3-17-82/35 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. juuni 2017, Tallinn

Haldusasja number 3-17-82

Haldusasi

M.H.i kaebus Vabariigi Valitsuse 01.12.2016

määruse nr 135 „Otepää looduspargi kaitse-eeskiri“

osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – M.H.

Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Keskkonnaministeeriumi

kaudu), volitatud esindajad Maiu Paloots, Taavi Tatter ja

Eleri Laidma

Kolmandad isikud – H.-R. K. ja K. H.

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 15. mai 2017 kell 14.00

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.H.i kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 14.07.2017 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi,

3-17-82

2(13)

tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.H.ile kuulub alates 29.01.2015 kaasomandist 1/3 Valga maakonnas, Otepää vallas,

Kääriku külas asuvast kinnistust (kinnistusraamatu registriosa 194850; edaspidi Jaasi kinnistu).

Jaasi

kinnistu

koosneb

kolmest

maatulundusmaa

sihtotstarbega

katastriüksusest

katastritunnustega 63601:001:0151, pindala 4380 m2; 63601:001:0152, pindalaga 26,34 ha ning

63601:001:0153, pindalaga 3,46 ha. Jaasi kinnistu on moodustatud Jaasi A306 tagastamisele

kuuluvatest maadest.

2. Otepää looduspark moodustati ENSV Ministrite Nõukogu 11.07.1957 määrusega nr 242

„Abinõudest looduskaitse organiseerimiseks Eesti NSV-s“ Pühajärve, Väikese Munamäe ja

Tedremäe maastikuliste keelualadena ning reorganiseeriti Eesti NSV Ministrite Nõukogu

24.09.1979 määrusega nr 497 „Looduskaitsealade edasise väljaarendamise kohta“ Otepää

maastikukaitsealaks.

3. Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja

välispiiri kirjelduse kinnitamine“ kehtestati Otepää looduspargi kaitse-eeskiri (edaspidi 1997

kaitse-eeskiri). 1997 kaitse-eeskirja kohaselt kuulus 30,138 ha suurusest Jaasi kinnistust ca 6,8

ha Otepää looduspargi Pülme sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud osa piiranguvööndisse. 4. Otepää

looduspark esitati 05.08.2004 Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 615 „Euroopa Komisjonile

esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ Natura 2000 alade võrgustikku loodus- ja

linnualana. Nõukogu direktiivist 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku

ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992; edaspidi loodusdirektiiv) ja Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20,

26.01.2010; edaspidi linnudirektiiv) tuleneva rahvusvahelise kohustuse kohaselt tuleb Eestis

kaitsta liike ja elupaigatüüpe ka Euroopa mastaabis.

5. Keskkonnaministri 02.09.2014 käskkirjaga nr 659 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja

ja tsoneeringu muutmise algatamine“ algatati Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu menetlus

Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja tsoneeringu muutmiseks.

6. Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrusega nr 135 „Otepää looduspargi kaitse-

eeskiri“ võeti vastu uus Otepää looduspargi kaitse-eeskiri (edaspidi uus kaitse-eeskiri) ja uue

kaitseeeskirja §-ga 21 tunnistati kehtetuks 1997 kaitse-eeskiri. Uue kaitse-eeskirja kohaselt

kuuluvad Jaasi kinnistu maad kogu ulatuses Vanamõisa-Restu piiranguvööndisse.

7. M.H. esitas 11.01.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 01.12.2016

määruse nr 135 „Otepää looduspargi kaitse-eeskiri“ tühistamise nõudes Otepää vallas Kääriku

külas asuva Jaasi talu (registriosa nr 194850) osas. Tartu Halduskohtu

24.01.2017 määrusega anti kaebus kohtualluvuse järgi menetlemiseks üle Tallinna

Halduskohtule.

3-17-82

3(13)

KAEBUSE NÕUE JA PÕHJENDUSED

8. Kaebaja palub tühistada Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määruse nr 135 „Otepää

looduspargi kaitse-eeskiri“ Otepää vallas Kääriku külas asuva Jaasi talu (registriosa nr 194850)

osas.

9. Uus kaitse-eeskiri piirab ebaproportsionaalselt ja sisuliste põhjendusteta piiranguvööndi

kaitserežiimi tingimustes nii kaebaja kui ka teiste kaitseala maaomanike põhiseaduslikku õigust

oma omandit vabalt kasutada, käsutada ja vallata. Sellise kaitserežiimi järele puudub vajadus.

10. Jaasi talu maade kaitse alla võtmise eeldused ja kaitsekorra jätkamise otstarbekus ning

vajadus puuduvad. Jaasi kinnistust ja seda ümbritsevast lähialast, mis kogumis moodustavad

maastiku, ning selle ajaloolis-kultuurilisest või esteetilisest väärtustest tulenevalt on

põhjendatud maastikukaitseala kaitserežiimi lõpetamine antud alal. Maastik, mida kaitsealaga

soovitakse kaitsta, on ammu hävinud. Jaasi kinnistul ja naabruskonnas puuduvad kaitstavad

liigid ning nende elupaigad. Käesoleval ajal on pärandkultuurmaastik Pülme järve piirkonnas

ja Jaasi kinnistul hävinud ning asendunud uue asustussüsteemiga ja uueilmelise maastikuga.

Alates 18.03.1997 kuni 18.12.2016 kehtinud kaitserežiimi eesmärgiks oli metsade bioloogilise

mitmekesisuse kaitse, kuid uue kaitse-eeskirja seletuskirja kohaselt oli 18.03.1997

sihtkaitsevööndi moodustamine tingitud peamiselt Pülme järve kaitsest (uue kaitse-eeskirja

seletuskiri, lk 24). Seega on alal kehtinud 20 aastat ebavajalik kaitserežiim ning uue

kaitseeeskirjaga on kavas piiranguvööndi vormis seda jätkata.

11. Jaasi talu puhul ei ole tegemist aastasadade jooksul Otepää kõrgustiku liigendatud

reljeefiga

maastikul

looduse

ja

inimtegevuse

koosmõjus

kujunenud

unikaalse

pärandmaastikuga. Tegemist on alles 1935 tekkinud asundustalude kogumiga, millel

traditsioonilisi hoonetekomplekse ei jõutud täielikult välja ehitada enne maa õigusvastaselt

võõrandamist. Jaasi talu on moodustatud koos nelja külgneva taluga Sangaste mõisa maadest

1935. Tollal olemas olnud maastik on tänapäevaks olematuks muutunud. Kuna Pülme

karjamõisa jagamisel jäid selle hooned ja õueala Jaasi A306 naabertalu, A304 maadele, siis

„põline taluõu“, millele hooneid ehitada Jaasi talul puudub. Jaasi A306 maale jäänud rehe

asukohas ei ole võimalik ega mõistlik hooneid ehitada, kuna see asub riigimaantee

sanitaarkaitsevööndis. Alal on uue asustusstruktuuri loonud 1975 paiku omavoliliselt püstitatud

ja alles 1985 legaliseeritud suvilakooperatiiv, mille maakasutust suurendati sihtkaitsevööndi

metsamaa arvelt kaitseala valitseja nõusolekul pärast Pülme sihtkaitsevööndi kaitserežiimi

kehtestamist 1997. Alal puudub nii pärandkultuurmaastik kui ka asustusmuster, mis võimaldaks

või vajaks kaitsmist.

12. Asjakohatu on Nele Nuti töö, kuivõrd see on tehtud kaheksa aastat enne uue kaitse-

eeskirja kehtestamisest. Asjassepuutumatu on vastustaja viide Tartu Ringkonnakohtu

06.02.2015 otsusele nr 3-13-2303.

13. Kaitseala valitseja on maastikuliselt sobivaks tunnistanud Jaasi kinnistu lähiümbrusesse

rajatud väiksepindalalised krundid. Kaebajal on õigustatud ootus, et ka temal lubataks rajada

väiksepindalalisi krunte. Asjakohatu on vastustaja viide Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi

nr 3-3-1-53-04 p-le 13, milles märgitakse, et kuigi haldusorgan võib oma püsiva praktikaga

anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, ei saa usalduse kaitset kohaldada eesmärgil jätkata

ebaõiget halduspraktikat.

14. Otepää looduspargi kaitse-eeskirjaga kehtestatav uuendatud kaitserežiim ei täida oma

eesmärke. Kaebaja esitas 20.02.2003 Keskkonnaametile ettepaneku metsa pahatahtliku

3-17-82

4(13)

majandamisega kaitseala valitseja poolt tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaitseala mõjust metsale

annab ülevaate Aadu Raudla 05.05.2017 arvamus.

15. Uue kaitse-eeskirja eelnõu menetlemisel ei ole maaomanikke ja puudutatud isikuid täies

mahus kaasatud. Kaitseala valitseja ei vasta selgitustaotlustele uue kaitse–eeskirja ja tegeliku

kaitserežiimi toimimise kohta. Uue kaitse-eeskirja seletuskirja tabeli 3 p-s 84 on kaebaja poolt

kokku esitatud 62 ettepanekust käsitletud vaid 28.

16. Kaitseala valitseja keeldub kaitseala kaitserežiimi mõju uurimisest kohaliku omavalitsus

arengule ning keeldub peaaegu 20 aastat kehtinud kaitserežiimi tegelike tulemuste

auditeerimisest. Seoses Jaasi A306 talumaade tagastamisega märgib kaebaja, et kaitseala

valitseja ei ole täitnud kohustust tagada tagastamisele kuuluva õigusvastaselt võõrandatud vara

säilimine tagastataval maal asuva metsa mittemajandamise ning selles suvilaomanike poolt

teostatud raietegevuse vaikival heakskiitmisel. Uus kaitse-eeskiri on vastuolus Otepää valla

üldplaneeringuga. Uus kaitse-eeskiri keelab ehitamise metsamaal. Otepää Vallavolikogu

01.10.2013 määrusega nr 1-6-14 kehtestatud Otepää valla üldplaneeringus (edaspidi Otepää

valla üldplaneering) on lubatud kaebajale kuuluval maal ehitada minimaalselt 1 ha suuruse

krundi korral ka metsamaal. Kaitseala valitseja ei ole selgitanud, kuidas kaitseb loodust ja

maastikke 1 ha elamumaaüksus paremini kui sama summaarse pindalaga 0,2 ha elamumaaüksus

ja 0,8 ha maatulundusmaaüksus.

17. Sarnaselt uuele kaitse-eeskirjale, ei teavitatud ka Otepää looduspargi Vabariigi Valitsuse

18.03.1997 määrusega nr 63 kehtestatud kaitse-eeskirja kehtestamise kavast maa tagastamise

õigustatud subjekte ega antud võimalust asjas arvamuse avaldamiseks. Otepää looduspargi

esitamine 05.08.2004 Eesti Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 615 „Euroopa Komisjonile

esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ Natura 2000 alade võrgustikku loodus– ja

linnualana toimus ilma maaomanikke ning maa tagastamise õigustatud subjekte teavitamata ja

asjas arvamuse esitamiseks võimalust pakkumata.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

18. Vabariigi Valitsus vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

19. Uue kaitse-eeskirja menetluses ei ole rikutud looduskaitseseaduse (LKS) 2. peatükis

sätestatud nõudeid. Uue kaitse-eeskirja menetluse käiku on selgitatud uue kaitse-eeskirja

seletuskirja osas 3 „Menetluse kirjeldus“. 20. Otepää looduspargi 1997 kaitse-eeskiri oli

kinnitatud enne LKS jõustumist (10.05.2004). Otepää looduspark kuulub 2004. aastast

Natura 2000 võrgustikku Otepää loodusala ja Otepää linnualana, mistõttu 2008 alustati

ettevalmistusi uue kaitse-eeskirja koostamiseks. 2011 alguses valmis uue kaitse-eeskirja

esmane eelnõu ja tsoneering. 2011 mais ja juunis toimusid koosolekud nende

maaomanikega, kellele uue kaitse-eeskirja eelnõu kohaselt kavandatav kaitsekord muutuks

rangemaks. Maaomanikke teavitati Keskkonnaministeeriumile esitatud ettepanekust kirja

teel. Koosolekutel räägiti Keskkonnaameti eesmärkidest kaitsekorra rangemaks muutmisel,

tutvustati lähemalt piirangute olemust, alal asuvaid väärtusi ja riigi pakutavaid

kompensatsioone. Maaomanikud said teha ettepanekuid piiride muutmiseks ja vajaduse

korral käidi huvilistega ka looduses kõnealuseid kohti üle vaatamas. Kokku toimus 2011.

aastal 11 koosolekut, millest võttis osa 53 inimest. Lisaks korraldati eraldi arutelusid

Riigimetsa Majandamise Keskuse (edaspidi RMK) ja kohalike omavalitsustega, et

täpsustada alade piiritlemist. Eerik Leibak ja Uudo Timm teostasid 2011 ekspertiisi

„Eksperthinnang

3-17-82

5(13)

Otepää looduspargi kaitse-eeskirja eelnõule ja tsoneeringule” (edaspidi eksperthinnang).

Eksperthinnang võeti vastu detsembris 2011 ning seda tutvustati kohalikele omavalitsustele

veebruaris 2012 ja RMK Valgamaa metskonnale sama aasta märtsis. RMK Põlvamaa

metskonnale saadeti eksperthinnang elektrooniliselt.

21. Uue kaitse-eeskirja eelnõu avalik väljapanek toimus 08.12.2014-15.01.2015

Keskkonnaameti Otepää kontoris ning Puka, Sangaste, Palupera, Valgjärve ja Otepää

Vallavalitsuses. Teade kaitse-eeskirja avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta ilmus

02.12.2014 üleriigilise levikuga ajalehes Eesti Päevaleht, 02.12.2014 kohalikus ajalehes

Valgamaalane ja 04.12.2014 kohalikus ajalehes Põlva Koit. Väljaandes Ametlikud Teadaanded

ilmus uue kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise teade 03.12.2014. LKS §-s 9 sätestatud kaitse

alla võtmise menetluse käigus saadeti teade uue kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise, sh

avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta kaitsealal paikneva 2426 kinnisasja 1691

eraomanikule (2014 novembri seisuga; kaebaja on Jaasi kinnistu omanik alates 29.01.2015)

ning RMK-le, Kaitseministeeriumile, Maanteeametile, Maa-ametile, Valga ja Põlva

maavalitsusele ning Otepää, Puka, Palupera, Sangaste, Valgjärve Vallavalitsusele.

22. Kaebaja on esitanud avalikul väljapanekul olevale uue kaitse-eeskirja eelnõule

ettepanekud ja vastuväited 14.01.2015. Keskkonnaamet vastas kaebaja 14.01.2015 arvamusele

ja ettepanekutele 18.02.2015 ning 02.04.2015 kirjadega. Kaebaja arvamused ja seisukohad ning

Keskkonnaameti vastused kaebaja arvamustele sisalduvad uue kaitse-eeskirja seletuskirja lisaks

olevas tabelis 3 (2011-2015 laekunud maaomanike ettepanekud ja arvamused) p-s 84 (lk

64-70). Kaebaja on saanud vastuse kõigile uut kaitse-eeskirja puudutavatele arvamustele ja

seisukohtadele.

23. Kaebaja 14.01.2015-05.05.2015 esitatud kirjad on osaliselt käsitletavad ettepanekutena

uuele kaitse-eeskirjale, osaliselt märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning

kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) mõistes ja osaliselt ka kaebaja

selgitustena, kuidas tema teatud asjaolusid või teemasid mõistab. Ka märgukirja või

selgitustaotlusena käsitletavad kirjade osad on saanud piisava vastuse. Tartu

Ringkonnakohus on oma 06.02.2015 otsuses nr 3-13-2303 selgitanud, et MSVS eesmärgiks

ei ole sundida riigiorganeid vastama isikute korduvatele samasisulistele märgukirjadele ja

selgitustaotlustele juba varem esitatud ning isikule edastatud põhjendustega; asjaolust, et

kaebaja ei nõustunud Keskkonnaameti varasemates kirjades esitatud seisukohtadega, ei

tekkinud Keskkonnaametile kohustust väidelda kaebajaga kirjade vahetamise teel seni kuni

Keskkonnaamet oma seisukohta muudab. Riigikohtu 20.03.2014 otsuse nr 3-3-1-87-13 p-s

16 on märgitud, et asjaolu, et kaebajat esitatud põhjendused ei veena ja ta üritab neid

kohtumenetluses ümber lükata, ei tähenda, et haldusakti põhjendus ei vastaks vähemalt

seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile.

24. Sama põhimõte rakendub ka LKS § 9 kohases menetluses avaliku väljapaneku kestel

kirjalikult esitatud ettepanekutele ja vastuväidetele vastamisel menetluse läbiviija poolt.

Keskkonnaamet on menetlenud uut kaitse-eeskirja heauskselt ja hea halduse tava kohaselt,

järgides LKS § 8 ja § 9 nõudeid. Kui ka mõnele kaebaja seisukohale on jäänud ekslikult

arvamus esitamata, ei too see kaasa haldusakti kehtetust (haldusmenetluse seadus (HMS) §

58).

25. Kaebuse saab esitada üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks. Kõik, mis puudutab

kolmandaid isikuid või üldisi huve tuleb jätta tähelepanuta.

3-17-82

6(13)

26. Puudub vaidlus, et Jaasi kinnistu maad kuulusid Otepää looduspargi koosseisu ka 1997

kaitse-eeskirja alusel. Uue kaitse-eeskirjaga ei võetud kaitse alla uut ala, vaid kinnitati kaitse

all olevale alale kehtivate õigusaktide kohane kaitsekord. Uue kaitse-eeskirjaga on Jaasi

kinnistul muutunud kaitsekord leebemaks.

27. Uue kaitse-eeskirja seletuskirja p-s 2 on selgitatud Otepää looduspargi olemust ja eeldusi,

miks on põhjendatud Otepää looduspargi kaitse jätkamine. Uue kaitse-eeskirja §-s 1 on

sätestatud kaitseala eesmärk. Kaitstava loodusobjekti tüübiks on valitud jätkuvalt

maastikukaitseala (suuremate inimmõjuliste alade puhul on kasutusel sünonüüm

„looduspark“), kuna see on mõeldud peaasjalikult maastiku kaitseks. Uue kaitse-eeskirja

seletuskirja p-s 2.1 on selgitatud LKS § 7 kohased loodusobjekti kaitse alla võtmise/kaitse

jätkamise eelduseid. Kaitseala valitsejana on Keskkonnaameti ülesanne tagada maastike

tasakaalustatud areng, et inimtegevus ei hakkaks liigselt mõjutama loodust ja vastupidi.

28. Jaasi kinnistu kuulub Vanamõisa-Restu piiranguvööndisse (LKS § 28 lg 3, § 31 lg 1, uue

kaitse-eeskirja seletuskiri, p 2.4.1). Piiranguvööndi kaitse-eesmärk on sätestatud uue

kaitseeeskirja §-s 14. Vanamõisa-Restu piiranguvööndis kaitstakse eelkõige maastikulisi

väärtusi (maastikuilme), milleks on Otepää kõrgustikule iseloomulikud reljeefvormid ja

metsade, vaheldumine niitude ja järvedega, avatud esteetilised vaated ning haguküla tüüpi

asustusstruktuur.

Jaasi

kinnistu

katastriüksused

moodustavad

ümbritsevate

katastriüksustega ühtse maastikulise terviku ja on arvatud Otepää looduspargi koosseisu

eelkõige maastikukaitse eesmärgil. Maastikuilme, avatuse ja vaatelisuse ning algsele

külastruktuurile omase hoonestuse rajamise tagamiseks on vajalik Jaasi kinnistu jätmine

kaitseala koosseisu. Vastasel juhul ei saaks seada nö maastikukaitselisi piiranguid/tingimusi

ehitamise kavandamisel. Maastikukaitse ei seisne konkreetse ajastu või ajahetke seisu

säilitamises või taastamises, vaid inimese põhjustatud maastikumuutuste suunamises

selliselt, et muutuste tekitamisega ei kahjustuks oluliselt või häviks varasemate ajastute

väärtuslikud maastikuelemendid.

29. Omandiõiguse piirangud on õiguspärased ja proportsionaalsed. Jaasi kinnistu hoonestamine

on võimalik, kuid mitte sellise asustusstruktuuri moodustamisega ja asustustihedusega,

nagu soovib kaebaja. Kaebaja on omandanud kinnistu teades, et see paikneb kaitsealal ja

seega peab tegevuste kavandamisel arvestama avalikust (looduskaitselisest) huvist

tulenevate piirangutega. LKS § 31 lg 2 sätestab piiranguvööndi tegevuskeelud. Uue

kaitseeeskirja § 17 lg 2 p 1 kohaselt on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud Vanamõisa-

Restu piiranguvööndis ehitiste püstitamine, kusjuures põlisel metsamaal ja poollooduslikul

kooslusel üksnes algsetel taluõuekohtadel. Väljaspool põlist metsamaad (vt uue kaitse-

eeskirja eelnõu seletuskiri, lk 41 eelviimane lõik) ja poollooduslikke kooslusi on kaitseala

valitseja nõusolekul lubatud ehitamine ka uutel hoonestusaladel.

30. Jaasi kinnistu koosseisu kuuluv katastriüksus (katastritunnusega 63601:001:0152)

ümbritseb ühte iseseisvat hoonestatud kinnistut ja külgneb ühe hoonestatud kinnistuga.

Asjaolu, et nimetatud katastriüksusega ümbritsetud ja külgneval katastriüksusel on rajatud

hooned, ei tähenda, et ka Jaasi kinnistu nimetatud katastriüksusel peab võimaldama sarnase

suurusega kruntide teket kogu katastriüksuse ulatuses. Kaitseala valitseja on pidanud

põhjendatuks vähemalt 1 ha suuruste kruntide moodustamist. See ei tähenda, et

hoonestusala paikneb üle kogu krundi ning lubatud oleks hooned paigutada üle kogu

kinnistu ja kogu kinnistu oleks hooneid hajusalt täis. Otepää looduspargi maastikule on

valdavalt iseloomulik haja-haguküla tüüpi asustusstruktuur (vt Toomas Kalda ja Aivar

Ariku 2006 koostatud töö „Otepää looduspargi maa-asustuse muutused“).

3-17-82

7(13)

31. Uus kaitse-eeskiri ei ole piiranguvööndi ehitustegevust puudutavas osas vastuolus Otepää

valla üldplaneeringuga. LKS-st ja üldplaneeringust tuleneb, et kaitsealal ehitamisel tuleb

lähtuda tegevuse kavandamisel uuest kaitse-eeskirjast. Uue kaitse-eeskirja § 17 lg 2 sätestab

erandid

ehitustegevusele

piiranguvööndis.

Otepää

valla

üldplaneering

ei

tee

juhtumispõhiseid otsuseid, vaid vaatleb suuremat ala kui Jaasi kinnistu. Üldplaneeringu

kehtestamine ei tähenda ka seda, et automaatselt on võimalik igale 1 ha suurusele kinnistule

moodustada hoonestusala. LKS § 14 sätestab kaitseala valitseja nõusoleku nõude

detailplaneeringu kehtestamiseks, projekteerimistingimuste andmiseks kui ka hilisemal

ehitusloa või ehitusteatise andmisel. Nõusolek antakse kaalutlusotsusega.

32. Jaasi kinnistu tagastamisega seonduv ei ole käesoleva vaidluse esemeks, mistõttu tuleb see

jätta tähelepanuta.

33. Seonduvalt kaebaja väitega, et vastustaja on keeldunud läbi viimast sotsiaalmajanduslikku

uuringut uue kaitse-eeskirja mõju kohta Otepää valla arengule, märgib vastustaja järgmist.

Haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja

kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5 lg 2). Mõjusid

Otepää valla arengule tuleb hinnata ja võimaluste piires ka arvesse võtta, kuid selleks ei ole

vajalik eraldi uurimistöö läbiviimine. Otepää looduspark kuulub Natura 2000 võrgustikku

loodus- ja linnualana, kus esmajärjekorras tuleb tagada kaitse-eesmärgiks olevatele liikidele

ja elupaigatüüpidele nende ökoloogilistele nõudlustele kohane kaitsekord. Natura 2000

linnualade valik põhineb kitsalt ornitoloogilistel või ökoloogilistel kriteeriumitel, kus

sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid arvestada ei tohi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

lahend nr 3-3-1-5812, p 25). Otepää vallavalitsus ei ole uue kaitse-eeskirja menetlust

vaidlustanud, mistõttu on pidanud kaitseala valitseja selgitusi piisavaks.

34. Vastustaja möönab, et möödunud kümnendil on Otepää looduspargi kaitseväärtusi

ohustatud ja kahjustatud kohatute arenduste või planeeringutega. Samas asjaolu, et on antud

üksikuid nõusolekuid tegevusteks, mis on kaitse-eesmärke rikkunud, ei tähenda, et Otepää

looduspargi kaitse tuleks lõpetada. Ka ei anna minevikus Jaasi kinnistu lähipiirkonnas

hoonete rajamine väiksepindalalistele kruntidele kaebajale õigustatud ootust, et ka tema

kinnistu saaks jagada väiksepindalalisteks kinnistuteks ja hoonestada (vt Riigikohtu lahend

nr 3-3-1-53-04, p 13).

KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD

35. Kolmandad isikud nõustuvad kaebajaga ja paluvad kaebuse rahuldada.

KOHTU PÕHJENDUSED

36. Kohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus

tuleb jätta rahuldamata.

37. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega kohtusse

pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Käesoleval juhul on kaebaja esitanud kaebuses

väiteid nii oma subjektiivsete õiguste kui ka teiste isikute ja huvide kaitseks. Kaebajal

puudub õigus esitada kaebus teiste isikute huvides, mistõttu jätab kohus tähelepanuta need

kaebaja väited ning lahendab kaebuse üksnes kaebaja subjektiivsete õiguste väidetavat

rikkumist puudutavas osas.

38. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas kaebaja kaasomandisse kuuluv

3-17-82

8(13)

Jaasi kinnistu on põhjendatult arvatud Otepää looduspargi koosseisu. Samuti on vaidlusaluseks

küsimuseks, kas vastustaja on uue kaitse-eeskirja menetlusse kaasanud kaebajat ning vastanud

kõigile kaebaja esitatud ettepanekutele. Alljärgnevalt analüüsib kohus esmalt kaebaja väiteid

seoses uue kaitse-eeskirja menetlusega.

Menetlusse kaasamine ja esitatud ettepanekutele vastamine

39. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on alates 29.01.2015 Jaasi kinnistu kaasomanik. Samuti ei

vaidle menetlusosalised selle üle, et keskkonnaminister algatas 02.09.2014 käskkirjaga nr

659 Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu menetluse Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja

tsoneeringu muutmiseks (I kd, tl 78); uue kaitse-eeskirja eelnõu avalik väljapanek toimus

08.12.2014-15.01.2015; teade kaitse-eeskirja avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu koha ilmus

02.12.2014 üleriigilise levikuga ajalehes Eesti Päevaleht, 02.12.2014 kohalikus ajalehes

Valgamaalane, 04.12.2014 kohalikus ajalehes Põlva Koit ning väljaandes Ametlikud

Teadaanded ilmus uue kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise teade 03.12.2014 (uue

kaitseeeskirja

seletuskiri,

lk

43;

elektrooniliselt

kättesaadav

veebilehel

http://eelnoud.valitsus.ee). Viimaks ei ole vaidlust ka selles, et kaebaja pöördus 08.12.2015

teabenõudega Keskkonnaameti poole saamaks uue kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamisest

teavitamise tähitud kiri ja saatmisdokumendid; teabenõudele vastati 15.12.2015 (tl 23) ning

kaebaja on esitanud avalikul väljapanekul olevale uuele kaitse-eeskirja eelnõule ettepanekud ja

vastuväited 14.01.2015 (I kd, tl-d 7-12).

40. Eelnevast ilmneb, et menetluse algatamisel ei saanud kaitse alla võtmise läbiviija saata

kaebajale LKS § 9 lg-s 5 sätestatud teadet uuest kaitse-eeskirja menetlusest, kuivõrd

kaebaja polnud Jaasi kinnistu omanikuna veel kinnistusraamatusse kantud. Küll aga saadeti

sellekohane teade Otepää vallavalitsusele (uue kaitse-eeskirja seletuskiri, lk 43;

elektrooniliselt kättesaadav veebilehel http://eelnoud.valitsus.ee), kes oli omandireformi

kohustatud subjektiks ning tagastas kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa (Jaasi

kinnistu). Seega võib eeldada, et kaebaja oli kursis uue kaitse-eeskirja eelnõu menetlusega.

Seejuures on kaebaja saanud tutvuda uue kaitse-eeskirja eelnõu ja seletuskirjaga ning

esitada omapoolsed ettepanekud menetluse läbiviijale enne avaliku väljapaneku lõppemist.

41. Kaebaja märgib,

et

sai

juhuslikult

uue

kaitse-eeskirja

vastuvõtmisest

teada

Keskkonnaministeeriumi

kodulehelt.

08.12.2016

pöördus

kaebaja

teabenõudega

Keskkonnaministeeriumi poole, kes vastas teabenõudele 12.12.2016 (I kd, tl 5). Vastuseks

kaebaja 08.12.2016 teabenõudele on selgitatud, et vastavalt LKS § 112 lg-el 1 toimetab kaitse

alla võtmise menetluse läbiviija (Keskkonnaamet) kaitse alla võtmise otsuse ja selle seletuskirja

menetlusosalistele kätte kümne päeva jooksul pärast otsuse avaldamist Riigi Teatajas (ehk

jõustumise hetkel); Otepää looduspargi kaitse-eeskiri jõustub 18.12.2016 (I kd, tl 5). Eeltoodust

tulenevalt ei olnud 08.12.2016 saabunud LKS § 112 lg-s 1 sätestatud tähtaeg kaebaja

teavitamiseks.

42. Kohtu hinnangul on kaebaja olnud menetlusse kaasatud, tal on olnud võimalus tutvuda

haldusakti andmise menetluses dokumentidega (uue kaitse-eeskirja eelnõu ja seletuskiri)

(HMS

§ 37) ning esitada omapoolsed ettepanekud eelnõule (LKS § 9 lg 7). Samuti edastati kaebajale

uus kaitse-eeskiri peale selle avaldamist Riigi Teatajas LKS § 112 lg-s 1 sätestatud tähtaja

jooksul.

3-17-82

9(13)

43. Avaliku väljapaneku kestel kirjalikult esitatud ettepanekutele ja vastuväidetele vastab

menetluse läbiviija 30 päeva jooksul pärast väljapaneku lõppemist, kuid juhul, kui toimub

avalik arutelu, enne avaliku arutelu toimumist (LKS § 9 lg 8).

44. Kaebaja esitas 14.01.2015 Keskkonnaametile ettepanekud ja vastuväited uue kaitseeeskirja

eelnõule ja seletuskirjale (I kd, tl 7-12). Keskkonnaamet vastas kaebaja 14.01.2015

ettepanekutele ja vastuväidetele 18.02.2015 kirjaga nr PVV 15-10/14/25230-135 (I kd, tl

2022). Kohtu hinnangul võib nimetatud kirjast järeldada, et ettepanekutena uue kaitse-

eeskirja eelnõule on käsitletud kaebaja 14.01.2015 kirjas punkte 1-2, 4-5, 7-13, 16, 18-20

(toomata välja nende punktide kordusi teistes punktides). Nimetatud kirja lõpus on

Keskkonnaamet selgitanud, et käesolevas kirjas käsitleti ettepanekuid, mis puudutasid uue

kaitse-eeskirja eelnõud, kirjas ei ole käsitletud märkusi, mis puudutasid uue kaitse-eeskirja

seletuskirja; kui uue kaitse-eeskirja eelnõu on avalikul koosolekul läbi arutatud, viiakse ka

asjakohased muutused seletuskirja sisse.

45. Keskkonnaameti 02.04.2015 kirjas nr PVV 15-10/14/25230-153 on käsitletud kaebaja

ettepanekuid ja vastuväiteid, mis puudutasid uue kaitse-eeskirja seletuskirja (I kd, tl-d 25-

27). Kohtu hinnangul võib nimetatud kirjast järeldada, et ettepanekuna uue kaitse-eeskirja

eelnõule on käsitletud kaebaja 14.01.2015 kirjas ka punkti 17 ning ettepanekutena uue

kaitse-eeskirja seletuskirjale on käsitletud 14.01.2015 kirja lisa punkte 2, 7-11, 13, 15-16,

19-21, 23-24, 2728, 31, 34, 38, 41 (toomata välja nende punktide kordusi teistes punktides).

46. Kohus nõustub vastustajaga, et Keskkonnaamet on vastanud kaebaja esitatud

ettepanekutele ja vastuväidetele seoses uue kaitse-eeskirja eelnõu ja seletuskirjaga. Samuti

on vastustaja õigesti märkinud, et kaebaja 14.01.2015-05.05.2015 edastatud kirjad on

osaliselt käsitletavad ettepanekutena uuele kaitse-eeskirjale ning osaliselt märgukirjade ja

selgitustaotlustena MSVS mõistes. Seejuures on Keskkonnaamet 23.02.2016 kirjas nr

712/16/1176-2 kohaselt selgitanud kaebajale, et ettepanekute tabelisse ei kanta

maaomaniku poolt tehtud korduvasisulisi ettepanekuid, küsimusi ja teabenõudeid; näitena

toob vastustaja välja kaebaja 14.01.2015 kirjas tehtud seletuskirja ettepanekute punktid nr

2 ja 19, mis on sisuliselt samad nagu ka märkused nr 15 ja 32; samuti esineb korduvaid

sarnasesisulisi ettepanekuid lõpetada Otepää looduspargi või Pülme sihtkaitsevööndi

kaitserežiim, märkused maastiku kaitsmise põhjendatuse osas ning ettepanekud

nõukogudeaegse suvilakooperatiivi kaitse-eesmärkidesse lisamiseks; mõnedel juhtudel on

dubleeritud eelnõu ja seletuskirja punktide ettepanekuid, nt eelnõu ettepanek nr 8 ja

seletuskirja ettepanek nr 33 (I kd, tl 30). Seejuures ei ole kaebaja välja toonud, millistele

konkreetselt tema ettepanekutele ja vastuväidetele ei ole vastatud. Kohus selgitab, et LKS

§ 9 lg 8 ei näe ette sisulise põhjendamise kohustust arvestamata jäetud ettepanekute ja

vastuväidete puhul (Riigikohtu üldkogu 31.05.2011 otsus nr 3-3-1-85-10, p 26).

47. Kohus nõustub vastustajaga ka osas, et ka kaebaja märgukirja või selgitustaotlusena

käsitletavad kirjade osad on saanud vastuse. Nimelt nähtub asja materjalist, et kaebaja

22.01.2016 kahele e-kirjale (I kd, tl-d 24 ja 28) on vastustaja vastanud 23.02.2016 kirjaga

nr 712/16/1176-2 (I kd, tl 30); kaebaja 01.03.1016 ja 23.03.2016 e-kirjadele (I kd, tl-d 31

ja 35) on vastustaja vastanud 31.03.2016 kirjaga nr 7-12/16/1176-5 (I kd, tl 33); kaebaja

01.04.2016 ekirjale (I kd, tl 44) on vastustaja vastanud 02.05.2016 kirjaga nr 7-12/16/1176-

7 (I kd, tl 45) ning kaebaja 05.05.2016 e-kirjale (I kd, tl 46) on vastustaja vastanud

02.06.2016 kirjaga nr 712/16/1176-9 (I kd, tl 49).

48. Asjassepuutumatud on kaebaja väited seoses Otepää looduspargi Vabariigi Valitsuse

3-17-82

10(13)

18.03.1997 määruse nr 63 menetlusega ning Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldusega nr

615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ , kuivõrd nimetatud

haldusaktid ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Seetõttu jätab kohus kaebaja sellekohased väited

tähelepanuta.

Jaasi kinnistu kuulumine Vanamõisa-Restu piiranguvööndisse

49. Uus kaitse-eeskiri on üldkorraldus (HMS § 51 lg 2), millele tuleb kohaldada üksikakti

andmise menetluse norme (Riigikohtu üldkogu 31.05.2011 otsus nr 3-3-1-85-10, p-d 20 ja

33).

50. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele (HMS § 54).

51. Vaidlust ei ole selles, et 1997 kaitse-eeskirja kohaselt kuulus Jaasi kinnistust ca 6,8 ha

Otepää looduspargi Pülme sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud osa piiranguvööndisse. Samuti ei

ole vaidlust selles, et Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrusega nr 135 on uuendatud Otepää

looduspargi kaitsekorda, kuivõrd varasem kaitse-eeskiri kehtestati enne LKS jõustumist. Seega

ei võeta vaidlustatava määrusega kaitse alla uut ala, vaid kinnitatakse kaitse all olevale alale

kehtivate õigusaktide kohane kord.

52. Samas on vastustaja õigesti märkinud, et ala kaitse alla võtmisel või LKS § 13 alusel

kaitsekorra uuendamisel lähtutakse LKS §-s 7 sätestatud eeldustest. Loodusobjekti LKS

alusel kaitse alla võtmise eeldus on selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik,

ajalooliskultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus

(LKS § 7 lg 1).

53. Kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult

põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele

kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1). Haldusakti

põhjenduses tuleb märkida selle andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2).

Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida kaalutlused, millest

haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Haldusakti põhjendused

võib esitada eraldiseisvas dokumendis, kuid haldusaktis peavad olema esitatud vähemalt

selle põhimotiivid (Riigikohtu halduskolleegiumi lahend nr 3-3-1-39-07).

54. Käesoleval juhul on uue kaitse-eeskirja §-s 4 sätestatud, et määruse seletuskirjas on esitatud

põhjendused: 1) kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise

eeldustele; 2) loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta; 3) kaitstava

loodusobjekti tüübi valiku kohta; 4) kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiride

kulgemise kohta ning 5) kaitsekorra kohta. Seega on haldusakti põhjendused toodud uue

kaitse-eeskirja seletuskirjas, mida saab käesoleval juhul arvestada (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 15.10.2009 otsus nr 3-3-1-57-09, p 12). Kuigi uues kaitse-eeskirjas on

märgitud Otepää looduspargi kaitse-eesmärk (§ 1), kaitseala asukoht (§ 2), selle valitseja

(§ 3), kaitsekorra üldpõhimõtted (2. peatükk), sihtkaitsevöönd (3. peatükk) ja

piiranguvöönd (4. peatükk), siiski ei ole toodud kaitseala kinnistute lõikes põhjendusi LKS

§ 7 eelduste täitmisest ega viidatud seda kinnitavatele tõenditele. Haldusakti adressaadile

peab haldusaktist nähtuma, miks tema kinnistu on arvatud kaitsealasse. Kuigi vaidlustatud

haldusaktist ei nähtu põhjendused seoses konkreetselt Jaasi kinnistuga, siiski on võimalik

3-17-82

11(13)

tugineda määruse seletuskirjas toodud põhjendustele, mistõttu on võimalik kontrollida

haldusakti sisulist õiguspärasust.

55. Kaitsealal on üksteist piiranguvööndit, millest üks on Vanamõisa-Restu piiranguvöönd

(uus kaitse-eeskiri § 13 lg 2 p 11). Vanamõisa-Restu piiranguvöönd asub Asula, Kääriku,

Mäeküla, Pringi, Märdi, Sihva, Restu ja Risttee külas (uue kaitse-eeskirja seletuskiri, lk

27). Järelikult asub Jaasi kinnistu Vanamõisa-Restu piiranguvööndis.

56. Vanamõisa-Restu piiranguvööndi kaitse-eesmärk on hästi säilinud pärandkultuurmaastiku

elementide – alale iseloomuliku maakasutuse, piirkonnale omase asustusstruktuuri,

arhitektuuripärandi ja maastikuilme – säilitamine, looduse mitmekesisuse, kaitsealuste

liikide ja elupaikade kaitse ning kaitsealuste üksikobjektide kaitse (uus kaitse-eeskiri, § 14

lg 4). Täpsemad selgitused ja põhjendused on toodud uue kaitse-eeskirja seletuskirjas.

57. Tegemist on piiranguvööndiga, kus on väga hästi või suhteliselt hästi säilinud piirkonna

hoonete arhitektuur, külastruktuuriga ja avatud külamaastik, mis on nende piirkondade

maastikuliseks väärtuseks ning mida soovitakse säilitada; selle piiranguvööndite grupi (v.a

Neitsijärve ja Otepää piiranguvöönd) aluseks on 2009 Nele Nuti koostatud töö „Otepää

looduspargi maastikuline tsoneering“ (uue kaitse-eeskirja seletuskiri, lk 24, viimane lõik).

Alade iseloomuliku maakasutuse all peetakse silmas, et Otepää looduspargis säiliks üldine

maa kõlvikuline jaotus (lagealad hoitakse lagedana jne) (uue kaitse-eeskirja seletuskiri, lk

34, viimane lõik). Maastik on tervik, mille looduslikke ja kultuurilisi osi tuleb vaadelda

koos; pärandmaastikuks peetakse mingi piirkonna jaoks iseloomulikku maastikku, mis on

tekkinud inimese ja looduse kaua kestnud ühistegevusel; pärandkultuurmaastik on

keskkond, mille on ühiselt kujundanud elutu ja elusloodus, hõlmates pärandkooslusi,

kultuuripärandit ning pärimuskultuuri (uue kaitse-eeskirja seletuskiri, lk 7, 2. lõik).

Pärandkultuuriobjektid on näiteks taluõuekoht, rehielamu, taluaidad, tuuleveskid, kiviaiad,

kiiged ja kiigemäed, kõrtsid, postijaamad, hauatähised ja muistsed kalmukohad, kirikud,

põlispuud, hiied, metsateed, metsavendade punkrid, vanad savitööstused, linaleoaugud jne

(uue kaitse-eeskirja seletuskiri, lk 7, eelviimane lõik). Eelnevast tulenevalt on vastustaja

hinnanud maastiku kui tervikut (LKS § 28 lg 1), otsustamaks, kas jätkuvalt on säilinud

kaitstav pärandkultuurmaastik.

58. N. Nuti töös on toodud välja maastiku eripära ja väärtused alade kaupa, sh Restu-

MäekülaRisttee ala, mille kõige suurem väärtus on säilinud asustusmuster; alal on viimase

saja aasta jooksul toimunud pidevalt muutused; kõige paremini on säilinud vanad

talukohad, hoonestus on suures osas uuenenud ja vanad teed kinni kasvanud; kõige

harilikum asulavorm on hajaküla ja üksikud väikeõued (lk 28; I kd, tl 22 pöördel). N. Nuti

töös tehakse ettepanek säilitada asustusmuster, talude asukohad ja teede paiknemine;

hoonete juures tuleks väärtustada säilinud ajaloolist substantsi, eelkõige õuede planeeringut

(lk 28; I kd, tl 22 pöördel). E. Leibaku ja U. Timmi koostatud eksperthinnangus märgitakse

Vanamõisa-Restu piiranguvööndi osas, et sellesse vööndisse on ühendatud Nuti eristatud

Märdi, Restu-Mäeküla-Risttee ja Arula sihtkaitsealad, mis kõik üksteisega külgnevad ning

mille väärtused on samad; moodustunud suuremale piirkonnale ühisnime leida pole lihtne,

parema puudumisel on vöönd nimetatud

Vanamõisa-Restu piiranguvööndiks; vöönd on digitud Nuti soovitusi arvestades (lk 37; I kd, tl

117). Seega on enne uue kaitse-eeskirja kehtestamist viidud läbi vastavad eksperthinnangud (vt

LKS § 8 lg 3).

3-17-82

12(13)

59. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus vastustajaga, et ala kaitsekorra uuendamisel on

analüüsitud LKS § 7 lg 1 eeldusi, seejuures tuginetud eksperthinnangutele (Nele Nuti töö

ning

E. Leibaku ja U. Timmi koostatud eksperthinnang). Vastustaja väidet, et maastikuilme, avatuse

ja vaatelisuse ning algsele külastruktuurile omase hoonestuse rajamise tagamiseks on vajalik

Jaasi kinnistu jätmine kaitseala koosseisu, kinnitavad asjas esitatud tõendid ning sellekohased

põhjendused on toodud uues kaitse-eeskirja seletuskirjas. Küsimus kaitseala otstarbekusest ei

kuulu eraldivõetuna hindamisele (HKMS § 158 lg 3 lause 2).

60. Kohtu hinnangul on N. Nuti töö asjakohane tõend, olenemata asjaolust, et uus kaitse-

eeskiri on vastu võetud kaheks aastat hiljem nimetatud töö valmimisest. Asja materjalist

nähtuvalt toimusid enne menetluse algatamist ja uue kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamist mais

ja juunis 2011 koosolekud maaomanikega; maaomanikke teavitati Keskkonnaministeeriumile

esitatud ettepanekutest; 2011 toimus kokku 11 koosolekut (uue kaitse-eeskirja seletuskiri, lk

42, viimane lõik). Seega olid N. Nuti töös esitatud ettepanekud asjakohased juba enne

menetluse algatamist. Ühtlasi ei ole kaebaja välja toonud, et peale N. Nuti töö valmimist, kuid

enne uue kaitse-eeskirja kehtestamist oleksid Jaasi kinnistul või Vanamõisa-Restu

piiranguvööndis, kuhu kaebaja kinnistu kuulub, toimunud olulised muutused, mis välistaksid

N. Nuti töös tehtud ettepanekutega arvestamise. Kaebaja on küll esitanud foto kaardist, kus on

võrreldud 1965 ja käesolevat olukorda Jaasi kinnistul (I kd, tl 140). Kõnesoleva foto kohaselt

puudub Jaasi A306 maal taluõu. Samas on kaebaja märkinud, et Jaasi A306 maale jäi rehe

asukoht (I kd, tl 140), mistõttu ei ole tõendatud, et Jaasi kinnistul puuduks maastik, mille

kaitseks on kaitseala loodud (vt uue kaitse-eeskirja seletuskiri, lk 7).

61. Kohus nõustub vastustajaga, et Vanamõisa-Restu piiranguvöönd ei välista absoluutselt

ehitustegevust. Uue kaitse-eeskirja § 17 lg 2 p 1 kohaselt on kaitseala valitseja nõusolekul

lubatud mh Vanamõisa-Restu piiranguvööndis ehitiste püstitamine, kusjuures põlisel

metsamaal ja poollooduslikul kooslusel üksnes algsetel taluõuekohtadel. Jaasi kinnistu ei

koosne kogu ulatuses metsamaast ja poollooduslikust kooslusest (kohtuistungi helisalvestis

14:22:37). Seega ei ole ehitamine kaebaja kinnistul välistatud. Küll aga tuleb ehitamisel järgida,

et kavandatav hoonestus arvestaks kaitstava maastiku olemust ja eripära ning hoone(d)

paigutataks maastikul sobivaimale kohale. Olukorras, kus eksperdid on märkinud, et ala kõige

harilikum asulavorm on hajaküla (I kd, tl 22 pöördel) ja hajaasustus (I kd, tl 196), siis ei saa

kaebaja eeldada, et tal lubataks luua nn sumbküla põhimõttel hooneid (ala ehitatakse tihedalt

täis). Seejuures nõustub kohus vastustajaga, et uus kaitse-eeskiri ei ole piiranguvööndis

ehitustegevust puudutavas osas vastuolus Otepää valla üldplaneeringuga. Vastustaja on õigesti

märkinud, et LKS-st (vt § 14, § 31 lg 2) ja üldplaneeringust (vt üldplaneeringu seletuskiri, lk

40; kättesaadav elektrooniliselt aadressil: http://www.otepaa.ee/kehtiv-uldplaneering) tuleneb,

et kaitseala ehitamisel tuleb lähtuda tegevuse kavandamisel uuest kaitse-eeskirjast. Uue

kaitseeeskirja § 17 lg 2 kohaselt on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud Vanamõisa-Restu

piiranguvööndis ehitiste püstitamine, kusjuures põlisel metsamaal ja poollooduslikul kooslusel

üksnes algsetel taluõuekohtadel.

62. Ekslik on kaebaja seisukoht, et talle on tekkinud õiguspärane ootus rajada sarnaselt

lähiümbrusega väiksepindalalisi krunte. Vastustaja on möönnud, et möödunud kümnendil on

Otepää looduspargi kaitseväärtusi ohustatud ja kahjustatud kohatute arenduste või

planeeringutega (I kd, tl 69). Samas ei tähenda eelnev, et ebaõige halduspraktika jätkamist saaks

õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes kaebaja vastustajalt nõuda. Vastustaja on kohaselt

viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-53-04.

3-17-82

13(13)

63. Täiendavalt märgib kohus, et eksperthinnangu kohaselt muudeti Pülme sihtkaitsevöönd

piiranguvööndiks põhjusel, et inimmõju on nimetatud piirkonnas suurenenud (rajatud on

suvilaid, tekkinud on uusasum järve idakaldale, asustatud on kõik põlistalud ning järve suundub

ohtralt ujumis- ja/või paadisildu, metsade fragmenteerumine on taasalanud jne) (I kd, tl 110

pöördel ja 111). Ekslik on teha sellest järeldust, et Pülme sihtkaitsevööndis kaitstavad väärtused

puudusid. Nimelt on samas eksperthinnangus sedastatud Pülme sihtkaitsevööndi osas, et

paarikümne aasta tagust potentsiaali loodusmaastikusaarekese tekkeks pole suudetud ära

kasutada (I kd, tl 111).

64. Küsimus kaebajale väidetavalt tekitatud kahjust seoses kaebajale kuuluval metsamaal

sihtkaitsevööndi kehtimisest, ei kuulu lahendamisele käesoleva vaidluse raames. Juhul kui

kaebaja soovib taotleda talle väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist, siis on kohane esitada

hüvitamiskaebus, mida käesoleval juhul tehtud ei ole. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta kaebaja

väited seoses kaitseala kahjulikust mõjust metsale, sh kaebaja esitatud tõendi Aadu Raudla

05.05.2017 arvamus.

65. Kaebaja väited, et kaitseala valitseja keeldub kaitseala kaitserežiimi mõju uurimisest

kohaliku omavalitsuse arengule ning keeldub peaaegu 20 aastat kehtinud kaitserežiimi tegelike

tulemuste auditeerimisest, ei seondu kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega, mistõttu jätab

kohus selle väite tähelepanuta.

66. Kohus nõustub vastustajaga, et käesoleva vaidluse esemeks ei ole õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamise menetlus, mistõttu jätab kohus kaebaja sellekohased väited

tähelepanuta.

67. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrus nr 135 on

õiguspärane ega sea ebaproportsionaalseid piiranguid kaebaja omandiõigusele. Sellest

tulenevalt jääb kaebus rahuldamata.

68. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehakse otsus kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad

kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude

nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda

kanda (HKMS § 109). Kolmandate isikute menetluskulud jäävad nende enda kanda (HKMS §

108 lg 8 ls 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Anu Maria Brenner kohtunik