3-3-1-9-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-9-17

Otsuse kuupäev

27. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Koolmeister, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld

Kohtuasi

K. B. kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja K. B., esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol

Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2016. a otsus haldusasjas

nr 3-14-50613

Menetluse alus Riigikohtus

K. B. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada haldusasjas nr 3-14-50613 Tartu Halduskohtu 5. juuni 2015. a otsuse resolutsiooni

p 1 ja Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2016. a otsuse resolutsiooni punktid 2, 3 ja 4.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt

K. B. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitiseks 200 eurot.

4. Määrata riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks ringkonnakohtus 259 eurot ja 20 senti (sh

käibemaks 43 eurot ja 20 senti) ning Riigikohtus 259 eurot ja 20 senti (sh käibemaks 43 eurot ja

20 senti).

5. Mõista Tallinna Vanglalt K. B. kasuks välja menetluskulu 6 eurot ning riigituludesse 898

eurot ja 56 senti.

6. Tagastada kautsjon.

7. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi initsiaalidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vahistatu K. B. esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles hüvitist 500 eurot,

kuna teda ei viidud saatjate puudumise tõttu 2. mail 2013 ja 16. mail 2013 arsti vastuvõtule, mille tõttu

pidi ta kannatama kõhuvalu. Tallinna Vangla jättis 17. oktoobri 2013. a otsusega kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata.

2. Harju Maakohus andis 26. novembri 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-49937 K. B.-le riigi

õigusabi ning Eesti Advokatuur määras talle advokaadiks vandeadvokaat Veljo Viiloli.

3. K. B. esitas Harju Maakohtule hagiavalduse Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks. Harju

Maakohus keeldus 11. märtsi 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-7016 hagiavaldust menetlusse

võtmast, leides, et väidetav kahju on tekkinud avalik-õiguslikus suhtes, sest arst pole keeldunud

K. B.-le abi osutamast. 7. aprillil 2014 jättis Tallinna Ringkonnakohus rahuldamata K. B. määrus-

kaebuse Harju Maakohtu 11. märtsi 2014. a määruse peale.

4. K. B. esitas 24. aprillil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks, nõudes hüvitist 500 eurot. Kaebuse kohaselt oli ta nii 2. kui ka 16. maiks 2013

registreeritud arsti vastuvõtule kaksteistsõrmiksoole haavandi ja tugevate maovalude pärast, kuid

vangla saatjate puudumise tõttu teda vastuvõtule ei viidud. Arsti juurde pääses ta alles 4. juulil 2013,

misjärel määrati talle ka ravimid. Seega pidi ta kuni eelnimetatud ajani kannatama ülemäärast valu.

5. Tartu Halduskohus jättis 5. juuni 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning

määras riigi õigusabi tasuks maa- ja ringkonnakohtus ning halduskohtus kokku 1728 eurot

(resolutsiooni p 2). Halduskohus leidis, et vastustaja tegevus kaebaja arsti juurde viimata jätmisel oli

õigusvastane, kuid mittevaralise kahju tekkimine pole piisavalt tõendatud.

6. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada

halduskohtu otsuse osas, millega jäeti apellandi nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.

Apellant palus teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista vastustajalt apellandi kasuks välja

hüvitis 500 eurot.

7. Tartu Ringkonnakohus kuulutas 20. oktoobri 2016. a otsusega menetluse osaliselt kinniseks

(resolutsiooni p 1), rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks Tallinna Vangla

2. ja 16. mai 2013. a toimingud, millega vangla jättis kaebajale perearsti vastuvõtule pääsemise

võimaldamata (resolutsiooni p 2). Ühtlasi tühistas ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni

punkti 2, millega määrati kindlaks riigi õigusabi tasu, ning määras riigi õigusabi tasuks halduskohtus

ja ringkonnakohtus osutatud riigi õigusabi eest 1080 eurot (resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus mõistis

menetluskuludena Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 7 eurot ja 50 senti ning riigituludesse 540

eurot (resolutsiooni p 4). Ringkonnakohtu hinnangul on juba valu kannatamisega kauem, kui see on

vajalik arstiabi saamiseks, kaebajale kahju tekitatud. Samas ei saanud valu kaebaja tegevust hinnates

olla nii väljakannatamatu, et talle oleks tekkinud rahas hüvitatav kahju. Riigi õigusabi tasu kohta

märkis ringkonnakohus, et tsiviilkohtumenetlusega seotud kulud on ebavajalikud ning halduskohtus

olid vajalikud ja põhjendatud kulud 820 eurot ja 80 senti, millele lisandub ringkonnakohtus 259 eurot

ja 20 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses haldus- ja ringkonnakohtu otsused tühistada osas, milles

kaebaja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata. Samuti palub kaebaja tühistada

ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati halduskohtu otsus riigi õigusabi tasu määramise kohta

ning jäeti rahuldamata ringkonnakohtule 1. septembril 2016. a-l esitatud riigi õigusabi tasu taotlus.

Kassaatori seisukohad on järgmised.

8.1. Kaebaja kannatas kõhuvalu tõttu juba enne 2. maiks 2013 määratud arsti vastuvõtuaega ning

vastustaja oli sellest teadlik. Sel päeval visiidi ärajäämine ilmestab vastustaja pahatahtlikkust ja

tegevusetuse pikaajalisust, mitte õigusvastase tegevusetuse algust. Kaebajal puudus võimalus vabalt

end ravida ning ta ei saa tõendada mittevaralise kahju tekkimist. Kaebaja nõutud hüvitise õigsust tuleb

eeldada, kuna vastustaja pole tõendanud, et mittevaralist kahju ei tekkinud. Vastustaja ega

ringkonnakohus pole esile toonud käitumisalternatiivi, mida järgides oleks võinud saavutada kiirema

arstiabi või millega hiljem tõendada tekkinud mittevaralist kahju. Vastustaja põhjustas tahtlikult või

raskest hooletusest nelja kuu pikkuse lünga kaebaja haiguse ravimisel ja valude leevendamisel. Sellega

kahjustati nii kaebaja tervist kui ka alandati tema väärikust.

8.2. Ringkonnakohtul puudus õiguslik alus halduskohtu otsusega määratud riigi õigusabi tasu

vähendamiseks ning selle vajalikkuse ja põhjendatuse ümberhindamiseks. Halduskohus oli riigi

õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lõike 7 alusel tasu ja kulude vajalikkust ja põhjendatust hinnanud ning

ringkonnakohtul pole võimalik seda muuta. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lõike 1

järgi kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioon-

kaebusega vaidlustatud ulatuses. Riigi õigusabi tasu peale ei ole apellatsioonkaebust esitatud.

9. Vastustaja palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja märgib, et ei ole

oma tegevusetuse õigusvastasusele vastu vaielnud, kuid ei pea seda pahatahtlikuks. Ehkki kaebaja arsti

vastuvõtule ei saanud, on talle võimaldatud valuvaigistit.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Esmalt võtab kolleegium seisukoha, kas kaebajale tuleb välja mõista rahaline hüvitis (I), seejärel

kontrollib, kas riigi õigusabi tasu ja kulusid puudutavas osas on halduskohtu otsus tühistatud õigesti

(II) ning viimaks lahendab kassatsioonkaebuse ja jaotab menetluskulud (III).

I

11. Kohtud on tuvastanud järgmised faktilised asjaolud. Kaebajal diagnoositi enne praeguses haldus-

asjas vaidlusalust ajavahemikku mao-söögitoru tagasivooluhaigus ja kaksteistsõrmiksoole haavand.

Kõhuvalu pärast määrati nii 2. kui ka 16. maiks 2013 kaebajale perearsti vastuvõtt Tallinna Vanglas,

kuid teda ei viidud kummalgi korral arsti vastuvõtule, kuna vanglal polnud piisavalt saatjaid. Arsti

vastuvõtule pääses kaebaja 4. juulil 2013, mil talle määrati retseptiravim Omep. Vahepealsel ajal oli

kaebajal võimalik küsida vanglaametnike käest käsimüügiravimeid. Kaebajat ei teavitatud talle

määratud arstiaegadest ning asjaolust, et ta oli registreeritud arsti vastuvõtule ka enne 4. juulit 2013,

sai ta teada alles 23. juuli 2013. a Tallinna Vangla vastusest taotlusele.

12. Pooled ei heida kohtutele ette, et nende asjaolude tuvastamisel oleks rikutud menetlusnorme.

Järelikult saab kolleegium eeltoodud asjaoludest lähtuda. Samuti pole vaidlustatud ringkonnakohtu

seisukohta, et kaebaja 2. ja 16. mail 2013 arsti juurde viimata jätmine oli õigusvastane ning sellega

alandati kaebaja väärikust ning kahjustati tema tervist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõike 1

mõttes. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes üksnes selle üle, kas tekitatud kahju hüvitamiseks piisab

õigusvastasuse tuvastamisest või tuleb tekitatud kahju hüvitada rahas.

13. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja

piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste

riivete korral (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Siiski on kolleegium RVastS § 9 lõiget 1

kohaldades pidanud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigus-

vastasuse tuvastamisega (vt määrus asjas nr 3-3-1-43-11, p 18 koos seal viidatud kohtupraktikaga).

Kolleegium on leidnud, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus,

eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (3-3-1-10-14, p 12.2). RVastS § 9 lõike 2 kohaselt

hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü

vormi ja raskust.

14. Kaebaja õiguste rikkumise raskust hinnates saab arvesse võtta ajavahemiku 2. maist 2013 kuni

4. juulini 2013. Kuigi kaebaja väide, et tema kõhuvalud algasid märtsis, on usutav, sest vastasel juhul

poleks tal olnud tarvidust arsti poole pöörduda, ei ole asjas tuvastatud, et vangla oleks viivitanud teabe

edastamisega meditsiiniosakonnale. Seega saab vangla tegevusetusest avalik-õiguslikus suhtes kõnelda

alates 2. maist 2013, mil kaebajat ei viidud tervishoiuteenuse osutamise käigus määratud arsti

vastuvõtule. 4. juulil 2013 pääses kaebaja lõpuks arsti vastuvõtule ning talle määrati retseptiravim,

misjärel kaebaja sõnul vaevused kadusid.

15. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebajale ei saa ette heita esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamata jätmist, kuna arsti juurde viimata jätmist polnud võimalik tagantjärele kõrvaldada ning

vangla ei reageerinud ka kaebaja 4. juuni 2013. a pöördumisele, milles ta teatas, et pole juba kaks kuud

perearsti juurde pääsenud. Asjas ei ole määrava tähtsusega ka küsimus, kas kaebajale enne arsti

vastuvõttu pakutud käsimüügiravimid olid tema seisundit arvestades asjakohased või mitte, sest arsti

vastuvõtul määrati talle efektiivne retseptiravim. Pole põhjust arvata, et kui kaebaja oleks pääsenud

arsti vastuvõtule 4. juuli 2013 asemel 2. mail 2013, ei oleks talle seda määratud.

16. Arvestades, et kaebaja ei pääsenud vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu arsti vastuvõtule enam

kui kahe kuu vältel ning teda ei toimetatud kahele järjestikusele vastuvõtule, tuleb süü vormiks pidada

rasket hooletust. Mitte igasugune arsti vastuvõtule viimata jätmine ei tekita niivõrd intensiivseid

kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas. Praegusel juhul on aga tuvastatud, et arsti juurde viimata

jätmise tõttu jäi kaebajal saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu kõhuvalude käes kannatama.

Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud mõista kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 200

eurot.

II

17. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 2, millega määrati riigi õigusabi

tasuks Harju Maakohtus, Tallinna Ringkonnakohtus ja halduskohtus osutatud riigi õigusabi eest 1728

eurot. Ringkonnakohus vähendas seda tasu 820 euro ja 80 sendini. Halduskohtus kindlaksmääratud

riigi õigusabi tasu ja kulude muutmisel tugines ringkonnakohus HKMS § 109 lõikele 4. Kolleegium on

selgitanud, et HKMS § 109 lõike 4 alusel menetluskulude jaotuse muutmine on kõrgema kohtu

seadusest tulenev ülesanne, sõltumata sellest, kas menetluskulude jaotust on vaidlustatud või mitte

(otsus asjas nr 3-3-1-42-16, p 16). Menetluskulude jaotust on vaja muuta sellepärast, et HKMS § 108

lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kohtul ei oleks võimalik

alama astme kohtu lahendi muutmisel või uue lahendi tegemisel alama astme kohtus kantud

menetluskulude jaotust omal algatusel muuta, ei oleks HKMS § 108 lõike 1 eesmärki võimalik

saavutada.

18. HKMS §-d 108 ja 109 ei reguleeri riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist. RÕS § 22

lõike 7 järgi määratakse riigi õigusabi tasu ja kulud üldjuhul kindlaks igas kohtuastmes menetluse

lõpus. RÕS § 23 lõike 1 järgi tehakse seda kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

Põhjendatud tasu ja vajalikud kulud riigi õigusabi seaduse mõttes ei sõltu kohtumenetluse tulemusest.

Seetõttu puudub kõrgema astme kohtul vajadus omal algatusel seda ümber hinnata. Omal algatusel

saab kõrgema astme kohus muuta üksnes vastaspoolelt riigituludesse väljamõistetava riigi õigusabi

tasu proportsiooni (HKMS § 118 lõige 2), sest see sõltub kohtumenetluse tulemusest. Eeltoodud

tõlgendust kinnitab ka asjaolu, et hoolimata kohtuotsusest on RÕS § 24 lõike 1 teise lause järgi

advokatuuri juhatusel kohustus kahtluse korral kontrollida riigi õigusabi tasu ja kulude põhjendatust.

Lisaks on 7. jaanuarist 2017 kehtiva RÕS § 23 lõike 4 järgi advokatuuril õigus ka riigi õigusabi tasu ja

kulusid puudutavat kohtulahendit vaidlustada.

19. Kuna halduskohtu otsust ei vaidlustatud riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist

puudutavas osas, on ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsust tühistades ületanud vastuolus

HKMS § 197 lõikega 1 apellatsiooni piire. Halduskohtu otsus tuleb riigi õigusabi tasu ja kulude

kindlaksmääramist puudutavas osas jõusse jätta.

III

20. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse osaliselt. Halduskohtu otsuse

resolutsiooni punkt 1 ja ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punktid 2, 3 ja 4 tuleb tühistada.

Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hüvitamisnõude osaliselt ja mõistab

vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 200 eurot.

21. Kassaator on vaidlustanud ka riigi õigusabi tasu ringkonnakohtus. Kolleegium nõustub ringkonna-

kohtuga, et asja keerukust ja mahtu arvestades oli ringkonnakohtus vajalik ja põhjendatud ajakulu 180

minutit. Asjas on alates halduskohtust vaieldud kitsa materiaalõigusliku küsimuse üle, kas on tekkinud

rahaliselt hüvitatav mittevaraline kahju. Kaebaja esindaja ei esitanud ringkonnakohtus olulises mahus

uusi seisukohti.

22. Riigikohtule esitatud taotluse kohaselt on vandeadvokaat Veljo Viilol Riigikohtu menetluses

kulutanud 660 minutit ehk 11 tundi. Kolleegiumi hinnangul ei saanud niisuguses mahus riigi õigusabi

osutamine kassatsioonimenetluses ilmselgelt olla vajalik ega põhjendatud. Kolleegiumi järjekindla

praktika kohaselt ei saa menetluskulud kassatsiooniastmes olla üldjuhul suuremad kui apellatsiooni-

astmes, kuna põhiosa asja lahendamisel olulisi probleeme on alama astme menetluses juba välja

selgitatud (otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 31). Praeguses asjas tuleb kassatsiooniastmes põhjendatuks

lugeda riigi õigusabi tasu taotlus samuti 180 minuti ulatuses. Lähtudes justiitsministri 1. augusti 2016

määrusega nr 16 kehtestatud riigi õigusabi tasu määruse § 12 lõikest 1, rahuldab kolleegium taotluse

259 eurot ja 20 sendi ulatuses (sh 43 eurot ja 20 senti käibemaks).

23. HKMS § 109 lõike 4 kohaselt tuleb Riigikohtul muuta menetluskulude jaotust. Halduskohus luges

kaebuse riigilõivuvabaks, ringkonnakohtus tasus kaebaja riigilõivu 15 eurot. HKMS § 108 lõike 2 järgi

jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. Kaebaja nõudis hüvitist 500 eurot. Kuna nõue rahuldatakse 40% ulatuses, tuleb mõista

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 6 eurot. Tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS

§ 107 lg 4).

24. Kokku on kohtud määranud riigi õigusabi tasude ja kulude suuruseks 2246 eurot ja 40 senti (1728

eurot halduskohtus, 259 eurot ja 20 senti ringkonnakohtus ning 259 eurot ja 20 senti Riigikohtus).

Kolleegium mõistab HKMS § 118 lõike 2 alusel Tallinna Vanglalt riigituludesse sellest 40% ehk 898

eurot ja 56 senti.

25. HKMS § 175 lõike 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses kohtu algatusel kaebaja nimi

initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt)