2-16-15889/11 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 01.02.2017 otsus osaliselt, s.o osas, milles maakohus hagi

täies ulatuses rahuldas ning mõistis solidaarselt HK-lt ja TK-lt välja käsitluskulud 72

eurot ja viivise 12,29 eurot ning alates 29.11.2016 lisanduva viivise käsitluskuludelt

VÕS § 113 lg-s 2 sätestatud määras ja jättis menetluskulud solidaarselt HK ja TK

kanda ning määras tasumisele kuuluvateks menetluskuludeks 126,45 eurot riigilõivu

katteks ja 300 eurot esindaja kuludeks, millelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg-s 2

sätestatud määras.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi osaliselt rahuldamata ja mõista

solidaarselt HK-lt ja TK-lt AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) kasuks

välja sissenõutavaks muutunud viivis 11,38 eurot.

3. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles kohus lõpetas menetluse AB „Lietuvos

draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) hagis HK ja TK vastu solidaarselt kahjuhüvitise

1 407,11 euro väljamõistmiseks.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse kuupäev

29.06.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-15889

Kohtuasi

AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) hagi

HK ja TK vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks

solidaarselt

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 01.02.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

HK ja TK apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

90,05 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu)

(registrikood 12831229), esindaja Kadri Ojamaa

Kostja I HK (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II TK (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate esindaja Tiina Saluste

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

5. Jätta maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kulud 86% ulatuses hageja ja 14 % ulatuses

solidaarselt HK ja TK kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu (hageja) esitas 21.10.2016 hagi HK (kostja I)

ja TK (kostja II) vastu 1 479,11 euro suuruse kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks. Hageja

teatas 28.11.2016 kohtule, et loobub alates 09.11.2016 osaliselt põhinõudest, s.t 1 407,11 euro

nõudmisest, ning palus nimetatud summalt välja mõista 11,99 euro suurune viivis perioodi

04.10.2016-09.11.2016 eest. Muus osas jäi hageja nõude juurde.

26.06.2016 tekkis Tallinnas Möldre tee 15-4 korteris veekahju, kui lae kaudu tungis korterisse

vesi. Korteriühistu esindaja ja hoone halduri selgituste kohaselt oli kahju põhjuseks korteris nr

12, mille omanikud olid kostjad I ja II, toimunud avarii. Nimelt oli vanni äravoolutoru

ühendusest lahti tulnud. Kahjustatud korter oli kindlustatud hageja poolt. Kahju suuruse tegi

kindlaks hageja koostööpartner Roheline Laine OÜ ja esitas selle kohta arve 72 eurot. Hageja

hüvitas korteriomanike remondiarve 1 407,11 euro ulatuses. Seega tekkis hagejale otsene

varaline kahju kokku 1 479,11 euro ulatuses (remondiarve ja kahju kindlakstegemise kulu).

Kostjad kohtuväliselt kahjunõuet hagejale ei hüvitanud.

Kostja vastuväited

2. Kostjad võtsid hagi osaliselt õigeks. Nad nõustusid, et 26.06.2016 toimus viidatud korteris

kahjujuhtum, mille tagajärjel sai kahjustada siseviimistlus. Samuti tõdesid kostjad, et veekahju

sai alguse neile kuuluvast korterist. Kahju korvamiseks tasusid kostjad hagejale menetluse

kestel 1 407,11 eurot. Kostjad vaidlesid vastu hageja 72 euro suurusele nõudele, mis tekkis

kahju suuruse kindlakstegemisel. Kuna kindlustusandjal oli vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS)

§-le 489 nõude käsitlemise kohustus, tuli kindlustusandjal endal kanda nõude käsitlemisega

seotud kulud. Kostjad ei nõustunud ka viivisenõudega, sest nad ei olnud kahjunõudest

teadlikud.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 72 eurot, viivise

12,29 eurot ja lisanduva viivise seadusjärgses määras kuni nõude tasumiseni. Menetluskulud

jättis kohus solidaarselt kostjate kanda ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja riigilõivu 126,45

eurot ja õigusabi osutaja kulud 300 eurot ning menetluskuludelt viivise seadusjärgses määras

kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus lõpetas menetluse 1 407,11 euro suuruse kahjunõude

osas.

Pooltel puudus vaidlus selles, et 26.06.2016 leidis aset Tallinna korteris aadressil Möldre tee

15-4 kahjujuhtum, mis sai alguse kostjatele kuuluvast korterist. Kostjad olid kahju tekitamise

eest vastutavad. Nimetatud korter oli kindlustatud hageja poolt ja hageja oli kannatanule

hüvitanud korteri taastamise kulud 1 407,11 euro ulatuses. Kahju käsitles Roheline Laine OÜ,

kellele hageja tasus tehtu eest 72 eurot. Arvestuslik viivis perioodi 04.10.2016-28.11.2016 eest

summalt 1 479,11 eurot oli 11,99 eurot ja summalt 72 eurot perioodi 10.11.2016-28.11.16 eest

0,30 eurot. Hageja saatis kostjatele kahjunõude 16.09.2016 rahvastikuregistrijärgsele elukoha

aadressile Tallinn, Möldre tee 15-12 ja andis kahju hüvitamiseks tähtaja 03.10.2016. Kostjad

hüvitasid taastamisremondi maksumuse 1 407,11 euro ulatuses 09.11.2016. Kohus lõpetas

TsMS § 428 lg 1 p 3 järgi menetluse korteri remondikulude hüvitamise nõude osas, sest hageja

oli nimetatud nõudest menetluse kestel loobunud kostjate poolt 1 407,11 euro tasumise tõttu.

Kuivõrd kostjad vastutasid kannatanule tekitatud kahju eest (selles vaidlus puudus), oli hagejal,

kes tegi kahju suuruse kindlaks ja kahju kannatanule hüvitas, õigus kostjatelt nõuda VÕS § 115

lg 1, § 127 lg 1 ja 4, 128 lg 3, korteriomandiseaduse (KOS) § 11 lg 1 p 1, asjaõigusseaduse

(AÕS) § 72 lg 5, VÕS § 492 lg 1 alusel käsitluskulusid ehk 72 euro hüvitamist. Vastavalt VÕS

§ 128 lg-le 3 hõlmab varaline kahju selle tekitamisega seoses kantud kulusid, sh kahju

kindlakstegemisega seotud kulusid ja kahjunõude hüvitamisega seotud kulusid. Et

käsitluskulud on sellised kulud, mis kaasnevad kindlustusjuhtumi käsitlemisega, on

kohtupraktikas ka kinnitust leidnud. Hoolimata asjaolust, et hageja oli kindlustusandja, kellel

oli kohustus kindlustusjuhtumi toimumisel teha kindlaks kahju asjaolud, oli tal õigus nõuda

kahju põhjustajatelt kahju käsitlemisega kantud kulusid. Seda, et kahju kindlakstegemisega

võivad tekkida kulud VÕS § 128 lg 3 (mis on otsene varaline kahju) järgi, oli ettenähtav kahju

tekitajale ja oli seetõttu põhjuslikus seoses kahju tekitamisega VÕS § 127 lg 4 järgi.

Kohus ei nõustunud kostjate väitega, et hagejale ei läinud 72 euro osas nõue üle VÕS § 492 lg

1 järgi. Kui kahju on kannatanule hüvitatud, siis lähevad kindlustusandjale üle kõik kannatanule

kuuluvad õigused kahju tekitaja vastu. Kuivõrd VÕS § 128 lg 3 järgi on varaliseks kahjuks ka

kahju kindlakstegemise kulud, läks ka selles osas kindlustusandjale nõue üle. Seega oli hagejal,

kes hüvitas kanntanule kahju, õigus nõuda kostjatelt VÕS § 128 lg-st 3 tulenevaid kahju

kindlakstegemise kulusid. Poolte vahel puudus vaidlus käsitluskulude suuruse ja nende

Roheline Laine OÜ-le tasumise üle.

Aadressile Tallinn, Möldre tee 15-12 16.09.2016 saadetud kahju hüvitamise nõudekiri tuli

lugeda kostjate poolt kättesaaduks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 järgi on

isiku elukoht koht, kus ta alaliselt või peamiselt elab ja TsÜS § 14 lg 2 järgi võib elukoht olla

üheaegselt mitmes kohas. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 40 lg 3 järgi esitatakse

elukohateates ühe elukoha aadress ja kui isik kasutab elamiseks mitut elukohta, esitab ta

rahvastikuregistrisse kandmiseks omal valikul ühe tema poolt kasutatava elukoha aadressi.

TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui

see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Hageja tõendas, et saatis 16.09.2016 kostjatele rahvastikuregistrijärgsele aadressile nõudekirja,

milles palus vaidlusalune kahju hüvitada 03.10.2016 kooskõlas VÕS § 82 lg-ga 1. Asjaolu, et

kostjad tegelikult märgitud aadressil ei elanud, oli kostjatest lähtuv asjaolu, millest tulenevat

negatiivset riski, antud juhul sinna saadetud kirjade, teavituste mittesaamise riski, kandsid

nemad ise. Seadusest ei tulene, et kahjunõue ehk võlausaldaja ettepanek kohustuse täitmiseks

tuleb kätte toimetada sama moodi nagu menetlusdokumente kohtumenetlusseadustike järgi.

Hageja ei pidanud pöörduma kannatanu poole, et selgitada välja kostjate võimalikud muud

kontaktid ja elukohad.

Kostjad neile antud tähtajaks 03.10.2016 kahju ei hüvitanud, mistõttu sattusid nad alates

04.10.2016 rahalise kohustuse täitmisega viivitusse. Seega oli hagejal õigus nõuda VÕS § 101

lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause järgi viivist. Viivise sisulise arvestuse üle vaidlus puudus.

Vastavalt TsMS §-le 367, VÕS § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg 1 teisele lausele tuli kostjatelt välja

mõista hageja nõutud viivis.

Kostjad vastutasid kahju tekitamise eest võlausaldaja ees solidaarselt VÕS § 137 lg 1, lg 2 ja §

65 lg 1 järgi, mistõttu tuli neilt kahju hüvitamise käsitluskulud 72 eurot, viivis 12,29 eurot ja

edaspidine viivis alates 29.11.2016 võlgnetavatelt käsitluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teise lause

järgi kulude tasumiseni välja mõista solidaarselt.

Kohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1, § 168 lg 5

alusel kostjate kanda ja kostjate menetluskulud nende endi kanda. Arvestades hagist osalist

loobumist mõistis kohus kostjatelt solidaarselt välja riigilõivu 126,45 eurot. Teise poole

esindajakuludest luges kohus põhjendatuks 300 eurot, mille mõistis kostjatelt solidaarselt teise

poole kasuks välja.

Apellatsioonkaebus

4. Kostjad palusid kohtuotsuse osaliselt tühistada, s.o osas, milles maakohus hagi rahuldas ja

teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad

jätta hageja kanda. Maakohus eksis materiaalõiguse kohaldamisel.

Kohus asus ekslikult seisukohale, et kostjatel oli kohustus tasuda kindlustusandja kantud ja OÜ

Roheline Laine poolt teostatud kahju kindlakstegemise kulu 72 eurot. VÕS § 492 lg 1 alusel

läheb kindlustusandjale kahju väljamaksmise korral üle üksnes see nõue, mis oli isikul, kellele

kindlustusandja hüvitas tekkinud kahju. Kahju kannatanud korteri omanik ei kandnud

kahjustuste kindlakstegemise kulu. Veelgi enam, kahju kannatanud isikul ei olnud vajadust ise

täiendavaid kulutusi kahju suuruse väljaselgitamiseks teha, sest hageja võttis VÕS § 489 lg 1

järgi kahju kindlakstegemise kulud kahjujuhtumi toimumisel enda kanda.

Hageja poolt nõudekirja rahvastikuregistrijärgsele aadressile saatmisega ei saanud lugeda kirja

kostjate poolt kättesaaduks. Kuivõrd kostjad ei saanud nõudekirja kätte, sest ei elanud

rahvastikuregistrijärgses asukohas, ei olnud nad enne hagiavalduse kättesaamist teadlikud

nõudest enda vastu, s.t ei olnud rahalise kohustuse täitmisega viivituses.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud apellatsioonimenetluses kostjate kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu

otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja teha TsMS §

657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks

saatmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostjad vaidlustasid

apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ja

mõistis kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja käsitluskulud 72 eurot, viivise 12,29

eurot ja lisanduva viivise 72 eurolt alates 29.11.2016 seadusjärgses määras kuni kulude

tasumiseni. Samuti vaidlustasid kostjad menetluskulude jaotuse. Maakohtu otsust ei

vaidlustatud osas, milles kohus lõpetas menetluse AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali

kaudu) hagis HK ja TK vastu solidaarselt kahjuhüvitise 1 407,11 euro väljamõistmiseks.

Nimetatud osas on kohtuotsus jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust

vaidlustatud osas. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha, kas hagejal oli õigus nõuda

kostjatelt käsitluskulude (72 eurot) hüvitamist ja viivist nimetatud summalt. Seejärel analüüsib

kohus, kas hagejal oli õigus nõuda kostjatelt viivist 1 407,11 euro tasumisega viivitamise korral

perioodil 04.10.2016-09.11.2016.

Praegusel juhul puudus vaidlus selles, et kindlustusvõtjale tekkis Tallinn, Möldre tee 15-4

asuvas korteris kahju, millest 1 407,11 eurot hageja hüvitas ning nimetatud osas tekkis

kindlustusandjal kahju tekitaja vastu tagasinõude õigus. Pooled olid eriarvamusel, kas VÕS §

492 lg 1 alusel tekkis kindlustusandjal kahju tekitaja vastu tagasinõudeõigus ka kahju

kindlakstegemise kulude osas (72 eurot). Kostjad olid seisukohal, et kuna kahju kannataja ei

tasunud ise vaidlusalust 72 eurot, vaid seda tegi hageja, puudus kahju kannatajal kostjate vastu

nõue, mis saanuks hagejale üle minna. Hageja oli vastupidisel seisukohal.

Maakohus leidis, et kindlustusandjal oli õigus kahju tekitajalt nõuda kahju kindlakstegemise

kulude hüvitamist VÕS § 492 lg 1 alusel ning eelneva seisukoha põhjendamiseks omistas kohus

olulise tähenduse VÕS § 128 lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt on otseseks varaliseks kahjuks

ka kulutused kahju kindlaks tegemiseks. Vastavalt VÕS § 492 lg-le 1 läheb kindlustusandjale

üle tema poolt hüvitatava kahju ulatuses kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda

isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Nõude omandajale lähevad VÕS § 167 lg-st 3

tulenevalt üle ka kõik senise võlausaldaja kõrvalnõuded, sh õigus nõuda viivist (Riigikohtu

18.11.2004 otsus nr 3-2-1-132-04). Õiguskirjanduses on avaldatud, et nõude sisulisest

üleminekust saab rääkida vaid ulatuses, milles see nõue kindlustusvõtjal või kindlustatud isikul

algselt tekkis. Veel on avaldatud, et kindlustusandjale nõude üleminekuks ei piisa pelgalt

hüvitamiskohustuse tekkimisest, vaid kahju peab ka tegelikkuses olema kindlustusvõtjale või

kindlustatud isikule kindlustusandja poolt hüvitatud.

Praktikas on võimalik, et kindlustusvõtja kannab kahju kindlakstegemisega ja selle suuruse

määramisega seoses kulusid, nt transpordikulusid või kahjustuste fotografeerimise kulusid jne,

mis tuleb kindlustusandjal kindlustusvõtjale VÕS § 491 lg 1 järgi hüvitada. Kui kindlustusandja

on kindlustusvõtjale nimetatud kulu hüvitanud, läheb temale VÕS § 492 lg 1 alusel kahju

tekitaja vastu üle ka kindlustusvõtja poolt kahju kindlakstegemisel kantud kulude (VÕS § 128

lg 3) hüvitamise nõue.

Praegusel juhul ei kandnud kahju kindlakstegemise kulusid kindlustusvõtja või kindlustatud

isik, vaid kindlustusandja ja kindlustusandjal ei tekkinud vajadust hüvitada kindlustusvõtjale

kahju kindlakstegemise kulusid. Kindlustusandja selgitas välja hüvitamisele kuuluva kahju

suuruse VÕS § 489 lg 1 alusel, mis sätestab, et kindlustusandja peab viivitamata tegema

kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse ja kindlustuslepingu oluliseks osaks oleva

„Kodukindlustuse tingimused K100/2013“ p 11.3 alusel, mille kohaselt on kindlustusandjal

kohustus alustada viivitamatult pärast kindlustusvõtja kahjuteate saamist kindlustusjuhtumi

käsitlemist ja tegema kindlaks hüvitatava kahju suuruse (lk 18). Seega kindlustusandja, tehes

kindlaks kahju suuruse, täitis enda kohustust, mis tekkis seoses kahjujuhtumiga. Kuivõrd

kindlustusvõtja ei kandnud kahju kindlakstegemisega seoses kulusid, ei saanud nõue VÕS §

492 lg 1 alusel kindlustusvõtjalt kindlustusandjale üle minna.

Vastavalt TsMS § 436 lg-le 7 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. Kohtu

ülesanne on anda poolte esitatud asjaoludele õiguslik hinnang (kvalifitseerida õigussuhe) ja

hinnata, kas hagejal võis olla õigus nõuda kahju kindlakstegemise kulusid kostjatelt mõnel

lepinguvälisel alusel, eelkõige VÕS § 1043 (delikt) alusel. Vastavalt VÕS §-le 1043 peab

teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises

süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega on kahjunõude eeldused

järgmised: (1) esineb objektiivne teokoosseis: tegu, tagajärg, põhjuslik seos; (2) tegu on

õigusvastne, sh puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud; (3) isik on süüdi.

Praegusel juhul jätsid kostjad täitmata KOS § 11 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse hoida

korteriomandi reaalosa korras. Rikkumise tõttu sai kahjustada kindlustatud isiku korteri

siseviimistlus, mille ulatuse väljaselgitamiseks tuli hagejal tellida koostööpartnerilt kahju

suuruse kindlakstegemise teenus ja tasuda arve alusel 72 eurot. Selleks, et nentida teo ja

tagajärje vahel põhjusliku seose olemasolu, peavad üheaegselt esinema nii vastutust tekitav

kausaalsus ja kui ka vastutust täitev kausaalsus. Ringkonnakohus on seisukohal, praegusel juhul

ei esinenud vastutust täitvat kausaalsust. Nimelt ei olnud kahju tekitaja poolt rikutud sätte

eesmärk kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest (VÕS § 1045 lg 3) – KOS § 11 lg 1

p-s 1 sätestatud korteriomaniku kohustuse eesmärgiks ei ole kaitsta teise korteri omaniku

kindlustusandjat kindlustusjuhtumi toimumisel kahju suuruse kindlakstegemise raames

koostööpartnerile tasumisele kuuluva summa tekkimise eest. Seega ei ole tegu ja kahju

praegusel juhul põhjuslikus seoses, mistõttu ei ole 72 eurot deliktiõiguse alusel hagejale

hüvitatav.

Kuivõrd muud lepinguvälised alused poolte esitatud asjaoludest tulenevalt hageja nõude

lahendamisel ei kohaldu, tuleb hageja nõue kostjatelt 72 euro väljamõistmise osas jätta

rahuldamata. Kuna viivist on vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 õigus nõuda rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral, puudus hagejal õigus nõuda kostjatelt viivist 72 euro tasumisega

viivitamisel.

Hageja nõudis eelnevale lisaks 1 407,11 euro tasumisega viivitamise tõttu perioodi 04.10.2016-

09.11.2016 eest kostjatelt 11,99 euro suurust viivist. Perioodi algupunktina käsitles hageja

kuupäeva 04.10.2016, sest esitas kostjatele 16.09.2016 tagasinõude, paludes kahju hüvitada

03.10.2016, mida kostjad ei teinud. Perioodi lõpp-punkti tähistas päev, mil hageja

arvelduskontole laekus 1 407,11 eurot. Kostjad avaldasid, et nemad ei saanud 16.09.2016

kuupäeva kandvat nõudekirja kätte, sest ei elanud korteris, kuhu nad olid rahvastikuregistri

andmetel sisse kirjutatud. Samuti ei tõendanud hageja, et kostjatele adresseeritud nõudekiri

üldse posti pandi. Kuivõrd kostjad ei tuginenud esimeses astmes asjaolule, et hageja jättis

16.09.2016 koostatud tagasinõude kirja postitamata ja ringkonnakohtus on uute asjaolude

esitamine piiratud vastavalt TsMS §-le 652, olles sõltuvuses mõjuva põhjuse esinemisest ja

kostjad ei põhjendanud uue asjaolu esitamise lubatavust, jätab kohus selle tähelepanuta (TsMS

§ 652 lg 4).

Kostjad avaldasid menetluses, et nende tegelik elukoht ei olnud rahvastikuregistrijärgsel

aadressil Möldre tee 15-12, Tallinn. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu

põhjendustega, et hagejal oli nõudekirja saates põhjust pidada rahvastikuregistri kannet kostjate

elukoha osas usaldusväärseks ja sellele aadressile kiri saata. Kuivõrd isikutel on

rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 391 lg 1 järgi kohustus hoolitseda enda ja oma alaealiste

laste ning eestkostetavate elukoha aadressi õigsuse eest rahvastikuregistris ja vastavalt lg-le 2

tuleb püsivalt teise elukohta asumisel rahvastikuregistrisse kandmiseks esitada 30 päeva

jooksul uue elukoha aadress, kandsid kostjad rahvastikuregistri kande muutmata jätmisel

teavituste mittesaamise riski. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjatelt viivist seadusjärgses

määras 1 407,11 euro tasumisega viivitamise tõttu perioodil 04.10.2016-09.11.2016, s.o 37

päeva eest kokku 11,38 eurot (37 x (1407,11 x 8 / 100 /366))

Menetluskulude jaotus

7. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja muudab osaliselt maakohtu

otsust, jätab ringkonnakohus, arvestades hagi rahuldamise ulatust, TsMS § 163 lg 1 alusel

poolte menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 86% ulatuses hageja ja 14 % ulatuses

solidaarselt kostjate I ja II kanda.

Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS

§ 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse

kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots