3-3-2-1-16 · Riigikohus

Riigikohtunik Jaak Luige täiendav arvamus Riigikohtu üldkogu 30. juuni 2017. aasta otsuse

kohta asjas nr 3-3-2-1-16.

Täiendav arvamus on kirjutatud demokraatia, võimude lahusus ja õigusriikluse edendamise

eesmärgil.

Jagan riigikohtunik Priit Pikamäe ja tema eriarvamusega ühinenud riigikohtunike seisukohta, et

R. Kalda teistmisavaldus oleks tulnud jätta täielikult rahuldamata eriarvamuses esitatud põhjustel.

Samas pean asjakohaseks täiendavalt käsitleda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) otsekohaldamist kui võimalikku ohtu võimude tasakaalustatud lahususele.

Nõustudes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. novembril 2014. a asjas nr 3-4-1-

32-14 avaldatud seisukohaga, et kehtiv õigus ei näe ette võimalust põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluses tehtud jõustunud kohtulahendeid teista, pean põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses

tehtud jõustunud kohtulahendi teistmist vajalikuks juhul, kui ilmneb, et riigivõimu ei ole teostatud

põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel (PS § 3), õigusi ja vabadusi on piiratud

vastuolus põhiseadusega, piirangud ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning moonutavad

piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (PS § 11). Minu arusaamise järgi esitas Vabariigi Valitsus ja

Eesti Pank seaduse eelnõu "NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud eesti Pankade kontod"

menetluses eksitavaid andmeid Eesti kahel pangal Välismajanduspangas (VEB) külmutatud

omavahendite olemasolu kohta. Leian, et põhiseaduse 25. aastapäeval ei ole mul kohtuvõimu

kandjana õigustust VEB Fondi saagast vaikida.

I

1. Üldkogu enamus soovitas lisaks vangistusseaduse § 311 põhiseaduspärasuse uuesti hindamisele

alternatiivse lahendusena konventsiooni otsekohaldamist.

2. SAPTK juhatuse esimees Varro Vooglaid ütles 26. mail 2017. a Tallina Ringkonnakohtu hoone ees

peetud meeleavaldusel kohtuliku omavoli vastu ning abielu ja perekonna kaitseks mh, et kohtunikud

peavad arvestama ka sellega, et sekkudes oma volituste piire ületades poliitilistesse otsustustesse ja

tegeldes ühiskonna ideoloogilise manipuleerimisega, tuleb neil poliitiliste tuulte pöördudes oma

tegude eest vastust kanda (Objektiiv, 29. mai 2017). Vooglaiu etteheited kohtunikele on seotud

rakendusaktideta kooseluseaduse kohaldamisega. Nõustun sellega, et kohtuvõim peab austama

demokraatia, võimude lahususe ja õigusriigi põhimõtteid. Samuti toetan ettepanekut sätestada Eesti

Vabariigi põhiseaduses, et abielu on ühe mehe ja ühe naise liit.

Ma ei saa aga nõustuda Vooglaiu seisukohaga, et kohus soovis oma otsusega suruda ühiskonnale

peale rahva enamusele vastuvõetamatut ja inimloomusega vastuolus olevat "homoabielu". Riigikohtu

endine esimees Rait Maruste rõhutas juba 1994. aasta märtsis, et eelkõike peab õigusemõistmine

olema õiglane, soovides selleks kohtunikele otsustamisjulgust (Päevaleht, 22. märts 1994). Paljude

kohtunike arvates ongi inimõiguste ja põhivabadustega seotud asjades õiglase kohtuotsuse tegemise

üks võimalusi EIÕK varjatud otsekohaldamine. Pean EIÕK otsekohaldamist seadusandja pädevusest

mööda minnes kohtu võimupiiride laiendamiseks, st õigustmõistva võimu kasutamiseks põhiseaduses

kokkulepitust erineval viisil. Võim on õigus otsustada, otsustamisega kaasneb vastutus. Kuid ka

käsitletavas asjas ei kaasne kohtule mingit vastutust EIÕK otsekohaldamise tagajärgede – õiguskorras

tekkiva kaose – eest.

II

1. Üldtuntud on ajakirjanik Toomas Kümmeli väide, et VEB Fondi kohta on meile (avalikkusele)

kogu aeg valetatud. Kuid mis on tõde kui eesmärk ja vahend (instrument)?

2. Tõnu Luik oma raamatus "Filosoofiast kõnelda" on tõe erinevaid tähendusi kirjeldanud järgmiselt:

"Kui Pilaatus pressis Jeesus Kristuselt välja tunnistust, kas ta on juutide kuningas, vastas Jeesus: "

Jah, ma olen maailma tulnud selleks, et anda tunnistust tõest." Pilaatus küsis selle pääle, aga mis on

tõde? Nietzsce meelest olevat see evangeeliumis ainuke mõistlik lause. Jumalik "tee ja tõde ja elu"

seisis Pilaatuse ees, aga ta ei tundnud seda ära. Võiks ja tuleks küsida, mis on praegusel ajastul tõde.

Kõneldakse lausete, väidete tõesusest, mitte tegelikkuse tõesusest. Kõik see, mis efektiivne, mis

"töötab", on samuti tõde. Kuidas määratleda efektiivsust ja kas see ei sisalda varjatult teatud

eesmärke? Kui efektiivsus on määratletav teatud eesmärkide seisukohalt ja need eesmärgid on

inimese määratletud, siis kas me ei peaks tundma inimese loomust, mille pärast inimesel on nii- või

teistsugused eesmärgid? Järelikult see viib meid ikka tagasi põhimõtteliselt sellele, kas inimese

loomus ja ilmnemisviis siiski mingil viisil kokku ei kuulu."

Kreeka keeles "tõtt ütelda" tähendab: mitte jätta kõneldes midagi varjatuks. Kes jätab kõneldes,

üteldes, lausudes midagi varjule, see moonutab, valetab. Muide selleks, et hästi valetada tuleb tõde

kui ilmsust teada, tuleb teada, mida jätta varjule. Algselt oli see sõna kreeklastel seotud ütlemise,

lausumise, kõnelemisega, kuna kõnelemine toob ilmsiks, siis kandub sõna ka oleva varjamatusse kui

varjatust esile tõusvasse, käies ilmsuse enda kohta.

Eestikeelne sõna "vahend" (ld instrumentum) matkib kas saksa- või venekeelset, tähendades millegi

vahel olevat, st eesmärgi ja selle eesmärgi teostamise viisi vahelist.

Jiddu Krishnamurti käsituses pole tõel mingit teed ja selles ongi tõe ilu, et see on elav. Surnud asja

juurde viib tee, sest see seisab paigal. Aga kui te näete, et tõde on miski, mis elab ja liigub, millel

pole puhkepaika, mis ei asu üheski pühakojas, mošees ega kirikus, mille juurde teid ei saa viia ükski

usund, õpetaja ega filosoof, mitte keegi, siis näete ka seda, et see elav asi on see, mis te ise tegelikult

olete: teie viha, julmus, vägivald, meeleheide, ahastus ja kannatus, milles te elate. Kõige selle

mõistmiseks on tõde ja te suudate seda mõista vaid juhul, kui teate, kuidas neid asju oma elus vaadata

(J. Krishnamurti. Vabanemine teadaolevast).

3. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega otsustati moodustada Eesti Panga juures NSV Liidu

Välismajanduspangas (VEB-s) külmutatud Eesti pankade summadest Eesti Vabariigi nõuete fond

(p 1). Fond pidi kuue kuu jooksul kokku kutsuma fondi kreeditoride üldkoosoleku fondi juhatuse

valimiseks. Kuni juhatuse valimiseni volitati Eesti Panga nõukogu kooskõlastatult Vabariigi

Valitsusega otsustama fondi koondatud nõuete realiseerimisega seotud küsimusi (p 7).

VEB Fondi moodustamise otsuse seletuskirja järgi koondatakse kõik UBB ja PEAP nõuded VEB-i

vastu eraldiseisvasse riiklikku fondi, mille ülesandeks oleks lahenduste leidmine sinna koondatud

nõuete rahuldamiseks (p 1).

Käsitletava otsuse seletuskirja juures oleva Eesti Panga nõukogu otsusega kinnitatud VEB Fondi

sertifikaadi tingimustes nähti ette, et fond teeb külmutatud vahendite kogusumma ulatuses

sertifikaatide emissiooni pärast fondi moodustamist ning VEB-is külmutatud UBB ja PEAP

vahendite ülekandmist (p 1). Sertifikaatide arvu ja nominaalväärtuse määramine oli fondi juhatuse

pädevuses (p 7). Sertifikaadi esikülg pidi kandma pealdist: "VEB Fondi sertifikaat, VEB Fond

tõendab, et sertifikaadi valdaja omab nõudeõigust tema vastu sertifikaadile kantud summa ulatuses,

kuid mitte enam, kui proportsionaalsele osale VEB Fondi kogukapitalist".

Eesti Panga presidendi Siim Kallase Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse "NSV Liidu

Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod" alusel allkirjastatud 21. jaanuari 1993. a

käskkirjaga nr 11 käsib Eesti Pank moodustada fondi VEB-is külmutatud Eesti pankade summadest,

koondada fondi PEAP ja UBB nõuded VEB-is külmutatud kontode kohta.

Sama käskkirjaga kinnitatakse ka fondi põhikiri, mille järgi juhib fondi igapäevast tegevust, tema

vahendeid käsutab ning nende sihipärase kasutamise eest vastutab fondi nõukogu. Fondi nõukokku

kuuluvad rahandusminister ja Eesti Panga president ning nende nimetatud fondi tegevdirektor. Fondi

nõukogu kokkukutsumiseni nimetatakse fondi tegevdirektori ajutiseks kohusetäitjaks E. Teimann,

keda volitatakse esindama fondi asutaja huve fondi registreerimisel.

4. Eesti Panga presidendi kohusetäitja Vahur Kraft allkirjastab Riigikogu 21. jaanuari 1993. a otsuse

"NSV Liidu Vneshekonompangas külmutatud Eesti kommertspankade kontod" alusel 25. jaanuaril

1993. a käskkirjad nr 14, 15 ja 16. Eesti Panga käskkirjaga nr 14 "Riikliku VEB Fondi töö

korraldamine" pannakse kuni fondi juhatuse põhikirjas ettenähtud korras kokkukutsumiseni fondi

tegevuse juhtimine Eesti Panga asepresidendile E. Teimannile, keda volitatakse korraldama fondi

asjaajamist ja otsustama kõiki fondi varaga seotud küsimusi.

VEB Fondi tegevdirektori Enn Teimanni allkirjastatud 27. aprilli 1993. a kirjas AS-ile Akke aga

viidatakse Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusele "NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud

Eesti pankade kontod" ja Eesti Panga 25. jaanuari 1993. a käskkirjale nr 44 "Riikliku VEB Fondi töö

korraldamine", millise täitmiseks on tema külmutatud vahendid 18. novembri 1992. a seisuga endises

PEAP-s ja UBB-s kantud fondi registrisse (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

toimik asjas nr 3-4-1-4-12, II kd, tl 43 pöördel).

Erinevalt Eesti Panga nõukogu otsusega kinnitatud fondi sertifikaadi tingimustest ei nähta Eesti

Panga käskkirjaga nr 15 kinnitatud fondi sertifikaatide tingimustes ette VEB-s külmutatud UBB ja

PEAP vahendite (nõuete) fondi ülekandmist. Selle asemel antakse käskkirjaga fondile luba emiteerida

fondi sertifikaate VEB-is külmutatud Eesti kommertspankade korrespondentkontode jäägi ulatuses

ning fondi juhataja ajutisel kohusetäitjal kästakse seada sisse fondi sertifikaatide register.

Eesti Panga käskkirjaga nr 16 kästakse PEAP-l samast kuupäevast üle anda fondile panga klientide

VEB-i paigutatud kontod; pärast klientide VEB-i kontode fondi koondamist anda välja PEAP-le

sertifikaadid panka jäänud korrespondentkonto jäägi ulatuses; välja anda sertifikaadid PEAP

klientidele neile selle panga kaudu VEB-i paigutatud summade ulatuses ning Riigikogu 21. jaanuari

1993. a otsuse alusel panna nende nõuete rahuldamine VEB Fondile. Miks aga ei mainita UBB

kliente?

Etteruttavalt peab märkima, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus "Riikliku VEB Fondi

sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamine" rajaneb sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise osas

(p 1) Eesti Panga käskkirjale nr 16, millega pandi olematu Riigikogu otsuse alusel PEAP klientide

nõuete hüvitamise kohustus fondile. Midagi taolist Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusest ka kõige

parema fantaasiavõime korral ei ole võimalik välja lugeda.

5. Nagu eespool osutatud, ei piisanud sertifikaatide emissiooniks üksnes fondi moodustamisest, Eesti

Panga nõukogu otsusega kinnitatud VEB Fondi sertifikaadi tingimuste järgi oli teiseks oluliseks

nõudeks VEB-is külmutatud UBB ja PEAP vahendite fondi ülekandmine.

1993. aasta aprillis ei ole veel pankade nõuded VEB-i vastu fondi kantud. PEP 23. aprilli 1993. a

kirjas kinnitatakse, et AS Akke omab PEP-is blokeeritud valuutakontot ning et lähemal ajal kantakse

PEAP ja UBB nõuded VEB-i ja mainitud pankade võlad külmutatud kontode omanike vastu üle

VEB Fondile (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi toimik asjas nr 3-4-1-4-12, II kd,

tl 43).

Siinkohal väärib tähelepanu, et Vabariigi Valitsus otsustas juba 22. jaanuari 1993. a määrusega osta

Eesti Pangalt Vabariigi Valitsusele PEAP aktsiaid kogumaksumusega 3 miljonit krooni, tasudes ostu

eest Vabariigi Valitsusele kuuluvate VEB Fondi sertifikaatidega (RT I 1993, 5, 82). UBB aktsionäride

VI erakorralise üldkoosoleku 25. jaanuari 1993. a otsusega nr 1 tunnistatakse UBB VEB-is asuva

korrespondentkonto külmutamise tõttu maksejõuetuks (p 1) ning panga tervikvara koos kõigi õiguste

ja kohustustega otsustatakse müüa Eesti Vabariigi Valitsusele VEB Fondi sertifikaatide eest panga

aktsiate nominaalväärtuse summas (p 2) (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

toimik asjas nr 3-4-1-4-12, I kd, tl 36). See seletabki seda, miks UBB klientide nõuete rahuldamist ei

saanud panna VEB Fondile.

6. Tallinna Linnakohtu 6. novembril 1997. a tsiviilasjas nr 2-5318/95/34 tehtud otsuse järgi on Riiklik

VEB Fond 22. jaanuaril 1993. a registreeritud ettevõtteregistris numbriga 01207192.

Registreerimiskaardi kohaselt on VEB Fondi tegevdirektori kohusetäitjaks E. Teimann,

peaettevõtteks Eesti Pank.

Kostjad Eesti Pank ja Riiklik VEB Fond võtavad hagejate (AS Akke jt) nõuded õigeks. Kostjad ei ole

Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse p-s 6 märgitud tähtajal sertifikaatide omanike üldkoosolekut

kokku kutsunud. Selle tagajärjel on fondi põhikirjalised juhtorganid moodustamata, fondi tegevus on

tõkestatud. Kohus kohustab kostjaid kokku kutsuma kreeditoride üldkoosoleku fondi juhatuse

valimiseks ja välja andma hagejatele VEB Fondi sertifikaadid Eesti Panga määratud tingimustel ja

korras.

Linnakohtu otsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 13. veebruari 1998. a otsusega (tsiviilasi nr II-

2/172 1998). Ringkonnakohus märgib otsuses täiendavalt, et TsÜS § 43 lg 1 kohaselt on juriidilise

isiku seaduslik esindaja juhatus. Kuna fondil juhatus puudub, siis lasuvad kuni juhatuse valimiseni

Riigikogu otsusest tulenevad kohustused ka fondi haldajal – Eesti Pangal.

Tallinna Linnakohus trahvib 6. detsembri 1999. a määrusega tsiviilasjas nr 2-5318/95/21 Eesti Panka

ja sihtasutust VEB 6. novembri 1997. a otsuse objektiivsete põhjusteta täitmata jätmise eest.

Võlgnikud on täitnud küll nimetatud kohtuotsuse 1. juulil 1999. a sertifikaatide väljaandmise osas,

kuid ei ole kokku kutsunud kreeditoride üldkoosolekut fondi juhatuse valimiseks.

Määruse järgi ei saa kohtuotsuse mittetäitmise aluseks olla asjaolu, et võlgnike väljatöötatud ja

registreeritud sihtasutuse VEB põhikiri näeb ette, et juhatuse liikmed määrab sihtasutuse nõukogu.

Võlgnikele olid sihtasutuse põhikirja väljatöötamise ajal teada ning täitmiseks kohustuslikud nii fondi

asutamisotsus kui ka sellel põhinev kohtuotsus. Võlgnike esindajad on Riikliku VEB Fondi

reorganiseerimisel nii seadusandja kui ka kohtu otsust eiranud, kahjustades sellega sertifikaatide

omanike õigusi.

Kohus selgitab, et sihtasutuse seaduse (SaS) § 19 järgi määratakse juhatuse liikmed asutamisotsusega.

SaS § 80 järgi kohaldatakse sama seaduse §-s 19 sätestatut ka enne seaduse jõustumist moodustatud

mittetulunduslikele ühendustele. Seega tuleb lähtuda Riikliku VEB Fondi asutamisotsusest, millega

on juhatuse liikmete määramine antud sertifikaatide omanike pädevusse. Kohtuotsus on täidetav ka

sihtasutuse VEB Fond suhtes: põhikirja vastuolu korral seaduse ja asutamisotsusega tuleb kohaldada

seaduses ja asutamisotsuses sätestatut.

Linnakohtu määrus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2000. a määrusega (tsiviilasi nr 2-

5318/95/21). Ringkonnakohus märgib, et vastavalt seadusele on jõustunud kohtuotsus asjast osa

võtnud pooltele ja kolmandatele isikutele ning nende õigusjärglastele täitmiseks kohustuslik.

Vaatamata täituri poolt kohtuotsuse täitmiseks rakendatud abinõudele on kohtuotsus fondi juhatuse

valimiseks kreeditoride üldkoosoleku kokkukutsumise osas seniajani täitmata. Seega on võlgnike

trahvimine seaduslik ja põhjendatud.

7. AS Akke jt esitasid 31. detsembril 2004. a Tallinna Halduskohtule kaebused taotlusega kohustada

Eesti Vabariiki kompenseerima kaebajatele Riikliku VEB Fondi sertifikaadid kas riigi võlakirjade,

raha maksmise või muu õiglase hüvitise määramise kaudu. Õigusvastane on Eesti Vabariigi ja

asjakohaste halduskandjate tegevusetus, mille tõttu kaebajateni ei ole pika aja jooksul jõudnud

kompensatsiooni Riikliku VEB Fondi koondatud nõuete hüvitamiseks. Eesti Vabariik pidas kaebusi

põhjendamatuks. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega ei ole riik võtnud endale mingit kohustust

maksta hüvitist Vene Föderatsiooni külmutatud vara eest. Sertifikaadid ja neist tulenevad õigused on

õiglaseks ja kohaseks kompensatsiooniks kaebajate nõuete koondamise eest VEB Fondi.

Ringkonnakohus kohustas Eesti Vabariiki üheksa kuu jooksul otsustama Riiklikku VEB Fondi

sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimuse. Kohus leidis, et sekkudes avalik-õiguslike

meetmetega eraõiguslikkese suhetesse, võtab riik endale vastutuse eelnimetatud meetmete

proportsionaalsuse ja efektiivsuse eest. Riik ei vabane vastutusest üksnes seetõttu, et ta on loonud

Riikliku VEB Fondi, mille puhul on teada, et selle fondi vastu nõuete esitamine on tulemusteta.

Siinjuures osutab kohus Riigikogu eelarve- ja maksukomisjoni esindaja Heiki Kranichi 20. jaanuari

1993. a otsuse eelnõu menetlemisel antud selgitustele, et vahendite koondamine ühte fondi andis

"võimaluse mingil määral konkretiseerida jõupingutusi selles valdkonnas ja kahtlemata suurendab see

lootust raha Moskvast kätte saada". Samuti on Eesti Panga president Siim Kallas väitnud, et

vaatamata Valuutafondi eriarvamusele Eesti ei tunnista, et VEB on "täielik must auk" (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-04-469).

8. Riigikohtu liige I. Gräzin hääletas Riigikogu õiguskomisjonis 7. mail 2012. a toimunud

7- minutilise arutelu alusel koostatud komisjoni arvamuse vastu. Seisukoht, et kontode vabastamist

Venemaal pole "siiani õnnestunud saavutada" on eksitav, kuna vastavaid samme ei ole astutud, VEB

ei tunnusta VEB Fondi oma kliendina ega tema nõudeõigusi VEB vastu, samuti kui

läbirääkimispartnerit külmutatud kontosid puududavates küsimustes. See on ka juriidiliselt

ainuvõimalik käitumine, kuna kreeditori võlanõude ülekandmine tema nõusolekuta on juriidiliselt

kehtetu algusest peale ega saa omada mingeid juriidilisi tagajärgi. Gräzin lisas ühe huvipakkuva

detaili: UBB ja PEAP võlgade ülekandmine on küll võimalik islami õiguses (kaheksandal sajandil),

kuid ka siis peavad pooled lausuma pidulikult esimese suura, põlvitama ja silitama habet. Selle

tegemise kohta pole tunnistajaid leitud (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi toimik

asjas nr 3-4-1-4-12, I kd, tl 28).

9. Riigikohtu üldkogu 20. novembri 2012. a otsusest põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-4-

12 nähtuvalt koondati Riigikogu arvates nõuded VEB Fondi avalikes huvides riigi finantssüsteemi

jätkusuutlikku toimimise tagamiseks ja riigi sekkumine ei halvendanud nõudeõiguslike isikute

olukorda. Valitsus leidis, et fond sai Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega volituse klientide nimel

ja huvides külmutatud aktivad VEB-ilt tagasi nõuda. Eesti Panga seisukoha järgi ei sundvõõrandatud

Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega panga klientide nõudeid, need ei läinud üle VEB Fondile,

vaid fond sai pädevuse nõuda külmutatud raha VEB-lt tagasi. AS SEB Pank väitis, et Eesti

Vabariigile ega Eesti Pangale sertifikaatidest kohustusi ei tulenenud. Riigile tulenesid kohustused

sellest, et ta sundvõõrandas klientide nõuded pankade vastu.

10. Villu Zirnask väitab oma 2002. aastal ilmunud raamatus "15 aastat Eesti uut pangandust", et

pangad hoidsid rohkem kui poolt oma varadest raskes majandusolukorras ja poliitiliselt mitte eriti

sõbraliku riigi riiklikus pangas. Riigikontrolli 11. juuni 2014. a aruande järgi oli korrespondentkonto

lepingute kohaselt kahel pangal VEB-is neli kontot: mõlemal nn avatud ja suletud kontod (p 145).

Rahvusvaheliselt tunnustatud termini kohaselt mõistetakse tänapäeval ja mõisteti ka toona panga raha

ehk panga omavahendite all panga omakapitali, kasumit ja reserve. Pankade bilansside järgi seisuga

17. november 1992. a oli neil omakapitali kokku 54,4 miljonit krooni. Pankade "omavahenditena"

käsitas Eesti Pank Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse seletuskirjas raha, mille pangad olid välja

maksnud VEB-i kaudu arveldanud klientidele pärast pankade korrespondentkontode külmutamist

VEB-is (p-d 151–157).

Riigikontrolli peakontrolöri 18. märtsi 1996. a otsuse nr 30-13/64 järgi on Riigikogu otsus VEB

Fondi kohta täitmata. 1997. aasta oktoobri seisuga on VEB Fondi otsus ikka täitmata (Riigikontrolli

peakontrolöri 5. jaanuari 1998. a otsus nr 30-13/119). Riigikogu otsust ei olnudki võimalik täita, sest

pankade omavahendeid VEB-is külmutatud ei olnud. Seega selle raha, mille pangad olid välja

maksnud VEB-i kaudu arveldanud klientidele pärast VEB-s pankade korrespondentkontode

külmutamist, kättesaamise küsimus oli lahendatav üksnes läbirääkimiste teel.

11. Tarmo Soomere käsituses ei ole tõejärgne poliitika lihtsalt ulatuslik ja süstemaatiline valetamine,

vaid üheselt ümberlükatud argumentide rahumeeli (et mitte öelda kuritahtlik) edasi kasutamine (PM,

12. november 2016).

VEB annab juba 1991. aasta novembri algul maailma ajakirjandusele teada, et ta on pankroti lävel

(Rahva Hääl, 11. november 1992). Pärast PEAP ja UBB korrespondentkontodel pankade klientide

valuutavahendite külmutamist jätkavad aga pangad VEB-i kaudu arveldavatele klientidele

väljamaksete tegemist teiste hoiustajate ja võetud laenude arvel, kuni Eesti Panga nõukogu kehtestab

neile 17. novembri 1992. a otsusega makseraskuste tõttu moratooriumi.

Sellises olukorras kiidab Eesti Panga Nõukogu 18. detsembri 1992. a otsusega nr 2 põhimõtteliselt

heaks UBB ja PEAP ühendamise alates 18. jaanuarist 1993. a uueks juriidiliseks isikuks (p 2). Eesti

Panga presidenti volitati alates 18. jaanuarist 1993. a kuni 15. veebruarini 1993. a korraldama uuele

pangale üle läinud vastukülmutatud (VEB-i) kontode kokkuost kokkuleppehinnaga ning kehtestada

kokkuostu kord ja tingimused; realiseerima kokku ostetud nõudeõigused VEB-i vastu vastavalt

võimalustele (müük, krediidid, aktsiad jms). Vastukülmutatud (VEB) kontode valdajatele, kes

hiljemalt 15. veebruaril 1993. a ei ole müünud oma nõudeõigust Eesti Pangale, tuleb väljastada

kokkuleppehinnaga uue panga nimel tähtajatu volikiri nõude esitamiseks VEB–ile külmutatud

summa ulatuses.

Sama otsusega kohustatakse Eesti Panga presidenti esitama Eesti Vabariigi Prokuratuurile materjalid

panga kreeditoride varalisi huvisid kahjustanud UBB ja PEAP ametiisikute kohta (p 7).

12. Eesti Pank jätab osutatud Eesti Panga Nõukogu otsuse täitmata. Mis siis juhtus, et raha, mille

kättesaamiseks S. Kallase sõnade kohaselt on vaid üks võimalus – Venemaale sõda kuulutada (BNS,

18. november 1992) – muutus justkui imeväel jälle kättesaadavaks? See on kummaline, kuna NSV

Liidu Välismajanduspanga Eesti Vabariikliku Panga nõudeõigused Eesti Vabariigi ettevõtetele antud

valuutakrediidile jäid Eesti Panga ja NSVL Välispanga vahelise lepingu kohaselt VEB-ile

(Justiitsministeeriumi 6. detsembri 1993. a kiri nr 6-2/5-1/129). Kahtlusi kasvatab veelgi asjaolu, et

Eesti Panga nõukogu 18. detsembri 1992. a otsuses pankade külmutatud omavahendeid ei mainita.

Küll volitatakse Eesti Panga presidenti realiseerima pankade klientidelt kokku ostetud nõudeõigused

VEB-i vastu.

13. Urmas Kaju kirjutab oma raamatus "Eesti Pank: persoonid ja saladused", et tema pakkus VEB

Fondi avantüüri Siim Kallasele ja teistele otsustajatele välja, kuniks kriis möödub ja on võimalik

rahulikult leida võimalusi võlausaldajate õigustatud nõuete rahuldamiseks. Kaju väidab, et nii

serveeriti seda kuuldavasti ka tollasele peaministrile ja kõigile neile, kellest sõltus, et Riigikogus

võetaks vastu kiire otsus Riikliku VEB Fondi moodustamise kohta. Milles avantüür seisnes?

Venemaa Keskpank teavitas 1992. a detsembris Eesti Panka Vene Föderatsiooni presidendi ukaasist

VEB-i võlgade kustutamisest füüsiliste ja Venemaa juriidiliste isikute ees (Vene Föderatsiooni

Keskpanga 29. detsembri 1992. a kiri nr 19-7-007/3023). Vene Föderatsioon tunnustas üksikisikute ja

Venemaa juriidiliste isikute nõudeid VEB vastu, lubades need täita. Sellega oli loodud võimalus

müüa nõuded VEB-i vastu mõnele Venemaa residendist juriidilisele isikule. Et Eesti pankadel nõuded

VEB-i vastu puudusid, siis tuli need pankade klientidelt ärastada.

Nii kinnitabki Eesti Panga presidendi kohusetäitja V. Kraft 5. aprillil 1995. a vastuses oma allkirjaga

9. veebruaril 1995. a Eesti Panka saabunud VEB-i kirjale Vene Föderatsiooni residentidest juriidiliste

isikute külmutatud valuutavahendite jäägi suuruse kohta, et TSL Internationali külmutatud

valuutavahendite jääk on 32 327 675 USA dollarit (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi toimik asjas nr 3-4-1-4-12, I kd, tl 155).

Selle toiminguga kandis Eesti Pank sisuliselt Eesti pankade klientide võlanõuded VEB-i vastu üle

TSL Internationalile. Eesti Pank ja valitsus realiseerisid Eesti Panga kinnituse, Vene Föderatsiooni

Rahandusministeeriumi nõusoleku ja PEP-i maksekorralduste alusel TSL Internationali

kaudu 1997. ja 1998. aastal pankade klientide nõuded VEB-i vastu Eesti Panga 5. aprilli 1995. a

kirjas märgitud summas.

14. Ka Vene Föderatsiooni Rahandusministeerium ja VEB said aru, et Eesti pankade kliendid on oma

nõuded müünud (loovutanud) TSL Internationalile. Seda seisukohta toetab asjaolu, et VEB loovutas

20. veebruari 1989. a laenulepingust ja selle 31. jaanuari 1991. a täiendusest tuleneva nõude AS-

i Kunda Tehased vastu 2. augustil 1999. a sõlmitud ja 15. augustil 1999. a täiendatud lepinguga

Cleider Projects Limited-ile. Kassatsioonkaebuses leidis AS Kunda Tehased, et Riigikogu

20. jaanuari 1993. a otsus tunnustab VEB Fondi sertifikaate ja saldokinnitusi VEB-i vastu olevat

nõudeõigust tõendavate dokumentidena. Rahaliste nõuete tasaarvestamiseks piisab ka kohtulikust

vastuväitest: kostja nõue VEB-i vastu on tunduvalt suurem kui VEB-i nõue kostja vastu

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02). Tegelikult

aga kostjal enam nõuet VEB-i vastu ei olnud.

15. Niisiis võime tõdeda, et VEB Fondi ülesandeks oli blokeerida Eesti Panga klientide

valuutakontode käsutusõigus ja luua illusioon pankade nõuetest, hiljem valitsuse ja Eesti Panga

nõudetest VEB-i vastu. Selle ülesande VEB Fond täitis. Tõsi küll, tehti ka mõningaid erandeid. Nii

nt loovutab AS Eesti Merelaevandus 7. aprilli 1998. a nõude loovutamise lepinguga oma 7 047 881

USA dollari suuruse nõude VEB vastu AS-ile Eesti Ühispank. Lepingus märgitakse, et omandatud

nõudeõigus on täitmisele pööratav üksnes endise VEB-i või tema õigusjärglase vastu (Eesti Panga

auditi lisa 1/nr 22).

16. Tollase Eesti Panga hoiakut seaduslikkuse kohta iseloomustab hästi nt Riigikohtu 29. oktoobri

1999. a erimäärusega kriminaalasjas nr 3-1-1-71-99 tuvastatu: "Eesti Pank ei ole nõuetekohaselt

täitnud järelevalvefunktsiooni Põhja-Eesti Panga suhtes, on mahitanud viimase ebaseaduslikku

tegevust 2. novembri 1993. a alusetu rahaülekande puhul ega ole järginud 18. juunil 1993. a

kinnitatud Eesti Panga seaduse § 22 lg 3 nõuet teatada 1 kuu jooksul kirjalikult õiguskaitseorganitele

õigusrikkumistest, millel võivad olla kuriteo tunnused. See on ka üheks põhjuseks, miks kriminaalasi

algatati eelnimetatud tegude toimepanemisest üle kolme aasta hiljem ning käesoleval ajal pole seoses

aegumisega enam võimalik läbi viia täiendavat eeluurimist, selgitamaks rea isikute võimalikku

vastutust."

Nõnda siis läkski täide Justiitsministeeriumi juures põhiseadusest otseselt tulenevate seaduste

eelnõude läbivaatamiseks moodustatud eksperdigrupi eksperdiarvamuses "Riigikogu liikme Uno

Mereste esitatud Eesti Panga seaduse eelnõu kohta" ennustatu, et eelnõu seab Eesti Panga kõrgemale

ülejäänud seadustest ja isegi põhiseadusest, pank on seatud kõrgemale ka kohtuvõimust, millega on

anastatud suures ulatuses põhiseaduse järgi ainult kohtule kuuluvat võimu (U. Mereste. Riigikogu ja

Eesti Panga aastad).

17. VEB Fondi asjaosaliste vastutuse küsimuses nõustun Mati Hindiga: puhtamaks saab ajalugu alles

siis, kui midagi pole enam vaja varjata, kõik kahetsusväärne on üles tunnistatud, avalikuks saanud,

andeks palutud ja andeks saadud (Sirp, 26. august 2016).

Jaak Luik