1-16-513/23 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

31. mai 2017

Kriminaalasja number

1-16-513 (kirjalik menetlus)

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas

Kriminaalasi

A.T. süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 25. jaanuari 2017 otsus

Apellatsioonide esitajad

ringkonnaprokurör Milvi Väin, kannatanu M.T.

Prokurör

ringkonnaprokurör Milvi Väin

Süüdistatav

A.T. , isikukood: XXX, elukoht: XXX; kriminaalkorras

karistamata

Kaitsja

vandeadvokaat Mart Sikut

RESOLUTSIOON:

1. Tartu Maakohtu 25. jaanuari 2017 otsus jätta muutmata.

2. Ringkonnaprokurör Milvi Väina ja kannatanu M.T. apellatsioonid jätta

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

1. Tartu Maakohtu 25.01.2017 otsusega mõisteti A.T. süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks.

2. A.T. on esitatud süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi selles, et tema, 12.10.2015 kella 20.35 paiku

lõi Valga maakonnas, Helme vallas, XXX külas, XXX tallu viiva tee läheduses perede vahel

pikemat aega kestva konflikti põhjusel vennapoega M.T. käega näkku, tekitades M.T. le

tervisekahjustuse ja füüsilist valu (paremal pool otsmikul, põsesarnal ja põsel nahapunetus ja

turse, parem kõrvalest punetav).

3. Maakohus, tutvunud süüdistusega, uurinud ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis

siseveendumuse kohaselt, leidis, et A.T. tuleb esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks

mõista, kuna veenvad tõendid selle kohta, et A.T. on löönud tahtlikult M.T. rusikaga näkku

puuduvad.

3.1. Maakohus tuvastas, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et süüdistuses märgitud ajal ja

kohas konfliktsituatsioon aset leidis; meditsiinilist abi pärast konflikti anti nii M.T. le kui ja

A.T. ; M.T. oli ülierutatud, värises, paremal pool otsmikul, põsesarnal ja põsel oli nahapunetus

ning turse, paremal kaela sirglihase kohal oli nahapunetus ja turse ning parem kõrvalest oli

punetav; A.T. oli nägu ja kael punetav, skleerad punetavad, keha asendit sai valu tõttu muuta

vaevaliselt, palpeerides valulikud rindkere parempoolsed alumised roided ning lülisammas

kogu pikkuses. Näopunetuse taandudes nähtav verevalum parema silma välisnurgas, otsmikul

triipjad marrastused, samuti vasakul pool peas juuste piiril. Verevalum vasaku kõrvalesta

eesmisel, sisemisel küljel.

3.2. Vaidluse keskpunktiks on sündmuste tegelik areng ning kulmineerumine. A.T. ning M.T.

seisukohtades toimunu osas esinevad vastuolud.

Süüdistatava, kannatanu ja kõigi maakohtus ristküsitletud tunnistajate ütlustest tulenevalt oli

Valga maakonnas, Helme vallas, XXX külas, XXX , XXX ja Pruksi talust mööduv tee, kus

12.10.2015 kella 20.35 paiku toimus intsident sugulaste vahel, olnud aastaid avatud kõigile ning

võimaldas läbisõitu. 12.10.2015 umbes kella 11 paiku suleti tee XXX talu elanike jaoks

ootamatult killustikukoorma maha paneku tõttu ning tähistati ka läbisõitu keelavate

liiklusmärkidega. Tunnistaja K.M.i ütlustest nähtub, et tulles enne lõunat koju, oli tekkinud

teeotsa keelumärk, millest ta sõitis mööda ja just oli veoauto maha pannud killustiku koorma

nende kodu tee peal, veoauto seisis XXX talu kinnistule jääva teeotsa peal. Tunnistaja ootas,

kuni veoauto lahkus ja sõitis XXX talu hoovi. Kõik osapooled kinnitavad, et ka pärast K. M.

sõitmist killustikuhunnikust mööda ja tagasi ja nii korduvalt, sõitis sealt kaudu ka süüdistatav

A.T. koju ja tagasi korduvalt. Teele paigutatud märke ei eiranud S. ja H.T., kes läbisõitu

keelavat liiklusmärki nähes pöörasid ringi ja siirdusid XXX tallu teist teed pidi. Osapoolte

ütlustest nähtub üheselt seegi, et A.T. ja K. M kasutasid killustikuhunnikust möödasõiduks

XXX talule kuulunud niidetud heinamaad ning selle sõitmise kohta keegi märkusi A.T. ja K.

M. ei teinud. Samuti ei teavitanud T., M. ega M.T. naabreid eelnevalt sellest, et nende

igapäevaselt kasutatav teelõik suletakse.

Maakohus nõustub nii prokuröri kui ka kaitsjaga selles, et XXX talu kinnistule jääva teeosa

sulgemine sealsete elanike poolt ei olnud ebaseaduslik, sest nii LS § 12 kui ka EV majandus-

ja taristuministri 18.07.2015 määruse „Tee seisundinõuded“ § 3 kohaselt peab teeomanik tee

sulgema, kui ei ole tagatud ohutu liiklemine. Kahtlemata killustikuhunnik keset kasutatavat teed

kujutab endast otsest ohtu liiklejaile, kuid tee sulgemine ei ole käesoleva vaidluse iseseisev

objekt ehk tõendamisese.

3.3. Ütlused lahknevad vahetult 12.10.2015 eelnevalt toimunud sündmuse osas. Maakohus

käsitles kannatanu ja süüdistatava ütlusi ning nentis, et käesolevas asjas puuduvad asitõendid

ning tõenditena on maakohtu käsutuses üksnes kahe üksteise suhtes vaenuliku perekonna

vastandlikud ütlused ning mõned dokumentaalsed tõendid vigastuste, sündmuskoha ning

politsei poolt registreeritud juhtumite kohta. Seetõttu tuli maakohtul eriti kriitiliselt kontrollida

mõlema poole esitatud versioone.

Maakohus analüüsis nii kannatanu M.T. , tunnistaja M.T., T.T. kui ka süüdistatava ütlusi ning

jõudis seisukohale, et ütlused langevad kokku vaid selles, et A.T. sõitis 12.10.2015 õhtusel ajal

XXX ja XXX talude piiri lähendusse paigutatud killustikuhunniku juurde ning kogu

situatsioon seal kestis 5-10 sekundit. M.T. siirdus oma sõidukiga A.T. ja XXX talu suunas.

Tunnistaja M.T. ütlused lahknevad ülejäänud isikute ütlustest toimunu kellaaja osas.

Maakohus on M., M. ja T.T. ütlusi ja nende poolt joonistatud käsikirjalisi skeeme hinnates

jõudnud seisukohale, et need on omavahel vastuolus ka järgmises: kannatanu ja tunnistajad

selgitavad kõigi asjaosaliste ja nende sõidukite, teetõkete olemasolu ja paiknemist täiesti

erinevalt. Kõrvutades M. T. ja T.T. jooniseid (lk 45, 47) kannatanu ja süüdistatava joonistega

(lk 21, 67), on kannatanu positsioneerinud oma auto teise kohta, kui tunnistajad märkisid selle

olevat. Kannatanu ja süüdistatav andsid ütlusi ja joonistasid omakäelisel skeemil kannatanu

sõiduki killustikuhunniku ja Valga-Uulu maantee vahelisele rohealale, tunnistajad M. ja T. T.

aga hoopiski teisele poole killustikuhunnikut ehitusobjekti juurde. Seega on kannatanu, kes

tajus olukorda vahetult, paigutanud ennast sündmuste ahela alguses teise kohta kui tunnistajad.

Samas ühtib kannatanu ütlused ja joonis süüdistatava ütluse ja joonisega isikute ja sõidukite

paiknemise kohta XXX ja XXX kinnistu piiridel 12.10.2015 kella 20 paiku õhtul, mistõttu

pidas maakohus kannatanu sõiduki paiknemist kannatanu ja süüdistatava ühetaoliste ütluste

alusel usaldusväärseks. Juhul, kui kannatanu sõiduki asukoht sel ajahetkel oli tõene, siis sellisel

juhul süüdistatav A.T. sõiduki tuled paralleelselt teega töötavat traktori juhti M.T. e ega tema

kõrval istunud T.T. tegelikult segada ei saanud, kuigi viimased seda väitsid.

Kannatanu M.T. , tunnistaja M.T. e ja süüdistatava A.T. ütlustega viimase sõiduki paiknemise

kohta XXX ja XXX kinnistute piiril - sõiduki esiots suunatud Tõrva poole, paralleelselt teega

- lahknevad omakorda tunnistaja T.T. ütlused, kelle sõnul A.T. paigutas sõiduki risti teega ja

paralleelselt teega töötava traktoriga. Selliselt pole kirjeldanud A.T. sõiduki paiknemist ükski

teine menetluses ülekuulatud isik ning maakohus ei pidanud seetõttu tunnistaja ütlusi

tõepäraseks.

Samuti ei ühti asjaosaliste ütlused selles, milliste tõketega oli õhtul kella 20 paiku teeliiklus

takistatud. Kannatanu M.T. ja tunnistaja T.T. selgitasid, et teel oli jätkuvalt killustikuhunnik

ja läbisõitu keelavad märgid, süüdistatava ja tunnistaja M.T. ütlustest ilmneb aga, et lisaks

eelnimetatule oli selleks ajaks paigutatud killustikuhunniku ja Valga-Uulu maanteega

paralleelselt kulgeva kergliiklustee vahelisele rohealale puidust tõkked. Palju neid tõkkeid oli

ja kas nende tõkete ning kannatanu sõiduki vahelt oli üldse võimalik läbi pääseda, jäi

kohtumenetluses selgusetuks.

Selleks hetkeks polnud osapoolte vahel veel konflikti toimunud, situatsioon oli häiriv, kuid

siiski rahumeelne, kuid kannatanul ja tunnistajatel on olukorrast täiesti erinevad tähelepanekud.

Maakohtu hinnangul toetavad kannatanu ja tunnistate erinevad ütlused aga tegelikult

süüdistatava versiooni sellest, et süüdistatav õhtul harjumusest keeras XXX talust väljudes

vasakule, s.o Tõrva suunas. Jõudnud märgi, killustikuhunniku ja puidust tõketeni, tahtis ta tee

suletuse tõttu ringi keerata, märkas killustiku ja maantee vahelisel rohealal M.T. maasturit.

Maakohtu hinnangul on süüdistatava selgitused eluliselt usutavad – on selge, et kui tee on

aastakümneid olnud vabalt kasutatav, siis harjumuse jõud on suur. Ka tunnistaja H.T. andis

ütlusi, mille kohaselt paar korda eksis temagi kodust välja sõiduga, kuna on 40 aastat seda teed

sõitnud, ühe korra sõitis märgini välja, aga sai aru ja keeras ringi ja läks teist kaudu. Samuti

kinnitas tunnistaja, et käis sõiduki jälgi vaatamas järgmisel päeval ning piiri A.T. ületanud ei

olnud ja XXX talu piirist üle käinud ei olnud.

Nii kannatanu, süüdistatav kui tunnistajad kinnitasid, et ajavahemik, kui A.T. sõiduk valgustas

kannatanu autot või segas ka traktori tööd, ei olnud pikk – maksimaalselt 5-10 sekundit. Nii

lühiajaline seisak oma kinnistu piiril ei viita maakohtu hinnangul mingil moel süüdistatava

pahatahtlikkusele, nagu seda väidavad kannatanu ning tunnistajad M. ja T.T. . Süüdistatava

selgitused selle kohta, miks ta sinna sattus, on loogilised ning pimedas sõiduki ringi

keeramiseks võibki manööverdades kuluda 5-10 sekundit.

3.4. Kannatanu M.T. maakohtus antud ütlustes väidab, et hakkas oma sõidukiga A.T. suunas

liikuma. A.T. keeras samuti oma sõiduki ringi ja hakkas XXX talu poole sõitma. Kannatanu

järgnes talle, et teada saada, miks süüdistatav teeotstesse paigutatud liiklusmärke eiras ja tuled

kannatanu auto peale suunas. Kannatanu sõitis onust, s.o süüdistatav A.T. st mööda, keeras auto

ringi ja jäi seisma süüdistatava auto kõrval, autode vahe oli umbes 3 meetrit. Kannatanu

tunnetades ohtu, võttis kindalaekast pipragaasi ning pani selle koos telefoniga taskusse.

Kannatanu kartis oma onu A.T. , kuid oli siiski uudishimulik ning soovides saada vastuseid,

võttis viimase julguse kokku. Esimesena väljuski oma autost M.T. ja lähenes A.T. autole. A.T.

auto uks avanes ning enne kui M.T. jõudis hakata küsima märkide eiramise ja tulede kohta, lõi

A.T. teda parema käe rusikaga paremale küljele põsesarna ja silma piirkonda. Siis kukkus vist

ka telefon maha, kannatanu hoidis silmast kinni, takerdus tahapoole ja nägi vasaku silmaga, et

süüdistatav tuleb autost välja tema poole. Selle peale ütles kannatanu, et ta laseb gaasi.

Hoiatusele süüdistatav ei reageerinud ning veendudes ründe jätkumises lasi kannatanu

süüdistatavale mõni sekund pärast hoiatust gaasi näkku. Pärast gaasi saamist jätkas süüdistatav

agressiivselt kannatanu poole lähenemist, käed silme ees. Oldi käsipidi konfliktis ja kannatanu

võttis A.T. kaelast kinni. Kannatanu mäletab, et surus süüdistatavat võimalikult palju endast

eemale, et ta oleks seljaga kannatanu poole ja maas. Kannatanu mäletab, et süüdistatav rabeles

maas ja kannatanu pidi keharaskusega teda paigal hoidma, surudes põlvega vastu kägaras olnud

onu selga. Kuna A.T. osutas vastupanu, võis talle tekkida ka vigastusi. Rüselus lõppes, kui 150

m kaugusel traktoriga tööd teinud vend M.T. tuli ja tõmbas nad laiali. Avo liikus kuidagi

küürakil kodu suunas ja kannatanu istus tagasi oma autosse.

3.5. Süüdistatava ütluste kohaselt 12.10.2015 õhtul XXX ja XXX talude piiril teel olevate

takistusteni jõudes, oli tema sooviks pöörata auto ringi. Tagurdades märkas, et selja tagant

läheneb traktor, mistõttu pidi katkestama tagurdamise ja hakkama varasemalt juba ringi

keerama. Põhimõtteliselt samal hetkel tuli eestpoolt juba hall maastur tuledega tema auto poole.

Aeglaselt sõites liikus ta Helme, s.o XXX talu suunas, ning umbes 15-20 m koduristist edasi

jäädi lõplikult seisma, kui vastu tulev M. sõiduk blokeeris liikumise. Esimesena saabus

süüdistatava auto juurde M., mõni hetk hiljem ka agressiivselt käituv M.. Seda, kes ukse avas

süüdistatav ei tea, kuid tema seda ei avanud. Läbi avatud ukse nõuti, et süüdistatav liiguks

kuskile, kuid kuna ta oli oma maa peal, ei pidanud seda vajalikuks, vaid ütles M. ja M.T. le, et

nad ise lahkuksid võõralt kinnistult. Mingist hetkest kuulis süüdistatav, et keegi lõhub autol

tagakasti luuki kinni-lahti prõmmides, mõne hetke pärast toimus sama sõiduki parempoolse

uksega. Vaadates üle parema õla nägi süüdistatav T.T. . Mingi hetke pärast lasti süüdistatavale

näkku gaasi, mille peale suundus süüdistatav autost, käed näo ees, välja. Seejärel rünnati

süüdistatavat, talle hüpati selga, suruti maha. Süüdistatava nägu ja silmad lõid gaasi laskmise

tõttu tuld. Süüdistatav tundis tugevaid jalalööke, erinevatesse piirkondadesse, paremasse külge,

alaselga, vasakusse külge. Löögid tulid kahelt erinevalt poolt nii paremalt kui vasakult. Peks

toimus u 2-3 minutit. Kui see sai läbi, püüdis süüdistatav püsti tõusta ja hakata kodu poole

minema. Hakates kõndima gaasi laskmisest häiritud nägemise ning segadustundega üle vahetee

auto tagant läbi, sai süüdistatav kõndida 5-6 sammu, kui tee kesktelje juures rünnati uuesti

seljatagant, samal ajal sõnadega kostitades, et ma löön su raisa sinna hekki ja jätangi sinna.

Sõnad ja hääl kuulusid M. Järgnesid järgmised löögid, jalgadega umbes 2 minutit. Mingil hetkel

kuulis süüdistatav T.T. häält natuke kaugemalt ütlemas „hea küll, aitab küll, ta on küll saanud“.

Saades aru, et rohkemat peksmist ei järgne, üritas süüdistatav maapinda tunnetades ning natuke

vaadates läbi valude koerte haukumise suunas koduni jõuda.

3.6. Kannatanu ja süüdistatava ütlused on kokkulangevad vaid selles, et A.T. hakkas oma

sõidukiga suunduma XXX talu suunas, talle järgnes oma sõidukiga M.T. . XXX talu

sissesõidust veidi maad edasi jäid autod esiotsad vastastiku seisma ning kannatanu M.T. tuli

A.T. sõiduki juurde, süüdistatavale lasti näkku gaasi ning süüdistatav murti maha.

Kannatanu versiooni sündmustes toetavad üldjoontes ka tunnistajate, vend M.T. ja isa T.T. ,

ütlused. Tunnistajad M.T. ja T.T. andsid ühetaolisi ütlusi selle kohta, et nemad olid koos

traktoris, kui A.T. 12.10.2015 kella 20.00-20.30 ajal sõitis XXX talu ja XXX talu piirile, kus

oli killustikuhunnik. M.T. oli traktori roolis, T.T. istus kõrval. M.T. sõitis mööda ehituskrunti

edasi-tagasi, paralleelselt teega, teest 30-50 meetri kaugusel, sõtkus pinnast kinni. Varsti

märkasid mõlemad mehed, kuidas A.T. ja M.T. sõidukid eemalduvad mööda teed XXX talu

suunas. Kiirused ei olnud suured, liikumine oli rahulik. Tunnistaja M.T. jätkas pinnase

sõtkumist traktoriga. Mingil hetkel märgati, et autod on jäänud seisma ja M.T. sõiduki tuled

olid suunatud XXX kinnistu poole. Millal kannatanu M.T. oma sõiduki taas ringi, s.o XXX

talu suunas keeras, kumbki tunnistaja ei märganud. M.T. avaldas, et kui autod olid seisma

jäänud, tegi ta isale, s.o tunnistaja T.T. le ettepaneku minna vaatama, mis toimub. Vaatevälja

häirisid lehtpuud, mis kasvasid tee ääres, kuid et oli sügis, pime ja puud polnud enam täislehes,

siis autode tulesid oli traktorist näha. Ta hakkas traktoriga autode poole liikuma, traktori kiirus

oli umbes 10 km/h. Et tee peale jõuda, tuli M.T. el juhtida traktor killustikuhunnikust ja puudest

mööda, sest ehitusobjekt, kus M.T. töötas, oli huumusest tühjaks veetud, muld oli objekti äärde

ladustatud ning osaliselt olid teisel pool liiva hunnikud. M.T. e ütluste kohaselt sealt, kus ta

traktoriga töötas, oli seisvate autodeni 100-120 meetrit ja aega kulus umbes 15-20 sekundit

autodeni jõudmiseks. 20-25 meetrit enne seisvaid autosid nägi M.T. traktorit juhtides, kuidas

A.T. autost ulatus välja käsi, mis tabas M.T. , M.T. astus paar sammu tagasi ja A.T. tuli

sõidukist välja.

Tunnistaja T.T. avaldas ristküsitluse käigus, et ka tema nägi autost välja tulnud küünarvart ja

rusikat 20-25 meetri kauguselt ega oska selgitada, miks ta vahetult pärast sündmust, eeluurimise

käigus väitis, et nägi toimuvat 50 meetri kauguselt. Mis sellele järgnes, ei näinud kumbki

tunnistaja, sest tegeleti traktorist väljasaamisega, tunnistaja T.T. ei saanud sõiduki ust lahti.

Tunnistaja T.T. väitis, et tema ei näinud, mis toimus löögi järel, kuna oli šokis. Kui traktorist

välja saadi, siis olid tunnistaja M.T. sõnul M.T. ja A.T. kahe sõiduki vahel tee peal maas,

M.T. hoidis A.T. kinni, A.T. oli vastu maad, M.T. jalg või põlv A.T. seljal. Tunnistaja M.T.

eraldas mehed ja palus neil koju minna.

3.7. Maakohus, analüüsinud tunnistajate eelkirjeldatud ütlusi ja kõrvutanud neid kannatanu-

süüdistatava ütlustega, asus seisukohale, et tunnistajate ütlustest tulenev ei ole usutav ega ka

füüsiliselt võimalik.

Maa-ameti kaardiserverist tehtud mõõtkavalisest väljavõttest nähtub, et vahemaa sündmuse

toimumiskoha ja traktori asukoha vahel enne liikumist on umbes 120-150 meetrit. Traktoriga

autode juurde liikumiseks tuli esmalt manööverdada 30-50 meetrit ehitusobjektilt sõiduteeni

ning siis sõiduteed pidi, samuti väljavõttelt tulenevalt umbes 100 meetrit, liikuda sõidukiteni.

Tunnistajate ütluste kohaselt liikus traktor umbes 10-15 km/h kiirusega, seega pidi sellise

teepikkuse läbimiseks kuluma sõltuvalt kiirusest minimaalselt 30-55 sekundit. Arvestades, et

M.T. töötas ehitusplatsil, milline tema sõnul oli huumusest kooritud, muld oli objekti äärde

ladustatud ning osaliselt olid teisel pool liiva hunnikud ning tal tuli tema ütluste kohaselt

manööverdada mööda killustikuhunnikust ja puudest, siis tõenäoliselt kulus sellise maa-ala

läbimiseks siledast teest oluliselt rohkem aega. Mõlema tunnistaja ütlustest nähtub seegi, et

kumbki ei märganud, millal kannatanu M.T. oli oma sõiduki taas XXX talu suunda ümber

keeranud ja ühel hetkel märkasid sõidukite tulede järgi, et sõidukid on peatunud. Seega

tunnistajad tegelikult pidevalt ei jälginud, mida Pärnu suunas liikuvad sõidukid teevad.

Viidatud Google Maps’i tänavavaatest on näha, et XXX talu kinnistul tee ääres kasvavad

suured puud ja põõsad tihedalt koos. Lisaks oli tegemist pimeda, sombuse sügisese ajaga. Need

asjaolud veelgi raskendavad eemalduvate autode jälgimist. Teatud hulk aega kulub inimesel ka

otsustamiseks ning reageerimiseks. Seega tegelik aeg peatunud sõidukite märkamisest nendeni

jõudmiseni pidi olema oluliselt, vähemalt poole võrra pikem, kui tunnistajate poolt väidetud

20-25 sekundit.

Kannatanu ütlustest aga nähtub, et ajavahemik autode seismajäämisest kuni väidetava

rusikalöögini ei olnud pikk – M.T. peatus A.T. sõiduki kõrval, autode vahe kuni 3 meetrit,

võttis kaasa kindalaekast pipragaasi ja telefoni ning väljus sõidukist. Siirdus kohe A.T. auto

juurde, kus enne kui midagi sai öelda, löödi teda rusikaga. Tõenäoliselt selline tegevuste jada

võttis aega kümmekond sekundit. Seega praktiliselt kohe pärast autode seiskumist teel lõi A.T.

väidetavalt M. T., kuid sel ajal pidid tunnistajad asuma enda ütlustest tulenevalt vähemalt 100

meetri kaugusel ehitusplatsil: tunnistajate ütluste kohaselt reageerisid nad ja otsustasid

ehitusplatsilt lahkuda alles siis, kui nägid, et sõiduautod olid seiskunud. Juhul, kui lähtuda

tunnistajate ajakriteeriumist – olid sündmuskohal 15-20 sekundiga, siis see toetab pigem

süüdistatava väiteid toimunust ehk seda, et traktor hakkas kohe A.T. sõiduki järel XXX talu

kinnistu poole sõitma, ainult sellisel juhul võisid M. ja T.T. sõidukite peatumise ajaks

sündmuskohale jõuda.

3.8. Samuti tuleb lisaks vahemaadele antud sündmuse juures arvestada ka teisi juhtumi

toimumise ajal eksisteerinud tingimusi. Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmete kohaselt oli

12.10.2015 kella 20.00 ja 21.00 ajal Valgas 5,9 kraadi sooja ning hetkeilm oli uduvine.

Kuigi sündmuskoht oli Tõrva lähistel, siis ka tunnistajad kinnitasid, et ilm oli niiske, rõske ning

jahe ja võis olla udu. Väljas oli sellel kellaajal pime ning sündmuses osalenud isikutel olid seljas

tumedad riided. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et ütlustest tulenevalt seisis M.T. A.T.

avatud juhipoolse ukseava ees umbes poole meetri kaugusel. Seega varjas ka M.T. oma kehaga

teataval määral auto juures toimuvat ja seda eriti nende tunnistajate suhtes, kes lähenesid Tõrva

poolt. Konflikti toimumise kohas olid M.T. sõiduki tuled suunatud Tõrva ning just Tõrva poolt

lähenes ka M.T. e juhitud traktor. Maakohtu hinnangul M.T. sõiduki tuled võisid teataval

määral moonutada konflikti toimumise kohal nähtavat.

3.9. Kannatanu versiooni kohaselt algatas füüsilise konflikti A.T. , kes istudes autos rooli taga,

lõi oma parema käega kannatanule näkku paremale poole. Samal ajal kannatanu seisis auto

juhipoolse ukseava läheduses kuni poole meetri kaugusel. Seismist kinnitavad ka T. ja M.T. ,

kes väidetavalt nägid seda. Tunnistaja T.T. ütlustest tulenevast seisis M.T. umbes poole meetri

kaugusel autost ning ta nägi autost väljunud kätt küünarvarrest alates.

Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et istudes sõidukis, oleks võimalik tabada silmade

kõrgusele sõiduki ukse kõrval, poole meetri kaugusel seisvat 180 cm pikka kannatanut

sõidukist, mille kõrgus kõige kõrgemas punktis on 1,78 m. Sõiduki ukse ülemise ääre kõrgus,

millest kõrgemale oma kätt suunata ei saa, on oluliselt madalamal kui 1,78 m. Juhiiste on veel

madalamal, nagu süüdistatav märkis, siis 75 cm maapinnast. Kuigi inimeste kehaline kasv on

erinev, ei ole usutav, et autos istuva süüdistatava õlajoon ning otselöögi trajektoor oleks asunud

kõrgemal kui 125-130 cm maapinnast. Seda, et M.T. oleks ukseavas kuidagi küürutanud või

kummardanud, ei maininud mitte ükski tunnistaja ega ka kannatanu ise. Samas selle jaoks, et

tabada sirgelt seisvat 180 cm pikka isikut näkku, otsmiku-põse piirkonda, mis keskmiselt asub

165 cm kõrgusel maapinnast, 125-130 cm kõrguselt, tuleks löök suunata üles. Samuti tuleb

siinkohal arvestada, et istudes autos, nagu seda väidab kannatanu, ja sealt lüües parema käega

autost välja, tuleks keha keerata välja, s.o ukseava suunas. Löögiulatus on sellisel juhul oluliselt

lühem kui sirgelt ning otse vastamisi antud löögi puhul. Arvestades konkreetsel juhul

asjaolusid, ei ole eluliselt usutav, et istudes autos, ulatus süüdistatav lööma parema käe rusikaga

tabava löögi, risti üle enda keha, sõidukist väljapoole, mööda sõiduki külgpostidest, mis

asetsevad juhiistmest omakorda umbes 10 cm vasakul, üles-suunas umbes 165 cm kõrgusele

isiku pihta, kes on autost pool meetrit veel eemal. Seda veel selliselt, et mitmekümne meetri

kauguselt oleks näha rusikas kätt alates küünarvarrest. Inimese käsi antropoloogiliste andmete

alusel ei ole nii pikk sellise löögi sooritamiseks eeltoodud tingimustel. Täpse löögi sooritamist

segavad ka ees asuv rool ning üles-suunal auto juhiukse piilar ehk tugipost, mis kumeralt

asetseb oluliselt madalamal kui 1,78 m.

Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et istudes ka maasturi tüüpi sõiduautos, oleks juhil

võimalik rusikaga risti üle enda tabada kedagi, kes seisab pool meetrit eemal sirgelt püsti ning

on 180 cm pikk, otsmiku ja põsesarna piirkonda eelkirjeldatud asjaoludel.

3.10. Tunnistajate ütlused sündmuskohale lähenemisel nähtu kohta seab kahtluse alla ka veel

järgmine: tunnistajate märkamisvõime sündmuste käigus pidevalt varieerub. Esmalt tunnistajad

positsioneerivad sündmuse alguses kannatanu ja süüdistatava paiknemise XXX ja XXX talu

piiril erinevalt nii üksteise ütluste kui ka kannatanu-süüdistatava ütluste suhtes. Seejärel selgub,

et tunnistajad siiski ei jälginud eemalduvate sõidukite liikumist pingsalt ega märganud, millal

M.T. oma sõiduki taas XXX talu suunas pööras. Ühtäkki aga märkavad lähenedes seisvatele

sõidukitele A.T. autost väljuvat kätt alates küünarvarrest, milline on surutud rusikasse ja

milline tabab A.T. sõiduki ukseavas seisvat M.T. paremale poole näkku. Seejärel aga ei märka

kumbki tunnistaja, mis juhtus edasi: kuidas M.T. lasi gaasi autost väljunud A.T. ja kuidas M.T.

surus A.T. vastu maad. Tunnistajad M.T. kui T.T. kinnitavad, et gaasi laskmist ega

süüdistatava mahasurumist kannatanu poolt nad ei näinud, kuna peale kannatanu taganemist

A.T. sõiduki juurest, oli traktor peatunud ning nemad tegelesid juba traktorist väljumisega.

Kannatanu aga maakohtus antud ütlustes ei märkinud, et gaasi laskmise ajal oleks traktor

seisnud autode juures, vaid vastupidi, et traktor veel liikus tema poole. Sellest järeldub, et kui

M.T. ja T.T. väidetavalt nägid ajaliselt varasemat rusikalööki, olles seejuures autodest oluliselt

kaugemal, on loogiline, et nad oleks pidanud pingsa jälgimise korral, nagu nad ise väitsid, ka

vahetult sellele järgnenud gaasi laskmist nägema, kui nad tegelikult liikusid veel traktoriga nii,

nagu seda selgitas kannatanu.

3.11. Maakohtu hinnangul kõige ebausaldusväärsemaid ütlusi maakohtus andis tunnistaja T.T.

, kes on ainukesena kohtus ristküsitletud T. suguvõsast, vastates küsimustele perede vahelise

tüli kohta, et vihavaenu OÜ T. osakute kinkimise ja tagasivõtmise pärast otseselt ei ole, kuid ei

pea oma pere jaoks heaks tooniks suhelda A.T. ga tema amoraalsete iseloomuomaduste tõttu.

Tunnistaja kirjeldas A.T. kui madalate kõlbeliste omadustega isikut, kes tegeleb

mitmenaisepidamisega ning on elukaaslast K. M. ka relvaga ähvardanud. Samuti selgitas T.T.

, et tema ema olevat talle helistanud pärast M. osade kinkimist, et minge kodust ära, et hull on

tulemas ja tahab teie maja aknad segi peksta, sest sai teada, et ema tegi pojapojale kingituse.

Samas märkisid pojad M.T. ja M.T. , et tüli sai alguse sellest, kui vanaema kinkis M.T. ele OÜ

T. osad, kuid võttis kinke tagasi. Seda, et vaenutsemine sai alguse just ettevõtte osade

jagamisest kinnitasid ka vanemad H.T. ja S.T. , kelle ütlustes maakohtul ei olnud alust kahelda.

H. ja S. T. ütlused olid antud vabalt, ei olnud kantud mingitest sisemistest pingetest ega

vastuoludest. Nii tunnistas ka T. ja A.T. ema S. T., et A.T. paneb liiga ägedate sõnadega vastu

kogu aeg, liiga kõvasti karjub, niisamuti kui M.T. .

3.12. Maakohtu hinnangul tuleb kriitiliselt suhtuda ka kannatanu enda ütlustesse. Kannatanu

korduvalt pidas vajalikuks märkida, et ta kardab väga oma onu A.T. , kes oli sündmusele

eelnenud suvel väidetavalt üritanud kannatanule autoga otsa sõita. Seetõttu tekitab maakohtus

küsitavusi kannatanu versioon sellest, et kui A.T. sõiduki tuled paistsid tema sõiduki peale

umbes 5-10 sekundit, siis selline onu käitumine koosmõjus märkidest mööda sõitmisega ärritas

teda niivõrd palju, et ta võttis kokku oma viimase julguse, „võttis südame rindu“, nagu seda

märkis isa T.T. ütlustes. Valmistudes konfliktiks, pani ta taskusse koguni pipragaasi ja võttis

kaasa telefoni juhuks, kui on vaja politseisse helistada ning asus siis hirmu trotsides oma onult,

keda ta väga kardab, aru pärima. Maakohtu hinnangul ei ole mõistlikult toimivale inimesele

loomuomane niivõrd väikese ärrituse peale minna konfliktiks valmistudes kontakti otsima

pimedas ja üksinda isikuga, keda ta teab olevat ebameeldiv, kelle puhul peab kõigeks valmis

olema ja keda ta väga kardab ning kes on talle ka varem otsa sõitnud. Mõistlikult toimiv inimene

hoidub konfliktsest inimesest tavaliselt eemale ning sellise mõistliku inimese õig(l)ustunde

riive peab olema väga suur, et otsida kontakti endale ohtliku isikuga. Arvestades, et kannatanu

väidetavalt väga kartis oma onu, märkides seda mitu korda ütlusi andes, on kannatanu

käitumine ääretult ebaloogiline märkidest möödasõitmise ja tuledega 5-10 sekundilise

valgustamise eest. Seega ei ole maakohtu hinnangul kannatanu selgitus selle kohta veenev, miks

ta üldse järgnes A.T. sõidukile, möödus sellest, keeras sõiduki ringi ja peatus A.T. sõiduki

juures.

Fakt, et M.T. , kes esialgu sõitis A.T. järel, parkis auto nii, et keeras selle A.T. sõiduki ees

ringi, tuledega tuldud suunas, toetab süüdistatava kaitseversiooni selles osas, et M.T. blokeeris

sooritatud manöövriga tema liikumise. M.T. selline manööver ei olnud viisaka vestluse

läbiviimiseks vajalik ning sellised manöövrid sõidukiga ei toeta kannatanu väiteid süüdistatava

kartmise kohta. Seda, et ohtlikud manöövrid ei ole M.T. jaoks võõrad, kinnitavad ka teised

kohtule esitatud tõendid. Sellele, et kannatanu otsis ise tüli ning oli selleks valmis, viitab

tegelikult ka asjaolu, et autost välja minnes pani ta teadlikult varasemalt ostetud pipragaasi

taskusse ning võttis kaasa ka telefoni. Probleeme kahe perekonna vahel kajastab alates

30.04.2014 väljatrükk infosüsteemist „MIS“. Nimelt tuleneb 04.03.2015 juhtumi nr

3140150010038 kirjeldusest, et A.T. teavitas politseid, olles oma naisega koos autos, kui tema

sõiduk blokeeriti 2 autoga ning nõuti autost väljatulekut. Politsei saabus sündmuskohale,

tuvastas, et tegemist oli vendadevahelise vara jagamisega. A.T. sõiduk blokeeriti T.T. kahe

sõidukiga. Isikutega vesteldi ning selgitati, et antud küsimused tuleb lahendada kohtus.

Eeltoodud episoodi puhul lahkusid isikud ning pretensioone ei olnud. Selline politsei tuvastatud

olukord sarnaneb väga süüdistatava kaitseversioonis toodud sündmuste kirjeldusele.

Politsei infosüsteemi väljatrükist saab järeldada sedagi, et vaen ja provotseerimine on omane

mõlemale tüli osapoolele ning konfliktsus/provotseerimine ei ole üksnes A.T. pere poolt, nagu

seda soovivad näidata kannatanu ja tunnistajad M. ning T.T. . Ka tunnistaja S. T ilmutas kohtus

kahetsust selle üle, kuidas vennad on firma osade pärast niivõrd tülli pööranud.

3.13. Kahtlusi süüdistuses toodu tõepärasuses tekitavad ka osapooltel tuvastatud vigastused.

A.T. tekkinud vigastused ei ole maakohtu hinnangul kooskõlas M.T. versiooniga sündmustest

ning toetavad pigem süüdistatava kaitseversiooni. Pipragaasi laskmine süüdistatavale näkku on

tuvastatud nii kannatanu ja süüdistatava ütluste kui ka meditsiinidokumentidega. Maakohtu

hinnangul ei ole M.T. versiooniga kooskõlas teised A.T. tuvastatud ohtrad vigastused. Ka

maakohtule esitatud A.T. ülekuulamise protokolli lisadest – fotodelt – nähtuvad mitmed

sinikad ja marrastused peapiirkonnas, verevalumid käe siseküljel ja isiku paremal küljel asuv

suur tume sinikas. Samuti kinnitavad ka tunnistajad M. ja T.T. , et eriti nad A.T. seisundile

konflikti lõppedes tähelepanu ei pööranud, kuid lahkus ta auto juurest kronksus, küürus,

koperdades, s.o mitte sirge seljaga ja terve inimese kõnnakul.

Maakohtu hinnangul ei ole võimalik, et sellised eelkirjeldatud vigastused ning süüdistatava

seisund tekkis talle rüseluse käigus, kus M.T. enda sõnade kohaselt üksnes surus A.T. endast

eemale, hoides teda kätega kinni ning surudes põlvega selja peale. A.T. ülekuulamise

protokollile lisatud fotodelt nähtub sinikas süüdistatava näo paremal pool silma nurgas ning

tugev sinikas vasaku kõrva lestal. A.T. ja M.T. on kehakasvult enamvähem võrdsed. Samas

on M.T. A.T. st kaks korda noorem ning A.T. on üle elanud ka raskekujulise infarkti, mis on

tema tervislikku seisundit oluliselt mõjutanud. Ütlustes märkis A.T. , et püüab iga päev puhata

ja tukastada enne õhtul tööle minekut tervise tõttu. Isa H.T. märkis samuti, et ka hetkel ei ole

Avo tervis hea, näeb koduste tööde juures, et poeg on tunduvalt nõrgem, kui selles eas mees

peaks olema, puhkab järjest tihti.

Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et A.T. oleks suutnud tekitada temal olevad

vigastused endale ise rabelemise käigus, seda nii vigastuste iseloomu kui ka A.T. füüsilist

seisundit arvesse võttes. A.T. leiduvad vigastused viitavad sellele, et teda on rünnatud nii

vasakult kui ka paremalt poolt ning ründajaid võis olla kaks. Tugeva verevalumi tekkimine

kõrvalestale viitab teatava intensiivsusega löögile peapiirkonda, kuivõrd üksnes kergest

muljumisest või surumisest sellise verevalumi tekkimine ei ole võimalik. Sama kehtib

maakohtu hinnangul ka parema silma nurgas olevale sinikale. Ka fotodel nähtav suur verevalum

süüdistatava paremal seljapoolsel küljel ei saanud maakohtu hinnangul tekkida kinnihoidmisele

vastu rabelemisel ning toetab samuti süüdistatava versiooni selles, et teda peksti. Verevalumit

vaadeldes on sellel nähtavad selged triibud. Süüdistatava ütluste kohaselt oli tal 12.10.2015

kodust lahkudes seljas dressipluus ja jope. Sügisajale omased paksud riided omakorda

pehmendavad lööke. Ei ole võimalik, et selline sinikas sai läbi riiete jääda süüdistatava küljele

sellest, et M.T. üksnes surus põlvega süüdistatava seljale, et viimane maha suruda. Põlv on

ümar ning sellise mustri talletumine seljale põlvega surumise järel on võimatu. Sellise jälje

tekkimiseks kannatanu seljale, pidi teda tabatama mingi tömbi esemega, millel on jäik ning

piisavalt piiritletud muster. Ka pehmest kummist tallaga tossuga löömisel läbi mitme kihi

üleriiete ei ole võimalik, et talletuks kannatanu kehale jalatsi serva/talla muster. Jälje jäämiseks

süüdistatava kehale pidi sellise jäiga esemega lööma kiiresti ja tugevasti.

A.T. seisundit konfliktijärgselt kinnitavad ka tunnistajate ütlused. Tunnistaja H.T. märkis

maakohtule ütlusi andes, et koerad kisasid ebaharilikult ning õue vaatama minnes nägi, kuidas

üks kogu tuleb poole tee pealt roomamisega, seisab ja karjub. Sõnadest tunnistaja aru ei saanud,

mistõttu hakkas kogu poole minema ja tundis selles isikus ära A.T. . A.T. ukerdas pooleldi

maas käpukil, küürakil. Isa – H.T. aitas A.T. toa poole. Algul A.T. ei lubanud ennast

puudutada, kuid lõpuks sai ta pojast kinni ning aitas teda umbes kraanikausi poole nägu pesema.

Tunnistaja K. M kinnitas H.T. ütlusi ning märkis, et proovis A.T. käest uurida juhtunu kohta,

kuid ta ei saanud palju rääkida, kuna ei saanud justkui hingata. Mõlemad tunnistajad kinnitavad,

et A.T. avaldas esimesel võimalusel, et vallavanem, st T.T. koos poegadega ründas. Samas

M.T. l ei näinud keegi olulisi vigastusi, tunnistaja M.T. ristküsitlusel väitis, et ta ei näinud, et

M.T. l oleks midagi viga ja viimane ei kurtnud ka midagi. Sündmuskohalt lahkus M.T. oma

autoga, suundudes esialgu koju, kus nägi teeotsas kiirabi, mille peale tuli mõttele sealt abi

otsida.

Maakohtu hinnangul ei saanud tuvastatud vigastused A.T. tekkida nii, nagu kirjeldab seda M.T.

ning vigastused toetavad pigem A.T. kaitseversiooni. Maakohus nõustus kaitsja seisukohaga,

et eluliselt usutavalt ei ole võimalik aru saada, palju seal maas kägaras olles neid lööke, kas

rusikaga või jalaga kokku oli ning palju oli lööjaid. Samuti ei peagi isik aru saama, kui pikalt

löömine toimus. Ekstreemses olukorras, mida peksmine kahtlemata on, on isiku taju häiritud

ning sellest tulenevalt ei pruugi detailsemad selgitused löömise asjaolude kohta olla korrektsed.

Samas ei järeldu maakohtu hinnangul sellest automaatselt, et süüdistatava väited selle kohta, et

tema kallal kasutati vägivalda, ei oleks usaldusväärsed.

3.14. Konflikti tagajärjel on tuvastatud ka vigastuse tekkimine M.T. le – ülierutatud, värises,

paremal pool otsmikul, põsesarnal ja põsel oli nahapunetus ja turse, paremal kaela sirglihase

kohal oli nahapunetus ja turse ning parem kõrvalest oli punetav. Tuvastamaks süüdistatava süü,

tuleb vastata küsimusele, kas antud vigastused võisid tõenditest tulenevalt M.T. le tekkida

süüdistuses märgitud asjaoludel. Eelpool on maakohus analüüsinud ning jõudnud järeldusele,

et ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav oleks saanud sellist lööki teha. Samuti leiab maakohus,

et kannatanu versiooni toetavate tunnistajate, venna ja isa, ütlused löögi nägemise osas ning ka

teistesse konflikti asjaoludesse puutuvalt, ei ole usaldusväärsed ning võivad olla kantud soovist

saada antud kriminaalasjas soodsaim tulemus poja või venna jaoks. M.T. vigastused on oluliselt

kergemad kui A.T. tuvastatud vigastused – erutus, punetus ja paistetus, need võisid tekkida ka

rüseluse käigus, kui A.T. pikali maha suruti. Seevastu A.T. on mitmes kohas nähtavad

verevalumid, punetused ja kriimustused ning terve ülakeha oli valulik.

3.15. Maakohtule esitatud tõenditele tuginedes ei ole võimalik üheselt tuvastada, kes oli

füüsilise vägivalla initsiaator ning vastata seeläbi ka küsimusele, kas selleks oli A.T. rusikaga

lüües, nagu tuleneb süüdistusest, või sai konflikt alguse gaasi laskmisest M.T. , M.T. e või T.T.

poolt nagu on väitnud süüdistatav kohtule esitatud kaitseversioonis. Maakohtu hinnangul on

A.T. kaitseversioon tõsiseltvõetav ning haakub olemuslikult ka kriminaalasjas kinnitust

leidnud tõendikogumiga (usaldusväärsete tunnistajate ütlused, sündmuskoha skeemid,

vigastused). Maakohtu hinnangul ei ole võimalik A.T. kaitseversiooni selle kohta, et tema

konflikti ei alustanud, vennapoega ei löönud ning esimene rünne oli temale endale gaasi

laskmine, käesolevas asjas esitatud tõenditega kummutada. Seega ei ole maakohtu hinnangul

tõendatud süüdistuses kirjeldatud asjaoludel sündmuste aset leidmine ning antud juhul tuleb

kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatav A.T. kasuks.

Apellatsioonid

4. Tartu Maakohtu 25.01.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Milvi Väin,

kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõistetakse A.T.

süüdi KarS § 121 lg 1 järgi, mõistes karistuseks rahaliseks karistuseks 30 päevamäära ulatuses,

s.o 1317 eurot. Välja mõista süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

4.1. Apellatsioonis leitakse, et maakohtu kirjeldused sündmuste võimalikkuse kohta on

oletuslikud. Erapooletul kõrvalseisjal, kes ise sündmuskohal ei viibinud, ei ole võimalik hinnata

inimese füüsilisi võimeid, reaktsiooni, vahemaid ja võimalikku nägemist. Ka ei ole võimalik

uurimiseksperimendiga taastada situatsiooni nii autos löömise kui ka nägemiskauguse ja

ulatuse kohta.

4.2. Ei ole vaidlust selles, et A.T. oli juba pikemat aega konfliktis oma venna T.T. ja tema

poegadega. Konfliktsituatsioone iseloomustab mõlemapoolne kiuslik käitumine. Seega on

eluliselt usutav, et A.T. ei sõitnud mitte kogemata oma koduhoovist välja vasakule Tõrva

suunas, vaid süüdistuses märgitud sündmus hakkas arenema selliselt nagu on kinnitanud T.T. ,

M.T. ja M.T. – A.T. juhitud sõiduk tuli Tõrva poolt, sõitis mööda haljasala/heinamaad/muru

(kuidas keegi ala defineerib) killustikuhunnikust mööda ja seal läheduses ringi pöörates

valgustas kiusu pärast tavalisest tugevamate tuledega naaberkinnistut ehk kannatanu ja

tunnistajate viibimiskohta. Tähtsust omab ka see, et samal päeval oli A.T. juba mitu korda

sõitnud mööda keelumärgist ja killustikuhunnikust ning koguni käinud Tõrva politseis küsimas

keelumärgi seaduslikkuse kohta, mis teeb kaheldavaks tema väite „kogemata“ vasakule

pööramisest.

4.3. A.T. sõiduki blokeerimine vastu tema tahtmist M.T. auto ja M.T. juhitud traktori poolt ei

ole samuti usutav, arvestades traktori liikumiskiirust ja seda, et M.T. jõudis A.T. sõidukist

mööduda ning ümber pöörata. Sõidukid kohtusid alles tükk maad koduõue sissepööramise teest

eemal. A.T. väide, et ei saanud koduhoovi sisse keerata, sest kartis kokkupõrget, näitab tema

sõidustiili/sõidukiirust, mida kirjeldab ta ise ja ka kannatanu, et A.T. hakkas hästi aeglaselt

kodu poole liikuma. Sõidukite peatumise järel sõnalise konflikti alguse kohta annab A.T.

arusaamatu selgituse, et tal kästi nii edasi sõita kui välja tulla. Seda, et auto juurde saabus

esimesena M.T. , kinnitab ka A.T. ise.

4.4. Edasi aga isikute sündmuskohale jõudmise osas ja nende tegevuse osas on tõepoolest

kannatanu ja tunnistajate M.T. e ning T.T. ütlused osaliselt erinevad, kuid need erinevused just

teevad usutavaks isikute ütlused, sest erinevused tõendavad, et ei räägita kokkulepitud fakte.

Prokurör leiab, et ei ole loogikavastane sündmuste käik juba killustikuhunniku juures kui A.T.

sõiduki tavapärasest võimsamad tuled häirisid traktorit ning hakates endast lähtuvalt vasakule

tagurdama, siis häirisid tuled oma autos istunud M.T. . Kohtulahendis on leitud, et A.T. sõiduki

tuled ei saanud häirida temast vasakul töötanud traktorit, mis jällegi on paljasõnaline arvamus

ja ei lähtu konkreetsete sõidukite võimalikust täpsest asukohast teineteise suhtes ja A.T. sõiduki

tulede võimsusest/valgustustrajektoorist ning ei ole tagantjärele kontrollitavad muul viisil, kui

isikuliste tõenditega.

4.5. Kohtulahendis on peetud usaldusväärseks A.T. ütlusi, järelikult ka sh ütlusi tema sõiduki

blokeerimisest traktoriga, kuid samas on tunnistajate nägemisulatuse/nägemisvõimaluse kohta

tehtud analüüsis leitud, et traktor oli A.T. autost niivõrd kaugel, et sealt ei olnud võimalik näha,

kuidas M.T. sai löögi näkku (otsuse lk 9). M.T. ja T.T. on kirjeldanud, kuidas nad nägid M.T.

löömise hetke ja selgitanud, mida nad edasi nägid ning miks kogu sündmus ei olnud jälgitav.

Kannatanu ja tunnistajate M.T. e ning T.T. ütluste ebausaldusväärsuse tunnusena on arvestatud

veel seda, et T.T. ainsana räägib konfliktidest vennaga juba enne osakute jagamisel tekkinud

tüliga võrreldes. Kuna solvumised ja vastasseisud A.T. ja T.T. vahel on olnud tegelikult ka

juba varem, millest T.T. pojad ei pidanudki teadma või mida nad antud asjaga seotult oluliseks

ei pidanud, siis T.T. täielikumad ütlused konfliktidest ei tee veel nende ütlusi

ebausaldusväärseks.

4.6. Õigeksmõistva otsuse langetamisel on maakohus arvestanud ka sellega, et A.T. oli rohkem

vigastusi kui M.T. l. Vigastuste hulgas vaidlust ei ole. Samas aga on tuvastatud ka sündmuste

käik, kus parema tervisega ja noorem M.T. paiskas juba gaasist häiritud A.T. kõvakattega teele

pikali, näoga vastu maapinda, võttis ta haardesse nii kätega kui surus jalaga vastu maad. M.T.

le tuli appi M.T. , kes väidetavalt rebis venna Avo pealt ära ja tõstis ka Avo üles ning lükkas

kodu poole. Ei ole välistatud selle tegevuse käigus ka jalatsiga A.T. löögijälje tekitamine ning

muude tuvastatud vigastuste tekitamine. A.T. avalduse alusel on alustatud kriminaalmenetlus

temale vigastuste tekitamises (15282000489) ja seega tuleb eraldi otsustada, kas pärast gaasi

laskmist oli vaja A.T. suhtes vägivalda tarvitada. Praegune menetlus seisneb M.T. löömises

A.T. poolt.

4.7. Apellatsioonis leitakse, et A.T. süü M.T. löömises ja talle valu ning vigastuste tekitamises

on tõendatud ning maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust leides, et puuduvad

süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Prokurör jäi apellatsioonis ka maakohtus

süüdistuskõnes toodud põhjenduste ja karistusliigi valiku juurde.

5. Tartu Maakohtu 25.01.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni ka kannatanu M.T. , kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ning A.T. süüditunnistamist KarS § 121 lg 1 järgi.

5.1. Apellant leiab, et asja arutamine ei olnud aus ja õiglane. Apellatsioonis leitakse, et alates

esimesest maakohtu poolt läbiviidud toimingutes oli maakohus enda seisukoha kujundanud,

kuigi kohtule ei olnud esitatud veel ühtegi tõendit. Apellant märgib, et kohtu poolt tema

küsitlemine moodustas ebaproportsionaalselt suure mahu võrreldes kaitsja ja prokuröri poolse

küsitlemisega. Maakohus proovis omapoolse küsitlemisega luua asjasse uut sisu. Apellatsioonis

tuuakse selles osas väljavõtteid kohtuistungi protokollist. Kohus on püüdnud kannatanu

küsitlemisel kuritarvitada küsitlemise õigust ning püüdnud kannatanut alavääristada. Sama on

toimunud ka teiste isikute ülekuulamisel.

Tulenevalt eelnevast taotleb kannatanu, et ringkonnakohus jätaks tähelepanuta kõigi isikute

ülekuulamisel kohtupoolsel küsitlemisel saadud ütlused, sest need on saadud kohtulikul

arutamisel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet rikkudes ning eirates võistlevat

kohtumenetlust. Kohus ei saa ise luua uut uurimist kohtusaalis. Kohtu roll on lahendada

menetlusosaliste poolt esitatu. Kohtu rõhuasetused on eelkõige kannatanut ründavad ja paljudel

juhtudel küsitletakse asjasse mittepuutuvaid ja suunavaid küsimusi.

5.2. Otsuses on esitatud erinevaid tõendeid kunstlikult vastuolulistena ning seeläbi tõlgendatud

vastuolusid süüdistatava kasuks. Inimesed ei suuda objektiivselt väljendada vahemaid ning

ajataju võib olla erinev. Kohtupoolne initsiatiiv, et lasta enamusel isikutel joonistada n-ö enda

skeem, kandis eesmärki tekitada kunstlikult võimalikke vastuolusid. Ka kohtu väide uduvine

kohta ei ole tõene, sest Valgas võis uduvine olla, aga 25 km eemal mitte.

Lisaks isikute hinnangud vahemaade ja sündmuste ajalise kehtivuse kohta ei muuda nende

ütlusi nende poolt esitatud faktide osas ebausaldusväärseteks.

5.3. Otsuses ei ole õigesti hinnatud süüdistatava rünnet kannatanule. Kogutud tõenditest on

näha, et A.T. alustas rünnet ja lõi kannatanut rusikaga näkku. Süüdistatav on oma varasema

käitumisega tõestanud, et soovib konflikte. Lisaks prokuröri poolt esitatud ühele politsei

infosüsteemi väljatrükile, on olnud ka varasemaid ründeid ja ähvardusi.

5.3.1. Maakohtu järeldus, et süüdistatav ei saanud kannatanut lüüa, ei ole õige. Vaidlust ei ole,

süüdistatava auto uks oli lahti ja ta oli valmistunud kui M.T. lähenes (süüdistatav on kohtus

väitnud, et tal olid võtmed ja mobiiltelefon valmis, et neid tasku panna, seega tema versioon

ootamatust rünnakust ei kõla eluliselt usutavana). Sõidukid ei olnud vastastikku, vaid teineteise

kõrval. Kõrval asuv sõiduk ei saa teist sõidukit blokeerida. Maakohus on ebaõigesti väitnud, et

süüdistatav istus rooli taga. Kannatanu on ristküsitlusel selgitanud, et ta lõi mind keerates istmel

välja parema käega. Politsei poolt fikseeritud piltidelt (kohtueelse menetluse toimik lk 38) on

näha politseiniku peegelpilt, mis kinnitab, et sellelt kõrguselt on võimalik näo piirkonda lüüa.

A.T. sõidukil on tavapärasest kõrgemad maastikurehvid. Seda kinnitas kohtus ka tunnistaja

V.L., kes käis politseinikuna sündmuskohal.

Arusaamatuks jääb maakohtu arutelu, et juhi kohalt välja pöörates ei ole võimalik parema käega

sooritada lööki. Oluliselt keerulisem oleks juhi kohalt välja pöörates või ka juhi kohal otse

istudes sooritada löök vasaku käega.

5.3.2. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kannatanu, tema vend ja isa piirasid süüdistatava

ümber, kiskusid süüdistatava autost välja ja peksid kuni 3 minutit. A.T. olevad vigastused

kinnitavad, et kannatanu hoidis teda peale rünnet kinni, ta osutas vastupanu, mis tingis ka

suurema jõu kasutamise. Ilma eriteadmiseta on selge, et A.T. vigastused ei vasta kohtuotsuses

kajastatud ründele.

5.4. Prokuröri poolt küsitud karistus on liiga leebe. Käesolevas kriminaalasjas tuvastatu ei vasta

rahalise karistuse minimaalsele määrale. Kannatanu taotleb, et kohus karistaks süüdistatavat

sanktsiooni keskmises määras või enam. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad, kuid

karistust raskendavaks asjaoluks on süüdistatava süstemaatiline tegevus kannatanu ja tema

perekonna liikmete vastu.

Vastused apellatsioonidele

6. Tartu Ringkonnakohtu 05.04.2017 määrusega võeti ringkonnaprokuröri ja kannatanu

apellatsioonid menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti,

taandusi ning taotlusi kuni 13.04.2017. Nimetatud ajaks menetlusosalised täiendavaid

seisukohti ei esitanud.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

7. Ringkonnakohus, uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, sealhulgas kohtuistungite

protokolle, maakohtu otsust, kannatanu ja prokuröri apellatsioone, leiab, et maakohtu

õigeksmõistev otsus süüdistatava A.T. osas tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

8. Maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüs on põhjalik ja selle tulemina on ringkonnakohtule

jälgitav maakohtu lõppjärelduse kujunemine isegi asjas esinevate mõningate vastuolude

olemasolul, milliseid maakohus on käsitlenud ja selles osas oma seisukoha esitanud. Mingeid

materiaalõiguse ja menetlusnormide rikkumisi maakohtu otsusega seonduvalt ringkonnakohus

ei tuvastanud.

9. Seega tulenevalt kohtupraktikast ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu põhjendusi üle

korrata, seda enam olukorras, kus prokuröri ja kannatanu apellatsioonid ei sisalda uusi ja sisult

kaalukaid asjaolusid.

Prokuröri apellatsioon ja taotlus süüdistatav kuriteos KarS § 121 lg 1 järgi süüdi tunnistada ei

näita ringkonnakohtu jaoks võrreldes maakohtu otsuse põhiosa motiividega mingeid olulisi ja

märkimisväärseid põhjendusi, mis ajendaks maakohtu õigeksmõistvat kohtulahendit tühistama.

Prokurör leiab üldsõnaliselt, et maakohtu otsuses kirjeldatud arutlused uuritava sündmuse

võimalikkusest on oletuslikud. Samas ei esita prokurör apellatsioonis seni kogutud tõendite

põhjal uut detailsemat käsitlust, millele peaks ringkonnakohus uut kohtulahendit tehes

tuginema. Kolmeleheküljelisel apellatsioonil on kajastatud erinevaid asjaolusid, mis ei ole

otseselt kehalise väärkohtlemise süüdistusega seotud.

10. Maakohus on motiveerinud, miks ja milles peab ta isikulisi tõendeid usaldusväärseks ja

milles mitte. Maakohus on põhjendanud, et kohtule esitatud tõenditest tulenevalt pole võimalik

üheselt tuvastada, kes oli füüsilise vägivalla initsiaator. Usaldusväärselt veenvad tõendid

puuduvad selle kohta, et süüdistatav A.T. lõi tahtlikult M. T. rusikaga näkku. Kohus pidas

süüdistatava A.T. ütlusi asetleidnud konfliktsituatsiooni osas tõsiseltvõetavateks, mis haakub

olemuslikult ka ülejäänud kriminaalasja tõendikogumiga.

11. Kannatanu M. T. on apellatsioonis esitanud mitmeid väljavõtteid maakohtu istungil peetud

kohtuistungi protokollist ja leiab, et kohtupidamine ei toimunud tema jaoks ausalt ja õiglaselt.

Kummastavalt on kannatanu nimetanud alljärgneva rea asjaolusid, mida ta maakohtule veel ette

heidab, kuid milliseid ringkonnakohus peab otsituteks ja sisulist tähtsust mitteomavateks.

Kannatanu väidab, et kohtu poolt küsimuste esitamisega püüdis kohus teda mõjutada ning

andma ütlusi kohtule meelepäraselt. Veel leiab kannatanu, et ringkonnakohus peaks jätma

tähelepanuta kõigi isikute ülekuulamisel kohtu poolsel küsitlemisel saadud ütlused, sest need

on saadud kohtulikul arutamisel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet rikkudes. Samuti

märgitakse, et maakohtu rõhuasetus on olnud kannatanut ründav.

Ringkonnakohus uuris maakohtus peetud kohtuistungi protokolli, kuid menetlusnormide

rikkumisi, mis seaks kahtluse alla menetluse seaduslikkuse esimese astme kohtus, ei

tuvastanud. Protokollist nähtub, et tõepoolest on esitatud isikutele küsimusi ka sugulaste

varaliste suhtega seonduvalt, kuid see ei sea kahtluse alla maakohtu poolt käesoleva

kriminaalasja sisuks oleva kehalise väärkohtlemise süüdistuse objektiivset ja jälgitavat

lahendamist.

11.1. Kannatanu väide, et kohus oli juba enne sisulist kohtulikku arutelu oma seisukoha

kujundanud, jääb asja materjalidega tutvunud ringkonnakohtule oletuslikuks ja hüpoteetiliseks.

Veel heidab kannatanu ette, et teda küsitleti maakohtus ajaliselt väga pikalt ning prokuröri ja

süüdistatava kaitsja küsitlemine jäi maakohtus oluliselt lühemaks kui seda tegi maakohus.

Seega leiab kannatanu, et kohtu poolt tema küsitlemine leidis aset ebaproportsionaalselt kaua.

Ringkonnakohus ka selles osas menetlusnormide rikkumist ei tuvastanud. KrMS § 37 lg 3

kohaselt kohaldatakse kannatanule tunnistaja kohta sätestatut kui menetlusseadustik ei näe ette

teisiti. KrMS § 288 lg 6 kohaselt on kohtul õigus küsitleda tunnistajat pärast ristküsitlust, mingit

ajalist pikkust või piirangut menetlusnormid ette ei näe.

11.2. Kindlasti ei soostu ringkonnakohus kannatanu apellatsioonis esitatud seisukohaga, mille

kohaselt kohtu initsiatiiv, lasta enamusel isikutest joonistada toimunu kohta skeem, kandis

eesmärki, et kunstlikult tekitada võimalikke vastuolusid. Isikuliste tõendite puhul on

omakäeliste skeemide kasutamine sageli levinud võte ütluste kontrollimise ja asjaolude

täpsustamise abistamiseks, mida kasutatakse nii kohtueelses menetluses kui kohtuistungitel.

11.3. Kannatanu apellatsioonis rõhutatakse, et maakohtu otsuses on esitatud erinevaid

vastuolusid. Taoline vastuolude esitamine ja väljatoomine ongi analüüsiva ja seadusliku

kohtuotsuse sisuks ja selle lõpptulemina on maakohus jõudnud põhjendatud järelduseni, et

süüdistatav tuleb õigeks mõista. Maakohus on motiveerinud, miks ta leiab, et süüdistatav ei

saanud kannatanut taolisel kujul lüüa. Samuti on kohus põhjalikult detailideni (arvestades

isikute pikkust, paiknemist, sõiduki kõrgust, jne.) analüüsinud, miks ei ole usaldusväärne

kannatanu versioon, et süüdistatav lõi kannatanut parema käega nn. „keerates istmel välja

parema käega“. Ringkonnakohus leiab, et asja õigeks lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud,

sealhulgas ka vastuolude osas, on käsitlemist leidnud.

12. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jääb Tartu Maakohtu 25.01.2017

otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Aarne Sarjas

/allkirjastatud digitaalselt/