3-14-52784/53 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.06.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52784

Haldusasi

KR kaebus Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korral-

duse nr 1217-k p 2 tühistamiseks ja vara tagastamise

korralduse andmiseks kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – KR, esindaja v.adv Alar Eiche

Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Inge Lumiste

Kolmas isik – MV, esindaja v.adv Piret Blankin

Kolmas isik – JV

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.05.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

KR apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

11.04.2017 kohtuistungil ja kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada KR apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 27.05.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-52784 osas,

millega jäeti rahuldamata KR kaebus Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr

1217-k punkti 2 tühistamise nõude osas ja jagati menetluskulud. Jätta Tallinna Haldus-

kohtu 27.05.2016 otsus muutmata osas, millega jäeti rahuldamata KR kaebus vara ta-

gastamise korralduse andmiseks kohustamiseks.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada KR kaebus osaliselt ja tühistada

Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1217-k punkt 2.

4. Mõista Tallinna linnalt KR kasuks välja menetluskulu 1924,24 eurot (üks tuhat

üheksasada kakskümmend neli eurot ja 24 senti).

5. Mõista KR-lt MV kasuks välja menetluskulu 405,60 eurot (nelisada viis eurot ja 60

senti).

6. Jätta muus osas menetlusosaliste esimese ja teise astme menetluskulud nende endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-14-52784

2(11)

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.07.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustäh-

taja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taot-

leja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eel-

kõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna

linnakomisjon tunnistas 22.11.1993 otsusega Väina tee 21 hooned ja krundi omandireformi

objektiks ning ME õigustatud subjektiks nimetatud vara suhtes. Tallinna Linnavalitsus tagas-

tas 10.02.1994 korraldusega nr 199-k Väina tee 21 hooned ME-le. KR päris 1999. aastal ME

vara. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tühistas 13.09.1999 otsusega oma 22.11.1993 otsuse ja

jättis ME taotluse omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 alusel rahuldamata. Tallinna

Linnavalitsus tunnistas 27.10.1999 korraldusega oma 10.02.1994 korralduse kehtetuks. Tal-

linna linn sõlmis 29.05.2002 MV-ga Väina tee 21 eluruumide erastamise lepingu.

ÕVVTK Harju maakonnakomisjon tunnistas 14.04.2011 otsusega Väina tee 21 ehitised ja

maa omandireformi objektiks ning ME õigustatud subjektiks nimetatud vara suhtes. Tallinna

Linnavalitsus jättis 23.05.2012 korraldusega ehitised ORAS § 12 lg 3 p 3 alusel tagastamata ja

algatas vara kompenseerimise menetluse. Tallinna Halduskohus rahuldas 11.12.2012 otsusega

nr 3-12-1599 KR kaebuse, tühistas Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 korralduse ja kohustas

Tallinna linna vara tagastamise avaldust uuesti läbi vaatama. Halduskohtu otsus jõustus

05.02.2014.

Tallinna Linnavalitsus sõlmis Finantsplaneerimise OÜ-ga 14.02.2014 lepingu ehitustehnilise

ekspertiisi läbiviimiseks Väina tee 21 ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilimise

määramiseks.

KR esitas Tallinna Halduskohtule 10.03.2014 kaebuse Tallinna linna kohustamiseks esitada

ehitisregistrile andmed selle kohta, et Tallinna linn on Väina tee 21 elamu omanik. Tallinna

Halduskohus rahuldas 20.05.2014 otsusega nr 3-14-50292 kaebuse ja kohtuotsus jõustus

20.06.2014.

Tallinna Linnavalitsus võttis 18.08.2014 korraldusega nr 1217-k Väina tee 21 ehitised Piri-

ta Linnaosa Valitsuse valitsemisele ja bilanssi (resolutsiooni p 1), kinnitas Finantsplaneerimi-

se OÜ ekspertarvamuse ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta (töö nr TR

1702/2014) ja otsustas võtta selle edaspidi aluseks Väina tee 21 elamu tagastamise taotluse

lahendamisel (resolutsiooni p 2). Tallinna Halduskohus asus 11.12.2012 otsuses seisukohale,

3-14-52784

3(11)

et kuna vara tagasisaamise alus tekkis alles 2006. a oktoobris seoses ORAS § 7 lg 3 kehtetuks

tunnistamisega, tuleb vara tagastamise avalduse uuel läbivaatamisel tuvastada vara endisel

individualiseeritaval kujul säilimine ORAS § 12 lg-te 8-11 kehtivast redaktsioonist lähtudes.

Eksperthinnangu kohaselt on elamu juures uuenduste-parenduste osakaal 52%. Vastavalt

ORAS § 12 lg-le 9 kuulub õigustatud subjektile tagastamisele hoone säilinud väärtusele (48%)

vastav mõtteline osa.

2. KR esitas Tallinna Halduskohtule 12.11.2014 kaebuse Tallinna Linnavalitsuse

18.08.2014 korralduse p 2 tühistamiseks ja vara tagastamise korralduse andmiseks kohustami-

seks ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.

1) Tallinna Halduskohus selgitas 11.12.2012 otsuses nr 3-12-1599, et vastustaja erastamiste-

hing MV-ga on tühine. Vastustaja viivitas linna omandiõiguse tunnustamisega ja tekitas olu-

korra, kus õiglase ekspertiisi läbiviimine ei olnud võimalik. Linn oleks pidanud vara omani-

kuna tegema kõik selleks, et elamu endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamine

oleks hõlmanud ehitustehnilist paikvaatlust. Ekspertiisi läbiviimine üksnes kaudsete tõendite

alusel ei ole õiguspärane. Vastustaja ei saa kinnitada ja võtta vara tagastamisel aluseks eksper-

tiisi, mille lähteandmete ebapiisavusest ning kulumi hindamise ligikaudsusest tulenevalt on

arvutuste täpsuseks hinnatud ±10%. Ehitise säilimise ekspertiis on ebapädev, erinevatel kulu-

miväärtustel puudub otsene alus ning need põhinevad eksperdi subjektiivsel hinnangul. Eks-

pertiisiakt peaks olema kinnitatud koos vara tagastamise otsustamisega. Kuna vastustajal on

pärast maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsust olnud menetlemiseks piisavalt aega, tuleb vas-

tustajat kohustada vara tagastamise korralduse vastuvõtmiseks ühe kuu jooksul arvates

kohtuotsuse jõustumisest.

2) Üürnike tellitud AS Variax 12.12.1994 ekspertiis ei ole adekvaatne ja ametlik ekspertiis.

Ainuke ametlik ekspertiis majavalduse säilimise kohta on tellitud Tallinna Linnavarade Ameti

06.04.1994 kirjaga AS-lt Ehitusekspert. Eksperthinnangus nr B052/94 tuvastati, et vara oli

1994. aastal säilinud endisel individualiseeritaval kujul.

3) Kaebaja poolt ekspertiisis väljatoodud vigadega ei kaasne vaid mõneprotsendiline eksimus

ehitise säilimise arvutamisel. Ekspertiisis sisalduvate andmete eksperdi valemisse paigutami-

sel on võõrandatud ehitise jääkväärtus 67%, mitte 48%. Kui arvestada juurde ka muutuja

±10%, on ehitis säilinud vähemalt 72%. Lisaks ei saa anda adekvaatset hinnangut paikvaatlu-

seta (ehitustehnilise uuringuta).

3. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud korraldus on õiguspärane.

Kaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, mis annaks alust asuda seisukohale, et korraldu-

sega ekspertarvamuse kinnitamine on õigusvastane. Eksperthinnang telliti ja kinnitati vasta-

valt Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagasta-

mise kord“ p-le 27. Ekspertiisi tellimisest teavitati kaebajaid ja kolmandaid isikuid. Ekspert-

arvamus saadeti enne kinnitamist menetlusosalistele tutvumiseks. Ekspertarvamusele ei esita-

tud sisulisi vastuväiteid. Võimalikult õige ja täpse ekspertarvamuse saamiseks tuleks teostada

ehitise ülevaatus dokumenteerimata hoonesiseste ja –väliste parendustööde hindamiseks. Vas-

tustajal ei ole haldusmenetluses võimalik kohustada elamu valdajaid võimaldama ehitise üle-

vaatuse tagamiseks eksperdile juurdepääsu elamusse.

4. MV palus jätta kaebus läbi vaatamata või rahuldamata.

1) Korralduse p 2 ei ole haldusakt, vaid on toiming vara tagastamise menetluses. Toiming ei

saa iseseisvalt kaebaja õigusi rikkuda. Isegi kui on tegemist haldusaktiga, ei ole kaebaja näi-

danud oma õiguste riivet. Kaebus tervikuna on lubamatu ja tuleks jätta läbi vaatamata.

2) Kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, mis annaks alust lugeda korraldus õigusvastaseks.

Selleks ei anna alust väide ehitustehnilise paikvaatluse teostamata jätmise kohta. Paikvaatluse

3-14-52784

4(11)

käigus ei saa enam nagunii tuvastada vara olukorda sundvõõrandamise ajal. Kolmas isik on

alates 1991. aastast teinud elamus suurel hulgal ehitus- ja renoveerimistöid. Väina tee 21 ela-

mu suhtes on juba varem tehtud ekspertiis ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise

kohta, kusjuures siis teostati ka ehitustehniline paikvaatlus. Selle ekspertiisi järeldused on

lähedased ekspertarvamuse järeldustele. Seega ei anna kaebaja esitatud asjaolud ka sisulist

alust ekspertarvamuse järeldustes kahtlemiseks. Olukorras, kus elamu 34 aasta tagust seisu-

korda võrreldakse selle seisukorraga 75 aastat tagasi, on 10% suurune eksimisruum loomulik.

Ekspertarvamuse varasemas menetlusetapis kinnitamine ei ole keelatud. Täiendava ekspertiisi

määramiseks puudub alus.

5. JV ei esitanud oma seisukohta.

6. Tallinna Halduskohus jättis 27.05.2016 otsusega kaebaja 31.03.2016 taotluse paik-

vaatluse korraldamiseks ja ekspertide kaasamiseks või ehitise endisel individualiseeritaval

kujul säilimise tuvastamiseks ekspertiisi määramiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja kae-

buse rahuldamata (resolutsiooni p 2).

1) Arutlusel selle üle, kas vaidlustatud otsustus on haldusakt või toiming, ei ole sisulist tähen-

dust, sest vaidluse põhiolemus sellest ei muutu.

2) Kaebaja heidab ette ekspertiisi läbiviimist kaudsete tõendite alusel ehitustehnilist paikvaat-

lust teostamata, kuid vastavalt Vabariigi Valitsuse 25.11.1997 määrusele nr 220, millega kin-

nitati ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise kord ja metoodika, toi-

mubki taoline hindamine (põhiliselt) dokumentide alusel. Vastavalt määrusega nr 220 kinnita-

tud korra p-le 7 esitab kohaliku omavalitsuse täitevorgan ehitise hindamiseks eksperdile hin-

damise objektiks oleva ehitise toimiku, kuhu on koondatud andmed (dokumendid), mis või-

maldavad eksperdil ehitist hinnata. Sama korra p-de 9 ja 10 kohaselt võib ekspert määrata ka

aja ehitise kohapealseks ülevaatuseks ning küsitleda õigustatud subjekti ja teisi asjast huvita-

tud isikuid ehitise hindamisega seonduvates küsimustes, kuid see ei ole kohustuslik. Korrast ei

tulene, et kohapealse ülevaatuse tegemata jätmisel muutuks hinnang ebaõigeks või vaielda-

vaks. Olukorda, kus ehitise kohapealne ülevaatus oleks möödapääsmatu, reguleerib korra p

12. Antud juhul ei ilmnenud ülesande täitmist takistavaid asjaolusid ning riiklikult tunnustatud

ekspert on koostanud arvamuse. Kohtu algatusel paikvaatluse korraldamine ei saa eksperdi

metoodikapõhist seisukohta muuta. Pealegi oleks see kaebaja jaoks pigem kahjulik, sest do-

kumentidega kooskõlas olevaid parendusi on nagunii arvestatud ning visuaalse vaatluse käi-

gus ilmnevate ja arvesse minevate (täiendavate) parenduste korral oleks ehitise endisel kujul

säilimise protsent veelgi väiksem.

3) Haldusaktis märgitu kohaselt ei esitanud kaebaja eksperthinnangu tulemuste osas vastuväi-

teid. Väidetavalt esitas kaebaja 25.06.2014 e-kirjaga ekspertarvamusele vastuväite, kuid selles

kirjas on tehtud peamiselt etteheiteid seoses paikvaatlusel osalemise võimaluse tagamata jät-

misega, samuti on kinnitatud jäämist seisukohale, et ekspertiis pole vajalik, kuna vara on õi-

gustatud subjektile kord juba üle antud kui endisel individualiseeritaval kujul säilinud vara.

Seega tuleb nõustuda vastustajaga, et eksperthinnangu tulemuste osas vastuväiteid ei esitatud.

Taolises situatsioonis ja menetlusetapis ei saa pidada ekspertarvamuse kinnitamist ja selle

aluseks võtmise otsustust õigusvastaseks ning kaebus tuleb jätta selles osas rahuldamata. Ar-

vestada tuleb, et tegemist on vaheetapiga ning vara tagastamise taotlus ei ole veel lahendatud.

Vastustajal on endiselt teatav kaalutlusruum. Kaebajal on võimalik esitada vastustajale õigus-

vastaselt võõrandatud vara tagastamise korrast lähtuvalt täiendusi, tõendeid, asjakohaseid et-

tepanekuid ja taotlusi.

4) Kaebaja on esitanud kohtule uuesti taotluse paikvaatluse korraldamiseks ja ekspertide kaa-

samiseks. Kohus on lahendanud 01.03.2016 määrusega analoogilise taotluse. Ka kaebaja

31.03.2016 taotlus jääb rahuldamata, sest vastavalt TsMS §-le 290 on vaatluse eesmärgiks

3-14-52784

5(11)

andmete kogumine mingisuguse asjaolu olemasolu või olemuse kohta ning vastava paikkonna

või sündmuskoha vaatlemine, kuid ekspertarvamuse tasemel kindlaks määratud ehitise endisel

individualiseeritaval kujul säilimise ulatust ei saa paikvaatlusega muuta. Kaebaja taotlust võib

tõlgendada ka nii, et soovitud on ekspertiisi määramist ehitise endisel individualiseeritaval

kujul säilimise tuvastamiseks, kuid selline taotlus jääb samuti rahuldamata. Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra p 27 kohaselt peab vastava eksperthinnangu tellima linna-

valitsus. Kohus ei saa määrata ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise tuvastami-

seks ekspertiisi haldusorgani asemel ja veel kestva haldusmenetluse eesmärkide täitmiseks.

5) Kuna kohustamisnõue seostus korralduse p 2 õiguspärasusega ning selle tühistamiseks või

õigusvastasuse kindlakstegemiseks ei ole praeguses menetlusjärgus alust, ei ole alust kohusta-

da vastustajat vara koheselt tagastama. Praeguses menetlusjärgus ei ole korralduse p 2 õigus-

pärasuse aspekt tegelikult vastustaja jaoks ainutähenduslik, sest vara tagastamise avaldust ei

ole lõplikult lahendatud ning tekkida võib vajadus tõendada täiendavaid asjaolusid, mida ko-

halik omavalitsus peab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korrast lähtudes arvesta-

ma. Samuti ei ole menetlus ebamõistlikult veninud. Korralduse andmisel lähtuti 05.02.2014

jõustunud kohtulahendist ning arvestades asjaolu, et vastustajal oli asja uuel läbivaatamisel

vaja tuvastada vara endisel individualiseeritaval kujul säilimine tulenevalt ORAS § 12 kehti-

vast redaktsioonist, ekspertarvamuse tellimine vajas ettevalmistusperioodi ja 16.04.2014 eks-

pertarvamus tuli teha asjassepuutuvatele isikutele teatavaks ning võimaldada esitada vastuväi-

teid, ei olnud haldusakti vastuvõtmisele eelnenud veidi enam kui 6-kuulise perioodi puhul

tegemist vastustaja tegevusetusega. Eeltoodu tõttu jääb kohustamisnõue samuti rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. KR palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

tühistada Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1217-k p 2 ja kohustada Tallinna

Linnavalitsust võtma ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest vastu Väina tee 21

vara tagastamist käsitlev korraldus, arvestades seejuures praeguses asjas teostatava paikvaat-

luse andmeid või Tallinna Linnavalitsuse korraldust „Väina tee 21 asuvate hoonete tagastami-

ne ME-le“.

1) Halduskohus jättis kaebaja väited tähelepanuta. Kaebuse esitamist ei tinginud üksnes eks-

pertiisi läbiviimine kaudsete tõendite alusel ehitustehnilise paikvaatluseta. Ekspertiis oli eba-

pädev ka muudel põhjustel. Kaebajale jäi arusaamatuks, et kui ekspertiisi lisa 1 tabel 1-3 alu-

sel on parenduste väärtus 2200 eurot ja uuenduste väärtus 28 394 eurot, siis kuidas jõuti kok-

kuvõttes järeldusele, et parenduste ja uuenduste jääkväärtus on 65 390 eurot (mitte 30 594

eurot). Õigusvastaselt võõrandatud ehitise jääkväärtus on nii tabelis kui kokkuvõttes 61 190

eurot. Lisaks jäi arusaamatuks vundamentide osaline kajastamine, samuti erinevad kulumi-

väärtused, millel puudub otsene alus ning mis põhinevad eksperdi subjektiivsel hinnangul.

31.03.2016 menetlusdokumendis ei nõustunud kaebaja kohtuga, et kaebaja osutatud vigadega

kaasneb vaid mõneprotsendiline eksimus ehitise säilimise arvutamisel. Ekspert on teinud olu-

lise vea, mille tulemusel on kapitaalremontide, ümber-, peale-, alla- või juurdeehituste

jääkväärtus pea poole suurem. Uuenduste osas puuduvad igasugused arvutused ning saadud

tulem ei ole jälgitav.

Lisaks leidis kaebaja, et elamu tuleb lugeda endisel individualiseeritud kujul säilinuks enne

02.03.1997 kehtinud ORAS redaktsiooni alusel, kuna sellel alusel on õigustatud subjektil suu-

rem võimalus saada vara tagasi. Seega kuulub elamu kaebajale täies ulatuses tagastamisele

olenemata vaidlustatud korraldusega kinnitatud ekspertarvamusest ehitise säilimise kohta.

Samas võetakse korralduse p-st 2 tulenevalt nimetatud ekspertarvamus aluseks elamu tagas-

tamise taotluse lahendamisel, mis lükkab ümber kohtu seisukoha, justkui ei oleks korralduse

3-14-52784

6(11)

õiguspärasuse aspekt praeguses menetluses vastustaja jaoks ainutähenduslik. Kaebaja palus

31.03.2016 esitatud alternatiivkäsitluses tühistada korralduse p 2 ka põhjusel, et vara tagasta-

mise menetluses ei võeta arvesse teisi eksperthinnanguid.

2) Arusaamatu on kohtu seisukoht, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 25.11.1997 määrusele nr

220 toimubki hindamine (põhiliselt) dokumentide alusel. Määrusega kinnitatud korra p-s 7 on

ehitise hindamisel arvestatavate lähtematerjalide loetelu, mis sisaldab ehitise kohapealse ehi-

tustehnilise uuringu tulemusi (p 7 alap 8). Tegemist on olulise toiminguga, hindamaks muu

hulgas ülejäänud lähtematerjalide adekvaatsust. Paikvaatluse otstarbekusele viitavad ka korra

p 10, p 15 alap 2 ja p 24. Ekspert on lähtunud 11.08.1969 tööprojektist, kuid nimetatud doku-

mendis tööde väljatoomine ei tähenda, et need kõik tegelikkuses ka tehti. Paikvaatlus annaks

võimaluse hinnata tegelikku olukorda. Kohus jättis ka selle väite tähelepanuta.

3) Kohus leidis, et kaebaja ei esitanud õigeaegselt eksperthinnangule vastuväiteid. Kaebaja

selgitas, et eksperthinnangu kohtueelseks vaidlustamiseks puudub kohustus. Vaidlustamine

olnuks ka ebaefektiivne. Taotluste esitamine, mida vastustaja ei rahuldaks, muudaks menetlu-

se üksnes pikemaks.

4) Kohus ei saanud jätta kaebaja ekspertiisitaotlust tähelepanuta kaalutlusel, et see võiks olla

kaebaja jaoks kahjulik. Halduskohtu eesmärk on saavutada õiglane ja õiguspärane otsus, mis

tugineks asjakohastele tõenditele.

8. Tallinna linn palus 31.08.2016 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Halduskohus leidis õigesti, et ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimist on võima-

lik hinnata dokumentide alusel ilma ehitise ülevaatust teostamata. Vabariigi Valitsuse

25.11.1997 määrusest nr 220 ei tulene, et ehitise ülevaatus oleks kohustuslik. Etteheide üle-

vaatuse teostamata jätmise kohta on põhjendamatu ka seetõttu, et ekspertarvamuses on lähtu-

tud muu hulgas ka eelnevatest eksperthinnangutest, mille koostamisel on ehitis korduvalt üle

vaadatud (AS Ehitusekspert 14.04.1994 hinnang (töö nr B052/94) ja AS Variax 12.12.1994

hinnang). Nimetatud asjaolule on osutanud ka halduskohus.

2) Ebaõige on kaebaja seisukoht, et vara säilimist tuleks hinnata enne 02.03.1997 kehtinud

alustel. Kohtud on juba haldusasjas nr 3-12-1599 selgitanud, et kaebaja selline seisukoht ei ole

põhjendatud. Riigikohus selgitas otsuses nr 3-3-2-1-07, et Saksamaale ümber asunud isikutele

kuulunud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused tuleb samadel alustel läbi vaadata

sõltumata sellest, millal esitati vara tagastamise avaldus ja milliseid otsuseid on selle vara

kohta omandireformi käigus eelnevalt tehtud, kusjuures avalduste läbivaatamine ei kujuta

endast mitte varem toimunud samasisulise menetluse jätkamist, vaid menetlus algab algusest.

Seega ei ole kaebajal õigust nõuda, et vara hindamisel lähtutakse 1994. aastal koostatud eks-

pertarvamusest. 1994. aastal ei olnud seaduslikku alust vara tagastada. Alus tekkis alles 2006.

a oktoobris seoses ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumisega. Kuna kaebajal ei olnud enne

12.10.2006 õigust vara tagasi saada, ei saanud tal tekkida ka õiguspärast ootust sellele, et vara

säilimist hinnatakse enne 02.03.1997 kehtinud alustel.

3) Halduskohus jättis õigesti ehitise vaatluse korraldamise taotluse rahuldamata.

9. MV palus 31.08.2016 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata või

rahuldamata.

1) Korralduse p 2 on toiming, mis ei saa iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi. Kaebus tuleks jätta

läbi vaatamata.

2) Ekspertarvamus on nõuetekohane ja puudusteta. Kaebaja pidanuks täpsustama talle aru-

saamatuks jäänud küsimusi haldusmenetluse käigus, kuid kaebaja ei esitanud etteheiteid eks-

pertarvamuse sisulistele järeldustele. Ekspertarvamuse järelduste õigsust kinnitavad ka teised

3-14-52784

7(11)

ekspertarvamused. Isegi kui kaebaja kõik väited ekspertarvamuse osas oleksid õiged (ehitise

säilimise määr 72%), ei annaks see alust kaebuse rahuldamiseks. Ka siis oleks tegemist osali-

selt säilinud ehitisega, millest saab tagastamisele kuuluda vaid mõtteline osa. Kuna vaidlusta-

tud korraldusega ei ole sellise mõttelise osa suurust otsustatud, ei ole kaebajal võimalik saavu-

tada kaebuse eesmärki ekspertarvamuse vaidlustamise teel. Seda on kinnitanud ka haldusko-

hus, leides, et tegemist on vaheetapiga ning vara tagastamise taotlus ei ole veel lahendatud.

Ekspertarvamuses märgitud täpne säilimisprotsent ei mõjuta kaebaja õigusi.

3) Säilimise hindamisel on peamiseks lähtematerjaliks dokumentaalsed tõendid, sest ehitus-

tehnilise vaatluse käigus ei saa selgitada ehitise seisukorda selle õigusvastasel võõrandamisel

või tuvastada parenduste ja uuenduste teostamise aega.

4) ORAS vana regulatsiooni kohaldamine ei paneks kaebajat soodsamasse olukorda, sest ehi-

tis ei ole vana regulatsiooni alusel endisel individualiseeritaval kujul säilinud.

10. JV ei esitanud apellatsioonkaebusele vastust.

11. Ringkonnakohus arutas apellatsioonkaebust 28.03.2017 ja 11.04.2017 istungitel, korral-

das Väina tee 21 ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise selgitamiseks ehitustehni-

lise ekspertiisi ning eksperdiarvamuse saamise järel jätkas menetlusosaliste nõusolekul apel-

latsioonkaebuse läbivaatamist kirjalikus menetluses, määrates avalduste ja seisukohtade esi-

tamise tähtajad ning kohtulahendi teatavakstegemise aja.

12. Tallinna linn ja JV ei esitanud määratud tähtajaks avaldusi ega seisukohti.

13. MV jäi 05.06.3017 seisukohas arvamuse juurde, et vaidlustatud korralduse p 2 on vara

tagastamise menetluse toiming, mistõttu ei ole võimalik kaebaja tühistamisnõuet rahuldada.

Samuti ei anna uus eksperdiarvamus alust kohustamisnõude rahuldamiseks. Kohtul ei ole

võimalik kohustada Tallinna Linnavalitsust konkreetse sisuga haldusakti andmiseks.

14. KR esitas 13.06.2017 vastuväited MV seisukohtadele ja palus apellatsioonkaebuse ra-

huldada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

15. KR kaebus ja apellatsioonkaebus on Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr

1217-k punkti 2 tühistamise nõude osas põhjendatud ja tuleb rahuldada.

16. Tallinna Linnavalitsus kinnitas nimetatud korralduse punktiga 2 Finantsplaneerimise

OÜ ekspertarvamuse ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta ja otsustas võt-

ta selle edaspidi aluseks Väina tee 21 elamu tagastamise taotluse lahendamisel. Korralduse

põhjendustes on märgitud, et eksperthinnangu kohaselt moodustab elamu juures uuenduste-

parenduste osakaal 52% (s.o rohkem kui 25% ja vähem kui 75% koguväärtusest). Vastavalt

ORAS § 12 lg-le 9 kuulub õigustatud subjektile tagastamisele hoone säilinud väärtusele (48%)

vastav mõtteline osa – 48/100.

Kõnealuse ekspertarvamuse (Finantsplaneerimise OÜ 10.04.2014 töö nr 1702/2014, I kd, tl

62-178) kokkuvõttes (I kd, tl 88) leidis arvamuse andja, et ehitise koguväärtuseks (jääkväärtu-

seks) on 126,58 tuhat eurot; ehitis on endisel individualiseeritaval kujul säilinud osaliselt; ka-

pitaalremontide, ümber-, peale-, alla- või juurdeehituste (parenduste/uuenduste) jääkväärtus

on 65,39 tuhat eurot (52%) ja õigusvastaselt võõrandatud ehitise säilinud osade jääkväärtus on

61,19 tuhat eurot (48%); tulenevalt lähteandmete ebapiisavusest ning kulumi hindamise ligi-

kaudsusest on ehitise säilivuse arvestuste täpsuseks hinnatud ±10%; parenduste/uuenduste

3-14-52784

8(11)

jääkväärtus jääb seega vahemikku 47%...57% ja õigusvastaselt võõrandatud ehitise säilinud

osade jääkväärtus vahemikku 43%...53%.

17. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud korralduse punktis 2 sisalduva otsusega teh-

tud õiguslikult siduvalt kindlaks üks asja lõplikul lahendamisel (vara tagastamise üle otsusta-

misel) tähtsust omavatest asjaoludest (õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualisee-

ritaval kujul säilimise määr) ja seega on tegemist eelhaldusaktiga (haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 52 lg 1 p 2). Eelhaldusakti suhtes kohaldatakse haldusakti sätteid (HMS § 52 lg 2).

Eelhaldusakti on võimalik tühistada ja seetõttu on kaebaja tühistamisnõue lubatav.

18. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kuna Vabariigi Valitsuse

05.02.1993 määrusega nr 36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p

27 kohaselt peab ekspertarvamuse tellima valla- või linnavalitsus ja haldusmenetlus alles kes-

tab, siis pole ekspertiisi määramine kohtumenetluses lubatav. Vara endisel individualiseerita-

val kujul säilimine on üks vara tagastamise avalduse lahendamisel tuvastamisele kuuluv as-

jaolu, kusjuures tegemist ei ole kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsuse, vaid kohtu poolt lõpuni

kontrollitava asjaoluga. Kuna tegemist on haldusmenetluses eriteadmistega isiku abil kindlaks

tehtava asjaoluga, saab ka kohus eriteadmistega isiku abi kasutades kontrollida, kas kohalik

omavalitsus on tuvastanud ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise määra õigesti.

Kuna kaebaja tõi kaebuses ehitise säilimise määra tuvastamise õigsuse osas esile mitmeid kü-

sitavusi, mida ei õnnestunud kõrvaldada ka vastustaja poolt haldusmenetluses tellitud arvamu-

se koostanud eksperdi küsitlemisega, samuti säilis tugev kahtlus, et ehitise kohapealse ehitus-

tehnilise uuringu tulemused võivad kõnealuses arvamuses toodud järeldusi oluliselt mõjutada,

korraldas ringkonnakohus asjas ehitustehnilise ekspertiisi.

19. Kohtule antud eksperdiarvamuse (Finantsplaneerimise OÜ 27.04.2017 töö nr TR

1855/2017, II kd, tl 119187) kokkuvõttes (II kd, tl 132p) asus ekspert seisukohale, et ehitise

koguväärtuseks (jääkväärtuseks) on 105,20 tuhat eurot; ehitis on endisel individualiseeritaval

kujul säilinud osaliselt; kapitaalremontide, ümber-, peale-, alla- või juurdeehituste (parendus-

te/uuenduste) jääkväärtus on 31,94 tuhat eurot (30%) ja õigusvastaselt võõrandatud ehitise

säilinud osade jääkväärtus on 73,26 tuhat eurot (70%). Ringkonnakohtu hinnangul on kohtule

antud eksperdiarvamus, mis tugineb ka ehitise kohapealse ehitustehnilise uuringu tulemustele,

haldusmenetluses läbiviidud hindamisest usaldusväärsem. Ringkonnakohus ei tuvastanud eks-

perdiarvamuses puudusi ja ka menetlusosalised ei ole esitanud eksperdiarvamuse suhtes ühte-

gi etteheidet. Seetõttu loeb ringkonnakohus eksperdiarvamusele tuginedes tuvastatuks, et

vaidlusaluse ehitise säilinud väärtusele vastav mõtteline osa on haldusmenetluses tuvastatud

48% asemel 70%, mis tähendab, et vaidlustatud eelhaldusakt on materiaalselt õigusvastane ja

tuleb tühistada. Vastavas osas tuleb tühistada ka halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

kaebus tühistamisnõude osas rahuldada.

20. Kaebaja seisukoht, et vara säilimist tuleks hinnata ka enne 02.03.1997 kehtinud alustel,

ei ole põhjendatud. Selles küsimuses nõustub ringkonnakohus vaidlustatud haldusaktis toodud

põhjendustega ja HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes neid ei korda. Lisaks märgib ringkonnako-

hus, et asjas kogutud materjalid ei toeta kaebaja arvamust, et enne 02.03.1997 kehtinud alus-

test lähtudes on ehitis endisel individualiseeritaval kujul säilinud ja tuleks tervikuna tagastada.

Kaebaja selline seisukoht tugineb AS Ehitusekspert 1994. a aprillis koostatud tööle nr

B052/94 (II kd, tl 34-45), kuid AS Kommunaalprojekt 1996. a arvamuses (II kd, tl 46-48) on

asutud seisukohale, et ehitis ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul, ning AS Kom-

munaalprojekt, AS Variax ja AS Ehitusekspert koostatud kooskõlastusprotokollis (II kd, tl 49)

on AS Variax ja AS Ehitusekspert ühinenud AS Kommunaalprojekt arvamuses toodud seisu-

kohtadega ning leidnud, et Väina tee 21 elamu ei ole säilinud endisel individualiseeritaval

kujul.

3-14-52784

9(11)

21. Kohustamisnõude osas ei ole KR kaebus ja apellatsioonkaebus põhjendatud. Kohus ei

kohusta vastustajat kindla sisuga haldusakti andmiseks, s.o vara tervikuna või osaliselt tagas-

tamiseks, sest praeguses kohtuasjas on sisuline vaidlus toimunud vaid õigusvastaselt võõran-

datud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise määra üle, kuid see ei ole ainus as-

jaolu, mida kohalikul omavalitsusel tuleb omandireformi käigus vara tagastamise üle otsusta-

misel arvestada. ORAS näeb vara tagastamata jätmiseks ette ka muid aluseid.

Ka ei ole kohtul alust kohustada Tallinna linna haldusakti andmiseks selle sisu ette kirjutama-

ta, s.o vara tagastamise avalduse lahendamiseks, ja seda kohtuotsuses määratud tähtajaks, sest

vastustaja ei ole lõpliku haldusakti andmisest (vara tagastamisest) keeldunud ja ka ei ole vas-

tustaja olnud haldusakti andmisega õigusvastases viivituses. Ringkonnakohus nõustub haldus-

kohtu seisukoha ja põhjendustega, et haldusmenetlus ei ole asjaolusid arvestades ebamõistli-

kult veninud ja ei korda selles osas halduskohtu põhjendusi (HKMS § 201 lg 4). Halduskohtu

otsus jääb kohustamisnõude rahuldamata jätmist puudutavas osas muutmata.

II

22. Halduskohtu otsuse osalise tühistamise tõttu vajab esimese astme menetluskulude jaotus

muutmist (HKMS § 109 lg 4). Jagamist vajavad ka apellatsioonimenetluse kulud.

23. Esimese astme kohtus toimus kaebuse läbivaatamine kirjalikus menetluses ning vastus-

taja ja kolmandad isikud ei esitanud halduskohtule kohtu poolt määratud tähtaja jooksul me-

netluskulude nimekirja ja kuludokumente. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel 15 euro suuruse

riigilõivu (maksekorraldus I kd, tl 60), kuid ka kaebaja ei esitanud määratud tähtaja jooksul

muude võimalike kulude kohta menetluskulude nimekirja ja kuludokumente.

24. Kaebaja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (II kd, tl

213-233). Menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid sisaldavad seoses esimese astme koh-

tus toimunud menetlusega kantud kulusid (riigilõiv kaebuse esitamisel 15 eurot ja esindaja

kulu 2008,80 eurot) ning seoses apellatsioonimenetlusega kantud kulusid (riigilõiv apellat-

sioonkaebuse esitamisel 15 eurot, esindaja kulu 2062,80 eurot ja ekspertiisikulu 250 eurot).

Kokku on kaebaja menetluskulude suuruseks 4351,60 eurot. Kuludokumendid tõendavad ku-

lude kandmist, kulud on seotud praeguse asja menetlusega ning mõlema kohtuastme kulude

näol on tegemist HKMS § 109 lg 6 mõttes vajalike ja põhjendatud kuludega.

Ehkki kohtupraktikas ei ole reeglina peetud esimese astme esindaja kuludest suuremaid esin-

daja kulusid apellatsioonimenetluses põhjendatuks, on see praeguses asjas ringkonnakohtu

hinnangul erandlikult põhjendatud. Esindaja kulud ei ole apellatsioonimenetluses oluliselt

suuremad kui esimese astme kohtus ning arvestada tuleb asjaoluga, et ringkonnakohus korral-

das kaks kohtuistungit ja ehitustehnilise ekspertiisi. Esindaja kulude suurus ei ole osutatud

õigusabiteenuse mahtu arvestades ülemäärane.

25. Vastustaja on tasunud apellatsioonimenetluses ekspertiisikulu 250 eurot (maksekorral-

dus II kd, tl 117). Vastustaja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kulu-

dokumente muude apellatsioonimenetluse kulude kohta.

26. Kolmas isik MV esitas apellatsioonimenetluses tähtaegselt menetluskulude nimekirja ja

kuludokumendid (II kd, tl 200 ja 209-212) ning taotles esindaja kulude hüvitamist summas

2129 eurot. Ringkonnakohus loeb sellest HKMS § 109 lg 6 mõttes vajalikuks ja põhjendatud

kuluks 2028 eurot. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole põhjendatud menetluskuluks advokaa-

dibüroo poolt esitatud arvetel kajastatud bürookulud. Kuigi bürookulude kandmine on advo-

kaadibüroo ja advokaadi tegevuseks kahtlemata vajalik, ei ole võimalik hinnata nende vaja-

likkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulud

sisalduvad advokaadi teenuse hinnas (Riigikohtu 13.04.2016 otsus nr 3-3-1-51-15, p 15;

11.12.2014 otsus nr 3-3-1-61-14, p 25; 31.07.2014 otsus nr 3-3-1-28-14, p 20.3). Samuti ei saa

3-14-52784

10(11)

pidada esindaja teenuse osutamisel vajalikuks ja põhjendatud kuluks taotluse koostamisele

kulunud aja eest taotletavat tasu, kuivõrd menetluskulude väljamõistmise taotluse ja menet-

luskulude nimekirja esitamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi (vt nt Tallinna Ringkonnakoh-

tu 29.11.2016 otsus nr 3-15-1141, p 13; 26.02.2015 otsus nr 3-14-52494, p 17; Riigikohtu

06.05.2015 määrus nr 3-2-1-4-15, p 13; Riigikohtu 11.11.2014 määrus nr 3-2-1-77-14, p 12).

Kolmandale isikule esitatud advokaadibüroo arvetel on kajastatud muu hulgas büroo üldkulu

25,35 eurot ja 26,32 eurot, millele lisandub käibemaks 20% (vt II kd, tl 211p ja 212p).

10.05.2017 arvel (II kd, tl 212p) on lisaks kajastatud 22.03.2017 menetluskulude nimekirja

koostamist, milleks koos ringkonnakohtule avalduse koostamise ja kliendiga suhtlemisega on

kulunud 2 tundi tunnihinnaga 130 eurot. Kõnealune avaldus kolmanda isiku istungile ilmuma-

ta jäämise kohta on napp (II kd, tl 87p) ja kliendiga suhtlemise kestus pole kohtule teada, kuid

menetluskulude nimekirja mahust saab järeldada, et selle koostamisele võis kuluda veerand

tundi. Eeltoodud põhjustel ei loe ringkonnakohus kolmanda isiku esindaja kulu 101 euro ula-

tuses (25,35+26,32+32,50+16,83 (käibemaks 20%)) vajalikuks ja põhjendatud kuluks.

27. Kolmas isik JV ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludo-

kumente.

28. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole

vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele; kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad

kolmanda isiku kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 8).

29. Ringkonnakohus rahuldab kaebaja kahest nõudest ühe, kuid kaebuse ja ka apellatsioon-

kaebuse rahuldatud osa proportsiooni määramisel pole praegusel juhul põhjendatud lähtuda

nõuete arvust, vaid sellest, kui suures ulatuses saavutas kaebaja sisuliselt kohtusse pöördumise

eesmärgi. Kohtule esitatud tühistamisnõue on kaebaja eesmärki silmas pidades kohustamis-

nõudest oluliselt kaalukam, mistõttu loeb ringkonnakohus rahuldatud osa proportsiooniks

80%. Tallinna linn on kohustatud seadusest tulenevalt lahendama kaebaja õigusvastaselt võõ-

randatud vara tagastamise avalduse liigse viivituseta sõltumata sellest, kas kohus teda selleks

kohustab või mitte.

30. Kaebaja esimese astme kohtumenetlusega seotud kuludest saab ringkonnakohus

kohtuotsuses toodud menetluskulude jaotust muutes arvestada üksnes 15 euro suuruse riigilõi-

vuga. Halduskohus vaatas asja läbi kirjalikus menetluses ja määras 01.03.2016 määrusega (II

kd, tl 20-21) täiendavate taotluste, selgituste või menetlusdokumentide esitamise tähtajaks

31.03.2016 ja neile vastamise tähtajaks 29.04.2016. Sama määrusega teatas halduskohus

kohtuotsuse teatavakstegemise aja. Kaebaja esitas 31.03.2016 täpsustavaid selgitusi ja taotluse

eksperdi osalusel paikvaatluse läbiviimiseks, kuid ei esitanud halduskohtule määratud tähta-

jaks menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. HKMS § 109 lg 1 lausetest 3 ja 4 tulenevalt

sellisel juhul menetluskulusid välja ei mõisteta. Asja täiendavaks uurimiseks taotluse esitami-

sel ei saanud kaebaja olla kindel, et halduskohus selle rahuldab või määrab menetlusdokumen-

tide esitamiseks uue tähtaja. Kaebaja oleks pidanud esitama menetluskulude nimekirja ja ku-

ludokumendid halduskohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kõrgema astme kohus ei saa jaga-

da esimese astme kohtus kantud esindaja kulusid, mille kohta on kuludokumendid esitatud

hilinemisega, s.o alles apellatsioonimenetluses.

31. Kaebaja esimese astme menetluskuludest tuleb seega vastustajalt välja mõista riigilõiv

12 eurot. Muus osas (riigilõiv 3 eurot + esindaja kulu 2008,80 eurot = 2011,80 eurot) jäävad

need kaebuse osalise rahuldamata jätmise ning õigeaegselt menetluskulude nimekirja ja kulu-

dokumentide esitamata jätmise tõttu kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg 2 ja § 109 lg 1).

3-14-52784

11(11)

32. Vastustaja ja kolmandad isikud ei taotlenud esimese astme kohtus menetluskulude hüvi-

tamist, mistõttu jäävad ka nende võimalikud esimese astme menetluskulud nende endi kanda

(HKMS § 109 lg 1).

33. Apellatsioonimenetlus vastustaja poolt tasutud ekspertiisikulu 250 eurot jääb täies ulatu-

ses vastustaja enda kanda ja ka kaebaja poolt tasutud ekspertiisikulu 250 eurot jääb vastustaja

kanda, sest kulu on otseselt seotud üksnes kaebuse ja apellatsioonkaebuse rahuldatud osaga

(HKMS § 108 lg 1). Muud võimalikud apellatsioonimenetluse kulud, mille kohta vastustaja ei

esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, jäävad samuti vas-

tustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

34. Lisaks apellatsioonimenetluses kantud ekspertiisikulule (250 eurot) on kaebajal kaebuse

ja apellatsioonkaebuse rahuldatud proportsioonile vastavas ulatuses õigus apellatsioonimenet-

luses kantud riigilõivu (15 eurot) ja esindaja kulu (2062,80 eurot) hüvitamisele. Seega tuleb

vastustajalt mõista kaebaja kasuks välja apellatsioonimenetluse kulude katteks 250 + 1662,24

= 1912,24 eurot ja 415,56 euro ulatuses jääb kaebaja apellatsioonimenetluse kulu tema enda

kanda (HKMS § 108 lg 2).

35. Kolmanda isiku MV esindaja kulu apellatsioonimenetluses tuleb ulatuses, mille ring-

konnakohus luges põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks (2028 eurot), jagada nii, et kae-

buse rahuldamata jäetud osale vastavas proportsioonis kannab selle kaebaja ja rahuldatud osa-

le vastavas proportsioonis jääb see kolmanda isiku enda kanda (HKMS § 108 lg 2 ja lg 8).

MV on 05.06.2017 menetlusdokumendis leidnud, et kuigi ta ei ole kaebust toetanud, ei saa

teda käsitada kolmanda isikuna vastustaja poolel. Ringkonnakohtu hinnangul on kolmas isik

siiski vastustaja poolel ning ringkonnakohus teeb osaliselt uue otsuse kolmanda isiku kahjuks.

Osas, milles kolmanda isiku kulusid pole põhjendatud kaebajalt välja mõista, jäävad need

kolmanda isiku enda kanda.

Kaebaja on 13.06.2017 menetlusdokumendis leidnud, et kolmanda isiku menetluskulude nõue

on ebaeetiline, sest ta on kuni kohtuliku ekspertiisi määramiseni keeldunud eksperti elamusse

sisse laskmast ja on esitanud vastuses apellatsioonkaebusele väiteid, mille eesmärgiks oli

ebaõigete andmetega ekspertiisi kehtima jäämine. Kaebaja vastuväide ei seondu kohustamis-

nõudega, mille osas jääb kaebus ka apellatsioonimenetluses rahuldamata. Tühistamisnõudega

seonduvad kulud jäävad kolmanda isiku enda kanda, kuid kohustamisnõudega seonduvad ku-

lud peab hüvitama kaebaja.

Eeltoodud põhjustel mõistab ringkonnakohus kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja apellat-

sioonimenetluses kantud esindaja kulu summas 405,60 eurot ning muus osas (1622,40 eurot)

jääb kulu kolmanda isiku enda kanda.

36. Kolmanda isiku JV võimalikud apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda,

sest ta ei ole nende hüvitamist taotlenud (HKMS § 109 lg 1).

37. Kokku mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebaja kasuks välja esimese ja teise astme

menetlusega seotud kulud summas 1924,24 eurot (12+1912,24).

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets