2-15-4981/90 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avaliksult teatavaks

tegemise aeg ja koht

22. juuni 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-15-4981

Tsiviilasi

Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) hagi XX vastu

hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise ja

leppetrahvi nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 13. juuni 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

98 334,93 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Danske Bank A/S (Taani

Kuningriigi registrikood 61126228, Eesti filiaali kaudu,

filiaali registrikood 11488826), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Paul Keres

Kostja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Vladimir Seppik

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 29. mail 2017, millel osalesid poolte

lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 13. juuni 2016 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Otsuse täitmist tagava abinõuna jätta jõusse Tallinna Ringkonnakohtu

5. detsembri 2016 määrusega rakendatud täiendav hagi tagamise abinõu

(kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX neljandasse jakku hageja kasuks

Harju Maakohtu 2. aprilli 2015 määruse alusel seatud kohtuliku hüpoteegi summa

suurendamine 116 942,54 euroni).

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

5. Rahuldada osaliselt hageja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks. Määrata kindlaks, et hageja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud ringkonnakohtus on 1 267,28 eurot ja mõista see summa kostjalt

XX (isikukood XXXXXXXXXXX) hageja Danske Bank A/S (Taani Kuningriigi

registrikood 61126228, Eesti filiaali kaudu, filiaali registrikood 11488826) kasuks

välja. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale

otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud määras.

2 (8)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 1. aprillil 2015 Harju Maakohtule hagi

XX (kostja) vastu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hageja palus kostjalt välja

mõista tekitatud kahju hüvitise 75 393,12 eurot ja sellelt summalt viivise seadusjärgses määras

alates hagi esitamisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Menetluse kestel esitas hageja

täiendava nõude leppetrahvi 16 872,67 eurot saamiseks.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

 pooled sõlmisid 5. augustil 2008 ühishüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise ja

hüpoteegi seadmise lepingu, asjaõiguslepingu ja kinnistamisavalduse (edaspidi

kokkuvõtvalt „leping“). Lepingu alusel seati Tallinnas Lai tn 20-1, 20-3 ja 20-4

asuvatele ja kostjale kuuluvatele korteriomanditele (edaspidi „kostja korteriomandid“)

hüpoteegid kogusummas 843 633,76 eurot (13 200 000 krooni). Kostja võttis kohustuse

alluda hageja nõudel sundtäitmisele hüpoteegisumma ulatuses;

 hageja esitas 3. juunil 2011 lepingu alusel hüpoteekide realiseerimiseks kostja suhtes

täitemenetluse algatamise avalduse ja selle alusel algatati täiteasi nr 024/2011/1268

(edaspidi „täiteasi“);

 kostja esitas 28. juunil 2011 hageja vastu hagi täiteasjas sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks. Samuti palus kostja hagi tagamise korras sundtäitmine peatada. Harju

Maakohus peatas kostja suhtes toimuva täitemenetluse 1. juuli 2011 määrusega

tsiviilasjas nr 2-11-29868;

 Harju Maakohus jättis 4. oktoobri 2012 otsusega kostja hagi rahuldamata. Sama

otsusega tühistas kohus hagi tagamise. Maakohtu lahend jõustus 7. oktoobril 2013;

 hagi tagamine oli jõus alates 830 päeva (1. juulist 2011 – 7. oktoobrini 2013) ja selle aja

jooksul ei saanud hageja oma nõuet maksma panna. Ilma kostja tegevuseta hagi

tagamise taotlemisel oleks kohtutäitur realiseerinud korteriomandid ja kandnud hagejale

üle selle tulemi. Saadud raha saanuks hageja kasutada oma tavapärases majandus-

tegevuses (krediidi väljastamine intressiga). Ärilaenude intress sel perioodil oli 3,93%

aastas, mistõttu jäi hagejal kostja tegevuse tõttu saamata 75 393,12 eurot;

 kostja on andnud korteriomandid ilmselt tasuta kasutusse pereettevõttele P OÜ

(edaspidi „kasutaja“), kuivõrd nimetatud ettevõte teenib vastavalt oma majandusaasta

aruandele tulu kostja korteriomandite rendile andmisest;

3 (8)

 lepingu kohaselt on hagejal õigus nõuda leppetrahvi 2% ulatuses tagatava nõude

summast, kui kostja ilma tema nõusolekuta ja/või väljudes tavapärase tegevuse piirest

koormab hüpoteegiga koormatud korteriomandeid kasutuslepingutega. Tagatava nõude

summa on 843 633,76 eurot, mis teeb leppetrahvi suuruseks 16 872,67 eurot;

 hageja nõue 75 393,12 euro suuruse hüvitise saamiseks muutus sissenõutavaks alates

7. oktoobrist 2013, aga hageja nõuab viivist alates hagi esitamisest.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 hagejal kahju tekkimine on tõendamata. Kostja esitas tsiviilasjas nr 2-14-7385 uue hagi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, kuna hagejal puudub nõue põhivõlgniku

Aktsiaselts S (pankrotis) vastu, mis tähendab, et hagejal ei saa olla nõuet ka kostja vastu.

Tsiviilasjas nr 2-14-7385 hagi rahuldamine välistab käesolevas asjas hageja nõude

rahuldamise võimaluse;

 hageja ei tõendanud kahju tekitamise õigusvastasust ja kostja ei ole süüdi hagejal kahju

tekkimises. Kostjal oli seadusest tulenev õigus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi esitamiseks;

 hageja ei ole tõendanud tekkinud kahju suurust;

 leppetrahvi nõue on põhjendamatu. Hageja ei tõendanud, et kasutuslepingute

sõlmimisega oleks vähenenud hüpoteekidega koormatud vara väärtus või kahjustatakse

hüpoteegipidaja huve muul viisil. Samuti pole tõendanud, et korteriomandid oleks antud

kolmandate isikute kasutusse.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 13. juuni 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ning mõistis välja

kostjalt hageja kasuks 92 265,79 eurot ja viivise kahjuhüvitiselt (75 393,12 eurot) alates

1. aprillist 2015 kuni nõude täieliku rahuldamiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

sätestatud määras.

Maakohus jättis jõusse 2. aprilli 2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, milleks on

hageja kasuks seatud kohtulik hüpoteek summas 75 393,12 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatava kulu

summa.

4. Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tugines maakohus VÕS §-le 1043 ja § 127 lg-le 4 ning

Riigikohtu 3. juuni 2008 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08.

Maakohus tuvastas, et kostja esitas tsiviilasjas nr 2-11-29868 hagi tagamise avalduse täiteasja

menetluse peatamiseks. Kostja avalduse alusel peatati täitemenetlus maakohtu 1. juuli 2011

määrusega, kuid maakohtu 4. oktoobri 2012 otsusega jäeti kostja esitatud hagi rahuldamata ja

tühistati hagi tagamise abinõu. Maakohtu otsus jäi Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2013

otsusega muutmata ja Riigikohus keeldus 7. oktoobri 2013 määrusega ringkonnakohtu otsuse

peale esitatud kassatsioonkaebust menetlusse võtmisest. Seega maakohtu otsus jõustus

7. oktoobril 2013. Kokkuvõtvalt on tõendatud, et kostja taotlusel kohaldati hagi tagamist, kuid

esitatud hagi jäi rahuldamata ja vastav kohtulahend on jõustunud.

Hageja on eeltooduga ühtlasi tõendanud, et ta ei saanud lähtuvalt kostja esitatud hagi tagamisest

realiseerida täitemenetluses täitmisele kuuluvalt nõuet 843 633,76 euro ulatuses perioodil

1. juulist 2011 – 7. oktoobrini 2013. Hageja ärilaenude intress nimetatud perioodil oli 3,93%

aastas, st 0,01077% päevas. Järelikult on tõendatud, et olukorras, kus hagejal ei olnud võimalik

830 päeva kasutada rahasummat 843 633,76 eurot, tekkis tal kahju 75 393,12 eurot

(= 843 633,76 × 0,0001077 × 830).

4 (8)

Samuti on tõendatud põhjuslik seos kostja teo ja saabunud tagajärje vahel. Kui kostja poleks

tsiviilasjas nr 2-11-29868 esitanud põhjendamatut sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

ja ühes sellega hagi tagamise avaldust, siis oleks hageja saanud täiteasja nr 024/2011/1268

tulemusel hagi tagamise aja võrra varem 843 633,76 eurot. Selle rahasumma saanuks hageja

oma majandustegevuses välja laenata ja sellelt intressitulu teenida.

5. Leppetrahvi nõude puhul lähtus maakohus VÕS § 76 lg-st 1 ning lepingu p-dest 2.3 ja 2.7.

Kostja andis korteriomandid sisuliselt talle kuuluva kasutaja kasutusse. Kasutaja osad kuuluvad

kostjale, mis on tõendatud äriregistri väljavõttega. Majandusaasta aruandest nähtub, et kasutaja

ettevõtte põhitegevus on korteriomandite rendile andmine. Kostja ei täitnud kohtu korraldust

korteriomanditega seotud lepingute esitamiseks.

Korteriomandite ilma hageja loata kolmandale isikule rendile andmine väljaspool tavapärast

majandus- ja kutsetegevust on hagejat kahjustav tegevus. Kostja ei tõendanud, et hageja oleks

andnud rendilepingute sõlmimiseks oma nõusoleku, samuti ei esitanud kostja rendilepinguid,

millest nähtuks, et tegemist ei ole tavapärasest majandus- ja kutsetegevusest väljuva ning

hagejat kahjustava rendile andmisega.

6. Hageja viivise nõude rahuldas maakohus VÕS § 101 lg 6, § 113 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 367 alusel.

7. TsMS § 162 lg 1 alusel jäid menetluskulud kostja kanda. Maakohus leidis, et hageja esindaja

töötundide maht on põhjendatud 29,9 t ulatuses. Tunnihind 153,60 eurot (käibemaksuga) on

mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse, sest hageja esindaja on vandeadvokaat ja omab

kõrgeimat erialast kvalifikatsiooni. Eeltoodust tulenevalt määras kohus hageja lepingulise

esindaja põhjendatud kulude suuruseks 4 592,64 eurot (käibemaksuga), millele lisandus hageja

tasutud riigilõiv 1 950 eurot. Kokku tuleb kostjal hagejale hüvitada 6 542,64 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA MENETLUSE KÄIK

8. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse

tühistada ja uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Kostja jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde ja leiab, et maakohus jättis põhjendamatult

analüüsimata tema esitatud tõendid ja väited seoses eespool p-s 2 refereeritud nelja vastuväitega.

Täiendavalt märgib kostja järgmist:

 maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata menetluse peatamise taotluse. Käesolevas

asjas tehtav otsus sõltub täielikult sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis

on tsiviilasja nr 2-14-7385 menetluse ese;

 maakohus jättis analüüsimata kostja vastuväited hageja menetluskuludele. Hageja

menetluskulude mõistlik, põhjendatud ja vajalik suurus moodustab maksimaalselt

4 131,12 eurot, mis koosneb riigilõivust 1 950 eurot ja õigusabikulust 2 181,12 eurot.

9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

10. Hageja taotlusel rakendas ringkonnakohus 5. detsembri 2016 määrusega täiendavat hagi

tagamise abinõu ja suurendas hageja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi summat

116 942,54 euroni. Ringkonnakohtu määrus on jõustunud ja täidetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohtu otsus

tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

5 (8)

12. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei rikkunud asjaolude tuvastamisel menetlusõigust ja hindas

asjas esitatud tõendeid õigesti. Varasema kohtuvaidlusega seonduvate asjaolude tuvastamist ei

ole kaebuses kahtluse alla seatud. Ka muus osas nõustub ringkonnakohus asjaolude tuvastamise

ja maakohtu põhjendusega ning juhindudes TsMS § 654 lg-st 6 ei korda neid.

Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Maakohus vastas piisavalt kostja vastuväidetele. Kostja ei avalda kaebuses, missugune

tõend on tema arvates jäänud hindamata või uurimata. Samuti ei nähtu kaebusest, millisele

konkreetsele faktiväitele on maakohus jätnud vastamata. Maakohus käsitles vaidlustatud

otsuses kõiki kahju hüvitamise nõude, leppetrahvi nõude ja viivise nõude faktilisi aluseid.

Samuti esitas maakohus põhjendused, kuidas ta jõudis asja lahendamisel tehtud järeldusteni.

14. Seoses kahju hüvitamise nõudega märgib ringkonnakohus järgmist.

TsMS § 391 lg 1 p 1 sätestab, et hagi tagamist taotlenud pool peab hüvitama hagi tagamisega

teisele poolele tekitatud kahju, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi

rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas lõpetatakse menetlus muul alusel kui poolte

kompromissi kinnitamisega. Maakohus tuvastas õigesti selle erinormi kohaldamise eeldused ja

kohaldas põhjendatult VÕS norme kahju kindlakstegemisel.

Hageja kui krediidiasutus ei pidanud käesoleval juhul täiendavalt tõendama asjaolu, et tal oli

võimalus korteriomandeid koormavate hüpoteekide summale vastav rahasumma välja laenata

perioodil, mil hagi tagamine takistas hüpoteekide realiseerimist. Poolte vaidlus on tekkinud

eraõiguslikust suhtest, mistõttu ei kohaldu Riigikohtu 30. märtsi 2016 otsuse tsiviilasjas nr 3-

2-1-157-15 p-s 13 avalik-õiguslikust suhtest võrsunud vaidluse kohta märgitu. Mõlemad

pooled avaldasid ringkonnakohtu 29. mai 2017 istungil üksmeelselt, et käesoleval juhul on

asjakohane samasugune lähenemine, mida on rakendanud Saksamaa kõrgeim kohus

(Bundesgerichtshof, BGH). Sellele viitas kaudselt ka Riigikohus eelmärgitud otsuse p 13

viimases lauses.

BGH praktika kohaselt saab krediidiasutuse (panga) puhul eeldada, et tal oli võimalik kasutada

raha väljalaenamiseks ja talle võlgnetavalt rahalt tuleb seega maksta saamata jäänud tulu

hüvitist keskmise intressimääraga, millega ta kõnealusel perioodil laenu andis (vt BGH

28. aprilli 1988 otsus tsiviilasjas nr III ZR 57/87, eelkõige otsuse osa III, kättesaadav nt

https://www.jurion.de/urteile/bgh/1988-04-28/iii-zr-57_87/; sama põhimõtet on kinnitatud

22. novembri 2016 otsuses tsiviilasjas nr XI ZR 187/14, p 16, kättesaadav BGH veebilehel).

Ringkonnakohtu hinnangul on Eesti õigus piisavalt sarnane Saksa vastavate normidega

(Bürgerliches Gesetzbuch, BGB §-d 252 ja 286), st viidatud Saksa kõrgeima kohtu praktika on

rakendatav ka meie õiguse tõlgendamisel (nii nt Riigikohtu 9. detsembri 2008 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-103-08, p 20, ja selles viidatud 21. detsembri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04,

p 39).

Seega saaks hageja kahjunõue olla edutu või tuua kaasa hagejale teatava täiendava

tõendamiskoormise üksnes erandlikel asjaoludel. Neid erandlikke asjaolusid käesoleval juhul

kohtu ette toodud ei ole, mistõttu piisas hagejal tuua esile hüpoteekide realiseerimisest eeldavalt

saadav summa (hüpoteegisumma), keskmine intressimäär ja hagi tagamisega põhjustatud

viivituse kestus. Need asjaolud tõi hageja esile ja maakohus tuvastas need. Põhjendamatu ja

hüpoteetiline on kostja vastuväide, et korteriomandite võõrandamisest ei oleks saadud

hüpoteegisummale vastavat rahasummat, sest vaidlustamata asjaoludel on korteriomandid

kostja initsiatiivil müügis hinnaga 1,2 miljonit eurot.

6 (8)

15. Leppetrahvi nõude lahendas maakohus samuti õigesti.

Hageja tõi esile ja tõendas piisavalt, et kostja on andnud korteriomandid kolmanda isiku

kasutusse. Nimelt ei oleks võimalik kasutajal omakorda anda neid rendile, kui kostja poleks

seda eelnevalt võimaldanud. Maakohus kohustas kostjat esitama korteriomanditega seotud

lepingud, aga kostja jättis kohtu korralduse täitmata. Sellises menetluslikus olukorras ei

pidanud hageja esitama täiendavaid tõendeid leppetrahvi nõude maksmapanemisel.

Kui hageja on esitanud tõendeid, mis muudavad tema nõude usutavaks (kasutaja majandusaasta

aruanded), ja tõendamist vajav asjaolu on kostja kontrolli all (kostja ja tema ettevõte on

võimalike kasutuslepingute pooled), siis pöördub tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tule-

nevalt ümber ja kostja pidanuks tõendama, et ta ei ole lepingut rikkunud viisil, mis annab alust

leppetrahvi nõuda (vrd Riigikohtu 25. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31).

16. Maakohus ei pidanud käesoleva asja menetlust peatama.

Poolte vahel on juba lahendatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vaidlus, mille ese oli

hüpoteegi realiseerimisele suunatud täitemenetlus ja milles rakendatud hagi tagamise põhjustas

käesoleva asja esemeks oleva kahju. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine

lepinguks oleva täitedokumendi alusel tähendab materiaalõigusliku vaidluse avamist

täitedokumendi üle. Täitemenetluses võlgnikuna (sh kinnisasja omanikuna) osalev isik saab

selle hagiga panna maksma kõik oma vastuväited täitedokumendi järgsele võlale. Selle hagi

alusel tuleb kindlaks teha mh see, kui suur on tagatud võlg, millised on kõrvalnõuded ning kas

ja millal muutus võlg sissenõutavaks. Muu hulgas hinnatakse selles menetluses nõude

lõppemist (Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 16 teine lõik, ja selles

viidatud varasem praktika). TsMS § 457 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus on pooltele hagi

lahendamise osas kohustuslik.

Lisaks tuleb arvestada, et TsMS § 391 lg 1 p 1 näeb ette kindlad eeldused hagi tagamisega

põhjustatud kahju hüvitamiseks. Need tuvastas maakohus õigesti ja neid ei mõjuta muud

vaidlused hüpoteegiga tagatava põhivõla üle.

17. Kuna maakohtu otsus jääb sisulises osas muutmata, siis ei ole põhjust seda muuta ka hagi

tagamise kehtima jätmise ega menetluskulude jaotuse osas.

18. Menetluskulude kindlaksmääramisel ei ületanud maakohus diskretsioonipiire ega rikkunud

TsMS § 175 lg 1. Maakohtu järeldus kostjalt väljamõistetava vajaliku ja põhjendatud

õigusabikulu kohta põhineb hagejale osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil. TsMS

§ 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile

kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes

juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole maakohus hageja lepingulise esindaja antud õigusabile kulunud aja

põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.

19. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.

20. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 3 määrab ringkonnakohus kulud kindlaks rahaliselt. Tulenvalt

kulude jaotusest on vaja käsitleda ainult hageja menetluskulude nimekirja.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal apellatsioonimenetluses

õigusabi osutamiseks aega kokku 15,5 t (sh 15 t enne istungit ja 0,5 t istungil). Esindaja

tunnitasu on 126,80 eurot (toimingud kuni kohtuistungini) ja 128 eurot (istung), millele

lisandub käibemaks. Hageja kinnitab, et ta ei saa õigusabiteenuselt makstud käibemaksu maha

arvata sisendkäibemaksuna. Lisaks tasus hageja ringkonnakohtule esitatud hagi täiendava

tagamise taotluselt riigilõivu 50 eurot.

7 (8)

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja toimingud põhjendatud kokku 8 t ulatuses, sh

2 t toiminguid seoses hagi täiendava tagamise taotlusega; 4 t apellatsioonkaebusega

tutvumiseks ja sellele vastamiseks; 1,5 t ülejäänud seisukohtade koostamiseks ning 0,5 t

kohtuistungil osalemiseks. Muud toimingud (sh kostja menetlusabi taotlusega seonduvad

toimingud) ei olnud vajalikud ega põhjendatud hageja huvide kaitseks.

Hageja esindaja tunnitasu määra 126,80 eurot peab ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatuks

(vt võrreldava määra kohta ka nt Riigikohtu 8. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-17, p 20

neljas lõik, ja 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-16, põhjenduste esimene lõik).

Siiski pole näha mõistlikku põhjust, miks peaks istungi ajale vastav tasumäär olema kõrgem.

Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ja kõik kulud on kantud selle

tsiviilasja kohtumenetluses (TsMS § 174 lg 10 ja § 176 lg 5). Eelneva põhjal tuleb kostjal

hagejale hüvitada ringkonnakohtu õigusabikulust 1 217,28 eurot ( = 8 × 126,8 + 20%), samuti

riigilõiv 50 eurot – kokku 1 267,28 eurot. Sellise kulu hüvitamine on tervikuna kooskõlas asja

keerukuse ja apellatsioonimenetluse kestusega.

Hageja taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et välja

mõistetud menetluskulude hüvitiselt tuleb kostjal tasuda viivist.

21. TsMS § 442 lg 5 kohaselt tuleb otsuse resolutsiooniga mh lahendada kohtuasjas rakendatud

hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Käesolevas asjas rakendas ringkonnakohus

hageja taotlusel täiendavat hagi tagamise abinõud ja suurendas hageja kasuks seatud kohtuliku

hüpoteegi summat. TsMS § 445 lg 2 alusel jätab ringkonnakohus selle abinõu jõusse otsuse

täitmist tagava abinõuna.

Lisaks põhivõlale 92 265,79 eurot tagab hüpoteek ka kõrvalnõude (viivis) ja menetluskulude

hüvitise maksmist (vt nt Riigikohtu 27. jaanuari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-09, p 12).

Otsuse tegemise ajaks on muutunud sissenõutavaks viivis summas 13 498,15 eurot, sh alates

1. aprillist 2015 kuni 30. juunini 2016 määraga 8,05% aastas 457 päeva eest 7 598,90 eurot

( ≈ 75 393,12 × 457 : 365 × 8,05%) ja alates 1. juulist 2016 kuni 22. juunini 2017 määraga 8%

aastas 357 päeva eest 5 899,25 eurot ( = 75 393,12 × 357 : 365 × 8%). Arvestades ringkonna-

kohtu otsuse eeldatavat jõustumise ja täitmise aega, on sellele summale lisaks kohane arvestada

poole aasta viivisega 3 015,72 eurot ( ≈ 75 393,12 × 8% : 2). Kostjal tuleb hagejale hüvitada

menetluskulud summas 7 809,92 eurot ( = 6 542,64 + 1 267,28).

Kokku on hagejale tasutav summa 116 589,58 eurot ( = 92 265,79 + 13 498,15 + 3 015,72 +

7 809,92), mis on piisavalt lähedane kohtuliku hüpoteegi summale (116 942,54 eurot). Kuna

eeldatav otsuse jõustumise aeg on üksnes hinnanguline ja viivist tuleb maksta ka hüvitatavatelt

menetluskuludelt, siis on selline summade lähedus käesoleval juhul piisav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981

osas, milles jäeti muutmata samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 13. juuni 2016. a

otsus osas, milles mõisteti XX-lt Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) kasuks välja

kahjuhüvitis 75 393 eurot 12 senti ja kahjuhüvitiselt alates 1. aprillist 2015 kuni nõude

täieliku rahuldamiseni viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Teha selles osas uus otsus, millega jätta Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu)

hagi XX vastu 75 393 euro 12 sendi suuruse kahjuhüvitise ja sellelt viivise saamiseks

rahuldamata.

8 (8)

2. Tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas maa- ja

ringkonnakohtus.

3. Muus osas (s.o osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas,

millega maakohus rahuldas Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) hagi XX vastu

16 872 euro 67 sendi suuruse leppetrahvi saamiseks) jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata.

4. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

„1. Rahuldada Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) hagi XX vastu osaliselt.

2. Mõista X-Xlt Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) kasuks välja leppetrahv

16 872 eurot 67 senti.

3. Jätta Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) nõue XX vastu 75 393 euro 12 sendi

suuruse kahjuhüvitise ja kahjuhüvitiselt alates 1. aprillist 2015 kuni nõude täieliku

rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise saamiseks

rahuldamata.“

5. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Jätta kõikide kohtuastmete menetluskuludest 15,1% kostja kanda ja 84,9% hageja

kanda.

7. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista XX-lt

Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) kasuks välja menetluskulu 1295 eurot 27 senti.

8. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista Danske

Bank A/S-ilt (Eesti filiaali kaudu) XX kasuks välja menetluskulu 1061 eurot 25 senti.

9. Tasaarvestada XX ja Danske Bank A/S-i (Eesti filiaali kaudu) vastastikused

kohtuotsusega väljamõistetavad menetluskulud (p-d 7 ja 8) ning mõista XX-lt Danske

Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) kasuks välja menetluskulu 234 eurot 2 senti.

10. Hüvitatavalt menetluskulult (p 9) tuleb XX-l tasuda Danske Bank A/S-ile (Eesti

filiaali kaudu) praeguse otsuse jõustumisest arvates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

11. Tühistada Harju Maakohtu 2. aprilli 2015. a määrusega seatud ja Tallinna

Ringkonnakohtu 5. detsembri 2016. a määrusega muudetud hagi tagamine hüpoteegi

seadmise kohta osas, milles Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) kasuks seatud

hüpoteek ületab hüpoteegisummat 17 106 eurot 69 senti (s.t kohtuliku hüpoteegi

summaga tagatakse Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) leppetrahvi nõue

16 872 eurot 67 senti ja menetluskulu 234 eurot 2 senti).

12. Tagastada XX-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 06.06.2018 otsusega