2-12-21639/142 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

22. juuni 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-12-21639

Tsiviilasi

Netica OÜ hagi Paldiski Logistikapark OÜ ja

Osaühingu Riigiressursside Keskus vastu

265 000 euro, intressi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 25. novembri 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Netica OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

265 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Netica OÜ (registrikood 10978534),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja

Arsi Pavelts

Kostja

I (vastustaja

I):

Paldiski Logistikapark OÜ

(registrikood 11255542)

Kostja

II (vastustaja

II):

Osaühing Riigiressursside

Keskus (registrikood 10175373)

Kostjate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Leon

Glikman

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 29. mail 2017, millel osalesid poolte

lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 25. novembri 2013 otsus.

2. Teha uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt järgmiselt:

2.1.

Mõista kostjatelt Paldiski Logistikapark OÜ (registrikood 11255542) ja

Osaühing Riigiressursside Keskus (registrikood 10175373) solidaarselt

hageja Netica OÜ (registrikood 10978534) kasuks välja põhivõlg

224 576,27 eurot ja sellelt summalt viivis 224 576,27 eurot.

2.2.

Mõista kostjatelt Paldiski Logistikapark OÜ ja Osaühing Riigiressursside

Keskus solidaarselt hageja Netica OÜ kasuks täiendavalt välja põhivõlg

40 423,73 eurot tingimustel, et vähemalt ühele kostjatest esitatakse

käibemaksuseadusest tulenevatele nõuetele vastav arve 20. juuni 2008

võlatunnistuse preambuli punktides (A) ja (B) märgitud teenuste eest,

millel on kajastatud käibemaks vähemalt summas 40 423,73 eurot, ja arve

kättesaamisest on möödunud vähemalt 30 päeva.

2.3.

Mõista kostjatelt Paldiski Logistikapark OÜ ja Osaühing Riigiressursside

Keskus solidaarselt hageja Netica OÜ kasuks välja viivis punktis 2.2

märgitud põhivõla summalt alates samas otsuse täitmise tingimuseks seatud

arve kättesaamisele järgnevast 31. päevast määraga 0,2% päevas, aga

kokku mitte enam kui punktis 2.2 märgitud põhivõla summa.

2.4.

Mõista kostjatelt Paldiski Logistikapark OÜ ja Osaühing Riigiressursside

Keskus solidaarselt hageja Netica OÜ kasuks välja intress 7 453,97 eurot.

2.5.

Jätta rahuldamata Netica OÜ hagi Paldiski Logistikapark OÜ ja

Osaühingu Riigiressursside vastu viivise 265 000 eurot nõudes perioodi eest

enne hagiavalduse esitamist, samuti viivise nõudes summas 40 423,73 eurot

menetluse aja eest ja viivise nõudes alates otsuse jõustumisest, välja

arvatud punktis 2.3 välja mõistetud tulevikus sissenõutavaks muutuva

viivise summa.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta rahuldamata hageja 5. juuni 2017 taotlus ringkonnakohtu 29. mai 2017

istungi protokolli parandamiseks ja lisada hageja vastuväiteid protokollile.

5. Mitte menetleda hageja 19. juuni 2017 taotlusi asja arutamise uuendamiseks ja

täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks.

6. Kõik senised menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva

jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Netica OÜ (hageja) esitas 31. mail 2012 Harju Maakohtule hagi Paldiski

Logistikapark OÜ (kostja I) ja Osaühingu Riigiressursside Keskus (kostja II) vastu, milles

palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlg 265 000 eurot, intress 12% aastas alates

31. märtsist 2009 kuni kohustuste täitmise päevani ning viivis 265 000 eurot ja tulevikus

sissenõutavaks viivis põhinõude täitmiseni 0,2% põhinõudest päevas.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

−

kostjad väljastasid 20. juunil 2008 OÜle Atelier Gurman (edaspidi „võlausaldaja“)

võlatunnistuse, mille eesmärk oli luua iseseisev kohustus võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 30 lg 1 mõttes ja muuta seni eksisteerinud õigussuhted vaieldamatuks;

−

poolte varasemad õigussuhted märgiti võlatunnistuse preambulisse, sh selgitati, et

võlausaldaja ja tema nimel ja korraldusel tegutsenud või temaga seotud isikud

osutasid kostjatele mitmesuguseid teenuseid kostjate nõudmisi rahuldava kinnisvara

leidmiseks ja nende jaoks soodsatel tingimustel omandamiseks;

2 (16)

−

lisaks on võlatunnistuses märgitud, et sellega loodavate kohustuste kehtivus, sisu

ega suurus ei sõltu pooltevahelistest varasematest õigussuhetest;

−

võlatunnistus väljastati edasilükkava tingimusega ja pidi jõustuma juhul, kui kostja I

kantakse kinnistusraamatusse Paldiskis aadressil Lõuna tn 6B asuva kinnistu

(edaspidi „kinnistu“) omanikuna võlatunnistuses märgitud tingimustel. Kostja I

kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna 9. juulil 2008;

−

võlatunnistusega võtsid kostjad võlausaldaja ees solidaarse kohustuse tasuda

põhivõlg 265 000 eurot, samuti intressi ja viivist. Põhivõlg tuli tasuda kahes jaos:

200 000 eurot hiljemalt 1. juunil 2009 ja 65 000 eurot hiljemalt 1. septembril 2009.

Intressi tuli maksta neilt summadelt 12% aastas alates 31. märtsist 2009 kuni

tasumise tähtpäeva saabumiseni. Viivise määraks lepiti 0,2% päevas ja piirati viivise

vähendamise taotluse esitamise õigust. Kostjad ei ole oma kohustusi täitnud;

−

hageja omandas nõude võlausaldajalt loovutamise teel.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

−

hageja ei ole nõudeõigust tõendanud;

−

võlatunnistus on näilik, selles märgitud teenuseid ei ole kostjad saanud ja neil

puudus igasugune vajadus võlausaldaja teenuste järele;

−

initsiatiiv võlatunnistuse vormistamiseks tuli kinnistu endise omaniku AS TKE

Grupp (edaspidi „endine omanik“) pankrotitoimkonna liikmelt, kes pani kostjad

olukorda, et kinnistut ei ole pankrotipesast teisiti võimalik omandada kui

võlatunnistust andes;

−

võlausaldajal ei ole tegelikku majandustegevust, sest äriühingul puudusid aastatel

2008 – 2009 tegevus ja töötajad, alates 2010. aastast ei ole majandusaasta aruannet

esitatud;

−

võlatunnistuse tekstist tuleneb, et hagiavalduses nõutav summa sisaldab

käibemaksu, kuid võlausaldaja ei ole käibemaksukohustuslane ega ole esitanud

kostjatele arvet;

−

nõue on aegunud.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis 25. novembri 2013 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Võlatunnistuses viidatakse kohustusele, mis ei ole veel täidetud. Nimelt seati raha maksmise

kohustus (ja kogu võlatunnistuse kehtivus) sõltuvusse kinnistusraamatu kandest. See kanne

oli võlatunnistuse allakirjutamise hetkeks veel tegemata. Seejuures oli võlatunnistuses

märgitud võlausaldaja kohustusena kinnistuga seotud teenuste osutamine. Kuna võlausaldaja

ei olnud veel oma kohustusi lõpuni täitnud, ei saa võlatunnistust pidada konstitutiivseks.

Võlatunnistuse kohaselt on võlausaldaja eelkõige osutanud kostjatele teenuseid kinnistu

omandamiseks. Võlausaldaja tegelikult mingeid teenuseid ei osutanud, sest selleks puudus

vajadus. Pankrotimenetluses enampakkumisel ei olnud mingeid teenuseid vaja osutada.

Võlausaldajal ei olnud 2008. aastal töötajaid ja tema juhatus koosnes ühest liikmest, kes

tegutses tasuta. Tema 2008. aasta majandusaasta aruanne ei kajasta suuremahuliste teenuste

osutamist, vaid tegeleti uue tegevusvaldkonna leidmisega. Järgmise aasta tegevuse eesmärgid

olid turu-uuringud ja tegevusvaldkonna otsimine, st tegevust ei toimunud. Kokkuvõtvalt ei

viita võlausaldaja majandusaasta aruanded teenuste osutamisele ega vastavale äritegevusele.

3 (16)

Neil asjaoludel on võlatunnistus näilik, st pooltel ei olnud soovi tuua sellega kaasa õiguslikku

tagajärge. Seega on võlatunnistus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 2 järgi

tühine.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes selle tühistada ning

uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

−

otsusest ei selgu, millele tuginedes peab konstitutiivse võlatunnistuse kohustuslik

element olema olemasolevate õigussuhete ümberkujundamise kokkulepe ja kas

võlatunnistuse andmise hetkel on võlatunnistuses viidatud aluskohustus juba

täidetud;

−

maakohus jättis tehingu sisu välja selgitamata, võlatunnistus on olemuselt

konstitutiivne, aga selle preambul on deklaratiivne. Preambuli eesmärk oli välistada

kostjate vastuväited seoses teenuste saamise ja kohasusega;

−

võlatunnistus ei ole näilik, selle preambuli punktides (A), (B), (C) ja (E) on kostjad

kinnitanud teenuste saamist ja vastuvõtmist;

−

maakohtu hinnang võlausaldaja majandusaasta aruandele on meelevaldne.

Teadmata, milles teenused seisnesid, ei ole kohtul võimalik põhjendatult hinnata,

kas, millal ja mil viisil tuli tehinguid aruannetes kajastada. Teisalt ei saa välistada

võlausaldaja võimalikku minetust aruande koostamisel. Võlatunnistuse preambuli

punkti (A) kohaselt toimus teenuse osutamine ka kolmandate isikute poolt.

Maakohus ei põhjendanud, kui palju töötajaid vajas võlausaldaja teenuste

osutamiseks;

−

vara avalikul enampakkumisel ostjale vahendusteenuse osutamine on tavapärane.

Maakohus rikkus nõuet märkida, mille põhjal jõudis ta järeldusele, et

vahendusteenuse mittevajalikkus on üldtuntud asjaolu. Samuti ei võimaldanud

maakohtus pooltel avaldada selle asjaolu kohta seisukohti;

−

nõuded ei ole aegunud;

−

võlatunnistusest tulenevad nõuded kuuluvad täitmisele, olenemata arve esitamisest.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

6. Ringkonnakohus jättis 8. mai 2014 otsusega maakohtu otsuse muutmata, muutes otsuse

põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, tehing

ei ole ka näilik, aga hageja nõuded on aegunud.

Riigikohus tühistas 3. detsembri 2014 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14 ringkonnakohtu

otsuse ja saatis asja uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Riigikohus leidis, et

ringkonnakohus kohaldas hageja nõude suhtes aegumist üllatuslikult.

Ringkonnakohus tühistas 17. aprilli 2015 otsusega maakohtu otsuse asudes seisukohale, et

võlatunnistus ei ole näilik ja nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt

mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 265 000 eurot, intressi

7 453,97 eurot, viivise 530 000 eurot ja edasiulatuva viivise määraga 0,2% päevas otsuse

jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

4 (16)

Riigikohus tühistas 18. novembri 2015 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-125-15 ringkonnakohtu

otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohus leidis, et

ringkonnakohus ei ole võlatunnistuse olemust otsuses üheselt mõistetavalt tuvastanud.

Ringkonnakohus jättis 7. märtsi 2016 otsusega maakohtu otsuse muutmata, muutes otsuse

põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et võlatunnistuse olemuse tuvastamine on keerukas, kuid

see tuleb liigitada deklaratiivseks. Hageja nõue jäi siiski tõendamatuse tõttu rahuldamata.

Ühtlasi sedastas ringkonnakohus, et võlatunnistus ei vasta kompromissi tunnustele.

Riigikohus tühistas 24. märts 2017 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16 ringkonnakohtu

otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohtu otsuse järgi ei vaidle

pooled enam tehingu näilikkuse, hagejale nõudeõiguse loovutamise ega nõude aegumise

küsimustes. Ringkonnakohtu lahendile heitis Riigikohus ette ebaselgust võlatunnistuse

määratlemisel ja selgitas, milliste tunnuste järgi saab lugeda võlatunnistuse deklaratiivseks või

konstitutiivseks. Kui võlatunnistus on deklaratiivne, siis jaotas ringkonnakohus valesti

tõendamiskoormise.

7. Asja uuel läbivaatamisel arutas ringkonnakohus vaidlust pooltega 29. mai 2017 istungil.

Pooled olid üksmeelsed, et praeguseks ei ole enam vaidlusalused tehingu näilikkuse, hagejale

nõudeõiguse loovutamise ega nõude aegumise küsimused.

Hageja täpsustas istungil, et ta soovib viivise väljamõistmist 265 000 eurot kohtusse

pöördumisele eelnenud aja eest, samas summas menetluse aja eest, st kuni lahendi tegemiseni,

ja alates otsuse jõustumisest määraga 0,2% päevas põhivõla summalt.

Mõlemad pooled avaldasid, et intressi nõude ulatusest ja arvutuskäigust saavad nad aru nii

nagu kajastatud ringkonnakohtu 17. aprilli 2015 otsuses, st hageja soovib saada intressina

kokku 7 453,97 eurot.

Hageja esitas 5. juunil 2017 taotluse istungi protokolli parandamiseks, millele kostjad

vaidlesid vastu. Lisaks esitas hageja 19. juunil 2017 taotluse asja arutamise uuendamiseks ja

koos sellega ühe täiendava dokumentaalse tõendi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt. Apellatsioonkaebus

on edukas osaliselt.

Maakohus leidis, et võlatunnistus ei ole konstitutiivne ja on näilik. Ringkonnakohus ei nõustu

kummagi järeldusega, mistõttu on põhjendatud maakohtu otsuse tervikuna tühistamine.

9. Vaidlusalune võlatunnistus (I kd tl 15–17) on konstitutiivne võlatunnistus, täpsemalt:

paralleelselt senisele kohustusele sõltumatu võlakohustuse loomisele suunatud

võlatunnistus. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

9.1. Võlatunnistus võib olla konstitutiivne mh siis, kui sellega soovitakse olemasolevat võlga

tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega,

millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid

vastuväiteid (vt käesolevas asjas 24. märtsil 2017 tehtud Riigikohtu otsuse p 16, samuti selles

viidatud 6. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20, ja 24. aprilli 2006 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Sellisel juhul võib poolte vahel lisaks konstitutiivsele

võlatunnistusele olla veel muid õigussuhteid, aga nende tahe on luua iseseisev kohustus.

9.2. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises, ning missuguse

sisuga konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse

kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §s 29 sätestatut (vt käesolevas asjas

5 (16)

24. märtsil 2017 tehtud Riigikohtu otsuse p 16, samuti selles viidatud 23. veebruari 2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13).

9.3. Mõlema kostja poolt 20. juunil 2008 allkirjastatud võlatunnistuse preambuli punkti (A)

alusel tuvastab ringkonnakohus, et kostjad kinnitasid võlatunnistust andes neile teenuste

osutamist. Teenusteks olid kaasabi andmete kogumisel ja töötlemisel, endise omaniku

juhtimis- ja järelevalveorganite liikmetega läbirääkimiste pidamine, õigusnõustamine ja

kinnistu omandamisega seonduvate kostjate kulude ja riskide maandamine. Ühtlasi kinnitasid

kostjad, et teenuseid osutasid võlausaldaja ja temaga seotud isikud. Määratleti teenuste

osutamise aeg, milleks oli pool aastat enne võlatunnistuse andmist, st 2008. aasta esimene

pool.

9.4. Võlatunnistuse preambuli punkti (B) alusel tuvastab ringkonnakohus, et kostjad

kinnitasid teenuste osutamise eesmärgi saavutamist. Punktist (C) nähtub, et võlatunnistuse

väljastamise päeval sõlmiti kostja I ja kinnistu müüja vahel leping tingimustel, mis vastas

nende isikute soovidele, samuti pidi leping sisaldama kinnistamisavaldust. Pooled on

praeguseks ka üksmeelsed, et kinnistu omandamisele suunatud asjaõiguskokkulepe ja

kinnistamisavaldus allkirjastati enne võlatunnistuse andmist. Preambuli punkti (C) ning

võlatunnistuse sisulise osa punktide 2 ja 3 järgi saab ringkonnakohus lisaks tuvastada, et

teenuste osutamise lugesid kostjad lõplikult teostatuks ja kõik eesmärgid saavutatuks kui

kostja I kantakse kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna, kusjuures kinnistu vabastatakse

punktis (C) viidatud koormatistest, ja kostja I saavutab müüja pankrotimenetluses soovitud

tulemi.

9.5. Eelnevast järeldub, et võlatunnistuse andmise ajaks oli kostjatele osutatud teenuseid,

mille eest neil eeldatavasti tuli tasuda. Punktis 10 kinnitasid kostjad, et võlatunnistuse

andmine ei kahjusta nende huve. See oleks sisutu, kui kostjad oleksid kinnitanud suurema

rahasumma tasumise kohutust olukorras, kus nad pole saanud samas dokumendis kirjeldatud

teenuseid. Punktis 11 kinnitasid kostjad, et neile ei ole teada asjaolusid, mis võiks anda alust

võlatunnistust vaidlustada või kehtetuks tunnistada. Ka sellest järeldub, et võlatunnistusega

võetud kohustused vastasid majanduslikult ratsionaalselt tegutsevate kostjate tahtele.

Tasumise kohustusele viitab nii võlatunnistuse keskne kokkulepe (punkt 1), aga ka preambuli

punkt (E), mille kohaselt võlausaldaja oli nõus arvestama kostjate finantsplaanide ja

üldlevinud turutingimustega. Seega oli võlatunnistuse eesmärk lihtsustada võlausaldajal seni

osutatud teenuste eest tasu sissenõudmist. Preambuli punktid (A) ja (D) viitavad sellele, et

varasem teenuste eest tasumise kohustus või ka muud rahalised kohustused võisid olla

killustatud, sest teenuseid osutasid mitmed isikud ja poolte erinevatest õigussuhetest võis olla

tekkinud vastastikkuseid kohustusi.

9.6. Lisaks järeldub tuvastatud asjaoludest, et poolte, aga eelkõige kostjate tahe oli luua

sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui

võlatunnistusest tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Asjas esitatud

tõenditest ei nähtu, et kostjate tasumise kohustus oleks enne olnud olemas sedavõrd selgena,

sh summaliselt määratletuna. Samuti ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pooltel oleks enne

võlatunnistuse koostamist olnud kokkuleppeid teenuste eest tasumise tähtaja kohta või tasu

jaotamiseks erinevate teenuseosutajate vahel. Võlatunnistuse punktist 8 nähtub, et poolte

senised õigused ja kohustused jäävad kehtima paralleelselt võlatunnistusega loodud

kohustusega. Võlatunnistuse tekst tervikuna (eelkõige aga preambuli kolmas lõik ja punkt (C),

sisulise osa esimene lõik ja punkt 1) viitavad sellele, et kostjad avaldasid loobumise muudest

vastuväidetest peale võlatunnistuses märgitu.

9.7. Võlatunnistuse liigi (ja kehtivuse) üle otsustamisel ei ole vaja tuvastada, kas kohustus,

mille olemasolu tunnistati, on tegelikult olemas. VÕS §s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi

tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Isegi juhul,

kui võlatunnistusega tunnistatakse tehinguga võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu

6 (16)

võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Seetõttu ei ole

vaja võlatunnistuse olemasolu korral tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli

tegelikult olemas (Riigikohtu 19. oktoobri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04, p 29). Neil

kaalutlustel ei oma tähtsust, kas võlausaldajal oli 2008. aastal või muul ajal aktiivset

majandustegevust.

9.8. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus

määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus (üksi) ei ole

määrava tähendusega, ning et lähtuda tuleb eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ning

eesmärgist, samuti tuleb võtta arvesse lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve

jms. VÕS §s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda

end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus

(Riigikohtu 23. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13 kolmas lõik, ja selles

viidatud 17. märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12).

9.9. Poolte käitumisest võlatunnistuse andmisel ega sellele eelneval ajal ei saa teha eeltoodust

erinevat järeldust. Pooled on üksmeelsed, et kõik kinnistu omandamiseks vajalikud

toimingud, sh kinnistamisavalduse koostamine ja esitamine, viidi lõpule enne võlatunnistuse

allkirjastamist. Seetõttu ei ole loogiline ega usutav kostjate väide, et endise omaniku

pankrotitoimkonna liige pani kostjad olukorda, et ilma võlatunnistust andmata ei ole võimalik

kinnistut omandada. Kostjad ei kirjeldanud ka konkreetselt, mil viisil oleks saanud kinnistu

omandamine olla takistatud, kui endise omaniku pankrotimenetluses oli enampakkumine

edukalt läbi viidud (I kd tl 147–152) ja asjaõiguskokkulepe (I kd tl 132–146) sõlmitud ning

kinnistamisavaldus esitatud.

9.10. Asjaõigusseaduse § 64¹ kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks üldjuhul nõutav

õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe ja kande tegemine

kinnistusraamatusse. Pankrotiseadusest ei tulene, et pankrotitoimkond saab takistada

kinnistusraamatus kande tegemist juba esitatud kinnistamisavalduse alusel. Seega ei saa

võlatunnistuse dokumendi allkirjastamisel olla muud tähendust, kui kostjate tegeliku tahte

avaldamine.

9.11. Kokkuvõtvalt soovisid kostjad 20. juuni 2008 võlatunnistusega olemasolevat võlga

tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustuse kõrvuti algse kohustusega,

millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid

vastuväiteid. Selline võlatunnistus vastab VÕS § 30 lg 1 tunnustele, st on konstitutiivne.

9.12. Võlatunnistusena pealkirjastatud dokument ei sisalda hageja nõuete lahendamisel

tähtsust omavas osas muid lepinguid. Teatavad deklaratiivsed avaldused ei muuda

võlatunnistust tervikuna deklaratiivseks. Lepingul ei ole kompromissi ega kinkelepingu

tunnuseid, sest sellest ei nähtu vastastikuste järeleandmiste tegemine ja kõnealuses

dokumendis on kirjeldatud vastastikkused kohustused, st üks võlasuhte pool ei teinud

sooritust ilma vastusooritust saamata. Eespool pdes 9.3–9.5 märgitud kaalutlustel ei ole see

teenuste osutamise leping.

10. Järgmiseks tuvastab ringkonnakohus võlatunnistusega võetud kohustused ja nende

täitmise nõude üldised eeldused.

10.1. Võlatunnistusega võtsid kostjad endale mh järgmised kohustused:

−

tasuda võlausaldajale arvete alusel 265 000 eurot, mis sisaldab käibemaksu ja tuleb

maksta osadena: 200 000 eurot 1. juuniks 2009 ja 65 000 eurot 1. septembriks 2009;

−

maksta eeltoodud summadelt intressi alates 31. märtsist 2009 kuni kohustuste

täitmise tähtpäevade saabumiseni;

7 (16)

−

maksta võlatunnistusest tulenevate kohustuste nõuetekohaselt täitmata jätmise korral

viivist määraga 0,2% päevas võlgnetavalt summalt kuni täitmiseni.

10.2. Võlatunnistus oli tingimuslik, selle punkti 2 kohaselt jõustus võlatunnistus juhul, kui

kostja I kantakse kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna. Vaidlustamata asjaoludel on see

tingimus täidetud ja see nähtub ka kinnistusraamatu väljavõttest (I kd tl 18–21).

10.3. Lisaks sisaldas võlatunnistus klauslit, et osasummat 65 000 eurot ei tule vähemalt

osaliselt tasuda, kui saabuvad võlatunnistuse punkti 3 alapunktides 3.1–3.3 loetletud

sündmused. Nende sündmuste esinemisele kumbki pool ei tugine.

10.4. Võlatunnistuse p 9 järgi vastutavad kostjad võlatunnistusega võetud kohustuste täitmise

eest solidaarselt. VÕS § 65 lg 1 kohaselt võib nõuda täitmist neilt mõlemalt, sh ühise hagiga.

10.5. Võlausaldaja loovutas võlatunnistusest tuleneva nõudeõiguse hagejale (II kd tl 18–19).

Praeguseks ei ole poolte vahel enam vaidlust, et loovutus on kehtiv ja hageja on vastavalt

VÕS § 164 lgle 2 astunud senise võlausaldaja asemele.

10.6. Kuna võlatunnistus on jõustunud ja sellest tulenevat võlga vähendada võiv sündmus ei

ole saabunud, siis tuleb kostjatel võlatunnistusega võetud kohustused täita ja hageja saab

nõuda täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel, v.a osas või ulatuses, milles kostjate mõni vastuväide on

edukas.

11. Kostjate vastuväidetest tuleb esmalt käsitleda neid, mis võiksid välistada

võlatunnistusest tulenevate kohustuste täitmise nõudmise tervikuna. Koos nende

vastuväidetega saab ringkonnakohus kontrollida võlatunnistuse tühisust ja nõude

võimalikku vastuolu hea usu põhimõttega.

11.1. Võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest

võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (Riigikohtu 18. detsembri 2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24). Samuti on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormise

muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks

esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (Riigikohtu 6. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-149-11, p 21; kokkuvõtvalt vt ka 12. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14,

p 12 kolmas lõik, ja selles viidatud 10. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14,

p 23).

11.2. Kui pooled on sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse, peab võlgnik sellest tuleneva

haginõude rahuldamise vältimiseks esitama vastuhagi võlatunnistuse tagastamiseks alusetu

rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise

tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on

täidetud (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 18 esimene lõik,

samuti selles viidatud 24. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 17. jaanuari 2012

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10, ja 6. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11,

p 21). Vastuhagi saab esitada ka tingimuslikuna (Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-162-13, p 42 esimene lõik). Käesolevas asjas kostjad vastuhagi ei esitanud.

11.3. Konstitutiivne võlatunnistus võib olla seaduses sätestatud alustel tehinguna tühine või

tühistatav (Riigikohtu 23. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 16). Algselt

tuginesid kostjad võlatunnistuse näilikkusele, aga on praeguseks sellekohasest väitest

loobunud. Kuna tehingu tühisuse aluseid peab kohus hindama omal algatusel, siis märgib

ringkonnakohus siiski, et võlatunnistus ega muud tõendid ei viita sellele, nagu oleks pooled

kokku leppinud, et nende tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke

tagajärgi, sest nad tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad

tegelikult teha tahavad. Seega ei ole võlatunnistus näilik TsÜS § 89 lg 1 järgi. Samuti ei esine

muid tühisuse aluseid ja kostjad ei ole võlatunnistust tühistanud.

8 (16)

11.4. Lisaks võib võlatunnistusele tuginemine olla välistatud hea usu põhimõtte rikkumise

tõttu (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 27 teine lõik). Hea usu

põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha

sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-43-13, p 14, ja selles viidatud 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39).

TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse

teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise

eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lgst 1 tulenevalt peavad pooled

teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata

võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest

lähtuvalt vastuvõtmatu.

Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste

teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul

seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu 16. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12,

p 11 teine lõik, ning selles viidatud 20. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10,

p 14, ja 7. novembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Võlausaldaja kaotab

seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta

õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele

seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest

tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või

eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (Riigikohtu 15. jaanuari 2010 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, p 12 neljas lõik, ja selles viidatud 17. juuni 2009 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-70-09, p 11).

Ringkonnakohus ei tuvasta asjaolusid, mille järgi ei vastaks võlatunnistuses märgitud

kohustuse täitmise nõudmine lepingu olemusele või eesmärgile. Samuti ei ole sellise nõude

esitamine vastuolus seaduse ega ühiskonna moraalistandarditega. Hageja ega võlausaldaja ei

ole käitunud vastuoluliselt, sest alates 30. maist 2012 on nad nõudnud põhivõla, intressi ja

viivise maksmist. Kuna kostjatelt nõutakse selle kohustuse täitmist, mis nad ise endale

võlatunnistusega võtsid, siid ei ole hageja nõude eesmärk kostjatele kahju tekitamine.

Võlatunnistusega lubatud kohustuse täitmise nõudmine ei ole seega üldiselt vastuolus hea usu

põhimõttega (põhivõlga ületava viivise kohta vt siiski järgnevas p 17.5).

Samuti ei saa hagejale ette heita oma nõude maksmapanemist aegumistähtaja lõpus.

Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus

olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes

üksnes erandlikel asjaoludel (Riigikohtu 4. jaanuari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11,

p 10, ja selles viidatud 15. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, p 12, aga ka juba

varasemast praktikast 3. juuni 2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03, p 13). Selliseid

erandlikke asjaolusid käesoleval juhul ei esine.

11.5. Eelnevast järeldub, et kostjad ei ole esitanud või ei ole edukad vastuväidetega, mis

puudutavad võlatunnistust tervikuna. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus asjaolusid, mis

takistaks hageja nõude maksmapanemist alustel, mida kohus peab kontrollima omal algatusel.

12. Lisaks väidavad kostjad, et kohustus või osa sellest ei muutunud sissenõutavaks, neil

on õigus keelduda täitmisest ja viivist tuleks vähendada või hea usu põhimõttest tulenevalt

piirata.

Konstitutiivses võlatunnistuses kokku lepitud intressi- ja viivisenõuete osas sõlmitud

kokkulepete kehtivuse kohta ja viivise vähendamiseks saab kostja esitada kohtumenetluses

vastuväite (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 41 esimene lõik,

ja selles viidatud 17. jaanuari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10). Samuti on kostjal,

kellelt nõutakse võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmist, võimalik üldises korras tugineda

9 (16)

sellele, et kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks või esitada täitmisest keeldumise

vastuväide. Kirjeldatud vastuväiteid saab ringkonnakohus hinnata järgnevas põhi- (järgnevas

pd 13–15), intressi- (p 16) ja viivisenõude (p 17) lahendamisel.

13. Põhivõlana nõuab hageja 265 000 euro maksmist, vastav kohustus tuleneb

võlatunnistuse punktist 1. Sama punkti alapunktides märgitud tasumise tähtpäevad on

möödunud. Kostjad tuginevad üldise vastuväitena põhivõla osas sellele, et neile ei ole

esitatud arvet, mis võlatunnistuse teksti järgi on võla sissenõutavuse eeldus.

13.1. Arve esitamata jätmisele tuginesid kostjad juba maakohtu menetluses (kostjate

8. märtsi 2013 hagivastuse p 3.6). Siinjuures ei oma tähtsust, et kostjad tõid vastava asjaolu

esile seoses näilikkuse vastuväitega, piisav on asjaolu esile toomine ja sellele tuginemine.

13.2. Ainuüksi asjaolu, et üks pool ei ole esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta teist poolt

tema lepingujärgsest kohustusest. Arve esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla

oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning

selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2005 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-110-05, p 18). Nõude sissenõutavus on seotud arvete esitamisega

esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see

tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast (Riigikohtu 27. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-44-15, p 12). Lisaks võib lepingus kokku lepitud või seaduse järgi nõutava teate esitamata

jätmine anda osal juhtudel aluse keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 110 alusel (vt

Riigikohtu 15. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 14; kokkuvõtvalt

14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-16, p 18 kolmas lõik). Ringkonnakohus nõustub

kostjatega, et VÕS §d 5, 76 ja 81 jätavad nõude sissenõutavuse kokkuleppimise poolte

pädevusse. Kui võlatunnistuse allkirjastab ainult kohustatud isik (nagu käesoleval juhul), siis

saab ta selles ka sõnastada võla sissenõutavuse tingimused.

13.3. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 4 p 2 kohustab raamatupidamiskohustuslast kõiki

oma majandustehinguid dokumenteerima. RPS § 7 lg 1 alates 1. jaanuarist 2017 kehtiv

sõnastus näeb ette, et raamatupidamise algdokument on tõend, mille sisu ja vorm peavad

vajaduse korral võimaldama kompetentsele ja sõltumatule osapoolele tõendada

majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Juhul, kui teiseks tehingupooleks on

raamatupidamiskohustuslane, siis peab teenuse osutamise kohta esitatud arve RPS § 7 lg 3

järgi mh sisaldama arve numbrit või muud identifitseerimistunnust ja tehingupooli

identifitseerida võimaldavaid andmeid. Võlatunnistuse andmise ja sellest tulenevate

kohustuste täitmise tähtpäevade ajal kehtis RPS § 7 lg 1 sõnastuse kohaselt oli

raamatupidamise algdokument majandustehingu toimumist kinnitav tõend, millel pde 1, 2 ja 5

järgi pidid olema dokumendi nimetus ja number, koostamise kuupäev ning tehingu osapoolte

nimed. Nii kehtiva kui ka varem kehtinud õiguse järgi arve kui algdokumendi eelnevas

loetletud kohustuslikud tingimused ei olnud võlatunnistuse dokumendiga täidetud.

Võlatunnistusest ei nähtu üheselt, kes on teenuse osutaja, samuti puudub sellel selge

identifitseerimisnumber või üldse viide numeratsioonile, mis arvete puhul on nõutav.

13.4. Võlatunnistuse ps 1 sisaldub selge avaldus, et tasumine toimub arve alusel.

Võlatunnistuse sõnastust tuleb mh RPS viidatud norme arvesse võttes tõlgendada nii, et arve

esitamine oli võla sissenõutavuse eeldus. Ilma RPS nõuetele vastava arveta ei oleks kumbki

kostja saanud majandustehingut korrektselt kirjendada. Puuduvad tõendid, et kostjad oleksid

olnud valmis tasuma 265 000 eurot ilma arvet kui raamatupidamise algdokumenti saamata.

13.5. Võlausaldaja esitas 30. mail 2012 mõlemale kostjale arve nr 4/2012, milles sisaldus mh

põhivõla summa 265 000 eurot (ei sisaldanud käibemaksu, II kd tl 20–23). Arvetes märkis

võlausaldaja oma arvelduskonto numbri. Hageja ei toonud esile arve varasemat esitamist.

Võlatunnistuse dokumendis puuduvad andmed selle kohta, kuidas tuleks rahaline kohustus

võlausaldajale täita, samuti ei toonud hageja esile, et ta oleks enne 30. maid 2012 edastanud

10 (16)

kostjatele põhivõla tasumist võimaldavad andmed. Kostjad on arved praeguseks kätte saanud

(hiljemalt kohtumenetluses, vt selle kohta täpsemalt järgnevas p 17.1). Seega on põhivõla

sissenõutavuse eelduseks olev arve esitatud.

14. Siiski ei muutunud 30. mai 2012 arve kostjale I esitamisega sissenõutavaks kogu

summa 265 000 eurot, vaid sellest 224 576,27 eurot, mida ringkonnakohus põhjendab

järgnevalt.

14.1. Kostjate vastuväide arve esitamise kui võla sissenõutavuse eelduse kohta jaguneb kahte

ossa. Üldist sissenõutavuse eeldust käsitles ringkonnakohus eelmises ps 13 ja leidis, et see on

täidetud. Kostjad tõid siiski eraldi esile, et nõutav summa sisaldab käibemaksu, aga neile ei

ole esitatud käibemaksuga arvet, mh ilmselt seetõttu, et võlausaldaja ei olnud

käibemaksukohustuslane. Menetluse kestel on kostjad täpsustanud, et neil on õigus keelduda

vähemalt käibemaksule vastava osasumma tasumisest, kuna käibemaksuseaduse (KMS)

nõuetele vastavat arvet ei ole esitatud. Eelneva põhjal tuleb lugeda kostjate vastuväide

käibemaksu osasumma kohta esitatuks VÕS § 110 lg 5 alusel.

14.2. Võlatunnistuse punktis 1 avaldatakse 265 000 euro suuruse summa kohta, et see

„summa sisaldub mh. käibemaksu“. Nii sõnastatud avaldusest saab üheselt järeldada, et

kostjad olid valmis tasuma võlausaldajale 265 000 eurot arvestusega, et summas sisaldub

käibemaks. Käibemaks on riiklik maks, mis lisatakse müügihinnale ja mis ei seetõttu ei kuulu

põhimõtteliselt müüjale. Ainuüksi müüja poolt käibemaksu arvestamise ja riigile maksmise

spetsiifiline kord ei muuda käibemaksu olemust (Riigikohtu 2. detsembri 2010 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-92-10, pd 16 ja 18). Tulenevalt käibemaksu kui lisanduva väärtuse maksu

olemusest (KMS § 1 lg 2) tähendab see, et kostjad arvestasid võimalusega saada käibemaksu

osasumma tagasi sisendkäibemaksuna (KMS § 29 lgd 1 ja 3) ja nende tegelik kulu on üksnes

ilma käibemaksuta osasumma ehk nn netosumma. Võlatunnistuse sisust ega poolte

käitumisest ei ole võimalik teha kostjate tahte kohta muud järeldust. Eelkõige ei saa

võlatunnistust tõlgendada hageja soovitud viisil, et kostjate kohustus ei sõltu käibemaksu

osasummat kajastava arve esitamisest.

14.3. KMS § 31 lg 1 sätestab, et teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse

saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha sama seaduse §s 37 sätestatud nõuete kohase

arve alusel. KMS § 37 lg 7 pd 8–10 näevad mh ette, et arvele tuleb märkida teenuse hinda

ilma käibemaksuta, maksustatav summa maksumäärade kaupa ja tasumisele kuuluv

käibemaksusumma. Neile tingimustele vastava arve esitamist ei ole hageja esile toonud.

14.4. Käibemaksu osasumma määramiseks tuleb lähtuda KMS sätetest. Teenuse osutamine

maksustatakse KMS § 1 lg 1 p 3 järgi üldjuhul käibemaksuga. Ringkonnakohus ei nõustu

hageja käsitlusega, et kuna hagetav kohustus tekkis võlatunnistusest, siis ei tule selles

avaldatud summalt käibemaksu maksta.

Vastavalt ringkonnakohtu järeldusele otsuse ps 9.11 soovisid kostjad võlatunnistusega

olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustuse kõrvuti

algse kohustusega. Sellisel juhul ei tule võlatunnistust kui tehingut maksuõiguslikult sisustada

alustehingust erinevalt. Ka võlatunnistuse teksti järgi on selge, et majanduslik toiming, mille

eest võlatunnistusega tunnistatud rahasumma võlgnetakse, on teenuse osutamine.

KMS § 11 lg 1 järgi on teenus saadud päeval, mil esimesena tehti üks järgnevatest

toimingutest: teenuse osutamine või makse osaline või täielik laekumine. Vaidlustamata

asjaoludel ei ole kostjad seni teenuste eest tasunud, st tuleb lähtuda teenuste osutamise ajast.

Ringkonnakohus tuvastas eespool ps 9.3, et see on 2008. aasta esimene pool.

Enne 1. juulit 2009 kehtinud KMS § 15 lg 1 järgi oli võlatunnistuses kirjeldatud teenuste

puhul käibemaksu määr 18%. Seega jaguneb 265 000 euro suurune summa nn netosummaks

11 (16)

224 576,27 eurot ( ≈ 265 000 : 1,18) ja käibemaksu summaks 40 423,73 eurot ( ≈ 224 576,27

×18%).

14.5. Eespool ps 13 märgitud põhjendustel ei ole kosjatel alust keelduda netosumma

224 576,27 eurot tasumisest ja selles osas saab ringkonnakohus hagi tingimusteta rahuldada.

15. Kuna p-s 14 toodud kaalutlustel ei saa hagi käibemaksusumma osas tingimusteta

rahuldada, aga samas on hagejal p-s 13 märgitu tõttu põhimõtteliselt õigus nõuda ka

käibemaksusumma tasumist, kui see muutub sissenõutavaks, siis tuleb kõnealuses osas

hagi rahuldada tingimuslikult.

15.1. Üldjuhul võib olla piisav mõista kohustatud isikult välja kogu summa koos

käibemaksuga ja sedastada, et jõustunud kohtuotsuse alusel on tal õigus nõuda käibemaksu

kajastava arve esitamist (nii nt Riigikohtu 19. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06,

p 12 esimene lõik). Käesolevas asjas ei ole see siiski piisav, sest võlausaldaja on lõppenud ja

kumbki pool ei ole toonud esile tema üldõigusjärglust. Samas ei saa välistada, et käibemaksu

sisaldava arve saab esitada mõni muu isik, kellele on viidatud võlatunnistuse preambuli

punktides (A) ja (B).

15.2. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 19 lg 1 sätestab, et kui täitedokumendis sisalduva

nõude sissenõutavaks muutumine sõltub tähtaja möödumisest või tähtpäeva või tingimuse

saabumisest, võib täitetoimingutega alustada pärast selle tähtaja lõppemist või tähtpäeva või

tingimuse saabumist. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 110 lg 5 alusel esitatud vastuväide

annab käesoleval juhul alust mõista käibemaksu osasumma 40 423,73 eurot kostjatelt välja

tingimuslikult TMS § 19 lg 1 tähenduses. Selleks tuleb täpsustada, millised on selle summa

tasumise tingimused.

15.3. Esimene tingimus on KMS nõuetele vastava arve esitamine võlatunnistuse preambuli

punktides (A) ja (B) kirjeldatud teenuste eest. Arve peab kajastama käibemaksu vähemalt

summas 40 423,73 eurot, sest eelmises ps 14 märgitu kohaselt on kostjatel õigus see

osasumma sisendkäibemaksuna tagasi saada. Kuna võlatunnistuse järgi osutati teenuseid

mõlemale kostjale, siis ei ole vahet, kummale kostjale vastav arve esitatakse. Arve esitamiseks

ei ole piisav selle koostamine ja saatmine, vaid see peab ka jõudma vähemalt ühe kostjani.

15.4. Teine tingimus on ajaline. Arve esitamise järel peab kostjatel olema mõistlik võimalus

sellega tutvuda ja korraldada arve alusel käibemaksule vastava osasumma tasumine. Pooled ei

ole kokku leppinud eraldi tasumise tähtaega olukorraks, kui võlatunnistuse ps 1 märgitud

arvet ei esitata enne samas märgitud tasumise tähtpäevade saabumist. Sellises olukorras on

põhjendatud lähtuda VÕS § 82¹ lg1 ps 1 sätestatud eeldusest, st kõnealune osasumma tuleb

maksta 30 päeva jooksul alates arve jõudmisest vähemalt ühe kostjani.

16. Intressi nõue rajaneb võlatunnistuse punktil 4. Selle kohaselt tuli osasummadelt

200 000 eurot (tasumise tähtajaga 1. juunini 2009) ja 65 000 eurot (tasumise tähtajaga kuni

1. septembrini 2009) maksta intressi alates 31. märtsist 2009 kuni tasumise tähtpäevadeni.

VÕS § 94 lg 1 näeb samuti ette võimaluse, et võlgnetavalt rahalt tuleb maksta intressi

vastavalt poolte kokkuleppele.

16.1. Otsuse eelmistes punktides põhinõude summa jagamine neto- ja käibemaksu summaks

ei mõjuta intressi nõuet. Võlatunnistuse preambuli punkti (E) kohaselt lähtusid pooled

tasumiskohustuse edasilükkamisel kostjate finantsplaanidest ja turu üldistest tingimustest.

Seega teenisid võlatunnisuse punktid 1 ja 4 koosmõjus eesmärki, et kostjatel on võimalik täita

rahaline kohustus hiljem. Sellise aja eest on põhjendatud ja majanduslikult mõttekas leppida

kokku intressi tasumises. Siinjuures ei oma tähtsust, kas ja millal muutus 265 000 euro

suurune võlasumma sissenõutavaks, sest intressi kokkulepe käsitles aega kuni võla

sissenõutavaks muutumiseeni.

12 (16)

16.2. Pooled olid 29. mai 2017 kohtuistungil üksmeelsed, et intressi summa arvutamisel on

kohane lähtuda ringkonnakohtu 17. aprilli 2015 otsuses esitatud arvutustest.

16.3. Summalt 200 000 eurot tuleb intressi arvestada 31. märtsist – 1. juunini 2009, st

63 päeva eest summas 4 141,62 eurot ( ≈ 200 000 × 12% × 63 : 365). Summalt 65 000 eurot

tuleb intressi arvestada 31. märtsist – 1. septembrini 2009, st 155 päeva eest summas

3 312,35 eurot ( ≈ 65 000 × 12% × 155 : 365). Kokku on intress 7 453,97 eurot ( = 4 141,62 +

3 312,35).

16.4. Kostjad ei esitanud eraldi vastuväiteid intressi nõudele, seega saab ringkonnakohus

nõude rahuldada ja mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks intressina 7 453,97 eurot.

17. Viivise nõue jaguneb kolme ossa: viivis kuni hagi esitamiseni (järgnevas p 17.1), viivis

menetluse ajal (hagi esitamisest kuni lahendi tegemiseni, p 17.2) ja viivis alates lahendi

jõustumisest (pd 17.3–17.5).

17.1. Hageja nõue viivise saamiseks kuni hagi esitamiseni ei ole edukas.

Ringkonnakohus tuvastas, et võlg, täpsemalt sellest osasumma 224 576,27 eurot muutus

sissenõutavaks 30. mai 2012 arve esitamisega. Hagi esitati 31. mail 2012 ja hageja ei ole

tõendanud, et kostjad või neist vähemalt üks oleks saanud eelmise päeva arve kätte enne hagi

esitamist.

Võlatunnistuse punkt 5 ja VÕS § 113 lg 1 võimaldavad nõuda viivist üksnes summalt, mille

tasumisega kostjad olid viivituses. Kuna hagi esitamise ajaks ei olnud kostjad veel tasumisega

viivitusse sattunud, siis ei ole neil kohustust eelneva perioodi eest viivist maksta.

17.2. Viivise nõue menetluse aja eest on põhjendatud rahuldatud põhivõla summa ulatuses.

Vaidluse lahendamiseks on piisav tuvastada, et kostjad said arved nr 4/2012 kohtu vahendusel

kätte, kui hageja edastas selle 17. aprilli 2013 ekirja manusena. Sama kuupäeva istungi

protokollist nähtub, et kostjate esindajale olid hageja saadetud lisad teada.

Kostjad olid hiljemalt alates 18. maist 2013 viivituses osasumma 224 576,27 eurot tasumisega

(vt eespool p 15.4). Tänase otsuse tegemiseni on viivitus kestnud 1 497 päeva, st 0,2%

päevamääraga moodustab viivis 299,4% võla summast ( = 1 497 × 0,2%). Hageja on

põhjendatult piiranud kõnealuse perioodi viivise nõuet põhivõla summaga, st vastavalt

põhivõla nõude rahuldamise ulatusele tuleb menetluse aja eest mõista kostjatelt välja ka viivis

224 576,27 eurot.

17.3. Otsuse jõustumise järgse aja eest tuleb viivise nõue rahuldada üksnes osas, mis käsitleb

käibemaksu osasummat (järgnevas p 17.4). Ülejäänud osas ei ole täiendava viivise nõue

põhjendatud, sest see oleks vastuolus hea usu põhimõttega (p 17.5).

17.4. Eespool pdes 14 ja 15 toodud kaalutlustel peavad kostjad maksma 40 423,73 eurot

pärast nõuetekohase arve esitamist. Puudub mõistlik põhjus, miks ei tuleks sellelt võlalt

maksta pärast sissenõutavaks muutumist viivist võlatunnistuse punktis 5 märgitud määraga.

Ringkonnakohus põhjendas ps 15.4, et vastav võlg muutub sissenõutavaks 30 päeva

möödumisel alates arve kättesaamisest, st viivist tuleb maksta alates 31. päevast. Ka selle

osasumma puhul on viivise nõue piiratud põhivõla vastava osasummaga, st 40 423,73 euroga.

17.5. Hea usu põhimõtte üks funktsioon on välistada võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab

oma õigusi. Selle järgi kaotab võlausaldaja mh tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud

asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega

poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt

on ülekohtune, vt pikemalt eespool p 11.4, samuti Riigikohtu 10. oktoobri 2007 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 27 teine lõik). Viivise nõue võib olla vastuolus hea usu

põhimõttega pigem erandlikel asjaoludel (nt Riigikohtu 10. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas

13 (16)

nr 3-2-1-128-14, p 11, samuti seal viidatud varasem praktika), aga see vastuolu võib hõlmata

nõuet ka üksnes osaliselt (Riigikohtu 13. märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, p 15).

Võlatunnistuse punktist 5 nähtub, et kostjad sisuliselt loobusid viivise vähendamise taotluse

esitamise õigusest. Samas oli võlatunnistuse andmise ajaks kujunenud juba pikemaajaline

kohtupraktika, mille kohaselt põhivõlast suuremat viivist kohtud üldjuhul välja ei mõista, kui

viivist nõudev pool ei tõenda oma suuremat kahju (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18). Preambuli punkti (E) ja sisulise osas punkti 4 järgi oli

võlatunnistuse eesmärk arvestada kostjate majanduslike võimaluste ja finantsplaanidega.

Võlatunnistuse sisust ei saa teha järeldust, et kostjad olid valmis tasuma viivist suuremas

summas kui põhivõlg.

Hageja ei lükanud ümber kostjate väidet, et hageja (ega võlausaldaja) ei teavitanud kostjaid

viivise nõudmise kavatsusest enne hagi esitamist. Lisaks tuleb võtta arvesse, et käesoleval

juhul põhjustasid hageja menetluslikud sammud olulist viivitust hagi kostjatele

kättetoimetamisega. Toimikust ei nähtu, et kostjad oleksid saanud hagi esitamisest teada enne

maakohtu 19. novembri 2012 määrust, millega neile määrati tähtaeg hageja määruskaebusele

vastamiseks. Selleks ajaks oli möödunud enam kui kolm aastat mõlemast võlatunnistuse

punktis 1 märgitud tähtpäevast. Tervikuna võimaldas hageja ja võlausaldaja käitumine

kostjatel vähemalt teataval määral eeldada, et neilt ei nõuta kas üldse võla tasumist või

vähemalt ei pea nad vastutama maksmisega viivitamise eest.

Hagiavalduse ps 1.7.3 märkis hageja, et ta ei pea vajalikuks nõuda käesolevas menetluses

kogu kokkulepitud viivisekohustuse täitmist ja piirdub põhinõudele võrdse viivisenõude

esitamisega. Lisaks käsitlesid viivise nõuet hagiavalduse õiguslike põhjenduste p 2.1.8 ja

resolutsiooni p 3. Kummaski ei avaldanud hageja selgelt, kas ta nõuab viivist alates hagi

esitamisest, otsuse tegemisest või näiteks otsuse jõustumisest. Asja esimest korda

läbivaatamisel ringkonnakohtus lähtus hageja ka ise sellest, et soovib viivise väljamõistmist

üksnes põhivõla summas. Vähemalt teataval määral on hageja käitumine viivise nõude

esitamisel olnud vastuoluline.

Neil asjaoludel on põhivõlast suurema viivise nõudmine käesoleval juhul vastuolus hea usu

põhimõttega, sest see ei vasta võlatunnistuse eesmärgile ega selles avalduva lepingulise

õigussuhte olemusele, poolte käitumisele ega kohtupraktika kaudu ühiskonnas väljakujunenud

standarditele. Kuna põhivõlast suurema viivise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, siis

jääb hagi selles osas rahuldamata. Eraldi ei ole vaja käsitleda samale tulemusele suunatud

kostjate taotlust viivise vähendamiseks, mille esitamise võimalused on paratamatult piiratud

nii tulenevalt võlatunnistuse punktist 5 kui ka taotluse maakohtus esitamata jätmisest.

18. TsMS § 442 lg 5 kohaselt tuleb otsuse resolutsiooniga lahendada ka kõik veel

lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on lahendamata hageja 5. juuni 2017 taotlus

29. mai 2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks ning 19. juuni 2017 taotlused asja

arutamise uuendamiseks ja täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks.

Ringkonnakohus jätab hageja taotlused rahuldamata ja põhjendab seda järgmiselt.

18.1. Protokoll kajastab õigesti ja piisavalt istungi käiku ning vastab TsMS § 50 lgs 1

sätestatud nõuetele. Ringkonnakohtu istungi protokolli eesmärk ei ole sõna-sõnalt taasesitada

esindajate sõnavõtte, samuti ei esitanud hageja istungil TsMS § 50 lg 2 alusel taotlust mingi

konkreetse sõnavõtu protokollimiseks. TsMS § 53 lg 4 teise lause kohaselt lisatakse hageja

vastuväited protokollile.

18.2. TsMS § 330 lg 3 kohaselt menetleb kohus pärast eelmenetluse lõppemist või kirjalikus

menetluses pärast taotluste esitamise tähtaja möödumist esitatud uusi asjaolusid või taotlusi

sisaldavat avaldust, samuti tõendeid TsMS §s 331 sätestatud juhul ja korras. Ringkonnakohus

leiab, et see säte kohaldub ka pärast kohtuistungit esitatud avalduste ja taotluste osas.

14 (16)

TsMS § 331 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja

möödumist või TsMS §des 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi

või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu

arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli

mõjuv põhjus. Käesoleval juhul on selge, et hageja 19. juuni 2017 taotlustel lahendamine

põhjustaks menetluse viibimist, sh otsuse tegemise edasilükkamist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud ega põhistanud mõjuvat põhjust asja

arutamise uuendamise ega sellega seoses uue tõendi vastuvõtmise taotluse esitamisel. Kostjad

tõid käibemaksuga seonduvad väited esile juba 8. märtsi 2013 hagivastuses ja kõik pooled on

seda temaatikat ka käsitlenud. Võlausaldaja lõppemise asjaolu üle pole pooled vaielnud, aga

ka see on kostjatel piisava selgusega esile toodud hiljemalt apellatsioonimenetluses. Seega

olid hagejale juba piisavalt vara teada need võimalikud vaidlusküsimused, mille selgitamiseks

pöörduda võlausaldaja varasema seadusliku esindaja poole. Sama temaatika käsitlemine

ringkonnakohtu istungil ei ole mõjuv põhjus TsMS § 331 lg 1 tähenduses.

TsMS § 437 p 1 sätestab, et kohus võib asja arutamise määrusega uuendada, kui pärast asja

arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist tuvastab kohus menetluses vea, mis on otsuse

tegemisel oluline ja mille saab kõrvaldada. Seega saaks kohus asja arutamise uuendamise

siiski otsustada ka ilma vastava taotluseta. Ringkonnakohus sellist viga ei tuvasta.

Hageja 19. juuni 2017 taotluse ja selle lisade elektroonilise esitamise tõttu ei ole vaja neid

hagejale tagastada. Kuna hageja taotluse lisa võib olla oluline menetluslikust aspektist, siis

jätab ringkonnakohus ka selle väljatrüki toimikusse, aga ei arvesta sellega asja sisulisel

lahendamisel.

19. Lõpuks käsitleb ringkonnakohus hagi rahuldamise ulatust ja sellest sõltuvat

menetluskulude jaotust.

19.1. Põhivõlana nõudis hageja algusest peale 265 000 euro maksmist. Intressi nõue on

ringkonnakohtu istungil esitatud täpsustuse kohaselt 7 453,97 eurot. Lisaks täpsustas hageja

samal istungil, et soovib oma viivise nõude käsitlemist summana 265 000 eurot aja eest kuni

hagi esitamiseni + 265 000 eurot menetluse aja eest + 0,2% põhivõlalt alates otsuse

jõustumisest. Kuigi käesoleva asja hinna määramisel ei kohaldu alates 1. juulist 2012 kehtiv

TsMS § 133 lg 2, siis on võimalik selle sätte abil hinnata hageja nõude kogusummat. Järgides

selle normi mõtet ja hageja enda esitatud põhjendusi viivise nõuete summalise piiramise

kohta, tuleb otsuse tegemisest edasiulatuva aja eest nõutava viivise summaks lugeda samuti

265 000 eurot. Kokku esitas hageja seega nõudeid summas 1 067 453,97 eurot ( = 4 ×

265 000 + 7 453,97).

19.2. Edukaks saab samade reeglite järgi pidada hagejate nõuet summas 537 453,97 eurot

( = 2 × 224 576,27 + 2 × 40 423,73 + 7 453,97). Nõuete rahuldamise ulatus tervikuna on ca

50% ( ≈ 537 453,97 : 1 067 453,97).

19.3. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Siinjuures saab kohus hinnata ka poolte menetluslikku käitumist (vt nt Riigikohtu

27. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-17, p 18 neljas lõik) ja peab kulude jaotust

otsustades tagama, et see oleks õiglane (ibid, p 17 kolmas lõik). Kuigi nõuete lõikes on nende

rahuldamise ulatus erinev, siis ei anna see alust jaotada ka kulusid nõuete kaupa, sest poolte

kulud on nõuete kaupa raskesti eristatavad (Riigikohtu 1. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-34-16, p 38 teine lõik). Käesoleva menetluse üheks eripäraks on poolte seisukohtade pidev

muutumine ja algsete vaidlusküsimuste laiendamine kaebemetluste käigus.

15 (16)

19.4. Võttes arvesse hagi rahuldamise ulatust, poolte menetluslikku käitumist ja seniseid

kaebemenetlusi, peab ringkonnakohus kokkuvõttes põhjendatuks jätta poolte menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 viimase alternatiivi järgi poolte endi kanda. Vastavalt TsMS § 173 lgle 1

otsustab ringkonnakohus kõigi seniste (sh maa- ja Riigikohtu) menetluskulude jaotuse.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm

16 (16)