3-2-1-67-17 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-67-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

V. M hagi A. B vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-55028

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. B kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2428 eurot 92 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja V. M

Kostja A. B, esindaja vandeadvokaat Sven Veltmann

Asja läbivaatamise kuupäev

22. mai 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-55028

osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja A. B apellatsioonkaebuse

rahuldamata ning maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

2. Tühistatud osas saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Jätta ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles ringkonnakohus keeldus

apellatsioonkaebusele lisatud Harju Maakohtu 29. märtsil 2016 kriminaalasjas nr 1-16-183

tehtud otsuse, kostja 6. oktoobri 2015. a taotluse ja kohtuga peetud kirjavahetuse

vastuvõtmisest ning eemaldas need toimikust.

4. Rahuldada A. B kassatsioonkaebus osaliselt.

5. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. M (hageja, isa) esitas 28. juulil 2014 Harju Maakohtule A. B (kostja, laps) vastu hagi elatise

vähendamiseks 177 euro 50 sendini kuus (hagi esitamise ajal pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast).

Hagiavalduse kohaselt mõisteti Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri 2009. a otsusega tsiviilasjas

nr 2-07-11043 hagejalt kostja kasuks välja igakuine elatis 7000 krooni ehk 447 eurot 38 senti. Hageja

palus elatise suurust tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 alusel muuta, kuna pärast

elatise väljamõistmist on hageja majanduslik olukord oluliselt halvenenud ning nii suure elatise

maksmine ei ole enam vajalik, sest muutunud on kostja vajadused. Hageja tervislik seisund on

halvenenud ja tal on Sotsiaalkindlustusameti 10. juuni 2014. a otsusega nr 1110698 tuvastatud

töövõimetus 50% ulatuses. Hageja keskmiseks igakuiseks sissetulekuks hagi esitamise ajal oli

285 eurot. Hagejal ei ole väärtuslikku vallasvara ega Eestis kinnisvara, mida saaks võõrandada.

Hagejal on Venemaal kinnisvara, kuid tal puuduvad andmed vara seisukorra kohta. Samuti tuleb

hagejal tõenäoliselt ühel hetkel kolida Venemaale elama.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Elatise vähendamiseks puudusid

eeldused, kuna hageja majanduslik olukord on alati olnud väga hea ning kostja igakuised kulutused

olid 2005. aastal enam kui 1500 eurot ja on ajas suurenenud.

3. Harju Maakohus rahuldas 12. mai 2016. a otsusega hagi osaliselt ja muutis väljamõistetud elatise

suurust. Maakohus mõistis alates 28. juulist 2014 kuni kostja täisealiseks saamiseni hagejalt kostja

kasuks välja igakuise elatise, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärale. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on väljamõistetud elatise suurust võimalik muuta, kui lapse

vajadused ja/või vanema varaline seisund on kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega

võrreldes muutunud (TsMS § 459 lg 1 p 1, perekonnaseaduse (PKS) § 99 lg 1, PKS § 102 lg 1).

Maakohus selgitas, et ei saa kostja kulude põhjendatuse hindamisel lähtuda elatise väljamõistmisel

esinenud asjaoludest, kuivõrd pooled lõpetasid menetluse kompromissiga. Maakohus tuvastas, et

kostja igakuised vajalikud ja tõendatud kulud, arvestades tema vajadusi ja tavalist elulaadi, on

887 eurot (kulutused koolile 165 eurot, söögile 200 eurot, eluasemele 100 eurot, puhkusele 139 eurot,

ravile 55 eurot, hügieenile 50 eurot, tennisekoolile 65 eurot, koorile 25 eurot, koori kontserdisõitudele

50 eurot ja flöödiringile 38 eurot). Maakohus leidis, et hageja ei suuda kohtulahendiga kostja kasuks

väljamõistetud elatist tasuda. Maakohus tuvastas, et hageja igakuine sissetulek on 631 eurot 84 senti

(keskmine töötasu 341 eurot 33 senti, sotsiaaltoetused 53 eurot 70 senti, pension 236 eurot 81 senti),

äriregistri andmetel ei tegele ta ettevõtlusega, tal ei ole Eestis kinnisvara, kuid on kaks kinnisasja

Vene Föderatsioonis (kaks elumaja koos majandushoonetega), tal on kaks sõiduautot, millele on

seatud erinevate täitemenetluste raames keelumärked, tema pangakonto SEB Pank AS-is on arestitud

27 230 euro ja 41 sendi ulatuses. Hageja suhtes on käimas mitmeid täitemenetlusi. Hageja igakuised

kulutused eluasemele, toidule, transpordile ja sidele on 285 eurot ning tulenevalt tema tervislikust

seisundist on tõenäoline, et hageja kannab iga kuu kulutusi ka tervishoiule. Maakohus leidis, et pärast

igakuiste kulutuste kandmist jääb hagejale maksimaalselt 346 eurot 84 senti, mistõttu ei ole hageja

võimeline kostjale väljamõistetud määras (447 eurot 38 senti) ülalpidamist andma. Maakohtu arvates

võimaldab Veera B (kostja ema) majanduslik seisund kostjale vajalikul määral ülalpidamise. Kostja

emal on stabiilne ja piisav sissetulek, talle kuulub kinnisasi Tallinnas Haabersti linnaosas ja ta on

äriregistri andmetel kasumliku ja varaka äriühingu OÜ Analiit-AA juhatuse liige, osanik ja asutaja.

Maakohus vähendas hagejalt kostja kasuks väljamõistetud elatist, kuna hageja majanduslik olukord ei

võimaldanud väljamõistetud määras elatist tasuda, ta oli osaliselt töövõimetu, mistõttu olid

raskendatud tema võimalused teenida suuremat sissetulekut ja hagejale ei jäänud pärast elatise ja

muude igakuiste kohustuste tasumist piisavalt raha, et tagada iseenda piisav ülalpidamine. Maakohus

leidis, et praeguses asjas ei esinenud PKS § 102 lg-s 2 kirjeldatud mõjuvat põhjust elatise

vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hageja nõue elatise vähendamiseks rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda. Kostja palus jätta hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

5. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles

maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, ja teha uue otsuse, millega jätta hageja

menetluskulud kostja kanda. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle

rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus vähendas kostjale makstavat

igakuist elatist pooleni Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hageja palus

apellatsioonimenetluse kulud kostjalt välja mõista.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. novembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning

kostja apellatsioonkaebuse ja hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus keeldus

apellatsioonkaebusele tõenditena lisatud Harju Maakohtu 29. märtsil 2016 kriminaalasjas nr 1-16-183

tehtud otsuse, kostja 6. oktoobri 2015. a taotluse ja kohtuga peetud kirjavahetuse vastuvõtmisest ning

jättis maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt

ei korranud neid. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et elatise vähendamise nõude lahendamiseks

tuli TsMS § 459 lg 1 p 1, PKS § 99 lg 1 ja PKS § 102 lg 1 kohaselt analüüsida, kas kostja igakuised

kulud olid põhjendatud ja millises ulatuses oli hageja võimeline kostjale elatist tasuma.

Ringkonnakohus leidis, et igakuise elatise vähendamiseks ei pidanud eelnimetatud elemendid

esinema kumulatiivselt. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja vajadusi ja tavalist elulaadi

arvestades olid tema igakuised kulud 887 eurot. Maakohus tuvastas tõendite alusel veenvalt, et hageja

igakuine sissetulek oli 631 eurot 84 senti ja kulud vähemalt 285 eurot. Lisaks sissetulekutele võttis

maakohus nõude osalisel rahuldamisel arvesse hageja töövõime kaotust 50% ulatuses ja hageja vara,

sh järelevalveta ja rahaliste kohustustega koormatud kinnisasju Venemaal ning erinevate võlgnevuste

suurt ulatust ja täitemenetluste rohkust. Maakohus jõudis veenvalt järeldusele, et hageja halb

majanduslik olukord ei võimalda maksta kostjale elatist rohkem kui seaduses sätestatud

miinimummääras. Ringkonnakohus leidis, et praeguses asjas ei olnud tähtsust hageja suurel

elatisevõlgnevusel ning maakohtu otsusel, millega hageja mõisteti süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 169 järgi kostja ülalpidamise kohustuse rikkumises. Kostja ülalpidamise kohustuse

rikkumine on taunimisväärne, kuid see ei ole eraldivõetuna elatisenõude vähendamise eelduseks.

Ülalpidamiskohustuse rikkumine ei takista poolel taotleda perioodiliste maksete suuruse muutmist,

kui pärast otsuse jõustumist on oluliselt muutunud maksete suurust mõjutavad asjaolud.

Ringkonnakohus selgitas, et kohtul on õigus ja ka kohustus lähtuda elatise väljamõistmisel mõlema

vanema varalisest seisundist (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12).

Seetõttu oli praegusel juhul põhjendatud tuvastada kostja ema majanduslik olukord.

Ringkonnakohus keeldus TsMS § 633 lg 5 alusel Harju Maakohtu 29. märtsil 2016 kriminaalasjas

nr 1-16-183 tehtud otsuse vastuvõtmisest, kuna kostja ei põhjendanud tõendi lubatavust ja see ei ole

ilmselt vajalik. Ringkonnakohus keeldus 6. oktoobri 2015. a taotluse ja kirjavahetuse vastuvõtmisest

TsMS § 238 lg 1 p 2 ja § 639 lg 1 alusel, sest tõend on juba toimikus (II köide, tl 2-4).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohtu otsus jäeti muutmata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata, keelduti

apellatsioonimenetluses esitatud tõendite vastuvõtmisest ning jäeti menetluskulud maakohtus ja

ringkonnakohtus poolte endi kanda. Kostja palub saata asja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus kostja õigusliku ärakuulamise

põhimõtet (TsMS § 669 lg 1 p 1). Lisaks on kohtulahendid olulises ulatuses jäetud põhjendamata

(TsMS § 669 lg 1 p 5). Ringkonnakohus hindas tõendeid valikuliselt ja vastuoluliselt (TsMS § 232

lg-d 1-2, § 235). Osa kostja faktiväiteid (hageja on kostja ülalpidamise kohustust rikkunud alates

2005. aastast, mistõttu ei ole vaja eelduslikult kaaluda tema kohustuste vähendamist) on jäetud

tähelepanuta (TsMS § 436 lg-d 1-4 ja 7, § 442 lg 8, § 654 lg-d 1 ja 4). Kohtud ei jõudnud jälgitavalt

järeldusele, et hageja varaline seisund (hagejale kuulub välismaal kinnisvara) toetab tema nõude

osalist rahuldamist. Ringkonnakohus jättis kontrollimata ja hindamata asjaolu, et muu hulgas kuulub

hagejale kinnisvara, mille arvel saab võlad tasuda ja maksta korrapäraselt igakuist elatist. Kohtud

asusid kontrollimatule seisukohale, et Venemaal asuvatel hageja kinnisasjadel ei ole väärtust, kuna

need on koormatud rahaliste kohustuste ning täitemenetlustega. Ringkonnakohus ei andnud kostjale

kohtuistungil võimalust esitada oma seisukoht pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimise kohta

(TsMS § 348 lg 1, § 351 lg 1) ning seetõttu on lahend üllatuslik. Kohtud rikkusid ka TsMS § 459

lg-t 1 ja kohaldasid valesti PKS § 99 lg-t 1 ning § 102 lg-t 1 pooltevahelise õigussuhte

kvalifitseerimisel. Elatise vähendamisel ei saa arvestada üksnes hageja tervislikku ja varalist seisundit

puudutavaid väiteid, ilma et arvestataks kohustatud isiku kohustuse täitmist (võlaõigusseaduse

(VÕS) § 76 lg-d 1-3, § 77 lg 1) ja tema süüdimõistmist KarS § 169 tähenduses (vanema kuritahtlik

kõrvalehoidumine oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt välja mõistetud

elatusraha maksmisest), lapse huve ja tema õigust saada ülalpidamist kulutustega tõendatud osas.

Kohtud ei arvestanud kostja loomulikku elulaadi. Hageja ei saa taotleda kohtulahendiga fikseeritud

kohustuse vähendamist, kui ta seda kohustust üldse ei täida. See oleks vastuolus hea usu (VÕS § 6) ja

mõistlikkuse põhimõttega (VÕS § 7). Ringkonnakohus keeldus põhjendamatult

apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest, sest need on asja õigeks lahendamiseks (hageja

on oma kohustusi rikkunud) tähtsad (VÕS § 652 lg 4).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse

muutmata ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtus ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Asi

saadetakse tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Riigikohtu varasema praktika kohaselt võib üksnes TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel nõuda

kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud

maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja

hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel

oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades

peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd

muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel

peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited

tuginevad (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 32, 36; 28. oktoobri

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11).

Maakohus selgitas praeguses asjas, et ei saa kostja kulude põhjendatuse hindamisel lähtuda elatise

väljamõistmisel esinenud asjaoludest, kuivõrd pooled lõpetasid menetluse kompromissiga. Riigikohtu

varasema praktika kohaselt tuli olukorras, kus kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise

aluseks olevaid asjaolusid, ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises

ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11; 19. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12).

Seega leidsid kohtud kooskõlas lahendi tegemise ajal kehtinud Riigikohtu seisukohaga, et elatise

vähendamise nõude lahendamiseks tuli analüüsida, kas kostja igakuised kulud olid põhjendatud ja

millises ulatuses oli hageja võimeline kostjale elatist tasuma.

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on praeguses asjas oluliselt rikkunud menetlusõiguse

norme. Maakohus on tuvastanud, et hagejale kuuluvad Vene Föderatsioonis Novgorodi oblastis

Valdai rajoonis Novaja Sitenka külas asuvad kinnisasjad (elumajad koos majandushoonetega), ning

üldsõnaliselt märkinud, et hageja suhtes on käimas hulganisti täitemenetlusi. Ringkonnakohus leidis,

et lisaks sissetulekutele võttis maakohus nõude osalisel rahuldamisel arvesse hageja töövõime kaotust

50% ulatuses ja hageja vara, sh järelevalveta ja rahaliste kohustustega koormatud kinnisasju

Venemaal ning erinevate võlgnevuste suurt ulatust ja täitemenetluste rohkust. Kohtud ei ole

tuvastanud kinnisasjade väärtust konkreetselt ega nende mõju hageja varalisele seisundile ja võimele

kostjale elatist maksta. Seega on põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, et kohtud ei ole hageja

varalist seisundit hinnates arvestanud, et hagejale kuulub Vene Föderatsioonis kaks elumaja koos

majandushoonetega, ega põhjendanud, miks nad viidatud asjaolu ei arvestanud.

11. Kolleegium on pärast praeguses asjas ringkonnakohtu lahendi tegemist 9. juunil 2017 tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-17 tehtud lahendis varasemat praktikat täpsustades selgitanud, et kui elatise

väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks

olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi

aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult

kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud

elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni

väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-9-17, p 37.1).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb lähtuda kolleegiumi täpsustatud seisukohast. Kohtud ei saa seaduse

tõlgendamisel lähtuda varasemast praktikast, kui normile antud tõlgendust on muudetud. Tõlgendust

muutev Riigikohtu lahend ei muuda tõlgendust üksnes selle lahendi jaoks, vastasel juhul võiks olla

tegemist ebavõrdse kohtlemisega teiste sarnaste samal ajal menetletavate asjadega (vt ka Riigikohtu

5. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-17, p 13).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas Vene Föderatsioonis asuvad

kinnisasjad olid hagejal olemas ka kompromissi sõlmimise ajal. Juhul, kui kinnisasjad olid olemas

juba kompromissi sõlmimise ajal, siis ei ole hageja varaline seisund kinnisasjade omamise näol

eelduslikult muutunud ja seetõttu ei oleks alust kinnisasjade omamist praegusel juhul hageja

varandusliku seisundi hindamisel arvestada. Küll aga võib nimetatud kinnisasjade väärtus olla pärast

kompromissi sõlmimist oluliselt muutunud ja mõjutanud hageja varalist seisundit ja võimet kostjale

elatist maksta. Ringkonnakohtul tuleb tuvastada, kas juhul, kui hagejal olid nimetatud kinnisasjad

juba kompromissi sõlmimise ajal, on nimetatud kinnisasjade väärtus praeguseks ajaks sedavõrd

oluliselt suurenenud, et võimaldaks hagejal vaatamata töövõime kaotusele maksta elatist ikkagi

kompromissiga kokkulepitud suuruses.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praeguse asja lahendamisel ei tule kohtuotsuse

tegemisel arvestada hageja suurt elatisevõlgnevust kostjale ega seda, et hageja on KarS § 169 järgi

mõistetud süüdi kostja ülalpidamise kohustuse rikkumise eest. Ülalpidamiskohustuse rikkumine ei

välista hageja õigust taotleda TsMS § 459 alusel perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete

suuruse muutmist.

13. Eelneva tõttu keeldus ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult ka

apellatsioonkaebusele lisatud Harju Maakohtu 29. märtsil 2016 kriminaalasjas nr 1-16-183 tehtud

otsuse, millest nähtub, et hageja mõisteti süüdi KarS § 169 järgi, vastuvõtmisest. Ringkonnakohus

leidis, et kostja ei põhjendanud viidatud tõendi lubatavust ning tõend ei ole ilmselt vajalik, ning

keeldus tõendi vastuvõtmisest. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus viitas ekslikult tõendi

vastuvõtmisest keeldumise alusena TsMS § 633 lg-le 5, mille kohaselt, kui apellatsioonkaebuse

põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute

asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Ringkonnakohtul tulnuks

praeguses olukorras märkida tõendi vastuvõtmisest keeldumise alusena TsMS § 652 lg 4, mille

kohaselt uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama

ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või

ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja

õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus keeldus põhjendatult ka apellatsioonkaebusele lisatud

6. oktoobri 2015. a taotluse ja kirjavahetuse vastuvõtmisest, kuna tõend juba asus maakohtu toimikus.

14. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei

andnud kostjale kohtuistungil võimalust esitada oma seisukoht poolte vahelise õigussuhte

kvalifitseerimise kohta. Kostja ei ole kassatsioonkaebuses välja toonud, et oleks taotlenud asja

läbivaatamist istungil. TsMS § 647 lg 1 järgi, kui apellant ega vastustaja ei ole nõudnud asja

läbivaatamist kohtuistungil, võib kohus asja läbi vaadata ja lahendada apellatsioonkaebust

kohtuistungil arutamata. Kostja apellatsioonkaebusest ei nähtu, et ta oleks palunud asja läbivaatamist

istungil. Vastuses hageja vastuapellatsioonkaebusele on kostja märkinud, et ei soovi asja arutamist

kohtuistungil. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et ringkonnakohus ei ole asja läbivaatamisega

kirjalikus menetluses rikkunud menetlusõiguse norme.

15. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

16. Kuna kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kassatsioonikautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Ants Kull