3-3-2-1-16 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu konkureeriv arvamus Riigikohtu üldkogu 30. juuni 2017. a otsuse

kohta haldusasjas nr 3-3-2-1-16.

1. Olen nõus üldkogu otsuse resolutsiooni punktidega 1, 2 ja 4 ning enamiku põhjendustega.

2. Üldkogu enamus lähtus teistmisavalduse lahendamisel vaid vajadusest täita Euroopa Inimõiguste

Kohtu 19. jaanuari 2016. a otsust Romeo Kalda kohta ja jättis kõrvale küsimuse, kas

vangistusseaduse (VangS) § 311 on või ei ole kooskõlas põhiseaduse § 44 lg-ga 1. Praegu teistetud

haldusasjas nr 3-3-1-5-09 asus üldkogu 7. detsembril 2009 tehtud kohtuotsuse põhjendavas osas

seisukohale, et VangS §-s 311 sätestatud piirang, mille kohaselt kinnipeetavad ei saa kasutada

veebilehekülgi www.riigikogu.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.coe.ee, on põhiseadusega kooskõlas.

3. Möönan, et praegust asja on võimalik lahendada ka nii kitsalt, nagu seda tegi üldkogu enamus.

Iseenesest oli praeguses asjas võimalik jätta võtmata seisukoht VangS § 311 põhiseaduspärasuse

kohta ja lähtuda kitsalt sellest, et lahendatakse teistmisavaldust, mis on esitatud

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 240 lg 2 p 8 alusel pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste

Kohus rahuldas 19. jaanuaril 2016 R. Kalda individuaalkaebuse ning tuvastas Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 10 rikkumise.

Kuid minu arvates ei ole selline kitsas lähenemine käesoleva eriarvamuse punktis 5 esitatut arvesse

võttes mõistlik.

4. Ma ei nõustu ka põhjendusega, millele tuginedes jättis üldkogu praeguses otsuses käsitlemata selle,

kas asjas nr 3-3-1-5-09 Riigikohtu üldkogus vaidluse all olnud VangS § 311 on või ei ole

põhiseadusega kooskõlas.

Üldkogu jättis praeguse otsuse resolutsiooni punktiga 3 teistmisavalduse läbi vaatamata

põhiseaduslikkuse järelevalve asja puudutavas osas. Üldkogu põhjendas oma seisukohta otsuse

punktis 14 sellega, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (PSJKS) ei näe ette

võimalust teista põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud jõustunud kohtulahendeid.

Üldkogu viitas oma seisukoha põhjendamisel põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. novembri

2014. a otsusele kohtuasjas nr 3-4-1-32-14.

Nõustun sellega, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta kohtulahendi

teistmise võimalust. Arvan, et praegune asi ei ole analoogiline asjaga nr 3-4-1-4-12, mida sooviti

teista asjas nr 3-4-1-32-14. Asjas nr 3-4-1-4-12 tegi üldkogu kohtuotsuse resolutsioonis otsustuse,

mis on sätestatud PSJKS § 24 lg-s 1.

Kohtuasi nr 3-3-1-5-09, milles tehtud otsust praegu teisteti, ei ole minu arvates põhiseaduslikkuse

järelevalve asi. Arvan, et tegemist on haldusasjaga.

Üldkogu oli asjas nr 3-3-1-5-09 PSJKS § 14 lg 3 alusel küll "ühe jalaga" põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluses ja "teise jalaga" halduskohtumenetluses. Kuid üldkogu ei lahendanud

2009. aasta kohtuotsuse resolutsioonis põhiseaduslikkuse järelevalve asja, sest ei teinud kohtuotsuse

resolutsioonis ühtegi PSJKS § 15 lg-s 1 ettenähtud otsustust. Üldkogu võttis 2009. aasta otsuse

resolutsioonis üksnes seisukoha haldusasjas esitatud kahe kassatsioonkaebuse ning halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsuste kohta, tuginedes oma otsuse resolutsiooni tehes küll otsuse põhjendavas osas

võetud seisukohale, et VangS § 311 on kooskõlas põhiseadusega.

Minu jaoks on otsustav just see, et üldkogu ei teinud 2009. aasta kohtuotsuse resolutsiooni

PSJKS § 15 alusel ega lahendatud selle otsuse resolutsioonis ühtki PSJKS §-s 15 nimetatud

küsimust. Olukorras, kus üldkogu aastal 2009 pidas vaidlusalust sätet põhiseaduspäraseks, ei

saanudki ta teha sama kohtuotsuse resolutsiooni PSJKS § 15 lg 1 p 2 alusel, sest kohtuotsuse

põhjendavat osa arvesse võttes polnud sätet, mida saanuks tunnistada põhiseaduse vastaseks. Polnud

ka taotlust, mida saanuks PSJKS § 15 lg 1 p 6 alusel jätta kohtuotsuse resolutsiooniga rahuldamata.

Oli vaid Riigikohtu halduskolleegiumi määrus, mille resolutsiooniga määrati "[a]nda asi

läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule".

Arvan, et kohtulahendi teistmine saab seonduda kohtulahendi resolutsiooniga selgelt lahendatud

küsimusega. Ei ole ju teistmisavalduse rahuldamine mõeldav ilma kohtuotsuse resolutsiooni

tühistamata või muutmata ning teistmisavalduse rahuldamata jätmine ilma kohtuotsuse resolutsiooni

jõusse jätmata.

Kuna 2009. aasta kohtuotsuse resolutsioonis ei võtnud üldkogu PSJKS § 15 lg 1 alusel ühtegi

seisukohta, ei näe ma menetlusseadustikes takistusi asuda R. Kalda teistmisavalduse lahendamisel

õigustloova akti põhiseaduspärasuse küsimuses teistsugusele seisukohale, kui samas küsimuses oli

asutud teistetava kohtuotsuse põhjendavas osas.

Arvan, et asi nr 3-3-1-5-09 oli üksnes haldusasi, sest 2009. aasta otsuse resolutsioon tugines

ilmselgelt üksnes HKMS § 230 lg 5 p-le 3 ning lahendas üksnes selles sättes nimetatud küsimust.

Nendel põhjendustel arvan ka seda, et üldkogu praeguse otsuse resolutsiooni punkti 3 järele puudus

vajadus. Teistmisasjas ei ole avaldaja seonduvalt põhiseadusega esitatud taotlust, mille rahuldamata

jätmise kohta tulnuks võtta seisukoht kohtuotsuse resolutsioonis. Väide, et VangS § 311 on vastuolus

põhiseadusega, on avaldaja õiguslik põhjendus, millele tulnuks vastata kohtuotsuse põhjendavas osas.

5. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis 19. jaanuari 2016. a otsuse punktis 45, et riivatud on EIÕK

artikliga 10 kaitstud teabe saamise õigust. Otsuse punktis 53 leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et

rikkumine seisneb selles, et Eesti kohtud ei ole analüüsinud detailselt turvariske, mis väidetavalt

tulenevad kõnealustele veebilehtedele juurdepääsu andmisest ning Riigikohus ja Eesti riik ei ole

suutnud veenvalt näidata, et kaebajale kolmele veebilehele juurdepääsu võimaldamine oleks

tähendanud märkimisväärseid lisakulutusi.

Kui halduskohus leiab pärast üldkogu praegust otsust asja uuel läbivaatamisel, et veebilehtedele

www.riigikogu.ee ja www.oiguskantsler.ee juurdepääsul turvariske ei ole või et turvariskide

kõrvaldamiseks ei tule teha märkimisväärseid kulutusi, siis kujuneb minu arvates ebanormaalne ja

vastuoluline olukord. Ühelt poolt on vaidlusalustele veebilehekülgedele juurdepääsu välistav

VangS § 311 asjas nr 3-3-1-5-09 tehtud otsuse põhjendava osa järgi põhiseaduspärane sellepärast, et

üldkogu selle otsuse kohaselt on sekkumine põhiseaduse § 44 lg-ga 1 kaitstud kaebaja õigusesse

väheintensiivne ning nendele veebilehekülgedele juurdepääsu võimaldamisega kaasnevad turvariskid,

mille maandamiseks on vaja teha lisakulutusi. Teisalt on asja uuesti läbi vaadanud Eesti kohus

käesoleva punkti esimeses lauses esitatud järeldusele jõudmiseks paratamatult lähtunud sellest, et

rikutud on EIÕK artiklit 10. Seejuures on põhiseaduse § 44 lg 1 ja konventsiooni artikli 10 kaitseala

vaadeldavas küsimuses kattuv.

6. Arvan, nagu arvasin koos kolleegidega ka asjas nr 3-3-1-5-09 esitatud eriarvamuses, et

VangS § 311 ei ole kooskõlas põhiseaduse § 44 lg-ga 1. Oleksin praeguses asjas kohtuotsuse

resolutsiooniga tunnistanud VangS § 311 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see säte

imperatiivselt välistab juurdepääsu lehekülgedele www.riigikogu.ee ja www.oiguskantsler.ee.

Seejuures saanuks sätte kehtetuks tunnistada selliselt, et kinnipeetavad saaksid juurdepääsu nendele

veebilehekülgedele üksnes osaliselt.

7. Ehkki möönan, et üldkogul oli õiguslik võimalus saata asi halduskohtule uueks otsustamiseks,

oleksin siiski rahuldanud teistmisavalduse ja halduskohtule esitatud kaebuse osaliselt, pannes

vastustajatele, mitte aga halduskohtule kohustuse uuesti lahendada R. Kalda taotlus ning hinnata

seejuures turvariske ja nende ületamise võimalusi ja kulukust. Selline lahendus oleks pannud

vastustajatele kaalutlusõiguse kohustuse ja välistanuks võimaluse avada nende veebilehekülgede osas

teistes kohtuasjades uuesti põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus.

Jüri Põld