3-1-1-15-17 · Riigikohus

Riigikohtunik Peeter Roosma eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-17

Nõustun kohtuotsuse konkreetset kriminaalasja puudutavate lõppjäreldustega ning suurema osa

põhjendustega, sh nendega, mis puudutavad karistusseadustiku (KarS) §-de 262 ja 263 omavahelist

suhet (otsuse p 25) ning – enamuse valitud tõlgenduse raames – ka nendega, mille kohaselt ei ole

KarS § 263 järgi kvalifitseeritud süüdistuses vaja nimeliselt välja tuua häiritud või ohustatud isikut

(otsuse p 26). Samuti nõustun otsuse punktis 21 sedastatuga, et KarS § 263 tunnused tuleb sisustada

korrakaitseseaduse (KorS) sätete kaudu.

Leian aga, et korrakaitseseaduse jõustumise järel on õigusolustik muutunud nii oluliselt, et varasemas

praktikas omaksvõetud seisukohta, et avaliku korra rikkumise sedastamiseks tuleb – lisaks avalikus

kohas käitumise üldnõudeid rikkuvale teole – tuvastada ka asjasse mittepuutuvate isikute häirimine

või ohustamine kõnealuse teoga (otsuse punktid 21 jj), ei ole võimalik kõigi korrakaitseseadusega

kehtestatud avalikus kohas käitumise üldnõuete suhtes järjekindlalt rakendada. Õigupoolest kaldun

arvama, et viidatud probleem ei tulene mitte niivõrd kohtuotsuses kasutatud argumentatsioonist,

kuivõrd korrakaitseseaduse jõustumisega kehtestatud regulatsioonist, mille tulemusel on KarS §-ga

263 hõlmatud äärmiselt erinevad avatud loetelus nimetatud teod, mille kirjeldused ei ole

formuleeritud ühtsel alusel (vt eelkõige KorS § 55 lg 1).

Näide, millega otsuse punktis 23 opereeritakse – isiklike suhete lahendamisest ajendatud, öisel ajal ja

inimtühjal tänaval toimuv kaklus – sobib otsuses kasutatava seisukoha toestamiseks hästi.

Tõepoolest, mis oleks sellises kakluses avaliku korra rikkumisele viitavat; tõepoolest, miks

vastustada seisukohta, et avaliku korra rikkumise kvaliteedi annab teise isiku kehalisele

väärkohtlemisele see, et seda näeb või kuuleb kolmas asjassepuutumatu isik, keda see häirib?

Siiski sunnivad alltoodud kaalutlused mind enamuse seisukohas kahtlema.

Esiteks, korrakaitseseaduse kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival viisil

(KorS § 55 lg 1), eelkõige teist isikut lüüa (KorS § 55 lg 1 p 1). Otsusest tuleneb aga, et avalikus

kohas käitumise nõudeid rikub hoopis see, kui keegi lööb teist isikut nii, et see häirib kolmandat

isikut. Viimane reegel ei tule minu arvates korrakaitseseaduse tekstist; puudub veenev põhjus

arvamaks, et teine isik KorS § 55 lg 1 sissejuhatavas lauseosas tähendab midagi muud kui teine isik

sellele järgneva loetelu punktis 1. Teisisõnu – ja tuginedes otsuses kasutatud mõisteaparatuurile –,

leian, et „asjasse mittepuutuv füüsiline isik, keda teoga häiritakse või ohustatakse“, võib olla ka see

sama isik, keda tõugatakse või lüüakse, kellega kakeldakse või kelle suhtes käitutakse muul viisil

vägivaldselt. Tegemist võib olla näiteks isikuga, keda ilma igasuguse nähtava põhjuseta või ilmselt

ebaadekvaatsel põhjusel avalikus kohas rünnatakse, või ka isikuga, kes astub välja avaliku korra

kaitseks ning keda rünnatakse kättemaksuks tema kodanikujulguse ilmutamise eest.

Teiseks – väljudes küll praeguse kohtuasja raamidest –, problemaatiliseks muutub otsuses viljeletud

käsitlus ka mitme teise korrakaitseseaduses nimetatud avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise

puhul. Nii võib küsida, kas avalikus kohas alasti viibimise korral, kui see oluliselt häirib teisel isikul

koha sihipärast kasutamist (KorS § 55 lg 1 p 3) peab teisel isikul koha sihipärase kasutamise häirimist

pealt nägema ja end omakorda häirituna tundma veel keegi kolmas asjassepuutumatu isik, et anda

teise isiku häirimisele avaliku korra rikkumise kvaliteeti. Või võib sellisel juhul kannatanu – või teole

avaliku korra rikkumise kvaliteedi andja – olla ka teine isik ise? Kui nii, siis tagasi kakluse juurde –

miks ei või ka kakluse puhul häiritu rollis olla kannatanu, eriti kui öise kakluse näol pole tegemist

vanade sõprade omavahelise mõõduvõtmisega, vaid võhivõõrastega; eriti kui kannatanu ei söanda

hiljem pimedal ajal kodust väljagi minna, kuna ta on kaotanud usu avalikus kohas käitumise

üldnõuete – mille kohaselt ei tohi teist isikut avalikus kohas lüüa (KorS § 55 lg 1 p 1) – reaalsesse

kehtivusse linnatänavail?

Möönan, et kumbki rõhuasetus – ei kolmanda personifitseeritava häiritud pealtnägija nõue ega

avaliku koha kui niisuguse esiplaanile seadmine (viimane ei piirdu ju vaid raeplatsiga, vaid hõlmab

ka riigimetsa või kallasrada otse eramaa kõrval) – ei anna järjekindlalt rakendades rahuldavaid

tulemusi. Enamgi veel – tulemused võivad olla üpris ebarahuldavad, juhuslikud. Kas väljapääs võiks

olla huligaanse ajendi reanimeerimises? – Võimalik, kuid kehtivas õiguses sellele toetuspunkti

leidmine on vähemalt sama raske kui kolmanda asjassepuutumatu isiku häirituse nõude

konstrueerimisele ning ma ei ole päris veendunud ka selle kontseptsiooni rakendamise

probleemituses isegi kui seadusliku aluse küsimus kõrvale jätta. Küll aga arvan, et karistusseadustiku

avaliku korra rikkumine ja korrakaitseseaduse avalikus kohas käitumise üldnõuded ei kõla kokku

ning vajavad hädasti seadusandja poolset häälestamist suurema kooskõla saavutamiseks.

Peeter Roosma

(allkirjastatud digitaalselt)