2-16-7513/51 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 27. juuni 2017

Tsiviilasja number

2-16-7513

Tsiviilasi

Tatjana Varfolomejeva hagi OÜ Ortopeediakeskus vastu

hüvitise väljamõistmiseks

OÜ Ortopeediakeskus hagi Tatjana Varfolomejeva vastu

töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks

Apellatsioonkaebuse hind

3845 eurot 50 senti ja 3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. veebruari 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Ortopeediakeskus apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

13. juuni 2017. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja/hageja):

OÜ

Ortopeediakeskus

(registrikood 10474822), esindaja Maia Ploom

Vastustaja

(hageja/kostja):

Tatjana

Varfolomejeva

(isikukood XXX), esindaja Gaabriel Tavits.

RESOLUTSIOON

1. Jätta

OÜ

Ortopeediakeskus

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 23. veebruari 2017. a otsus

muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus ja rahaline

suurus

muutmata

ning

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud OÜ Ortopeediakeskus kanda.

4. Rahuldada

Tatjana

Varfolomejeva

avaldus

menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Mõista

OÜ-lt Ortopeediakeskus Tatjana Varfolomejeva kasuks

välja menetluskulud ringkonnakohtus 300 (kolmsada)

eurot (ilma käibemaksuta).

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tatjana Varfolomejeva (hageja) ja OÜ Ortopeediakeskus (kostja) sõlmisid 10. jaanuaril 2005

kirjaliku tähtajatu töölepingu, mille kohaselt pidi kostja tasuma hagejale töötasu üks kord kuus.

Hageja esitas kostjale 25. veebruaril 2016 töölepingu ülesütlemise avalduse kuna kostja on

oluliselt viivitanud töötasu ning puhkusehüvitise maksmisega.

Hageja esitas 8. märtsil 2016 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile kostja vastu avalduse,

milles palus mõista kostjalt töölepinguseaduse (TLS) § 100 lg 4 alusel välja hüvitise hageja

kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Töövaidluskomisjon rahuldas töövaidlusasjas nr 4-

1/484/16 14. aprilli 2016 otsusega avalduse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

summas 3845 eurot 50 senti.

Kostja esitas 25. märtsil 2016 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile hageja vastu avalduse.

Kostja palus tuvastada hagejaga töölepingu ülesütlemise tühisuse. Töövaidluskomisjon tegi

töövaidlusasjas nr 4-1/647/16 14. aprillil 2016 otsuse, millega jättis kostja avalduse

rahuldamata.

2. Hageja esitas 16. juunil 2016 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palub kostjalt välja

mõista TLS 100 lg 4 alusel hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 3845 eurot

50 senti. Hageja hagiavalduse kohaselt arvestas kostja töötasu tükitöö põhiselt vastavalt

tükitööhinnete juhendile ja raportitele. Vastavalt raportile oli hageja brutotöötasu 2015 juunis

1555 eurot 74 senti, juulis (sisaldab puhkusetasu) ja augustis 1488 eurot 48 senti, septembris

1426 eurot 40 senti, oktoobris 1405 eurot 76 senti, novembris 1414 eurot 49 senti, detsembris

1412 eurot 51 senti ja 2016 jaanuaris 976 eurot 7 senti. Alates 6. juulist 2015 kuni 2. augustini

2015 viibis hageja 28 päeva puhkusel. Perioodil 1. jaanuar 2015 kuni 30. juuni 2015 teenis

hageja kokku 8592 eurot 58 senti. Seega pidi kostja hagejale 5. juulil 2015 maksma puhkusetasu

28 kalendripäeva eest kokku 1344 eurot 9 senti. Kostja tasus alates juunist 2015 hagejale

töötasu mitte üks kord kuus vastavalt töölepingus kokkulepitule, vaid väikeste osamaksetena

pikema perioodi jooksul.

3. Kostja hagiga ei nõustunud. Hagejale oli töötasu ja puhkusetasu hilisem maksmine teada juba

alates 2013. aastast, mille tõttu ütles hageja töölepingu üles mõistlikku ülesütlemise aega

ületades. Alternatiivselt palus kostja arvestada aastate jooksul väljakujunenud töökorraldust ja

vähendada kostjalt väljamõistetava hüvise suurust oluliselt ning arvestada, et hageja sai pärast

töölepingu ülesütlemist töötukassast hüvitist.

Kostja nõustus hagejaga, et ei ole hagejale alati tähtaegselt töötasu välja maksnud ning hilines

ka puhkusetasu väljamaksmisega. Hagejale maksti 2015 lõpuks välja kõik saadaolevad tasud.

Seega puudus hagejal põhjus tööleping sellel alusel üles öelda. Kostja osutab teenust ning

valmistab proteese ja muid ortopeedilisi abivahendeid ja müüb neid abivajajatele. Osa

maksumusest tasub Eesti Vabariik. Viimased kolm aastat ei ole riigi poolt eraldatavast summast

jätkunud abivajajatele teenuse riigiosaluse osa tasumiseks terveks jooksvaks aastaks.

Riigiosaluse raha kulub ära jooksva aasta suveks. Abivajajaid ei saa jätta abita ajaks kuni riik

oma lisaeelarve vastu võtab. Sotsiaalministeerium on abivahendite valmistajaid palunud

abivahendeid oma reservide abil valmistada. Abivahendite riigiosaluse osa tasutakse neile peale

lisaeelarve vastuvõtmist aasta lõpus. Kostja arutas igal aastal antud olukorda töötajatega ning

töötajad soovisid töötamist jätkata. Seega sõlmis kostja töötajatega suulise töölepingu

muudatuse, mille kohaselt tasutakse töötajatele peale riigiosaluse tasude laekumise lõppemist

töötasu väiksemas ulatuses nende poolt välja teenitust ning peale riigilt rahade laekumist

tasutakse kättesaamata töötasu. Kostjal on aastate jooksul väljakujunenud töökorraldus, millega

on hageja nõustunud.

4. Kostja esitas 12. mail 2016 hagiavalduse Tartu Maakohtule, milles palus tuvastada hageja

poolt esitatud töölepingu ülesütlemise tühisus. Pooled sõlmisid 10. jaanuaril 2005 töölepingu,

mille alusel asus hageja kostja juurde tööle kingsepana. 25. veebruaril 2016 esitas hageja

kostjale töölepingu ülesülemise avalduse, millega ütles töölepingu üles alates 25. veebruarist

2016. Töölepingu ülesütlemise avalduse sisu on kostjale osaliselt arusaamatu. Tõele vastab, et

hagejale ei ole alati tähtaegselt välja makstud töötasu, kostja hilines ka puhkusetasu

väljamaksmisega. 2015 lõpuks oli hagejale välja makstud kõik saadaolevad tasud. Seega

puudus hagejale põhjus tööleping sellel alusel üles öelda 2016 veebruari lõpus.

Kostja leiab, et 25. veebruariks 2016 oli möödunud mõistlik aeg töölepingu ülesütlemiseks,

ülesütlemine on nii sisult kui vormilt vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu tühine. Ei esine

põhjust, miks pidi hageja ilma etteteatamata töölt lahkuma, kui ta oli edasi töötanud üle kahe

kuu pärast väljasmaksmata tasude kättesaamist.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas 23. veebruari 2017 otsusega hageja hagi ja mõistis kostjalt välja

hageja kasuks TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise summas 3845 eurot 50 senti. Maakohus jättis

kostja hagi hageja vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda ning mõistis hageja kasuks välja menetluskuludena 516 eurot.

Maakohus tuvastas, et: 1) kostja valmistab proteese ja muid ortopeedilisi abivahendeid ja müüb

neid abivajajatele; 2) pooled sõlmisid 10. jaanuaril 2005 tähtajatu töölepingu, mille alusel

hageja asus kostja alluvuses tööle ning töö sisuks oli jalatsi mõõtude võtmine, pealsete

valmistamine ja modelleerimine; 3) töölepingu p 4.6 kohaselt makstakse töötajale palka üks

kord kuus pangaarvele; 4) tööandja arvestas töötasu tükitööpõhiselt vastavalt tükitööhindade

juhendile ja tööraportitele; 5) kostja viivitas alates 2015 juunist töö- ja puhkusetasude

väljamaksmisega. Töö- ja puhkusetasud maksti hagejale lõplikult välja 2015 detsembris;

6) hageja esitas 25. veebruaril 2016 erakorralise ülesütlemise avalduse, nimetades põhjusena

töölepingu rikkumisi tööandja poolt ning paludes lugeda viimaseks tööpäevaks 25. veebruar

2016; 7) hageja keskmine töötasu oli 1281 eurot 83 senti kuus.

Poolte vahel on vaidlus, kas töö- ja puhkusetasude täieliku väljamaksmisega viivitamine on

töölepingu erakorralise ülesütlemise alus ning kas töötajal on õigus saada hüvitist

TLS § 100 lg 4 alusel.

Maakohus leidis, et kuna pooled ei ole palgapäeva kuupäevaliselt kokku leppinud, tuleb

töölepingu p 4.6 mõista selliselt, et töötasu tuleb töötajale tasuda hiljemalt töötatud kuule

järgneva kuu viimaseks kuupäevaks. Kostja poolt hagejale tehtud ülekannetest (tl 96-97)

nähtub, et kostja on alates juunist 2015 tasunud töötasu ebakorrapäraselt umbes kord nädalas

erinevates summades (nt 100, 200, 300 eurot) ning 28. detsembril 2015 on tööandja teinud

selleks ajaks kogunenud võlgnevuse likvideerimiseks makse summas 1361 eurot 46 senti

(tl 87). Seega on kostja enda arvestusega tõendatud, et kostja on alates juunist 2015 hagejale

maksnud töötasu mitte üks kord kuus vastavalt töölepingus kokkulepitule, vaid väikeste

osamaksetena pikema perioodi jooksul.

Maakohus leidis, et individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg 6 III lause alusel

tuleb lugeda töövaidluskomisjonile esitatud tõendid kohtule esitatuks, samas tuleb arvestada

töövaidluse individuaalset iseloomu, mistõttu ei saa konkreetse töötajaga sõlmitud töölepingu

muudatust tõendada teiste töötajate ütlustega, kes on rääkinud vaid koosoleku toimumisest,

arutelust töötasude maksmise osas ning hääletamisest. Vastavalt TLS §-le 12 saab töölepingut

muuta ainult poolte kokkuleppel. Kui pooled oleksid sellise kokkuleppe sõlminud, oleks iga

mõistlik tööandja kokkuleppe kirjalikult vormistanud. Maakohus leidis, et isegi kui pooled

oleksid sõlminud kokkuleppe töölepingu muutmiseks töötasu tagantjärgi väljamaksmise osas,

kas suuliselt või kirjalikult, oleks see vastuolus töötaja TLS § 33 lg-s 1 sätestatud õigusega ning

seetõttu TLS § 2 alusel tühine. Kostja on majandustegevuses tegutsev äriühing. Maakohus

leidis, et tähtsust ei oma antud vaidluse lahendamisel, et riik oli oma kohustuste täitmisega

kostja ees viivituses.

Maakohus asus seisukohale, et kostja on oluliselt viivitanud hagejale töötasu maksmisega.

Kostja kinnitusel algas töötasu väljamaksmisega viivitamine juba 2013 ning muutust ei olnud

oodata (tl 104). Seega, töösuhte jätkumise korral oleks töötasuga viivitamine olnud ilmselt

jätkuv, mistõttu esines hagejal seaduslik alus töölepingu ülesütlemiseks vastavalt TLS § 91 lg 2

p-le 2.

Kostja väide, et hagejal oli töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks muu põhjus, tööle asumine

konkurendi juures, on ümber lükatud Maksu- ja Tolliameti andmetega, et hageja asus tööandja

RV Ortopeedia Tartu OÜ alluvuses tööle alates 1. juunist 2016 (tl 59).

Maakohus asus seisukohale, et kuigi hageja oli ülesütlemise avalduse esitamise ajaks

25. veebruaril 2016 kätte saanud juuni kuni detsember 2015 töötasu täies ulatuses (detsembri

töötasu viimane osamakse laekus 12. veebruaril 2016, tl 87), on ülesütlemiseavaldus esitatud

mõistliku aja jooksul. Töötasu väljamaksete viivitused olid alguse saanud 2013, oluliselt

süvenenud 2015 ning hagejal puudus kindlus edaspidise suhtes. Seega oli tegemist korduva

ning jätkuva hageja õiguste rikkumisega, mistõttu on hageja esitanud ülesütlemiseavalduse

mõistliku aja jooksul. Hagejal on seaduslik õigus ning õigustatud ootus saada töötasu kätte

õigeaegselt ja kokkulepitud mahus. Hageja poolt töölepingu ülesütlemine on õiguspärane.

Maakohus asus seisukohale, et kostja poolt esiletoodud asjaolud ei anna alust hüvitise

vähendamiseks. Tõendatud ei ole, et hageja läks koheselt tööle teise tööandja juurde. Maakohus

jättis tähelepanuta kostja poolt kohtuistungil esitatud väite, et hüvitise väljamõistmisel tuleb

arvestada hageja poolt pärast töölepingu ülesütlemist töötukassast saadud hüvitist. Maakohus

leidis, et tegemist on uue asjaolu esiletoomisega, mida kohus pärast eelmenetluse lõppemist

enam arvestada ei saa. Maakohus märkis, et isegi kui kostja oleks selle asjaolu varem esile

toonud, ei mõjutaks töötukassast hüvitise saamine TLS § 100 lg 4 alusel väljamõistetava

hüvitise suurust. Töötuskindlustuse seaduse § 6 lg 2 järgi on töötuskindlustushüvitisele õigus

kindlustatul, kelle viimane töö- või teenistussuhe lõppes TLS § 91 lg-s 2 nimetatud alustel.

Hageja õigus töötuskindlustushüvitisele ei võta hagejalt õigust saada hüvitist TLS § 100 lg 4

alusel. Maakohus leidis, et puudub vaidlus, et hageja keskmine töötasu oli 1281 eurot 83 senti

kuus ning kolme kuu keskmise töötasu hüvitis on summas 3845 eurot 50 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega rahuldada kostja hagi hageja vastu ja jätta rahuldamata hageja hagi kostja vastu.

Alternatiivselt taotleb kostja vähendada olulisel määral kostjalt hageja kasuks väljamõistetud

hüvise suurust. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vasta maakohtu otsus TsMS § 436 lg 1 nõudele ja järeldused

ei vasta asjas esitatud tõenditele. Maakohus on eiranud tõendite igakülgse, täieliku ja

objektiivse hindamise kohustust.

Maakohus on tõendatuks lugenud hageja väited töötasu kokkuleppe sõlmimise asjaolude kohta,

kuid hagejat ei ole vande all üle kuulatud. Hageja selgitused ei ole tõend. Kostjalt võeti ära

võimalus tõendada kokkuleppe sõlmimise asjaolusid, samas märgib maakohus, et kostja ei ole

oma väiteid kokkuleppe olemasolu kohta tõendanud. Töövaidluskomisjoni protokoll ei kajasta

kogu tunnistaja poolt räägitut ja töötasu sõlmimise kokkuleppe asjaolusid soovis kostja

kohtuistungil tõendada. Koosolekul viibis ka hageja, kes sõlmis töötasu maksmise kokkuleppe

teiste koosolekul viibijate juuresolekul, nende nähes ja kuuldes.

Põhjendatud ei ole maakohtu väide, et pärast eelmenetluse lõppemist ei saa enam arvestada

kostja väidet, et hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada, et hageja sai pärast töölepingu

ülesütlemist töötukassast hüvitist. TsMS § 351 lg 2 kohaselt võimaldab kohus pooltel esitada

kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Täienduse võib

hageja esitada ka suuliselt kohtuistungil. Asjas toimus üks istung, mille käigus selgus, et hageja

oli ennast töötuna arvele võtnud. Kostja ei saanud enne selle fakti teadasaamist esitada väidet,

et töötukassast saadud raha tuleb arvestada hagejale hüvise väljamõistmisel.

Kostja arvates on lubatud poolte kokkuleppeline kirjalikult sõlmitud töölepingu muutmine nii,

et osa saadaolevast töötasust makstakse töötajale välja hiljem. Antud juhul ei ole kokkulepe

töötajat kahjustav. Hageja sai igal kuul töötasu, töölepinguseaduses ei ole kirjas, et kuu jooksul

peaks maksma kogu saadaoleva töötasu. Kostja on hagejale tasunud ettemaksuna 687 eurot,

hagejale oli selline kokkulepe kasulik, sest muidu oleks ta kostja juures töö kaotanud. Töötajate

koosolekul otsustasid töötajad, et soovivad kostja juures tööd jätkata ning töökohti säilitada.

Kokkuleppe olemasolu on kaudselt tõendatud hageja enda väitega, et töötasu maksmisega oli

probleeme ka 2014. aastal. Mõistlik isik ei eeldada, et töötaja ootab kahe aasta jooksul sellise

töötasu maksmise korra muutmist ja olles kõik saamata töötasud kätte saanud, ütleb ilma ette

teatamata töölepingu üles. Töölepingu ülesütlemiseks oli muu põhjus, aastatel 2014 kuni 2015

kostja juures töötanud 15 töötajast ei ole keegi vaidlustanud kokkulepet. Hageja ei ole kordagi

kostjale teatanud, et ei ole nõus sellise töötasu maksmise korraga. Hageja poolne töölepingu

ülesütlemine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ja tuleks lähtuvalt TLS §-st 91 lg 4

tunnistada tühiseks.

Hageja jättis juba veebruaris 2016 tegemata varem kokkulepitud tööd, tekitades kostjale

majandusliku kahju saamata jäänud tulu näol ja kahjustas kostja mainet. Töölepingu

ülesütlemise põhjuseks ei olnud kostja poolne töölepingu rikkumine. Hageja asus 1. veebruarist

2016 tööle mujale. Hageja pidas läbirääkimisi analoogseid abivahendeid valmistava firmaga

RV Ortopeedia Tartu filiaali asutamiseks ja asus tegutsema Tartus Ropkamõisa 10 asuvates

ruumides. Kostja ei saa antud väidet tõendada kuna hageja tööle asumine ei olnud seaduse

kohaselt vormistatud. Hageja võttis ennast töötuna arvele peale töölepingu ülesütlemist.

Alternatiivselt leiab kostja, et kui hageja poolne töölepingu ülesütlemine oli põhjendatud ja

hagejal on õigus TLS § 100 lg 5 järgi nõuda hüvitist, siis tuleks hüvise väljamõistmisel

arvestada, et TLS § 100 lg 4 kohaselt võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu

ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Hageja on rikkunud TLS § 98 lg-t 2. Töötajale

TLS § 100 alusel hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 127

sätestatud kahju hüvitamise eesmärki ja ulatust.

Kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa olla kohustust rikkunud poole karistamine ega kahjustatud

isiku paremasse olukorda asetamine, kui ta muidu oleks olnud. Vastasel korral satuks töötaja

paremasse olukorda, kui ta oleks olnud töölepingu jätkumise korral. Hageja keskmine töötasu

oli umbes 1527 eurot (selle üle poolte vahel vaidlust ei ole), hüvist sai töötaja 50%, umbes 763

eurot kuus. Õiglane oleks, et riigi poolt väljamakstud hüvis arvestatakse hageja tuluna ning see

summa arvestatakse väljamõistetavast hüvisest maha.

7. Hageja apellatsioonkaebusega ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Hageja ei sõlminud kostjaga kokkulepet töölepingu muutmise kohta. Kostja poolt esitatud

lepingu muutmise versioon oleks tühine ja vastuolus TLS § 33 lg-ga 1 ja §-ga 2, mille kohaselt

kokkulepped, mis halvendavad töötaja olukorda võrreldes töölepinguseadusega ja

võlaõigusseadusega, on tühised.

Hageja ei nõustu kostjaga, et suuline kokkulepe töötasu maksmine tingimuste osas ei ole hageja

jaoks kahjulik, vaid kasulik. Pooled leppisid töölepingus kokku, et töötasu makstakse ükskord

kuus ning hagejal on õigus saada kätte kogu tema poolt teenitud töötasu. Hagejaga ei sõlmitud

kokkulepet maksmata töötasu ajatamise ega töötasu maksmisega viivitamise osas. Jaanuaris ja

veebruaris 2016 tööandja ei maksnud töötasu, jätkates sellega töölepingu tingimuste olulist

rikkumist. Kui kostjal ei olnud hagejale tööd pakkuda, oli kostjal võimalik hageja koondada.

Kostja ei ole tasunud hagejale ettemaksu summas 687 eurot ja ei ole esitanud tõendeid

ettemaksu tasumise kohta hagejale või selle kohta, et tegemist oleks olnud töötasuga.

Hagejale ole siiani selge, missugusel õiguslikul alusel sõltub kostja kohustus maksta töötasu

riigi poolsest (Sotsiaalministeeriumi poolsest) finantseerimisest. Kostjal on lepingulised

kohustused hageja ees ning nimetatud lepingulisi kohustusi peab kostja täitma. Kostja ei saanud

tasusid mitte ainult Sotsiaalministeeriumilt, vaid ka Haigekassalt. Hagejale teadaolevalt ei

esinenud kostjal probleeme Haigekassalt tasude saamise osas.

Hageja ei ole käitunud töölepingu ülesütlemisel hea usu põhimõtte vastaselt. Hageja on andnud

kostjale võimaluse parandada töölepingu täitmist, kuid sellele vaatamata ei ole suutnud kostja

tagada töötasu igakuist väljamaksmist vastavalt töölepingus kokkulepitud tingimustele.

Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud uusi asjaolusid. Kostja väidab, et veebruaris hageja

enam tööd ei teinud ning samuti jäid seetõttu täitmata tellimused. Hageja tegi tööd kuni päevani,

mil esitas töölepingu ülesütlemiseavalduse. Kostja ei ole tõendanud, et hageja asus 1. veebruaril

2016 mujale tööle. Hageja oli töötuna arvel 4. märtsist 2016 kuni 31. maini 2016.

Töötuskindlustushüvitis ei ole kasu, mida hageja sai seoses töökoha kaotusega, vaid tegemist

on sotsiaalkindlustushüvitisega, mis on tekkinud isiku varasemate kindlustusmaksete alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus

muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks.

9. Hageja ja kostja sõlmisid 10. jaanuaril 2005 tähtajatu töölepingu, mille alusel hageja asus

tööle kostja juurde ning töö sisuks oli jalatsi mõõtude võtmine, pealsete valmistamine ja

modelleerimine. Töölepingu p 4.6 kohaselt makstakse töötajale palka üks kord kuus

pangaarvele. Kostja väitel muutsid pooled töötasu maksmise kokkulepet nii, et kostja tasub

hagejale töötasu nii, et puudujääva töötasu saab hageja kätte peale riigilt raha laekumist.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on põhjendatult leidnud, et praegusel juhul

kahjustaks kokkulepe, millega hageja ja kostja muudaksid töölepingut nii, et töötasu makstakse

hagejale välja tagantjärele, töötaja õigusi TLS § 33 lg 1 järgi ning oleks sellega TLS § 2 järgi

tühine.

Kostja on apellatsioonkaebuses õigesti leidnud, et töölepingut võivad pooled muuta ka suuliselt,

töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid

kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised (vt. Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p-i 19). Samas ei tähenda nimetatu seda, et tööandja võiks kokku

leppida töötajatega tingimustes, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses ettenähtust.

TLS § 2 järgi on töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste

ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja

arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on töölepinguseaduses ette

nähtud. TLS § 33 lg 1 järgi maksab tööandja töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu

maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega. Kostja apellatsioonkaebuse järgi maksti

hagejale töötasu kalendrikuu jooksul korduvalt väiksemate maksetega vastavalt tööandja

võimalustele, töötasu väljamaksmata osa maksti välja aasta lõpus. Kostja väitel oli hagejale

selline kokkulepe kasulik, sest muidu oleks ta tööandja juures töö kaotanud.

10. Ringkonnakohus leiab, et kostja väited ei ole õiguslikult põhjendatud. Töötasu maksmine

on töötaja jaoks töölepingu täitmisel tööandjapoolseks põhikohustuseks TLS § 1 lg 1 järgi. Kui

töötaja aktsepteerib tasu saamist juhuslike osade kaupa, ebareeglipäraselt ja suure hilinemisega

olukorras, kus tal on valida töö kaotuse või töötasu ebareeglipärase saamise vahel, ei saa asuda

seisukohale, et tegemist on kokkuleppega, mis lähtub töötaja huvidest. Pigem on töötaja

eelduslikult sundolukorras. Nimetatut ei muuda ka see, et ükski teine töötaja töösuhet ei

lõpetanud. Kostja töölepinguseaduse tõlgendus, mille ei ole seaduses kirjas, et kuu jooksul

peaks maksma kogu saadaolev töötasu, on iseenesest õige. Nii võimaldab TLS § 33 lg 3

tööandjal tema majandustulemusest maksmisele kuuluva osa töötajale maksta pärast osa

kindlaksmääramist, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel tööandja majandusaasta aruande

kinnitamisest. Asja ei ole aga ühtegi viidet sellele, et töölepingujärgne tasu oleks olnud

praegusel juhul osadeks jaotatav vastavalt ettevõtte majandustulemustele või muule asjaolule,

mis võimaldaks järeldada eelist töötajale sellest, et ta saab osa lepingujärgsest töötasust hiljem,

kui see on lepingus kokku lepitud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei saa kostja tugineda TLS §-le 91 lg-le 4,

mille kohaselt võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui

ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Ringkonnakohtu istungil

selgitas hageja, et hageja lootis 2015. a lõpus kogu saamata jäänud tasu saamisega, et olukord

ettevõttes muutub. Jaanuaris väidetavalt olukord ei muutunud, sellel seisukohal oli hageja ka

maakohtus (tl 103) ning kostja ei ole sisulisi vastuväiteid esitanud sellele, et ka pärast 2015. a

lõpus tehtud tasumata summade ülekannet ei muutunud töötasu maksmine regulaarseks.

Kostja esitas konto väljavõtte ajavahemikus 1. jaanuar 2015 kuni 19. aprill 2016. (tl 96), mille

kohaselt on hagejale tehtud ebaregulaarselt ülekandeid erinevates summades. Kostja väitel

tingis

töötasu

maksmise

viisi

see,

et

kostja

sai

erinevatelt

koostööpartneritelt

(apellatsioonkaebuse kohaselt Eesti Vabariigilt ja kohalikelt omavalitsustelt) lepingujärgset

tasu hilinenult (kostja esitatud tasude laekumised valmistatud toodete eest, tl 77 jj).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tööandja ei saa ettevõtte majandusriske maandada

töötajate töötasude kaudu.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata, hageja on töölepingu kehtivalt üles öeldnud

tööandjapoolse kohustuse rikkumise tõttu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel.

Eeltoodule tuginedes ei peatu ringkonnakohus ka hageja menetluses hageja tõenditel töötajate

ja tööandja vahel sõlmitud kokkuleppe suhtes. Ringkonnakohus märgib lisaks, et maakohus ei

ole rikkunud TsMS §-i 351 lg-t 2, mille kohaselt peab kohus võimaldama pooltel esitada kõigi

asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Kostja esitas

menetluses taotluse V. Sopi ja K. Ermeli tunnistajatena ülekuulamiseks. Maakohus jättis kostja

taotluse rahuldamata leides, et kostja taotlusest ei nähtu, et tunnistajad oskaksid anda ütlusi

hageja ja kostja vahelise võimaliku kokkuleppe kohta. Asja materjalidest ei tulene, et kostja

oleks esitanud kohtu tegevusele vastuväite TsMS § 333 lg 1 järgi. Kostja ei taotlenud kostja

seadusliku esindaja ärakuulamist vande all.

11. Hageja nõuab kostjalt hüvitist TLS § 100 lg 4 järgi, mille kohaselt juhul maksab tööandja,

kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt

rikkunud, töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või

töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid

ja mõlema poole huvisid.

Hüvitise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole

diskretsioonipiire ületanud. Kostja väited, et hageja ütles töölepingu üles uue töösuhte tõttu, on

paljasõnalised ja tõendamata. Hageja esitas tõendi uuele tööle asumisest alates 1. juunist 2016.

Kostja tuginemine sellele, et töötukassast hüvitise saamisega hageja rikastub, ei ole õiguslikult

põhjendatud. Põhjendatud on hageja seisukoht, et töötuskindlustushüvitis ei ole kasu, mida

hageja sai seoses töökoha kaotusega, vaid tegemist on sotsiaalkindlustushüvitisega, mis on

tekkinud isiku varasemate kindlustusmaksete alusel. Seega ei saa hageja jääda

kindlustushüvitise saamise tõttu halvemasse olukorda kui siis, kui ta seda ei oleks saanud.

Kostja ei ole menetluses tõendanud, et hageja jättis veebruaris 2016 tegemata kokkulepitud

tööd, tekitades kostjale majandusliku kahju saamata jäänud tulu näol ja kahjustas kostja mainet.

Hageja ei ole rikkunud TLS § 98 lg-t 2, mille kohaselt ei pea töötaja erakorralisest

ülesütlemisest tööandjale ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades

ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja

lõppemiseni. Ebaõige on kostja seisukoht, et puudub põhjus, miks hageja peaks päeva pealt

töölt lahkuma, kui tal olid juba mitu kuud kõik tasud käes. Kostja ei esitanud vastuväiteid

sellele, et tasu jaanuari eest ei olnud hageja 25. veebruari 2016 ülesütlemisavalduse esitamise

ajaks laekunud (tl 97), 2016. a jaanuaris tegi kostja ühe ülekande 7. jaanuaril 2016.

12. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustaud maakohtu poolt tuvastatut, et hageja keskmine

töötasu oli 1281 eurot 83 senti kuus. Samas väidab kostja apellatsioonkaebuses vastuoluliselt,

et töötaja keskmine töötasu oli ca 1527 eurot, kostja leiab, et selles üle pooltel vaidlus puudub.

Kostja viitab sellele, mida hageja maakohtu istungil avaldas, kohtuistungi protokollist

nimetatud summat ei nähtu (tl 102 jj) . Kui lähtuda kostja apellatsioonkaebuse põhjendustest,

peaks hageja saadaolev hüvitis olema suurem, kui maakohtu poolt väljamõistetud hüvitis.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult TLS § 100 lg 4 alusel välja mõistnud

kolme kuu hüvitise.

13. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata, puudub vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Seoses

apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu poolt määratud menetluskulude rahaline suurus

põhjendatud ning maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud.

Hageja menetluskulud ringkonnakohtus on lepingulise esindaja tasu 300 eurot (ilma

käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul tsiviilasja keerukust ning mahtu arvestades on

hageja esindaja ajakulu 2 tunni 30 minuti ulatuses tunnitasuga 120 eurot (ilma käibemaksuta)

apellatsiooniastmes vajalik ja põhjendatud, kokku 300 eurot (2 t 30 min×120) (ilma

käibemaksuta) ning tasu kuulub kostjalt väljamõistmisele.

Ringkonnakohus

rahuldab

hageja

taotluse

apellatsioonimenetlusekuludelt

viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskuludelt 300 eurolt (ilma käibemaksuta) kohtuotsuse jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/