2-16-13425/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

3.07.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-13425

Kohtuasi

JH (H) avaldus KS (S) vastu DS (S) suhtes ühise

hooldusõiguse

lõpetamiseks

ja

avaldajale

üleandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.03.2017 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

JH määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja JH (ik XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Ene Mõtte

Puudutatud isik I DS (ik XXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat

Oksana Sobko

Puudutatud isik II KS (ik XXXXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaadi

abi

Kristiina

Urb-

Semjonov

Eestkosteasutus Sonda vald (Sonda Vallavalitsuse

kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 09.03.2017 määrus ja teha uus lahend, millega lõpetada

JH ja KS ühine hooldusõigus XX.XX.XXXX sündinud DS suhtes ja anda hooldusõigus

üle JH-le.

2. Rahuldada määruskaebus.

3. Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda, v.a DS-

le osutatud riigi õigusabi kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättesaamisest.

Asjaolud ja avaldaja nõue

1. JH (avaldaja, lapse ema) esitas maakohtule 06.09.2016 avalduse alaealise lapse DS

(puudutatud isik I, laps) suhtes lapse isaga KS-ga (puudutatud isik II, lapse isa) ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks ja avaldajale hooldusõiguse üleandmiseks.

Puudutatud isik I sündis XX.XX.XXXX avaldaja ja puudutatud isiku II kooselust. Vanemate

kooselu lõppes 2010. a juulis ja pärast seda jäi laps ema juurde ning koos koliti Portugali. Seal

kohtus lapse ema praeguse elukaaslasega, keda laps oma isaks peab ja üheskoos koliti 2011. a

Mehhikosse. Viie aasta jooksul omandas laps hispaania keele ning kohanes Mehhiko eluolu ja

kultuuriga täielikult. Laps suhtles pärast Eestist ära kolimist isaga Skype’i teel, mis aja

möödudes hääbus. Eelnev viis selleni, et praegusel hetkel ei soovi laps puudutatud isikuga II

mingisugust tegemist teha. Lapse bioloogiline isa on lapse jaoks täiesti võõras isik ning olematu

keelepraktika tõttu laps eesti keelt enam ei räägi. Lisaks asjaolule, et lapse isa ei olnud lapsega

suhtlemisest huvitatud, ei maksnud isa ka elatist. Seda isegi pärast Harju Maakohtu 13.02.2012

kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-11-52713, milles mõisteti isalt lapse kasuks välja igakuine elatis

150 eurot. Hooldusõigus peab vanemale kuuluma niivõrd, kuivõrd ta seda reaalselt ka teostab.

Praegusel juhul puudub isal igasugune soov, emotsionaalne valmisolek ja majanduslik

võimalus last kasvatada. Samuti puudub isal lapsega emotsionaalne seotus. Samal ajal on ema

koos elukaaslasega lapse eest viimased viis aastat võimalikult hästi hoolitsenud, taganud talle

kõik vajaliku ja seadnud lapse huvid esikohale.

Laps omab ajutist Mehhiko residendi staatust ja alalise residendi staatuse saamise viimase

eeldusena on vajalik hooldusõiguse täielik üleandmine lapse emale. Alalise residendi staatusega

kaasneksid lapsele Mehhiko riigipoolsed garantiid ning toetused, mis lapsel hetkel puuduvad.

Probleemideta saaks registreerida lapse elukoha ning lahendada lapse hariduse, huvialade ja

meditsiiniga seotud küsimusi. Ligikaudu aasta enne avalduse kohtusse esitamist selgitati

eelnevat lapse isale ja pärast pikka arutelu oli ta kirjeldatud ettepanekuga nõus. Nii sõlmiti

29.06.2016 Tallinna notari juures kokkulepe otsustusõiguse üleandmiseks ja lapsega suhtlemise

korra kindlaksmääramiseks. Ema eeldas, et nimetatud kokkuleppega anti talle lapse

hooldusõigus täielikult üle, kuid mõni päev hiljem selgus, et kirjeldatud dokumendi alusel

puudus Mehhikos võimalus lastesse puutuvaid asju lahendada. Mehhiko õiguse kohaselt

vanemal kas on täielik hooldusõigus või puudub hooldusõigus üldse ning kirjeldatud dokument

ei tõendanud kumbagi. Sel põhjusel pöördus lapse ema kohtu poole palvega lapse suhtes ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks ja emale üleandmiseks.

Puudutatud isiku II seisukoht

2. Lapse isa avaldas, et kui tema lapsega suhelda ei saa, siis ei ole ta nõus ainuhooldusõiguse

emale üleandmisega. Lisaks selgitas lapse isa, et lapse ema kolis koos lapsega isa nõusolekuta

Portugali ning nende Mehhikosse kolimisest sai ta teada alles 2015. a suvel. Viimati kohtus isa

lapsega 2016. a suvel, kui laps koos ema ja ema uue elukaaslasega Eestis viibisid. Toona ütles

laps, et soovib isa ja isapoolsete sugulastega veel kohtuda. Varem suhtles isa lapsega Skype’i

vahendusel. Eelnev oli raskendatud mitmel põhjusel: lapsel ei olnud isiklikku Skype’i kontot,

ema leidis pidevalt ettekäändeid oma Skype’i konto kaudu lapse ja isa suhtluse

mittevõimaldamiseks (laps oli koolis, trennis), laps väidetavalt ei soovinud. Lapse isa esitas

menetluse kestel avalduse suhtluskorra kindlaksmääramiseks.

Puudutatud isiku I esindaja seisukoht

3. Arvestades, et vanemad elavad erinevates riikides, laps on elanud kuus aastat emaga ja mitte

isaga ning sel ajal on ema ainuisikuliselt otsustanud lapsega seotud asjaolu, oli lapse huvides,

kui ainuhooldusõigus on lapse emal. Kui jätta avaldus rahuldamata, raskendaks see lapse elu

Mehhikos ja poleks lapse huvides. Esindaja tõdes, et asja muudab keerulisemaks aastate eest

lapse ja ema lahkumine Eestist isa nõusolekuta. Samas tuli siinkohal arvestada asjaoluga, et isa

ei teinud kuue aasta jooksul midagi, et lapse hooldusõigust teostada.

Maakohtu lahend

4. Maakohus jättis avalduse lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks rahuldamata ja

eraldas puudutatud isiku II avalduse lapsega suhtlemise korra määramiseks eraldi menetlusse.

Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda, v.a avaldaja ja puudutatud isiku I

menetluskulud, mis jättis riigi kanda.

Vastavalt lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lg-le 1 ja perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg-le 1

tuleb last puudutavate otsuste vastuvõtmisel lähtuda esmajoones lapse huvidest. Vastavalt PKS

§ 137 lg-le 1 on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse

hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad

elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Ühise

hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise

otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja

majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist

lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi (PKS § 137 lg 3).

Kohtumenetluses kogutud tõenditest nähtus, et ema rikkus raskelt lapse hooldusõigust, kui viis

lapse 2010. a isa nõusolekuta välisriiki ning ei toetanud edaspidi lapse ja tema isa suhtlemist.

Lapse ema tegevus viis selleni, et laps ei soovi enam isaga suhelda. Tõenäoliselt oli lapse halva

suhtumise isasse kujundanud lapse ema. Alates 2011. a laskis ema lapsel oma isaks pidada ema

elukaaslast, mitte tegelikku isa. Kuigi emal oleks Mehhikos lapse hooldusõigust olnud

mugavam teostada üksi ja isa on jätnud aastaid täitmata lapse ülalpidamise kohustuse, ei olnud

lapse hooldusõiguse tervikuna emale üleandmine põhjendatud. Ühe vanema lapse elust

eemaldamine kahjustab vaieldamatult last väga tugevalt ja praegusel juhul emale hooldusõiguse

tervikuna üleandmine oleks kahjustanud last veel enam, mistõttu ei olnud lapse hooldusõiguse

tervikuna emale üleandmine lapse huvides.

Tuginedes TsMS § 172 lg-le 3 jättis kohus avaldaja ja puudutatud isiku I riigi õigusabi korras

esindamisega seotud kulud riigi kanda. Menetlusosaliste muud menetluskulud jättis kohus

nende endi kanda.

Määruskaebus

5. Lapse ema palus määruse tühistada ja lõpetada lapse vanemate ühine hooldusõigus lapse

suhtes ja anda lapse emale lapse ainuhooldusõigus. Menetluskulud palus kohus jätta lapse isa

kanda. Maakohus hindas valest asjaolusid ja tõendeid, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni.

Lapse ema ei viinud last ilma isa nõusolekuta välisriiki. Ta küll ei küsinud lapse isalt selleks

eraldi nõusolekut, kuid eeldas lapse isa vaikimisest ja lapse tagasitoomise nõudmata jätmisest,

et ta oli sellega nõus. Olukorras, kus lapse isa ei ole vaielnud lapse kolimisele vastu, oli

meelevaldne asuda kohtulahendis seisukohale, et ema rikkus raskelt hooldusõigust. Veel enam,

isa oli teadlik lapse kolimisest Mehhikosse juba 2011. a. Seda tõendas muuhulgas asjaolu, et

lapse ja isa vahelised Skype’i vestlused toimusid Eesti aja järgi öösel kella 2-4 vahel, kui kõik

Euroopas elavad lapsed pidid juba magama.

Ema ei ole teinud lapsele takistusi isaga suhtlemiseks, vaid suhtlus hääbus ise. Praegu ei ole

laps enam isaga suhtlemisest huvitatud ühelt poolt võõrandumise tõttu, teisalt isa halvustava

suhtumise pärast lapsesse ja temale lähedastesse isikutesse. Eelnev ei ole olnud tingitud sellest,

et ema väidetavalt mõjutas last või häälestas teda isa suhtes negatiivselt. Lapse ja tema isa

vahelise suhtluse hoidmine ei ole ainult lapsega koos elava ema ülesanne. Ka isa ise peab olema

sellest huvitatud, mida praegusel juhul lapse isa ei olnud.

Ühise hooldusõiguse lõpetamata jätmine oli vastuolus lapse huvidega. Seda enam, et lapse ema

on ligikaudu seitsme aasta jooksul teostanud hooldusõigust ainuisikuliselt, kusjuures isa on

jätnud isegi elatise maksmata. Praeguse lahendiga puudub lapsel Mehhiko alalise residendi

staatuse saamise võimalus, millega kaasneksid lapsele täielikud Mehhiko riigi poolsed garantiid

ning toetused, mis lapsel hetkel puuduvad, kuid oleksid hädavajalikud. Lapse ja isa vahelisest

Skype’i vestlusest nähtus, et isal on pretensioonid lapse ja ema tehtud valikute suhtest (nt kool),

mis võib viia lõputute kohtuvaidlusteni.

Hooldusõigus peaks kuuluma vanemale üksnes niivõrd, kuivõrd ta seda ka reaalselt teostab.

Lapse isa ei ole hooldusõigust üldse teostanud. Ta on soovinud vaid lapsega suhelda, mis ei ole

sõltuvuses lapse suhtes hooldusõiguse olemasoluga. Kui vanem hooldusõigust ühelgi viisil ei

teosta ega soovigi seda teostada, on hooldusõiguse täielik üleandmine hooldusõigust reaalselt

teostavale vanemale lapse huvide ja õiguste efektiivsemaks tagamiseks hädavajalik. Seda enam,

kui vanemad elavad erinevates riikides ja selline elukorraldus ei ole ajutine.

Vastused määruskaebusele

6. Lapse isa oli seisukohal, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata. Ema kolis koos lapsega isa nõusolekuta Portugali. Isa oli teadlik vaid sellest, et

ema ja laps läksid Portugali lühiajaliselt puhkama. Sealt edasi Mehhikosse kolimine toimus

samuti isa teadmata. Sellega rikkus ema oluliselt hooldusõigust. Kui selgus, et ema ja laps

Eestisse tagasi ei tule, pöördus lapse isa juristi poole, kes kahetsusväärselt arvas, et kuna piirid

on avatud, võib ema koos lapsega isa nõusolekuta ka välisriiki minna, mistõttu ei võtnud isa

rakendusele edasisi meetmeid. Lapse ja isa vaheline suhtlemine katkes emast tuleneval

põhjusel, sest viimane ei võimaldanud lapsel isaga Skype’i teel suhelda. Lapse ema ei ole

tõendanud, et ühise hooldusõiguse tõttu on lapsega seotud toimingute tegemine raskendatud või

välistatud. Isegi kui see on keeruline, on lapse ema selle ise põhjustanud. Lapse isa on pakkunud

elatist, kuid lapse ema on sellest keeldunud.

7. Lapsele määratud esindaja leidis, et määruskaebus oli põhjendatud. Praeguses asjas puudusid

tõendid, et ema jättis tahtlikult isa teavitamata, et asus lapsega alaliselt välismaale elama ja

varjas enda elukohta ning takistas lapse ja isa vahelist suhtlemist. Samas leidis kinnitust, et isa

ei takistanud ema ja lapse kolimist ning ei teinud omalt poolt kuue aasta jooksul midagi, et

asuda hooldusõigust teostama. Võimalik, et ema ei toetanud vajalikul määral isa ja lapse

vanemlikku suhtlust, kuid kogu vastutust ei saanud siinkohal emale panna. Ka isa passiivsus ja

tegevusetus viis selleni, et lapsel puudub soov isaga suhelda. Lapse ema on viimased kuus aastat

kasvatanud last üksinda ilma isa abi ja osaluseta. Praegusel juhul oli lapse parimates huvides

avalduse

rahuldamine

ja

ühise

hooldusõiguse

lõpetamine,

andes

lapse

emale

ainuhooldusõiguse.

8. Eestkosteasutus ei soovinud formuleerida seisukohta avalduse ja määruskaebuse osas, kuid

avaldas, et lapse huvides on suhelda mõlema vanemaga, sh lahuselavaga.

Määruse põhjendused

9. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu

määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 ja § 659 järgi tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning

teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Määruskaebus tuleb

rahuldada.

Maakohus kohaldas valesti PKS § 137, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni. Vastavalt PKS §

137 lg-le 1 on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse

hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad

elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada.

Avaldust ei rahuldata, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu

(§ 137 lg 1 p 1) või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale

ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega (PKS § 137 lg 1 p 2). Seega on

ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldused järgmised: (1) hooldusõiguse lõpetamist taotleb üks

vanematest ja (2) hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul

põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Kui eelnevalt kirjeldatud eeldused esinevad,

on ühise hooldusõiguse lõpetamine siiski keelatud, kui (1) vähemalt 14-aastane laps vaidleb

sellele vastu või (2) see ei ole kooskõlas lapse huvidega.

Praegusel juhul esinevad mõlemad PKS § 137 lg-s 1 kirjeldatud eeldused ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks. Avalduse on esitanud lapse ema ning lapse ema ja isa ei ela juba aastaid koos,

s.o alates 2010. a juulist. Kusjuures mõlemad vanemad on oma eluga edasi läinud, üks

Mehhikos ja teine Eestis. Emal on uus elukaaslane, keda laps peab oma isaks ning emal ja tema

uuel elukaaslasel on ühine laps (puudutatud isiku I poolvend); lapse isa elab Ida-Virumaal koos

pojaga (puudutatud isiku I poolvend). Ka ei esine PKS § 137 lg 2 p-s 1 kirjeldatud asjaolu, mis

keelaks ühise hooldusõiguse lõpetamist. Esiteks on laps noorem kui 14-aastane ja ta avaldas

kohtule isa suhtes selget vastumeelsust. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas ühise hooldusõiguse

lõpetamine on kooskõlas lapse huvidega.

Hinnates lapse huve, tuleb arvestada kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut

last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning

lapse tulevasi elamistingimusi (PKS § 137 lg 3). Praegusel juhul on last viimased seitse aastat

kasvatanud ja tema eest hoolitsenud ema. Lapse isa panus lapse kasvatamisse on nendel aastatel

olnud olematu, kuivõrd viimane ei ole maksnud lapsele ka elatist. Isa on vastavalt võimalustele

ja valmisolekule teostanud suhtlemisõigust lapsega, mis on ebaregulaarsuse tõttu viinud selleni,

et laps on isast võõrdunud. Õige on lapse isa väide, et lapsega kooselav vanem peab soodustama

lapse ja lahuselava vanema vahelist suhtlemist. Võimalik, et praegusel juhul ei ole lapse ema

piisaval määral suhtlemist soodustanud, kuid menetluses puuduvad igasugused tõendid selle

kohta, et lapse ema oleks suhtlemist takistanud. Seda ei tõendanud ka menetlusdokumentide

hulka lisatud kaks vestlust lapse ema ja tema elukaaslasega, millest nähtus vaid lapse isa

küsimus, kas ta saab P-ga rääkida ja etteheide, miks talle ei öeldud eelnevalt, et laps tuleb

Skype’i (lk 63, 64). Lapse isa oleks ka ise pidanud olema suhtlemisel aktiivsem ja otsima selleks

erinevaid võimalusi.

Kuigi olukorra, kus lapse ja tema isa omavaheline läbikäimine ning kiindumussuhte

loomine/hoidmine on raskendatud, põhjustas ema, kui kolis lapsega välisriiki elama, ei saa

ainuüksi see asjaolu viia järelduseni, et lapse huvides on ühise hooldusõiguse säilitamine. Seda

enam, et menetluses ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks isa meelehärm lapse

välismaal viibimise osas. Lapse isa on korduvalt sedastanud, et tema jaoks on kõige olulisem

lapsega suhtlemise võimaluse säilimine, mis ta arvab muutuvat raskemaks, kui tal ei ole lapse

hooldusõigust (lk 45 pöördel). Eelneva osas selgitab ringkonnakohus, et kui kohus annab

ainuhooldusõiguse täielikult ühele vanemale, on hooldusõiguseta vanemal jätkuvalt PKS § 143

lg 1 teise lause järgi on mitte ainult õigus, vaid ka kohustus lapsega isiklikult suhelda. Samuti

on tal PKS § 145 lg 4 järgi üldjuhul ka lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamise

õigus ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib.

Kuigi reeglina on lapse parimates huvides, kui tal on ka vanemate lahuselu korral kaks

hooldusõiguslikku vanemat, ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegu tegu sellise juhtumiga.

Last on aastaid välismaal kasvatanud tema ema, lapse isa hooldusõiguse teostamine lapse suhtes

on piirdunud temaga aeg-ajalt Skype’i kaudu suhtlemisega. Emal on olemas kõik võimalused

ja teadmised lapse kasvatamiseks ning tema eest hoolitsemiseks. Hooldusõigus peaks kuuluma

vanemale üksnes niivõrd, kuivõrd see vanem tegelikult lapse kasvatamises osaleb. Lapse isa ei

ole lapse eest hoolitsemises nüüdseks peaaegu seitse aastat osalenud ja seda on teinud lapse

ema, kes elab lapsega koos. Eluliselt on usutav, et emal on oluliselt hõlpsam Mehhikos last

hooldada, kui ta mitte ainult reaalselt ei ole lapse ainus hooldaja, vaid ka juriidiliselt. Seega ei

ole lapse huvidega vastuolus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ja emale

ainuhooldusõiguse üleandmine. Kuivõrd praegusel juhul esinevad kõik eeldused PKS § 137

alusel ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse emale üleandmiseks ning eelnev

ei ole vastuolus lapse tahte ja tema huvidega, tuleb avaldus rahuldada.

Maakohus rikkus asja lahendamisel ka menetlusõiguse normi, kui jättis menetlusse kaasamata

eestkosteasutusena Sonda Vallavalitsuse vastavalt TsMS § 552 lg-s 2 sätestatule. Eelnevalt

kirjeldatud puuduse kõrvaldas ringkonnakohus, küsides eestkosteasutuselt 08.06.2017 kirjaga

arvamust nii avalduse kui määruskaebuse kohta.

Vastuseks lapse isa 10.04.2017 vastuses avaldatud väitele, et ta ei rikkunud lapse hooldusõigust,

kui ei maksnud lapsele elatist, sest lapse ema avaldas Skype’is, et ei vaja seda, selgitab

ringkonnakohus järgmist. Alaealisel lapsel on õigus saada oma vanematelt ülalpidamist ja tema

vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela

lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises (PKS § 100). Tegemist on lapse õigusega ja

vanema kohustusega ning lapse teine vanem ei saa lapse õigust ise käsutada.

Menetluskulude jaotus

10. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 3 muudab ringkonnakohus vajaduse korral menetluskulude

jaotust, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks

läbivaatamiseks saatmata. Hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend

tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud

kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane

(TsMS § 172 lg 1). TsMS § 172 lg 3 kohaselt võib kohus hagita perekonnaasja menetluse kulud

jätta täielikult või osaliselt riigi kanda. Ringkonnakohus jätab poolte maakohtus ja

ringkonnakohus kantud menetluskulud poolte endi kanda, v.a alaealisele lapsele riigi õigusabi

korras määratud esindaja kulud, mille ringkonnakohus jätab Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots