2-15-15584/49 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. juuni 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-15584

Tsiviilasi

M.M. e hagi M.J. vastu kinkelepingu alusel saadu

tagastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

75 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. detsembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.M. e apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

16. mai 2017

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): M.M.

(isikukood: XXXX); esindaja

vandeadvokaat Geidi Sile

Vastustaja (kostja): M.J. (isikukood: XXXX); esindaja

vandeadvokaat Senny Pello

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 22. detsembri 2016 otsus

muutmata

ja

M.M.

e

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus M.M. e

kanda. Välja mõista M.M. elt M.J. kasuks

menetluskuluna 1066 eurot (koos käibemaksuga).

Menetluskuludelt tuleb tasuda käesoleva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

3. Välja mõista M.M. elt riigilõiv 1000 eurot Eesti

Vabariigi kasuks.

M.M. el tuleb 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest

tasuda riigilõiv Maksu- ja Tolliameti kontole SEB Pank AS-

s

EE351010052031000004,

Swedbank

AS-s

EE522200221013264447, Nordea Bank AB Eesti filiaalis nr

EE401700017002872300 või Danske Bank A/S Eesti filiaalis

nr EE873300333499990003 viitenumbriga 99917700040451

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.M. (hageja) esitas 19. oktoobril 2015 Tartu Maakohtule hagi M.J. (kostja) vastu kinkelepingu

alusel saadu tagastamiseks.

Hagiavalduse kohaselt kinkis hageja 24. novembril 2011 kostjale 2/3 suuruse mõttelise osa temale

kuuluvast Põlvamaal Räpina vallas Naha külas asuvast kinnisasjast XX (registriosa nr 638838).

Kinkelepingu sõlmimise ajal elasid hageja ja kostja koos, neil on ühised lapsed M.M. ja M.M.

Kuna kostja on käitunud hageja ja tema lähedastega tänamatult, taganes hageja 11. septembril 2015

avaldusega kostjaga sõlmitud kinnisasja mõttelise osa kinkelepingust.

Hageja leiab, et täidetud on nii kinkelepingust taganemise formaalsed kui materiaalsed eeldused.

Taganemisavaldus on kostjale tema lepingulise esindaja kaudu 15. septembril 2015 kätte toimetatud.

Kostja on üles näidanud jämedat tänamatust VÕS § 267 p 1 tähenduses. Kostja jäme tänamatus on

väljendunud alkoholijoobes olles agressiivses käitumises, vaimses ja füüsilises vägivallas hageja

suhtes, mida on näinud pealt poolte alaealised lapsed.

8. mail 2015 teatas kostja hagejale laste ees, et kui hageja kavatseb lõpetada kostjaga kooselu, jäävad

lapsed temaga, mille peale olid lapsed endast väljas. Samal õhtul lükkas kostja laste nähes ja jõudu

kasutades hageja toa uksest välja.

12. juunil 2015 toimusid hageja vanaema matused, millega seoses saabusid 11. juunil 2015 hageja

ema juurde sugulased ja teised lähedased. Kostja 11. juuni 2015 pärastlõunal, olles alkoholjoobes ja

meelestatud agressiivselt, võttis poja sülle ja hakkas temaga kodu poole minema. Laps ehmus ja

hakkas nutma, ka poolte tütar hakkas nutma ja palus kutsuda politsei. Hageja järgnes kostjale, kuid

kostja keeldus last tagasi andmast, tõmmates tuppa sisenedes ukse kinni selliselt, et hageja jäi ukse

vahele ja sai viga. Toas lükkas kostja hagejat. Juhtumit nägi pealt hageja ema. Soovimata konflikti

jätkata, hageja lahkus. Mõne aja pärast avastas hageja, et kostja on koos pojaga autoga kodust

lahkunud. Kuna kostja oli alkoholijoobes, teavitas hageja sellest politseid. Politsei leidis kostja koos

lapsega samal õhtul Tartus asuvast hotellist ning tõi ta koos lapsega Põlva maakonna piirile, kuhu

hageja läks last vastu võtma. Kostja viidi politseiametnike poolt tagasi hotelli, kuid öösel saabus ta

koju. Kuna kostja käitus agressiivselt, põgenes hageja koos lapsega kodust akna kaudu. Politsei leidis

kostja hiljem kodu lähedusest ning ta toimetati kainenema.

Hageja taotles kostja kohustuse tuvastamist anda nõusolek XX kinnisasja omanikukande muutmiseks

ning M.M. e sissekandmiseks kinnistu ainuomanikuna.

2. Kostja vaidles 20. novembri 2015 vastuses hagile vastu.

Hageja on minetanud õiguse kinkelepingust taganemiseks VÕS § 270 lg 1 tuleneva ajalise piirangu

tõttu. Hagiavalduses on märgitud, et väidetavat kostja poolset jämedat tänamatust on esinenud enam

kui aasta enne taganemisavalduse esitamist. Seetõttu taotles kostja jätta hagi rahuldamata aegumise

tõttu.

Hagi tuleb jätta läbi vaatamata/rahuldamata ka seetõttu, et tegemist ei ole kinkelepinguga. Hageja

andis kinnisasjast 2/3 mõttelise osa kostja omandisse seetõttu, et kinnistu oli soetatud osaliselt kostja

raha eest ning sellel olevad ehitised olid ehitatud või remonditud täielikult kostja vara arvelt.

Kostja on tasunud osaliselt, summas 15 000 krooni, XX kinnisasja ostuhinna. Ehitiste

lammutamiseks, uute ehitamiseks ja renoveerimiseks kasutas kostja temale kuulunud kinnisasjade,

müügist saadud vahendeid. Seega hageja poolt kostjale 2/3 kaasomandi osa üleandmise näol ei olnud

tegemist kinkega, kuna hageja sai kostjalt vastutasu ning kohaldamisele ei kuulu kinkelepingust

taganemise regulatsioon.

Hageja poolt esitatud asjaolud kostja jämeda tänamatuse kohta ei vasta tegelikkusele. Kostja eitab

hageja, oma laste või hageja lähisugulaste ähvardamist, alkoholijoobes agressiivset käitumist või oma

poja ohtu seadmist.

Seonduvalt taganemisavalduse kostjale kättetoimetamisega, millest sõltub selle kehtivus, märgib

kostja, et vastava asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal.

3. Hageja märkis 25. jaanuari 2016 kirjalikus seisukohas, et kostja poolt viidatud aegumise vastuväide

ei ole kohane. Kinkijal tekib tulenevalt VÕS § 270 lg 1 igakordselt, kui kingisaaja käitub kinkija

suhtes jämedalt tänamatult, õigus kinkelepingust taganeda.

Hageja ei ole saanud kostjalt kinnisasja 2/3 mõttelise osa kinke eest vastusooritust,

24. novembril 2011 sõlmitud ja notariaalselt tõestatud kinkelepingus ei sisaldu poolte kokkulepet

vastusoorituse kohta, tegemist on kinkelepinguga nii sisult kui vormilt. Kostja väited osaliselt

kinnistu ostuhinna tasumise kohta ei ole tõele vastavad. Kinkija õigust kinkelepingust taganeda ei

mõjuta asjaolu, et kingisaaja on teinud kingitud esemele parendusi.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus jättis 22. detsembri 2016 otsusega M.M. e hagi M.J. vastu rahuldamata.

Maakohus jättis kostja menetluskulud hageja kanda ja mõistis välja viivised kostja menetluskuludelt

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus tuvastas, et pooled ei ole notariaalses kinkelepingus ette näinud ei tasu kingi eest ega ka

koormisi ja kohustusi kingisaajale. Poolte seletustest ei tulene, et tasu või kohustuste üle oleks enne

lepingu sõlmimist läbi räägitud. Kohtu poolt uuritud tõendite alusel saab lugeda tuvastatuks, et kostja

poolt väidetud vastusooritus – kinnistul asuvatele hoonetele tehtud kulutused, oli suures osas tehtud

enne kinkelepingu sõlmimist. Kuna pooled elasid koos ühise perekonnana, siis tuleb neid kulutusi,

mida kostja väidetavalt oma vahendite arvelt tegi, pidada nii kostja enda kui tema lähedaste

(elukaaslase ja tütre) elutingimuste ja -kvaliteedi parandamiseks tehtud kulutusteks. Pärast

kinkelepingu sõlmimist ei ole tehtud kinnistule enam olulisi parendusi, hooned olid selleks ajaks

remonditud ja uus elumaja ehitatud.

Vaidlust ei ole kinkelepingust taganemise formaalse eelduse üle. Kostja on kohtuistungil omaks

võtnud, et hageja 15. septembri 2015 avaldus kinkelepingust taganemiseks on kätte saadud

04. oktoobril 2015, kui kostja sellele vastas.

Maakohtu hinnangul on hageja seletuse ja tema ema ütlustega tõendatud asjaolu, et kostja suhtumine

hageja venda ei olnud positiivne ning see tekitas poolte omavahelistes suhetes pingeid, mida hageja

lootis maandada kinnistu osa kinkimisega kostjale.

Kuivõrd maakohus ei tuvastanud, et hageja poolt kinkelepinguga võetud kohustusele kinnisasja

omandi mõttelise osa üleandmiseks kostjale korrespondeeruks kostja kohustus vastusoorituse

tegemiseks, ei ole 24. novembril 2011 poolte vahel sõlmitud kinkelepingu näol tegemist tasulise

tehinguga.

Maakohus leidis, et jämedaks tänamatuseks ei saa pidada iseenesest asjaolu, et kostja ja hageja

omavahelised suhted kinkelepingu sõlmimise järgselt ei paranenud, mis oli hageja eesmärgiks

lepingu sõlmimisel. Isiklikest suhetest tulenev hea ja lugupidav suhtumine teise isikusse on vastavalt

VÕS § 4 lg 2 p 2 kõlbeline kohustus, mille võlgnik osundatud sätte lõike 1 järgi võib täita, kuid mille

täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Kui hageja lepingu sõlmimisel eeldas ja soovis poolte suhete

paranemist, mida aga ei toimunud, siis pidi ta oma õiguse lepingust taganeda realiseerima VÕS § 270

lg 1 kohaselt ühe aasta jooksul taganemise õiguse tekkimisest. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et

poolte suhete halvenemine toimus just viimasel aastal enne kinkelepingust taganemist, pigem võib

hageja seletuse põhjal teha järelduse, et suhete paranemist lepingu sõlmimise järgselt ei toimunud.

Maakohus luges tõendatuks 8. mail 2015 ja 11. juunil 2015 toimunud sündmuse asjaolud. Kohus

leidis, et kuigi kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud kostja käitumist võib pidada taunitavaks, ei

ole see tervikuna hinnates siiski objektiivselt sedavõrd hukkamõistetav, et täidaks VÕS § 268 lg-s 1

ja § 267 p-s 1 sätestatud kinkelepingust taganemise koosseisu. Ei ole mõistlik eeldada, et kui kinkija

ja kingisaaja on elukaaslased, seega lähedased isikud, siis pärast kinkelepingu sõlmimist ei teki nende

vahel eriarvamusi ega ka tülisid. Ei saa ainuüksi lähtuvalt kinkija subjektiivsest hinnangust kostja

käitumisele lugeda tuvastatuks kingisaaja jämedat tänamatust. Seetõttu on maakohus seisukohal, et

hageja nõue ei ole põhjendatud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja M.M. (apellant) esitas 23. jaanuaril 2017 Tartu Maakohtu 22. detsembri 2016 otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega hagi

rahuldada. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) tuvastas maakohus õigesti, et 24. novembri 2011 leping on kinkeleping VÕS § 259 lg 1 tähenduses

ning et on täidetud kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused;

2) on maakohus tõlgendanud VÕS § 267 punkti 1 põhjendamatult kitsalt ning sisustanud jämedat

tänamatust viisil, mis ei ole kooskõlas sätte mõtte ja eesmärgiga. Maakohus ei ole hinnanud, millised

olid vastustajale kinkelepinguga seatud ootused ning millist tänulikkust võis apellant tema ja

vastustaja omavahelist seotust, kinke iseloomu, selle väärtust ja olulisust arvesse võttes vastustajalt

oodata. Apellant võis eeldada ning oodata vastustajalt kinkelepingu sõlmimise järel lugupidamist

enda ja oma lähedaste suhtes. Vastustaja on kasutanud vaimset vägivalda nii apellandi kui tema

lähedaste suhtes. Vastustaja käitumine täidab jämeda tänamatuse koosseisu ning kinkelepingust

taganemine oli õigustatud;

3) on maakohus alusetult mõistnud apellandilt välja vastustaja menetluskulud. Senises kohtupraktikas

on levinud põhimõte, mille kohaselt peab menetlusosaline kinnitama, et menetluskulud on kantud.

Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on menetlusosalise kinnitus, et kulud on kantud (TsMS

§ 176 lg 5). Kuna vastustaja ei kinnitanud, et kulud on kantud, siis on maakohus alusetult apellandilt

menetluskulud välja mõistnud.

6. Kostja M.J. (vastustaja) esitas 23. jaanuaril 2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles palub jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata või muuta maakohtu otsuse põhjendusi

jättes resolutsioon muutmata. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda.

Vastuse väidete kohaselt:

1) ei nõustu vastustaja maakohtu põhjendustega ja tõendite hindamisega, kuid leiab, et maakohus on

jõudnud õige järelduseni jättes hagiavalduse rahuldamata. Vastustaja ei nõustu maakohtu tõendite

hindamisega osas, milles kohus leidis, et tõendamist leidis vastustaja käitumine taunimisväärselt.

Maakohus on ebaõigesti jõudnud järeldusele ka selles osas, et tegemist oli kinkelepinguga ning sellest

on seega võimalik jämeda tänamatuse tõttu taganeda;

2) ei ole maakohus VÕS § 267 p 1 põhjendamatult kitsalt tõlgendanud ja apellandi vastavasisulised

väited ei vasta tegelikkusele. Vastustaja nõustub maakohtu järeldustega, et vastustaja ei ole olnud

apellandi ega viimase poolt nimetatud isikute vastu jämedalt tänamatu ja õigustatud oleks

kinkelepingust taganemine;

3) ei ole apellandi väited vastustaja vägivaldsuse, hirmutamise, mure tekitamise, lähisuhtevägivalla

ja muu sellise osas leidnud asjas tõendamist ning apellandi enda selgitused, ütlused ning tunnistajate

ja vastustaja ütlused nimetatut ei kinnita;

4) apellandi seisukoht, mille kohaselt ei saanud maakohus menetluskulusid apellandilt vastustaja

kasuks välja mõista, ei ole kooskõlas Riigikohtu seisukohtade ja TsMS-i sätetega, mille kohaselt ei

pea olema menetluskulud tasutud. Menetlusosalisel peab olema tekkinud kohustus õigusabikulud

kanda ning vaidlust selles ei ole, et vastustajat esindab lepinguline esindaja ning õigusabikulude

nimekirjas märgitud tegevused olid seotud või kantud käesoleva tsiviilasjaga, mille eest vastustajal

oli tekkinud kohustus tasuda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude

kinkelepingu alusel saadu tagastamiseks, on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata.

Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud seisukohtade ja põhjendustega ja TsMS

§ 654 lg 6 alusel neid kõiki ei korda.

8. Ringkonnakohus märgib esmalt, et põhjendamatud on vastustaja seisukohad ja etteheited

maakohtule pooltevahelise õigussuhte ebaõige kvalifitseerimise osas. Vaidlusalune leping on

sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, notar on kontrollinud tehinguosaliste tahet ja pooled on

kinnitanud, et sõlmitav leping vastas nende tegelikule tahtele. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et vaidlusalune leping on käsitletav kinkelepinguna ja hagejal on seetõttu võimalus

kasutada oma õigust lepingust taganeda. Kostja on olnud kogu aeg seisukohal, et tegemist ei

olnud kinke ehk tasuta tehinguga, vaid hageja andis 2/3 kaasomandist vastustajale, kuna

vastustaja oli kaasomandit ja sellel asuvaid hooneid ehitanud ja renoveerinud oma lahusvara

vahenditest. Ringkonnakohtu istungil avaldas kostja, et tehingut võiks pidada müügilepinguks,

milles ostuhinna tasumine toimus tasaarvestuse teel varasema panusega. Samas ei ole kostja

pidanud kinkelepingut näilisuse tõttu tühiseks. Kostja enda väidetest tuleneb, et pooled ei olnud

omavahel kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele

vastavaid õiguslikke tagajärgi.

Pooled ei ole kumbki menetluses avaldanud, et nad soovisid kinkelepinguga varjata muud liiki

võõrandamislepingut või, et kinge oli mõeldud kostjale hüvituseks tema panuse eest. Seetõttu

tuleb nõustuda maakohtuga selles, et tegemist on tasuta võõrandamislepinguga, st kinkega.

9. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et lepingust taganemise formaalsed eeldused on

täidetud (otsuse p 21). Samas jättis maakohus hagi rahuldamata taganemise materiaalsete

eelduste puudumise tõttu.

10. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsust taganemise materiaalsete

eelduste sisustamise osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et esiletoodud

asjaolud kogumis ei kvalifitseeru jämeda tänamatusena hageja suhtes. Maakohus ei ole VÕS

§ 267 p-i 1 põhjendamatult kitsalt käsitlenud.

Hageja tugines VÕS § 268 lg-e 1 ja § 267 p-i 1 koostoimest lähtudes väidetele, mille kohaselt on

kostja kingisaajana näidanud hageja ja tema lähedaste suhtes üles jämedat tänamatust.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et VÕS § 267 p 1, mis saab kohalduda praegusele

vaidlusele koostoimes VÕS § 268 lõikega 1, on sõnastatud mõnevõrra ebatäpselt. Sätte kohaselt

on kinkelepingust võimalik taganeda juhul, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija

või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Ringkonnakohus leiab, et

kinkelepingust saavad tuleneda õigused ja kohustused siiski üksnes lepingupoolte endivahelistes

suhetes. Õigus eeldada enda suhtes tänulikkuse ülesnäitamist on isiklikult üksnes kinkijal, samuti

on selline kohustus kingisaajal üksnes isiklikult ja seda kinkija suhtes. Kinkelepingust ei saa

tuleneda kingisaajale kohustust väljendada tänulikkust lisaks kinkijale endale veel ka kinkijale

lähedaste isikute suhtes. Seega saab VÕS § 267 p-i 1 (koostoimes § 268 lõikega 1)

ringkonnakohtu arvates mõista selliselt, et kingisaaja käitumine kinkija lähedase isiku suhtes

saab olla kinkelepingust taganemise aluseks juhul, kui selles väljendub ühtlasi jäme tänamatus

isiklikult just kinkija vastu.

11. Riigikohus on oma praktikas (3-2-1-8-11 p 15) selgitanud, et kinkijale on VÕS §-de 267

ja 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist,

kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See

tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt

kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganeda. „Jäme

tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja

käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt nt Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p-d 26-27). Kolleegium on varasemas praktikas märkinud veel seda,

et käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise

hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid,

nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt nt Riigikohtu

22. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12). Seega ei tule asjaolude hindamisel

lähtuda üksnes kinkija seisukohast, nagu on hageja leidnud apellatsioonkaebuses (p 2.3.2.).

12. Käesolevas asjas on kinkelepingust taganemise avalduse kohaselt taganemise aluseks kostja

poolne jäme tänamatus hageja, poolte ühiste laste, samuti hageja ema ja venna vastu. Hageja

arvates kvalifitseerub jämeda tänamatusena ähvardamine, alkoholijoobes agressiivselt

käitumine, lapse ohtu seadmine ning vaimse ja füüsilise vägivalla kasutamine. Hagis on hageja

kinkelepingust taganemise alusena toonud esile (hagiavalduse p-d 2.6.1. – 2.6.6.) esiteks 8. mai

2015 õhtupooliku sündmused, mil hageja väitel oli kostja kodus alkoholijoobes ja agressiivne.

Kui hageja teatas, et sellise käitumise korral on kooselu jätkumine võimatu, siis teatas kostja

hagejale laste ees, et hageja võib minema minna, kuid lapsed jäävad temaga. Samal õhtupoolikul

lükkas kostja hageja jõudu kasutades toauksest välja. Hiljem nõudis kostja 7-aastaselt tütrelt koju

minekut sõnadega „tuled koju või ei ole sul vaja enam kunagi koju tulla“ Kostja helistas hageja

keeldumise peale tulla lastega koju, politseisse. Hageja peab laste nähes ema vastu jõu

kasutamist, ta kodust väljaviskamist, lapse ähvardamist ja traumeerimist teisele lapsevanemale

„koha kätte näitamise eesmärgil“ jämedaks tänamatuseks nii hageja kui hageja lähedaste vastu.

Teiseks tugineb hageja sündmustele, mis toimusid hageja vanaema matuste eelõhtul 11. juunil

2015. Hageja ema elas kõrvalkinnistul ja matustega seoses olid saabunud sinna sugulased ja

teised lähedased isikud, sh hageja vend oma perega. Hageja väidete kohaselt oli kostja sel õhtul

alkoholijoobes ja agressiivselt meelestatud ja käskis väiksele pojal hageja ema juurest koju tulla,

mida laps teha ei tahtnud. Tuppa sisenedes tõmbas kostja ust nii, et hageja jäi ukse vahele ja sai

kergelt vigastada. Kostja lahkus alkoholijoobes autos koos lapsega kodust ja ei andnud teavet

oma asukoha kohta. Hageja sai lapse kätte Tartu hotellist politsei abiga. Laps seati ohtu ja lastele

põhjustati vaimseid kannatusi. Hageja kartis kostjat ja lukustas ukse, mis põhjustas öösel koju

naasnud kostja pahameele, mille tõttu hageja põgenes läbi akna koos lapsega kodust ja kutsus

kohale politsei. Kostja viidi kainenema. ageja peab lastele asjatu emotsionaalse pinge tekitamist,

hageja lükkamist ja tõmbamist eesmärgiga talle valu põhjustada, lapse ohtu seadmist ja vaimse

vägivalla kasutamist jämedaks tänamatuseks hageja suhtes.

13. Kostja väidab, et hageja kirjeldatud sündmust ei ole 8. mail 2015 toimunud (lk 41 pöördel).

Kostja ei ole kunagi ähvardanud lapsi emast lahutamisega ega neid traumeerinud ega kodust välja

visanud, vaid hageja on ise hoidunud erinevate arvamuste lahendamisest ja kodust lahkunud ning

läinud üle hoovi enamus kordadel oma ema juurde. 11. juunil 2015 oli poolte erimeelsus selles,

et hageja soovis viia poolte 3-aastase poja lahtise kirstuga matusele, kuid kostja ei olnud sellega

nõus. Kostja võttis poja kaasa ja läks lapsega kala püüdma, laps oli rõõmus ja rahulik. Kuna

pooled tuppa ei läinud, siis ei saanud kostja ka hagejat uksega lükata. Kostja otsustas, et läheb

pojaga Tartusse. Neile tuli järele kostja sõber Margus Matto, kostja alkoholijoobes autot ei

juhtinud. Hageja helistas alusetult politseisse. Poolte peres on tavapärane, et üks vanematest läheb

lapsega kodust ära teist teavitamata, hageja on seda ise teinud korduvalt. Kui kostja öösel üksi

koju jõudis, siis ta ei karjunud, vaid nägi, et aken on lahti ja keegi jooksis hageja ema maja suunas.

Politsei oli juba hoovipeal. Kuna segadus oli suur ja hagejapoolne väljakutse vale, siis otsustas

kostja politseiga kaasa minna, et vältida täiendavaid valeväljakutseid. Ei ole võimalik, et

politseiekipaaž jõudis 8, 8 km kauguselt nii kiiresti kohale, vaid politsei oli ootamas kostja koju

tulekut. Hageja tekitas kunstlikult sündmuse, et saada alus kinkelepingust taganemiseks (lk 43

pöördel).

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et esiletoodud asjaolud ei ole kvalifitseeritavad jämeda

tänamatusena hageja suhtes, mis annaksid aluse sõlmitud kinkelepingust taganemiseks.

Maakohus on selles osas kohaldanud õigesti materiaalõigusnormi.

Hageja on selgitanud, et kingitud kinnistul asuvad hooned ehitati koos ja ühiste vahenditega.

Kinkega soovis hageja väljendada enda poolset head tahet, kuna elati koos ühise perena (lk 67

pöördel). Seega arvestas hageja kinkelepingu sõlmimisel kostja panusega kinnistu parendamisse

ja sõlmis lepingu selleks, et pooled saaksid kinnistul koos rahulikult elada ja kostja ennast

peremehena tunda. Viimane oli vajalik muuhulgas seoses hageja venna varasema käitumisega

hagejale kuuluval kinnistul, milline tegevus häiris kostjat.

Vande all ülekuulamisel (lk 130-132) avaldas hageja, et pooltel tekkisid kooselu lõpul tülid

igasugustest tühistest asjadest ja kostja tarvitas sel ajal alkoholi iga päev. Sündmuse kohta, mida

kirjeldab, ei suuda meenutada, millest tüli alguse sai. Vanaema matuste eelõhtul oli kostja juba

hommikust alates negatiivselt häälestatud. Kostjale ei meeldinud, et lapsed lähevad hageja venna

lastega mängima. Tõi poja tagasi, erimeelsuste lahendamise käigus tõmbas hageja ukse vahele,

hageja sai haiget. Hageja kutsus välja politsei, kuid siis hakkas kostja rahunema ja hageja

helistas, et saavad ise hakkama. Kostja sõitis pojaga koos nii ära, et ei öelnud kellelegi, kuhu

läks. Politsei leidis kostja koos lapsega hotellist ja hageja soovil toodi laps öösel Tartu-Põlva

maakonna piirile, kus laps anti hagejale üle. Hageja keeldus kostjat oma auto peale võtma ja koju

viima. Politsei lubas kostja tagasi hotelli viia, alust kainenema viia ei olnud. Hageja pani lapse

kodus magama, ise magama ei jäänud. Siis tuli kostja, kes hakkas lukus ust rusikatega taguma ja

karjuma. Hageja tundis surmahirmu ja põgenes. Politsei otsis kostjat tunde, leiti õuest pikali

maas, kui väljas hakkas valgemaks minema. See ei olnud tavapärane, et üks vanem läheb kodust

lastega ära teisele ütlemata. Hageja lootis, et kinkeleping vabastab hageja ja hageja pere nende

vastu suunatud vägivallast. Hageja lootis, et kostja eneseväärikus tõuseb, et olukord paraneb.

Vande all ülekuulamisel selgitas kostja (lk 132- 133), et kinnistul, millesse kostja tööd ja raha

panustas, peremehetses hageja vend. Kostja püüdis hagejaga sellest rääkida ja lõpuks ütles, et

„mul on su venna peremehetsemisest kõrini ja mina enam siia kinnistule raha ei pane“. Selle peale

otsustas hageja kinkelepingu sõlmida. 8. mai 2015 õhtupoolikul ei ole kostja agressiivselt

käitunud. Ka vanaema matuse päeval ei olnud agressiivne. Hageja andis nõusoleku, et poeg ei

pea matusele minema. Aga kui vend maale tuli, siis hageja ikka võttis lapsed. Kui politsei soovis,

et kostja lapse öösel hotellist hageja juurde viiks, ei vaielnud vastu, kuigi lapsel ei olnud midagi

viga. Kui ta öösel hotelli tagasi viidi, siis võttis takso ja sõitis koju. Kui koju jõudes ukse

avamiseks võtit keeras, siis hüppas hageja aknast välja ja samal hetkel kihutas hoovi politsei auto.

Patrullid olid hageja organiseeritud, et lavastada kostja agressiivsus.

Tunnistaja Inge Kokk (hageja ema) andis ütlusi, et kostja oli sageli purjus ja muutus siis

sõnaliselt agressiivseks. Seda, et kostja kallale tuleks, ei ole tunnistaja näinud. Tunnistaja kuuldes

on kostja tütrele öelnud, et „kui koju ei tule, siis ei ole vaja üldse enam tulla“. Ukse

kinnitõmbamine oli lihtsalt vihahoos. Matustele eelneval päeval võttis kostja poja, kes karjus

täiest jõust. Hageja jooksis järgi, soovis, et kostja lapse temale ära annaks. Laps jäi isaga ja asi

rahunes. Arutati politsei kutsumist, hageja vend arvas, et kui üldse, siis politsei peab kutsuma

hageja ise. Tunnistaja teadis ka seda, et laps oli kadunud ja leiti üles, ning talle pidi järele

minema.

Tunnistaja Marko Kokk (hageja vend) 8. mai 2015 väidetavat sündmust ei näinud. 11. juuni 2015

sündmustes osales koos hagejaga lapse äratoomisel öösel Tartu-Põlva maakonna piirilt.

Politsei õiendist (lk 78) andmeid 8. mai 2015 sündmuse kohta ei nähtu. 12. juuni 2015 sündmuse

osas kinnitab tõend poolte seletust, et kostja lahkus pojaga kodust Tartusse ja öösel naases

alkoholijoobes koju, kust viidi politsei poolt kainenema, kuna hageja ei soovinud sel öösel kostjat

koju.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja käitumine (alkoholi liigtarbimine,

verbaalne agressiivsus, tülitsemine hagejaga laste ees, konfliktsituatsioonide osakamatu

lahendamine) on küll taunitav, kuid täidetud ei ole kinkelepingust taganemise eeldusena jäme

tänamatus. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et hageja poolt kostja jämeda tänamatusena

käsitletavatel juhtudest esimesel korral teatas hageja kostjale soovist kooselu lõpetada ning teisel

korral eiras hageja kostja soovi viia väike laps majja, kus kostjale teadaolevalt oli hageja

vanaema surnukeha. Kostjale etteheidetavat füüsilist vägivalda ei ole maakohus tuvastanud.

Ringkonnakohus täiendab maakohtu vastavaid seisukohti veel järgnevaga.

Ringkonnakohus leiab, et enamus asjaolusid, mida hageja käsitleb kostja poolse jämeda

tänamatusena tema kui kinkija vastu, on seotud poolte erimeelsustega nende ühiste laste eluolu

korraldamisel. Poolte ühised lapsed on ühtviisi lähedased isikud nii hagejale kui kostjale. Pooltel

oli vaadeldaval perioodil laste suhtes ühine hooldusõigus. PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel

oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. PKS § 118 lg 1

järgi teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal

vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. PKS § 120 lg 1 kohaselt on

hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja. Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on

ühine esindusõigus.

Asja materjalide kohaselt esineb pooltel laste kasvatamise küsimustes erimeelsusi, seejuures on

võimalik hagejast aru saada, et ta alati kostjat isana ei usaldanud (alkoholi tarvitamise jms

põhjustel), mistõttu soovis alati ise lapsega seotud otsused vastu võtta. Samas ei olnud kumbki

pooltest pöördunud kohtu poole teise vanema otsustusõiguse piiramiseks. Seetõttu pidid vanemad

eelduslikult suutma otsustada kõiki laste elukorralduse ja kasvatusega seotud küsimusi koos ja

üksmeelel ning seda ka olukorras, kus üks neist (või mõlemad) soovisid kooselu lõpetada. Asja

materjalidest nähtuvalt ei suutnud pooled 2015. a rahumeelselt laste elu korraldada. Hageja sõnul

avaldas ta 8. mail 2015 kostjale soovi kooselu lõpetada. Eelnevalt oli ta 2014. a suvel viibinud

koos lastega kodust eemal, teatamata kostja väitel kostjale enda ja laste elukohta. Hageja ei

saanud eeldada, et kostja kui laste hooldusõiguslik vanem pidanuks lapsega suhtlemisel ja

kasvatusõiguste teostamisel arvestama veel ka hageja kui poja ema, samas kinkija, isiklike

õigustega, mis tulenesid hageja ja kostja vahel sõlmitud kinkelepingust.

Ringkonnakohus leiab, et kostjale etteheidetav käitumine (eelkõige laste kohtlemisega seotud

etteheited) ei ole kvalifitseeritav jämedalt tänamatu käitumisena hageja kui kinkija suhtes.

Ringkonnakohus arvestab seejuures objektiivsete asjaoludena kinkelepingule eelnenud kostja

panust kinnistul asuvate hoonete parendamisse ja ehitamisse, kinkelepingu sõlmimist 4 aastat

enne kõnealuse sündmuse toimumist, samuti poolte kui elukaaslaste keeruliseks muutunud

suhteid kirjeldatud sündmuste toimumise ajaks. Mõlemad hageja poolt käsitletavad sündmused

on toimunud emotsionaalsete sündmuste foonil, mis ei sõltunud üksnes kostjast. Hageja ise

heidab kostjale ette poolte erinevat arusaama lastega käitumisel. 8. mai 2015 sündmuse osas

puuduvad ka objektiivsed tõendid, mis tõendaksid kohtule usaldusväärselt sündmuste kulgu sel

päeval. Poolte vande all antud ütlused lahknevad paljuski. Hageja ema tunnistajana küll tõendab

kostja sõnu alaealisele tütrele „ ära siis koju üldse tule“, kuid kohus hindab seda hooldusõiguslike

vanemate vahelise vastuoluna, mitte aga jämeda tänamatusena lapse teise vanema kui kinkija

suhtes. Kostja valitud viis oma hooldusõiguse maksma panemiseks lapse (laste) suhtes ei

pruukinud olla kohane, kuid ei ole käsitatav hagejale kinkelepingu alusel võlgnetava tänulikkuse

puudumisena.

Ringkonnakohus märgib, et kostjale etteheidetavates situatsioonides käitus hageja ise

emotsionaalselt. Olukorras, kus kostja oli koos lapsega turvaliselt hotellis, puudus politseil

seaduslik alus kohustada kostjat laps hagejale üle anda. Asjaolu, et politsei soovitusel nõustus

kostja lapse andma üle hagejale, ei muutnud tegelikult kostja õigusi lapse suhtes. Politsei õiendist

ei nähtu ka põhjus, miks politsei lapse isa juurest ära viis, ei nähtu, et lapse elu ja tervis oleksid

olnud ohus. Seega saab sellega kinnitust kostja väide, et ta oli lapse üleandmisega hagejale ise

nõus.

Maakohus on jätnud põhjendatult hagi rahuldamata.

16. Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja kostja menetluskulude väljamõistmise hagejalt

põhjusel, et kostja ei ole andnud kohtule TsMS § 176 lg-le 5 vastavat kinnitust. Nimetatud normi

kohaselt peab menetlusosaline kinnitama, et kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult tuvastanud, et kostja on vastava kinnituse

andnud (lk 122). Maakohus on seejuures viidanud asjakohasele Riigikohtu lahendile tsiviilasjas

nr 3-2-1-115-13 p 26. Menetluskulude jaotust ja suurust maakohtus ei ole hageja vaidlustanud,

mistõttu ei kontrolli ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust.

17. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg1 alusel hageja kui apellatsioonkaebuse esitaja kanda.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulu suuruseks ringkonnakohtus 6

h õigusabi eest 1080 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu istungil avaldas kostja, et

menetluskuludele lisandub õigusabi 2, 5 h eest, millest 1, 5 h on kohtuistungiks ettevalmistumine

ja 1 h õigusabi kohtuistungil. Kostjale on osutatud õigusabi hinnaga 180 eurot/h.

Hageja esindaja vaidles kohtuistungil vastu hageja esindaja tunnitasumäärale, mis on liiga kõrge.

Põhjendatud määr oleks 156 eurot /h (koos käibemaksuga) nagu on hagejal. Hageja märkis ka, et

menetluskulu nimekirja kolm esimest toimingut, mis on tehtud 1. detsembril 2016, ei ole seotud

apellatsioonimenetlusega, kuna on tehtud enne maakohtu 22. detsembri 2016 otsust.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostjale osutatud õigusabi tunnitasumäär on võrreldes

tavapärase määraga liiga kõrge. Põhjendatud on hagejaga võrdne tunnitasumäär 156 eurot/h

(koos käibemaksuga). Samale seisukohale jõudis menetluskulude kindlaksmääramisel ka

maakohus. Apellatsioonimenetluses ei saa pidada põhjendatuks õigusabi kulu 1 h ja 10 minutit,

mis on kantud enne maakohtu otsuse kuulutamist. Põhjendatud ei ole ka ajakulu

telefoninõupidamisele kliendiga 30 minutit, mis peab olema hõlmatud apellatsioonkaebusele

vastuse koostamisele kulunud ajaga. Seega on kostja põhjendatud ajakulu õigusabile 6 h ja 50

minutit, tunnihinnaga 156 eurot/h (koos käibemaksuga). Hagejalt tuleb välja mõista kostja kasuks

menetluskuluna ringkonnakohtus kostjale osutatud õigusabi eest 6 h 50 minuti ulatuses 1066

eurot (koos käibemaksuga).

18. Ringkonnakohus vabastas hageja apellatsioonkaebuse esitamisel osaliselt riigilõivu

tasumisest summas 1000 eurot (lk 166). TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle

kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude

kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kuna

käesolevas asjas on lahend tehtud hageja kahjuks, siis tuleb hagejalt TsMS § 190 lg 4 alusel välja

mõista Eesti Vabariigi kasuks riigilõiv 1000 eurot, mis osas on hageja saanud menetlusabi.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/