1-17-4206/24 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-17-4206

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2017. a., Tallinn

Kohtuasja number 1-17-4206

Kohtunik Meelika Aava Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 31. mai 2017. a otsus D.N (ik.

XXX) süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi kokkuleppemenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav D.N , apellatsioon RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava D.N apellatsioon Harju Maakohtu 31. mai 2017. a kohtuotsusega temalt välja mõistetud menetluskulude peale läbi vaatamata ja tagastada apellatsioon selle esitajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

29. mail 2017. a sõlmisid Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana Helila, süüdistatav D.N ja tema kaitsja Kadi Sitska käesolevas kriminaalasjas kokkuleppe D.N süüdi tunnistamise kohta KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ning karistuse suuruses.

2. Samuti lepiti kokkuleppes kokku D.N süüdimõistva kohtuotsuse korral kuriteoga tekitatud kahju laadis ja suuruses ning menetluskulude suuruses, milleks olid kohtuotsusega kaasnev sundraha 705 eurot ja kriminaalmenetluse kulud summas 876 eurot (ekspertiiside tegemise kulud summas 684 eurot ja kaitsjatel tekkinud kulu summa 192 eurot). Eelnimetatud menetluskuludele lisanduvad kohtumeneltuses tekkinud kulud. Kokkuleppe kohaselt lepiti kokku ka selles, et menetuskulud ja sundraha kuulub D.N poolt tasumisele 12 kuu jooksul.

3. Harju Maakohus mõistiski 31. mai 2017. a kohtuotsusega kokkuleppemenetluses D.N süüdi KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi ja karistas teda 1 aasta ja 4-kuulise vangistusega. KarS § 68 alusel arvestas kohus karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja ning vangistuse alguseks luges D.N kinnipidamise aja, s.o 13.märtsi 2017. a. Kohus mõistis süüdistatavalt D.N-ilt välja KrMS § 175, § 179 ja § 180 alusel menetluskulud kogusummas 1845 eurot, millest kaitsjatasud summas 456 eurot, DNA-ekspertiiside kulud summas

684 ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 705 eurot. Tulenevalt kokkuleppest, määras kohus menetluskulude tasumise tähtajaks 12 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohtu hinnangul ei esine süüdistatava puhul erandlikke asjaolusid, mille puhul oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav D.N , kes palub temalt välja mõistetud menetluskulude maksmise tähtaega pikendada 2 aasta peale, kuna ta viibib käesoleval ajal vangistuses. Tal ei ole töökohta, sest vangla ei ole talle seda võimaldanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, sõlmitus kokkuleppega, maakohtu otsusega ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu esitatud apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata.

Ringkonnakohus märgib, et käesolev kriminaalasi vaadati läbi kokkuleppemenetluses, mis seab kohtuotsuse vaidlustamisele teatud piirangud. Alates 29. märtsist 2015. a jõustunud KrMS redaktsiooni kohaselt on KrMS § 245 lg-t 1 võrreldes varasemaga täiendatud. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-7-16 selgitanud, et KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kuuluvad kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud ning prokurör, süüdistatav ja kaitsja peavad jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses tekkivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 1. aprilli 2009. a otsuses nr 3-1-1-25-09 märkinud, et kohtulahendi tegemisel kokkuleppemenetluses tuleb kohtul juhinduda KrMS § 248 lg-st 1, mille kohaselt võib kohus põhimõtteliselt otsustada, kas tagastab kriminaalasja prokuratuurile (§ 248 lg 1 p-d 1-3), lõpetab kriminaalmenetluse (§ 248 lg 1 p 4) või mõistab süüdistatava süüdi ja kohaldab talle kokkuleppekohast karistust (§ 248 lg 1 p 5). Nendest sätetest järeldub, et kohtu pädevuses on kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n.ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Seevastu puuduvad kohtul volitused sõlmitud kokkuleppe muutmiseks.

6. 29. mail 2017. a ringkonnaprokurör Diana Helila, süüdistatava D.N ja tema kaitsja Kadi

Sitska vahel sõlmitud kokkuleppes märgitakse muuhulgas selgelt millised menetluskulud tuleb

D.N süüdimõistva kohtuotsuse puhul kanda ning välja mõistetud menetluskulud on tal võimalik tasuda 12 kuu jooksul (tl 33-35). Süüdistatav ja tema kaitsja on kokkuleppe oma allkirjadega kinnitanud.

30. mail 2017. a toimunud kohtuistungi protokollist nähtub, et D.N on kohtuistungil kohtuliku arutamise ajal avaldanud, et talle on kokkulepe arusaadav ning ta nõustub kokkuleppega. Kokkuleppe sõlmimine on olnud tema vabaks tahteks ja ta palub kokkulepe kinnitada. Samuti on D.N märkinud, et ta on teadlik kohtukulude tasumise kohustusest ning on sellega nõus, samuti on ta nõus tsiviilhagidega (tl 30-32). 2(3)

7. Apelleeritud kohtuotsusega ongi D.N kokkuleppes märgitud süüdistuses süüdi tunnistatud ja karistatud ning temalt on välja mõistetud menetluskulud vastavalt kokkuleppes märgitule. Vastavalt kokkuleppes märgitule on kohus väljamõistetud menetluskulude tasumise ka ajatanud ning määranud kulude hüvitamise tähtajaks 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest.

8. Apellatsioonis on D.N soovinud menetluskulude tasumise ajatamist 2 aasta peale. Nagu juba eelpool sedastatud Riigikohtu lahendi (3-1-1-7-16) seisukohast järeldub, on menetluskulude kandmise individualiseerimine kokkuleppe esemesse kuuluv küsimus ning kohtul puudub pädevus selle üle kokkuleppe sõlmimise järgselt otsustada. Süüdistatav on kokkulepet sõlmides nõustunud temalt välja mõistetud menetluskulude suurusega ja nende tasumisega 12 kuu jooksul ning ei ole tõstatanud küsimust maksejõuetusest ega ole esitanud muid põhjendusi kokkuleppes kokku lepitud menetluskulude tasumise võimetusest. Süüdistatav on seega kokkuleppe sõlmimisega nõustunud, et tasub menetluskulud 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Seega on kohtuotsus kooskõlas eelnevalt kinnitatud kokkuleppega. Asjaolu, et süüdistatav on kohtus kokkuleppega nõustunud, kuid soovib kohtuliku arutamise järgselt kokkulepet vaidlustada, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul võimalik lugeda ka KrMS § 318 lg-s 4 loetletud rikkumiseks. Samasugust seisukohta kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamise aluste suhtes on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 4. novembri 2011. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-81-11. Riigikohus on märkinud, et tulenevalt KrMS § 247 lg-st 2 saab süüdistatav sõlmitud kokkuleppest loobuda hiljemalt kokkuleppe kohtulikul arutamisel maakohtus. Apellatsioonis ei ole enam võimalik kokkuleppest loobuda. See järeldub üheselt KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4, mis ei nimeta apellatsiooni võimaliku alusena asjaolu, et süüdistatav on pärast kokkuleppe arutamist maakohtus oma seisukohta kokkuleppe suhtes muutnud.

KrMS § 326 lg 2 p 3 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole KrMS § 318 järgi apellatsiooniõigust.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 p-st 3 ja § 318 lg-st 4 on ringkonnakohus seisukohal, et süüdistatava D.N apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 3(3)