3-2-1-68-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-68-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Osaühingu Damavand hagi Kuressaare linna vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-50473

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kuressaare linna (Kuressaare Linnavalitsuse kaudu)

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2 035 210 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Damavand, seaduslik esindaja Assadollah

Beigi

Kostja Kuressaare linn (Kuressaare Linnavalitsuse kaudu),

esindaja vandeadvokaat Kersti Põld

Asja läbivaatamise kuupäev

29. mai 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-50473 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Damavand (hageja) esitas 20. märtsil 2014 Harju Maakohtule hagi Kuressaare linna

(Kuressaare Linnavalitsuse kaudu, kostja) vastu hagejale üürile antud üüripinna interjööri remondi

ettevalmistamise ja inventari eest kahjuhüvitise ning valeandmete avaldamise eest kahjutasu

väljamõistmiseks. 9. mai 2014. a hagi täpsustuses nõudis hageja kostjalt kahjuhüvitist

2 035 210 eurot ja viivist.

Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt andis kostja 2. septembri 2008. a korraldusega nr 494

hagejale viieks aastaks üürile äriruumid Kuressaare Raekeldris aadressil Tallinna tn 2, Kuressaare.

Kostja ei tegutsenud üürileandjana heauskselt ja rikkus tahtlikult oma kohustusi. Ruumide

kasutuskõlbmatus ilmnes 5. oktoobril 2008, kui algasid suured veelekked üüritud ruumidesse, kuna

katus, seinad ja hoone küljepoolne terrass ei olnud veekindlad. Hagejal kui üürnikul ei olnud

kohustust hoonet väljaspool äriruume renoveerida ja veelekke eest vastutas kostja kui üürileandja.

Kostja vältis teadlikult enne lepingu allkirjastamist hageja teavitamist nimetatud puudustest ega

kõrvaldanud korduvatest palvetest hoolimata puudusi. Sellega takistas kostja hagejal ruumide

renoveerimist ja vastavalt üürilepingule kasutamist. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist

ja alandada üüri null euroni. Kostja rikkus lepingut hiljemalt 6. oktoobril 2008, kui kostja esindaja

Margo Sooäär sai veelekkest teada. Hageja nõue tuleneb üürileandja tegevuse või tegevusetuse tõttu

saamata jäänud tulust, mis oleks laekunud hagejale kavandatud äritegevusest perioodil september

2008 kuni september 2013 (september kuni detsember 2008 oli renoveerimisperiood), arvates tulust

maha kulud, sh üüri. Kahjuhüvitise (saamata jäänud tulu) suurus oli diskonteeritud rahavoogude

analüüsi kohaselt 2 035 210 eurot.

Hageja nõudis alternatiivselt asjatult põhjustatud kulutuste ja teiste negatiivsete majanduslike

tagajärgede hüvitamist 1 126 342 euro ulatuses, kuid loobus sellest nõudest 2. veebruaril 2016.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus kohaldada aegumist või jätta hagi rahuldamata. Hageja väitel sai

ta puudustest teada 5. oktoobril 2008. Hagi aegumise tähtaeg algas väidetava puudustega asja

üleandmise osas 6. oktoobril 2008 ja lõppes 5. oktoobril 2011. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

3. Harju Maakohus andis 16. juuni 2014. a määrusega asja kohtualluvuse järgi menetlemiseks üle

Pärnu Maakohtule.

4. Pärnu Maakohus võttis 22. juuni 2016. a otsusega vastu hageja 2. veebruaril 2016 esitatud

loobumise alternatiivsest nõudest (asjatult põhjustatud kulutuste hüvitamise nõue) ja lõpetas selle

osas menetluse. Maakohus jättis hagi üürilepingust tuleneva kahju hüvitamiseks aegumise tõttu

vaheotsusega rahuldamata ja tühistas 15.-16. augustil 2016 toimuma määratud istungi. Menetluskulud

jättis maakohus hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled, et allkirjastasid 9. septembril 2008 kirjaliku

tähtajalise äriruumide üürilepingu, mille esemeks olid Kuressaares Tallinna tn 2 Raekoja keldris

asuvad ruumid ja tähtaeg viis aastat, ning lepingu lisa 1 (üürniku kulul tehtavate remonttööde

nimekiri). Kostja andis hagejale valduse üle 8. septembril 2008, mille kohta vormistati ja allkirjastati

samal päeval üleandmise-vastuvõtmise akt. Seega oli poolte vahel kehtivalt sõlmitud äriruumi

üürileping. Üüritud asjal tekkinud puudustest 5. oktoobril 2008 teadasaamisel oli hagejal võimalik

kasutada võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 278 tulenevaid õiguskaitsevahendeid (nõuda kahju

hüvitamist). Hagi aegumise tähtaeg lepingulise kahju nõudes algas seega 6. oktoobril 2008 ja lõppes

5. oktoobril 2011 (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1). Hageja esitas kohtusse hagi

20. märtsil 2014. TsÜS § 146 lg 4 järgi on sama paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatud tehingust

tulenevate nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult.

Maakohus selgitas, et kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist, kui

lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Ainuüksi

kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146

lg 4 kohaldamiseks piisav. Hageja ei esitanud asjaolusid või tõendeid, et kostja käitus tahtlikult heade

kommete vastaselt või soovis õigusvastase tagajärje saabumist võlasuhte tekkimisel, täitmisel või

lõpetamisel. Maakohus märkis, et hageja tugineb nõude ja kahju tekkimise asjaoludes 5. oktoobrile

2008 ja seostab kahjuhüvitise arvutamise üürilepingu eeldatava kestusega. Hageja ei ole määranud

kahju tekkimise täpset aega. Maakohus leidis, et isegi siis, kui lugeda hageja nõude tekkimise ajaks

lepingu lõpetamise aeg (1. aprill 2009) või kostjale lepingu lõpetamist sisaldava postisaadetise

jõudmise aeg (9. aprill 2009), möödus tehingulise nõude, sh muude lepingust tulenevate kahjunõuete

kolmeaastane aegumistähtaeg 2012. aastal.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega maakohus jättis nõude aegumise tõttu rahuldamata, ja saata asi tagasi maakohtule.

Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus võttis vastu hageja osalise nõudest

loobumise.

Muuhulgas leidis hageja apellatsioonkaebuses, et maakohus rikkus kahes aspektis raskelt inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ja selle protokollidest tulenevaid norme ja nõudeid. Art 6 lg 1

kohaselt on igaühel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja

erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Sellest tulenevalt peab kohtuotsus olema kooskõlas

seadusega ja avalikku kohtumenetlust ei saa vältida enne asja lõpetamist kohtuotsuse või muu lõpliku

otsusega.

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20. jaanuari 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas

maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja vastu kahju

hüvitamiseks ja jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus saatis asja tühistatud osas samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus määras, et menetluskulud jaotatakse ja mõistetakse välja asja uuel läbivaatamisel

sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

Ringkonnakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 341, § 404 lg-le 1, § 405

lg-le 1 ja § 403 lg-le 1 ning nõustus hagejaga, et maakohus ei võinud asja lahendada omal algatusel

kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus leidis, et maakohus oleks võinud lahendada asja seda

kohtuistungil arutamata üksnes poolte nõusolekul, kuid sellist nõusolekut maakohtul ei olnud. Hageja

märkis kooskõlas TsMS § 363 lg 1 p-ga 4 hagiavalduses, et soovib asja läbivaatamist kohtuistungil.

Ka kostja soovis asja arutamist kohtuistungil. Maakohus pidas asjas 10. detsembril 2015 eelistungi ja

määras pooltega kooskõlastatult uue eelistungi ajaks 12.-13. aprilli 2016 eeldusega, et eelistungilt

saab üle minna kohtuistungile ja asja sisuliselt lahendada. Hageja taotlusel lükkas maakohus istungi

11. aprilli 2016. a määrusega edasi ja määras pooltega kooskõlastatult uueks istungi ajaks

15.-16. augusti 2016. Samas määruses teatas maakohus, et lahendab kostja taotluse aegumise

kohaldamiseks 6. juunil 2016 teatavaks tehtava vaheotsusega ja sõltuvalt lahendi tulemusest tühistab

istungi aja või jätab selle kehtima. Ringkonnakohus leidis, et määratud kohtuistungi ärajätmise ja asja

lahendamisega omal algatusel kirjalikus menetluses rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme

ja menetlusosaliste põhiseaduslikke õigusi (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 24 lg-d 2 ja 3). Asja

avaliku ja suulise arutamise põhimõtte rikkumine võttis hagejalt võimaluse anda kohtule suuliselt

selgitusi ja põhjendusi hagi aegumise vastuväite kohta ning osa võtta asjakohaste tõendite uurimisest.

Asjaolu, et hageja sai esitada vastuväiteid aegumise taotlusele 2. veebruari 2016. a

menetlusdokumendis, ei õigusta kohtu tegevust, sest eeltoodut ei saa samastada õigusega arutada

asja, sh hagi aegumist, kohtuistungil. Asja lahendamisega kirjalikus menetluses ilma poolte

nõusolekuta rikkus maakohus õigusliku ärakuulamise ja menetluse avalikkuse põhimõtet, mis annab

TsMS § 656 lg 1 p 1 järgi aluse kohtuotsuse tühistamiseks ja TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi asja

saatmiseks uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus viitas, et rikkumist ei ole

võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse

maakohtu otsuse. Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus vääralt tähelepanuta ja analüüsimata

hageja 5. aprillil 2016 maakohtule esitatud menetlusliku tahteavalduse. Hageja avaldas 5. aprillil

2016 maakohtule esitatud kohtuistungi edasilükkamise taotluses, et teeb ettepaneku 12.-13. aprilliks

2016 määratud kohtuistungi edasilükkamiseks eelkõige seetõttu, et maakohus peab lahendama

aegumise küsimuse enne suulise istungi toimumist. Seega tegi hageja ettepaneku lahendada hagi

aegumise küsimus kirjalikus menetluses ja loobus algsest tahteavaldusest vaadata asi läbi

kohtuistungil. Hagi aegumist puudutavas osas otsuse tegemine kirjalikus menetluses vastas hageja

tahteavaldusele (TsÜS § 75 lg 1). Ringkonnakohus kohaldas valesti TsMS § 656 lg 1 p 1.

Lisaks käitus hageja vastuoluliselt ja kohut eksitavalt. Hageja tegi ettepaneku kohtuistung edasi

lükata, et maakohus lahendaks aegumise küsimuse enne suulist istungit, kuid seejärel vaidlustas

maakohtu otsuse ning heitis maakohtule ette, et aegumist ei arutatud suulisel kohtuistungil.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja rikkus TsMS § 200 lg-s 1 sätestatud menetlusosalise

kohustust kasutada oma menetlusõigusi heauskselt. Ringkonnakohus ei järginud TsMS § 200 lg-st 2

tulenevat kohustust mitte lubada menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal õigusi

kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia.

Kuigi TsMS § 341 lg 1 kohaselt vaatab maakohus asja läbi ja lahendab kohtuistungil, ei toimunud

praeguses asjas õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtte olulist rikkumist, mis

õigustaks maakohtu otsuse tühistamist olenemata apellatsioonkaebuse põhjendustest TsMS § 656 lg 1

p 1 järgi. Esimese astme kohus peab TsMS § 656 lg 1 p 1 alusel kohtuotsuse tühistamiseks rikkuma

õigusliku ärakuulamise põhimõtet oluliselt. Mitte igasugused puudused poolte seisukohtade

ärakuulamises ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist. Otsust ei ole põhjust tühistada, kui pooltele oli

korduvalt tagatud võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid (Riigikohtu 12. oktoobri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-94-16, p 14). Praeguses asjas tagati pooltele maakohtus korduvalt võimalus

esitada kirjalikult asjaolusid ja tõendeid ning seisukohti vastaspoole väidete kohta. Hageja esitas

aegumise kohaldamise taotluse kohta oma seisukoha 10. detsembri 2015. a eelistungil ning

2. veebruaril 2016 kirjalikus eelmenetluses. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5, kuna ei

esitanud kostja vastavate väidete kohta kohtuotsuses põhjendatud seisukohta.

9. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Ringkonnakohus leidis, et asja lahendamisega kirjalikus menetluses ilma poolte nõusolekuta

rikkus maakohus õigusliku ärakuulamise ja menetluse avalikkuse põhimõtet, mis annab aluse

TsMS § 656 lg 1 p 1 järgi kohtuotsuse tühistamiseks ja TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi asja saatmiseks

uueks arutamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 656 lg 1 p 1 järgi tühistab ringkonnakohus

esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata

ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus on oluliselt

rikutud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet.

TsMS § 341 lg 1 järgi vaadatakse tsiviilasi läbi ja lahendatakse kohtuistungil, kui seadusega ei ole

ette nähtud teisiti. TsMS § 403 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus poolte nõusolekul lahendada

asja seda kohtuistungil arutamata. TsMS § 403 lg 3 järgi eeldatakse, et pool soovib asja läbivaatamist

kohtuistungil, kui ta ei ole kohtule teatanud, kas ta on nõus kirjaliku menetlusega.

Kuigi Riigikohtul ei ole tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 üldiselt pädevust kontrollida tõendite

hindamist asja lahendamisel, tuleneb viidatud sätetest, et seda saab teha menetlusõiguse normide

järgimise kontrollimiseks (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11,

p 17). Hageja märkis 5. aprillil 2016 maakohtule esitatud kohtuistungi edasilükkamise taotluses:

„Seega teen kohtule ettepaneku lükata istung edasi ja määrata kavatsetud istungi jaoks uus aeg. Seda

eelkõige seetõttu, et Pärnu Maakohus peab lahendama aegumise küsimuse enne suulise istungi

toimumist.“ Kolleegium nõustub kostjaga, et eeltoodust saab järeldada, et hageja andis maakohtule

nõusoleku lahendada aegumise küsimus kirjalikus menetluses. Seega ei ole hageja suhtes rikutud

TsMS § 403 lg 1 esimeses lauses sätestatut. Ringkonnakohus märkis, et ka kostja soovis asja

läbivaatamist kohtuistungil, ning et seega puudus maakohtul kostja nõusolek aegumise küsimuse

lahendamiseks kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus ei arvestanud aga, et kostja ei esitanud

maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ega vaidlustanud asja lahendamist kirjalikus menetluses.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei saa maakohtu otsuse tühistamisel tugineda maakohtu

rikkumisele, mis apellatsioonkaebuse esitaja (hageja) õigusi ei puudutanud. Eelnevast tulenevalt

tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse alusetult põhjusel, et maakohtul puudus hageja ja kostja

nõusolek aegumise küsimuse kirjalikus menetluses lahendamiseks.

12. Lisaks rõhutab kolleegium, et isegi, kui maakohus oleks selle asja lahendanud kirjalikus

menetluses ilma hageja sellekohase nõusolekuta, oleks ringkonnakohus saanud maakohtu otsuse

tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks üksnes siis, kui tegemist oleks olnud

õigusliku ärakuulamise põhimõtte olulise rikkumisega (TsMS § 656 lg 1 p 1).

Kolleegium kordab varasemas Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohta, mille kohaselt on

TsMS § 656 lg 1 p 1 eesmärk tagada, et kummalegi poolele antakse menetluses võimalus esitada oma

seisukohti. Lisaks peab esimese astme kohus TsMS § 656 lg 1 p 1 alusel kohtuotsuse tühistamiseks

rikkuma õigusliku ärakuulamise põhimõtet oluliselt. Seetõttu ei too mitte igasugused puudused poolte

seisukohtade ärakuulamises kaasa kohtuotsuse tühistamist. Otsust ei ole põhjust tühistada, kui

pooltele oli korduvalt tagatud võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 656 lg 1 p-le 1

tuginemisel tuleb kaebuse esitajal ka näidata, kas ja kuidas oleks kohtu nõuetekohasel tegutsemisel

lahendatud asi teisiti (Riigikohtu 12. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-16, p. 14; 29. mai

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 31).

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja võimalust esitada vastuväiteid aegumise

taotlusele menetlusdokumendis ei saa samastada õigusega arutada hagi aegumist kohtuistungil.

Praeguses asjas on ringkonnakohus tuvastanud, et hagejal oli võimalus esitada nõude aegumist

puudutavad seisukohad 2. veebruari 2016. a menetlusdokumendis. 10. detsembri 2015. a eelistungi

protokollist nähtub, et ka nimetatud eelistungil arutati nõude aegumist. Seega tagati hagejale

korduvalt võimalus esitada nõude aegumise kohta seisukohti ja tõendeid ning ringkonnakohtul ei

oleks olnud õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumise tõttu alust maakohtu otsust tühistada.

13. TsMS § 200 lg 1 järgi on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt

ning TsMS § 200 lg 2 kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal õigusi

kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Kolleegium ei sedastanud asjas hageja

menetlusõiguste kuritarvitamist.

14. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

15. Kuna kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kassatsioonikautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Ants Kull