3-1-1-33-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-33-17

Määruse kuupäev

20. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi I. T. süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2017. a määrus

kriminaalasjas nr 1-16-7438

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanu

M

OÜ

esindaja

vandeadvokaat

Maksim

Greinoman, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Diana

Helila,

I. T. kaitsja vandeadvokaadi abi Raiko Paas

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

24. mai 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2017. a määrus muutmata ja kannatanu esindaja

määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kriminaalmenetluse lõpetamine

1. Harju Maakohtu 3. oktoobri 2016. a määrusega anti kohtu alla I. T. süüdistatuna

karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. I. T-d süüdistati selles, et

ta tellis 22. detsembri ööl vastu 23. detsembrit 2013. a meelelahutusasutuses M OÜ teenuseid

2606,30 euro eest, kavatsemata nende eest tasuda. Teenindaja ajutist tähelepanematust ära

kasutades lahkus I. T. meelelahutusasutusest teenuste eest tasumata, põhjustades kannatanule

kahju 2606,30 eurot.

Sama määrusega võttis Harju Maakohus menetlusse kannatanu M OÜ esitatud tsiviilhagi, millega

paluti I. T-lt kannatanu kasuks välja mõista põhinõudena 2606,30 eurot, sissenõudekulu hüvitis

40 eurot ja viivis arvestatuna seadusjärgses määras alates 24. detsembrist 2013. a kuni põhinõude

täitmiseni.

2. 22. novembri 2016. a kohtuistungil esitas prokurör taotluse lõpetada kriminaalmenetlus I. T.

suhtes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise

tõttu. Prokurör märkis, et süüdistatav on asunud kuriteoga tekitatud kahju hüvitama, ja esitas

kohtule maksekorralduse, mille kohaselt on süüdistatav kandnud kannatanu pangakontole

50 eurot. Süüdistatav nõustus istungil menetluse lõpetamisega ja kannatanule tekitatud kahju ning

menetluskulude hüvitamise kohustuse panemisega.

3. Harju Maakohtu 22. novembri 2016. a määrusega lõpetati KrMS § 202 alusel I. T. suhtes

kriminaalmenetlus. Sama määrusega kohustati I. T-d tasuma kriminaalmenetluse kulud

657,02 eurot, maksma riigituludesse 700 eurot ning hüvitama kannatanule M OÜ tekitatud kahju

2596,30 eurot kannatanu pangakontole. Summa, mille hüvitamist kannatanule I. T-lt nõuti,

hõlmas määruse järgi tsiviilhagis esitatud põhinõuet 2606,30 eurot ja sissenõudekulu hüvitist

40 eurot. Sellest summast oli maha arvatud 50 eurot, mille I. T. oli juba kannatu pangakontole üle

kandnud. Kohus ei pannud I. T-le tsiviilhagis esitatud viivisnõude täitmise kohustust.

Määruskaebemenetlus

4. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kannatanu M OÜ esindaja vandeadvokaat

M. Greinoman, taotledes määruses toodud kannatanu pangakonto numbri parandamist ja I. T-le

pandud kahju hüvitamise kohustuse ulatuse muutmist: esiteks kohustuse suurendamist 50 euro

võrra, kuna I. T. oli kandnud 50 euro ebaõigele pangakontole, ning teiseks kohustuse täiendamist

tsiviilhagis toodud viivisenõude tasumise kohustusega.

5. Harju Maakohtu 6. detsembri 2016. a määrusega rahuldati kannatanu esindaja taotlus osaliselt.

Maakohus leidis, et kuna KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ei ole

KrMS § 385 p 10 järgi vaidlustatav ning see lahend on jõustunud, tuleb kannatanu esindaja

taotlused lahendada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimusena KrMS § 431 järgi.

Maakohus rahuldas taotluse muuta määruses kannatanu pangakonto number. Kohus märkis, et kuigi

pole tõendatud, et 22. novembri 2016. a määruses märgitud kannatanu pangakonto number oli

ebaõige, võib kannatanu soovil pangakonto numbrit muuta.

Taotluse muuta I. T-le pandud kahju hüvitamise kohustuse ulatust jättis maakohus rahuldamata.

Maakohus leidis, et I. T. poolt 50 euro ülekandmine ebaõigele pangakontole ei ole tõendatud. Nimelt

on määruses märgitud konto numbri esitanud kannatanu ning maksekorralduse järgi on I. T. teinud

õnnestunud maksekorralduse. Seoses viivise tasumise kohustuse lisamise taotlusega märkis

maakohus, et kahju hüvitamise kohustuse ulatuse muutmine eeldab asja uut sisulist lahendamist,

mistõttu pole seda võimalik teha kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise raames.

Kuna kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on jõustunud ega ole vaidlustatav, ei ole kannatanu

nõude suuruse uuesti läbivaatamine võimalik. Kannatanu esindaja ei esitanud kriminaalmenetluse

lõpetamise arutamisel viivise tasumise nõuet. Kriminaalasja KrMS § 202 alusel lõpetamise arutelul

oleks kannatanu esindaja pidanud intressinõude realiseerimise soovi selgelt väljendama ja esitama

viivitusintressi kindla summa, millele järgnevalt oleks saanud küsida süüdistatavalt nõusolekut.

6. Harju Maakohtu 22. novembri ja 6. detsembri 2016. a määruse peale esitas määruskaebuse

kannatanu M OÜ esindaja vandeadvokaat M. Greinoman. Kaebuses leiti, et KrMS § 385 p 10 on

põhiseadusega vastuolus, kuna see ei võimalda kannatanul vaidlustada kriminaalmenetluse

lõpetamist. Esindaja taotleb maakohtu lahendite tühistamist ning I. T-le ka viivisenõude täitmise

kohustuse panemist.

Ringkonnakohtu määrus

7. Tallinna Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2017. a määrusega jäeti taotlus tunnistada KrMS § 385 p 10

põhiseadusega vastuolus olevaks rahuldamata, 22. novembri 2016. a kriminaalmenetluse

lõpetamise määruse vaidlustamise osas jäeti kaebus kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata

ning osas, milles kaebus puudutas maakohtu 6. detsembri 2016. a ebaselguste lahendamise

määrust, jäeti kaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et KrMS § 385 p 10 küll piirab kannatanu kaebeõigust, kuid mitte

põhiseadusvastaselt. KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel saab isikule panna

kannatanule kuriteoga vahetult tekitatud kahju hüvitamise kohustuse, mitte aga kaudsete kulude

hüvitamise kohustust. Tsiviilhagi muus osas läbi vaatamata jätmisel, näiteks kaudsete kahjude osas,

on kannatanul võimalik pöörduda tsiviilkohtu poole. Kuna KrMS § 385 p 10 kohaselt ei ole

KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määrus vaidlustatav, jättis ringkonnakohus

määruskaebuse osas, mis puudutas kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, läbi vaatamata.

Seoses maakohtu 6. detsembri 2016. a määrusega märkis ringkonnakohus, et kuna

kriminaalmenetluse lõpetamise määrus oli jõustunud, lahendas maakohus selle määrusega õigustatult

üksnes 22. novembri 2016. a määruse täitmisel ilmnenud kahtlusi ja ebaselgust. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu esitatud seisukohtadega, et ebaselguste kõrvaldamise menetluses ei ole võimalik

isikule panna lisakohustust, ja jättis seetõttu kannatanu esindaja kaebuse vastavas osas rahuldamata.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kannatanu esindaja vandeadvokaat

M. Greinoman, taotledes KrMS § 385 p 10 põhiseadusvastaseks tunnistamist, ringkonnakohtu

määruse tühistamist ja I. T-le viivise tasumise kohustuse panemist. Kannatanu esindaja leiab, et

KrMS § 385 p 10 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda kannatanul vaidlustada

kriminaalmenetluse lõpetamisel isikule pandava kahju hüvitamise kohustuse ulatust. Tegemist on

kannatanu kaebeõiguse ebaproportsionaalse piiranguga: kannatanu ei saa vaidlustada kahjunõude

ulatust, mis toob kannatanu jaoks kaasa vajaduse oma õiguste kaitseks uuesti pöörduda kohtusse

tsiviilkohtumenetluse raames, tasuda riigilõivu ja õigusabi tasu. Kannatanu esindaja on

seisukohal, et kuna tsiviilhagis on võimalik viivise tasumist nõuda, peab olema võimalik panna

viivise tasumise kohustust ka KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel. Kui tsiviilhagis

on esitatud õiguspärane viivisenõue, kannatanu ei ole menetluse käigus sellest loobunud ja

süüdistatav on nõustunud kahju hüvitama, ei saa kohus kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel

lõpetamisel jätta tsiviilhagis esitatud viivisenõude täitmise kohustust omal algatusel isikule

määramata.

9. Määruskaebuse vastuses leiab prokuratuur, et KrMS § 202 kohaldamisel ei saa isikule panna

kaudsete kahjude hüvitamise kohustust, v.a juhul, kui isik on nõus sellise kohustuse endale võtma.

Kohtuistungil nõustus kannatanu hüvitama kuriteoga tekitatud kahju, s.o vahetult tekitatud kahju;

kannatanu ei nõudnud isikule viisise tasumise kohustust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. KrMS § 385 p 10 kohaselt ei saa määruskaebust esitada muu hulgas KrMS §-s 202 sätestatud

alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale. Sellest, et KrMS § 385 p 10 ei võimalda

vaidlustada kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel lõpetamise määrust, ei saa aga kohtupraktika

kohaselt

veel

järeldada,

et

selline

edasikaebepiirang

laieneb

automaatselt

kõigile

kriminaalmenetluse

lõpetamise

määruses

sisalduvatele

otsustustele

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. märtsi 2017. a määrus asjas 3-1-1-3-17, p 31). Nimelt võib

kriminaalmenetluse lõpetamise määrusena pealkirjastatud lahend hõlmata lisaks menetluse

lõpetamise otsustusele ka selliseid menetlusotsustusi, millele edasikaebepiirangu laiendamine ei

pruugi

olla

edasikaebepiirangu

eesmärgiga

kooskõlas.

Eelmärgitud

lahendis

leidis

kriminaalkolleegium, et KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirang ei hõlma

kriminaalmenetluse lõpetamisel kriminaalmenetluse tagamise vahendite lõpetamise kohta tehtavat

otsustust seetõttu, et see on kohtu kaalutlusotsustus ega ole menetluse lõpetamise otsustusega

olemuslikult seotud (vt määrus asjas nr 3-1-1-3-17, eeskätt p-d 45–49).

11. Kriminaalmenetluse oportuniteedi alusel lõpetamise kohustuslikud eeldused sätestab

KrMS § 202 lg 1. Viidatud sätte kohaselt on alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks juhul, kui

1) tegemist on teise astme kuriteoga, 2) isiku süü ei ole suur, 3) isik on kuriteoga tekitatud kahju

heastanud või asunud seda heastama, 5) isik on kriminaalmenetluse kulud tasunud või võtnud

endale kohustuse need tasuda, 6) kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi,

7) prokuratuur on taotlenud kriminaalmenetluse lõpetamist ning 8) isik on sellega nõustunud.

12. Nende eelduste olemasolul võib kohus KrMS § 202 lg 2 alusel kaalutlusõigusest lähtuvalt panna

süüdistatavale tema nõusolekul tähtajalisi kohustusi. Hoolimata kaalutlusruumist ei saa aga kohus

neid

kohustusi

määrata

kriminaalmenetluse

lõpetamise

otsustusest

lahutatult

ja

kriminaalmenetluse otstarbekusega lõpetamiseks esitatud süüdistatava seisukohta ignoreerides.

Tuleb arvestada, et süüdistatava nõusolekul talle mõne KrMS § 202 lg-s 2 sätestatud kohustuse

määramisega muudetakse kriminaalmenetluse lõpetamise otsustus tingimuslikuks, sidudes selle

vastava kohustuse täitmisega ning võimalusega kohustuse täitmata jätmisel kriminaalmenetlust

KrMS § 202 lg 6 alusel uuendada. Seega on süüdistatavale määratud kohustus

kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse olemuslik ja lahutamatu osa.

13. Eeltoodud kaalutlustel tuleb KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel süüdistatavale pandud kahju hüvitamise

kohustust lugeda kriminaalmenetluse lõpetamise otsustusega olemuslikult seotuks ja seega ka

KrMS § 385 p-st 10 tuleneva edasikaebepiiranguga hõlmatuks. Järelikult ei saa kannatanu

kohustuse määramise otsustust, sh isikule täitmiseks määratud kohustuse ulatust, KrMS § 385

p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangu tõttu vaidlustada.

14. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada,

on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks

tunnistamine ja kohaldamata jätmine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a

määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 15 ja 31. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-23-16, p 24

ning neis viidatud varasem kohtupraktika). Praeguse asja tehiolude valguses ei teki kolleegiumil

KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangu põhiseaduspärasuses kahtlusi järgmistel

põhjendustel.

15. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et olukorras, kus kohus lõpetab

kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2

nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse

võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse (vt määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 39). Kolleegium selgitab,

et kannatanu tsiviilhagi jääb selles olukorras kohtu menetlusse tervikuna, s.o osas, milles see oli

kriminaalmenetluse tingimusliku lõpetamise hetkel kohtu menetluses. Seda ka juhul, kui kohus

otsustab KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel panna isikule kohustuse hüvitada kannatanule tekitatud kahju

ulatuses, mis on väiksem kannatanu tsiviilhagis esitatud nõuete kogusummast. Kui isik täidab

talle kohtu pandud kohustused tähtaegselt, puudub alus kriminaalmenetluse uuendamiseks ka

juhul, kui kohtu pandud kahju hüvitamise kohustuse ulatus ei kattu kannatanu esitatud nõuete

ulatusega. Sellises olukorras on kannatanul võimalik oma nõue selle täitmata osas esitada

tsiviilkohtumenetluses. Kui aga isik ei täida talle pandud kohustusi tähtaegselt ja

kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus (vt määrus

asjas nr 3-1-1-3-17, p 39). Kuna tsiviilhagi jääb kriminaalmenetluse tingimuslikul lõpetamisel

kohtu menetlusse tervikuna, jätkub ka tsiviilhagi menetlus kriminaalmenetluse uuendamisel

tervikuna, sõltumata sellest, millises ulatuses kohustati isikut hüvitama kannatanule tekitatud

kahju. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu ka sellele, et kohtupraktika kohaselt on kannatanul

õigus tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse

tsiviilhagi KrMS § 2962 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata, mis tähendab, et kannatanul avaneb

võimalus esitada sama nõue tsiviilkohtumenetluse korras (vt määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 40).

16. Kui kannatanu esitatud tsiviilhagi jäetakse kriminaalmenetluses läbi vaatamata, ei kaota

kannatanu võimalust nõudeõiguse maksmapanekuks tsiviilkohtumenetluses ka nõude võimaliku

aegumise tõttu. Nimelt peatub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 1 järgi nõude

aegumistähtaeg kriminaalasjas tsiviilhagi esitamisega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. juuli

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-16, p 22). Aegumistähtaja peatumine lõpeb peatumise

aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega (TsÜS § 160 lg 3). Aja jooksul, mil

tsiviilhagi oli kohtu menetluses, tuleb lugeda aegumistähtaeg peatunuks, sõltumata sellest, millise

lahendiga asi lahendatakse. Selliseks lahendiks, mille jõustumisega aegumise peatumine lõpeb,

võib olla ka määrus, millega tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

11. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-57-08, p 12). Seega säilib kannatanul tsiviilhagi

kriminaalmenetluses

läbi

vaatamata

jätmisel

võimalus

oma

nõude

maksmapanekuks

tsiviilkohtumenetluses.

17. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kuigi KrMS § 385 p 10 piirab ka kannatanu

edasikaebeõigust, säilib käesoleva asja tehiolude valguses kannatanul piisavalt tõhus võimalus

oma nõudeõiguse maksmapanekuks: olenevalt asja edasisest käigust saab kannatanu oma õigusi

piisavalt tõhusalt kaitsta kas kriminaalmenetluses (s.o ennekõike juhul, kui kriminaalmenetlus

uuendatakse) või tsiviilkohtumenetluses. Pidades silmas, et KrMS § 385 p-st 10 tulenev

edasikaebepiirang on menetlusökonoomia põhimõtte valguses iseenesest proportsionaalne (vt

Riigikohtu 22. juuni 2009. a määrus asjas nr 3-1-1-47-09, p 16) ning seda, et käesoleva asja

tehiolude valguses on kannatanul säilinud piisavalt tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks (vt ka

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2006. a määrus asjas nr 3-1-1-18-06, p 7), ei saa

nimetatud edasikaebepiirangut pidada praegusel juhul ebaproportsionaalseks.

18. Kannatanu esindaja on vaidlustanud ringkonnakohtu määruse ka osas, milles jäeti rahuldamata

kannatanu esindaja taotlus tühistada Harju Maakohtu 6. detsembri 2016. a määrus. Selle

määrusega jättis maakohus rahuldamata kannatanu esindaja taotluse panna I. T-le lisakohustus

täita kannatanu tsiviilhagis esitatud viivisenõue, mille täitmise kohustust maakohus 22. novembri

2016. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruses I. T-le ei pannud. Kuigi KrMS § 202 lg 2 p 1 ei

välista isikule tema nõusolekul kuriteoga tekitatud kaudsete kahjude hüvitamise (nt tsiviilhagis

esitatud viivisenõude täitmise) kohustuse panemist, on isikule kriminaalmenetluse lõpetamisel

KrMS § 202 lg 2 alusel pandav kohustus kriminaalmenetluse lõpetamise olemuslik osa:

KrMS § 202 lg-s 2 toodud kohustusi ei saa isikule määrata väljaspool kriminaalasja menetluse

tingimuslikku lõpetamist (vt käesoleva lahendi p 12). Eeltoodust tulenevalt ei võimalda isikule

uute kohustuste määramist ka KrMS § 4271 ega KrMS § 431 järgi läbiviidavad menetlused. Kuna

maakohus ei pannud kriminaalmenetluse tingimusliku lõpetamise määruses I. T-le kannatanu

esitatud viivisenõude täitmise kohustust, ei saa seda kohustust I. T-le panna ka pärast

kriminaalmenetluse tingimuslikku lõpetamist. Sellest johtuvalt on maa- ja ringkonnakohus jätnud

kannatanu esindaja taotlused vastavas osas õigustatult rahuldamata.

19. Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus õigustatult jätnud kannatanu esindaja kaebuse maakohtu

22. novembri 2016. a määruse osas läbi vaatamata ning maakohtu 6. detsembri 2016. a määruse

osas rahuldamata. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2017. a määruse muutmata ja

kannatanu esindaja määruskaebuse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)