3-14-52418/79 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.06.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52418

Haldusasi

HV ja HM kaebus põllumajandusministri 13.09.2014

käskkirja nr 127 punktide 3.3 ja 3.5 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja I – HV

Kaebaja II – HM, esindaja TM

Vastustaja

–

Maaeluministeerium,

esindajad

vandeadvokaat Piret Blankin ja advokaat Priit

Lember

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.11.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

HV ja HM apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus selles esitatud tuvastamis- ja kohustamisnõuete osas läbi

vaatamata.

2. Võtta 15.05.2017 esitatud täiendavad tõendid asja materjalide juurde.

3. Jätta HV ja HM apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

04.11.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-52418 muutmata.

4. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.07.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-14-52418

2(14)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tartu

maakonnakomisjon tunnistas 27.04.1995 otsusega nr 131/1-9 omandireformi objektiks

Tartumaal Ülenurme vallas asuva Eeriko nr 7 talu maa (1/3 mõttelise osa suhtes omandireformi

õigustatud subjekt HV) ja 09.11.1995 otsusega nr 158/1-3 Tartumaal Tähtvere vallas asuva

Muide A-6 talu maa (1/2 mõttelise osa omandireformi õigustatud subjekt HM).

2. 1992. a-l loodud Tartu Riigimajand esitas 28.04.1997 põllumajandusministrile taotluse (I kd,

tl 155-156), milles palus otsustada põllumajandusministeeriumi valitsemisalas ja Tartu

Riigimajandi kasutuses oleva maa jätmise riigi omandisse. Taotluse kohaselt on Tartu

Riigimajand valitud Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) nõuetele

vastavaks seemnekeskuseks ülesandega toota teravilja eliitseemet ja sertifitseeritud seemet ning

paljundada heintaimede eliitseemet ja korraldada nende eelmüüki. Selleks, et tagada OECD

nõuetele vastav seemnete kvaliteet ja täita kõiki seemnekasvatuse nõudeid, peab olema piisav

maafond. Vabariigi Valitsuse 15.08.1997 korraldusega kujundati Tartu Riigimajand ümber

äriühinguks AS Tartu Agro.

3. Põllumajandusminister jättis 22.03.1999 käskkirjaga nr 66 (I kd, tl 21-21p) maareformi

seaduse (MaaRS) § 31 lg 1 p 7 alusel ning seoses vajadusega säilitada Põllumajandusülikooli

õppebaas Eesti Vabariigi omandisse riigi äriühingu AS Tartu Agro põllumajandusmaana

16,72 ha suuruse Muide katastriüksuse, mis kuulus õigusvastaselt võõrandatud Muide A-6

talumaa hulka, ja 10,55 ha suuruse Eerike katastriüksuse, mis kuulus õigusvastaselt

võõrandatud Eeriko nr 7 talumaa hulka.

4. Tartu Maakohtu halduskohtunik jättis 28.10.1999 otsusega haldusasjas nr 3-43/99 (I kd,

tl 110p-111p) rahuldamata HM kaebuse põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirja nr 66

seadusevastaseks tunnistamise nõudes. Tartu Ringkonnakohus jättis 26.01.2000 otsusega

nr II-3-11/00 (I kd, tl 113p-115) halduskohtu otsuse muutmata ja Riigikohus jättis asjas esitatud

kassatsioonkaebusele 17.03.2000 menetlusloa andmata.

5. 16.11.2000 sõlmisid Põllumajandusministeerium ja AS Tartu Agro põllumajandusliku

rendilepingu (I kd, tl 149-152p), mille esemeks olid mh Muide ja Eerike katastriüksused ning

mille tähtajaks oli 25 aastat. AS Tartu Agro erastati 2001. a-l, mil AS Tartu Agro aktsiad müüdi

OÜ-le Tartland.

6. HM ja HV esitasid vastavalt 01.08.2013 ja 26.08.2013 Põllumajandusministeeriumile

taotluse põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamiseks (I kd, tl 23-

29, 32-35). Taotluste kohaselt puudus Muide ja Eerike katastriüksuste riigi omandisse jätmiseks

tegelik avalik huvi. Põllumajandusminister moodustas 06.09.2013 nõuandva töörühma, kelle

ülesandeks oli kontrollida haldusmenetluse uuendamise aluste esinemist ja selgitada välja, kas

esineb avalik huvi mh Muide ja Eerike katastriüksuste riigi omandis hoidmiseks seoses

vajadusega säilitada Eesti Põllumajandusülikooli õppebaas. Töörühm leidis 07.03.2014

seisukohtades (I kd, tl 63-67p), et HM ja HV taotlustes märgitud põhjustel ei ole

haldusmenetluse uuendamiseks alust, kuid käskkirja andmisel on tehtud õigustatud subjektide

ja riigi huvide kaalumisel diskretsiooniviga, sest korrektne oleks olnud jätta esimeses

järjekorras riigi omandisse need maaüksused, mille osas õigustatud subjektidega seotud

3-14-52418

3(14)

küsimused olid lahendatud. Töörühma hinnangul oleks olnud vaidlusaluste maade riigi

omandisse jätmine põhjendatud, kui see oleks olnud vältimatult vajalik.

7. Põllumajandusminister uuendas 13.03.2014 käskkirjaga nr 49 (I kd, tl 71-72) enda initsiatiivil

haldusmenetluse käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamise otsustamiseks. Põllumajandusminister

andis 30.04.2014 kirjaga HM-le ja HV-le võimaluse esitada uuendatud haldusmenetluse raames

täiendavaid seisukohti ning 25.07.2014 edastati HM-le ja HV-le tutvumiseks kavandatav

käskkiri. HM ja HV esitasid põllumajandusministrile oma vastuväited 03.09.2014 (I kd, tl 79-

96).

8. Põllumajandusminister andis 13.09.2014 käskkirja nr 127, mille resolutiivosa nägi HM ja

HV puudutavas osas ette järgmist: 3.1. jätta rahuldamata HM 01.08.2013 esitatud taotlus

haldusmenetluse uuendamiseks; 3.2. jätta rahuldamata HV 26.08.2013 esitatud taotlus

haldusmenetluse uuendamiseks; 3.3. lõpetada põllumajandusministri initsiatiivil 13.03.2014

käskkirjaga nr 49 uuendatud haldusmenetlus HM ja HV osas; 3.5. jätta põllumajandusministri

22.03.1999 käskkiri nr 66 kehtetuks tunnistamata. Käskkirja põhjendused on kokkuvõtvalt

järgmised.

1) Käskkiri nr 66 on õiguspärane ning läbinud kohtuliku kontrolli haldusasjas nr 3-43/99. Selles

asjas esitatud kohtu seisukoht on põllumajandusministeeriumile siduv ning HV ja HM 2013. a

taotlustes ei ole esile toodud olulisi uusi asjaolusid, mis õigustaksid selle käskkirja

õiguspärasuse ümber hindamist.

2) Käskkirja nr 66 andmise ajal oli tegemist riigi äriühingu AS Tartu Agro kasutuses olnud

põllumajandusmaaga ning MaaRS § 31 lg 1 p 7 ei näinud ette olulist kaalutlusõigust selle maa

riigi omandisse jätmise otsustamisel.

3) Maa hilisem kasutamine ei mõjuta käskkirja nr 66 õiguspärasust. Samas on kõnealune maa

jätkuvalt riigi omandis ning seda kasutatakse põllumajanduslikus teadus- ja arendustegevuses

AS Tartu Agro ja Eesti Maaülikooli koostöös. Maatükkide tagastamine teeks seemnevilja

kasvatamise antud piirkonnas võimatuks. Käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamine kahjustaks

AS Tartu Agro huvi selle maa kasutamiseks rendilepingu alusel ning lisaks peab AS-il Tartu

Agro kui riigi tellimusel OECD nõuetele vastava sertifitseeritud kõrgpaljundusseemne tootjal

olema võimalik jätta erinevate kultuuride kasvukohtade vahele nõutud vahemaad ning

eraldustsoonid, mis välistavad taimede risttolmlemise.

4) Käskkirja nr 66 edasiulatuv kehtetuks tunnistamine pole võimalik, sest selle mõju on lõplikult

realiseerunud.

5) Käskkirja nr 66 kehtima jätmist toetab õiguskindluse põhimõte, sest tegu oli andmise ajal

õiguspärase haldusaktiga, mis on kehtinud 15 aastat. Lisaks on riik panustanud

märkimisväärseid

ressursse

piirkonnas

OECD

nõuetele

vastava

sertifitseeritud

kõrgpaljundusseemne tootmiseks.

6) Eesti Maaülikoolil ja AS-l Tartu Agro on tekkinud usaldus käskkirja nr 66 kehtima jäämise

suhtes seoses selle maa kasutamisega õppe- ja teadusotstarbel.

9. HV ja HM esitasid 13.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse põllumajandusministri

13.09.2014 käskkirja nr 127 ja 22.03.1999 käskkirja nr 66 tühistamiseks. Kaebuse lõplikeks

nõueteks jäid pärast Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2015 määruse jõustumist käskkirja nr 127

p-de 3.3 ja 3.5 tühistamise nõuded.

1) Põllumajandusminister ei ole teostanud käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamise otsustamisel

nõuetekohaselt

kaalutlusõigust.

Samuti

ei ole kaebajatele

nõuetekohaselt

tagatud

ärakuulamisõigust, sest käskkirja andmisel ei ole arvestatud kõigi nende poolt esitatud

seisukohtadega. Arvestatud pole sellega, et tsiviilasjas nr 2-14-12468 sõlmitud kompromissiga

3-14-52418

4(14)

leppis riik AS-ga Tartu Agro sisuliselt kokku vaidlusaluste maade rendilepingu pikendamise

kuni aastani 2040, mistõttu on alusetud argumendid selle maa kasutamise võimalikkusest

Maaülikooli õppebaasina ning väited senise rendilepingu lõppemise kohta 2025. a-l. Käskkirjas

nr 127 on tuginetud täiesti uutele asjaoludele, mille osas ei olnud kaebajatel võimalust oma

seisukohta kujundada – väited riigi huvi kohta kõrgpaljundusseemne tootmisel, seaduses

sätestatud kasvukohtade vahemaadest ning vajadusest muuta olemasolevat maakorralduskava.

2) Käskkiri nr 66 oli selle andmise ajal õigusvastane. Asjaolu, et HM kaebus jäeti haldusasjas

nr 3-43/99 rahuldamata, ei välistanud selle kehtetuks tunnistamist uuendatud haldusmenetluses.

Haldusasjas nr 3-43/99 ei olnud kohtuliku kontrolli objektiks MaaRS nõuete järgimine selle

käskkirja andmisel ega tegeliku avaliku huvi olemasolu maa riigi omandisse jätmise vastu.

Tegeliku avaliku huvi puudumine ilmnes pärast viidatud kohtuotsuste tegemist, kui

põllumajandusminister teatas 26.11.1999, et AS Tartu Agro tegevuse jätkamine riigi

äriühinguna ei ole vajalik ning tegevuse jätkamine on otstarbekas vaid AS Tartu Agro aktsiate

väärtuste suurendamiseks seoses maade kinnistamisega. Seega puudus käskkirja nr 66 andmisel

avalik huvi maade riigi omandisse jätmiseks ning käskkirja andmise ajendiks oli riigi kasu

saamine. Eesti Maaülikooli 02.01.2014 kirjast nähtub, et õppebaasiks sobivaim maa on

katastriüksus 83101:003:0754, mis aga isegi ei piirne nende maaüksustega, mille tagastamist

on kaebajad taotlenud. Maareformi eesmärgist tulenevalt pidi õigusvastaselt võõrandatud maa

riigi omandisse jätmiseks olema riigi ülekaalukas avalik huvi ja reaalne vajadus selle maa järele.

Sellist vajadust käskkirja nr 66 andmisel ei esinenud.

3) MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel maa riigi omandisse jätmise eelduseks oli see, et tegemist oli riigi

äriühingu maaga nii käskkirja tegemise kui MaaRS vastuvõtmise ajal (Riigikohtu 05.03.2007

otsus nr 3-3-1-102-06 ja 11.12.2006 otsus nr 3-3-1-61-06). Antud juhul ei olnud vaidlusalused

maad MaaRS vastuvõtmise ajal riigi äriühingu maad, sest Tartu Riigimajand moodustati alles

pärast MaaRS jõustumist. Käskkiri nr 66 on õigusvastane ka põhjusel, et selle andmise aluseks

olevat taotlust ei esitanud selleks pädev isik, vaid Tartu Riigimajandi direktori kohusetäitja.

Lisaks on käskkirja nr 66 andmisel jäetud põhjendamatult arvestamata Eesti Vabariigi

Ülemnõukogu 26.08.1992 otsusega, mille kohaselt tuli maa riigi põllumajanduslike õppe-,

katse- ja teadusasutuste kasutusse andmisel eelistada õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamisnõuetega hõlmamata maaüksusi. Käskkirjas nr 127 on ekslikult leitud, et käskkiri

nr 66 on nõuetekohaselt põhjendatud, sest tegelikkuses ei sisalda käskkiri nr 66 ühtki asjakohast

põhjendust selle kohta, milline ülekaalukas avalik huvi esineb õigusvastaselt võõrandatud maa

riigi omandisse jätmiseks. Samuti ei ole käskkirjas nr 66 kaalutud erinevaid huve.

4) Vastustaja oleks pidanud uuendatud menetluses sisuliselt hindama, kas käskkirjas nr 66

märgitud avalik huvi eksisteeris käskkirja andmise ajal või oli see üksnes näilik. Antud juhul

näitab riigi tegevus pärast käskkirja nr 66 andmist üheselt, et väidetav huvi maade riigi

omandisse jätmiseks oli teeseldud. Seda tõendab nii põllumajandusministri 1999. a novembri

avaldus AS Tartu Agro tegevuse jätkamise mittevajalikkuse kohta kui see, et 2000. a-l korraldati

nende maade rendile andmiseks konkurss, mille tingimused olid ilmselgelt sellised, et sellel

saaks osaleda ainult üks äriühing. Juba 2000. a-l ilmnes, et maad renditi AS-le Tartu Agro ja

neid ei hakatud kasutama Eesti Põllumajandusülikooli õppebaasina.

5) Vaidlusalused maad moodustavad AS Tartu Agro kasutuses olevast maast 1,46%. Seega ei

mõjutaks nende maade tagastamine kuidagi käskkirjas nr 127 osutatud võimalust

seemnekasvatuseks.

Lisaks

on

tõendamata,

et

vaidlusaluseid

maid

kasutatakse

seemnepõldudena või need asuvad seemnepõldude vahel. Arvestades, et vaidlusalused

maatükid paiknevad Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee vahetus läheduses ning Eerike

maaüksus ka tiheasustusala läheduses, on see ka vähetõenäoline, sest nende maade kasutamine

ei saa olla kuigi sobiv isetolmlevate liikide kasvatamiseks.

3-14-52418

5(14)

6) Käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamine on võimalik. Arvestada ei saa sellega, et tegemist

oleks käskkirja kehtetuks tunnistamisega AS Tartu Agro kahjuks, sest AS Tartu Agro pole selle

haldusakti adressaat ega soodustatud isik.

7) Käskkirja nr 127 andmisel on jäetud arvestamata kaebajate huvid ning ootus, et võõrvõimude

poolt ebaseaduslikult võõrandatud vara neile tagastatakse. Käskkirjast ei nähtu, miks on avalik

huvi maa riigi omandisse jätmise vastu kaalukam kaebajate huvist. Käskkirjas on

põhjendamatult eelistatud AS Tartu Agro huve kaebajate huvidele. 25 aastaks sõlmitud

rendilepingust ei saa AS-le Tartu Agro tuleneda tõsikindlat ootust, et tal on õigus igavesti

kasutada vaidlusaluseid maaüksusi.

8) Riigikohtu 07.12.2001 otsusest nr 3-3-1-51-01 tulenevalt ei saa käskkirja nr 66 kehtima

jätmist õigustada riigi õiguspärase ootusega, kuna riigile pidi olema juba selle käskkirja andmise

ajal teada, et tegemist on õigusvastase haldusaktiga ning riigi ootus käskkirja alusel maa endale

saada ei ole kaalukam avalikust huvist haldustegevuse õiguspärasuse vastu. Paljasõnalised ja

tõendamata on käskkirjas nr 127 esitatud väited riigi poolt kulutatud ressurssidele OECD

nõuetele vastava sertifitseeritud kõrgpaljundusseemne tootmiseks. Isegi kui neid on tehtud, ei

saa riik tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kuna ta teadis, et haldusakt on õigusvastane.

10. Maaeluministeerium palus jätta kaebus rahuldamata (I kd, tl 168-176; II kd, tl 104-108).

1) Käskkirja nr 127 p-l 3.5 puudub regulatiivne mõju ning seega pole tegemist haldusaktiga,

mille tühistamist saaks üldse nõuda. Vastavalt Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-36-04 kohaldub

uuendatud haldusmenetluse lõpetamisele haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 2 teine lause.

Kuivõrd vastustajal puudub kohustus tunnistada käskkiri nr 66 kehtetuks, ei saa kaebajatel olla

subjektiivset õigust seda vastustajalt nõuda. Käskkirja nr 66 õiguspärasus on tuvastatud

jõustunud kohtulahenditega ning kohus ei saa nimetatud küsimusi praeguses menetluses uuesti

ümber vaadata.

2) HMS § 64 lg 3 ja § 67 lg 1 kohaselt peab haldusorgan arvestama muu hulgas usaldust

haldusakti kehtima jäämise vastu, muude puudutatud isikute nagu Eesti Maaülikooli ja AS Tartu

Agro huvisid ning muid asjaolusid. Haldusorgan ei saa käituda meelevaldselt ning otsustada

17 aastat hiljem, et seni kehtinud haldusakt tuleb kehtetuks tunnistada, kuigi ühtegi uut asjaolu

ei ole selgunud. Ükski õigusakt ei kohusta vastustajat olema igal ajahetkel valmis maareformi

käigus riigi omandisse antud kinnisasjade omandiõiguse ümbervaatamiseks.

3) Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine ei ole võimalik, sest maa riigi omandisse

jätmine MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel oli ühekordse ja lõpliku toimega haldusakt, mis lõpetas

omandireformi kui olemuslikult ühekordse protsessi selle maa suhtes. Käskkirja nr 66

tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamisel tuleks tagasi täita selle faktilised ja õiguslikud

tagajärjed. Selliseks tagasitäitmiseks puuduvad aga õiguslikud alused ja vajalikud protseduurid.

Ühestki õigusaktist ei saa tuletada põhimõtet, et MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel antud haldusakti

aluseks olevad faktilised asjaolud peaksid jääma igavesti samaks, hoolimata haldusakti mõju

möödumisest. Riigi omandisse antud maa on muutunud tavapäraseks riigivaraks ning selle

maaga ei kaasne kohustust arvestada igavesti omandireformi õigustatud subjektide ning nende

õigusjärglaste huvidega.

4) MaaRS § 31 lg 1 p 7 ei jätnud maa riigi omandisse jätmise otsustamisel kaalutlusruumi. Kui

vastavad faktilised asjaolud olid tuvastatud ehk maad kasutas riigi äriühing või riigiasutus

põllumajandusmaana, tuli see jätta riigi omandisse.

11. Tallinna Halduskohus jättis 04.11.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

3-14-52418

6(14)

1) Käskkiri nr 127 ei saa rikkuda kaebajate õigusi, kuna selle tulemusena ei muutunud kaebajate

õiguste ega kohustuste sisu. Otsusel jätta uuendatud haldusmenetluse tulemusena haldusakt

muutmata ei ole haldusakti iseloomu – see ei ole suunatud isiku õiguste tekitamisele,

muutmisele ega lõpetamisele. Varasema haldusakti kehtetuks tunnistamata jätmine saab isiku

subjektiivseid õigusi rikkuda juhul, kui esinevad HMS §-s 44 sätestatud menetluse uuendamise

alused. Ainuüksi sellest, et haldusorgan uuendab haldusmenetluse haldusakti kehtetuks

tunnistamiseks (st asub haldusakti kehtetuks tunnistamist kaaluma), ei saa tuleneda isikule

õigust selle uuendatud haldusmenetluse tulemusena tehtud otsust vaidlustada, kui see otsus ei

muuda selle isiku jaoks midagi varasema kehtiva haldusaktiga reguleeritud õigustes ja

kohustustes. Ainuüksi see, et isik oli sellises uuendatud haldusmenetluses menetlusosaliseks,

kellelt küsiti asja kohta arvamus, ei peaks andma kaebeõigust, kui uuendatud menetluse

lõpptulemusena selle isiku õiguste ja kohustuste maht ei muutu ning isikul ei olnud

HMS § 68 lg-s 1 nimetatud subjektiivset õigust.

2) Käskkiri nr 66 oli selle andmise ajal õiguspärane. Põllumajandusministril ei olnud selle

käskkirja andmisel ja MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel maa riigi omandisse jätmise otsustamisel

märkimisväärset kaalutlusõigust ning maa, mis oli põllumajandusreformi käigus antud

riigiasutuse või riigi äriühingu kasutusse, tuli jätta riigi omandisse. Käskkirja nr 66 andmise ajal

oli AS Tartu Agro näol tegemist riigi äriühinguga ning riigi omandisse jäetud maa näol

AS Tartu Agro põllumajandusmaaga MaaRS § 31 lg 1 p 7 tähenduses. MaaRS § 31 lg 1 p 7

alusel maa riigi omandisse jätmiseks piisas asjaolust, et tegemist on riigiasutuse või riigi

äriühingu kasutuses olnud põllumajandusmaaga, ilma et oleks olnud vaja täiendavalt

põhjendada, miks on konkreetne maa sellele riigiasutusele või riigi äriühingule vajalik või miks

ei ole võimalik saavutada sama eesmärki näiteks maa tagastamise korral omandireformi

õigustatud subjektile. MaaRS § 31 lg 1 p-s 7 peetakse silmas põllumajandusreformi raames

loodud riigi põllumajandusettevõtete kasutuses olevat maad, mille riigi omandisse jätmine ei

ole võrreldav sotsiaalmaa riigi omandisse jätmisega.

Kaebajate viidatud asjaolud ja põhjendused käskkirja nr 66 õiguspärasusest olid kohtuliku

kontrolli objektiks juba haldusasjas nr 3-43/99. Kuigi varasem kohtumenetlus puudutas üksnes

Muide maaüksust, olid maa riigi omandisse jätmise asjaolud ja põhjendused Eerike maaüksuse

puhul samasugused.

MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel maa riigi omandisse jätmine ei eelda, et kõnealune maa pidi vastama

selles sättes nimetatud tunnustele ka MaaRS jõustumise ajal. MaaRS § 31 lg 1 p-ga 7 on silmas

peetud eeskätt põllumajandusreformi tulemusena moodustatud riigi põllumajandusettevõtteid,

mis vähemalt üldjuhul moodustati pärast MaaRS jõustumist.

Asjaolu, et taotluse maa riigi omandisse jätmiseks esitas riigiettevõtte juht, kes ei kuulunud maa

riigi omandisse jätmise korras nimetatud maa riigi omandisse jätmise taotlejate hulka, on

käsitatav ebaolulise vormiveana, kuivõrd see ei saanud mõjutada maa riigi omandisse jätmise

seisukohast oluliste asjaolude välja selgitamist. Lõppotsustuse maa riigi omandisse jätmiseks

tegi selleks pädev organ ehk põllumajandusminister olukorras, kus sama maa riigi omandisse

jätmise taotluse esitamise õigus oleks olnud Põllumajandusministeeriumil.

Ülemnõukogu 26.08.1992 otsus "Riigimaa eraldamise kohta põllumajanduslikele õppe-, katse-

ja teadusasutustele" ei piira maa riigi omandisse jätmist MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel. Nimetatud

otsuses määrati kindlaks seal loetletud asutustele ja ettevõtetele eraldatava maa kogusuurus ning

sätestati, et maa eraldatakse eelkõige nendest maadest, mille suhtes ei ole tagastamise taotlusi

esitatud. Maa riigi omandisse jätmise otsustamisel ei saanud uuesti hinnata maa AS Tartu Agro

kasutusse andmise asjaolusid või põhjendatust. Ülemnõukogu otsus ei välistanud

tagastamistaotlusega hõlmatud maa riigiettevõtte kasutusse andmist, vaid see sätestas üksnes,

et riigiettevõtte kasutusse antakse eelkõige maa, mille suhtes ei ole esitatud tagastamistaotlust.

3-14-52418

7(14)

Käskkirja nr 66 õiguspärasust ei mõjuta see, mida arvas põllumajandusminister AS Tartu Agro

riigi äriühinguna jätkamise vajalikkusest 1999. a oktoobris või kuidas kõnealuseid maid

edaspidi kasutati. Vaidlusaluseid maid ei antud käskkirjaga nr 66 AS Tartu Agro omandisse,

vaid need jäeti riigi omandisse. Vaidlusaluse maa riigi omandisse jätmist on põhjendatud

vajadusega säilitada Eesti Põllumajandusülikooli õppebaas. Sellel vajadusel pole seost sellega,

kas AS Tartu Agro aktsiad kuuluvad riigile või mitte. Samuti ei ole selle eesmärgi täitmiseks

iseenesest vajalik, et konkreetsed maatükid oleksid vahetult ülikooli kasutuses. Seetõttu ei saa

mõjutada käskkirja nr 66 õiguspärasust tsiviilasjas nr 2-14-12468 Põllumajandusministeeriumi

ja AS Tartu Agro vahel sõlmitud kompromiss.

3) Põllumajandusministril ei olnud HMS §-s 66 sätestatud piirangutest tulenevalt võimalik

käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistada. Käskkirja nr 66 edasiulatuv kehtetuks tunnistamine HMS

§ 66 lg 2 p 2 alusel ei oleks olnud 2014. a-l võimalik, kuna käskkirjal ei olnud 2014. a-l enam

mistahes edasiulatuvat õigusmõju, kuivõrd see mõju realiseerus lõplikult käskkirjas nimetatud

maatükkide kinnistusraamatusse kandmisega. Samuti ei esinenud ühtegi HMS § 66 lg 2 p-des

1, 3 ja 4 sätestatud juhtumit.

Kuivõrd minister tuvastas käskkirjas nr 127 õigesti, et käskkiri nr 66 oli selle andmise ajal

õiguspärane, ei pidanud ta kontrollima asjaolusid, mis puudutavad vaidlusaluste maade

tegelikku kasutamist 2014. a-l. Seetõttu puudub vajadus hinnata käskkirja nr 127 neid

põhjendusi, mis puudutavad riigi omandisse jäetud maade kasutamist seemnekasvatuseks,

sellesse maasse väidetavalt tehtud investeeringuid või Eesti Maaülikooli perspektiivseid

võimalusi asuda seda maad oma õppebaasina tegelikult kasutama. Põhjendamatud on kaebajate

etteheited ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Käskkirjas väidetavalt üllatuslikult esitatud

väited ei ole käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamise lubatavuse seisukohast asjakohased. Samas

oli kaebajatele ärakuulamisõigus piisavalt tagatud läbi selle, et neil oli võimalik esitada oma

seisukohti.

4) Ka juhul, kui põllumajandusministril oleks olnud võimalik ilma HMS §-s 66 sätestatud

piiranguteta kaaluda käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamist, oleks igal juhul õigustatud omistada

suurem kaal õiguskindlusele ning riigi kui vaidlusaluse maa omaniku huvidele kui kaebajate

huvile õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise vastu. Kaebajatel ei oleks ülekaalukat huvi

käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamisks. Riigi huvi väärtust suurendab nii see, et pikka aega

kehtinud haldusakti kehtetuks tunnistamine läheks vastuollu õiguskindluse põhimõttega, kui ka

see, et käskkiri nr 66 läbis 1999. a-l kohtuliku kontrolli ning jõustunud kohtuotsusega tuvastati,

et käskkiri on õiguspärane. Maa riigi omandisse jätmisega ei kaasnenud riigile kohustust jätkata

edaspidi maa kasutamist otstarbel, milleks see riigi omandisse jäeti. Kaebajate huvi saada

vaidlusalused maad tagasi ei saa olla ilmselgelt suurem avalikust huvist õiguskindluse tagamise

vastu, riigi kui maa omaniku huvist teostada vaidlusaluste maatükkide suhtes vabalt enda

omandiõigust ning AS Tartu Agro huvist nende maade kasutamiseks riigiga sõlmitud

kokkulepete alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

12. HV ja HM paluvad apellatsioonkaebuses (III kd, tl 2-6p) tühistada Tallinna Halduskohtu

04.11.2016 otsus ja rahuldada kaebus.

1) Käskkiri nr 127 on haldusakt. Sisuliselt on tegemist käskkirjas nr 66 tehtud otsustuse

ülevaatamisega. Ilma käskkirja nr 66 õiguspärasuse hindamiseta ei olnud võimalik teha

uuendatud menetluses õiguspärast haldusakti. Kaebajatele tagatud ärakuulamisõigus oli näilik.

Vastustaja on jätnud kaebajate 03.09.2014 esitatud seisukohad ja viidatud tõendid tähelepanuta.

Samuti on haldusaktis esitatud mitmeid uusi, kaebajatele üllatuslikke väiteid ja põhjendusi,

mille osas ei olnud kaebajatel võimalik menetluse kestel oma seisukohti esitada. Samuti on

3-14-52418

8(14)

vastustaja käskkirja nr 127 andmisel rikkunud põhjendamiskohustust ning teostanud ebaõigesti

kaalutlusõigust.

2) Käskkiri nr 66 ei ole õiguspärane haldusakt ning see tuleks tagasiulatuvalt kehtetuks

tunnistada. Vaidlusaluste maade riigi omandisse jätmist ei viidud läbi üldistes huvides ning

ministeerium ei kasutanud võimalusi õigusjärgsetelt omanikelt maade võõrandamise

vältimiseks. Maade riigi omandisse jätmise tegelik eesmärk oli tõsta AS Tartu Agro turuväärtust

selle erastamisel. Tegelikkuses ei eksisteerinud käskkirjas nr 66 märgitud avalikku huvi –

vajadust säilitada Põllumajandusülikooli õppebaas. Ükski vaidlusalustest katastriüksustest ei

ole kunagi teeninud Eesti Põllumajandusülikooli ega praeguse Eesti Maaülikooli vajadusi, sest

need on tänaseni AS Tartu Agro hallata. Tartu Ringkonnakohus ei ole lahendi nr II-3-11/00

tegemisel kaalunud, kas maad oli õppebaasi tarbeks vaja. Samuti ei olnud kohtule varasemas

menetluses teada, et põllumajandusministri hinnangul oli riigil vaja AS Tartu Agro tarbeks

eraldatud maid vaid aktsiate turuväärtuse suurendamise eesmärgil ning Eesti Maaülikool peab

õppebaasi tarbeks sobivaimaks maaüksusi, mis isegi ei piirne vaidlusaluste maaüksustega.

Maatükke ei saa pidada Eesti Põllumajandusülikooli õppebaasiks, kui need on rendile antud

ning rentniku ja ülikooli vahel on koostöökokkulepped. Ülikooli õppe- ja teadustööbaasid on

põllumajandusministri

käskkirjadega

selleks

kinnitatud

eraldi

menetlustes.

Koostöökokkuleppeid on aga ülikoolil paljude üle Eesti asuvate äriühingutega.

3) Käskkirja nr 66 andmisel ei ole kaalutud erinevaid huve. Halduskohtu seisukoht, et

MaaRS § 31 lg 1 p 7 rakendamisel ei olnud ministril kaalutlusõigust, ei ole kooskõlas

Riigikohtu seisukohtadega. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et maa riigi omandisse jätmist

ei tohi jätta põhjendamata ja erinevaid huve kaalumata (nt Riigikohtu 19.06.2008 otsus

nr 3-3-1-25-08, 17.09.2008 otsus nr 3-3-1-39-08). Samuti ei ole Riigikohtu praktikaga

kooskõlas halduskohtu seisukoht, et riigi omandisse jäetav riigi äriühingu maa ei pidanud olema

riigi äriühingu omandis juba MaaRS vastuvõtmise ajal (nt Riigikohtu otsus nr 11.12.2006 otsus

nr 3-3-1-61-06, 05.03.2007 otsus nr 3-3-1-102-06). Tartu Riigimajand moodustati alles

29.09.1992 ehk pärast MaaRS jõustumist ning riigi äriühingu maa ei erine riigikaitsemaast,

riikliku kaitse all olevast maast või sotsiaalmaast, mille riigi omandisse jätmist tuleb Riigikohtu

hinnangul kaaluda ja põhjendada.

4) Käskkirja nr 66 oleks võimalik kehtetuks tunnistada ka edasiulatuvalt ning see ei sõltu sellest,

kas tegemist on kestva mõjuga või mõju kaotanud haldusaktiga. Haldusakt tuleks tunnistada

kehtetuks vähemalt alates 26.11.1999, mil minister tunnistas Vabariigi Valitsuse arupärimisele

vastates, et riigil pole AS-i Tartu Agro riigi äriühinguna vaja (I kd, tl 120). Sellel hetkel ei olnud

vaidlusaluseid maid veel kinnistusraamatusse kantud ning haldusakti mõju ei saanud olla veel

realiseerunud. Riik ei ole täitnud talle käskkirjast nr 66 tulenevat kohustust ega rajanud selles

nimetatud õppebaasi, mistõttu on võimalik käskkiri kehtetuks tunnistada ka HMS § 66 lg 2 p 3

alusel. Sarnaselt erastamise protsessile tekib ka maa tagastamata jätmisel riigil kohustus talle

üleliigseks osutunud vara tagastada. Nii Rahandusministeerium kui Maa-amet on pidanud

käskkirja nr 66 tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist võimalikuks.

5) Kaebajad ei ole saanud esitada oma vastuväiteid käskkirjas nr 127 esitatud väidetele AS Tartu

Agro seemnekasvatusest, ettevõtte tehtud investeeringutest ega Eesti Maaülikooli võimalusest

asuda seda maad kasutama tulevikus. Samas on kohatu põhjendada maa riigi omandisse jätmist

AS-st Tartu Agro OECD seemnekeskuse loomisega. AS Tartu Agro ei liitunud

seemneskeemiga ja tal puudusid õigused müüa rahvusvahelisel turul sertifitseeritud seemneid.

AS-l Tartu Agro säiliksid rendilepingust tulenevad õigused ja kohustused ka maade

tagastamisel õigusjärgsetele omanikele.

3-14-52418

9(14)

6) Käskkirjas nr 127 on põhjendamatult loetud AS Tartu Agro ja Eesti Maaülikooli huvid

kaebajate huvidest kaalukamateks. Samuti ei saa riik ise tugineda õiguspärasele ootusele. Selle

põhimõtte eesmärk on kaitsta isikut riigivõimu omavoli eest, mitte aga riiki eraisikute eest. Riigi

selline käitumine on vastuolus hea halduse tavaga. AS Tartu Agro ei ole kunagi olnud

käskkirjaga nr 66 soodustatud isikuks. On arusaamatu, mis põhjusel peaks eelistama AS Tartu

Agro ärihuve õigustatud subjektide huvidele. Kaebajate õiguspärane ootus, et neile hüvitatakse

vara õigusvastase võõrandamisega tekitatud ebaõiglus ning nende omandiõigus taastatakse, on

ilmselgelt kaalukam kui AS Tartu Agro ja Eesti Maaülikooli näilik huvi käskkirja nr 66 kehtima

jäämise osas. Riik jättis enda omandisse ja AS Tartu Agro hallata 3089,17 ha maad, kaebajad

taotlevad sellest aga üksnes 27,27 ha-d. Seega hõlmavad vaidlusalused maad niivõrd väikest

osa riigi ja ettevõtte vahelisest kokkuleppest, et AS Tartu Agro ega riik ei kanna ülemäära suurt

kahju, kui vaidlusalused maad otsustataks kaebajatele tagastada.

7) Ministeerium on käitunud vastuoluliselt, kui moodustas haldusmenetluse uuendamise

vajaduse välja selgitamiseks töörühma, uuendas haldusmenetluse ning ministri vahetumisel

taandus varasematest seisukohtadest.

8) Juba Tartu Riigimajandi rajamisega loodi eeldused, et jätta Tähtvere vallas asuvate

õigusvastaselt võõrandatud maade õigusjärgsed omanikud maadest ilma. Tartu Riigimajandi

hallata olnud maade rendikonkurss viidi läbi AS-i Tartu Agro soodustavalt ning AS Tartu Agro

erastamiskonkurss oli suunatud ettevõtte endiste tegevjuhtide huvidega arvestamisele. Eeltoodu

nähtub apellatsioonkaebuse täiendusele lisatud tõenditest.

9) HM esitas 15.05.2017 täiendavas seisukohas taotlused käskkirja nr 66 õigusvastasuse

tuvastamiseks ning Maaeluministeeriumi kohustamiseks käskkirja nr 66 tühistamiseks.

13. Maaeluministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Käskkiri nr 127 ei ole haldusakt. HMS § 64 lg 2 alusel haldusorgani omal initsiatiivil

algatatud haldusmenetlus on halduse sisemine protsess, mille tulemus võib, kuid ei pea olema

regulatiivne. Antud juhul lõpetati käskkirjaga nr 127 uuendatud menetlus, kusjuures

menetlusele eelnenud olukord jäeti muutmata. HMS § 43 lg 2 teine lause lubab sellises

olukorras menetluse lõpetada teatisega, millel puudub regulatiivne mõju. Kuna käskkirja nr 127

näol ei ole tegemist haldusaktiga, puudub kaebajatel õigus nõuda HKMS § 37 lg 2 p 1 alusel

selle p-de 3.3 ja 3.5 tühistamist. Kaebajad kaasati uuendatud menetlusse kui asjaga puutumust

omavad isikud selleks, et koguda neilt teavet. Kaebajatele tagati võimalus olla ära kuulatud ning

nende seisukohti võeti reaalselt arvesse.

2) Käskkiri nr 66 on õiguspärane ega kuulu tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamisele. Käskkiri

nr 66 on kohtuliku kontrolli läbinud ja vastav kohtuotsus, millega tuvastati käskkirja

õiguspärasus, jõustus juba 2000. a-l. Kaebajad pole toonud välja ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust,

miks tuleks kohtu see seisukoht ümber vaadata. Selgunud ei ole uusi asjaolusid, mis ei oleks

olnud varasema kohtuliku kontrolli objektiks ning annaksid põhjuse jõustunud kohtulahendist

mööda vaatamiseks. Käskkiri nr 66 ei ole õigusvastane üksnes seetõttu, et selles on riigi

vajadust maa suhtes põhjendatud lühidalt. Maa riigi omandisse jätmise õiguspärasust ja

põhjendatust on varasemas kohtumenetluses juba kontrollitud. Kuivõrd haldusakti

õiguspärasust saab hinnata üksnes selle andmise aja seisuga, ei saa omistada tähtsust sellele,

kuidas kasutati vaidlusaluseid kinnistuid hiljem. See, et Eesti Maaülikool ei kasuta täna

vaidlusaluseid maid, tulenes asjaoludest, mida vastustaja ei saanud ega pidanudki maade riigi

omandisse jätmise ajal ette nägema. MaaRS ega ükski teine õigusakt ei piira riigi omandisse

jäetud maa omandiõigust ega nõua igavesti selle kasutamist ainult ühel otstarbel. Käskkirjast

nr 66 ega muust õigusaktist ei tulenenud riigile kohustust vaidlusalustele maadele õppebaasi

rajamiseks. Tegemist oli üksnes otsusega sellest, et maa jääb riigi omandisse. Riik pidas

3-14-52418

10(14)

vaidlusaluste maade kasutamist õppebaasina võimalikuks. Selle asjaoluga ei ole vastuolus see,

et AS Tartu Agro aktsiate turuväärtust oli vaja suurendada. Need asjaolud koosmõjus ei viita,

et maa riigi omandisse jätmisel ei oleks lähtutud käskkirjas nr 66 märgitud põhjustest.

Ülemnõukogu 26.08.1992 otsuses „Riigimaa eraldamise kohta põllumajanduslikele õppe-,

katse- ja teadusasutustele“ märgitu, et maa tuli eraldada eelkõige nendest maadest, mille osas

ei ole esitatud tagastamise taotlusi, ei ole universaalne ning alati rakendatav juhis. Kui

haldusorgan leidis kaalutlusõigust teostades põhjendatult, et vaidlusalused kinnistud tuli jätta

riigi omandisse, ei piiranud seda Ülemnõukogu 26.08.1992 otsus.

3) Käskkiri nr 66 ei kuulu ka edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamisele. Halduskohus on õigesti

tuginenud HMS §-le 66, mitte HMS §-le 65. Maa riigi omandisse jätmise otsustamisel teostatav

diskretsiooniõigus ning põhjendamiskohustus olenevad olulisel määral maa riigi omandisse

jätmise alusest ning praeguses vaidluses ei ole vajalik lähtuda samadest nõuetest, mis kehtivad

sotsiaalmaa osas. Maa riigi omandisse jätmisest on möödunud üle 17 aasta. Selle ajaga on

tekkinud sellise haldusakti adressaadil ning isikutel, kelle õigusi või huve see puudutab, ootus,

et haldusakt jääbki kehtima. Käskkiri nr 66 ei omanud kaebajate suhtes koormavat mõju – selle

sisu ei olnud üksnes vastavuses nende lootusega vaidlusalused maad enda omandisse saada.

Seepärast ei ole neil õiguspärast ootust, et käskkiri nr 66 tunnistatakse kehtetuks ning suurema

kaalu pidigi omistama vastustaja ja tema lepingupartnerite ootusele käskkirja nr 66 kehtima

jäämise osas. Maa riigi omandisse jätmise ja eluruumide erastamise vahel on olulised

erinevused ning seadusandja on tulenevalt õigusest kodu puutumatusele andnud eluruumide

üürnikele keskmisest kõrgema kaitse. Praeguse vaidluse esemeks olevad kinnistud on aga

sobilikud maa harimiseks, mistõttu ei ole sama põhimõte kohaldatav. Kaebajad ei ole olnud

kunagi vaidlusaluste maaüksuste omanikud või valdajad ning asjakohatud on nende viited

omandipõhiõigusele ja kodu puutumatusele. Riigil puudub maareformi tagasi pööramise

kohustus, kui muutub riigi huvi vara valitsemise osas. Maareformi tagasi pööramine tooks

vaieldamatult kaasa põhjendamatult suure riive muude isikute ja avalikele huvidele.

4) HM poolt 15.05.2017 ringkonnakohtule esitatud uued tõendid tuleks jätta kõrvale või

alternatiivselt tähelepanuta. Ka tuvastamis- ja kohustamisnõuete esitamiseks on kaebetähtajad

möödunud ning vaidluse esemeks on üksnes käskkirja nr 127 p-de 3.3 ja 3.5 tühistamise nõue.

HM on 15.05.2017 täiendavates seisukohtade väljunud vaidluse raamidest ning sellist

pahatahtlikku menetlusõiguste kasutamist tuleb arvestada menetluskulude jaotamisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust selle rahuldamiseks ja Tallinna

Halduskohtu 04.11.2016 otsuse tühistamiseks.

15. Apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata 15.05.2017 menetlusdokumendis esitatud

tuvastamis- ja kohustamisnõude osas, mille osas ei ole halduskohus sisulist otsust teinud

(HKMS § 182 lg 3). Halduskohus on 04.11.2016 otsusega lahendanud üksnes kaebajate nõude

tühistada põllumajandusministri 13.09.2014 käskkirja nr 127 p-d 3.3 ja 3.5. Kaebajad on

esitanud käskkirja nr 66 õigusvastasuse tuvastamise ja käskkirja nr 66 tühistava haldusakti

andmiseks kohustamise nõuded ka oma 25.04.2016 vastuväidetes halduskohtule (II kd, tl 136,

146p). Halduskohus selgitas 04.05.2016 määruses, et kohustamisnõue on hõlmatud käskkirja

nr 127 p 3.5 tühistamise nõudega ning keeldus kaebuse täiendamisest tuvastamisnõudega.

Ringkonnakohus jättis 22.08.2016 määrusega halduskohtu 04.05.2016 määruse peale esitatud

määruskaebuse rahuldamata, halduskohtu 04.05.2016 määrus jõustus ning halduskohtu

menetlusse jäi nõue käskkirja nr 127 p-de 3.3 ja 3.5 tühistamiseks. Ringkonnakohus on jätkuvalt

seisukohal, et kaebuse täiendamine käskkirja nr 66 õigusvastasuse tuvastamise nõudega ei ole

lubatav ning kaebaja õiguste kaitseks on asjakohane ja piisav käskkirja nr 127 p-de 3.3 ja 3.5

3-14-52418

11(14)

tühistamise nõue. Seetõttu ei lahenda ringkonnakohus praeguses otsuses tuvastamise ja

kohustamise nõudeid.

16. Kohus peab HKMS § 198 lg-st 3 lähtudes võimalikuks võtta asja materjalide juurde HM

15.05.2017

esitatud

täiendavad

tõendid.

Kohus

möönab,

et

HM

tegevus

apellatsioonimenetluses nõnda suures mahus uute tõendite esitamisel ning seda kohtu poolt uute

seisukohtade esitamiseks antud tähtaja viimasel päeval ei pruugi olla kooskõlas

HKMS § 28 lg-s 1 sätestatud menetlusõiguste heauskse kasutamise põhimõttega. Samuti ei ole

HM tõendeid esitades kohtule põhjendanud, miks tal ei olnud võimalik esitada neid kohtule

varem. Siiski ei pea kohus vajalikuks keelduda nende tõendite asja juurde võtmisest, kuivõrd

tõendeid ei saa pidada vaidluse sisu arvestades täiesti asjasse puutumatuteks ning vastustajale

ei saanud olla nende tõendite sisu teadmata.

17. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas põllumajandusminister on

jätnud 22.03.1999 käskkirja nr 66 uuendatud haldusmenetluses õiguspäraselt kehtetuks

tunnistamata. Vastustaja ning ka halduskohus on väljendanud seisukohta, et kaebajal puudub

13.09.2014 käskkirja nr 127 peale kaebuse esitamisel kaebeõigus. Ringkonnakohus sellega ei

nõustu ning on oma vastavat seisukohta põhjendanud praeguses asjas 27.10.2015 tehtud

määruses. Riigikohus ei ole pidanud vajalikuks ringkonnakohtu 27.10.2015 määruse peale

vastustaja poolt esitatud määruskaebust menetleda. Ringkonnakohus on endiselt seisukohal, et

vastustaja on teinud uuendatud haldusmenetluses käskkirja kehtetuks tunnistamise osas sisulise

otsustuse ning kaebajatel on õigus selle otsustuse kohtulikule kontrollile. Sellises olukorras

tuleb kohtul lahendada vaidlus haldusakti kehtetuks tunnistamisest keeldumise üle sisuliselt

(Riigikohtu 11.12.2013 otsus nr 3-3-1-46-13, p 14). Ringkonnakohus jääb oma 27.10.2015

määruses esitatud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid täiendavalt korrata.

18. Vastustaja ei ole rikkunud käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamata jätmisel haldusmenetluse

põhimõtteid ega teostanud õigusvastaselt kaalutlusõigust. Ringkonnakohus järgib selles osas

halduskohtu põhjendusi ega pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid kõiki korrata.

19. Puudub vaidlus, et HM esitas 1999. a-l kohtule kaebuse käskkirja nr 66 seadusevastaseks

tunnistamiseks ning see kaebus jäi pärast kõigi kolme kohtuastme läbimist rahuldamata. Kuigi

HV ei ole käskkirja nr 66 teda puudutavas osas tähtaegselt vaidlustanud, ei nähtu kohtule, et

kaebajatele maade tagastamata jätmise vahel oleks olulisi erinevusi. Mõlemad vaidlusalused

katastriüksused on jäetud riigi omandisse sama käskkirjaga samal õiguslikul alusel.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebajad toonud praeguses vaidluses välja selliseid asjaolusid

või motiive, mida kohus ei ole käskkirja varasema kontrolli raames arvestanud ja mis tooks

kaasa käskkirja õigusvastasuse. Tartu Maakohtu 28.10.1999 otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebusest (I kd, tl 112p) nähtub, et juba selles on viidatud Vabariigi Valitsuse

seisukohale AS Tartu Agro erastamise vajadusest ning sellele, et maa riigi omandisse jätmisel

võis seetõttu puududa avalik huvi. Seega sai ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

läbivaatamisel seda kaebajate argumenti hinnata. Samuti on Tartu Ringkonnakohus hinnanud

selles asjas käskkirja nr 66 andmise põhjendatust ning selgitanud 26.01.2000 otsuses, et maa

riigi omandisse jätmise põhjendused nähtuvad maa riigi omandisse jätmise toimikust. Ka

praeguses asjas kogutud materjalide pinnalt ei ole võimalik järeldada, et vaidlusaluste maade

riigi omandisse jätmise menetluses ei oleks põhjendatud, miks oli maa riigi omandisse jätmine

vältimatult vajalik, vaatamata sellele, et maade osas olid õigustatud subjektid esitanud

tagastamise taotlused ning Ülemnõukogu 26.08.1992 otsusest "Riigimaa eraldamise kohta

põllumajanduslikele õppe-, katse- ja teadusasutustele" tulenevalt tuli maade riigile

põllumajanduslikel kaalutlustel

eraldamisel

eelistada

tagastamisnõuetega hõlmamata

maaüksusi. Käskkirja nr 66 andmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määrusega

nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korra“ p 7 lg 1 kohaselt pidi maa riigi omandisse

3-14-52418

12(14)

jätmise toimikus sisalduma maa riigi omandisse jätmise taotlus, milles pidi olema põhjendatud

maa riigi omandisse jätmise vajadust ning näidatud ära muu hulgas maa riigi omandisse jätmise

alus, taotletav sihtotstarve ja asjaolud, mis võivad olla riigi omandisse jäetava maa

tagastamiseks esitatud taotluste rahuldamata jätmise põhjuseks.

20. Kohus leiab, et 15.05.2017 täiendavate tõenditena kohtule esitatud Tartu Riigimajandi

maade riigi omandisse jätmise toimiku materjalidest (lisad 58 ja 59) ning Tartu Riigimajandi

28.04.1997 taotlusest maade riigi omandisse jätmiseks (I kd, tl 155-156) nähtub piisavalt

põhjuseid, miks on peetud vajalikuks jätta riigi omandisse maad, mille suhtes olid kaebajad

esitanud tagastamise taotlused. Tartu Riigimajandi 28.04.1997 taotluse kohaselt oli Tartu

Riigimajand valitud üheks OECD nõuetele vastavaks seemnekeskuseks ülesandega toota

teravilja eliitseemet ja sertifitseeritud seemet ning paljundada heintaimede eliitseemet ja

korraldada nende müüki. Samuti on taotluses viidatud vajadusele tagada seemnekasvatuse ja

seemnete kvaliteedi nõuete täitmiseks piisav maafondi olemasolu (sh vajadus jätta

kaugusisolatsiooni tagamiseks põldude vahele piisav kaugus). Isegi kui seemnekeskus

kavandatud kujul tegelikkuses ei rakendunud, ei mõjuta see tagantjärele hinnangut käskkirja

nr 66 õiguspärasuse kohta. Arvestades eeltoodut ning seda, et maade riigi omandisse jätmise

otsustamise ajal ei kehtinud täna kehtivat haldusmenetluse seadust ning puudus seadusest

otsesõnu tulenev kohustus esitada haldusakti andmise põhjendused haldusaktis endas, saab

pidada maade riigi omandisse jätmise taotluses põhjenduste esitamist koos teiste

haldusmenetluse toimikusse liidetud asjakohaste dokumentidega piisavaks, et lugeda käskkirja

nr 66 puhul haldusorgani põhjendamiskohustus täidetuks.

21. Käskkirja nr 66 ei saa pidada õigusvastaseks põhjusel, et vaidlusalused maad ei olnud riigi

äriühingu kasutuses MaaRS jõustumise ajal. Halduskohus ja vastustaja on õiguspäraselt asunud

seisukohale, et MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel maa riigi omandisse jätmine ei ole üheselt võrreldav

näiteks MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel sotsiaalmaa või MaaRS § 31 lg 1 p 5 alusel riigikaitsemaa

riigi omandisse jätmisega. Viidatud sätete kohaldamisel võetud Riigikohtu seisukoht, et

tegemist peab olema sotsiaal- või riigikaitsemaaga nii MaaRS vastuvõtmise kui maa riigi

omandisse jätmise ajal, on kantud sellest, et just maa funktsioon peab olema olnud nendel

ajahetkedel sama ning vastama MaaRS § 31 lg-s 1 sätestatud alusele (Riigikohtu 05.03.2007

otsus nr 3-3-1-102-06, p 20; 11.12.2006 otsus nr 3-3-1-61-06, p 21). Praeguses asjas ei vaielda

selle üle, et vaidlusalustel maadel oli MaaRS vastuvõtmise ajal põllumajandusmaa funktsioon.

Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga, et käskkiri nr 66 oli

selle andmise ajal õiguspärane haldusakt.

22. HMS § 64 lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise

kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta

haldusakti kehtetuks tunnistama. Praegusel juhul ei keela seadus käskkirja nr 66 kehtetuks

tunnistada ega kohusta haldusorganit seda tegema. Seega tuli põllumajandusministril otsustada

uuendatud menetluses käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamine kaalutlusõiguse kohaselt.

HMS § 64 lg 3 järgi tuleb haldusorganil kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti

andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse

põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku

osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest

möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Nimetatud säte jätab haldusorganile

haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel ulatusliku kaalutlusruumi ka juhul, kui

haldusakti kehtetuks tunnistamine toimuks isiku kasuks.

23. HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt saab kohus kaalutlusotsuse õiguspärasuse hindamisel

kontrollida üksnes haldusorgani poolt kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude

kaalutlusreeglite järgimist, mitte teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kohus leiab, et

3-14-52418

13(14)

põllumajandusminister ei ole käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamise otsustamisel teinud

kaalutlusvigu, mis muudaks kaalumise tulemusel tehtud otsuse õigusvastaseks. Käskkirjas

nr 127 on õigesti osutatud, et käskkirja nr 66 kehtima jäämist toetab olulises osas avalik huvi

väga pikka aega väldanud olukorra muutmata jätmiseks. Käskkiri nr 66 oli käskkirja nr 127

tegemise ajaks kehtinud üle 15 aasta, selle alusel olid tehtud kanded kinnistusraamatusse ning

maa osas on sõlmitud mitmeid võla- ja asjaõiguslikke kokkuleppeid. Käskkirja nr 66 andmisel

oli alus maade riigi omandisse jätmiseks olemas (MaaRS § 31 lg 1 p 7) ning käskkiri on läbinud

kohtuliku kontrolli, mille tulemusel leiti, et tegemist on õiguspärase haldusaktiga, mille

tühistamiseks puudub alus. Sellises olukorras peaksid esinema väga kaalukad põhjused, et

haldusorganil tekiks kohustus otsustada sama asja läbivaatamisel teisiti. Praegusel juhul ei

nähtu kaebajate seisukohtadest ega vaidluse asjaoludest, et selliseid põhjuseid esineks.

24. Erandlikeks põhjusteks, mis annaksid aluse käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamiseks, ei saa

pidada asjaolusid, et AS Tartu Agro, kelle kasutuses olid maad nende riigi omandisse jätmise

ajal, on hiljem erastatud ning vaidlusaluseid maid ei kasutata praegu tegelikult Eesti

Maaülikooli huvides. See, et vaidlusaluseid maid kasutab praegu riigi ja AS Tartu Agro vahel

sõlmitud rendilepingu alusel AS Tartu Agro, kes tegutseb Eesti Maaülikooli huvides üksnes

viimasega sõlmitud koostöölepingute alusel, ei välista seda, et tulevikus otsustab riik kasutada

neid maid mõnel teisel viisil, näiteks anda need maad kasutada Eesti Maaülikoolile. Kohus

nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et käskkirjast nr 66 ei tulenenud riigile siduvat kohustust

kasutada riigi omandisse jäetud maid üksnes käskkirjas märgitud otstarbel. Seega ei saa ka

praegusel ajal asuda seisukohale, et kaebajate huvi saada enda omandisse nende sugulastelt

õigusvastaselt võõrandatud maa kaaluks üle avaliku huvi selle vastu, et maad oleksid jätkuvalt

riigi omandis. Kaebajatel on õigus saada neile tagastamata jäänud maade eest kompensatsiooni,

mis on maade tagastamise kõrval üheks vara õigusvastase võõrandamisega tekitatud ebaõigluse

heastamise vahendiks. Asjaolu, et kaebajad ei ole nõustunud kompensatsiooni vastu võtma, ei

muuda otsust õigusvastaseks või ebaproportsionaalseks. Seega leiab kohus kokkuvõtvalt, et

vastustaja on õiguspäraselt asunud seisukohale, et kõiki vaidluse asjaolusid arvestades ei ole

põhjendatud omandireformi käigus tehtud maade staatuse üle otsustamise käskkirja kehtetuks

tunnistamine enam kui 15 aastat pärast maade riigi omandisse jätmise otsustamist.

25. Käskkirja nr 127 p-de 3.3 ja 3.5 õiguspärasuse hindamisel on asjakohatud kaebajate väited

vaidlusaluste maade rendi- ja erastamiskonkursside läbiviibimise seadusvastasusest, mistõttu ei

pea kohus vajalikuks neid väiteid lähemalt käsitleda.

26. Eeltoodud põhjendustel ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 04.11.2016 otsus muutmata.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebajad

tasusid apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 30 eurot, mis jääb HKMS § 108 lg 1 alusel

nende endi kanda. Maaeluministeeriumi 15.05.2017 taotluse kohaselt on vastustaja kandnud

apellatsioonimenetluses esindaja kulusid summas 3496,50 eurot ning palub mõista need välja

kaebajatelt. Vastustaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.

Haldusorgani välise õigusabi kulude väljamõistmine on üldjuhul võimalik ainult siis, kui

kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (vt nt Riigikohtu 03.03.2014 otsus

nr 3-3-1-64-13, p 50). Õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise ning

maa riigi omandisse jätmise küsimused kuuluvad haldusorgani ülesannete hulka ning praegusel

juhul puuduvad erandlikud alused vastustaja makstud esindajatasu väljamõistmiseks

kaebajatelt. Vastustaja taotletud menetluskulud ei hõlma 15.05.2017 menetlusdokumendile

vastamisest tekkinud esindaja kulusid.

3-14-52418

14(14)

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets