3-17-892/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht

19. juuni 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-892 Haldusasi AN kaebus õiguskantsleri tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 17. mai 2017. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus AN määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta AN määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17. mai 2017. a määrus haldusasjas nr 3-17-892 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AN esitas 27.04.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse õiguskantsleri tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Õiguskantsler pöördus 05.10.2016 kirjaga nr 6- 1/161019/1604041 ja 18.10.2016 kirjaga nr 7-4/151309/1604193 Justiitsministeeriumi ja vanglate poole, juhtides tähelepanu, et kartserikaristuste ja nende järjestikuse kohaldamise maksimaalset pikkust puudutavad sätted tuleb viia kooskõlla rahvusvaheliste standarditega, kuid ei ole senini pöördunud Riigikohtu poole kirjades viidatud vangistusseaduse (VangS) sätete põhiseadusevastasuse tuvastamiseks. Õiguskantsler rikub sellega põhiseaduse (PS) §-st

142 ja õiguskantsleri seaduse (ÕKS) § 18 lg-st 1 tulenevat kohustust ning diskrimineerib kinnipeetavaid. Kaebaja soovib tulevikus esitada kahju hüvitamise nõude.

2. Tallinna Halduskohus tagastas 17.05.2017 määrusega AN kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel läbivaatamatult. Õiguskantsler ei ole 05.10.2016 kirjas nr 6- 1/161019/1604041 leidnud, et kartserikaristuse pikkust käsitlevad VangS sätted oleksid PS-ga vastuolus, vaid tegi Justiitsministeeriumile ettepaneku algatada seadusemuudatus kehtivate

3-17-892 2(3) normide kooskõlla viimiseks rahvusvaheliste kinnipidamisstandarditega. Õiguskantsler ei ole ka 18.10.2016 kirjas nr 7-4/151309/1604193 leidnud, et kartserikaristuse kandmise ajaks kinnipeetavatele väljastatav riietus või voodi kasutamise mittevõimaldamine oleksid PS-ga vastuolus, vaid tegi vanglatele ettepaneku võimaldada kinnipeetavatel kartserikaristuse kandmise ajal kasutada vangla tavariietust ning pikema kartserikaristuse kandmise ajal ka voodit ja voodivarustust.

Õiguskantsler ei teinud viidatud kirjadega PS § 142 lg 1 ja ÕKS § 17 alusel ettepanekut õigustloova akti PS-ga kooskõlla viimiseks, mistõttu puudus tal PS § 142 lg 2 ja ÕKS § 18 lg

1 järgi ka kohustus pöörduda Riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada õigustloov akt kehtetuks. Seega on kaebus ilmselgelt perspektiivitu ja tuleb HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada. Kaebus tuleb tagastada ka HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, sest kaebajal puudub õiguskantsleri tegevuse vaidlustamiseks kaebeõigus. Õiguskantsler on oma ametitegevuses sõltumatu ja kohus ei saa sellesse sekkuda ega kohustada teda mingeid toiminguid tegema või otsuseid langetama. Kaebusest ega sellele lisatud kirjadest ei nähtu, et õiguskantsler oleks viidatud menetlused algatanud kaebaja taotluste alusel (ÕKS § 19 lg 1), mistõttu ei puuduta pöördumised konkreetselt kaebaja subjektiivseid õigusi, vaid kinnipeetavaid üldiselt. Kaebaja ei saa pöörduda kaebusega kohtusse avalikes huvides (HKMS § 44 lg 1). Õiguskantsleri 18.10.2016 kirja adressaatideks on lisaks Tartu ja Viru vanglad, kuid kaebaja viibib Tallinna Vanglas. AN saab oma subjektiivsete õiguste kaitseks pöörduda kohtusse VangS-s sätestatud korras, vaidlustades konkreetse vangla tegevust.

3. AN jääb 22.05.2017 määruskaebuses kõigi varasemalt esitatud taotluste juurde ja palub võtta kaebus menetlusse.

4. Õiguskantsler vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. AN-l puudub õiguskantsleri tegevuse vaidlustamiseks kaebeõigus. Õiguskantsleri 05.10.2016 kiri ei sisaldanud ettepanekut ÕKS §

17 tähenduses, vaid selles juhiti Justiitsministeeriumi tähelepanu vajadusele ühtlustada Eesti õigust rahvusvaheliste organite soovitustega, et parandada kinnipeetavate ja vahistatute olukorda. VangS § 63 lg 1 p 4 ja lg 2 ning § 100 lg 1 p 3 ja lg 2 annavad vanglateenistusele kartserikaristuste määramisel ulatusliku kaalutlusruumi ning võimaldavad rakendada kartserikaristusi ka õiguskantsleri 05.10.2016 kirjas osutatud viisil. Kuna kehtivat õigust on võimalik kohaldada põhiseaduspäraselt, siis ei oleks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine õigustatud. Justiitsminister on lisaks informeerinud õiguskantslerit kavast valmistada VangS eelnõu ette 2017. a esimesel poolaastal. Õiguskantsleri 18.10.2016 kiri sisaldas nn ombudsmani funktsiooni täites antud soovitusi, mis ei ole ÕKS § 351 lg 3 kohaselt vaidlustatav. Halduskohtul puudub volitus kohustada õiguskantslerit algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

5. Tallinna Halduskohus ei pidanud 01.06.2017 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. AN määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 17.05.2017 määruse tühistamiseks puudub alus.

7. HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt eeldab kaebeõiguse olemasolu, et kaebaja on pöördunud halduskohtusse oma subjektiivse õiguse kaitseks. Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga,

3-17-892 3(3) kus AN oleks pöördunud õiguskantsleri poole ÕKS § 19 lg-s 1 nimetatud taotlusega ja õiguskantsler oleks jätnud selle tähelepanuta. Ka õiguskantsleri 05.10.2016 ja 18.10.2016 pöördumiste aluseks ei ole olnud AN taotlused. Sellest tulenevalt ei saa kõnealused pöördumised ega nende alusel täiendavate toimingute tegemine või tegemata jätmine puudutada AN subjektiivseid õigusi, olenemata sellest, et kirjades väljapakutud tegevused võiksid iseenesest mõjutada nii tema kui ka teiste kinnipeetavate olukorda. Kaebeõiguse puudumise tõttu on halduskohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel õigesti tagastanud.

8. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et isegi juhul, kui õiguskantsler oleks hinnanud VangS § 63 lg 1 p 4 ja lg 2 ning § 100 lg 1 p 3 ja lg 2 põhiseadusevastasteks ning teinud 05.10.2016 ja 18.10.2016 pöördumistes PS § 142 lg 1 ja ÕKS § 17 tähenduses ettepaneku viia nimetatud sätted PS-ga kooskõlla (ehkki vastav ettepanek pidanuks sellisel juhul olema tehtud akti vastuvõtnud organile ehk Riigikogule), ei tuleneks PS § 142 lg-st 2 ega ÕKS § 18 lg-st 1 kaebajale sellele vaatamata subjektiivset õigust pöörduda õiguskantsleri toimingute vaidlustamiseks halduskohtusse, sest kõnealused sätted ei ole nähtud ette mitte konkreetse isiku subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid need kaitsevad avalikku huvi. Halduskohtul puudub õigus kohustada õiguskantslerit algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. See ei tähenda, et kaebaja õigused jääksid kaitseta, sest AN-l on soovi korral võimalik PS § 15 lg 1 teise lause alusel taotleda VangS § 63 lg 1 p 4 ja lg 2 põhiseaduspärasuse kontrolli läbiviimist kohtult mõne sellise kohtuasja raames, milles ta on vaidlustanud enda kartserisse paigutamist viisil, mis ei ole kooskõlas õiguskantsleri 05.10.2016 ja 18.10.2016 kirjades välja toodud põhimõtetega.

9. Eelneva põhjal jääb AN määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.05.2017 määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Altnurme (allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt)

Virgo Saarmets