina

kõik endast oleneva, et toodete sooduspäritolu oleks kindlustatud ja ta saaks rakendada 0%-list

tollimaksu. OLAF ei ole tuvastanud kaebajate seotust võimaliku tollipettusega. Heausksuse

hindamisel on senises haldus- ja kohtupraktikas peetud oluliseks ka järelkontrollitava ettevõtja

senist maksukuulekust ja tegevust, importide ajalugu, sealhulgas varasemaid importe teistest

riikidest ning isiku seotust varasemate dumpinguvastaste tollimaksudega seotud uurimistega.

Puudub vaidlus, et kaebajatele ei ole nende pika tegevuse jooksul maksualaseid etteheiteid

tehtud. Samuti ei ole OÜ Baltic Bolt varem importinud kaupu sooduspiirkondadest. Need

asjaolud kogumis viitavad sellele, et kaebajad tegutsesid heauskselt ja äris nõutava hoolega.

3) Intressi arvestamine ja sissenõudmine ei täidaks praegusel juhul maksuintresside

kehtestamise eesmärke, sest kaebajad ei olnud ega pidanudki olema teadlikud, et 29.09.2011

imporditud kaupade tegelik päritolumaa on Tai Kuningriigi asemel Hiina Rahvavabariik.

Kaebajad ei ole rikkunud maksu- ja tollialaseid eeskirju. Kui päritolusertifikaadi vormis A

märgitud kauba päritolu ei leia järelkontrolli käigus kinnitust, tuleb asuda seisukohale, et kauba

päritolu on teadmata ning päritolusertifikaadi väljaandmine ja tariifse sooduskohtlemise

kohaldamine on olnud ekslik. Sellisel juhul tuleb sellelt kaubalt tasuda imporditollimaksu, mille

impordiliikmesriigi tolliasutus võib sisse nõuda vastavalt Nõukogu 12.10.1992 määruse (EMÜ)

nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ÜTS), art 220 lg-le 1. Kuna Eesti

seadusandja on pidanud MKS § 119 lg-s 7 vajalikuks kehtestada intresside arvestamise keelu

tollivormistusjärgse imporditollimaksude sissenõudmise korral kauba päritolu suhtes

heauskselt importijalt, siis puudub praegusel juhul igasugune mõistlik põhjendus eristamaks

„tavatollimaksu ja sellelt arvestatavat käibemaksu“ „dumpinguvastasest tollimaksust ja sellelt

arvestatavast käibemaksust“.

4) Intressinõue ei sisalda sellest arusaamiseks ja tõhusaks vaidlustamiseks piisavaid põhjendusi.

Intressinõude arvutuskäik on raskesti loetav ning intressiarvestuse tabeli read ja nende

nimetused on segadust tekitavad.

5) MKS § 119 lg 7 on vastuolus põhiseaduse (PS) § 12 lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise

põhimõttega ja §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabadusega. Samuti võib esineda vastuolu PS §-st 32

tuleneva omandipõhiõigusega.

3-14-53299

4(10)

5. MTA palus jätta kaebus rahuldamata.

1) MKS § 119 lg 7 sõnastusest tuleneb selgelt, et intressi mittearvestamine puudutab vaid sellist

intressi, mis tuleb tasuda sooduspäritolu tõendi tagantjärele kehtetuks või nõuetele

mittevastavaks tunnistamise tulemusena ja olukorras, kus maksukohustuslane ei olnud teadlik

päritolutõendi valedel alustel väljastamisest, tasumisele kuuluvalt (tava)tollimaksu summalt. Ka

seaduseelnõu

SE

seletuskirjas

käsitletakse

kitsalt

vaid

sooduspäritolu

ja

sooduspäritolutõendeid. Seega oli MKS § 119 täiendamisel lg-ga 7 eesmärgiks mitte arvestada

intresse vaid neil juhtudel, mil sooduspäritolutõendid ei vasta nõuetele ning seadusandja

eesmärgiks ei olnud intressidest vabastamine juhtudel, mil kaupadele määratakse

dumpinguvastast

või

tasakaalustavat

tollimaksu.

Nende

maksude

korral

sätestab

maksuvabastuse MKS § 119 lg 8 ning üksnes tagasiulatuvalt kehtestatud dumpinguvastaselt või

tasakaalustavalt tollimaksult.

2) Dumpinguvastaste ja muude kaitsemeetmete puhul rakendatavad kaupade mittesoodus- ja

sooduspäritolureeglid on oma eesmärkidelt erinevad ja teineteisest sõltumatud. Erinevalt üldiste

soodustuste kavast, mille kohaldamise eelduseks on päritolusertifikaadi esitamine, ei ole

dumpinguvastast tollimaksu puudutavates õigusaktides kohustust koostada dokumenti, mis

kinnitaks kaupade päritolu dumpinguvastaste õigusaktide alusel. Dumpinguvastaste meetmete

õige rakendamine oleks ohustatud, kui tariifisoodustusega seotud päritolusertifikaatide ebaõige

väljaandmine omaks sellist mõju, mis vabastaks ettevõtja dumpinguvastaste tollimaksude

tasumise kohustusest. Seega ei ole eksportiva riigi ametivõimud teinud ÜTS art 220 lg 2 p b

tähenduses viga tollivõla osas, mis seondub dumpinguvastaste tollimaksudega. Igasugune Tai

ametivõimude viga on praegusel juhul välistatud, kuna päritolusertifikaadid väljastati

väärinformatsiooni alusel ehk Tai ametivõimud olid sertifikaate väljastades viidud

õigusvastasesse eksimusse. Sooduspäritolu ja mittesooduspäritolu kindlaksmääramise erisust

on käsitlenud Euroopa Kohus oma otsuses T-191/09 Hit Trading BV (p-d 42-44).

3) MKS § 119 lg 7 ei ole vastuolus PS-ga. Kui seadusandja oleks soovinud maksumaksjaid

vabastada intressi tasumise kohustusest ka dumpinguvastaselt või tasakaalustavalt tollimaksult,

sisalduks selline regulatsioon MKS § 119 lg-s 8. Praegusest regulatsioonist nähtub selgelt, et

seadusandja on soovinud eristada tavatollimaksult ning dumpinguvastaselt ja tasakaalustavalt

tollimaksult arvestatavaid intresse ning nende arvestamata jätmist. MKS § 119 lg 7 ei ole

vastuolus PS-st tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna isikule maksude ja intresside

tasumisel üldreeglist soodustusi andvaid sätteid tulebki tõlgendada kitsendavalt ning lähtuvalt

konkreetse sätte sõnastusest ja mõttest. Analoogiat ei saa kasutada ning sätte mõtet ei saa

meelevaldselt laiendada, kuivõrd see looks soodustuse, mida seadusandja ei ole ette näinud.

6. Tallinna Halduskohus jättis 20.06.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) Intressinõudes on esitatud piisavad põhjendused ning sellele lisatud arvutuskäik on

kontrollitav. Intressisumma arvestamisel on lähtutud MKS § 119 lg-s 2 sätestatud summeeritud

intressiarvestuse põhimõttest. Kuivõrd kaebajatele on MTA 25.09.2014 maksuotsusega

nr 12.2-3/23440-5 määratud tasumisele maksusumma 62 385,21 eurot, on intressinõudel

õiguslik alus.

2) MKS § 119 lg 7 kohaldamiseks puudus alus. Tegemist ei ole MKS § 119 lg-s 7 kirjeldatud

olukorraga, kus sooduspäritolutõend on väljastatud valedel alustel ja maksukohustuslane pole

olnud sellest teadlik. OÜ Baltic Bolt poolt maksuhaldurile esitatud äriühingule United Frontier

Co. Ltd väljastatud päritolusertifikaadi vorm A nr IA2001-0060818 osutus võltsinguks ning

maksuotsusega on tuvastatud, et Tai Kuningriigi ametivõimud pole nimetatud äriühingule

sertifikaate vormil A kunagi väljastanudki (maksuotsuse p 3.3, tl 18). Seega on intressinõudes

MKS § 119 lg 7 kohaldamisega eksitud kaebajate kasuks, mis aga ei riku nende õigusi ega anna

3-14-53299

5(10)

alust intressinõude tühistamiseks. Kuna MKS § 119 lg 7 kohaldamine ei riku kaebajate õigusi,

puudub

vajadus

käsitleda

kaebajate

väiteid,

mis

käsitlevad

selle

väidetavat

põhiseadusevastasust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek Logistika paluvad apellatsioonkaebuses Tallinna

Halduskohtu 20.06.2016 otsus tühistada ning uue otsusega kaebus rahuldada. Juhul, kui

ringkonnakohus ei pea võimalikuks MKS § 119 lg 7 põhiseaduskonformset tõlgendamist,

paluvad apellandid jätta MKS § 119 lg 7 vastuolu tõttu Eesti Vabariigi põhiseadusega

kohaldamata osas, milles see ei vabasta maksukohustuslast intressist dumpinguvastase

tollimaksu tagantjärele määramise korral järelkontrolli raames.

1) Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et MKS § 119 lg 7 kohaldamine ei piira kaebajate õigusi.

Kaebus rajaneb peamiselt väitele, et MTA oleks pidanud kohaldama MKS § 119 lg 7

intressivabastust ka dumpinguvastase tollimaksu ja sellelt arvestatava käibemaksu

järelarvestuskande osas ning selle vabastuse kohaldamata jätmise tõttu on intressinõue

materiaalselt õigusvastane. MKS § 119 lg-s 7 sätestatud intressivabastuse mittekohaldamine on

maksumaksja õigusi riivav tegevus ning toonud kaebajatele kaasa intressikohustuse.

MKS § 119 lg 7, mida kaebajate väitel on praegusel juhul vääralt kohaldatud, kaitseb kaebajate

kui maksumaksjate subjektiivset avalikku õigust heale haldusele (PS § 14) ja teiste

asjassepuutuvate isikutega võrdsele kohtlemisele (PS § 12 lg 1) ning ettevõtlusvabadust

(PS § 31) ja omandi puutumatust (PS § 32). Halduskohus on jätnud MKS § 119 lg 7 võimaliku

vastuolu põhiseadusega täielikult analüüsimata, rikkudes sellega oluliselt menetlusnorme.

Kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud ning menetlusnormide rikkumine on toonud kaasa

ebaõige lahendi tegemise.

2) MKS § 119 lg-s 7 sätestatud intressivabastus laieneb nii tavatollimaksule kui

dumpinguvastasele tollimaksule. Halduskohtu ja MTA tõlgendused on meelevaldsed ning

toovad kaasa kaebajate põhiõiguste ülemäärase riive. Seadusandja on kehtestanud

MKS § 119 lg-s 7 intressivabastused olukordadeks, kus intressi nõudmine ei teeniks selle

eesmärki või poleks õiglane. Olukorras, kus importija ei olnud teadlik valedel alustel

sooduspäritolutõendi väljastamisest ja seetõttu tuleb importijal tasuda tagantjärele tollimaksud,

millest ta oli päritolutõendi alusel täielikult või osaliselt vabastatud, ei oleks intresside

arvestamine ja nõudmine õigustatud. Sisuliselt sama põhjendusega täiendati 13.12.2011

MKS §-i 119 8. lõikega. Nii tavatollimaksu kui dumpinguvastase tollimaksu järelarvestuskande

tegemisel on oluline kauba tegeliku päritoluga seotud asjaolude kindlakstegemine.

Tollivormistuse ajal on tavapärane, et kauplejad (sh importijad) lähtuvad kauba päritolu

kindlakstegemisel eelkõige päritolusertifikaadist ning mõeldamatu on olukord, kus samaaegselt

kohaldatakse päritolusertifikaadile tuginedes tollitariifisoodustust ja dumpinguvastast

tollimaksu.

Seega

luuakse

mõlemal

juhul

heauskse

maksukohustuslase

usaldus

tollisoodustusteks just päritolusertifikaadiga ning mõlemal juhul on ebaõiglane nõuda

tagasiulatuvalt intressi. Kaebajad tuginesid kaupade importimisel päritolusertifikaadi

vormile A, mille ebaõigsus (võltsitus) ilmnes alles järelkontrollis peaaegu 3 aastat pärast

imporditehingu tegemist. Puudub vaidlus, et kaebajad ei olnud varasemalt teadlikud

vaidlusaluse päritolusertifikaadi valedel alustel väljastamisest või selle võimalikust

võltsimisest. Samuti ei olnud ega pidanudki kaebajad olema teadlikud, et 29.09.2011

imporditud kaupade tegelik päritolumaa on Tai Kuningriigi asemel Hiina Rahvavabariik. Kõik

järelkontrollis kogutud tõendid näitavad, et OÜ Baltic Bolt tegi mõistliku äripartnerina kõik

endast oleneva selleks, et imporditavate kaupade sooduspäritolu oleks kindlustatud ja ta saaks

rakendada 0%-list tollimaksu. Kaebajatel oli piisav alus eeldada, et kaupade päritolumaa on Tai

Kuningriik. Kaebajatele ei ole varem maksualaseid etteheiteid tehtud ning nad ei ole varem

3-14-53299

6(10)

kaupu sooduspiirkondadest importinud. Need asjaolud kogumis viitavad sellele, et kaebajad

tegutsesid heauskselt ja äris nõutava hoolega. Sellises olukorras on ebaõiglane nõuda

tagasiulatuvalt intressi.

3) Kui kohus ei pea võimalikuks tõlgendada MKS § 119 lg-t 7 põhiseadusega kooskõlas olevalt,

tuleb MKS § 119 lg 7 jätta kohaldamata osas, milles see ei võimalda vabastada

maksukohustuslast intressist dumpinguvastase tollimaksu järelkontrolli raames tagantjärele

määramise korral.

MKS § 119 lg 7 on asjassepuutuv säte, kuivõrd MTA on intressinõude põhjendamisel viidanud

MKS § 119 lg-le 7. See, et seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada MKS § 119 lg-ga 7

intressivabastuse üksnes nn tavatollimaksu ja sellelt arvestatava käibemaksu puhul ning

välistada vabastus dumpinguvastase tollimaksu puhul, avaldab kaebajate rahaliste kohustuste

suurusele vahetut mõju.

MKS § 119 lg 7 ei ole kooskõlas PS § 12 lg-s 1 sätestatud õigusloome võrdsuse põhimõttega.

Ebavõrdselt on koheldud maksukohustuslasi, kellele määratakse järelkontrolli käigus

tagantjärele tasumisele nii tavatollimaksu kui ka dumpinguvastast tollimaksu, ning

maksukohustuslasi, kellele määratakse järelkontrolli käigus tagantjärele tasumisele üksnes nn

tavatollimaksu. Ebavõrdne kohtlemine seisneb viidatud subjektidele erinevas lähenemises

maksuintresside

tasumise

kohustuse

kehtestamisel.

Kaebajate

suhtes

läbi

viidud

tollijärelkontrolli eesmärgiks oli kontrollida päritolusertifikaadi vormis A märgitud kaupade

päritolu õigsust. Kui päritolusertifikaadi vormis A märgitud kauba päritolu ei leia järelkontrolli

käigus kinnitust, tuleb asuda seisukohale, et kauba päritolu on teadmata ning päritolusertifikaadi

väljaandmine ja tariifse sooduskohtlemise kohaldamine on olnud ekslik. Kuna seadusandja on

pidanud vajalikuks kehtestada MKS § 119 lg-s 7 intresside arvestamise keelu

tollivormistusjärgse imporditollimaksude sissenõudmise korral kauba päritolu suhtes

heauskselt importijalt, puudub igasugune mõistlik põhjendus eristamaks „tavatollimaksu ja

sellelt arvestatavat käibemaksu“ „dumpinguvastasest tollimaksust ja sellelt arvestatavast

käibemaksust“. Vastupidine tõlgendus oleks otseselt vastuolus järelkontrolli eesmärgi ja

olemusega ning maksuintresside eesmärgiga.

Lisaks ei ole MKS § 119 lg 7 kooskõlas PS §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabadusega ja PS §-st 32

tuleneva omandipõhiõigusega.

8. MTA palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Halduskohus on asunud õigele seisukohale, et kuivõrd sooduspäritolutõendit ei ole

vaidlusalusele kaubale üldse väljastatud, on maksuhaldur kohaldanud MKS § 119 lg-t 7

apellantidele soodsamalt.

2) MKS § 119 lg-s 7 sätestatud intressi mittearvestamise võimalus puudutab vaid sellist intressi,

mida tuleb tasuda sättes nimetatud eelduste esinemisel tasumisele kuuluvalt tavatollimaksu

summalt. Selle sätte eesmärgiks ei ole intressidest vabastamine juhtudel, mil kaupadele

määratakse dumpinguvastast või tasakaalustavat tollimaksu. Nende maksude puhul on

intressivabastus reguleeritud MKS § 119 lg-s 8. Kuivõrd isikutele üldreeglist soodustusi

andvaid sätteid tuleb tõlgendada kitsendavalt ja lähtuvalt konkreetse sätte sõnastusest, ei ole

MKS § 119 lg 7 vastuolus PS-st tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega.

3) Intressinõue on piisaval määral motiveeritud ning selle lisas toodud intressi arvestuskäik

selge ja kontrollitav.

3-14-53299

7(10)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja Tallinna Halduskohtu 20.06.2016 otsuse

tühistamiseks puudub alus.

10. Kaebajad on vaidlustanud MTA 29.12.2014 intressinõude, millega MTA kohustas neid

tasuma intressi MTA 25.09.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/23440-5 määratud dumpinguvastase

tollimaksu ja sellelt arvutatava käibemaksu tähtaegselt tasumata jätmiselt. Kuigi MTA on

intressinõudes põhjendanud ka seda, miks ta ei pidanud vajalikuks arvestada intressi n-ö

tavatollimaksu ja sellelt arvutatava käibemaksu tasumata jätmiselt, ei puuduta see põhjendus

praeguses asjas vaidluse all oleva intressi määramise õiguspärasust. Küll aga on MTA nendest

põhjendustest aru saada see, et MTA hinnangul ei kohaldu MKS § 119 lg-s 7 sätestatud

intressivabastus dumpinguvastase tollimaksu osas. Kaebajad seevastu on seisukohal, et

sarnaselt tavapärasele tollimaksule tuleb MKS § 119 lg-s 7 sätestatud intressivabastust

kohaldada ka tagantjärele määratud dumpinguvastase tollimaksu puhul ning paluvad jätta

MKS § 119 lg 7 vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata osas, milles see ei vabasta

maksukohustuslast intressist dumpinguvastase tollimaksu tagantjärele määramise korral

järelkontrolli raames.

11. Ringkonnakohus on sarnaselt halduskohtuga seisukohal, et MKS § 119 lg 7 ei kohaldu

praeguse vaidluse asjaoludele juba ainuüksi seetõttu, et sooduspäritolu tõendavat sertifikaati,

millele kaebajad soodustuse saamiseks tuginesid, ei olnud kolmanda riigi tolli ega selleks

volitatud muu asutuse poolt üldse väljastatud ning tegemist oli võltsinguga.

12. MKS § 119 lg 7 sätestab, et intressi ei arvestata tollimaksu summalt, mis tuleb tasuda seoses

sellega, et eksportiva riigi toll või muu selleks eksportivas riigis volitatud asutus on tunnistanud

sooduspäritolu

tõendi

tagantjärele

kehtetuks

või

nõuetele

mittevastavaks

ning

maksukohustuslane ei olnud

teadlik päritolutõendi valedel

alustel

väljastamisest.

MKS § 119 lg-ga 7 täiendamise seaduseelnõu seletuskirjas (Riigikogu 10. koosseisu 596 SE)

on selgitatud selle sätte kohta järgmist: „Euroopa Ühenduse tolliseadustiku alusel määratakse

kaubale sooduspäritolu, et oleks võimalik rakendada Ühenduse tolliseadustiku artikli 21 lõike 3

punktides

d

ja

e

nimetatud

meetmeid.

Sooduspäritolutõendeid,

mis

annavad

tollimaksusoodustust, võib saata nende õigsuse kontrollimiseks järelkontrolli eksportivate

riikide vastavatele asutustele kuni 3 aastat nende väljastamise kuupäevast. Samuti võivad ka

eksportiva riigi vastavad ametkonnad ise kontrolli käigus avastada, et kaubad ei vasta

päritolunõuetele ja tühistavad sooduspäritolutõendid. Nüüd peab importija tasuma tagantjärele

tollimaksud, milledest ta oli päritolutõendi alusel täielikult või osaliselt vabastatud. Samuti peab

importija praegu kehtiva seaduse alusel tasuma ka intressi sellest päevast, kui algselt

aktsepteeriti päritolutõendit. Samas ei ole tihti importija teadlik, et eksportija on valedel alustel

väljastanud sooduspäritolutõendi. Seega ei ole sellisel juhul intresside arvestamine õigustatud.“

MKS § 119 lg 7 sõnastuse ning seletuskirjas esitatud selgituste pinnalt saab ringkonnakohtu

hinnangul järeldada, et seadusandja on pidanud ebaõiglaseks arvestada intressi heausksele

importijale tagantjärele määratud tollimaksult, mille tasumise kohustuse on toonud kaasa

eksportiva riigi tolli või muu selleks volitatud asutuse poolt sooduspäritolutõendi ebaõigetel

alustel väljastamine ning selle hilisem tühistamine (s.o eksportiva riigi tolliviga). MKS § 119

lg 7 tõlgendamine selliselt, et see kohaldub ka tollimaksule, mis on jäänud õigeaegselt tasumata

võltsitud päritolusertifikaatide esitamise tõttu, mida ei saa samastada pädeva eksportiva riigi

asutuse eksimusega, ei oleks kooskõlas Euroopa Liidu õigusest tulenevate tollimaksuga

maksustamise põhimõtetega.

13. Olukordi, kus tollivõlg on ebaõigesti deklareeritud, kuid selle kohta hiljem

järelarvestuskande tegemine ei oleks importija heausksuse tõttu põhjendatud, reguleerib

3-14-53299

8(10)

ÜTS art 220 lg 2 p b. Selle sätte esimese lause kohaselt ei tehta imporditollimaksu tasumise

kohustuse kohta järelarvestuskannet, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole

tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest

vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta.

Sama punkti teine lause sätestab, et kui sooduskohtlemine on kaubale määratud halduskoostöö

süsteemi alusel, milles osalevad kolmanda riigi asutused, loetakse nende asutuste väljaantud

ebaõigeks osutunud sertifikaat eksimuseks, mida ei oleks olnud võimalik esimese lõigu kohaselt

avastada. Ebaõige sertifikaadi väljaandmist ei loeta eksimuseks, kui sertifikaat põhineb

eksportija esitatud ebaõigetel asjaoludel, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et sertifikaadi

väljaandnud asutused olid või oleksid pidanud olema teadlikud, et kaup ei vasta

sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele (ÜTS art 220 lg 2 p b lause 3). ÜTS art 220 lg 2 p b

hakkas eeltoodud kujul kehtima Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.11.2000 määrusega (EÜ)

nr 2700/2000 ÜTS-is tehtud muudatustega (määruse nr 2700/2000 art 1 p 16). Määruse

nr 2700/2000 menetlemise materjalidest nähtub, et liidu seadusandja üheks eesmärgiks nende

muudatuste tegemisel oli võtta kasutusele importivate ettevõtjate heausksuse kaitse uus

definitsioon juhtudeks, kui päritolusertifikaadid osutuvad ebaõigeteks, ning importijad teavad

seega, et maksukohustuslastel puudub automaatne õigustus siis, kui kolmanda riigi eksportijad

on näiteks esitanud võltsitud päritolusertifikaate (Euroopa Parlamendi siseturu küsimustega

tegeleva

komisjoni

liikme

05.10.2000

pressiteade

IP/2000/1123,

kättesaadav:

http://europa.eu/rapid/press-release_IP-00-1123_en.htm?locale=en; vt ka Euroopa Kohtu

15.12.2016 otsus asjas T-466/14: Hispaania Kuningriik, p-d 116-118).

14. Asjaolu, et ÜTS art 220 lg 2 p-ga b on välistatud maksukohustuslase võimalus tugineda

heausksusele, mis on tekkinud võltsitud ehk mitteautentsete päritolusertifikaatide alusel, nähtub

selgelt ka Euroopa Kohtu praktikast. Euroopa Kohus on selgitanud, et kui ilmneb, et

päritolusertifikaadi vormi A ebaõigsus tuleneb eksportija süülisest käitumisest ning

ekspordiriigi pädevad ametiasutused ei avastanud ega saanudki avastada, et asjaomane kaup ei

vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele, kannab importija tagajärjed, mis on seotud

vääraks osutuva äridokumendi hilisema kontrolli ajal esitamisega, mistõttu nimetatud importija

ei saa vastaval juhul tollimaksu tollivormistusjärgsele sissenõudmisele vastu vaielda (Euroopa

Kohtu 16.03.2017 otsus asjas C-47/16: Veloserviss, p 32; 14.05.1996 otsus liidetud asjades

C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood jt, p 92; 14.11.2002 otsus asjas C-251/00: Ilumitrónica,

p 43). Importija heausksusele tuginemine ning ebaõigeks osutunud sooduspäritolusertifikaadi

tõttu tollimaksu tagantjärele sisse nõudmata jätmine on võimalik üksnes juhul, kui ebaõigele

sooduspäritolutõendile tuginemine oli tingitud tollile omistatavast veast (Euroopa Kohtu

27.06.1991 otsus asjas C-348/89: Mecanarte, p-d 22, 23; 26.11.1998 otsus asjas C-370/96:

Covita, p 24). ÜTS art 220 lg 2 p b alusel õiguspärasele ootusele tuginemiseks ja selles

sätestatud erandi kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik selles sättes nimetatud

kumuleeruvad tingimused – toll tegi vea; arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja

kohusetundlikkust, ei olnud tal võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid

õigusakte (Euroopa Kohtu 12.07.1989 otsus asjas 161/88: Binder; 16.07.1992 otsus asjas

C-187/91: Belovo; 14.05.1996 liidetud otsus asjades C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood jt,

14.11.2002 otsus asjas C-251/00: Ilumitrónica; 03.03.2005 otsus asjas C-499/03P: Biegi

Nahrungsmittel; vt ka Riigikohtu 15.04.2009 otsus nr 3-3-1-6-09, p 12).

15. Võttes arvesse eelviidatud Euroopa Kohtu praktikat ja MKS § 119 lg 7 kohta seletuskirjas

esitatud selgitusi, saab MKS § 119 lg-t 7 pidada kohaldatavaks olukorras, kus kolmanda riigi

tolli või muu selleks volitatud asutuse poolt on sooduspäritolutõend väljastatud eksportija

esitatud ebaõigetele andmetele tuginedes ning importija ei olnud tõendi ebaõigetel alustel

väljastamisest teadlik. Sellises olukorras ei ole ÜTS art 220 lg 2 p b kolmandast lausest

tulenevalt võimalik jätta järelarvestuskannet tegemata ning ebaõige sertifikaadi väljaandmist ei

3-14-53299

9(10)

loeta tolli eksimuseks ÜTS art 220 lg 2 p b esimese ja teise lause tähenduses, kui sertifikaadi

väljaandnud asutus ei olnud ega pidanudki olema teadlik, et kaup ei vasta sooduskohtlemise

kohaldamise tingimustele (vt Euroopa Kohtu 15.12.2016 otsus asjas T-466/14: Hispaania

Kuningriik, p 81; 15.12.2011 otsus asjas C-409/10: Afasia Knits Deutschland, p 48; 08.11.2012

otsus asjas C-438/11: Lagura Vermögensverwaltung, p 19). Sellises olukorras intressi nõudmist

pole aga seadusandja pidanud importija suhtes õiglaseks.

16. Eelnevalt esitatud põhjendustel on ringkonnakohus seisukohal, et MKS § 119 lg 7 ei ole

kohaldatav juhtudel, kus importijalt nõutakse tollimaksu tasumist tagantjärele põhjusel, et tema

poolt esitatud sooduspäritolutõend osutus võltsituks. Praegusel juhul puudub poolte vahel

vaidlus, et OLAF-i raportiga on tõendatud, et kaebajate poolt koos 29.09.2011

tollideklaratsiooniga esitatud päritolusertifikaat vormil A oli võltsitud ning Tai Kuningriigi

Väliskaubandusosakond ei ole ettevõttele United Frontier Co. Ltd päritolusertifikaati kunagi

väljastanud (25.09.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/23440-5 lk 2, tl 12p). Samuti pole maksuhaldur

pidanud maksuotsuses samal põhjusel põhjendatuks hinnata ÜTS art 220 lg 2 p b alusel

kaebajate heausksust (maksuotsuse lk 5-6, tl 14-15). Kaebajad ei ole maksuotsust vaidlustanud

ega ole ka praeguses asjas esitanud väiteid, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et

sooduspäritolule

tuginemine

oleks

praegusel

juhul

olnud

tingitud

tolli

veast

sooduspäritolutõendi väljastamisel (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2016 otsus

nr 3-15-424, p 11). Seetõttu ei ole võimalik kohaldada kaebajatele määratud maksukohustuselt

arvestatava intressi osas MKS § 119 lg-s 7 sätestatud intressivabastust.

17. Kuivõrd maksuhaldur on lõppjärelduses õiguspäraselt jätnud kaebajatele dumpinguvastase

tollimaksu ja sellelt arvestatava käibemaksu tasumata jätmiselt määratud intressi arvestamisel

MKS § 119 lg 7 kohaldamata , ei sõltuks kaebuse rahuldamine või rahuldamata jätmine sellest,

kas MKS § 119 lg 7 on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Seetõttu ei ole MKS § 119 lg 7

praeguses asjas otsustava tähendusega säte ning tegemist ei ole asjassepuutuva normiga, mille

põhiseaduspärasust saaks põhiseaduslikkuse järelevalve korras praeguse asja raames

kontrollida. Kohus saab kontrollida üksnes konkreetses asjas asjassepuutuva normi

põhiseaduspärasust (PS § 15 lg 1 teine lause, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse § 9 ja § 14 lg 2 esimene lause). Olukorras, kus kohus leiab normi tõlgendamise käigus,

et tegemist ei ole asja otsustamist mõjutava normiga, ei ole võimalik normi osas

põhiseaduslikkuse järelevalvet algatada (vt Riigikohtu 18.05.2017 otsus nr 3-4-1-3-17, p 18).

Seega jääb kaebajate taotlus MKS § 119 lg 7 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks

rahuldamata ainuüksi põhjusel, et MKS § 119 lg 7 näol ei ole tegemist asjassepuutuva normiga

PS § 15 lg 1 teise lause tähenduses. Samadel põhjustel ei ole ka halduskohus rikkunud

menetlusnorme, kui jättis analüüsimata kaebajate väited MKS § 119 lg 7 põhiseadusele

mittevastavusest.

18. Ringkonnakohus leiab, et MTA 29.12.2014 intressinõue on õigusaktidega kooskõlas ning

MTA ei ole selle andmisel rikkunud menetlusnorme. MKS § 115 lg-st 1 tulenevalt on

maksukohustuslane kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt

intressi. Intressinõude põhitekstis on esitatud metoodika, mille alusel intressi arvestatakse –

tähtpäevaks tasumata maksusumma korrutatuna viivitatud päevade arvuga korrutatuna

intressimääraga – ning intressi määramise õiguslikud alused. Intressinõude osaks olevas lisas

on toodud selle valemi sisustamiseks vajalikud andmed – tasumisega viivitatud päevade arv,

tähtpäevaks tasumata maksusumma suurus ja intressimäär – ning nende põhjal välja arvestatud

intressisumma. Kaebajad ei ole toonud välja, et intressiarvestuses esineks vigu, mis võinuks

mõjutada intressikohustuse suurust. Selliseid vigu intressiarvestuses ei nähtu ka kohtule. Kui

intressinõue peaks jääma kaebajatele arusaamatuks, on neil MKS § 14 lg-st 1 tulenevalt õigus

pöörduda maksuhalduri poole taotlusega teabe ja selgituste saamiseks tasumisele kuuluva

summa arvutamise korra ja aluste kohta. Seega ei ole kaebajad esitanud kohtumenetluses

3-14-53299

10(10)

selliseid asjaolusid või tõendeid, mis annaksid alust intressinõude muutmiseks. Samuti ei saa

pidada õigusvastaseks ega ülemääraseks intressinõudes kohaldatud intressimäära suurust (vt

Riigikohtu 29.03.2017 otsus nr 3-4-1-15-16).

19. Eeltoodu tõttu jääb OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek Logistika apellatsioonkaebus

HKMS § 200 p 1 alusel rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.06.2016 otsus muutmata.

20. Kaebajad on taotlenud vastustajalt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude

väljamõistmist

summas

1500

eurot

(riigilõiv

apellatsioonkaebuselt).

Kuivõrd

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad need kulud HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajate endi

kanda. Vastustaja ei ole taotlenud kaebajatelt menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad

ka vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Ruth Plaks

(allkirjastatud digitaalselt)

Virgo Saarmets