3-3-2-1-16 · Riigikohus

Riigikohtunik Priit Pikamäe eriarvamus Riigikohtu üldkogu 30. juuni 2017. a otsuse kohta

kohtuasjas nr 3-3-2-1-16. Eriarvamusega on ühinenud riigikohtunikud Peeter Jerofejev, Lea

Kivi, Indrek Koolmeister, Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu.

1. Toetades Riigikohtu üldkogu 30. juuni 2017. a kohtuotsust osas, milles R. Kalda teistmisavaldus

jäeti läbi vaatamata põhiseaduslikkuse järelevalve asja puudutavas osas, jäime selle kohtuasja

arutamisel eriarvamusele, leides, et R. Kalda teistmisavaldus oleks tulnud jätta täielikult rahuldamata

järgmistel põhjustel.

2. On tõsi, et HKMS § 240 lg 2 p 8 sisaldab sarnaselt muude menetlusseadustikega alust

kohtulahendi teistmiseks olukorras, kus kohtuasjas tehtud kohtulahendi peale Euroopa Inimõiguste

Kohtule esitatud individuaalkaebus on rahuldatud konventsiooni või selle protokollide rikkumise

tõttu. Tähelepanuta ei saa siiski jätta, et seadusandja pole teadlikult kõnealust teistmisalust sätestanud

automaatsena, st alati kui Euroopa Inimõiguste Kohus on mõnes asjas tuvastanud

konventsiooninõuete rikkumise, vaid seadnud teistmisele rea eeldusi. Nii tuleb ka HKMS § 240 lg 2

p 8 kohaselt teistmine ette võtta vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei

ole võimalik mõistlikult kõrvaldada või sellega tekitatud kahju muul viisil hüvitada kui teistmise

kaudu. Seadusandja selline ettevaatlikkus vaadeldava teistmisaluse sõnastamisel on arusaadav, sest

erinevalt mõnest muust teistmisalusest, mis juba olemuselt seab kohtulahendi legitiimsuse kahtluse

alla (nt HKMS § 240 lg 2 p 5: kohtuniku või menetlusosalise või tema esindaja kuritegu, mille ta on

toime pannud teistetavat kohtuasja arutades), vajab kohtuasja teistmine Euroopa Inimõiguste Kohtu

lahendist tulenevatel põhjustel iga kord hindamist. Üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtu tauniv

hinnang ei saa olla riigisisese menetluse taasavamise aluseks juba puhtpraktilistel põhjustel. Seega

oleks üldkogu enamus pidanud ka põhjendama, mil viisil mõjutas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus

asja otsustamist ja miks ei ole tuvastatud rikkumist võimalik teistel viisidel kõrvaldada. Paraku

lahendist neile küsimustele, mis iseenesest moodustavad HKMS § 240 lg 2 p-s 8 sätestatud

normikoosseisu tunnused, vastust ei leia. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et Euroopa Inimõiguste

Kohus luges ise 19. jaanuari 2016. a otsuses kaebaja konventsiooniga tagatud õiguste rikkumise

õiglaseks hüvituseks rikkumise kui sellise tuvastamise.

3. Vastupidiselt üldkogu enamuse seisukohale oleme seda meelt, et kui siiski pidada oluliseks, et

pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. jaanuari 2016. a otsust oleks R. Kaldale tagatud juurdepääs

parlamendi ja õiguskantsleri veebilehtedele, siis oleks seda saanud lahendada ka teisiti. Üldkogu

enamus on rajanud praeguse lahendi suuresti väitele, et R. Kalda õiguste rikkumine on jätkuv, ja

seetõttu tuleb menetlus selles asjas uuesti avada. Oleme seisukohal, et taoline väide pole põhjendatud.

On küll õige, et ka tänasel päeval ei ole kinnipeetavatel, sealhulgas R. Kaldal võimalik pääseda ligi

parlamendi ja õiguskantsleri veebilehtedele. Samas ei tulene nendele veebilehtedele

juurdepääsupiirang mitte Riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2009. a otsusest ja sellele eelnenud

kohtulahenditest, vaid asjaolust, et poolteist aastat pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohast

lahendit kehtib VangS § 311 ikka veel vastuvõtmisjärgses sõnastuses ehk muutmata kujul. Seega pole

kinnipeetavate teatud veebilehtede kasutuse takistuseks mitte teistetavad kohtulahendid, vaid

Riigikogu kehtestatud seadus. Teisalt on mõistetamatu soov näha R. Kalda olukorras tema õiguste

jätkuvat rikkumist. Üldkogu enamus näib lähtuvat arusaamast, et R. Kalda õiguste rikkumine – nii

nagu seda tagantjärele tuvastas Euroopa Inimõiguste Kohus 19. jaanuari 2016. a otsusega – algas

18. septembrist 2007, mil ta esimest korda esitas Tartu Vanglale taotluse lubada talle ligipääs kolmele

veebilehele, ning kestab tänaseni. Taoline lähenemine on põhjendamatu juba ainuüksi põhjusel, et

infotehnoloogia (sh arvuti- ja veebikasutus) on äärmiselt kiiresti arenev valdkond. Internetikasutus,

sealhulgas selle turvalisuse tagamine aastal 2017 ei ole kuidagi võrreldav selles vallas aastal 2007

valitsenud olukorraga, millel rajanesid eelnevad kohtulahendid. Seega pole ühtegi takistust, miks ei

oleks R. Kalda võinud oma eesmärki saavutada vanglale uue asjakohase taotluse esitamisega.

Muutunud olustikku arvestades on väär pidada uue taotluse läbivaatamise takistuseks neid

kohtulahendeid, mis tehti tema eelmise taotluse lahendamise käigus. Uut taotlust esitades oleks

kinnipeetav saanud taotleda vanglasisese veebikasutuse uuesti hindamist, sealhulgas uut kehtiva

vangistusõiguse tõlgendust, mis oleks kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Niisiis on

kaebaja käsutuses sobivad õiguskaitsevahendid ja tema suhtes tehtud varasemate kohtulahendite

teistmiseks puudub alus.

4. Praeguse kohtuasja üleselt ei saa aga jätta märkimata, et kuni seadusandja ei ole viinud

VangS § 311 eeskirju vastavusse Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt Eesti suhtes 19. jaanuaril 2016

tehtud otsuse järelmitega, on kohtusüsteemi võimalused riigisisese õiguse ja konventsiooni kooskõla

tagamisel piiratud. Üldkogu enamuse seisukohta kajastava kohtulahendi ridade vahelt näib kumavat

arusaam, nagu oleks konventsiooni nõuete täitmine ainuüksi kohtute ülesanne. Arvestamata on

jäetud, et konventsiooni osalisteks on siiski riigid ning konventsiooni nõuete täitmine on kõigi

riigivõimuharude ülesanne, Eestis esmajoones parlamendi kohustus. Kuni Riigikogu ei ole Euroopa

Inimõiguste Kohtu 19. jaanuari 2016. a otsust täitmiseks võtnud, tuleb halduskohtul ka teistetud

kohtuasja uuesti arutades madalama õiguse kohaldamisprioriteedi tõttu juhinduda esmalt VangS § 311

nõuetest. Tegemist on sättega, mille põhiseaduspärasust on Riigikohtu üldkogu juba hinnanud ja

tunnistanud selle oma 7. detsembri 2009. a kohtuotsusega põhiseadusega kooskõlas olevaks.

Seadusesätte vastuolu konventsiooniga ei tähenda selle vastuolu ka põhiseadusega. Nimetatud

seisukohta jagab ka üldkogu enamus, sest kõnealuse kohtuotsusega jäeti muutmata üldkogu

7. detsembri 2009. a otsuse põhjendused VangS § 311 põhiseaduspärasuse kohta ja jäeti esitatud

teistmisavaldus läbi vaatamata põhiseaduslikkuse järelevalve asja puudutavas osas. Kuigi saab üksnes

nõustuda kohtuotsuse selgitustega, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei näe

põhjendatult ette selles menetluskorras tehtud kohtulahendite teistmist, tähendabki see ühtlasi, et

halduskohtul tuleb sarnaselt asja esmakordse arutamisega pöörduda esmalt VangS § 311 poole, mis

praegu ei luba kinnipeetavatel kasutada internetti, välja arvatud õigusaktide ametlikud andmebaasid

ja kohtulahendite register. Lisaks sätte põhiseaduspärasuse uuesti hindamisele soovitas üldkogu

enamus kohtuotsuse p-s 24 alternatiivse lahendusena konventsiooni otsekohaldamist. Sellist

lahendust ei saa aga toetada olukorras, kus riigisisese õiguse norm ühemõtteliselt ei võimalda

tõlgendamise kaudu teistsuguse lahenduseni jõudmist. Suunata õiguse rakendajaid kõrvale heitma

riigisisest õigusnormi ja kohaldama selle asemel otse konventsiooni, tähendab õigusselgusetuse

külvamist ja õiguskindluse vähendamist, sest nii pole võimalik õigust kohaldades enam juhinduda

kehtivast õigusest. Seda enam, et üldkogu pole otsuses andnud ühtki suunist, millal tuleb

haldusorganitel ja kohtutel edaspidigi riigisisene õigus kohaldamata jätta, võttes selle asemel vaidluse

lahendamise vahetuks aluseks konventsiooni ja selle rakenduspraktika. Viimase märkimisväärselt

suurt mahtu silmas pidades pole mingit põhjust eeldada, et olukord, kus Eesti riigisisene õigus

lahkneb konventsiooni rakenduspraktikast, piirdub üksnes praeguse kohtuasjaga. Eeltoodut silmas

pidades oleme seisukohal, et õiguskorra ühtsuse tagamiseks on vältimatult vajalik, et nimelt

seadusandja viiks kiiremas korras VangS § 311 nõuded kooskõlla Euroopa Inimõiguste Kohtu

19. jaanuari 2016. a kohtuotsusega. Just see saab olla kõnealuse kohtulahendi riigisiseseks järelmiks,

mitte aga 2007. a-l käivitatud halduskohtumenetluse uuendamine.

Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik,

Tambet Tampuu