3-16-619/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

20. juuni 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-619

Haldusasi

E.M.i, I.S. ja H.L.i kaebus Sotsiaalkindlustusameti

16.03.2016 otsuse nr 6-9/4051 tühistamiseks ja

Sotsiaalkindlustusameti

kohustamiseks

vaadata

kaebuse esitajate 15.02.2016 avaldus uuesti läbi ja

määrata neile ametniku pension vastavalt põhiseaduse

§ 12 lg 1 koostoimes §-de 3 lg 1, 10 ja 11 lg 2 võrsetel

aluselt Riigikontrolli ametnikega

Menetlusosalised

Kaebuse esitajad: E.M., I.S. ja H.L., volitatud

esindaja E.M.

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia

Azojan

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata kaebajate taotlus tunnistada Põhiseaduse §-ga 12 lg 1

koostoimes §-de 3 lg 1 , § 10 ja 11 lg 2 vastuolus olevaks Õiguskantsleri

ametkonna ametnike, kui Riigikontrolliga võrdse põhiseadusliku

riigiasutuse ametnike, ametniku pensionist ilma jätmine ja taotlus

algatada vastav põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus õigustloova akti –

õiguskantsleri seaduses ametnike penisoniõigust sätestava õigusnormi –

andmata jätmise kohta.

3. Jätta poolte menetluskulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20. juulil 2017.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15.02.2016 esitasid E.M., I.S. ja H.L. Sotsiaalkindlustusametile avalduse määrata neile

ametniku pension võrdsetel alustel Riigikontrolli ametnikega.

16.03.2016 otsusega nr 6-9/4051 keeldus Sotsiaalkindlusamet taotluse rahuldamisest.

2. 30.03.2016 saabus Tallinna Halduskohtule E.M.i, I.S. ja H.L.i kaebus tühistada

Sotsiaalkindlustusameti 16.03.2016 otsus nr 6-9/4051 ja kohustada Sotsiaalkindlustusametit

vaadata kaebuse esitajate 15.02.2016 avaldus uuesti läbi ja määrata neile ametniku pension

vastavalt PS § 12 lg 1 koostoimes §-de 3 lg 1, 10 ja 11 lg 2 võrsetel aluselt Riigikontrolli

ametnikega.

3. 11.04.2016 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 2.05.2017 määrusega määras kohus

asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebajad paluvad tühistada Sotsiaalkindlustusameti 16.03.2016 otsus nr 6-9/4051 ja

kohustada Sotsiaalkindlustusametit vaadata kaebuse esitajate 15.02.2016 avaldus uuesti läbi ja

määrata neile ametniku pension vastavalt PS § 12 lg 1 koostoimes §-de 3 lg 1, 10 ja 11 lg 2

võrsetel aluselt Riigikontrolli ametnikega alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebuse esitajad selgitavad, et Riigikogu arutas 25.02.1999 istungil õiguskantsleri seaduse

eelnõu, milles oli ette nähtud ka Õiguskantsleri ametkonna ametnikele ametniku pensioniõiguse

sätestamine. Kahetsusväärselt jäi vastav säte eelnõust välja (Komisjoni 22.02.1999 protokoll

nr 14/256 lk 2). Sealjuures sätte välja jätmisel ei arutatud Riigikontrolli ametnikega võrdse

kohtlemise põhimõtet, kellele oli 10.01.1995 riigikontrolli seaduse § 38 ette nähtud ametnikele

ametniku pensioni maksmine.

29.01.2002 riigikontrolli seaduse (RT I 2002, 21, 117) §-ga 57 tunnistati 10.01.1995

riigikontrolli seadus (RT 11995, 11, 115) kehtetuks.

29.01.2002 riigikontrolli seaduse § 55 lõike 1 kohaselt seaduse jõustumiseni kehtinud

riigikontrolli seaduse alusel Riigikontrolli ametniku penisoni saaval isikul on õigus pensionile

käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud alustel ja suuruses.

Selle paragrahvi lõige 2 sätestas, et õigus Riigikontrolli ametniku pensionile käesoleva seaduse

jõustumiseni kehtinud alustel ja suuruses on ka Riigikontrolli ametnikul, kellel on käesoleva

seaduse jõustumise hetkeks Riigikontrolli ametniku pensioni saamiseks nõutavast tööstaažist

täis vähemalt 70%, tingimusel, et sellel isikul täitub enne pensionile jäämist Riigikontrolli

ametniku pensioni saamiseks nõutav tööstaaž. Seega võivad Riigikontrolli ametnikud eelnevalt

mainitud seaduses sätestatud tingimustel pensionile minna ka peale seaduse jõustumist

01.06.2002. Kõigile Riigikontrolli ametnikele, kellele määrati ametniku pension, makstakse

seda käesoleva ajani. Sotsiaalkindlustusorganite andmetel saab käesoleval ajal ametniku

pensioni 37 Riigikontrolli ametnikku.

Õiguskantsleri ametkonna ametnikel ei ole riikliku pensionikindlustuse seaduse (RT I 1998,

64-65, 1009) §-is 7 sätestatud vanaduspensioniea saabumisel õigust ametniku pensionile, kuigi

neil on Riigikontrolli ametnikele ametniku pensioni saamise aluseks oleva tööstaažiga

võrdväärne Õiguskantsleri ametkonnas töötamise staaž. Selliseid ebavõrdselt koheldud

ametnikke on ca 8-10.

Jättes 25.02.1999 õiguskantsleri seadusest välja sätte ametnike pensioniõiguse kohta, tekitati

olukord, kus Õiguskantsleri ametkonna ametnikke koheldakse ebavõrdselt, võrreldes

Riigikontrolli ametnikega. Kaebajad leiavad, et see on vastuolus rahvusvaheliste õigusaktidega

ja Eesti Vabariigi Põhiseadusega.

4.2. Kaebajad leiavad, et käesoleval juhul on asjasse puutuv säte õiguskantsleri seadus osas,

mis jättis seadusest välja ametnike pensioniõigust reguleeriva sätte. Juhul kui kohus tunnistaks

õiguskantsleri seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks ja algatab menetluse seaduse

põhiseadusega kooskõlla viimiseks vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse § 4 lõike 3 ja § 9 lõike 1 alusel, tekiks õiguskantsleri ametnikel õigus ametniku

pensionile.

4.3. Kaebajate arvates on antud juhul on võrreldavateks põhiseaduslikud riigiasutused -

Riigikontroll ja Õiguskantsler. Riigiasutuste võrdsuse või ebavõrdsuse otsustamisel saab

aluseks olla nende tegeliku sisulise pädevuse - õiguste ja kohustuste ning tema rolli (osa) ja

tähtsuse üldises riigiasutuste süsteemis, võrdlemine. Kaebajad leiavad analüüsides õiguslikku

regulatsiooni, et õiguskantsleril on võrreldes riigikontrolöriga suuremad õigused ja laialdasem

pädevus ning olulisem roll riigiasutuste süsteemis. Riigikontrolli ja Õiguskantsleri ametkonna

ametnike pädevus ja õigused on sarnased ja võrreldavad.

4.4. Kaebajad leiavad, et selleks, et kohelda Õiguskantsleri ametkonna ametnikke võrreldes

Riigikontrolli ametnikega ebavõrdselt, siis selleks peab Riigikohtu seisukoha (RKPJKo

21.01.2004, nr 3-4-1-7-03, p 39; 20.03.2006, nr 3-4-1-33-05, p 26) kohaselt olema mõistlik ja

asjakohane põhjus. Kui sellist põhjust ei leita, siis on riive põhiseadusega vastuolus.

Võrdse kohtlemise põhiõiguse riive tuvastamist on selgitanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus.

Võrdse kohtlemise käsitlemise põhimõtteline skeem inimõiguste konventsiooni kontekstis

esitati Belgia keelekaasuses, kus määratleti, et „võrdse kohtlemise printsiip on rikutud juhul,

kui vahetegemisel ei ole objektiivset ja mõistlikku õigustust. Taolist õigustust tuleb hinnata

tema eesmärke ja toimet ning demokraatlikes ühiskondades valitsevaid printsiipe arvestades.

Erinevus kohtlemises ... ei pea üksnes arvestama legitiimset eesmärki, artiklit 14 on samuti

rikutud siis, kui on selgelt tuvastatud mõistliku proportsionaalsussuhte puudumine rakendatud

abinõude ja taotletavate eesmärkide vahel“. (Otsus 23.07.1968. A-6, § 10; viidatud R. Maruste

„Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse.“ Tallinn, 2004, lk 280).

Sellist põhjust ja legitiimset eesmärki ebavõrdseks kohtlemiseks ei ole Riigikogu

Õiguskantsleri ametkonna ametnike pensioniõigusest ilmajätmisel esile toonud. Eelnev

kinnitab, et tegelikkuses ei ole mõistlikke õiguslikke ja põhjendatud argumente, mis oleks

aluseks õiguskantsleri ametnike ebavõrdseks kohtlemiseks, võrreldes riigikontrolli ametnikega.

4.5. Kaebajad toovad välja, et eelmise sajandi 90-ndatel aastatel otsustas Riigikogu kehtestada

ametnike pensionid kohtunikele, prokuröridele ja politseiametnikele.

10.01.1995 vastuvõetud Riigikontrolli seadus ja hilisemad selle seaduse muudatused sätestavad

Riigikontrolli ametnikele ametnike pensionid, mida makstakse käesoleva ajani.

1998 - 1999 aastatel oli Justiitsministeeriumis ettevalmistamisel ja Õiguskantsleriga

kooskõlastatud õiguskantsleri seaduse eelnõu, milles oli ettenähtud ametnike pension (65%

ametipalgast) ka Õiguskantsleri ametkonna ametnikele.

Õiguskantsleri ametkonna ametnikel kui Riigikontrolli ametnikega võrdse põhiseadusliku

riigiasutuse ametnikel oli tekkinud õiguspärane ootus, et riik - Riigikogu kohtleb neid võrdselt.

Kaebajad leiavad, et Riigikogu on Õiguskantsleri ametkonna ametnike pensioniõiguse

seadusest väljajätmisel rikkunud ka põhiseaduse §-st 10 tulenevat õiguspärase ootuse

põhimõtet.

4.6. Kaebajad märgivad, et proportsionaalsuse põhimõte tuleneb PS § 11 lõikest 2, mille

kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega

tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Võrdsusõiguse puhul väljendub PS §

11 sätestatud põhimõte meelevaldse ja ebaproportsionaalse kohtlemise keelus. Vastavalt

Riigikohtu praktikale (RKPJKo 03.04.2002, nr 3-4-1-2-02, p 17) pole mitte igasugune

ebavõrdne kohtlemine võrdsusõiguse rikkumine, keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on

rikutud, kui kahte isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt.

Seega Õiguskantsleri ametkonna ametnike ametniku pensionist ilmajätmine ei ole

proportsionaalne. See ei ole a) sobiv, b) mõõdukas ega ka c) vajalik.

Riigikogu on Õiguskantsleri ametnike pensioni küsimuse otsustamisel neid meelevaldselt

ebavõrdselt kohelnud, võrreldes Riigikontrolli ametnikega.

4.7. Kaebajad toovad välja, et Riigikohus on kohtunike ja politseiametnike ametnike pensionide

vähendamise läbivaatamisel asunud seisukohale, et riigivõim peab jääma nende küsimuste

lahendamisel põhiseadusega seotuks. „Riigikohus on korduvalt selgitanud, et ebavõrdset

kohtlemist ei saa õigustada administratiivsete raskustega. Sellest järeldub, et ka eelarvelised

kaalutlused ei saa õigustada ebavõrdset kohtlemist“. Samuti on Riigikohus märkinud, et

„Seadusandja vabadust poliitikat ja eelarvet kujundada piiravad aga põhiseaduse põhimõtted ja

põhiõigused. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab küll vältima olukorda, kus

eelarvepoliitika läheb suures osas kohtu kätte, kuid see ei tähenda, et kohus ei saaks kontrollida

isikute põhiõiguste tagatust või põhiseaduse põhimõtetest kinnipidamist“. (RKÜKo 26.06.2014

nr 3-4-1-1-14 p 34, 127).

4.8. Kaebajad selgitavad, et seaduse kohaldamise võrdsus tuleneb PS § 3 lõike 1 esimesest

lausest, mille kohaselt saab riigivõimu teostada ainult põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate

seaduste alusel. Kui riigivõimu teostatakse seaduste alusel, siis tuleb neid seadusi kõigi suhtes

ühtviisi kohaldada. Et ka PS § 12 lg 1 teenib kõigi võrdsete vabaduste ideed, peab selle kehtivus

laienema ka seadusandjale.

Põhiseaduse preambuli kolmanda osalause kohaselt on Eesti riik rajatud ennekõike vabadusele.

Vabadust kaitsta ja austada on riigivõimu kohustus. Et ka PS § 12 lg 1 teenib kõigi võrdse

vabaduse ideed, peab selle kehtivus laienema ka seadusandjale (Eesti Vabariigi Põhiseadus.

Kommenteeritud väljaanne, 2012, lk 171-172, p 1.9).

PS § 12 esimese lause sõnastus väljendab eelkõige võrdsust seaduse kohaldamisel ning selle

mõte seisneb nõudes rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi.

(RKPJKo 03.04.2002, nr 3-4-1-2-02, p 16).

Riigikohus on oma otsustes kinnitanud, et „§12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka

õigusloome võrdsuse tähenduses“. (RKÜKo 14.11.2002, nr 3-1-1-77-02, p 22).

4.9. Kaebajad märgivad, et nende suhtes põhiseadusliku võrdsuspõhiõiguse (PS § 12 lg 1)

rikkumisest ja selle vaidlustamise võimalusest said kaebajad teada 2015.aasta lõpus. Siis

õnnestus kaebajatel tutvuda kohtunike ja Riigikontrolli ametnike poolt pensioni küsimuses

võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse põhimõtete rikkumise kohta esitatud dokumentidega

ning ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi vastavate otsustega.

Kaebajad said teada ka, et Riigikontrolli peakontrolöride ja õiguskantsleri asetäitja-nõuniku

ametniku pensioniõigus sätestati lõplikult 14.03.2012 ühises seaduses - Riigikontrolli seaduse

ja õiguskantsleri seaduse muutmise seaduses (RT129.03.2012, 3), mis jõustus 01.01.2013.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses.

Õiguskantsleri seaduse (ÕKS) kohaselt on õigus õiguskantsleri ametipensionile § 431 p-de 1 ja

2 alusel isikul, kes on 2013. aasta 1. jaanuariks töötanud õiguskantslerina vähemalt viis aastat

või on 2013. aasta 1. jaanuaril ametis õiguskantslerina ja kes töötab sellel ametikohal vähemalt

viis aastat ning õiguskantsleri asetäitja-nõuniku pensionile § 433 p-de 1-3 alusel isikul, kes on

2013. aasta 1. jaanuariks töötanud vähemalt 20 aastat õiguskantsleri asetäitjana-nõunikuna,

kohtunikuna, notarina, vandeadvokaadina, kõrgkooli õppejõuna, avalikus teenistuses,

sealhulgas vähemalt viis aastat õiguskantsleri asetäitjana-nõunikuna või on 2013. aasta 1.

jaanuaril ametis õiguskantsleri asetäitjana-nõunikuna ja kellel on selleks ajaks täitunud

vähemalt 50 protsenti mõlemast käesoleva paragrahvi punktis 1 sätestatud ametipensioni

saamiseks vajalikust staažist ning kellel pensionile jäämise ajaks täituvad nimetatud staažid või

on 2013. aasta 1. jaanuaril kohtunik, notar, vandeadvokaat, kõrgkooli õppejõud, avalikus

teenistuses ja kellel on selleks ajaks täitunud vähemalt viieaastane õiguskantsleri asetäitja-

nõuniku staaž ja vähemalt 50 protsenti 20-aastasest staažist õiguskantsleri asetäitjana-

nõunikuna, kohtunikuna, notarina, vandeadvokaadina, kõrgkooli õppejõuna või avalikus

teenistuses ning kellel pensionile jäämise ajaks täitub nimetatud staaž.

Vastustaja toob välja, et kaebajad on töötanud õiguskantsleri nõunikuna ja vanemnõunikuna.

Õiguskantsleri nõuniku ja vanemnõuniku ametikohal töötanud isikutele ametipensioni

määramist ÕKS ega Riigikontrolli seadus ette ei näe. Seega puudub seaduslik alus kaebajatele

Riigikontrolli ametnikega võrdsetel alustel ametipensioni määramiseks.

Sotsiaalkindlustusamet lähtub pensionide määramisel kehtivatest õigusaktidest ja on

kohustatud täitevasutusena rakendama kehtivaid õigusakte olenemata ka nende võimalikust

vastuolust põhiseadusega.

Vastustaja möönab, et Sotsiaalkindlustusamet on ekslikult käsitlenud kaebajate ühist avaldust

ametniku pensionimääramiseks selgitustaotlusena, mitte pensioni määramise/ümberarvutamise

avaldusena ja sellest tulenevalt vastanud kaebajatele selgitava kirjaga nr 6-9/4051. Samas

nimetatud kirjas on pensioni määramisest/ümberarvutamisest keeldumine kirjalikult

põhjendatud, on märgitud nii faktilised kui ka õiguslikud alused. Samuti sisalduvad kirjas

andmed, mis peavad sisalduma kirjalikus haldusaktis: haldusorgani nimetus, haldusorgani juhi

või tema volitatud isiku nimi ja allkiri, haldusakti väljaandmise aeg. Vaidlustatud kirjas on

jäänud märkimata vaidlustamiseks ettenähtud kord ja vastavad selgitused, kuid nimetatud

asjaolu ei ole takistanud kaebajatel pöörduda õigeaegselt kaebusega halduskohtusse.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas vastustaja on õiguspäraselt keeldunud oma

16.03.2016 otsusega nr 6-9/4051 kaebuse esitajatele Õiguskantsleri kantselei ametniku pensioni

määramisest võrdsetel alustel Riigikontrolli ametnikega. Vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt

võtta seisukoht kaebajate väite osas, et Õiguskantsleri ametkonna ametnike, kui

Riigikontrolliga võrdse põhiseadusliku riigiasutuse ametnike, ametniku pensionist ilma jätmine

on vastuolus põhiseaduse (PS) § 12 lg 1 koostoimes PS § 3 lg 1, § 10 ja § 11 lg 2.

7. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud:

7.1. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebajad on töötanud õiguskantsleri nõunikuna ja

vanemnõunikuna. Kaebajad E.M. ja H.L. saavad vanaduspensioni ja I.S.l oli kaebuse esitamise

ajaks (vanadus)pension määramata (tl 42). Tulenevalt asjaolust, et kaebajate poolt

Sotsiaalkindlustuse ametile 15.02.2016 esitatud avaldust saab tõlgendada ka temale pensioni

määramise avaldusena (seadus ei sätesta selle taotluse esitamise tähtaega) ja seda alates

pensioniea saabumisest, loeb kohus ka tema osas kaebeõiguse tuvastatuks.

7.2. Vaidlust ei ole, et Õiguskantsleri nõuniku ja vanemnõuniku ametikohal töötanud isikutele

ametipensioni määramist Õiguskantsleri seadus (ÕKS) ega ükski muu seadus ette ei näe ega

ole näinud.

7.3. Käesolevas asjas on tõendatud, et Riigikogu arutas 25.02.1999 istungil õiguskantsleri

seaduse eelnõu, milles selle esitamise ajal oli ette nähtud Õiguskantsleri ametkonna ametnikele

ametniku pensioniõiguse sätestamine. Kehtestatud seaduse tekstist jäi eripensionite määramise

säte välja (vt www.riigiteataja.ee ).

8. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas asjaolu, et seadus Õiguskantsleri kantselei ametnikele

ametipensioni ette ei näe, on põhiseaduspärane. Kaebajad leiavad, et Õiguskantsleri kui

põhiseadusliku institutsiooni sisuline pädevus – õiguste ja kohustuste ning tema roll ja tähtsus

üldises riigiasutuste süsteemis on võrdne (või isegi laiem) võrreldes Riigikontrolliga, kelle

ametnikele on aga vastav ametipension ette nähtud. Kaebajad leiavad, et tegemist on võrdse

kohtlemise põhimõtte põhjendamatu riivega. Kaebajad väidavad, et nad kaitsevad kaebusega

ka oma omandiõigust.

9. Kohus märgib kaebuse põhiargumentatsiooni käsitlema asudes kõigepealt, et Põhiseaduse §

12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Võrdsuspõhiõigust on rikutud, kui ebavõrdne

kohtlemine on meelevaldne ehk selleks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus.

Riigikohus on sedastanud, et omandiõigus peab üldjuhul olema võrdselt kaitstud (Riigikohtu

üldkogu 06.01.2015 otsus asjas nr 3-4-1-18-14, punkt 57). Võrdsuspõhiõigust on riivatud, kui

võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 27.12.2011 otsus asjas nr 3-4-1-23-11, punkt 42). Võrdsuspõhiõiguse

riive tuvastamiseks tuleb leida kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega

võrreldes kaebajat koheldakse halvemini (Riigikohtu üldkogu 22.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-

51-13, punkt 69).

9.1. Käesoleval juhul on kaebajad leidnud, et võrreldavaks grupiks on Riigikontrolli ametnikud,

kellele oli 10.01.1995 kehtinud riigikontrolli seaduse (RKS) (RTI 1995, 11, 115) § 38 ette

nähtud ametniku pensioni maksmine. Kohus märgib, et hetkel kehtiv riigikontrolli seadus

vastavat ametniku pensioni ette ei näe, kuid vaidlust ei ole, et isikutele, kes said vastava

pensioni 10.01.1995 aasta riigikontrolli seaduse alusel, jätkatakse vastava pensioni maksmist

arvestades kehtiva regulatsiooni erisusi (vt RKS § 55).

9.2. Kaebajad toovad välja, et Õiguskantsleri ametnike suhtes sooviti kehtestada samasugune

regulatsioon. Nimelt arutas Riigikogu 25.02.1999 aasta istungil õiguskantsleri seaduse eelnõud,

milles oli ette nähtud ka Õiguskantsleri ametkonna ametnikele ametniku pensioniõiguse

sätestamine. Samas võeti vastav säte eelnõust välja (Komisjoni 22.02.1999 protokoll nr 14/256

lk 2 so tl 22-23) ja vastav säte ja eripensioni saamise õigus jäi kehtestamata.

9.3. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist võrreldavate gruppidega vaatamata sellele, et

tegemist on mõlema asutuse puhul põhiseaduslike institutsioonidega ning mõlema riigiasutuse

töötajate töö ja panus riigi toimimisse on märkimisväärsed ja tunnustust väärt. Samas ei saa

väita, et tegemist oleks siiski sisuliselt sama tööd teinud ametnikega. Kohtu arvates ei saa olla

vaidlust, et riigikontrolli ametnike tööl ja õiguskantsleri kantselei ametnike töö on oma

põhiolemuselt erinev – Riigikontroll tegeleb tulenevalt põhiseadusest eelkõige majandus- ja

finantstegevuse kontrolliga ja õiguskantsler eelkõige õigustloovate aktide põhiseadusele ja

seadustele vastavuse kontrolliga. Esimesel juhul on tegemist eelkõige finants- ja

majandusharidust nõudvate spetsisalistide tööga, teisel juhul eelkõige õigusharidust omavate

juristide tööga. Juba see asjaolu näitab, et tegemist ei ole võrdsete ametnike gruppidega. Seda

kinnitab ka üldteada asjaolu, et tööturul ei ole majandus- ja finantsspetsialistid kindlasti ühes

erialagrupis juristidega. Kohus nõustub kaebajaga siinkohal ainult selles, et mõlema

institutsiooni ametnikest töötajad peavad tulenevalt töö iseloomust olema oma ala tipp-

spetsialistid ja sellega, et mõlema organisatsiooni puhul on tegemist põhiseaduses eraldi

märgitud riigiorganitega.

9.4. Vastavalt kehtivale õiguskantsleri seadusele (vt 5 ptk) eristatakse seaduses õiguskantslerit,

tema asetäitja-nõunikku ja nõunikke (sh on ka vanemnõunikud). Pansionikorralduse erisused

on kehtestatud õiguskantslerile ja tema asetäitja-nõunikule. Ülejäänud õiguskantsleri nõunikud

on tavalised riigiteenistujad.

Riigikontrolli seadus eristab samuti riigikontrolöri, riigikontrolli peakontrolöri ning

riigikontrolli ametnikke ja töötajaid. Ka Riigikontrolli ametnikele ei ole käesoleval ajal kehtiva

seaduse alusel ette nähtud ametipensioni.

Kaebajad võrdlevad end ametnike grupiga, kellele oli 10.01.1995 kehtinud riigikontrolli

seaduse (RKS) (RTI 1995, 11, 115) § 38 ette nähtud ametniku pensioni maksmine. Kohus leiab,

et see ei ole antud juhul põhjendatud. Samuti tuleb arvestada sellega, et käesoleval ajal kehtiv

riigikontrolli seadus riigikontrolli ametnikele vastavat eripensioni ette ei näe. Kaebajad on oma

taotluse esitanud 2016 aastal.

9.5. Kohus märgib, et eripensionite kehtestamine mingile ametnikegrupile ei ole ka

diskriminineeriv teise ametnikegrupi suhtes, sest tegu on eelkõige poliitikakujundamise

valdkonda jääva ja eelkõige poliitilise otstarbekuse küsimusega. Tegemist on riigi positiivse

aktsiooniga, mille puhul ei ole võimalik rääkida diskrimineerivast käitumisest. Kohus märgib

siinkohal, et sisuliselt on eripensionite ettenägemise puhul mingis valdkonnas tegu just selle

valdkonna personalipoliitika valikuga, mille põhiliseks põhjuseks on enamasti vajadus luua

võimalus vastavas valdkonnas riigiorganites töötavatele spetsialistidele konkurentsivõimelised

töö(tasustamis)tingimused või hoida juba seal töötavaid spetsialiste konkurentsis erasektoriga.

Seega tehakse vastavad otsused lähtudes mitte riigiorganite mainimisest põhiseaduses, vaid

lähtuvalt riigi materiaalsetest võimalustest ja vajadusest leida või hoida kvalifitseeritud

tööjõudu just vastavasse riigiorganisse. Kohus leiab, et selliste soodustusi sätestavate

positiivsete otsuste tegemine mingi ühe riigiorgani ametnike suhtes ei ole kuidagi käsitletav

diskrimineerimisena teise riigiorgani ametnike suhtes. Diskrimineerimise küsimus võib kohtu

arvates siinkohal tõusetuda ainult juhul, kui ühe riigiorgani sama ametnikegrupi siseselt

lahendatakse pensioniküsimusi ilma selleks väga hästi põhjendatud aluseta erinevalt.

Riigikohus on siinjuures näiteks seoses politseinike pensionitega lisaks pidanud vajalikuks

uurida täpsemalt näiteks erineval ajal töötanud ametnike tööülesannete kokkulangevust või

lahknemist, et kaaluda erisuste sätestamise põhiseaduspärasust.

9.6. Majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub seadusandja pädevusse

(Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 otsuse asjas nr 3-4-1-1-14, p 127). Kolleegiumi hinnangul on

seadusandjal

nii

avaliku

teenistuse

palgakorralduse

reformi

teostamisel

kui

ka

ametipensionisüsteemi kujundamisel avar otsustusruum (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 29.05.2015 kohtuotsus nr 3-4-1-1-15). Seega on tegemist seadusandja

otsusega. Kaebajad leiavad sisuliselt, et seadusandja on õigusloomel rikkunud võrdse

kohtlemise põhimõtet, mis on PS § 12 kaitsealas. Kohus nõustub sellega, et seadusandja peab

kohtlema võrdseid võrdselt. Samas ei jaga kohus kaebajate seisukohta selles, et antud juhul

toob õiguskantsleri seaduses eripensioni sätte puudumine kaasa PS § 12 sätestatud ebavõrdse

kohtlemise keelu rikkumise. Esiteks leidis kohus juba eelnevalt, et tegemist ei ole tingimata

võrreldavate gruppidega, kuivõrd töö sisu oli Õiguskantsleri ametnikel ja Riigikontrolli

ametnikel erinev.

Teiseks on kohus seisukohal, et tulenevalt ühele isikute grupile tehtud erandist (antud juhul

soodustusest) ei tulene teistele isikutele õigust nõuda endale samasuguse erandi tegemist (riigi

positiivset kohustust soodustava erandi laiendamiseks) ning et soodustava erandi kehtestamisel

ei rikuta reeglina võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohus peab siinkohal vajalikuks eraldi välja

tuua asjaolu, et kohtu arvates tuleneb nähtuvalt Tiit Käbini ettekandest Õiguskantsleri seaduse

eelnõu teise lugemise jätkamisel 25.02.1999 Riigikohus erinevalt kaebajate väitest, et räägiti

eelkõige õiguskantsleri kantselei ametnikele pensionite sisseviimisest, otse vastupidine. Kohus

saab Tiit Käbini ettekande lõpuosas toodud ametnike pensionitega seotud seisukohavõtust aru

nii, et ettekandja on selgelt silmas pidanud eelkõige teiste eripensione sätestavate seaduste

vastavas osas ülevaatamist ja õiguskantsleri seaduses toodud lahenduse – eripensioni

ettenägemine ainult seadusest tulenevalt institutsiooni nimel lõplikke otsuseid vastu võtvatele

ametiisikutele ja ülejäänud ametnike suhtes tavaliste avalikus teenistuses olevate isikute

pensionirežiimi rakendamine – sätestamist. Tänaseks on Riigikogu just sellele lähenemisele

vastava pensionite õigusliku režiimi ka sätestanud.

9.7. Eelmises neljas punktis toodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajaid tuleb võrrelda pigem

teiste riigiametnikega, kelle suhtes kohaldab samasugune üldine regulatsioon pensionide osas

nagu kaebajatelegi. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajate võrdlemist ühe väikese grupi

ametnikega, kellele oli antud teatud aja perioodi jooksul teatav soodustus eripensioni näol ehk

siis isikutega, kelle suhtes oli tehtud erand, mis käesoleval ajal enam ei kehti (v.a siis isikute

osas, kelle suhtes oli erandit juba rakendatud).

9.8. Kohtu arvates on oluline arvestada ka sellega, et kaebus on esitatud 2016 aastal, mil

õiguslik ruumistik ja olukord on oluliselt muutunud ja seadusandja tahe on eripensione

võimalikult palju vähendada/kaotada, millist suunda on pikemat aega juba ka ellu viidud (vt nt

kohtute seadus, jt). Kohus leiab, et ei ole põhjendatud võrrelda kaebajaid 1995 aastal kehtima

hakanud riigikontrolli seaduse alusel eripensioni saanud isikutega olukorras, kus kehtiv

riigikontrolli seadus sellist võimalust ette ei näe ning seda arvestades sellega, et kaebajaid E.M.

ja H.L. on juba pikemat aega pensionil ning kaebajatele oli vastava regulatsiooni puudumine

eripensionite osas teada juba pensioni määramise ajal. Kaebajate väide, et nad said oma õiguste

rikkumisest teada 2015 aastal, ei ole kohtu arvates ei usutav, asjakohane ega põhjendatud.

Kaebajad pidid oma õiguste rikkumist tajuma hiljemalt pensionile jäämisest.

Kohus peab vajalikuks siinkohal märkida, et ka Õiguskantsler on oma 04.12.2015 vastuses nr

14-5/151429/1505404 kaebajatele selgitanud, et tollase otsuse muutmise nõue 2015 aastal on

perspektiivitu nii põhiseaduslikult kui praktiliselt (vt tl 26). Seega on õiguskantsler möönnud,

et vaatamata teatavale ebaõiglusele ei ole tegemist põhiseaduse vastase olukorraga.

10. Kohus ei nõustu ka kaebajate seisukohaga, et riik on rikkunud õiguspärase ootuse

põhimõtet. Riigikohus rõhutas kohtunike pensioniasjas ja politseinike pensioniasjas, et riigi

sõnamurdmisega on tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest

tulenevalt tal on tulevikus tulenevalt kehtivast õiguslikust regulatsioonist õigus enda suhtes

soodsa regulatsiooni kohaldamisele, kuid riik kehtestab sellest hoolimata uue vähemsoodsa

regulatsiooni. Kohus leiab, et antud juhul ei ole vastavad eeldused täidetud. Nimelt oli

Riigikontrolli ametnikele RKS (vana redaktsioon) § 38 ametniku pension ette nähtud, kuid

kaebajatele ja teistele õiguskantsleri ametkonna ametnikele ei ole seadus sellist eripensioni

kunagi ette näinud. Asjaolu, et vastav õigus oli sätestatud 1999 aastal Riigikogus arutatud

õiguskantsleri seaduse eelnõus, ei saa kuidagi tekitada kaebajale õiguspärast ootust saada

tulevikus vastavat soodustust (eripensioni). Kehtestamata regulatsioonist ei saa tekkida

isikutele õiguspärast ootust. See oleks vastuolus kõige üldisemate õigusriikluse ja õigusaktide

kehtivuse põhimõtetega, mis peaks olema igale kvalifitseeritud juristile teada ja arusaadavad.

Järelikult ei ole antud juhul tegemist PS § 10 rikkumisega.

Kohtule jäävad arusaamatuks ka kaebajate viited PS § 11 rikkumisele, kuivõrd eripensioni

kehtestamise näol ei ole tegemist piiranguga, millisel juhul saaks üldse rääkida PS § 11

kohaldamisest so proportsionaalsuse põhimõtte järgimise kohustusest.

11. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajate nõue tunnistada õiguskantsleri seadus, milles

see ei sätesta Õiguskantsleri ametnikele ametipensioni, PS § 12 vastuolus olevaks ei ole

põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Sellest tulenevalt jääb rahuldamata ka kaebajate

taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks.

12. Kuivõrd kohus jättis kaebajate taotluse õiguskantsleri seaduse põhiseadusega vastuolus

olevaks tunnistamiseks rahuldamata ja kehtiv õigus kaebajatele ametniku pensioni maksmist

ette ei näe, siis ei ole kohtul võimalik rahuldada ka isegi haldusakti vormivigade tuvastamisel

kaebajate tühistamiskaebust Sotsiaalkindlustusameti 16.03.2016 otsusele nr 6-9/4051 ja

kohustamiskaebust

Sotsiaalkindlustusameti

kohustamiseks

vaadata

kaebuse

esitajate

15.02.2016 avaldus uuesti läbi ja määrata neile ametniku pension. Kaebus jääb ka selles osas

rahuldamata.

13. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebajate kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik