2-14-13892/58 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

09. juuni 2017, Tallinn,

Tsiviilasja number

Tsiviilasja hind

2-14-13892

3500 eurot

Tsiviilasi

Xxxxhagi AS Xxxx vastu mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Xxxx(isikukood xxxx (elukoht: xxxx)

Hageja lepinguline esindaja: Harland Xxxx (e-post:

harland.xxxx@go.ee )

Kostja: Aktsiaselts Xxxx (registrikood xxxx, xxxx)

Kostja

lepinguline

esindaja

Triin

xxxx

(e-post:

triin@xxxx.ee )

Menetluse liik

10. november 2016 toimunud kohtuistungil ja edasi TsMS §

403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Xxxxhagi AS Xxxx vastu rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista AS-lt Xxxx Xxxxkasuks mittevaralise kahju hüvitis 800,00 eurot.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud 70% ulatuses hageja kanda ja 30% ulatuses kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Menetlusabi taotluse esitamine ei

pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

Xxxx(hageja) esitas hagi Harju Maakohtule Aktsiaselts Xxxx vastu mittevaralise kahju 3500

eurot väljamõistmise nõudes. Hagiavalduse kohaselt pöördus Creditreform Eesti OÜ AS

Xxxx esindajana 03.07.2012 e-kirjaga hageja poole võlgnevuse 319,17 eurot nõudega. AS

Xxxx nõue põhineb väidetavalt hageja ja AS Xxxx vahel 02.02.2004 sõlmitud teenuse

osutamise lepingul nr XXXXaadressil Xxxxja modemi rendilepingul nr XXXX. Kirjas

selgitas Creditreform Eesti OÜ, et võlgnevuse tähtajaks mittetasumisel edastab ta

informatsiooni võlgnevuse kohta Krediidiinfo AS-i poolt hallatavasse maksehäireregistrisse.

Register kajastab avalikku teavet maksehäirete kohta ning loob paratamatult ebameeldiva

maine. Andmeid maksehäirete kohta säilitatakse ning need hoitakse registris nähtavad kuni

seitse aastat, arvates võlgnevuse kustutamise päevast.

Hageja selgitas vastuses, et ei ole kõnealuseid lepinguid AS-ga Xxxx sõlminud. Samuti ei ole

hageja kunagi elanud lepingutes märgitud aadressil ja seega puudus tal igasugune loogiline

vajadus nende lepingute sõlmimiseks. Lisaks on nõue TsÜS tähenduses ka aegunud – ei ole

enam sissenõutav. Nõude alusetusest ja perspektiivitusest on Creditreform Eesti OÜ ilmselt

ka ise sissenõudja esindajana aru saanud. Seda tõendab asjaolu, et viimane ei ole nõudega

väidetava võla väljamõistmiseks hageja vastu kohtusse pöördunud. Krediidiinfo AS hallatavas

Ametlikus Maksehäireregistris ebaõigete andmete avaldamine on kahjustanud hageja mainet

(nagu Creditreform Eesti OÜ ka hoiatas) ning loonud takistusi suhetes krediidiasutustega ja

sideettevõtetega.

Hageja on seisukohal, et tema õigusi on rikutud sellega, et interneti avalikus registris on

avaldatud alusetult andmed tema kui võlgniku kohta. Ilmselgelt rikub selliste andmete

avaldamine isiku mainet ja tekitab alusetult takistusi tsiviilkäibes osalemises. Vaieldamatult

on isiku kui võlglase andmete avaldamine isiku maine kahjustamine ja see oli teada ka

kostjale – veelgi enam, selline maine kahjustamine on nende teadliku tegevuse tagajärg.

Igasugune maine kahjustamine tekitab isikule vaimseid ja hingelisi üleelamisi. Lisaks on

tegemist isiku põhiõiguse riivega. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 17 sätestab, et kellegi au ega

head nime ei tohi teotada.

Hageja möönab, et internetileht krediidiinfo.ee sisaldab pretensioonide lahendamise korda,

mis on aluseks Ametlikus Maksehäireregistris kajastatud maksehäiretega isikute poolt

esitatavate vaidluste lahendamisele ning Andmesubjekti õiguse nõuda isikuandmete

töötlemise lõpetamist ning isikuandmete parandamist, sulgemist ja kustutamist teostamisele.

Samas ei kujuta see pretensioonide lahendamise kord endast seadusega reguleeritud vaidluse

kohtueelse(välise) lahendamise korda, mis peaks vältimatult eelnema kohtulikule

õiguskaitsele. Hageja palub kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise summas 3 500

eurot.

Kostja vastuväited

Kostja ei võtnud hagi õigeks ega tunnistanud tema vastu suunatud nõuet.

Kostja vastuväidete kohaselt hageja ei ole tõendanud, et lepingutel ei ole hageja allkiri.

02.02.2004 sõlmis hageja kostjaga teenuste osutamise lepingu püsiühenduspaketi „StarLight

04.04.2004 ühendamiseks aadressil Xxxx, Tallinn. Nimetatud aadress on lepingus märgitud

kui hageja postiaadress. Lepingul on ka ühenduspaketi paigaldaja allkiri. Lepingus on õigesti

märgitud hageja ees- ja perekonnanimi ning isikukood. Leping on hageja poolt allkirjastatud.

02.02.2004 oli sõlmitud ka seadme (modemi) rendileping, milles on samuti õigesti märgitud

hageja ees- ja perekonnanimi ja isikukood. Leping on hageja poolt allkirjastatud. Vastavalt

hageja kui kliendi esitatud andmetele edastati temale arveid aadressil XxxxTallinn. Arvetele

olid märgitud meeldetuletused võla tasumise kohta. Seejärel edastas kostja hagejale

inkassoettevõtte Instrum Justitia AS-i vahendusel nõudekirju 23.08.2004, 20.09.2004

aadressil Xxxx, Tallinn. Creditreform Eesti OÜ menetluses edastati hagejale nõudekirju

aadressil XxxxTallinn. Pärast esimese nõudekirja edastamist võttis hageja ise Creditreform

Eesti OÜ-ga ühendust telefoni teel ning saatis seejärel ka e-kirju.

Hageja on ka oma hagiavalduses ja hagiavalduse täpsustuses 03.07.2012 nõudekirja saamist

kinnitanud. Eelnevast võib järeldada, et aadressil XxxxTallinn sai hagejaga ühendust.

Asjaolu, kas hageja elas või ei elanud lepingutes märgitud sideteenuse ühenduskoha või

postiaadressil, ei oma tähtsust ega tähenda, et hageja ei võinud sellele aadressile sideteenust

tellida. Oluline on, et hageja on oma tahteavalduses kostjale väljendanud, teatades lepingute

sõlmimiseks vajalikud andmed, andes enda isiku tuvastamiseks kostja töötajale vastava

dokumendi ja allkirjastades mõlemad lepingud. Hageja ei ole nimetatud lepinguid

vaidlustanud.

Kostja andmetel on just hageja kostjaga sõlmitud lepingute pooleks. Asjaolu, et tema allkiri

on võltsitud, peab tõendama hageja. Hageja ei ole enne kohtumenetluse alustamist ega

käesolevas menetluses esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et lepingutes märgitud allkiri ei ole

tema oma, väites ainult, et ei ole kostjaga lepinguid sõlminud.

Kostjale jääb arusaamatuks, miks, saades vastavaid arveid ja nõudekirju, ei ole hageja

pöördunud kriminaalasja algatamiseks politsei poole. Hageja ei ole kohtuväliselt ega

käesolevas menetluses kosjale teatanud, et tema isikut tõendavat dokumenti on vaidlusalusel

perioodil õigusevastaselt kasutatud või et see oli kaotatud või varastatud. Hageja ei ole kostja

pahatahtlikku käitumist, enda kahjunõuet ega selle suurust tõendanud ega põhjendanud.

Kostja on seisukohal, et hagejale ei ole tegelikkuses mitte mingit kahju tekkinud, vaid hageja

on pöördunud kohtu poole selleks, et jätta kostjast halba muljet ning tema arvel rikastuda.

Hageja ei ole enne hagiavalduse esitamist ega koos hagiavaldusega esitanud tõendeid selle

kohta, et kostja rahaline nõue tema vastu on alusetu. Seega ei saa rääkida ka ebaõigete

andmete avaldamisest Maksehäireregistris, kuivõrd neid andmeid ümberlükkavaid tõendeid ei

olnud esitatud. Tavapäraselt, kui võlgnik esitab inkassomenetluses tõendeid selle kohta, et

nõue on alusetu, lõpetatakse menetlus koheselt ära.

Isikuandmete kaitse seaduse § 11 lg 7 p-st 4, § 14 lg 2 p-st tulenevalt ei ole võlausaldajal

keelatud avaldada andmeid maksehäire kohta Maksehäireregistris. TsÜS § 146 lõikest 4, IKS

§ 11 lg 7 p-st 4 tulenevalt on Maksehäireregistris andmete avaldamise maksimaalne tähtaeg

13 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest arvates. Kuivõrd viimase hagejale esitatud arve

tasumise tähtajaks oli 15.08.2004, oleks võlausaldajal õigus avaldada hageja kohta andmeid

Maksehäireregistris kuni 31.12.2017.

Hageja ei ole tõendanud endal füüsiliste ja/või hingeliste valude ja kannatuste esinemist ehk

kahju tekkimist, rääkimata põhjuslikust seosest väidetava kahju ja kostjate tegevuse vahel ja

kostja vastutusest väidetava kahju eest. Nii kahju tekkimise fakt, kui põhjuslik seos kostjate

tegevuse ja väidetava kahju vahel ning kahju suurus on täielikult põhjendamata ja tõendamata.

Kohtu põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud

tõenditega ja kuulanud ära pooled, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle

vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele.

Hageja on esitanud kostja vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Hageja nõude aluseks

on Creditreform Eesti OÜ poolt kostja esindajana maksehäireregistrisse 2013.a. ülespandud

hageja väidetav võlgnevus summas 319,17 eurot, mis tulenes väidetavalt hageja ja AS Xxxx

vahel 02.02.2004.a. sõlmitud rendilepingust nr-xxxxja samal päeval sõlmitud teenuste

osutamise lepingust nr XXXX(toimiku lk 5-6). Maksehäire riputati ülesse 2013 ja 30.06.2014

eemaldati hageja maksehäire registrist. Hageja hinnangul hageja kui kostja võlgniku kohta

andmete avaldamine on õigusvastane. Hageja leiab, et tema ei ole kostjaga kõnealuseid

lepinguid sõlminud, hagejal puudub nimetatud lepingutest tulenev võlgnevus kostja ees,

mistõttu kostja on avaldanud tema suhtes ebaõigeid andmeid. Kahju tekitamise alusena näeb

hageja asjaolu, et maksehäire registris on teda kujutatud kostja võlgnikuna. Lisaks sellele on

kostja väidetav nõue ka aegunud. Kostja leiab, et ta ei ole õigusvastaselt käitunud, sest hageja

on kostjale võlgu ning võla avalikustamine maksehäireregistris on õiguspärane.

Hageja kahju hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks saab esitatud asjaoludel olla esmalt VÕS

§ 1043. VÕS § 1043 järgi teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik

(kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju

tekitamise eest vastavalt seadusele. Hageja nõude rahuldamise üldise eeldusena peab hageja

tõendama esmalt kostja käitumise õigusvastasuse, endale kahju tekkimise ning põhjusliku

seose teo ja tagajärje vahel. Nende eelduste tõendamisel vabaneb kostja VÕS § 1050 lg 1 järgi

vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi või esineb õigusvastasust

välistav asjaolu.

Hageja arvates on kostja rikkunud tema isiklikke õigusi viisil, millest lähtudes tuleb kõne alla

kostja käitumise õigusvastaseks lugemine VÕS § 1045 lg 1 p 4 või VÕS § 1045 lg 1 p 6

alusel, sh seaduseks, millest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine võib olla

õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi, saab olla isikuandmete kaitse seadus, mis

reguleerib isikuandmete avalikustamist (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2012a. otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-169-11, p 13). Isegi kui andmete avalikustamisel ei ole rikutud IKS-i nõudeid, st kui

andmete avaldamine ei olnud õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes, võib see

ikkagi rikkuda kannatanu isikuõigusi ning olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 või

§ 1047 alusel (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13).

Hageja tugineb Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) §-le 10 lg 1, §-le 11 lg 6 ja §-le 14 lg 1 p 4.

VÕS § 1045 lg 2 kohaselt ei ole kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitamise õigus

tuleneb seadusest. IKS § 14 lg 1 p 4 alusel on isikuandmete töötlemine lubatud andesubjekti

nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse andmesubjektida sõlmitud lepingu täitmiseks või

lepingu täitmise tagamiseks, välja arvatud delikaatsete isikuandmete töötlemine. Kostja väitel

on ta edastanud hageja nime, isikukoodi ja võlaga seonduvad andmed maksehäireregistrisse

hagejaga sõlmitud lepingu täitmiseks. Tegemist ei olnud delikaatsete isikuandmetega ning

järgiti kõiki Andmekaitse Inspektsiooni juhendis sätestatud nõudeid.

Seega tuleb kohtul analüüsida, kas hageja isikuandmete töötlemiseks AS Krediidiinfo

hallatavas maksehäireregistris on õiguslik alus ja juhul kui esineb õiguslik alus, kas see

kahjustab ülemääraselt hageja õigustatud huve.

IKS § 10 lg 1 järgi on isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui

seadus ei sätesta teisiti. Andmed isiku võlgnevuse kohta ei ole delikaatsed isikuandmed IKS §

4 lg 2 mõttes, mille töötlemisele kehtivad IKS-st tulenevad lisapiirangud. Seega IKS § 11 lg-d

6 ja 7 ei eelda krediidivõimekuse muul eesmärgil kolmandatele isikutele andmete edastamisel

andmesubjekti nõusolekut. Isikuandmete töötlemist Krediidiinfo hallatava maksehäireregistris

on Riigikohus analüüsinud 12.12.2011 kohtuotsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11. Isikuandmete

kaitse seaduse § 11 lg 6 näeb ette, et isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul

samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete

töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks

õigustatud huvi ning isikuandmete edastaja on selle tuvastanud, kontrollinud edastatavate

andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse. IKS § 11 lg 7 sätestab alused, mille

esinemisel ei ole IKS § 11 lg-s 6 nimetatud eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele

isikutele edastamine lubatud. IKS § 11 lg 7 p 2 alusel ei ole andmete edastamine lubatud, kui

see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve, sama lõike punkti 4 alusel ka siis,

kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm aastat. Erinevalt

andmete edastamisest toimub andmete avalikustamine määratlemata isikute ringile ehk

avalikkusele. Andmete edastamisel on andmeid töötlev isik (konkreetne isik, kellel peab

olema andmete töötlemiseks õigustatud huvi) aga tuvastatav ning edastamine õiguspärane

üksnes IKS § 11 lg-s 6 sätestatud eelduste täitmise korral. Sisuliselt on IKS § 11 lg 6 alusel

andmete edastamise näol tegemist andmete kättesaadavaks tegemisega määratletavale isikute

ringile ja edastamine eeldab kindlate eelduste täitmist. IKS § 14 lg 1 p 3 kohaselt

isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid

töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks,

välja arvatud delikaatsete isikuandmete töötlemine.

Kostja isikuandmete töötlejana on kohustatud IKS § 24 lg p 2 järgi tagama, et isiku andmed

on õiged, kui see on eesmärkide saavutamiseks vajalik, viimases seisus. Seega omab vaidluse

lahendamisel tähtsust, kas hagejal on võlgnevus kostja ees.

Kostja väitel on hagejal väidetav võlgnevus kostja ees summas 319,17 eurot, mis tuleneb

hageja ja kostja vahel 02.02.2004.a. sõlmitud rendilepingust nr-xxxxja samal päeval sõlmitud

teenuste osutamise lepingust nr XXXX(tlk 5-6). Asja materjalidest nähtuvalt

maksehäireregistrisse hageja väidetava võlgnevuse ülespanemisele eelnes Creditreform Eesti

OÜ 03.07.2012.a. kiri hagejale sellest, et vastavalt kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingutele

on hageja võlgnevus 319,17 eurot, selgitusega, et kui hageja võlgnevust tähtajaks ei tasu,

edastatakse informatsioon hageja võlgnevuse kohta maksehäireregistrisse (tlk 7).

18.06.2013.a. hageja esindajale xxxx saadetud kirjas on märgitud võlgnevuse aluseks arve

NA-601 (tagastamata tehnika), maksetähtajaga 15.08.2004.a. Kirjas on märgitud, et nõue on

olnud eelnevalt menetluses Instrum Justitias, kuid tänaseks on menetlus seal lõpetatud (tlk 12-

14). Kohtule on esitatud Rendileping SI, mis on väidetavalt sõlmitud kostja ja hageja vahel

02.02.2004.a. Lepingus on kliendiks hageja, märgitud on tema isikukood ja aadressiks

Xxxx(lk 5). Kohtule on esitatud teenuste osutamise leping, mis on väidetavalt sõlmitud hageja

ja kostja vahel 02.02.2004.a. Lepingus on märgitud kliendiks hageja, lepingus on hageja

isikukood ja postiaadressiks märgitud Xxxx(tlk 6). Kostja poolt on kohtule esitatud

väidetavalt hageja maksmata arve nr A-4525216-01.03.2004.a summas 62,65 krooni, arve nr

A4607573-01.04.2004 summas 94,91 krooni, arve nr A-4688980-01.05.2004.a. summas

130,43 krooni, arve nr A-4771397-01.06.2004 summas 139,61 krooni, arve nr A-4854214-

01.07.2004 summas 153,52 krooni, arve nr NA-601-15.08.2004 summas 95,55 krooni (tlk 63-

68). Kohtule on esitatud kostja kuupäevata võlateatis arvete A-4525216-01.03.2004, A-

4607573-02.04.2004, A-4688980-01.05.2004, A4771397-01.06.2004, A-4854214-02.07.2004

kohta, kokku summas 2102,90 krooni, millele lisanduvad sissenõudmise kulud summas

248,14 krooni kohta, kokku 2848,60 krooni (tlk 69). Kohtule on esitatud kostja kuupäevata

viimane hoiatus hageja arvete A-4525216-01.03.2004, A-4607573-02.04.2004, A-4688980-

01.05.2004, A-4771397-01.06.2004, A-4854214-02.07.2004, A-4854214-02.07.2004, A-

4854214-02.07.2004 summas 3596,90 krooni, millele lisandub sissenõudmise kulud 424,43

krooni, kokku 4 742,45 krooni (toimiku lk 70). Kohtule on esitatud Creditreform OÜ

03.07.2012 võlanõue, mille kohaselt on hageja võlgnevus kostja ees 319,17 eurot (tlk 71).

Hageja väidete kohaselt ei ole ta 02.02.2004.a. lepinguid kostjaga sõlminud, ta ei ole elanud

lepingutes märgitud aadressil, lepingud ei ole tema poolt allkirjastatud, talle ei ole arveid

saadetud, arveid pole kunagi tasunud. Millise dokumendi järgi on kostja tuvastanud

02.02.2004.a. lepingute sõlmimisel hageja isiku lepingutest ei selgu. Kohus leiab, et ainuüksi

hageja nimi ja isikukood ei tõenda lepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel. Kostja ei ole

tõendanud arvete, võlateatise ja hoiatuste saatmist hagejale. Kostja ei ole tõendanud, et hageja

oleks tasunud ühtegi temale esitatud arvest alates lepingute sõlmimist 02.02.2004.a. Kostja ei

ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, mida ta on teinud alates 02.02.2004 kuni

03.07.2012

võlgnevuse

sissenõudmiseks

hagejalt

(ei

ole

tõendatud

arvete,

meeldetuletuskirjade, pretensioonide saatmist, inkassofirma abi kasutamist). Creditreform

Eesti OÜ 18.06.2013.a. kirjast hageja esindajale xxxx on mainitud, et nõue on olnud eelnevalt

menetluses Instrum Justitias, kuid tänaseks on menetlus lõpetatud. Menetluse lõpetamise

põhjust Creditreform OÜ kohtule ei avaldanud. Seega nõude eelnev menetlus Instrum

Justitias on paljasõnaline väide ja tõendamata. Creditreform OÜ poolt 03.07.2012.a. hagejale

edastatud teates on hageja võlgnevuseks märgitud 260,75 eurot (sh viivis 30,87), võla

sissenõudmiskulu 58,42 eurot (sh käibemaks 20 %), kokku 319,17 eurot. Võlgnevus on

palutud tasuda hiljemalt 10.07.2012. Nimetatud teatisest ei selgu, millisest lepingust ja

millisest arvest tuleneb võlgnevus. Vaidlust pole selle üle, et kostja ei ole esitanud hagi hageja

vastu võlgnevuse sissenõudmiseks kohtusse. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et

kostja ei ole tõendanud, et hagejal on võlgnevus kostja ees. Kohus märgib, et see on kostja

tõendamiskoormus, et hagejal on võlgnevus kostja ees, mida kostja ei ole täitnud.

Hageja on seisukohal, et tema õigusi on rikutud sellega, et interneti avalikus registris on

avaldatud alusetult andmed tema kui võlgniku kohta. Selline andmete avaldamine rikub

hageja mainet ja tekitab talle alusetult takistusi tsiviilkäibes osalemisega.

Isikute krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil peab isikuandmete edastaja kontrollima

edastatavate andmete õigsust. VÕS § 1047 lg 1 kohaselt on isiklike õiguste rikkumine või

isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete

andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega

õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või

mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. VÕS § 1047 lg 3 sätestab, et hoolimata

käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolud avaldamist, kui

avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning

avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimalikkuse rikkumise

raskusele. Eeltoodust tuleneb, et VÕS § 1047 järgi kannab ebaõigete andmete avaldamise eest

vastutust andmete avaldaja. Avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele

isikutele teatavaks tegemine (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-95-05 p 25). Mõistet „avaldamine“

tuleb sisustada konkreetse tsiviilasja raames tuvastatud asjaolude alusel. Käesoleval juhul on

andmete avaldamine toimunud AS Krediidinfo maksehäireregistris ja vaidlust pole selles, et

andemete avaldajaks on kostja. Asjaolu, et maksehäireregistris füüsilise isiku kohta

isikuandmete avaldamise puhul ei ole tegemist isikuandmete avaldamisega piiritlemata

isikutele internetis ning eraisiku maksehäirete vaatamine toimub üksnes õigustatud huvi

korral, kas päringu teeb eraisik või ettevõte, ei tähenda, et tegemist ei oleks andmete

avaldamisega. Kostja poolt avaldatud andmed saavad siiski teatavaks kolmandatele isikutele.

Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärtus on kohtumenetluses

tõendatav. Kohus märgib, et avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellisena nagu kostja mõistliku

inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. Kohus leiab, et lähtudes faktiväidete avaldamise

viisist ja kontekstist pidi mõistlik inimene aru saama, et kostja avaldas, et hagejal on

maksehäire suuruses 65-320 eurot alates 15.08.2004.

Vaidlust pole selle üle, et andmed hageja võlgnevuse kohta sisestati maksehäireregistrisse

20.09.2013. Kostja väidete kohaselt hageja võlgnevus tuleneb väidetavalt 02.02.2004

sõlmitud rendilepingust ja teenuste osutamise lepingust ning nimetatud lepingute alusel

esitatud maksmata arvetest perioodil 01.03.2004-15.08.2004. Kohus leiab, et nimetatud

nõude TsÜS § 146 lg 1 sätestatud aegumistähtaeg on kolm aastat ning mis oli

maksehäireregistrisse 20.09.2013 ülesse panekuks juba mitmeid aastaid aegunud. Kohus on

eelnevalt tuvastanud, et vastuseks Creditreform Eesti OÜ 03.07.2012 nõudekirjale on hageja

korduvalt selgitanud, et temal puudub võlgnevus kostja ees. Vaatamata hageja vastuväidetele

on kostja 20.09.2013 sisestanud hageja võlgnevuse kohta andmed maksehäire registrisse.

Seega ei olnud kostjal õigustatud huvi hageja võlgnevuse suhtes andmete avaldamiseks ning

kostja ei kontrollinuid andmeid piisava põhjalikkusega. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga,

et hageja oleks pidanud esitama politseisse avalduse ning selle kohta esitama kostjale tõendi

võlamenetluse lõpetamiseks. Kostjal oli võimalus endal pöörduda hageja vastu võlgnevuse

sissenõudmise hagiga kohtusse, kus oleks olnud võimalik tuvastada hageja ja kostja vahel

lepingute sõlmimine/mittesõlmine. Kostja seda seadusest tulenevat võimalust ei ole soovinud

kasutada.

Hageja nõuab kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 3500 eurot. Hageja leiab, et

Krediidiinfo AS hallatavas maksehäireregistris ebaõigete andmete avaldamine on kahjustanud

hageja mainet ning loonud takistusi suhetes krediidiasutuste ja sideettevõtetega. Kostja

edastades aegunud ja kontrollimata maksehäire maksehäireregistrile, mis kajastab avalikku

teavet maksehäire kohta, loob paratamatult ebameeldiva maine, nagu Creditreform Eesti OÜ

oma 03.07.2012 kirjas ka ise hagejat teavitas.

VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk asetada kahjustatud isik olukorda, mis

on võimalikult lähedane olukorrale, mille ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1 järgi kuulub hüvitamisele ka

mittevaraline kahju. VÕS § 128 lg 5 järgi mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud

isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on avaldanud õigusvastaselt ebaõige faktiväite, et

hagejal on võlgnevus kostja ees. Kohus nõustub hagejaga, et ilmselgelt rikub selliste andmete

avaldamine isiku mainet ja tekitab talle takistusi tsiviilkäibes osalemises. Üldteada on asjaolu,

et maksehäireregistri eesmärk on võlgnike survestamine on kohustuste täitmiseks Igasugune

maine kahjustamine tekitab isikule vaimseid ja hingelisi kannatusi. Hingeliste kannatuste

olemasolu eeldamisest tulenevalt tuleb lugeda tõendatuks ka nende põhjuslik seoses kostja

poolt avaldatuga (VÕS § 127 lg 4). Kostja on oma õigusvastase käitumisega hagejale

põhjustatud mittevaralise kahju tekkimises süüdi. Kostja on käitunud hageja kohta ebaõigete

andmete avaldamisel vähemalt hooletult (VÕS § 104 lg 3). Kostja ei ole tõendanud, et

nimetatud rikkumine oleks subjektiivselt vabandatav.

Edasiselt käsitleb kohus küsimust, millisel määral väärib hagejale tekkinud mittevaraline

kahju rahalist hüvitamist. VÕS § 127 lg 6 esimesest lausest tuleneb kohtu diskretsiooniõigus

mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse määramisel. Selle sätte järgi otsustab

hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei

saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral.

VÕS § 134 lg 2 kohaselt isiku vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema

tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas au teotamisest, tekkinud

kahju hüvitamise olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks

mõista mõistlik rahasumma. VÕS §-le 134 lg 6 võib kohus isiku au teotamise, muu hulgas

ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise

õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest

mittevaralise kahju hüvitise määramisel lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust

mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju

tekitaja varalist seisundit. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiks on ka mõjutada kahju

tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, kuid seda erinevusega, et kohus võib isiklike

õiguste rikkumise puhul arvesse võtta ka kahju tekitanud isiku varalist seisundit.

Lähtudes Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika analüüsist Mittevaralise kahju hüvitamise

nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades ja teise astme kohtutes 2016 aastal (kättesaadav

arvutivõrgus aadressil http://www.nc.ee), ei ole Eesti kohtupraktikas kinnistunud üldised ja

laialt kasutatavad mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramise põhimõtted, kuid teatavad

suurusjärgud on hakanud siiski kujunema. Isiklike õiguste rikkumisega tekitatud mittevaralise

kahju korral väljamõistetud hüvitiste suurused jäid 2016 a sama analüüsi kohaselt vahemikku

100 – 10 000 eurot. Näiteks televisioonisaates, ajalehes ja veebilehel ebaõigete faktiväidete ja

ebakohaste väärtushinnangute avaldamise eest on välja mõistetud hüvitis 100 eurot, erinevatel

veebilehtedel ebaõigete faktiväidete avaldamise, milles kannatanut nimetati võlgnikuks, on

välja mõistetud hüvitis 200 eurot, telesaates ebaõigete faktiväidete avaldamise (saates väideti,

et kannatanu oli seotud ühe isiku kadumisega, kuid tegelikult oli ta kriminaalasjas õigeks

mõistetud) eest, on välja mõistetud hüvitis 1000 eurot jne.

Hageja leiab, et kostjalt tuleks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis summas 3 500 eurot.

VÕS § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise

raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast

rikkumist. Kohus on tuvastanud, et kostja avaldas maksehäire registris ebaõiged andmed

hageja kui võlgniku kohta. Vaidlust pole selle üle, et kostja on kõrvaldanud nimetatud

andmed maksehäire registris 30.06.2014. Seega kontrollimata ebaõigete andmete avaldamine

maksehäire registris toimus suhteliselt lühikese perioodi jooksul. Kohtule esitatud hageja

maksehäireregistri väljavõtte kohaselt on hagejal olnud võlgnevusi perioodil 15.08.2007-

09.09.2013 xxxx AS, EMT AS ja Raha24 OÜ ees (tlk 21). Hageja ei ole kohtus esile toonud,

et ka eelnimetatud võlgnevuste kohta esitatud andmed on ebaõigeid. Seega maksehäireregistri

väljavõttest nähtuvalt on hagejal olnud varasemalt võlgnevusi ka teiste võlausaldajate eest.

Sellest tulenevalt ei ole hageja tulevased lepingupartnerid lähtunud ainult kostja poolt esitatud

andmetest, vaid ka teise võlausaldajate poolt maksehäireregistrile edastatud andmetest.

Hageja on küll maininud, et seoses kostja poolt hageja kohta ebaõigete andmete avaldamisega

on hagejal olnud takistusi suhetes krediidiasutuste ja sideettevõtetega, kuid ühtegi tõendit

selle kohta ei ole hageja esitanud.

Lähtudes eeltoodud asjaoludest ja oma siseveendumusest leiab kohus, et on põhjendatud

kostjalt välja mõista hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitis summas 800,00 eurot.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja hagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitise summas 800,00 eurot.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus lahendis neid ei käsitle.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kuna kohus on hagi rahuldanud osaliselt, s.o umbes 30 % ulatuses, siis peab kohus

põhjendatuks jätta menetluskuludest 70% ulatuses hageja kanda ja 30% ulatuses kostja.

Kohus määrab TsMS § 177 lg 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik