3-2-1-56-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-56-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Kristian Ventseli hagi Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod“

vastu 898 euro 94 sendi saamiseks, varalise vastutuse

kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks või Aktsiaseltsi

„Tallinna Toiduveod“ nõude osalise puudumise

tuvastamiseks ning Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod“

vastuhagi Kristian Ventseli vastu 8866 euro 87 sendi

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas

nr 2-15-12517

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod“ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

8866 eurot 87 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Kristian Ventsel

Kostja Aktsiaselts „Tallinna Toiduveod“, esindaja

vandeadvokaat Merilin Ojasaar

Asja läbivaatamise kuupäev

22. mai 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-12517

osas, milles ringkonnakohus jättis vastuhagi rahuldamata, samuti menetluskulude

jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles:

1) ringkonnakohus jättis muutmata samas asjas Harju Maakohtu tehtud 7. septembri

2016. a otsuse osas, milles maakohus lõpetas menetluse Kristian Ventseli nõudes

Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod“ vastu töötasu saamiseks;

2) ringkonnakohus tuvastas poolte vahel 27. veebruaril 2015 sõlmitud varalise vastutuse

kokkuleppe nr VV-1558 tühisuse;

3) ringkonnakohus mõistis Kristian Ventselilt Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod“ kasuks

välja 1000 eurot.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kristian Ventsel (hageja) esitas 9. juunil 2015 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse

Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod“ (kostja) vastu. Hageja palus tunnistada tühiseks kostja 27. mail

2015 esitatud kahju hüvitamise nõue või lugeda tühiseks poolte vahel 27. veebruaril 2015 sõlmitud

varalise vastutuse kokkulepe (varalise vastutuse kokkulepe) või vähendada hüvitist, samuti mõista

kostjalt välja saamata jäänud töötasu 1896 eurot 30 senti ja tunnistada töötasu väljamõistmise otsus

viivitamata täidetavaks.

Töövaidluskomisjon rahuldas 22. juuli 2015. a otsusega avalduse osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja töötasu 1. aprilli kuni 7. mai 2015 eest 898 eurot 94 senti (tunnistades otsuse

selles osas viivitamata täidetavaks), luges varalise vastutuse kokkuleppe tühiseks, luges hageja poolt

kostjale hüvitatavaks kahjuks 63 eurot 92 senti ning jättis rahuldamata hageja nõude töötasu

väljamõistmiseks 16. veebruarist kuni 27. veebruarini 2015 eest.

Kostja esitas Harju Maakohtule 24. augustil 2015 taotluse vaadata hageja avaldus rahuldatud ulatuses

läbi hagimenetluses.

Hageja palus 8. novembril 2015 Harju Maakohtule esitatud hagiavaldusena vormistatud avalduses

mõista kostjalt välja töötasu 898 eurot 94 senti perioodi eest 1. aprillist kuni 7. maini 2015, tuvastada

varalise vastutuse kokkuleppe ja kostja kahju hüvitamise nõude tühisus või vähendada kostja kahju

hüvitamise nõude suurust. 18. augusti 2016. a kohtuistungil loobus hageja töötasunõudest, kuna

kostja tasus selle töövaidluskomisjoni otsuse alusel, ning palus tuvastada varalise vastutuse

kokkuleppe tühisus või lugeda kostja kahjuhüvitise suuruseks 63 eurot 92 senti (II kd, tl 19).

Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja esitas 13. aprillil 2016 vastuhagi, milles palus hagejalt välja

mõista kahjuhüvitise 8866 eurot 87 senti.

2. Hageja väitel sõlmisid pooled 16. veebruaril 2015 suulise ning 27. veebruaril 2015 kirjaliku

töölepingu. Hageja täitis tööülesandeid veokit juhtides. 14. aprillil 2015 sattus hageja

liiklusõnnetusse, vaadates telefoni marsruudi selgitamiseks.

Hageja ei pea kostjale kahju hüvitama. Kostja ei ole tõendanud, millised kahjustused õnnetuse

tagajärjel tekkisid ning milline summa kulus kahjustuste kõrvaldamiseks. Arved ei tõenda kahju

suurust. Kauba hävinemine ei ole tõendatud.

Varalise vastutuse kokkulepe on tühine, kuna kokkulepe ei ole esemeliselt piiritletud, st ei ole

piiritletud, millise vara eest hageja vastutab. Kostja makstud hüvitis hagejale kokkuleppe eest ei

olnud vastutuse ülempiiri arvestades mõistlik. Lisaks on kokkulepe tühine tüüptingimus.

Õnnetus olnuks välditav, kui kostja täitnuks hageja koolitamise ja stažeerimise nõudeid, ning

tekkinud kahju olnuks väiksem, kui veok ja veos olnuks kindlustatud. Hagejal ei olnud autojuhi

ametikoolituse tunnistust ja selleta ei võinud ta töökohustusi täita. Kostja on ka ise süüdi kahju

tekkimises, kuna ei kontrollinud, kas hagejal on autojuhi ametikoolituse tunnistus. Nõutavat hüvitist

tuleks vähemasti vähendada.

3. Kostja väitel põhjustas hageja tema kasutuses olnud veokiga liiklusõnnetuse, oli õnnetuses süüdi

ning on seda ka tunnistanud. Hageja kasutas mobiiltelefoni ning seda vaatama jäädes kaldus veok

paremale ja paiskus küljele. Navigeerimisseadme kasutamiseks puudus vajadus. Veokil oli kehtiv

liikluskindlustus ja veok oli läbinud korralise tehnilise ülevaatuse. Hageja tööle asumisel koolitas

kostja hagejat tavapäraselt sisekorra järgi. Enne liiklusõnnetust täitis hageja tööülesandeid

nõuetekohaselt. Hageja kogemus või lühike töötamise aeg ei olnud liiklusõnnetuse põhjustamisel

olulised.

Kostja oli sõiduki vastutav kasutaja ja kandis õnnetuse tõttu kahju. Kostjal tekkis kahju veoki

remonttööde tõttu (10 315 eurot 17 senti) ja kauba purunemisest (325 eurot 7 senti käibemaksuga),

käibemaksuosa kostja hagejalt ei nõua. Enam kui kuu aega ei saanud kostja veokit kasutada ning pidi

rentima 42 päevaks uue sõiduki ja tasuma selle eest renti 4200 eurot. Kokku tekkis kostjal kahju

14 840 eurot 24 senti. Kostja vähendas nõuet 40% võrra. Kahju suurus on tõendatud lõhutud kauba

eest esitatud kahju hüvitamise nõudega, mille kostja on tasunud, ja remondikalkulatsiooni aktiga.

Pooled sõlmisid töölepingu ja varalise vastutuse kokkuleppe 27. veebruaril 2015. Tingimused kahju

nõudmiseks on täidetud ja kokkulepe kehtib. Kokkuleppe järgi on selgelt piiritletud, millise vara eest

hageja vastutab. Kokkuleppe järgne hageja vastutuse ülempiir 6391 eurot 16 senti on veoki väärtusest

kordades väiksem. Hagejale varalise vastutuse eest makstud hüvitis 31 eurot 96 senti kuus on

mõistlik ja kooskõlas vastutuse ülempiiriga. Kui kokkulepe ei ole kehtiv, on hageja ülesandeid

rikkunud süüliselt ja vastutab siiski kahju eest. Ei ole alust hüvitist vähendada.

4. Harju Maakohus jättis 7. septembri 2016. a otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata. Hageja töötasu

nõude osas lõpetas kohus nõudest loobumise tõttu menetluse. Menetluskulud jättis maakohus poolte

enda kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastab varalise vastutuse kokkulepe töölepingu seaduse

(TLS) § 75 lg-s 2 sätestatule ja on kehtiv. Kokkulepe on sõlmitud kirjalikult ning on mõistlikult ja

töötajale äratuntavalt piiritletud. Kostja maksis hagejale TLS § 75 lg 2 p-s 5 nimetatud hüvitist.

Kokkulepe ei kahjusta hagejat ebamõistlikult. Kokkulepe on tavapärane, arvestades kostja tegevuse

profiili ja hageja ametikohta. Varalise vastutuse piirmäär on kooskõlas üleantud vara väärtusega,

st piirmäär ei ole ülemäära suur, vaid on tunduvalt väiksem veoki väärtusest.

Remondikalkulatsiooni akt ja erinevate äriühingute arved ei tõenda kostjal kahju tekkimist. Arved

saavad tõendada üksnes asjaolu, et kostjale on arved tasumiseks esitatud. Arvete tasumist ei ole

kostja tõendanud.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja hageja vastuapellatsioonkaebuse.

Kostja palus maakohtu otsuse vastuhagi rahuldamata jätmise osas tühistada ja vastuhagi rahuldada

või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles

maakohus jättis rahuldamata varalise vastutuse kokkuleppe tühisuse tuvastamise nõude, ja see nõue

rahuldada või saata asi selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27. jaanuari 2017. a otsusega hageja vastuapellatsioonkaebuse

ja osaliselt ka kostja apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles

maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tuvastada varalise vastutuse kokkuleppe tühisus ja kostja

vastuhagi. Ringkonnakohus tuvastas varalise vastutuse kokkuleppe tühisuse ning rahuldas osaliselt

vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1000 eurot. Maakohtu- ja apellatsioonimenetluse

kuludest jättis ringkonnakohtus 11,28% hageja ja 88,72% kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus kostja esitatud tõendid tähelepanuta ja

kahju hüvitamise nõude aluseks olevad olulised asjaolud tuvastamata ning asus seetõttu väärale

seisukohale, et kostja ei ole kahju tekkimist tõendanud. Kostja esitas kahju tõendamiseks kohtule

hagejale saadetud kahju hüvitamise nõudekirja ja remondikalkulatsiooniakti. On tõendatud, et hageja

põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu tekkis kostjal kahju nii seetõttu, et ta pidi sõidukile tekitatud

kahjustused kõrvaldama, kui ka seetõttu, et osa veetavast kaubast purunes. Puudub alus kahelda, et

nimetatud kahju on tekkinud hageja tööülesannete rikkumisega põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel.

Samas ei ole kostja tõendanud, et tal tekkis kahju 8866 euro 87 sendi ulatuses. Kostja saanuks

vahetult pärast liiklusõnnetust fikseerida sõidukile ja veetavale kaubale tekkinud kahjustused, sh

pildistada sõiduki ja kauba kahjustusi, kuid ei teinud seda. Remonditööde kalkulatsiooni aktis on küll

kostja töötaja kirjeldanud, milliseid remonditöid tehti, kuid sellest ei nähtu, millised olid sõiduki

kahjustused enne remonditööde tegemist, st kas kõik tehtud tööd olid hageja tekitatud kahjustuste

kõrvaldamiseks vajalikud. Kostja on tõendanud, et hageja põhjustas liiklusõnnetusega sõidukile kahju

4152 eurot 9 senti, millele lisandub puksiirikulu 250 eurot, s.o kokku 4402 eurot 9 senti. On

tõendatud, et osa hageja veetavast kaubast purunes ning mingi kahju kostjal kauba purunemise tõttu

tekkis. Siiski ei ole kostja tõendanud kahjustatud kauba kogust ega kahju suurust.

Kostja ei ole tõendanud ega teinud eluliselt usutavaks, et hagejale varalise vastutuse kokkuleppe eest

makstud hüvitis oli hageja vastutuse ülempiiri arvestades mõistlik. Kostja ei ole selgitanud, millistel

alustel on nimetatud vastutuse ülempiir ja hüvitise suurus kujunenud. Hageja kasutuses olnud sõiduki

kohta esitatud kindlustuspakkumus (aastane kindlustusmakse 355 eurot 60 senti) ei tõenda seda, et

hageja saanuks oma vastutuse nimetatud summaga kindlustada. Lisaks on omavastutus ühes

pakkumises üldjuhul 1000 eurot ja teises 500 eurot. Autojuhi vastutuskindlustuse ja selle alusel

makstavate kindlustusmaksete kohta ei ole kostja tõendeid esitanud. Hagejale makstud hüvitis ei

hüvita töötajale piisavalt neid riske, mille ta võtab endale, kui lepib tööandjaga kokku, et vastutab

talle tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest sõltumata süüst. Hüvitis 0,5% vastutuse

ülemmäärast kuus ei ole mõistlik ega proportsionaalne. Arvestades sõidukite kaskokindlustuse

tingimusi, sh sõiduki omaniku omavastutust, on tööandjal soodsam maksta töötajale varalise

vastutuse kokkuleppe alusel väikest hüvitist, mille tagajärjel vastutab töötaja sõltumata

omavastutusest kogu tekitatud kahju eest, arvestades vastutuse ülempiiri, ja jätta sõiduk

kindlustamata. Selline käitumine ei ole aga kooskõlas hea usu põhimõttega ja koormab töötajat

väikese hüvitise eest ülemäära. Varalise vastutuse kokkulepe on TLS § 75 lg 2 p 5 järgi tühine.

Asjas ei ole alust arvata, et hageja rikkus töösuhtest tulenevat kohustust tahtlikult, sest materjalide

põhjal ei saa järeldada, et hageja soovis kostjale kahju tekitada. Küll aga saab neist järeldada, et

hageja on rikkunud oma kohustusi ja põhjustanud kostjale kahju raske hooletuse tõttu. Hageja tegeles

sõiduki juhtimise ajal toimingutega, mis segasid juhtimist ja liiklusolude tajumist, rikkudes töösuhtest

tulenevaid kohustusi ja põhjustades sellega liiklusõnnetuse. Hageja vastutab kostjale põhjustatud

kahju eest TLS § 74 lg 2 järgi piiratud ulatuses. Hageja vastutuse ulatust määrates tuleb arvestada, et

hageja töötas kostja juures autojuht-ekspediitorina, s.o suurema ohu allika valitsejana, mis eeldab

tööülesannete täitmisel kõrgendatud hoolsuse määra. Hageja põhjustas kostjale kahju raske hooletuse

tõttu. Teisalt tuleb arvestada ka seda, et hageja oli töötanud tööandja juures väga lühikest aega

(ca kaks kuud enne liiklusõnnetuse põhjustamist), tema töötasu oli töölepingu järgi 2 eurot 85 senti

tunnis ning kokku töötas hageja kostja juures üksnes mõni kuu. Muuhulgas tuleb arvestada ka seda, et

sõidukitega veoteenust osutava tööandja tegevus on tüüpiliselt seotud sõidukitele kahju tekkimise

ohuga, olgu siis töötaja või kolmandate isikute tegevuse tulemusena. Kostjal oli võimalik vältida

hageja tekitatud kahju kandmist kogu ulatuses, kui ta oleks sõiduki vastavalt kindlustanud. Sellisel

juhul oleks kostjal hüvitamata kahju tekkinud üksnes omavastutuse ulatuses. Kostja on esitanud

kaskokindlustuspakkumise kahjustatud veokile, millest nähtub, et kindlustatud veoki

põhiomavastutuse 1000 eurot korral on kindlustusmakse veoki eest 355 eurot 60 senti aastas. Hageja

ei ole tõendanud, et kahju tekkis kostja enda tegevuse tagajärjel. Kostja on väitnud, et kahjuhüvitist ei

ole alust vähendada, kuna ta on seda juba niigi vähendanud ega nõua hagejalt asendussõiduki

rentimise kulu. Kostja ei ole tõendanud, et tal tekkis asendussõiduki kasutamise tõttu kahju.

Arvestades hageja tööülesannete iseloomu ja tema süü astet, samuti hageja vähest töökogemust ja

palga suurust ning kostja võimalust maandada sõidukitele põhjustatud kahju kandmise riski

kaskokindlustuslepingu sõlmimisega, aga ka seda, et kostja ei ole menetluses suutnud tõenäoliselt osa

kahjust tõendada, on põhjendatud mõista hagejalt kostja kasuks välja kahjuhüvitis 1000 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse ning saata asi

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Kostja arvates on varalise vastutuse kokkulepe kehtiv ega koormanud hagejat ülemäära. TLS ei piira

ega välista töötaja õigust kindlustada võetud risk mõne kindlustusandja juures. Hagejale kokkuleppe

alusel tasutud hüvitis oli piisav ja mõistlik selleks, et ta saanuks võetud riskid oma vastutuse

ülemmäära ulatuses edasi kindlustada. Ebaselgeks jääb ringkonnakohtu järeldus, kuidas on tööandja

jaoks soodsam maksta varalise vastutuse kokkuleppe alusel suuremaid hüvitisi kui

kindlustusmakseid. Kaskokindlustuse maksed olid väiksemad kui hagejale varalise vastutuse

kokkuleppe alusel makstud tasud. Tööandja on teadvalt jätnud töötajale võimaluse valida, kas hoida

vara heaperemehelikult ning rakendada kõrgendatud hoolsuse määra või kindlustada oma riskid,

sõlmides veoki kindlustuslepingu. Varalise vastutuse kokkuleppe sõlmimise eest makstava hüvitise

eesmärk ei saa olla vastutuse ülemmäära suuruse summa tasumine töösuhte kestel või esimese paari

aasta jooksul. Varalise vastutuse kokkuleppe sõlmimise eesmärgiks ei ole töötajale suurema palga

maksmine. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et tõendites esitatud summa eest oleks saanud veoki

kindlustada selle omanik. Kohtule esitati tõendid kaskokindlustuse pakkumise, mitte

liikluskindlustuse kohta. Kokkuleppe alusel makstud hüvitisest piisas nii kaskokindlustuse makseks

kui ka omavastutuse jaoks raha kogumiseks.

Ringkonnakohus on tõendite hindamisel ebaõigesti tuvastanud kostjale tekkinud kahju suuruse.

Kohtutoimikus olevad tõendid tõendavad suurema kahju tekkimist. Kostja on tõendanud, et veokile

tekkinud kahju oli kokku 8866 eurot 87 senti. Kohtuotsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes

luges kohus kahju tekkimise üksnes osaliselt tõendatuks.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 140 ja põhjendamatult

vähendanud kahjuhüvitist 1000 euroni. Vaatamata sellele, et kohus tuvastas kahju põhjustamise

hageja raskest hooletusest, on kohus seejärel hinnanud hageja töökogemust ja töösuhte kestust,

millest tulenevalt on kohus vähendanud kostja kasuks välja mõistetavat kahjuhüvitist. Kahjuhüvitise

vähendamisel on põhjendamatu arvesse võtta töösuhte kestust või makstud töötasu. Kui töötaja

töökogemust saaks üldse arvestada hüvitise vähendamisel, tuleks eelistada pikemaajalisi töötajaid.

Kahjuhüvitise vähendamisel on kohus jätnud olulised tõendid hindamata. Kohus on valesti viidanud,

et hageja töötasu kuus oli 456 eurot, sest tasu oli oluliselt suurem. Hüvitise vähendamise aluseks saab

olla isiku majanduslik olukord, kuid mitte töötasu suurus. Ühtlasi ei õigusta hüvitise vähendamist

1000 euroni asjaolu, et selline oleks võinud olla kaskokindlustuse omavastutuse tasu, kui kostja oleks

sõlminud 355 euro 60 sendi suuruse aastamaksega kaskokindlustuslepingu.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada osas, milles

ringkonnakohus jättis vastuhagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas, ja saata asi

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

10. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset (I), seejärel varalise vastutuse kokkuleppe kehtivust (II)

ja kostja kahju hüvitamise nõuet (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

11. Hageja esitas töövaidluskomisjonile järgmised nõuded:

· mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu ning tunnistada otsus viivitamata täidetavaks;

· tunnistada tühiseks kostja kahju hüvitamise nõue või tunnistada kehtetuks varalise vastutuse

kokkulepe või vähendada kahju hüvitamise nõuet.

Töövaidluskomisjon otsustas:

· mõista kostjalt hageja kasuks välja perioodi 1. aprill kuni 7. mai 2015 töötasu 898 eurot

94 senti, tunnistades otsuse selles osas viivitamata täidetavaks;

· jätta rahuldamata hageja saamata jäänud töötasu nõue perioodi eest 16. veebruar kuni

27. veebruar 2015;

· lugeda varalise vastutuse kokkulepe tühiseks;

· lugeda hageja poolt kostjale hüvitatavaks kahjusummaks 63 eurot 92 senti.

12. Kostja palus maakohtule esitatud avalduses vaadata hageja avaldus läbi töövaidluskomisjonis

rahuldatud ulatuses.

Maakohtus esitas hageja järgmised nõuded (I kd, tl 38):

· mõista kostjalt välja töötasu 898 eurot 94 senti;

· tuvastada varalise vastutuse kokkuleppe ja kostja kahju hüvitamise nõude tühisus või

alternatiivselt vähendada kostja kahjuhüvitise nõuet.

Hageja loobus maakohtu menetluse käigus töötasu väljamõistmise nõudest ning palus tuvastada

varalise vastutuse kokkuleppe tühisus või lugeda kostja kahjuhüvitise suuruseks 63 eurot 92 senti

(II kd, tl 19). Töötasu väljamõistmise nõude osas lõpetas maakohus menetluse.

Kostja esitas maakohtus vastuhagi, milles nõudis hagejalt kahjuhüvitise 8866 eurot 87 senti

väljamõistmist.

13. Eelnevat arvestades on vaidlus lahendatud hageja töötasu maksmise nõude osas. Kuna kumbki

pool menetluse lõpetamist haginõudest loobumise tõttu ei vaidlustanud, on maakohtu otsus ka selles

osas jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause).

14. Varalise vastutuse kokkuleppe tühisuse tuvastamise nõude esitamisega alternatiivselt kostja

nõutava kahjuhüvitise vähendamise nõudega (töövaidluskomisjonis ka kostja kahju hüvitamise nõude

tühiseks tunnistamise nõudega) on hageja põhjustanud menetluslikku segadust. Selline nõuete

alternatiivne esitamine põhines tõenäoliselt hageja ekslikul arusaamal, et tema vastutus

liiklusõnnetuse põhjustamise eest sõltub üksnes varalise vastutuse kokkuleppe kehtivusest. Sisuliselt

ei ole tegemist alternatiivsete nõuetega.

14.1. Kohtud ei ole hageja nõuete alternatiivsusele sisuliselt tähelepanu pööranudki. Varalise

vastutuse kokkuleppe tühisuse tuvastamise nõude on kohtud lahendanud. Hageja nõudeid tunnustada

kostja kahju hüvitamise nõude tühisust või hüvitist vähendada selgelt lahendatud ei ole.

Kolleegium märgib, et kahju hüvitamise nõuet ei saa kohus tunnistada tühiseks ega kohtuväliselt

nõutud kahjuhüvitist ka vähendada. Kohtult saab TsMS § 368 lg 1 alusel nõuda üksnes võla

puudumise või selle suuruse tuvastamist. Sisuliselt ongi tegemist ühe tuvastusnõudega võla

puudumise tuvastamiseks, mille kohus saab rahuldada tervikuna või osaliselt. Sellise nõude

rahuldamata jätmisega ei kaasne aga võla sissenõudmise kohta täitedokumenti, mille saamiseks peab

võlausaldaja kohtusse ise sooritushagi esitama.

14.2. Kuna kostja esitas kahju hüvitamiseks nagunii vastuhagi, kaotas hageja hüvitist puudutav nõue

iseseisva tähenduse. Sisuliselt oli tegu negatiivse tuvastusnõudega, mille aluseks olevad väited sai

hageja esitada ka vastuväidetena vastuhagile, nagu kohtud neid ongi käsitlenud. Kohtud oleks

pidanud selle nõudega seotu siiski selgeks tegema ja ka kohtulahendiga fikseerima, isegi kui nad

pidasid hageja nõuet ekslikult alternatiivseks.

15. Kassatsiooniastmes on eelneva põhjal vaidluse all seega hageja nõue tuvastada varalise vastutuse

kokkuleppe tühisus ja kostja vastuhaginõue kahju hüvitamiseks.

16. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse ning saata asi

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Selline taotlus on vastuoluline.

II

17. Kolleegiumi arvates leidis ringkonnakohus tuvastatud asjaoludel õigesti, et varalise vastutuse

kokkulepe on tühine TLS § 75 lg 2 p-s 5 sätestatud eelduse täitmata jätmise tõttu. Selles osas jääb

ringkonnakohtu otsus muutmata.

18. Esmalt märgib kolleegium, et hagejal oli tuvastushagi esitades tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1

mõttes.

Töölepingu seadus lubab töötaja vastutuse osas töötaja kahjuks seadusest kõrvale kalduda üksnes

TLS §-s 75 sätestatud tingimustel (vt ka TLS § 2; Riigikohtu 28. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-178-16, p 11). TLS § 75 lg 1 järgi võtab töötaja varalise vastutuse kokkuleppega sõltumata

süüst vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest. Selle kokkuleppeta

vastutaks töötaja tööandjale põhjustatud kogukahju eest TLS § 74 lg 1 järgi üksnes tahtluse

olemasolu korral, hooletuse puhul aga TLS § 74 lg 2 järgi üksnes piiratult.

Seega varalise vastutuse kokkuleppe tühisuse puhul vastutaks hageja veoki hooletu kahjustamise eest

piiratud ulatuses. See õigustaski esitama kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks tuvastushagi.

Tuvastushuvi ei kaotanud hilisem vastuhagi esitamine kahju hüvitamiseks, mille lahendamisel

saanuks hageja iseenesest samuti varalise vastutuse kokkuleppe tühisusele tugineda. Kokkuleppe

tühisuse tuvastamise nõue on laiem, kui üksnes ühe sellega kaetud kahju hüvitamise nõude

lahendamine. Nõuete alternatiivsuse kohta vt otsuse p 14.

19. Pooled ei vaidle, et sõlmisid varalise vastutuse kokkuleppe 27. veebruaril 2015, ega selle üle, et

kokkuleppe järgi oli hageja vastutuse ülempiiriks 6391 eurot 16 senti ja et kokkuleppe alusel maksis

kostja hagejale hüvitist 31 eurot 96 senti kuus.

20. Varalise vastutuse kokkulepe kehtib üksnes TLS § 75 lg-s 2 sätestatud tingimuste täitmise korral.

Muuhulgas peab tööandja maksma töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist

(TLS § 75 lg 2 p 5).

Seaduses ei ole täpsemalt määratud, milliseid asjaolusid tuleb hüvitise mõistlikkuse hindamisel

arvestada. Töölepingu seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on varalise vastutuse kokkuleppe

regulatsiooni eesmärgiks anda tööandjale vahend, tagamaks, et töötaja kätte usaldatud vara või

finantsvahendid säiliksid samas mahus, milles need töötajale usaldati, ning lihtsustada tööandja

tõendamiskoormist selle võrra, et puudujäägi korral ei ole vaja tal tõendada töötaja süüd (Riigikogu

XI koosseis, eelnõu 299 SE, lk 55). Seletuskirjas on ka selgitatud, et hüvitis ei saa sisalduda töötasu

alammääras, vaid peab lisanduma töötasule (299 SE, lk 56).

Mõistlikku hüvitise suurust tuleb hinnata iga üksikjuhtumi puhul eraldi. TLS § 75 lg 2 p 5 sõnastusest

tuleneb, et üheks peamiseks asjaoluks on suhe vastutuse ülempiiriga. Kolleegiumi arvates tuleb muu

hulgas arvesse võtta ka näiteks töötajale üle antud vara väärtust ja kahju tekkimise tõenäosust

(riskiastet). Lisaks tuleb kokkuleppe kehtivuse ja hüvitise mõistlikkuse hindamisel arvestada seda,

mis valdkonnas tööandja tegutseb, selles valdkonnas kehtivaid tavasid vara kindlustamise osas ning

kas töötajale antakse üle konkreetne ese (nagu vedamiseks auto) või muutuvas koosseisus ja koguses

esemete kogum või ka raha.

21. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu loogikaga, et tööandja ei saa oma vara säilimisest tingitud

riske maandada esmajoones sellega, et sõlmib töötajatega varalise vastutuse kokkuleppeid. See

moonutaks muu hulgas töötaja TLS § 74 järgse vastutuse olemust ja sisu. Varalise vastutuse

kokkuleppe keskne mõte peaks olema tööandja tõendamiskoormise lihtsustamine juhul, kui töötajale

on usaldatud raha või muutuva seisuga asjade kogum (nt laoseis), mitte aga hinnalise asja

(töövahendi) hävimise ja kahjustamise riskide panek töötajale.

Kostja tegevusvaldkonda veoteenuse osutajana arvestades pidanuks ta ise sõlmima veoki suhtes

kaskokindlustuslepingu. Varalise vastutuse kokkulepe ei saa asendada kindlustust ega töötajad olla

tööandja jaoks kindlustusandjaks. Kui kindlustamise mõistlikkust ja tööandja tegevusega seotud

tüüpilisi riske arvestatakse töötaja seadusest tuleneva vastutuse hindamisel TLS § 74 lg 2 järgi, tuleb

seda teha ka varalise vastutuse kokkuleppe lubatavuse hindamisel TLS § 75 järgi. Kui vastava vara

puhul on mõistlik ja käibes tavaline vara kindlustada, tuleb tööandjal seda teha. Suure väärtusega

veokite puhul, millel on suur risk ka töötajast sõltumata sattuda õnnetusse või saada varastatud või

kahjustatud, on kindlustamine kolleegiumi arvates mõistlik ja tööandjalt oodatav. Töötaja ei peaks

vastutama veoki varguse, tulekahju või vandalismi eest, kui ta ei ole oma kohustusi süüliselt

rikkunud. Sõltumata töötajale makstava hüvitise suurusest ei saa tööandja vähemasti üldjuhul ka

eeldada, et töötaja suudaks hüvitada kallihinnalise veoki väärtuse. Varalise vastutuse kokkulepe on

sel juhul seda ebaõiglasem, et varalise vastutuse kokkuleppe allkirjastamine võib olla ka tööleasumise

tingimuseks.

22. Ebamõistlik on kostja loogika, et hageja pidanuks töötajana ise igakuise tasu arvel veoki või oma

vastutuse varalise vastutuse kokkuleppe järgi kindlustama. Kostja ei ole ka tõendanud, kas ja mis

tingimustel saanuks hageja seda üldse teha.

Veok oli tööandja käsutuses ja vähemasti majanduslikult tema vara ning sellega seotud riskid seega

ka tema maandada. Kuigi õige on kostja etteheide, et kindlustusest rääkides ei ole ringkonnakohus

selgelt eristanud töötaja vastutuskindlustust ja veoki kaskokindlustust, ei muuda see lahendit

ebaõigeks. Kolleegiumi arvates võiks töötajale usaldatud väärtuslike veokite puhul olla mõistlik

sõlmida varalise vastutuse kokkulepe kindlustuslepingujärgse tööandja omavastutuse katmiseks, kuid

see peaks kajastuma ka vastutuse ülempiiris.

Isegi kui veoki kindlustamise igakuised maksed olnuks väiksemad kui töötajale iga kuu makstav tasu

varalise vastutuse kokkuleppe eest, tähendanuks see sisuliselt, et töötaja oleks tasuna saanud vaid

selle osa rahast, mis oleks kindlustusmaksetest üle jäänud. Selliselt ei saaks makstavat hüvitist mingil

juhul pidada vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikuks. Mõistlikuks saaks makstavat hüvitist pidada

vaid siis, kui maksete kaudu on võimalik tegelikult ka mõistliku aja jooksul riski ulatuses raha

koguda. Selleks peaks makstav tasu aga olema kindlustusmaksetest olulisest kõrgem, arvestades, et

kindlustuses koguvad kindlustusandjad raha paljude erinevate kindlustuslepingute arvel, et hüvitada

üksikuid juhtumeid, kuid töötajal sellist võimalust ei oleks.

III

23. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada aga osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja

vastuhagi hagejalt tekitatud kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus peab uuesti

hindama hagejalt väljamõistetava hüvitise suurust. Selleks tuleb tuvastada asjaolusid ja hinnata

tõendeid, mida Riigikohus tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ise teha ei saa.

24. Pooled ei vaidle, et hageja põhjustas 14. aprillil 2015 kostja tööülesandeid täites talle selleks

otstarbeks kasutada antud veokiga liiklusõnnetuse, kasutades sõidu ajal mobiiltelefoni, mille tõttu

kaldus veok teelt välja ja paiskus küljele.

25. Kostja nõuab hagejalt tekkinud varalise kahju hüvitamist. Kuna varalise vastutuse kokkulepe on

tühine, tuleb nõue lahendada seaduse alusel. Üldjuhul peavad tööandja kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks olema täidetud järgmised üldised eeldused (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 14):

· töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72);

· tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128);

· töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske

hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2;

vt ka Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 13);

· kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

· kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui

kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

· rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4; vt ka Riigikohtu 25. novembri

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 15).

26. Ringkonnakohus leidis, et hageja rikkus töölepingust tulenevat kohustust ja tegi seda raske

hooletuse tõttu. Kui töötaja tööülesandeks on veoki juhtimine, peab töötaja järgima tööülesandeid

täites mh ka liiklusseaduses sätestatud nõudeid. Hageja rikkus liiklusseaduse § 14 lg-s 2 ja § 33 lg 11

p-s 1 sätestatud kohustusi ja tegi seda olulist hoolt järgimata (ringkonnakohtu otsuse p-d 16 ja 23).

Neid ringkonnakohtu järeldusi ei ole pooled vaidlustanud ning ringkonnakohus ei ole töötaja

rikkumise tuvastamisel ja selle raske hooletusena hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Sellest

lähtub asja lahendamisel ka kolleegium.

27. Kostja nõuab hagejalt kahju hüvitamist 8866 euro 87 sendi ulatuses. Ringkonnakohus leidis, et

kahju on tõendatud 4402 euro 9 sendi ulatuses (ringkonnakohtu otsuse p 19).

Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus kostjale tekitatud kahju suuruse hindamisel rikkunud

menetlusõiguse norme ning on oma järeldusi piisavalt põhjendanud. Kassatsioonkaebuses esitatud

väited ei anna alust teistsugusele järeldusele.

28. Tuvastatud asjaoludel saab järeldada, et rikkumise ja kahju vahel oli ka põhjuslik seos

(VÕS § 127 lg 4). Kuna rikkumine oli raskelt hooletu, ei ole VÕS § 127 lg 3 järgi tähendust, kas

kahju oli hagejale ettenähtav.

29. Kahju hüvitamise ulatus, st kahjuhüvitise suurus määratakse kindlaks TLS § 74 lg 1 või 2 järgi

vastavalt sellele, kas töötaja rikkus kohustusi tahtlikult või hooletult.

Kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta TLS § 74 lg 2 esimese lause kohaselt

tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü

astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise

kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude

vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse TLS § 74 lg 2 teise lause järgi tööandja

tegevusega seostuva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Hooletu

rikkumise korral täpsustab TLS § 74 lg 2 seega erinormina VÕS § 127 lg-t 2, kuna seal on loetletud

kahjuhüvitise arvestamiseks olulised asjaolud. TLS § 74 lg 2 hõlmab vähemasti põhiosas ka

VÕS § 139 ja § 140 kahjuhüvitise piiramise aluste osas.

30. Hüvitise määramine TLS § 74 lg 2 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme

kohus saab sekkuda vaid siis, kui diskretsioonipiire on ületatud. Kolleegiumi arvates on praegusel

juhul alus otsus tühistada ja asja tuleb uuesti kaaluda.

30.1. Ringkonnakohus tugines 1000 euro suuruse kahjuhüvitise määramisel järgmistele põhilistele

asjaoludele (ringkonnakohtu otsuse p 23):

· hageja töötas kostja juures autojuht-ekspediitorina, s.o suurema ohu allika valitsejana, mis

eeldab kõrgendatud hoolsuse määra TLS § 16 mõttes;

· hageja tekitas kostjale kahju raske hooletuse tõttu;

· hageja oli töötanud tööandja juures väga lühikest aega (kaks kuud);

· hageja töötasu oli töölepingu järgi 2 eurot 85 senti tunnis (ca 456 eurot kuus);

· sõidukitega veoteenust osutava kostja tegevus on tüüpiliselt seotud sõidukitele kahju tekkimise

ohuga ja kostjal oli võimalik riske maandada veokit kindlustades;

· kostja ei ole suutnud menetluses osa kahjust (asendusveoki rentimise kulud) tõendada.

Iseenesest on need asjaolud TLS § 74 lg 2 raames hüvitise määramisel arvestatavad. Erandiks on

kahju tõendamatus, kuna hüvitist saabki TLS § 74 lg 2 järgi määrata üksnes tõendatud kahju eest.

Seda on ringkonnakohus kaalumisel vääralt arvesse võtnud.

30.2. Kolleegium näeb kaalutlusviga aga ka selles, et hüvitise määramisel ei ole piisavalt arvestatud,

et hageja rikkus oma kohustusi raskelt hooletult. Kolleegium nõustuks ringkonnakohtu loogikaga

1000 euro kui eeldusliku veoki kaskokindlustusega seotud omavastutuse summa väljamõistmisega,

kui hageja ei oleks õnnetust põhjustanud raskelt hooletult. Töötaja raske hooletus ei ole tööandja

tegevusega seotud tüüpiline kahju tekkimise risk TLS § 74 lg 2 teise lause tähenduses. TLS § 74 lg 1

näeb tahtliku rikkumise eest ette kahju hüvitamise täies ulatuses. Raske hooletuse korral tuleks

tekitatud kahju eest makstavat hüvitist piirata vähem kui tavalise hooletuse korral.

Ainuüksi töötaja vähene töökogemus ega võimalik madal töötasu ei õigusta liiklusreeglite rasket

eiramist ja sellega tööandja vara kahjustamist. Pealegi on kostja juhtinud kassatsioonkaebuses

tähelepanu sellele, et ringkonnakohus on pidanud hageja töötasu põhjendamatult madalamaks hageja

väidetust (vt I kd, tl 46).

30.3. Kahjuhüvitise määramisel TLS § 74 lg 2 mõttes võib olla tähendus ka sellel, kui kostja ei

kontrollinud hagejal piisavate oskuste olemasolu tööks või ei taganud piisavat väljaõpet, kuid selle

kohta ei ole hageja ringkonnakohtu otsuse järgi tõendeid esitanud (ringkonnakohtu otsuse p 23).

Raskelt hooletu käitumise puhul on aga raskesti põhjendatav, kuidas kutsetunnistuse olemasolu ja

täiendav väljaõpe võinuks hoida ära hageja elementaarsete liiklusreeglite rikkumise.

31. Vastuhagi rahuldas ringkonnakohus osaliselt, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 1000 eurot.

Kostja kassatsioonkaebusest ei nähtu põhjendusi, miks peaks kostja kasuks väljamõistetud raha osas

ringkonnakohtu otsuse tühistama, kuigi kassatsioonkaebuse resolutsiooni kohaselt vaidlustab kostja

ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses (II kd, tl 100 pöördel).

Tegu on tõenäoliselt kostja eksitusega. Hageja ei ole temalt 1000 euro väljamõistmist Riigikohtus

vaidlustanud. Kolleegium jätab 1000 euro hagejalt väljamõistmise osas ringkonnakohtu otsuse

muutmata. Sellega on kolleegiumi arvates kaetud ka töövaidluskomisjonis tunnustatud kostja kahju

hüvitamise nõue 63 euro 92 sendi ulatuses. Seega on vaidluse all kostja nõue kahjuhüvitise saamiseks

ringkonnakohtus rahuldamata jäetud osas.

IV

32. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

33. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon. Kostja ei ole kassatsioonkaebuses märkinud, kellele ja millisele

pangakontole tuleb kautsjon tagastada, mistõttu tuleb tal Riigikohtule teatada, kellele ja kuhu tuleb

kautsjon TsMS § 149 lg 8 esimese lause järgi tagastada.

Henn Jõks, Villu Kõve, Jaak Luik