3-17-18/39 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(11)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-18

Haldusasi

M.

L. kaebus

Maksu-

ja

Tolliameti

05.12.2016

vastutusotsuse nr 13-7/00705-8 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – M.L., esindaja advokaat Indrek Kukk

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Kristel Uibo

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 21.07.2017.

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis OÜ Veluur 2014. a augusti käibedeklaratsioonil

deklareeritud andmete õigsust. Kuna MTA tuvastas, et 26.08.2014 arvel nr 314 ja 29.08.2014

arvel nr 290814 näidatud kaupade müüjateks ja teenuste osutajateks ei olnud vastavalt Maicel

OÜ ja MHJ OÜ, parandas OÜ Veluur käibedeklaratsiooni ning vähendas sellel deklareeritud

sisendkäibemaksu 24 274,38 euro võrra (9736,62 + 14 537,76). Kontrolli lõpptulemusena

tuvastati, et OÜ Veluur on teinud ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid Maicel OÜ arve nr

314 alusel 45 133,68 eurot ja MHJ OÜ arve nr 290814 alusel 44 182,58 eurot, millelt kuulub

tasumisele tulumaks kokku 23 742,30 eurot. Selle summa maksmisele kohustamiseks tegi MTA

OÜ-le Veluur 18.06.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/027567-26.

2. MTA kohustas 05.12.2016 vastutusotsusega nr 13-7/00705-8 M.L.e tasuma OÜ Veluur

võlgnevust 57 876,14 eurot (põhivõlg 39 764,62 eurot ja intress 18 111,52 eurot).

OÜ Veluur ei ole maksuotsusega määratud summat tasunud ning maksuhalduril ei ole

õnnestunud maksuvõlga sisse nõuda ka sundtäitmise teel. Lisaks on OÜ-l Veluur deklareeritud

käibemaksust tasumata 16 022,32 eurot ning perioodist august 2014 võlgnetavatelt

maksusummadelt on arvestatud intress 18 111,52 eurot. M.L. OÜ Veluur juhatuse liikmena

rikkus teadlikult ja tahtlikult tulumaksu deklareerimise ning käibe- ja tulumaksu ning intressi

tasumise kohustust. M. L. tegevuse ja äriühingu maksuvõla vahel on otsene põhjuslik seos.

Maksusumma määramine ei ole aegunud ja vastutusotsuse tegemist välistavaid aluseid ei esine.

MTA ei nõustunud M. L. ettepanekuga, et OÜ Veluur loovutaks enda eraõiguslikud nõuded

2(11)

kolmandate isikute vastu Eesti Vabariigile, et selles osas loetaks maksuvõlg tasaarvestatuks ja

et pärast tasaarvestust tasuda jääv summa 17 057,08 eurot nõutaks sisse seltsingult OÜ Veluur-

RLE Invest OÜ. MKS ei võimalda sellist tasaarvestust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 595 ei

kohaldu, sest kõnealused Mulla 2 korterid ei ole seltsinguvara, OÜ Veluur-RLE Invest OÜ

seltsing pole MTA-s registreeritud ja maksukohustuse ülekandmine kolmandale isikule RLE

Invest OÜ on lubamatu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. M.L. esitas 04.01.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 05.12.2016 vastutusotsuse

tühistamiseks. Kaebaja seisukohad on järgmised.

Vastustaja on OÜ-le Veluur maksude määramisel eksinud. OÜ Veluur alltöövõtja Salemade

OÜ juhatuse liikme M.-L. seletusest nähtub, et 28.05.2015 seisuga ei olnud Salemade OÜ

esitanud OÜ-le Veluur kõiki arveid (vt vastutusotsuse lisa 19 lk 2). Samuti ei ole OÜ-sse Veluur

jõudnud kõik antud perioodi puudutavad arved, mille pidanuks esitama RLE Invest OÜ. MTA

pidanuks kohustama RLE Invest OÜ-d vastavaid arveid esitama. Seega tuleb tulumaksusummat

ja käibemaksuvõlga korrigeerida 48 371,53 euro võrra. Kuna MTA ei kontrollinud

vastutusotsuse tegemisel neid asjaolusid, siis on rikutud uurimispõhimõtet.

Maksukohustuse eest vastutavad solidaarselt seltsinglased RLE Invest OÜ ja OÜ Veluur.

Seltsingulepingu nr 02-2013 p-st 2.3.3 tuleneb, et pooled jagavad korterite müügist saadud tulu.

Seega tuleb maksukohustuse tekkimiseks eelkõige tuvastada tekkinud tulu, mis tuleb ka

maksustamise seisukohalt jagada seltsinglaste vahel. Lisaks sätestavad seltsingulepingu p-d 7.1

ja 11.1, et pooled arvestavad oma rahalisi kohustusi ning ka tulevikus tekkivate kohustuste

jagamist viisil, et summad sisaldavad käibemaksu, seega RLE Invest OÜ oleks tehingute

tegemisel pidanud esitama arveid koos käibemaksuga, mistõttu lasub käibemaksu tasumise

kohustus osaliselt RLE Invest OÜ-l. RLE Invest OÜ-le on nimetatud lepingu alusel kantud

kokku 290 229,17 eurot, millest käibemaks moodustab 48 371,53 eurot. Seega tuleb OÜ Veluur

maksuvõlga vähendada 48 371,53 euro võrra, kohustades RLE Invest OÜ-d selles ulatuses

käibemaksu tasuma. MTA ei pööranud kaebaja sellesisulistele vastuväitele tähelepanu. MTA

märkis, et OÜ Veluur-RLE Invest OÜ seltsing ei ole MTA-s registreeritud, kuid jättis

tähelepanuta, et lepingu tõlgendamisel tuleks lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

Vastustaja pole kaebajale kordagi selgitanud seltsingu registreerimise vajadust, seega on ka

sellega rikutud selgitamiskohustust.

Ülaltoodud asjaolusid arvestades puudub OÜ-l Veluur maksuvõlg ning juhatuse liikmel süü.

Äriühingu majanduslikud raskused tekkisid äririski realiseerumisest, mitte juhatuse liikme

õigusvastasest või hooletust käitumisest. Seda kinnitab deklaratsioonide parandamine ning

soov äriühingu nõuete loovutamisega MTA ees maksukohustust täita. Vastutusotsuses pole

juhatuse liikme süüd, süü vormi ega põhjuslikku seost piisavalt põhjendatud.

Vastutusotsuse tegemine võib olla vastuolus PS-iga. PS § 12 järgi on kõik seaduse ees võrdsed,

kuid maksukorralduse seaduse (MKS) § 96 lg 1 annab MTA-le eelise teiste õigusruumis

osalejate (eraõiguslike isikute) ees. Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-79-05 ja 3-2-1-45-03

arvestades saaks MTA kui äriühingu võlausaldaja kahju hüvitamist nõuda äriühingule, mitte

endale, ning juhatuse liikme otsene isiklik vastutus võlausaldajate ees on erandlik (nt kui on

rikutud pankrotiavalduse esitamise kohustust). OÜ Veluur juhatuse liige ei ole õigusvastaselt

käitunud, äriühing ei ole pankrotis ning on endiselt sama juhatuse liikme omandis ja tema poolt

juhitav, mistõttu puudub alus nõuete pööramiseks juhatuse liikme vastu.

Kontrollida tuleb ka MKS § 117 lg 1 vastavust PS-ile. OÜ-le Veluur intressinõude kohta

koostatud tabel on sisult mõistetamatu ning nõude kujunemine jääb arusaamatuks. Intressimäär

on hea usu põhimõtte vastaselt liiga kõrge (0,06% päevas), samas kui eraõiguslikes suhetes on

3(11)

seadusest tulenev viivisintressi määr VÕS § 113 kohaselt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub 8% aastas. Lisaks tuleb arvestada Euroopa Liidu tolliseadustiku art 114 lg-s 1

nimetatud intressimäära. Seega võib MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäär olla lisaks hea

usu põhimõtte vastasusele vastuolus ka PS-iga. Kuna intressinõue kaebaja vastu esitati

esmakordselt alles vastutusmenetluses, puudus tal sisuliselt võimalus kõrvalnõude teket vältida.

Ebaõiglane ja hea usu põhimõtte vastane on nõuda kaebajalt vastutusotsuse eelsest ajast

pärinevaid viivisintresse.

4. MTA palus jätta kaebus rahuldamata.

Väide uurimiskohustuse rikkumisest on alusetu. RLE Invest OÜ finantseeris OÜ Veluur

tegevust laenuga kogusummas 180 000 eurot (21.06.2013 leping). OÜ Veluur ei soetanud RLE

Invest OÜ-lt kaupu ja teenuseid, mistõttu ei saanud viimane OÜ-le Veluur ka arveid esitada.

OÜ Veluur pole esitanud dokumente ega andnud seletusi, millest tuleneks, et ta on soetanud

kaupu või teenuseid RLE Invest OÜ-lt. Seetõttu ei saanud MTA RLE Invest OÜ-lt arveid

nõuda. Arvelduskontol kajastuvad ülekanded toimusid vastavalt seltsingulepingule ning

kaupade ja teenuste eest tasumisi arvelduskontolt ei nähtunud. Ka on alusetud etteheited

Salemade OÜ-lt arvete küsimata jätmise kohta. Kontrolli käigus nõustus kaebaja MTA-ga, et

OÜ Veluur ei teinud tehinguid OÜ-dega Maicel ja MHJ. MTA andis kaebajale võimaluse

esitada Maicel OÜ ja MHJ OÜ nimel väljastatud arvetel kajastatud teenuste ja kaupade

tegelikku päritolu tõendavad dokumendid, mida M.L. 21.05.2015 tegigi, esitades Salemade OÜ

arved ning vastavad kassaorderid. MTA väljastas 26.05.2015 Salemade OÜ-le korralduse

dokumentide esitamiseks. Salemade OÜ-lt nõutud dokumentide periood erines kaebaja

kontrolliperioodist seetõttu, et kaebaja esitas 21.05.2015 MTA-le Salemade OÜ arved

perioodist jaanuar kuni aprill 2014, millel kajastatud kaubad olid alusetult kajastatud ka Maicel

OÜ ja MHJ OÜ nimel väljastatud arvetel. Salemade OÜ korraldusega nõutud dokumente ei

esitanud, kuid M.-L. T. andis seletused, milles kinnitas, et ta väljastas OÜ-le Veluur mais 2015

arved MA14000049, MA14000050, MA14000051 ja MA14000052. Ta lisas, et vastavalt

kokkuleppele esitab Salemade OÜ OÜ-le Veluur arved siis, kui objekt on lõppenud. MTA võttis

Salemade OÜ arvetel kajastatud andmed maksustamisel arvesse. OÜ Veluur on saanud kõik

Maicel OÜ ja MHJ OÜ nimel väljastatud arvetel kajastatud kaubad ja teenused ning nende

kaupade ja teenuste puhul, mille tegelikku müüjat tuvastada ei õnnestunud, võttis MTA aluseks

turuhinna ja maksustas väljamakse ja turuhinna vahe. Nende kaupade ja teenuste puhul, mille

tegeliku müüja MTA kontrolli käigus tuvastas, maksustati tegeliku müüja arvetel kajastatud

hinna ning Maicel OÜ ja MHJ OÜ nimel väljastatud arvetel kajastatud hinna vahe. Seega jääb

arusaamatuks väide, et MTA on maksude määramisel eksinud, kuna ei ole OÜ-delt Salemade

ja RLE Invest arveid küsinud. Kaebaja ei selgita, milliseid dokumente tulnuks veel Salemade

OÜ-lt ja RLE Invest OÜ-lt täiendavalt küsida ja kuidas oleks need maksustamist mõjutanud.

Vastustaja ei nõustu, et tekkinud maksukohustuse eest vastutavad seltsinglased OÜ Veluur ja

OÜ RLE Invest solidaarselt, ja palub kohtul arvestada vastutusotsuse p-s 7 esitatud

põhjendustega. Lisaks märgib vastustaja, et tulenevalt seltsingulepingu p-st 10 on seltsingut

juhtima õigustatud OÜ Veluur. Kaebajalt nõutakse maksuvõla tasumist, mis tekkis tema juhitud

äriühingul (OÜ Veluur) maksustamisperioodil august 2014. MTA on kaebaja süü vormi

tuvastamisel asunud seisukohale, et kaebaja on OÜ Veluur esindajana teadlikult ja VÕS § 104

lg 5 tähenduses tahtlikult rikkunud augustis 2014 tulumaksu deklareerimiskohustust ning tulu-

ja käibemaksu tasumiskohustust ning põhjendab seda asjaolude kogumiga, mis on kajastatud

vastutusotsuse p-s 5.2. RLE Invest OÜ ei ole kuidagi seotud OÜ-l Veluur maksuvõla

tekkimisega ning kaebaja sellekohased väited on alusetud ja väheveenvad.

Kaebaja ei ole esitanud selliseid asjaolusid ega tõendeid, mis annaks alust muuta intressinõuet.

Vaidlustatud intressinõudes on viidatud selle esitamise õiguslikele alustele (MKS § 10 lg 2 p 3,

§ 46, § 115 lg-d 1 ja 3). Intressinõue on kaebajale esitatud põhjusel, et ta ei ole õigeaegselt

4(11)

täitnud MKS § 105 lg-st 1 ja § 115 lg-st 1 tulenevat kohustust tasuda tähtpäevaks tasumata

maksusummalt intressi. Intressinõude põhitekstis on esitatud metoodika, mille alusel intressi

arvestatakse (tähtpäevaks tasumata maksusumma korrutatuna viivitatud päevade arvuga

korrutatuna intressimääraga). Intressinõude osaks olevas lisas on toodud selle valemi

sisustamiseks vajalikud andmed (tähtpäevaks tasumata maksusumma suurus, tasumisega

viivitatud päevade arv ja intressimäär) ning nende põhjal välja arvestatud intressisumma.

Näidatud on maksuvõla tekkimise alus ja vastava maksu liik. Seega sisalduvad intressinõudes

kõik seadusega ettenähtud andmed (MKS § 46 lg 3 p 5, § 115 lg 3, § 95 lg 2). Intressi tasumiseks

on kaebajale antud 10-päevane tähtaeg, MKS § 118 lg-s 1 intressi arvestamiseks ette nähtud

aegumistähtaegu pole ületatud ning miski kaebaja poolt märgitust ei kinnita, et esineks mingi

selle seaduse §-s 119 loetletud intressi mittearvestamist kaasa toov tingimus. Asjaolu, et

intressinõue ei ole kaebajale arusaadav või on segane, on otsitud ega too kaasa intressinõude

tühistamist. Kaebaja ei ole kasutanud talle seadusega antud võimalust selgituste saamiseks

(MKS § 14 lg 1). Kaebaja peab ise arvestama ja ka teadma, kui suur on tema intressikohustus

(Riigikohtu lahendid 3-3-1-68-09 ja 3-3-1-60-08, MKS § 115 lg 1). Kaebaja ei ole tõendanud,

et intressisumma on valesti määratud (MKS § 150 lg 1). Riigikohtu 29.03.2017 otsuse nr 3-4-

1-15-16 kohaselt ei ole MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäär PS-iga vastuolus.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Vaidlus käib selle üle, kas M.L. vastutab OÜ Veluur juhatuse liikmena äriühingu

maksuvõla eest, mis koosneb OÜ-le Veluur 18.06.2015 maksuotsusega määratud tulumaksust

(23 742,30 eurot), OÜ Veluur deklareeritud, kuid tasumata käibemaksust (16 022,32 eurot)

ning tulumaksult ja käibemaksult arvestatud intressist (18 111,52 eurot).

6. Tallinna Ringkonnakohus võttis vastutusotsuse tegemise tingimused ja juhatuse liikme

vastutuse eeldusi puudutavad normid ja kohtupraktika 10.04.2015 otsuse nr 3-13-1581 p-s 11

kokku järgmiselt:

„ 11.

MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks

kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste

täitmise eest. MKS § 40 lg 1 näeb muu hulgas ette, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või

raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla

eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja

kohustatud tagama esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste

kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava vara

arvel.

Nimetatud sätetest tulenevalt on maksuhalduri poolt vastutusotsuse tegemise aluseks olevaid

tingimusi kohtupraktikas piiritletud järgmiselt (nt Riigikohtu 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-16-

12, p 10; 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50 ap-d „e“-„i“):

1) kehtiva maksuvõla olemasolu ehk MKS § 96 lg-s 6 sätestatud vastutusotsuse tegemist

välistavate asjaolude (s.o maksuvõlga ei ole tekkinud; maksuvõla sissenõudmine on aegunud;

maksuvõlg on kustutatud) puudumine;

2) vastutusotsuse adressaat vastutab seaduse alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja

kohustuste täitmise eest (s.o maksukohustuse tekkimise hetke arvestamine; isiku funktsioon ja

pädevus äriühingus);

3) maksusumma määramise aegumistähtaeg (MKS § 98) ei ole möödunud;

4) MKS §-des 38-40 nimetatud isikutele vastutusotsuse tegemise puhul on eelnevalt nurjunud

maksuvõla maksumaksjalt või maksu kinnipidajalt sissenõudmine;

5(11)

5) vastutusotsus MKS § 40 lg-st 1 tuleneva kolmanda isiku vastutuse kohaldamiseks on tehtud

enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse

vastutusotsust teha (vt ka Riigikohtu 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13, p 28).

Äriühingu seadusliku esindaja vastutust äriühingu maksukohustuse eest (MKS § 40 lg 1) ja

vastutusotsuse tegemist (MKS § 96) on põhjalikult käsitletud mitmetes lahendites: nt

Riigikohtu 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13 (p 12); 12.06.2013 otsus nr 3-3-1-17-13 (p-d 11-

16); 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12 (p-d 10-11, 14 ja 20); 31.10.2005 otsus nr 3-3-1-41-05

(p-d 12, 13 ja 15). Juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt äriühingu maksuvõla

sissenõudmisel on Riigikohtu praktika kohaselt järgmised:

1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest;

2) rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja

mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine (s.o rikutud peab olema nimelt MKS § 8

lg-s 1 sätestatud kohustusi – vt lahend nr 3-3-1-37-13, p 17);

3) kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg.

Seejuures on Riigikohus selgitanud, et vastutuse kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama

juhatuse liikme kohustuste rikkumise süülisuse ja süü vormi ning sellekohase sisulise

motivatsiooni puudumise korral ei pea vastutusotsuse adressaat tõendama, et ta ei ole

kohustuste rikkumises süüdi. MKS § 40 lg 1 kohaselt saab seaduslikule esindajale

vastutusotsuse teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu.

Seega tuleb vastutusotsuses tuvastada ka selline põhjuslik seos. Iga juhatuse liikme süü on

individuaalne ja tuleb tuvastada eraldi, mistõttu on põhjendatud vastutusotsuse tegemine vaid

selle juhatuse liikme osas, kelle käitumises on tuvastatud MKS § 8 lg-s 1 nimetatud rikkumine,

süü vastutuse kohaldamiseks nõutavas vormis ning põhjuslik seos selle teo ja tekkinud tagajärje

(maksude maksmata jätmine) vahel (vt lahend nr 3-3-1-37-13, p 27). Kui maksuvõlg on

tekkinud ajaliselt varem kui etteheidetav käitumine või muudel põhjustel, ei saa vastutusotsust

sellise maksuvõla osas teha (vt lahendid nr 3-3-1-37-13, p-d 20 ja 22; nr 3-3-1-17-13, p 18).

Süü vormide („tahtlus“ ja „raske hooletus“) sisustamisel on Riigikohtu hinnangul (vt lahend nr

3-3-1-23-12, p 14; samuti Riigikohtu 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, p 15) võimalik lähtuda

võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 regulatsioonist (alates 01.07.2013 näeb sama ette MKS § 40 lg

4), rõhutades, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise

õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine), hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega

(kohaste nõuete mittejärgimine). MKS § 40 lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik

esindaja mõistma, et ta rikub MKS §-s 8 nimetatud kohustusi. Vastutusotsuse aluseks oleva süü

hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite (mõnikord isegi üksnes kaudsete tõendite) kogumist ja

„elulise usutavuse“ kriteeriumist (vt lahendid nr 3-3-1-43-14, p 18; nr 3-3-1-37-13, p 24).“

7. Kohus leiab, et vaidlustatud vastutusotsus on õiguspärane ja kaebuse väited ei anna alust

selle tühistamiseks. Vastutusotsuses on analüüsitud selle tegemise eeldusi piisava

põhjalikkusega ning maksuhalduri järeldus on kooskõlas vastutusotsust reguleerivate

õigusnormide ja nende rakendamise kohtupraktikaga. Kohus tugineb otsuse tegemisel

vastutusotsuse põhjendustele neid kõiki üle kordamata (HKMS § 165 lg 2), vastates kaebusele

järgmist.

8. Kaebaja on kahtluse alla seadnud OÜ Veluur maksuvõla tekkimise ja suuruse. Täpsemalt

heidab kaebaja maksuhaldurile ette uurimispõhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumist, mis

kaebaja arvamuse kohaselt viis eksimuseni maksu määramisel.

9. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu

ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja arvatud, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks

vastavalt TuMS §-dele 48–50. TuMS § 51 lg 2 p 3 sätestab, et ettevõtlusega mitteseotud kulu

6(11)

lg 1 tähenduses on väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist

reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument.

10. Riigikohus selgitas 13.02.2014 otsuse nr 3-3-1-83-13 p-s 19, et TuMS § 51 lg 2 p 3 on

väljakujunenud kohtupraktikas peetud kohaldatavaks muu hulgas juhtudel, kus arvel kajastatud

tehingut ei ole tegelikult toimunud või ei ole arvel kajastatud müüja näol tegemist tegeliku

müüjaga ning ostja teadis seda või pidi seda teadma. Tulumaksu määramise kohta märkis

Riigikohus 01.02.2012 otsuse nr 3-3-1-60-11 p-s 33 järgmist: „Kui äriühing on soetanud kaupa

isikult, kes pole tegelik müüja ja äriühing pidi sellest teadma, kuid samas on alust eeldada, et

kaup on siiski soetatud ja selle eest on makstud, siis on hindamise eesmärk selgitada välja, kui

palju pidi äriühing maksma olemasoleva ja ettevõtluses kasutatava kauba soetamise eest.

Hindamine on vajalik eelkõige selliste kaupade puhul, mille osas on mõistlik eeldada, et

äriühing ei ole seda kaupa ise valmistanud ega tasuta saanud. Kui hindamise teel arvestatud

summa on väiksem kui äriühingu raamatupidamises kajastatud väljamakse, siis tuleb vahe

lugeda ettevõtlusest väljaviiduks ja maksustada tulumaksuga. Kui äriühing on teinud

väljamakse väidetavalt soetatud teenuse eest (sh kauba valmistamise, nt ehitustööde eest), kuid

teenuse saamise fakt või teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb

reeglina kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses

maksustada /…/“.

11. OÜ Veluur 18.06.2015 maksuotsuse lahutamatuks lisaks oleva 10.06.2015 kontrollakti

(edaspidi: KA) p 1.1 kohaselt esitas OÜ Veluur MTA-le 2014. a augusti kontrollimenetluse

raames

Maicel

OÜ

26.08.2014

arve

nr

314,

millelt

nähtus

kütteseadmete,

siseviimistlusmaterjalide ja remonditeenuste müük 58 419,73 eurot (sh käibemaks 9736,62

eurot), ning MHJ OÜ 29.08.2014 arve nr 290814, millelt nähtus ehitusmaterjalide ja -teenuste

müük kokku 87 226,55 eurot (sh käibemaks 14 537,76 eurot). Neil arvetel märgitud

käibemaksu kajastas OÜ Veluur 2014. a augusti käibedeklaratsioonil (edaspidi: KMD)

sisendkäibemaksu hulgas. MTA ei seadnud kahtluse alla kaupade ja teenuste soetamist OÜ

Veluur poolt, kuid tuvastas, et müüjateks ja teenuse osutajateks ei olnud OÜ-d Maicel ja MHJ.

OÜ Veluur juhatuse liige M.L. nõustus 14.04.2015 MTA-le suuliste seletuste andmisel OÜ

Veluur 2014. a augusti KMD-d parandama. OÜ Veluur esitas parandusdeklaratsiooni

20.05.2015, võttes sisendkäibemaksu hulgast välja OÜ-de Maicel ja MHJ arvetel kajastatud

käibemaksu kokku 24 274,38 eurot.

KA p-s 1.2 kirjeldatud asjaolude kohaselt tasus OÜ Veluur Maicel OÜ arve sularahas

29.08.2014 ning MHJ OÜ arve sularahas 31.08.2014. Kuna OÜ-d Maicel ja MHJ ei olnud

tehingute tegelikeks teisteks poolteks, siis puudusid väljamaksete tegemiseks nõuetekohased

algdokumendid. Kaubad ja teenused olid küll saadud, kuid hindamise tulemusel oli kaupade ja

teenuste hind 56 330,02 eurot (mitte 58 419,73+87 226,55=145 646,28). OÜ-l Veluur ei olnud

Maicel OÜ arvel kajastatud kaupade ja teenuste kohta esitada dokumente, mis tõendaksid,

kellelt on kaubad ja teenused tegelikult saadud. MTA sai maksumenetluses teavet, et Maicel

OÜ arvel kajastatud gaasivarustuse tööprojekti sai OÜ Veluur Evelin Grupp OÜ vahendusel

DEM Projekt OÜ-lt ning gaasiboilerid HR OÜ-lt. Nende kaupade puhul tuli MTA selgituse

kohaselt tulumaksuga maksustada Maicel OÜ arvel kajastatud hinna ja tegelike müüjate küsitud

hinna vahe. Kaupade puhul, mille tegelikku müüjat tuvastada ei õnnestunud, tuli tulumaksuga

maksustada Maicel OÜ arvel kajastatud hinna ja turuhinna vahe. Kuna Maicel OÜ arvel

kajastatud teenuste osutajat ei õnnestunud tuvastada, siis ei saanud eeldada, et teenuse pakkuja

oli osutatud teenuste eest saadud tasudelt kõik maksud deklareerinud ja tasunud ning sellest

tulenevalt tuli tulumaksuga maksustada kõik ehitusteenusega seotud väljamaksed. MHJ OÜ

arvel kajastatud kaupade ja teenuste osas tuvastas MTA, et need sai OÜ Veluur tegelikult

Salemade OÜ-lt, mille kohta edastas OÜ Veluur 21.05.2015 MTA-le ka arved nr MA1400049,

7(11)

MA1400050, MA1400051 ja MA1400052 kokku 43 043,98 eurot. MHJ OÜ arvel ja Salemade

OÜ arvetel kajastatud summade vahe kuulus tulumaksuga maksustamisele.

KA p-s 1.2.3 põhjendas MTA muu hulgas OÜ Veluur teadmist sellest, et ei saanud kaupu ja

teenuseid Maicel OÜ-lt ja MHJ OÜ-lt.

12. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et 18.06.2015 maksuotsuses on OÜ-le Veluur tulumaksu

määramist piisavalt põhjendatud ja maksuhalduri järeldused on Riigikohtu praktikaga

kooskõlas. Maksuhaldur on maksuvõla kujunemist selgitanud ka vastutusotsuse p-s 4.

13. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et maksuhaldur rikkus OÜ Veluur maksumenetluses

uurimiskohustust seoses Salemade OÜ esitamata arvetega. MTA kohustas 11.11.2014

korraldusega OÜ-d Veluur esitama 2014. a augustit puudutavad dokumendid, sh ostuarved ja

muud dokumendid, mida äriühing peab menetluses tähendust omavate asjaolude

kindlakstegemisel oluliseks (MTA 28.04.2017 vastuse lisa „Maksumenetluses kogutud“ nr 1).

M. L. 14.04.2015 seletusest nähtub, et kuna MTA tuvastas, et OÜ-d Maicel ja MHJ ei olnud

nende nimel väljastatud arvetel näidatud kaupade tegelikud müüjad ja teenuste osutajad,

nõustus M.L. esitama parandusdeklaratsiooni ning võtma neil arvetel kajastatud käibemaksu

OÜ Veluur 2014. a augusti sisendkäibemaksu arvestusest välja (protokolli küsimus ja vastus nr

1). Maksuhaldur küsis M. L.lt, kellelt sai OÜ Veluur tegelikult OÜ-de Maicel ja MHJ arvetel

kajastatud kaubad ja teenused (küsimused 3-6), kuid M.L. oskas vaid vastata, et MHJ OÜ arvel

nr 290814 kajastatud kaubad tulid Salemade OÜ-lt (küsimuse nr 5 vastus). MTA-le 14.05.2015

seletusi andes märkis M.L., et esitab MTA-le Salemade OÜ arved MA1400049, MA1400050,

MA1400051 ja MA1400052. Kuigi kohtule ei ole vastavat korraldust esitatud, puudub vaidlus,

et MTA küsis 26.05.2015 korraldusega Salemade OÜ-lt dokumente OÜ-le Veluur perioodil

jaanuar kuni aprill 2014 müüdud kaupade ja osutatud teenuste kohta, kuid äriühing

korraldusega nõutud dokumente ei esitanud (vt vastustaja 28.04.2017 vastuse lk 3). Salemade

OÜ juhatuse liige M.-L. T. andis 28.05.2015 MTA-le suulisi seletusi, et Salemade OÜ on OÜ-

le Veluur mais 2015 väljastanud arved nr MA1400049, MA1400050, MA1400051 ja

MA1400052 ning nende arvete tasumist tõendavad kassaorderid nr 38, 39, 40, 42 (tl 129,

28.05.2015 protokolli küsimused ja vastused nr 2, 3 ja 7). M-L. T. selgitas lisaks, et esitab OÜ-

le Veluur veel arveid Mulla 2 objekti kohta (protokolli küsimus ja vastus nr 6) ning et kõikide

soetatud ja OÜ-le Veluur edasi müüdud materjalide arveid ei ole OÜ-le Veluur veel edastatud

ja kui materjalide soetamise arved on olemas, siis ta edastab need MTA-le (küsimuse nr 11

vastus). OÜ Veluur 10.06.2015 kontrollakti kohaselt tuvastati, et Salemade OÜ arvetel nr

MA1400049, MA1400050, MA1400051 ja MA1400052 kajastatud kaubad ja teenused kattusid

MHJ OÜ arvel nr 290814 kajastatud kaupade ja teenustega (KA p 1.2.2.2). Ühtlasi järeldub

kontrollaktist, et OÜ Veluur ega Salemade OÜ ei esitanud MTA-le rohkem arveid, mis

kinnitaks ka Maicel OÜ arvel nr 314 kajastatud kaupade ja teenuste soetamist Salemade OÜ-lt,

sest KA p 1.2.2.1 kohaselt ei õnnestunud tuvastada, kes oli Maicel OÜ arvel kajastatud teenuste

osutajaks ning kaupade müüjaks (v.a gaasiboilerite ja gaasivarustuse tööprojekti müüjad). OÜ

Veluur 18.06.2015 maksuotsuse p-st 1 selgub, et OÜ Veluur ei esitanud kontrollaktile

vastuväiteid, sh ei väitnud ega tõendanud, et Maicel OÜ arvel kajastatud teenused või kaubad

olid samuti soetatud Salemade OÜ-lt. Seega on MTA OÜ Veluur maksumenetluse raames nii

OÜ-lt Veluur kui ka Salemade OÜ-lt proovinud saada andmeid, kellelt on tegelikult soetatud

Maicel OÜ arvel näidatud teenused ja kaubad, kuid tulutult. Jääb arusaamatuks, mida oleks

MTA saanud veel teha olukorras, kus väidetavatel tehinguosalistel endil polnud MTA-le arveid

esitada. M.L. ei ole vastutusmenetluses selle asjaolu kohta täiendavaid väiteid ega tõendeid

esitanud (vt tl 8-9, vastuväited vastutusotsuse projektile). Kohtumenetluses viitas kaebaja küll

uurimiskohustuse rikkumisele seonduvalt Salemade OÜ poolt esitamata arvetega, kuid ei

esitanud tõendeid selle kohta, millised Maicel OÜ arvel näidatud kaubad ja teenused on

8(11)

tegelikult soetatud Salemade OÜ-lt ning millised Salemade arved jm dokumendid seda

kinnitavad.

14. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et maksuhaldur oleks pidanud kohustama RLE Invest

OÜ-d esitama kontrolliperioodi puudutavaid arveid. OÜ Veluur maksumenetluses andis M.L.

juhatuse liikmena seletusi 14.04.2015 ja 14.05.2015. Tema seletuste protokollides (tl 109, 112)

puuduvad viited RLE Invest OÜ-le ning asjaolule, justkui oleks RLE Invest OÜ

kontrolliperioodil OÜ-le Veluur teenuseid osutanud või kaupu müünud, mille kohta tulnuks

MTA-l RLE Invest OÜ-lt arveid küsida. Vastutusmenetluses andis M.L. suulisi seletusi

24.10.2016 (protokoll tl 113-114). M.L. selgitas vastuseks 7. küsimusele, et RLE Invest OÜ

finantseeris Mulla tn 2 arendusprojekti ning et ta ütles RLE Invest OÜ-le, et käibemaks on vaja

ära tasuda (tegemist oli OÜ Veluur ja RLE Invest OÜ seltsingu käibemaksuga). Vastuseks

küsimusele nr 13 viitas kaebaja seltsinglaste solidaarsele vastutusele seltsingust tulenevate

kohustuste ees. Vastutusmenetluses esitas kaebaja 22.11.2016 ka vastuväited vastutusotsuse

projektile, kus on samuti selgitatud seltsingulepingu olemasolu OÜ Veluur ja RLE Invest OÜ

vahel ning rõhutud RLE Invest OÜ vastutusele OÜ-le Veluur maksuvõla tekkimisel. Nii M. L.

24.10.2016 seletustes kui 22.11.2016 vastuväidetes puuduvad viited sellele, et RLE Invest OÜ

on OÜ-le Veluur osutanud teenuseid või müünud kaupu, mille kohta RLE Invest OÜ-lt arveid

küsida. Seega on kaebaja etteheide mingisuguste määratlemata arvete küsimata jätmise kohta

alusetu ja vastustaja ei ole sellega seoses uurimiskohustust rikkunud.

15. OÜ Veluur ja RLE Invest OÜ seltsing ei mõjuta OÜ Veluur maksukohustuse teket ja

suurust ning selle kaudu M. L. solidaarset vastutust OÜ Veluur maksuvõla eest. Kohus on

11.05.2017 määruses juba põhjendanud (p 3), et sõltumata OÜ Veluur ja RLE Invest OÜ

vahelisest seltsingulepingust (tl 19-21) täidavad mõlemad isikud maksukohustusi oma nimel

ning OÜ Veluur maksukohustust ei ole õiguslikult võimalik üle kanda RLE Invest OÜ-le.

Nimelt tuleneb MKS § 6 lg-test 1-3, et maksukohustuslane on reeglina füüsiline või juriidiline

isik, kes peab täitma enda nimel maksukohustuse. MKS § 6 lg 4 p 1 järgi võib seadusega

sätestada juhud, mil juriidilise isiku staatust mitteomavat isikuteühendust käsitatakse

maksumaksja või maksu kinnipidajana. Praeguses maksuasjas asjakohastes eriseadustes (KMS,

TuMS) ei ole sätestatud erijuhtusid seltsingu käsitamiseks maksumaksja või maksu

kinnipidajana. Seega on MTA vastutusotsuse p 7 alapunktis 2 jõudnud õigele järeldusele, et

tulu- ja käibemaksukohustus tekkis OÜ-le Veluur ning seda ei saa seltsingulepingule viidates

RLE Invest OÜ-le üle kanda ega pidada RLE Invest OÜ-d solidaarvõlgnikuks.

16. Vastutusotsuse märkus selle kohta, et OÜ Veluur-RLE Invest OÜ seltsing ei ole MKS § 18

lg 11 p 2 kohaselt MTA-s registreeritud, on küll faktiliselt õige, kuid täpsustavalt selgitas kohus

17.05.2017 määruse p-s 5, et seltsingu maksukohustus ei teki registreerimisest, vaid hoopis

maksukohustusega kaasneb registreerimise kohustus. Vastutusotsuse lk-l 18 esitatud

mõnevõrra ebatäpsed põhjendused, millest võib järeldada, et seltsingu maksukohustuse

tekkimiseks piisaks seltsingu registreerimisest maksukohustuslasena, ei kujuta endast sellist

põhjendamisviga, mis tingiks vastutusotsuse tühistamise. Kuna maksukohustus ei teki seltsingu

registreerimisest, siis pole tähtsust ka asjaolul, et vastustaja ei ole kaebajale seltsingu

registreerimise kohustust selgitanud.

17. Kaebaja esitas kaebuse lisana nr 4 „Mulla lepingud“, mis sisaldavad endas notariaalseid

dokumente seoses OÜ Veluur ja RLE Invest OÜ arendatud korteritega aadressil Mulla tn 2,

Tallinn (korteriomandite omandi üleandmise asjaõiguslepingud, hüpoteekide kustutamise ja

seadmise lepingud jne), mille esitamist maksuhaldurile OÜ Veluur maksumenetluses ega

kaebaja vastutusmenetluses asja materjalidest ei nähtu. Kaebuses viitas kaebaja neile

lepingutele seoses sellega, et seltsingulepingu p 2.3.3 järgi jagavad seltsinglased Mulla tn 2

korteritest saadud tulu, mis tuleb ka maksustamise seisukohalt seltsinglaste vahel jagada. Kuna

9(11)

kaebajale maksu määramise seisukohalt ei oma seltsingu olemasolu tähtsust, siis ei oma asja

lahendamisel tähtsust ka nn Mulla lepingud.

18. Kaebaja arvates ei ole vastutusotsuses nõuetekohaselt tuvastatud tema süüd OÜ Veluur

maksukohustuste täitmata jätmise eest.

19. M. L. tegevust on analüüsitud vastutusotsuse p-s 5. Maksuhaldur põhjendas, et tuvastas

ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed, millelt ei olnud deklareeritud ega tasutud tulumaksu.

M.L. äriühingu juhatuse liikmena rikkus sellega MKS § 85 lg-t 4 (deklaratsioonis õigete

andmete esitamise kohustus) koostoimes TuMS § 51 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 3 ning § 54 lg-ga 2

(vastutusotsuse p 5.1.1). Jättes tasumata käibe- ja tulumaksu ning intressi, rikkus M.L. MKS §

8 lg-s 1 sätestatud kohustust tagada esindatava tasumiskohustus, mis tuleneb MKS § 105 lg-st

1 koostoimes KMS § 38 lg-ga 1 (kohustus tasuda käibemaksusumma) ja TuMS § 54 lg-ga 4

(kohustus tasuda tulumaksusumma), ja MKS § 115 lg-t 1 (vastutusotsuse p 5.1.2). MTA

põhjendas vastutusotsuse p-s 5.2, et M.L. rikkus oma kohustusi teadlikult ja VÕS § 104 lg 5

tähenduses tahtlikult. Vastutusotsusega sissenõutava OÜ Veluur maksuvõla tekkimise ajal oli

M.L. äriühingu ainus juhatuse liige, kellel olid ka raamatupidamisvolitused. Raamatupidaja sai

andmed, mille alusel esitas maksudeklaratsioone, M. L.lt. M. L.l oli juurdepääs kõigile OÜ

Veluur dokumentidele ning ta juhtis äriühingu majandustegevust. Maksuhaldur selgitas, et kui

äriühingul on vaid üks juhatuse liige, vastutab tema äriühingu maksuseadustest tulenevate

kohustuste täitmise eest ning äriühingu poolsed maksuseaduste rikkumised on temale

omistatavad. Väidetavate tehingute juures OÜ-dega Maicel ja MHJ esindas OÜ-d Veluur M.L.,

seega teadis ta tehingute tegelikke asjaolusid, kuid kajastas neid maksudeklaratsioonis

maksukohustust vähendavana. Ka tasumiskohustuse rikkumine oli tahtlik. M. L.l oli juurdepääs

OÜ Veluur kassale, kusjuures kassas oli augustis 2014 vahendeid 32 357,25 eurot, et tasuda

käibemaks 16 022,32 eurot, kuid seda ei tehtud. M.L. ei tahtnudki summat tasuda, kuna ta

tunnistas hiljem ise, et esitas tehingute kohta OÜ-dega Maicel ja MHJ mais 2015

parandusdeklaratsioonid ainult seetõttu, et kontrollimenetluse kestel tuvastati, et tegemist oli

näilike tehingutega ja parandusdeklaratsioonides loobuti varem esitatud võltsarvetest. Lisaks

ütles M.L., et talle tehti seoses OÜ-de Maicel ja MHJ arvetega ettepanek maksude

optimeerimiseks, mida ta läbi oma tegutsemise OÜ Veluur esindajana aktsepteeris ning seetõttu

saigi OÜ Veluur võltsarved nr 314 ja 290814. M.L. korraldas äriühingu majandustegevust

selliselt, et hoiduda kõrvale ka tulumaksu tasumise kohustusest. Tema tegevuse tulemusena tegi

OÜ Veluur ettevõtlusega mitteseotud kulutusi, mida olnuks võimalik kasutada ka

käibemaksukohustuse täitmiseks. M. L.l olid käibe- ja tulumaksu tasumiseks kõik võimalused

ning sellises olukorras on välistatud kohustuste rikkumine raskest hooletusest. M. L. tegevuse

eesmärgiks oli maksude maksmisest kõrvalehoidmine ja õigusvastase tagajärje soovimine ehk

M.L. tekitas teadlikult olukorra, kus OÜ Veluur varjas ja vähendas maksukohustuse tekkimist.

Taoline tegevus ettevõtte juhtimisel saab oma olemuselt olla ainult tahtlik. Ka intressivõlg, mis

on lahutamatult seotud põhivõlaga, tekkis M. L. tahtliku tegevuse tulemusena. Vastutusotsuse

p-s 5.3 selgitas MTA põhjuslikku seost M. L. tahtlike rikkumiste ja OÜ Veluur maksuvõla tekke

vahel. Kui M. L. poolse äriühingu esindamise tulemusena poleks OÜ Veluur septembris 2014

maksudeklaratsioonides valeandmeid esitanud ning kui ta oleks olemasolevaid rahalisi

vahendeid kasutanud maksukohustuse tasumiseks, poleks OÜ-le Veluur maksuvõlga tekkinud.

Vastutusotsuse p 7 alapunktis 1 tõi MTA vastuseks eriarvamusele esile, et kaebaja tunnistas

eriarvamuses taas võltsarvete kajastamist OÜ Veluur maksuarvestuses. Kaebaja viitas

eriarvamuses küll asjaolule, et „arvevabriku“ teenuseid kasutati RLE Invest OÜ poolse

ettepanekuga nõustumisel, kuid äriühingu juhatuse liikme vastutus kujuneb MKS § 40 lg 1

alusel ning seda ei ole võimalik juhatuse liikmelt kolmanda isiku poolt üle võtta.

20. Kohus leiab, et eeltooduga on maksuhaldur vastutusotsuses kaebaja kohustuste rikkumist,

põhjuslikku seost ja süü vormi piisavalt põhjendanud ning kohus nõustub nende järeldustega.

10(11)

On ilmne, et M.L. esitas OÜ Veluur nimel 2015. a mais parandusdeklaratsioonid vaid põhjusel,

et MTA tuvastas maksumenetluses, et tegelikeks müüjateks ja teenuse osutajateks ei olnud OÜ-

d Maicel ja MHJ (vt ka M. L. 24.10.2016 suuliste seletuste protokolli küsimus ja vastus nr 9, tl

113p). Seega ei kinnita tagantjärele parandusdeklaratsiooni esitamine, justkui polnuks kaebaja

rikkumised toime pandud tahtlusega. Parandusdeklaratsioonide esitamisega ei saa ka olematuks

muuta varasemat rikkumist, s.o sisendkäibemaksu alusetut arvestamist, mis põhjustas

maksuvõla. Fakt, et kaebaja tegi 11.11.2016 pärast MTA-lt 07.11.2016 vastutusotsuse projekti

saamist ettepaneku loovutada OÜ Veluur nõuded kolmandate isikute vastu Eesti Vabariigile,

selleks et maksuvõlga osaliselt tasaarvestada, kinnitab kaebaja soovi pääseda isiklikust

vastutusest OÜ Veluur maksuvõla eest, mitte seda, et äriühingule ei tekkinud maksuvõlg

kaebaja tahtliku tegevuse tulemusena.

21. Kaebaja väidab, et vastutusotsuse tegemine võib olla vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse

kohtlemise põhimõttega.

22. Tallinna Ringkonnakohus märkis 07.04.2016 otsuses haldusasjas nr 3-14-53228 järgmist:

„Riigikohus on 31.10.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-41-05 selgitanud, et ÄS § 187 lg 2

eelduseks on „oma kohustuse rikkumisega kahju tekitamine osaühingule, kusjuures kahju

hüvitamist osaühingule võib nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid

rahuldada osaühingu vara arvel. Vastutusotsuse puhul on tegemist maksuvõla sissenõudmisega

kolmandalt isikult, selles asjas juhatuse liikmelt, kusjuures vastutuse eelduseks on juhatuse

liikme poolt süüliselt tahtluse või raske hooletuse vormis oma kohustuste täitmata jätmine,

mille tõttu on tekkinud maksuvõlg. ÄS § 187 lg 2 kohaldamisel on aga tegemist kahju

hüvitamisega osaühingule. Seega oli ja on vastutus maksukorralduse seaduse ja äriseadustiku

alusel põhimõtteliselt erinev“ (p 12). Sarnaselt maksuhalduri vastutusotsuse tegemise õigusele

on ka võlausaldajatel teatud eeldustel võimalik esitada deliktiõiguslik kahju hüvitamise nõue

otse juhatuse liikme vastu. Näiteks on riigikohtu tsiviilkolleegium 25.02.2013 otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12 märkinud, et juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise

isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks

võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et

juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju, nt ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada

osaühingu püsiva maksejõuetuse korral pankrotiavaldus (p 12). Seetõttu ei ole võlausaldajad

võrreldes maksuhalduriga asetatud ebavõrdsesse positsiooni ning kaebaja taotlus MKS § 96 lg

1 põhiseadusvastaseks tunnistamiseks jääb rahuldamata.“ Sarnaselt tsiteeritud kohtuasjale ei

ole ka praeguses asjas alust järeldusele, et MKS § 96 lg 1 on PS-iga vastuolus.

23. Kaebaja väidab, et intressi kujunemine on arusaamatu, MKS § 117 lg-s 1 sätestatud

intressimäär võib olla PS-ga vastuolus ja intressi nõudmine kaebajalt on ebaõiglane.

24. Kaebajalt nõutakse vastutusotsusega mh OÜ Veluur maksuvõlalt arvestatud intressi

tasumist, mille kohta on OÜ-le Veluur esitatud intressinõue 10.10.2016 (tl 105-106). Intressi

arvestamise ja tasumise kohustus tuleneb MKS § 115 lg-st 1. OÜ Veluur juhatuse liikmena

saanuks kaebaja äriühingule intressi teket käibe- ja tulumaksu õigeaegse tasumisega ära hoida

või intressi põhivõla (osalise) tasumisega vähendada. Kaebaja kui füüsilise isiku vastu ei

olnudki võimalik enne vastutusmenetlust nõudeid esitada. Seega on alusetu kaebaja etteheide,

et tal puudus sisuline võimalus intressi teket ära hoida.

25. MKS § 115 lg 3 järgi peab maksuhalduri esitatud intressinõudes olema näidatud viivitatud

päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressi summa ja tasumise tähtaeg.

Intressinõudele kohaldatakse maksuotsuse kohta käivaid sätteid (MKS § 115 lg 3, § 95 lg 2, §

46). OÜ-le Veluur 10.10.2016 koostatud intressinõudes on selle andmise õigusliku alusena

viidatud MKS § 115 lg-tele 1 ja 3 ning põhjendatud, et intressinõude esitamise tingis

maksusummade õigeaegne tasumata jätmine ning kohustuse arvestada ja tasuda tähtpäevaks

11(11)

tasumata maksusummalt intressi täitmata jätmine. Intressi arvestamise metoodika on järgmine:

tähtpäevaks tasumata maksusumma korrutatuna viivitatud päevade arvuga korrutatuna

intressimääraga. Intressinõudes on näidatud intressisumma 18 111,52 eurot ning selle tasumise

tähtaeg 10 päeva intressinõude saamisest. Intressinõude lisaks olevas tabelis sisalduvad andmed

viivitatud päevade arvu, intressimäära ja intressi summa kohta. Tabelist nähtub, et

intressiarvestus algas 23.09.2014 ning lõppes 10.10.2016 ning et intressiarvestus puudutab

2014. a augusti käibe- ja tulumaksu. Tabeli all selgitatakse, millisel juhul on tabelis nõudele

tekitatud uus intressi arvutuskäigu rida ning mida kujutab endast intressivähenduse rida.

Eelnevat arvestades vastab intressinõue MKS § 46 ja § 115 lg 3 nõuetele ning on piisavalt selge

ja kontrollitav. Intressi arvestamine on tegelikult maksukohustuslase enda kohustus (MKS §

115 lg 1), kuid kaebaja ei ole esitanud alternatiivset intressiarvestust ega näidanud, et

maksuhalduri poolne intressiarvestus on väär.

26. MKS § 117 lg 1 kehtestab intressimääraks 0,06% päevas. Riigikohus analüüsis MKS § 117

lg-s 1 sätestatud intressimäära põhiseadusele vastavust 29.03.2017 otsuses asjas nr 3-4-1-15-16

ning jõudis järeldusele, et intressimäär on PS-iga kooskõlas. Praeguses asjas ei nähtu, et kaebaja

olnuks maksuintressi kohaldamisel seatud erandlikku olukorda, mis ei võimaldanud tema puhul

maksuintressile seatud eesmärkide saavutamist, või et tema õigusi riivati võrreldes keskmise

maksukohustuslasega ilmselgelt ülemääraselt (vrd viidatud Riigikohtu otsuse p 123 jj). Seega

ei ole alust pidada intressimäära PS-vastaseks ka praeguses asjas.

27. Kokkuvõttes ei anna kaebuse väited alust 05.12.2016 vastutusotsuse tühistamiseks ning

kaebus jääb rahuldamata.

28. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega

jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit