3-3-1-96-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-96-16

Otsuse kuupäev

7. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Viive Ligi, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Mittetulundusühingu Saarte Koostöökogu kaebus Põllu-

majanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 5. novembri

2014. a otsuse nr 13-6/1562 tühistamiseks ja Põllumajanduse

Registrite ja Informatsiooni Ameti kohustamiseks maksma

määratud toetus välja

Menetlusosalised

Kaebaja mittetulundusühing Saarte Koostöökogu

(registrikood 80236024), esindaja vandeadvokaat Hannes Olli

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet,

esindaja Aiki Schneider

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri 2016. a otsus haldusasjas

nr 3-15-370

Menetluse alus Riigikohtus

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-370 ja

jätta jõusse Tartu Halduskohtu 14. augusti 2014. a otsus samas asjas, täiendades halduskohtu

otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mittetulundusühing Saarte Koostöökogu (edaspidi kaebaja) esitas 9. mail 2012. a-l Põllumajanduse

Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) taotluse brändi "Meretarkus" rakendamise I etapi

tegevuste finantseerimiseks 99 990 euro suuruse toetuse saamiseks. PRIA määras 4. septembri

2012. a otsusega nr 13-6/1886 kaebajale taotletud toetuse.

2. PRIA jättis 5. novembri 2014. a otsusega nr 13-6/1562 kaebajale välja maksmata eelnimetatud

otsusega määratud toetusest 6171 eurot ja 48 senti ning nõudis tagasi välja makstud toetuse 3827

eurot ja 52 senti. Otsuse kohaselt jättis kaebaja tegevuspiirkonna brändi "Meretarkus" rakendamise I

etapi läbiviimiseks korraldamata riigihanke, kuigi on riigihangete seaduse (RHS) kohaselt hankija.

Lisaks on mittetulundusühing, vältimaks kolme pakkumise võtmist, jaganud teenused kunstlikult

projekti eelarves nii, et iga teenuse maksumus jääb alla 5000 euro. Mittetulundusühing on kasutanud

brändi loomisel vaid saare ettevõtteid, kuigi brändi eesmärgiks on selle levitamine üle riigi. Rahalise

korrektsiooni määramine on sobiv abinõu õiguspärase käitumise tagamiseks ning riigihangete

seaduse järgimiseks. Loetletud rikkumiste ulatuse ja raskusega on põhjendatud ja proportsionaalne

jätta MTÜ-le Saarte Koostöökogu välja maksmata 10% määratud toetusest ehk 9999 eurot. Otsuse

tegemisel tugines PRIA Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS)

§ 61 lg-le 1, § 62 lg-le 5 ja § 99 lg-tele 3 ja 4, põllumajandusministri 27. septembri 2010. a määruse

nr 92 "LEADERi kohaliku arengu strateegia ettevalmistamise toetuse saamise nõuded, toetuse

taotlemise ja taotluse menetlemise kord" (Leader määrus) § 26 lg-le 3, § 27 lg-tele 1 ja 6, Euroopa

Komisjoni 27. jaanuari 2011. a määruse nr 65/2011 art 24 lg 2 p-le c, art 26 lg-le 1, art 30 lg 1 p-le

b nende koostoimes. Rahalise korrektsiooni protsendi määramisel tugines PRIA ka Euroopa

Komisjoni 19. detsembri 2013. a otsusega nr C(2013) 9527 heaks kiidetud juhendile "Guidelines for

determing financial corrections to be made to expenditure financed by Union under shared

management, for non-compliance with the rules on public procurement".

Kaebaja esitatud vaide jättis PRIA 12. jaanuaril 2015. a-l rahuldamata.

3. Kaebaja taotles Tartu Halduskohtus PRIA 5. novembri 2014. a otsuse nr 13-6/1562 tühistamist ja

PRIA kohustamist välja maksma taotluse nr 430012745176 alusel määratud toetuse 6171 eurot ja 48

senti. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

ELÜPS § 99 lg 1 kohaselt saab toetuse tagasinõudmise aluseks olla toetuse saaja poolt toetuse alusetu

saamine või mittesihipärane kasutamine. PRIA otsus ei tugine kummalegi alusele. PRIA aktsepteeris

projekti eelarve, mis tähendab, et ükski teenuse või kauba hind ei olnud põhjendamatult kõrge.

Leader määruse § 26 lg 3 ja § 27 lg 6 ei ole asjakohased. Kaebaja ei ole hankija RHS § 10 lg 1 p 5

mõttes, sest on mittetulundusühing, kelle 90 liikmest vaid 15 on avalik-õiguslikud.

Euroopa Komisjoni otsus nr C(2013) 9527 ei ole kohaldatav. Euroopa Komisjoni otsus on juhis

liikmesriigi seadusandjale ning muutub toetuse taotlejatele siduvaks ainult siis, kui normid

riigisisesesse õigusesse üle võetakse. Pealegi pole Euroopa Komisjoni otsus tõlgitud eesti keelde ning

sellele ei saa vaidluses üksikisikuga tugineda.

PRIA on otsuse tegemisel arvesse võtnud seda, et kaebaja vaidleb vastu PRIA antud RHS

tõlgendusele. Seega on otsus olemuselt karistusliku iseloomuga.

4. Tartu Halduskohus jättis 14. augusti 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud tema enda kanda. Põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

PRIA oli ELÜPS § 61 lg 1 alusel pädev otsustama toetuse vähendamise üle, samuti on õigesti

kohaldatud ELÜPS § 99 lg-t 1. Vastustaja ei teinud kaebaja suhtes karistusotsust, vaid arvestas

kaebaja rikkumistest tulenenud finantskorrektsiooni tegemisel järgmisi asjaolusid: 1) kaebaja ei

tunnista end hankijana ja vaidleb sellele jätkuvalt vastu; 2) kaebaja ei ole hanget läbi viinud ning on

oma käitumisega rikkunud riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid; 3) kaebaja on kunstlikult vältinud

kolme hinnapakkumise võtmist, jagades teenused projekti eelarves nii, et iga teenuse maksumus jääb

alla 5000 euro, rikkudes sellega võrdse kohtlemise ja hanke läbipaistvuse põhimõtet. Toetus on seega

saadud alusetult ning seda ei ole alusetu saamise ning riigihangete seaduse järgimata jätmise tõttu ka

sihipäraselt kasutatud.

Kaebaja suhtes kehtis 2012. ja järgnevatel aastatel Euroopa Komisjoni 27. jaanuari 2011. a määrus

(EL) 65/2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 rakendamise üksik-

asjalikud eeskirjad seoses kontrollimenetluse rakendamisega ning nõuetele vastavusega maaelu

arengu toetusmeetmete osas. Nimetatud määruse alusel on õigus pärast maksenõude abikõlblikkuse

kontrolli kehtestada toetusesaajale makstav summa. Seega saab ka riigihanke reeglite rikkumise

korral väljamakstavat toetussummat vähendada. Kaebaja pidi neist sätetest ja toetuse vähendamise

võimalusest teadlik olema.

Euroopa Komisjoni 19. detsembri 2013. a otsus nr C(2013) 9527 on avaldatud ka eesti keeles. Ka

siis, kui tõlget poleks avaldatud, poleks sellele otsusele tuginemine õigusvastane. Tegemist ei olnud

toetuse tagasinõudmise või vähendamise õigusliku alusega ning kaebaja puhul on tegemist juriidilise

isiku, mitte üksikisikuga.

Kaebaja on hankija RHS § 10 mõttes. Kuna teenuste lõplik kogumaksumus oli 111 100 eurot, siis

oleks kaebaja pidanud korraldama riigihanke ning järgima riigihangete seaduses sätestatud

menetlusreegleid.

Sõltumata sellest, kas kaebaja pidi hanke korraldama või mitte, pidi ta võtma teenuste ostmiseks

hinnapakkumisi Leader määruse § 27 lg 1 järgi. Kaebaja esitas PRIA-le projekti eelarve, mille

eelarveread on jagatud nii, et iga rea maksumus jääb alla 5000 euro. Samas on esitatud arvetelt näha,

et kolme pakkuja puhul ületab ostetud teenuste kogusumma 5000 eurot. Kolm võrreldavat pakkumist

on võetud vaid ühe pakkuja tegevuste kohta.

RHS § 24 ei kohusta tellima kõiki kaupasid ja teenuseid ühes hankes, oluline on võtta riigihanke

eeldatava maksumuse määramisel arvesse kõigi osade eeldatav kogumaksumus. Kaebaja soovis

eelistada saare ettevõtteid brändi loomiseks, eirates RHS § 23 lg-t 1.

5. Kaebaja taotles esitatud apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse

rahuldamist. Põhjendused olid lühidalt järgmised.

Halduskohtu otsusest ei selgu, mille põhjal kohus otsustas, et kaebaja pole toetust sihipäraselt

kasutanud. Toetuse mittesihipärase kasutamise tuletavad PRIA ja halduskohus formaalselt ebaõige

hankevormi kasutamisest. RHS sätete rikkumine ei muuda rahakasutust mittesihtotstarbeliseks. Kui

riigihanke korraldamata jätmine ei mõjutanud tööde maksumust võrreldes sellega, mis oleks

kujunenud hankemenetluses, pole proportsionaalne vähendada toetust 10%.

Kaebaja andis toetuse taotlemisel kinnituse hankijaks mitteolemise kohta, tuginedes

Põllumajandusministeeriumi seisukohale, et kohalikud tegevusgrupid ei pea järgima riigihangete

seadust. PRIA otsus on tingitud õiguse tõlgendamise meelevaldsest muutmisest. RHS §-st 10 ei

tulene üheselt mõistetavalt, et kaebaja on riigihankekohustuslane. Isegi kui kaebaja pidanuks RHS

kohaselt riigihanke reegleid järgima, jäi RHS kohaldamata PRIA ja Põllumajandusministeeriumi

eksitava ja meelemuutliku käitumise tõttu.

ELÜPS § 99 lg 1 pole selles asjas kohaldatav. PRIA on õigusvastaselt kohaldanud nõuetekohaselt

avaldamata Euroopa Komisjoni 19. detsembri 2013. a otsust nr C(2013) 9527.

Halduskohtu otsus on vastuoluline, eriliigiliste kaupade ja teenuste hanke kogumaksumusi ei pea

liitma selleks, et jõuda riigihanke piirmäärani. Arvestades Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsust

asjas nr 3-3-1-77-14, ei tohi korrektsioonimäär olla suurem kui 5% ning see tulnuks arvestada mitte

kogu toetussummalt, vaid kaupade ja teenuste summalt, mille puhul leiti olevat rikutud kolme

võrdleva hinnapakkumise küsimise nõuet.

6. PRIA palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud

kaebaja kanda.

Kaebaja on hankija RHS § 10 lg 1 p 6 kohaselt. Kaebaja tegevuse puhul ei saa rääkida hooletusest

riigihangete seaduse järgimata jätmisel. Viidatud Riigikohtu 18. detsembri 2014. a lahend haldusasjas

nr 3-3-1-77-14 ei ole seetõttu asjakohane ja kohaldatav. Kaebaja eiras teadlikult Leader määruse

sätteid, mis kohustavad riigihangete seadust järgima ja 5000 eurot ületava ostu korral kolme

võrreldavat hinnapakkumist võtma.

Tõendamata on asjaolu, et PRIA oleks soovitanud jätta riigihangete seadus järgimata.

Maaeluministeeriumi büroojuhi A. Kimmeli 7. mai 2012. a e-kiri on saadetud vastuseks T. Ivaskile

MTÜ-st Valgamaa Partnerluskogu, kes on edastanud e-kirja 30. aprillil 2014 Eesti Leader Liidule.

Toetuse taotlusel märgitud andmed, sh märge hankekohustuslaseks mitteolemise kohta, ei vabasta

kohustusest järgida riigihangete seadust ja Leader määrust.

PRIA arvestas toetussumma vähendamist kaaludes Euroopa Komisjoni 19. detsembri 2013. a

otsusega nr C(2013) 9527, milles on proportsionaalsuse põhimõtet juba arvestatud. Eeskirjade

formaalse eiramisena ei saa käsitada olukorda, kus kaebaja ei ole järginud riigihangete seadust ja on

rikkunud ka Leader määruse nõudeid. Kaebaja ei ole hankemenetluse korraldamata jätmise tõttu

taganud asjade ja teenuste soetamisel läbipaistvust, võimalike pakkujate võrdset kohtlemist ja nende

omavahelist konkurentsi. Korrektsioonimäärade puhul võetakse arvesse eeskirjade eiramise

raskusastet ning proportsionaalsuse põhimõtet. Nende rikkumiste puhul, mis on näidatud komisjoni

eelnimetatud juhendis, on komisjon eeldanud, et finantsmõju esineb ning igal juhul tuleb kohaldada

finantskorrektsioone.

Kõigil brändi loomise käigus ostetud kaupadel ja teenustel on üks eesmärk: bränd "Meretarkus".

Kuna projekt on üks tervik ja toetus määrati kogu projektile, siis kohaldati ka korrektsiooni kogu

toetusesummale ehk 99 990 eurole.

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 27. septembril 2016 halduskohtu otsuse ja rahuldas kaebuse.

Ringkonnakohus tühistas PRIA 5. novembri 2014. a otsuse ja kohustas PRIA-t kaebaja taotlust

toetuse saamiseks uuesti läbi vaatama. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.

Kuna PRIA aktsepteeris kaebaja taotluses toodud kinnitust, et ta ei ole kohustatud järgima RHS

sätteid, ja kaebaja sai lähtuda Põllumajandusministeeriumi ametniku 7. mai 2012. a samasisulisest

seisukohast, oli kaebajal tekkinud õigustatud ootus, et ta ei ole toetuse kasutamisel kohustatud

järgima RHS sätteid. Seda, et kaebaja suhtes RHS ei kohaldu, kinnitab ka RHS § 10 lg 1 p 5 sõnastus.

Asjaolu, et keegi on seadust hiljem teisiti tõlgendanud, ei anna alust asuda seisukohale, et kaebaja on

teadlikult jätnud RHS sätted kohaldamata, ja talle määratud toetus tagasi nõuda või jätta välja

maksmata. Vastustaja hakkas kaebajale alles pärast kulude kandmist 2014. aastal ette heitma RHS

sätete rikkumist. Seega on alusetu viidata Leader määruse § 27 lg 6 rikkumisele.

Leader määruse § 26 lg 3 rikkumist ette heites ei ole vastustaja esile toonud asjaolusid, mis viitaksid

sellele, et kaebaja abikõlblikud kulud ei oleks põhjendatud, selged, üksikasjalikult kirjeldatud,

majanduslikult otstarbekad ja vajalikud tegevuse eesmärgi saavutamiseks. Tegemist on

põhjendamiskohustuse rikkumisega, mis juba iseenesest tooks kaasa vaidlustatud haldusakti

tühistamise.

Kuna ringkonnakohus saadab asja uueks otsustamiseks vastustajale, siis ei pea ringkonnakohus

vajalikuks võtta seisukohta kaebaja väidete kohta, mis puudutavad proportsionaalsuse rikkumist ja

Euroopa Komisjoni 19. detsembri 2013. a otsusega nr C(2013) 9527 heaks kiidetud juhendi aluseks

võtmist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. PRIA taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata

jätmist järgmistel põhjustel.

Kohus on määranud ebaõigesti kaebuse eseme ja jätnud käsitlemata küsimuse, kas kaebaja on üldse

riigihankekohustuslane RHS tähenduses. Kohus pole andnud hinnangut PRIA viidatud RHS § 10 lg 1

p-le 6 ega sellele, kas kaebaja pidi täitma RHS nõudeid või mitte.

Toetuse taotluse rahuldamine ei tähenda nõustumist sellega, et kaebaja ei ole hankija RHS § 10

mõttes. Taotlus rahuldati tingimusel, et kaebaja täidab kõiki meetme tingimustes ja toetuse saamisel

kehtestatud nõudeid. Leader määruse § 27 lg 6 sätestab, et kui taotleja on hankija, peab ta lisaks

samas paragrahvis sätestatud teistele nõuetele järgima ka RHS nõudeid.

Kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust, et ta ei pea RHS sätteid järgima. Kaebaja esitas toetuse

avalduse p 10.2 kohaselt juba 28. märtsil 2012 toetuse taotluse kohalikule tegevusgrupile.

Ministeeriumi ametniku 7. mai 2012. a e-kiri oli saadetud MTÜ-le Valgamaa Partnerluskogu.

Tõendatud pole asjaolu, kas kaebaja sai e-kirja või teadis üldse selle olemasolust enne taotluse

esitamist. E-kirja ei saadetud kõikidele tegevusgruppidele nn ringkirjana juhindumiseks, vaid see oli

vastus MTÜ Valgamaa Partnerluskogu küsimusele. Juhul kui kaebaja sai nimetatud e-kirja enda

valdusse enne toetuse taotluse esitamist PRIA-le, oleks ta Leader määruse § 31 lg 1 järgi pidanud

koos toetuse taotlusega e-kirja esitama ka PRIA-le. Lisaks oli e-kirjas selgitatud, et ministeeriumil on

kavas Euroopa Komisjonilt küsida, kas kohalikud tegevusgrupid peavad järgima RHS sätteid. Seega

pidi kirja lugejatele olema selge, et ministeeriumi seisukoht võib muutuda.

Kohus on ebaõigesti leidnud, et PRIA pole põhjendanud ELÜPS § 99 lg 3 rakendamist ja seda, et

toetusraha on välja makstud alusetult. Kaebaja esitas lõpliku maksetaotluse, mille kontrollimisel

tuvastas PRIA rikkumise, mis on ka otsuses toodud.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab kaebaja, et PRIA pole vaidlustatud haldusaktis põhjendanud,

miks kaebaja abikõlblikud kulud ei olnud põhjendatud, selged, üksikasjalikult kirjeldatud,

majanduslikult otstarbekad ja vajalikud tegevuse eesmärgi saavutamiseks. Ka kassatsioonkaebusest ei

nähtu sellekohaseid selgitusi.

PRIA pole aru saanud sellest, et ringkonnakohtu otsuse järgi ei tähenda RHS sätete järgimata jätmine

toetuse mittesihipärast kasutamist ega saa kaasa tuua toetuse tagastamise nõuet või selle välja

maksmata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium selgitab kõigepealt, milliseid nõudeid toetuse saamine kaebajale seadis (I), seejärel

käsitleb toetuse välja maksmata jätmise ja tagasinõudmise aluseid (II) ning võtab lõpuks seisukoha

asjas esitatud nõude suhtes (III).

I

11. "Eesti maaelu arengukava 2007–2013" (MAK) nägi Leader-meetme raames ette kohalikele

tegevusgruppidele projektitoetuse määramise. MAK õiguslikuks aluseks Leader-meetme puhul on

nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD)

antavate maaelu arengu toetuste kohta art-d 61–65. MAK 2007–2013 p 5.3.4 kohaselt viiakse

projektitoetuse raames ellu kohalikus arengustrateegias kirjeldatud meetmeid ning kui tegevused

vastavad nõukogu määruses (EÜ) nr 1698/2005 sätestatud meetmetele, tuleb järgida vastavaid

reegleid. Täpsemad tingimused Leader-meetme raames projektitoetuse määramiseks ja määramise

korra nägi ette Leader määrus.

12. Leader määruse § 27 lg 1 näeb ette nõuded tegevuse ja investeeringu hinnapakkumuse kohta.

Selle sätte kohaselt peab projektitoetuse taotleja olema saanud vähemalt kolm võrreldavat

hinnapakkumust, kui tegevuse või investeeringu käibemaksuta maksumus ületab 5000 eurot. Kui

maksumus ei ületa 5000 eurot, peab taotleja olema saanud vähemalt ühe hinnapakkumuse või olema

koostanud kululiikide kaupa kavandatava tegevuse eeldatava maksumuse arvestuse.

Sama paragrahvi lg 6 nõuab, et kui taotleja on hankija RHS tähenduses, järgib ta hangete

korraldamisel lisaks selles paragrahvis sätestatud nõuetele ka RHS nõudeid.

RHS § 10 lg 1 p 6 näeb ette, et selles seaduses sätestatud korda on kohustatud järgima muu

eraõiguslik juriidiline isik, mis vastab sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud tunnustele: on asutatud

eesmärgiga täita või täidab põhi- või kõrvaltegevusena ülesannet avalikes huvides, millel ei ole

tööstuslikku ega ärilist iseloomu ning mida põhiliselt rahastavad või mille juhtimis-, haldus- või

järelevalveorgani liikmetest rohkem kui poole määravad või mille juhtimist muul viisil kontrollivad

koos või eraldi lõike 1 punktides 1–5 või teised punktis 6 nimetatud isikud või mõne muu Euroopa

Majanduspiirkonna lepinguriigi vastavad isikud.

13. Kaebaja taotles projektitoetust kohaliku tegevusgrupina tegevuspiirkonna brändi "Meretarkus"

rakendamise I etapi toetuseks määruse 1698/2005 3. jao 3. telje meetme art 52 punkti 1 alapunktis iii

sätestatud alusel turismi soodustamiseks, täpsemalt maaturismi teenuste arendamiseks ja

turustamiseks (art 55 p c).

Kaebaja on põhikirja kohaselt avalikes huvides tegutsev juriidiliste isikute vabatahtlik ühendus, mille

eesmärgiks ei ole majandustegevuse kaudu tulu saamine. MTÜ eesmärk on oma liikmete koostööle,

partnerlusele ja omaalgatusele tuginedes arendada kohalikku elu. Arvestades majandusaasta

aruandeid ajavahemiku 2011–2014 kohta, moodustavad kaebaja iga-aastasest kogutulust ca 90%

eraldised riigieelarvest.

Seega on RHS § 10 lg-s 2 sätestatud tingimused kaebaja puhul täidetud, mistõttu on kaebaja RHS

§ 10 lg 1 p 6 kohane hankija ning pidi järgima RHS korda.

14. RHS § 15 lg 1 kohaselt on riigihanke hankemenetluse korraldamise kohustuse eeldatava

maksumuse piirmäär asjade ja teenuste hankelepingu korral 40 000 eurot. RHS § 16 lg 1 näeb ette, et

kui hankelepingu eeldatav maksumus on alla piirmäära, peab hankija lähtuma hankelepingu

sõlmimisel riigihanke korraldamise üldpõhimõtetest ja juhul, kui hanke eeldatav maksumus ületab

10 000 eurot, korraldama lihthanke RHS §-s 182 toodud reegleid järgides.

15. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas määrata riigihanke eeldatav maksumus. Kaebaja arvates ei

küündinud toetuse eest ostetud ühegi asja ega teenuse maksumus hanke piirsummani, PRIA leiab, et

hanke eeldatava maksumusena tuleb käsitada projekti maksumust, sest projekt oli üks tervik ja kõigil

projekti raames ostetud kaupadel ja teenustel oli üks eesmärk. Toetuse tagasinõudmise otsuses heidab

PRIA kaebajale ette RHS §-s 3 sätestatud riigihanke üldpõhimõtete järgimata jätmist. Vaideotsuses

märgib PRIA, et kaebaja on ostnud Momentum OÜ-lt reklaamitarvikute valmistamist ja paigaldamist

reklaamikampaaniale "Saaremaa Ehtne Selverites" kokku 44 499 euro ja 5 sendi eest ilma

käibemaksuta, kuid projekti eelarves on tarvikute ostmine ja paigaldamine jagatud kuueks erinevaks

tegevuseks ning hanget korraldatud pole.

16. Riigihanke eeldatava maksumuse määramisel tuleb lähtuda RHS §-des 20–24 sätestatud

nõuetest. Hanke eseme piiritlemise õigus on hankijal, kuid RHS § 23 lg 1 keelab hanke osadeks

jaotamise riigihanke korra või nõuete eiramise eesmärgil, eriti kui hankelepingu esemeks on

funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi saavutamiseks vajalikud asjad, teenused või

ehitustööd. Seega on praegusel juhul eraldiseisva üksikhanke tuvastamisel määravaks kriteeriumiks

asjade ja teenuste funktsionaalselt koostoimimine või vajalikkus sama eesmärgi saavutamiseks.

Kolleegium ei nõustu PRIA-ga, et hanke eeldatava maksumusena tuleks arvestada kogu projekti

maksumust või kogu projekti teostamiseks antud toetust. Projekti eelarvest (tl 42 jj) nähtub, et

projekti elluviimiseks oli kavas tööle võtta brändijuht. RHS § 14 lg 1 p 10 näeb ette, et RHS-ga

sätestatud korda ei rakendata töölepingute sõlmimisele. Ülejäänud eelarves kajastatud tegevused

(eelarve kohaselt 90 166 eurot) võib kokku võtta üldiselt kui reklaami- ja turundusteenused brändi

tuntuse loomise või müügiedu edendamise eesmärgil. Kaebaja on seda toetuse avalduses nimetanud

"brändi rakendamiseks" (tl 10 pöördel). Asjade, mis reklaami ja turunduse eesmärgil tuli osta,

maksumus oli väiksem kui teenustel, mistõttu tulnuks hankele kohaldada teenuste hanke eeskirju.

Isegi kui kaebaja pidas vajalikuks tellida teenuseid ositi, tuli osadeks jaotatud riigihanke iga osa kohta

hankelepingu sõlmimisel kohaldada kõigi osade summeeritud eeldatava maksumusega hankelepingu

sõlmimisele kohaldatavat korda (RHS § 23 lg 2).

Eeltoodust tulenevalt ei ole PRIA lõppkokkuvõttes eksinud, kui tuvastas kaebaja tegevuses Leader

määruse § 27 lg 6 rikkumise.

17. Kolleegium nõustub PRIA ja halduskohtuga ka selles, et kaebaja on ilmselt Leader määruse § 27

lg-s 1 sätestatud nõude eiramiseks jaganud eelarves erinevad tegevused nii, et tegevuste maksumus

jääks alla 5000 euro. Seda kinnitavad vaideotsuses ja halduskohtu otsuses analüüsitud projekti

eelarves toodud tegevused ja arved projekti raames samasisulise teenuse korduva ostmise kohta ühelt

ja samalt pakkujalt (Momentum Eesti OÜ, Saarte Turismiarenduskeskuse MTÜ ja Raadio Kadi OÜ).

II

18. ELÜPS § 62 lg 5 teise lause kohaselt jätab PRIA maaelu arengu toetuse maksmata, kui pärast

taotluse rahuldamist, kuid enne toetuse maksmist tehakse kindlaks taotluse rahuldamata jätmise

alused või kui toetuse saaja ei ole täitnud toetuse saamise nõudeid. Sellele sättele viitab ka Leader

määruse § 38 lg 2.

Toetusraha osalise või täieliku tagasinõudmise võib PRIA otsustada ELÜPS § 99 lg 3 kohaselt siis,

kui pärast maaelu arengu toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult, sealhulgas

kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt. Toetusraha nõutakse toetuse saajalt tagasi nõukogu määrustes

(EÜ) nr 1257/1999, (EÜ) nr 1698/2005 ning (EÜ) nr 1290/2005 ja teistes Euroopa Liidu asjakohastes

määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.

Nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 art 33 lg 1 järgi teostavad liikmesriigid maaelu arengu projekti-

des või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise ja hooletuse rahalist korrigeerimist vastava

ühenduse rahastamise täieliku või osalise lõpetamise kaudu. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud

eeskirjade eiramise laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Sama artikli teine lõige

sätestab, et kui ühenduse rahalised vahendid on toetuse saajatele juba välja makstud, nõutakse need

tagasi akrediteeritud makseasutuse poolt vastavalt tema tagasinõudmismenetlusele ja kasutatakse

uuesti kooskõlas lõike 3 p-ga c.

19. PRIA on toetuse saamise nõuete eiramise tõttu kohaldanud juba määratud toetuse suhtes 10%-list

finantskorrektsiooni, jättes toetuse osaliselt välja maksmata ja nõudes osa väljamakstud toetusest

tagasi. PRIA on seejuures viidanud Euroopa Komisjoni 19. detsembri 2013. a otsusele C(2013) 9527,

millega sätestati suunised selliste finantskorrektsioonide kindlaksmääramiseks, mida tuleb teha

ühisjuhtimise raames rahastatavate liidu kulutuste suhtes, kui ei ole järgitud riigihanke-eeskirju

(http://ec.europa.eu/regional_policy/sources/docoffic/cocof/2013/cocof_13_9527_et.pdf). Suuniste

põhjendustest selgub, et tegemist on eeskirjadega Euroopa Komisjoni erinevatele talitustele, et tagada

liikmesriikide suhtes võrdne, läbipaistev ja proportsionaalne finantskorrektsioonide kohaldamine

riigihanke-eeskirjade rikkumise korral, kui Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrused või muud

õigusaktid näevad Euroopa Komisjonile ette finantskorrektsiooni kohaldamise. Tegemist on seega

Komisjoni siseaktiga, milles sätestatud põhimõtted või kriteeriumid võiks PRIA aluseks võtta siis, kui

kaebajale määratud maaelu arengu toetuse välja maksmata jätmist ja tagasinõudmist ette nägevad

õigusaktid finantskorrektsiooni ette näevad. Välja maksmata jätmise või tagasinõude määra

kohaldamiseks õiguslikku alust neist suunistest tuletada ei saa. Kolleegium on oma praktikas

rõhutanud, et halduse sise-eeskiri on abistava iseloomuga kaalutlusõiguse ühetaolisel kohaldamisel,

kuid ei tohi takistada kaalutlusõiguse teostamisel konkreetse juhtumi asjaolusid arvesse võtmast

(otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-14, p 18). Seega tuleb ka praeguse vaidluse lahendamiseks kontrollida,

kas PRIA on finantskorrektsiooni protsendi määramisel lähtunud asjakohastest kaalutlustest, ning

kontrollimisel aluseks võtta nõukogu määruse nr 1290/2005 art 33 lg 1.

III

20. Kaebaja leiab, et PRIA on tunnistanud kulud abikõlblikeks ega ole tuvastanud toetuse

mittesihipärast kasutamist, mistõttu pole finantskorrektsiooni kohaldamine võimalik. Igal juhul on

otsus aga ebaproportsionaalne.

21. Leader määruse § 27 lg 1 kehtestas selgesõnalise nõude kolme hinnapakkumise võtmiseks, kui

tegevuse või investeeringu käibemaksuta maksumus ületab 5000 eurot. Riigihanke korra järgimise

nõue oli sätestatud viitega RHS-le, kuid ka selle nõude mõistmine ei saanud piisava hoolsuse korral

olla raske. Norm on piisavalt selge. Kuna kaebaja mõlemaid hinnapakkumisele kehtestatud nõudeid

rikkus, on toetusraha maksmine teatud ulatuses alusetu ning määratud toetus tuleb jätta välja

maksmata ja väljamakstud toetus tagasi nõuda. Nõuete eiramist ei muuda olematuks see, et kaebaja

tehtud kulud olid abikõlblikud Leader määruse § 26 lg 4 mõttes ning konkreetsete summade

mittesihipärast kasutamist pole tuvastatud. PRIA on toetuse tagasinõudmise aluseks olevaid rikkumisi

otsuses analüüsinud ning ringkonnakohtu etteheide, et haldusaktis pole seda tehtud, on

põhjendamatu.

22. Nõukogu määruse 1290/2005 art 33 lg 1 näeb ette, et rahalise korrigeerimise aluseks on nii tahtlik

eeskirjade eiramine kui ka hooletus. Rahalise korrektsiooni määramisel on PRIA-l suur

kaalutlusruum, sest viidatud säte seab üksnes järgmised piirid: arvesse tuleb võtta tuvastatud

eeskirjade eiramise laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Kaebaja viide Riigikohtu

otsusele asjas nr 3-3-1-77-14 ei ole praegusel juhul asjakohane, kuna meetmed ja rikkumiste järelmid

on erinevad.

23. Kaebaja ja ringkonnakohus leiavad, et Põllumajandusministeeriumi ametniku e-kirjast ja

riigihankekohustuslaseks olemist eitava toetustaotluse rahuldamisest tulenevalt oli kaebajal tekkinud

õigustatud ootus, et ta ei pea riigihanke korda järgima. Seetõttu pole kaebaja jätnud riigihanke korda

teadlikult järgimata ning temalt ei saa toetust tagasi nõuda. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga.

Kõigepealt, nagu eespool märgitud, võib rahalist korrektsiooni määrata ka hooletusest tingitud

rikkumise korral. E-kiri ei olnud adresseeritud kaebajale ning seega polnud haldusorgan kaebajale

mingit selget lubadust andnud. Lisaks tuleb märkida, et ametniku RHS tõlgendus oli antud tingivas

kõneviisis ("võiks", "peaks" jne) ega saanud juba seetõttu tekitada kaitstavat usaldust tõlgenduse

vastu. Ka piisavalt hoolas kirja adressaat pidanuks selliselt esitatud seisukoha üle kontrollima.

Haldusorgani lubadust, et kaebaja ei pea täitma riigihanke nõudeid, ei saa tuletada ka toetuse taotluse

rahuldamisest. Tegemist on ühega kaebaja poolt taotluses esitatud kinnitustest (kaebaja on mh

kinnitanud, et ta pole varem teatud toetust saanud, et hinnapakkuja ei oma osalust kaebajas jne), mille

tõele vastavust saab PRIA kontrollida toetuse kasutamise perioodi jooksul. Toetuse taotleja

vastutusalas on tagada, et nõutud kinnitused oleksid õiged.

24. PRIA pole rahalise kaotuse taset kindlaks teinud ega asjade või teenuste põhjendamatult kõrge

hinnaga soetamist kaebajale otseselt ette heitnud. Ette on heidetud tahtlikku tegevust hanke

korraldamata ja hinnapakkumiste võtmata jätmisel, konkurentsieeliste kasutamata jätmist ja rahaliste

vahendite säästliku kasutamise põhimõtte rikkumist eesmärgiga eelistada saare ettevõtteid. On leitud,

et rahaline kaotus pole hanke maksumust arvestades ilmselt väga suur. Samuti on arvesse võetud, et

kaebajal puudub varasem hangete korraldamise kogemus. PRIA on viidanud, et üldiselt tähendab

riigihanke korraldamata jätmine tõsist rikkumist ja see toob kaasa kogu toetusraha tagasinõudmise,

kuid arvestades rikkumise ulatust ja raskust, võib praegusel juhul piirduda 10%-ga.

25. Kolleegium ei pea 10%-list finantskorrektsiooni kaebaja puhul ebaproportsionaalselt suureks.

Eelarve kunstliku tükeldamisega eiras kaebaja nii hinnapakkumiste võtmise kui ka hanke

korraldamise nõudeid. Asjaolu, et kaebaja jagas teenuste maksumuse eelarves kunstlikult selliselt, et

mitte võtta hinnapakkumisi, viitab kaebaja teadlikule ja tahtlikule tegevusele. Rikutud nõuete puhul

on tegemist oluliste nõuetega, mis peavad tagama EAFRD rahaliste vahendite arvel jagatud toetuste

läbipaistva ja säästliku kasutamise.

26. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse halduskohtu

otsuse, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi eeltoodud põhjendustega.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja pole

menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)