3-1-1-22-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja

number

3-1-1-22-17

Määruse

kuupäev

25. mai

2017

Kohtukoosseis

Eesistuja

Saale Laos, liikmed Henn Jõks ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi

P.S-i süüdistuses KarS § 2172 lg 1, § 201

lg 2 p-

de 1 ja 2 ning § 344 lg 1 järgi

Vaidlustatud

kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu 3. jaanuari 2017. a määrus asjas

nr 1-16-6137

(tsiviilkostja kaasamine ja tsiviilhagi menetlusse

võtmine)

Kaebuse

esitaja ja kaebuse liik

Menetlusvälise

isiku OÜ R esindaja vandeadvokaat Rainer

Kuulme, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Kannatanu OÜ S,

esindajad vandeadvokaat Kaido Uduste ja

vandeadvokaadi abi Lembit Tedder

Süüdistatava

P.S-i kaitsja vandeadvokaat Priit Palmiste

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Andrei Voronin

Asja

läbivaatamise kuupäev ja

viis

26. aprill

2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ R

määruskaebus läbi vaatamata.

2. Mõista OÜ-lt

R OÜ S kasuks välja 700 (seitsesada) eurot Riigikohtus toimunud

määruskaebemenetluses

valitud esindajatele makstud tasu katteks.

3. OÜ R

määruskaebemenetluse kulu jätta tema enda kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Harju

Maakohtu 16. augusti 2016. a määrusega anti koos veel kahe isikuga

kohtu alla P.S süüdistatuna

karistusseadustiku (KarS) § 2172

lg 1, § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 344 lg 1

järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.

2. KarS § 2172

lg 1 järgi süüdistatakse P.S-i muu hulgas selles, et tema OÜ S

(edaspidi S) juhatuse liikmena sõlmis 24.

jaanuaril 2014 müügilepingu, millega S

võõrandas kuus Xxxxxxxxxx XX asuvat korteriomandit (nr XX–XX)

290 000

euro eest OÜ-le R (edaspidi R). Nende korteriomandite turuhind oli võõrandamise

ajal 444 000 eurot.

Müües S-i vara kahjulikel tingimustel, s.t

turuhinnast oluliselt odavamalt ja äriühingu majandushuve eirates, rikkus

P.S teadvalt äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st 1 ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 35 tulenevaid juhatuse

liikme

kohustusi, tekitades S-ile vähemalt 154 000 eurot kahju, mis seisnes

müüdud korteriomandite turuhinna ja

müügihinna vahes. Seega kasutas

P.S KarS § 2172 lg 1 mõttes ebaseaduslikult

ära teise isiku vara käsutamise õigust,

tekitades sellega suure varalise kahju.

S-i

tsiviilhagi R-i ja P.S-i vastu

3. Kannatanu

S esitas R-i ja P.S-i vastu tsiviilhagi, milles taotleti R-i

tsiviilkostjana menetlusse kaasamist ja esitati

alternatiivselt järgmised

nõuded:

1) kannatanu

esmane nõue oli kohustada R-i andma nõusolek kolme Xxxxxxxxxx XX korteriomandi

(nr XX, XX ja

XX) omanikukande parandamiseks selliselt, et nende

korteriomandite omanikuna kustutatakse registrist R ja

kantakse sisse S. Lisaks

palus kannatanu kohustada R-i andma nende kolme korteriomandi valdus üle S-ile

ning

mõista R-ilt ja P.S-ilt solidaarselt S-i kasuks

välja 333 000 eurot;

2) juhul, kui

kohus ei rahulda kannatanu esmast nõuet, paluti tsiviilhagis kohustada R-i

tagastama S-ile kolme

Xxxxxxxxxx korteri (nr XX, XX ja XX)

omandiõigus ja valdus ning lisaks mõista R-ilt ja P.S-ilt solidaarselt S-i

kasuks välja 333 000 eurot;

3) juhul, kui

kohus ei rahulda ka eelmises alapunktis nimetatud nõuet, paluti tsiviilhagis

mõista P.S-ilt S-i kasuks

välja 889 619 eurot 33 senti.

4. Põhjendades

taotlust R tsiviilkostjana menetlusse kaasata, märkis kannatanu, et P.S-il

polnud õigust Xxxxxxxxxx XX

korteriomandeid müüa. Korteriomandeid ostes R

teadis või pidi teadma, et P.S käitub tehingut tehes pahatahtlikult,

samuti seda, et tegemist pole tavapärase äritehinguga, sest selle tingimused on

S-ile äärmiselt ebasoodsad ning poolte

vastastikuste kohustuste väärtus on heade

kommete vastaselt tasakaalust väljas. R-i esindas tehingu tegemisel

ärialaselt kogenud

isik, kellel oli samas isiklikke kokkupuuteid P.S-iga. R-i

pahatahtlikkusele osutab seegi, et

vaatamata kriminaalmenetlusele on R kuuest S-ilt

ostetud korteriomandist kolm edasi võõrandanud. Kuna S soovib,

et R kui kolme

ebaseaduslikult võõrandatud korteriomandi omanik tagastaks need S-ile ja

hüvitaks kolme edasi

võõrandatud korteriomandi väärtuse, tuleb R kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 39 lg 1 kohaselt

tsiviilkostjana menetlusse

kaasata.

5. Oma nõuete

põhjenduseks märkis kannatanu tsiviilhagis, et S-i ainuosanik on J OÜ (edaspidi

J), kes oli ühtlasi

Xxxxxxxxxx XX kinnisvaraarenduse ainukene investor ja

finantseerija. Kuus korteriomandit, mis 24. jaanuari

2014. a

lepinguga R-ile müüdi, moodustasid kinnisvaraprojekti, mille arendamine oli S-i

ainukene majandustegevus.

Seega võõrandati 24. jaanuari 2014. a

lepinguga kogu S-i majandustegevus. P.S-il polnud õigust sellist

tehingut teha,

sest S-i ja J-i vahel 18. juunil 2010 sõlmitud koostöölepingu

kohaselt ei tohtinud S korteriomandeid J-I nõusolekuta

koormata ega võõrandada.

Ühtlasi pidid kinnisvara võõrandamise tingimused koostöölepingu kohaselt tagama

S-i

poolt J-ilt saadud laenu tagastamise. S-i võlg J-I ees oli muutunud

sissenõutavaks ja 11. märtsi 2014. a seisuga oli see

889 619 eurot 33

senti.

6. P.S

müüs S-i korteriomandid R-ile 290 000 euro eest ehk turuhinnast oluliselt

odavamalt. Eksperdihinnangu kohaselt

oli nende korteriomandite tegelik turuhind

tehingu tegemise ajal 519 000 eurot, müügipakkumiste hinnatase aga

umbes 800

000 eurot. Praeguseks on R kuuest korteriomandist kolm edasi müünud ja saanud

nende eest 333 000

eurot. Ülejäänud kolm korteriomandit on müügis hinnaga

299 970 eurot. Ebatavaline on ka asjaolu, et R tasus

korterite ostusumma kolmandale

äriühingule, millel pole seost S-iga, küll aga P.S-iga. Seetõttu tuleb S

võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 alusel vabastada kohustusest

tagastada korteriomandite tagasisaamisel R-ile nende

müügihind.

7. P.S,

kes oli nii S-i kui ka J-i juhatuse liige, rikkus korteriomandeid võõrandades ÄS § 187

lg-st 1 ja TsÜS §-st 35

tulenevat korraliku ettevõtja

hoolsuskohustust, samuti lojaalsuskohustust. Esindusõigus ei andnud

P.S-ile õigust teha

S-ile ja J-ile kahjulikke tehinguid. P.S-i

tegevuse tagajärjel on tekkinud olukord, kus S on muudetud varatuks ja J-I

antud laenu pole tagasi makstud. Xxxxxxxxxx XX korteriomandite müügileping on

ilmselgelt vastuolus heade

kommete ja avaliku korraga ning seetõttu TsÜS § 86

alusel tühine. Olukorras, kus R pidi juba tehingu asjaoludest

tulenevalt aru

saama, et P.S rikub S-i juhtorgani liikme kohustusi, ei saa R-il

tekkida õigust omastatud varale. P.S-i

lubamatu käitumise tõttu on

tühine nii korteriomandite võlaõiguslik müügileping kui ka asjaõiguskokkulepe,

mis

mõlemad sisalduvad 24. jaanuari 2014. a

lepingudokumendis. Mõlemad lepingud on vastuolus heade kommetega.

8. Eeltoodu

alusel nõudis kannatanu tsiviilhagis R-ilt asjaõigusseaduse (AÕS) § 65

lg 1 alusel nõusolekut kolme

korteriomandi osas kinnistusraamatu kande

parandamiseks selliselt, et nende omanikuna kantaks kinnistusraamatusse

R-i

asemel S. Samuti nõudis kannatanu AÕS § 80 lg 2 alusel temale

samade korteriomandite valduse üleandmist.

Lisaks nõudis S R-ilt VÕS § 1043

ja § 1045 lg 1 p-de 5–8 alusel hüvitist kolme korteriomandi

eest, mille R oli edasi

võõrandanud. Nõutud hüvitise suuruseks

oli 333 000 eurot, mis vastab edasi võõrandatud korteriomandite

müügihinnale. R-i tegevus oli õigusvastane, kuna ta müüs edasi kuriteo

toimepanemise tulemusena saadud S-i vara,

muutes võimatuks selle tagastamise.

Alternatiivselt paluti tsiviilhagis mõista kolme korteriomandi müügihind R-ilt

välja VÕS § 1037 lg 1 alusel. Rikkumine seisnes eelkõige tühise

tehingu alusel saadud vara käsutamises. Kõnealuse

rahasumma tasumist nõudis S

solidaarselt ka P.S-ilt, viidates seejuures nii ÄS § 187

lg-le 2 kui ka VÕS §-le 1043 ja

§ 1045 lg 1 p-dele 5,

7 ja 8.

9. Kannatanu

märkis, et kui kohus leiab, et tühine on üksnes korteriomandite müügileping,

kuid mitte asjaõigusleping,

nõuab ta R-ilt TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028

lg 1 ning § 1032 lg 1 alusel kolme R-ile kuuluva korteri

omandiõiguse

ja valduse tagastamist S-ile, samuti 333 000 euro

suurust hüvitist kolme edasi võõrandatud korteriomandi eest. Selle

hüvitise

palus S mõista välja solidaarselt R-ilt ja P.S-ilt.

10. Kui aga

kohus peaks leidma, et korteriomandite võõrandamiseks sõlmitud müügileping ja

asjaõiguskokkulepe on

kehtivad, või kui R jäetakse tsiviilkostjana kaasamata,

palus kannatanu mõista P.S-ilt kahjuhüvitisena välja 889 619

eurot 33 senti. Tegemist on summaga, mille S võlgnes J-ile ja mille

tasumise võimaluse ta kaotas, kuna P.S muutis S-

i varatuks. Sellise

nõude materiaalõigusliku alusena viitas kannatanu nii ÄS § 187 lg-le 2

kui ka VÕS §-le 1043 ja

§ 1045 lg 1 p-dele 5, 7 ja 8.

Tsiviilhagide

osaline läbi vaatamata jätmine

11. Harju

Maakohtu 17. novembri 2016. a määrusega jäeti muu hulgas

rahuldamata S-i taotlus kaasata R tsiviilkostjana

kriminaalmenetlusse. Ühtlasi

jättis kohus läbi vaatamata S-i tsiviilhagis R-i ja solidaarselt R-i ning

P.S-i vastu

esitatud nõuded (vt käesoleva määruse punkti 3

alapunktid 1 ja 2). S-i nõude mõista P.S-ilt

välja 889 619 eurot 33

senti (määruse punkti 3 alapunkt 3) võttis

maakohus menetlusse. Sama määrusega lahendati veel kahe selles

kriminaalasjas

esitatud tsiviilhagi menetlusse võtmine, mh jäeti läbi vaatamata üks J-I tsiviilhagis

esitatud nõue P.S-i

vastu.

12. Põhjendades

seda, miks ta jätab R-i tsiviilkostjana kaasamata ja osa S-i tsiviilhagis

esitatud nõuetest läbi vaatamata,

märkis maakohus järgmist. Kannatanu väidab,

et R teadis või pidi teadma P.S-i pahatahtlikust käitumisest ja et P.S

ning R-i esindaja olid omavahel seotud. Nende väidete kontrollimisega kaasneks

olukord, kus tsiviilhagi

lahendamiseks oluliste, kuid süüküsimuse seisukohalt

asjassepuutumatute faktide maht ja nende tuvastamise

keerukus oleks selline,

mis nihutaks tõendamiseseme raskuspunkti süüdistuse alusfaktide

kindlakstegemiselt

tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisele

(Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-13-14). Tsiviilhagi kohaselt osales

R skeemis

teadlikult. Maakohtu hinnangul eeldanuks R-i selline panus aga äriühingule või

tema esindajale

kaasaaitamissüüdistuse esitamist, mida prokuratuur pole teinud.

Tsiviilhagis on toodud rida väiteid, millele tuginedes

kannatanu leiab, et R-i tegevus

oli pahatahtlik. Nendes väidetes kajastuvate asjaolude tuvastamine väljub aga

süüdistuse

raamidest. Seetõttu tuleb menetlusse võtta üksnes S-i nõue P.S-ilt 889 619

euro 33 sendi

väljamõistmiseks.

Määruskaebus

13. Harju

Maakohtu määruse peale esitasid ühise määruskaebuse S ja J, taotledes määruse

tühistamist osas, millega osa

nende tsiviilhagides esitatud nõuetest jäeti läbi

vaatamata, paludes need nõuded menetlusse võtta ja R tsiviilkostjana

menetlusse

kaasata.

Ringkonnakohtu

määrus

14. Tallinna

Ringkonnakohtu 3. jaanuari 2017. a määrusega tühistati maakohtu

määrus osas, millega kohus oli jätnud osa

kannatanute tsiviilhagides esitatud

nõuetest läbi vaatamata ja R-i tsiviilkostjana menetlusse kaasamata.

Ringkonnakohus saatis kõnealuste nõuete menetlusse võtmise küsimuse, samuti R-i

tsiviilkostjana kaasamise

küsimuse uueks otsustamiseks maakohtule samas

kohtukoosseisus. Muus osas jäeti maakohtu määrus muutmata.

Vaidlustamisviites

märkis ringkonnakohus, et määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada

määruskaebuse

Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu.

15. Maakohtu

otsustuse kohta jätta R tsiviilkostjana menetlusse kaasamata ja osa S-i

tsiviilhagis esitatud nõuetest läbi

vaatamata märkis ringkonnakohus, et R-i

tsiviilkostjana menetlusse kaasamine ei eelda talle süüdistuse esitamist.

KrMS § 39

lg-ga 1 ei ole kooskõlas maakohtu põhjendus, et kuna R-i ei süüdistata

P.S-i väidetavale kuriteole

kaasaaitamises, pole ka alust teda

tsiviilkostjana menetlusse kaasata. Maakohus jättis ka tähelepanuta

tsiviilhagis R-i

vastu esitatud asjaõiguslike õiguste taastamise ja alusetust

rikastumisest tulenevad nõuded. Kohus on nimetanud

asjaolusid, mis vajaksid

tsiviilhagi lahendamiseks tuvastamist, kuid jätnud tähelepanuta tsiviilkostja

võimaliku

vastutuse kahju eest, mis on kannatanule tekitatud kriminaalmenetluse

esemeks oleva teoga. Kohus ei sidunud

hagiavalduses esitatud nõude alusfakte

ehk korterite võõrandamist P.S-ile esitatud süüdistusega. Seetõttu on

jäänud

hindamata R-i võimalik vastutus. Jättes nendes küsimustes põhjendused

esitamata, rikkus maakohus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust. Tsiviilkostja

menetlusse kaasamise otsustamisel tuleb kohtul anda hinnang, lähtudes

KrMS § 39

lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatust.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

R-i

määruskaebus

16. Tallinna

Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse R, kes taotleb vaidlustatud

määruse tühistamist osas,

millega ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse

osas, millega S-i tsiviilhagis R-i ja solidaarselt R-i ning P.S-i

vastu

esitatud nõuded jäeti läbi vaatamata ja R tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse

kaasamata. R palub selles osas

jätta maakohtu määruse muutmata.

17. Määruskaebuse

esitaja leiab esmalt, et KrMS § 385 p 17 välistab Harju Maakohtu

17. novembri 2016. a määruse

vaidlustamise, mistõttu pidanuks

ringkonnakohus jätma kannatanute määruskaebuse läbi vaatamata.

18. Samas on

määruskaebuse esitaja seisukohal, et maakohus toimis õigesti, kui jättis R-i

tsiviilkostjana

kriminaalmenetlusse kaasamata ja S-i tsiviilhagi R-i puudutavas

osas läbi vaatamata. Riigikohtu praktika kohaselt

saab kriminaalmenetluses läbi

vaadata sellise tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad

piisaval

määral süüdistuse alusfaktidega (otsus asjas nr 3-1-1-13-14,

p 11). S-i tsiviilhagis R-i vastu esitatud nõuete puhul see

aga nii ei

ole. Maakohus leidis õigesti, et hageja väidete kontrollimine tooks kaasa

olukorra, kus tsiviilhagi

lahendamiseks oluliste, kuid süüküsimuse seisukohalt

asjasse puutumatute faktide maht ja nende tuvastamise

keerukus oleks selline,

mis nihutaks tõendamiseseme raskuspunkti süüdistuse alusfaktide

kindlakstegemiselt

tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisele.

Süüdistusaktist ei nähtu asjaolusid, millest ilmneks, et R kannaks

varalist

vastutust kannatanul väidetavalt tekkinud kahju eest või et kannatanul võiks R-i

vastu olla KrMS § 39 lg 1 p-

s 2 nimetatud nõue. Süüdistuse

kohaselt ei põhjustanud kannatanu kahju mitte R-i seaduslik tegevus

korteriomandite

ostmisel, vaid S-i juhatuse liikme P.S-i tegevus

korterite müümisel. Seega oli maakohtul tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS)

§ 371 lg 1 p-st 1 tulenev alus jätta R-i vastu esitatud nõuded

läbi vaatamata (menetlusse võtmata).

Samuti puudub alus R-i tsiviilkostjana menetlusse

kaasata.

19. Lisaks

tuleb S-i tsiviilhagi R-i vastu jätta läbi vaatamata TsMS § 371

lg 2 alusel hagi õigusliku perspektiivituse tõttu.

Tulenevalt VÕS § 1044

lg-st 2 saaks S esitada R-i vastu kahju hüvitamise nõude

vaid 24. jaanuari 2014. a

müügilepingu rikkumise korral,

mitte deliktiõiguslikul alusel, millele tsiviilhagis tuginetakse. S aga ei

väida, nagu

oleks R müügilepingut rikkunud. Mis puudutab S-i tsiviilhagis

esitatud asjaõiguslikke ja alusetust rikastumisest

tulenevaid nõudeid, siis TsÜS § 90

lg 1 kohaselt on selliste nõuete esitamise esmaseks eelduseks

korteriomandite

müügilepingu eelnev tühistamine. S ei ole R-iga sõlmitud

lepingut tühistanud. Seega ei ole kannatanul võimalik

tsiviilhagis

toodud

asjaõiguslikke

ja

alusetust

rikastumisest

tulenevaid

nõudeid

esitada.

Praeguseks

on 24. jaanuari 2014. a lepingu sõlmimisest

möödunud ka TsÜS § 99 lg-s 2 sätestatud 3-aastane tähtaeg,

mistõttu ei

saa S enam tehingut tühistada.

20. Korteriomandeid

ostes polnud R-il mõistlikku alust kahelda P.S-i kui S-i juhatuse

liikme õiguses kõnealune

müügileping sõlmida. Asjaolu, kas korteriomandid müüdi

turuhinnaga või mitte, ei mõjuta tehingu kehtivust ega

anna alust tehingut

tühistada.

S-i

vastus määruskaebusele

21. S palub

jätta määruskaebuse rahuldamata.

22. Kannatanu

hinnangul pole R-il KrMS § 384 lg 2 kohaselt määruskaebuse

esitamise õigust, kuna R-i tsiviilkostjana

menetlusse kaasamise ja tema vastu

esitatud tsiviilhagi menetlusse võtmise otsustamine ei piira R-i kaitsmist

vajavaid õigusi.

23. Käesolevas

asjas kattuvad süüdistuse alusfaktid ja tsiviilhagi aluseks olevad faktilised

asjaolud sisuliselt täielikult.

Tsiviilhagi lahendamiseks vajaminevate

täiendavate faktide maht ja nende tuvastamise keerukus on võrreldes

süüküsimust

puudutavate faktidega marginaalne. Kuna korteriomandite müügitehingu väärtus on

heade kommete

vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, tuleb TsÜS § 86

lg-st 3 tulenevalt eeldada, et R teadis või pidi teadma

teise poolega

seotud asjaoludest. See välistab vajaduse seda asjaolu tõendada.

24. R-i

määruskaebuses S-i tsiviilhagi perspektiivituse kohta esitatud vastuväited pole

tõsiselt võetavad. R väidab, et

tsiviilhagi ei ole võimalik rahuldada seetõttu,

et R-i ja S-i vahel sõlmitud leping on kehtiv ning seda ei ole TsÜS § 90

kohaselt tühistatud. S lähtub aga sellest, et korteriomandite müügiga seotud

lepingud on TsÜS § 86 alusel tühised.

See välistab võimaluse ja

vajaduse neid lepinguid tühistada. Lisaks ei ole juba kuriteoteate esitamisest

kahtlust, et S

soovib oma vara tagasi saada, mistõttu tuleks nii kuriteoteates

kui ka tsiviilhagides märgitut tõlgendada S-i vastava

tahteavaldusena. Seetõttu

pole alust jätta tsiviilhagi menetlusse võtmata. Juhul, kui Riigikohus hakkaks

hindama S-i

tsiviilhagi õiguslikku perspektiivi, võetaks S-ilt ära

edasikaebeõigus ja lahendi kohtuliku kontrolli võimalus.

Määruskaebuses ei

kajastata tsiviilhagi sisu adekvaatselt.

25. Eestis

puudub piisav regulatsioon kannatanu õiguste efektiivseks kaitseks

kriminaalmenetluses. See on toonud kaasa

kannatanu põhiõiguste pideva ning

intensiivse rikkumise käesolevas asjas. Menetlejad kipuvad eelistama

kohtualuste

põhiõigusi kannatanu õigustele. Uurimisasutus ja kohus ei ole

vaatamata S-i korduvatele taotlustele tõkestanud

korteriomandite

edasivõõrandamist kolmandatele isikutele. Kohtueelses menetluses on hoidutud

uurimast R-i rolli

kuriteo toimepanemisel ja seoseid P.S-iga. Praeguseks

hetkeks on kuuest korteriomandist võõrandatud neli.

Korteriomandite

võõrandamisega on R pannud toime KarS § 202 järgi kvalifitseeritava

kuriteo.

Teised

määruskaebemenetluse pooled

26. P.S-i

kaitsja ega prokuratuur määruskaebusele ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

27. Riigikohus

põhjendab esmalt määruskaebuse läbi vaatamata jätmist (I). Määruse II osas

käsitleb kolleegium obiter

dictum'i korras kõigepealt seda, millest

lähtudes hinnata, kas kannatanu tsiviilhagis esitatud nõude aluseks olevad

faktilised asjaolud kattuvad menetletava kuriteo tehioludega piisavalt olulises

osas, et tsiviilhagi kriminaalmenetluses

läbi vaadata (A). Seejärel osutab

kolleegium TsMS § 371 lg 2 ja § 423 lg 2 kohaldamise

võimalusele

kriminaalmenetluses (B) ja peatub materiaalõiguslikel küsimustel,

mis puudutavad eeskätt seda, millised õiguslikud

tagajärjed on sellel, kui

esindaja teeb esindatava nimel tehingu, rikkudes seejuures esindamise aluseks

olevast

õigussuhtest tulenevaid kohustusi (C). Lõpuks lahendab Riigikohus

määruskaebemenetluse kulude hüvitamise

taotlused (III).

I

28. Menetlusväline

isik R vaidlustab ringkonnakohtu määrust, millega tühistati KrMS § 2631

lg-s 1 ette nähtud korras

tehtud maakohtu otsustus jätta osa kannatanu S-i

tsiviilhagis esitatud nõuetest läbi vaatamata (menetlusse võtmata) ja

R

tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamata. Ringkonnakohus saatis läbi

vaatamata jäetud nõuded uueks

menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule,

ühtlasi kohustati maakohut uuesti lahendama küsimust, kas

tunnistada R

tsiviilkostjaks.

29. KrMS § 384

lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise

õigus KrMS § 344 lg-s 3

loetletud isikutel, samuti

menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud

tema õigusi

või seaduslikke huve. Riigikohus ei nõustu kannatanu arvamusega, et

ringkonnakohtu vaidlustatud määrus ei piira

KrMS § 384 lg 2

mõttes R-i õigusi või seaduslikke huve. Kõnealune määrus on (R-i poolt

vaidlustatud osas) tehtud

küsimuses, kas käesolevas menetluses on võimalik

otsustada R-i subjektiivsete õiguste üle (lahendada tema vastu

esitatud

tsiviilõiguslik nõue) ja kas R tuleb menetlusse kaasata. Selle määruse

tagajärjel võib edaspidi muutuda R-i

menetluslik staatus ja tal võivad tekkida

KrMS §-s 40 sätestatud õigused ning kohustused. Seega on KrMS § 384

lg-

st 2 tulenevad tingimused määruskaebuse esitamiseks R-i puhul täidetud.

30. Samas

leiab kolleegium, et ringkonnakohtu määruse vaidlustamise välistab KrMS § 385

p 17, mille kohaselt ei saa

määruskaebust esitada tsiviilhagi või avalik-õigusliku

nõudeavalduse menetlusse võtmise ja selles puuduste

kõrvaldamiseks tähtaja

andmise määruse peale. Tsiviilhagi menetlusse võtmise määrusega osutatud sätte

tähenduses

tuleb võrdsustada ka tsiviilhagi menetlusse võtmata jätmise (läbi

vaatamata jätmise) määruse tühistamise määrus,

mille ringkonnakohus käesolevas

asjas tegi.

31. KrMS § 385

p 17 kohaselt on KrMS § 2631 lg 1 esimeses

lauses nimetatud määrustest määruskaebe korras

vaidlustatav ainult tsiviilhagi

või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata

jätmise) määrus. See on põhjendatav asjaoluga, et selline määrus välistab

tsiviilhagi või nõudeavalduse edasise

menetlemise kriminaalasja raames ja on

seega tsiviilhagi või nõudeavalduse kohta kriminaalmenetluses tehtav

lõpplahend. Tsiviilhagi (selles esitatud nõude) menetlusse võtmist, samuti

sellega kaasnevat otsustust nõude

adressaadi kriminaalmenetlusse kaasamise

kohta KrMS § 385 p 17 määruskaebe korras vaidlustada ei

võimalda, sest

sellise määrusega ei otsustata lõplikult tsiviilhagi saatust.

Kohtu võimalik viga, mis seisneb selles, et tsiviilhagi

võetakse ekslikult

menetlusse, on kõrvaldatav järgneva kohtumenetluse käigus (TsMS § 423)

või ka apellatsiooni-

või kassatsioonimenetluses (KrMS § 383

lg 2). Tsiviilhagi menetlusse võtmise eraldi vaidlustamine määruskaebe

korras koormaks ja pikendaks kriminaalmenetlust ebamõistlikult. Ka

tsiviilkohtumenetluses on võimalik vaidlustada

hagiavalduse menetlusse

võtmisest keeldumise määrust (TsMS § 372 lg 5), kuid avalduse menetlusse

võtmise

määruse peale ei ole üldjuhul eraldi kaebeõigust seaduses ette nähtud

(Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. märtsi 2017. a

määrus

asjas nr 3-2-1-164-16, p 13).

32. Sarnaselt

tsiviilhagi menetlusse võtmise määruse ja hagis puuduste kõrvaldamiseks tähtaja

andmise määrusega ei

lõpeta ka määrus, millega tühistatakse tsiviilhagi läbi

vaatamata jätmine, tsiviilhagi menetlemist. Seejuures on

tsiviilhagi läbi

vaatamata jätmise määruse tühistamisel lahendatavate küsimuste ring sisuliselt

hõlmatud küsimustest,

mis tuleb lahendada tsiviilhagi menetlusse võtmiseks.

Olukorras, kus kohtu otsustus tsiviilhagi menetlusse võtta pole

KrMS § 385

p 17 kohaselt määruskaebe korras vaidlustatav, ei oleks viidatud sätte

mõttega kooskõlas, kui

määruskaebuse saaks esitada sellise määruse peale,

millega tühistatakse tsiviilhagi läbi vaatamata (menetlusse

võtmata) jätmise

määrus.

33. Siinkohal

märgib kolleegium sedagi, et ei saa pidada õigeks, kui ringkonnakohus piirdub

tsiviilhagi läbi vaatamata

jätmise määrust tühistades etteheitega, et maakohus

pole hagi läbi vaatamata jätmise aluse olemasolu piisavalt

põhistanud.

Ringkonnakohtul tuleb vähemalt üldjuhul kujundada seisukoht küsimuses, kas

alus, millele tuginedes

madalama astme kohus tsiviilhagi läbi vaatamata jättis,

on olemas või mitte. Märgitu ei tähenda siiski seda, et

ringkonnakohus peaks

maakohtu määrust tühistades ise tsiviilhagi menetlusse võtma. Hagi läbi

vaatamata jätmiseks

(menetlusse võtmisest keeldumiseks) võib olla ka mõni teine

alus, mida vaidlustatud kohtumääruses pole käsitletud

(nt olukorras, kus

maakohus on jätnud tsiviilhagi menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1 p 4

alusel ja ringkonnakohus

leiab, et see säte pole asjas kohaldatav, ei saa

välistada, et tsiviilhagi läbivaatamist takistab hoopis nt TsMS § 371

lg 1

p-s 5 või 10 sätestatu).

34. Kokkuvõttes

asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et KrMS § 385

p 17 kohaselt ei saa määruskaebust

esitada sellise määruse peale, millega

tühistatakse KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras

tehtud tsiviilhagi läbi

vaatamata jätmise määrus ja tsiviilhagi saadetakse

madalama astme kohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks.

Vastupidist

kinnitav Tallinna Ringkonnakohtu 3. jaanuari 2017. a

määruse vaidlustamisviide on ekslik.

35. Eeltoodud

põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 350 lg 2

p-st 2, § 383 lg-st 1 ja § 385 p-st 17, jätab

Riigikohtu kriminaalkolleegium R-i määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu 3. jaanuari 2017. a määruse peale

edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata.

II

36. Pidades

silmas KrMS § 390 lg 5 kolmandast lausest tulenevat Riigikohtu

ülesannet tagada seaduse ühetaoline

kohaldamine, selgitab kolleegium hoolimata

määruskaebuse läbi vaatamata jätmisest obiter dictum'i korras järgmist.

(A)

37. Enne 1. jaanuari 2017

kehtinud kriminaalmenetlusõigust tõlgendades on kohtupraktikas leitud, et

kriminaalmenetluses on lubatav vaid selline tsiviilhagi, milles esitataval

kannatanu nõudel süüdistatava või

tsiviilkostja vastu on piisav seos

kriminaalmenetluse esemega. Esmalt on osutatud seose olemasoluks nõutav

tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi vahetu seos süüdistuses

kirjeldatud teoga. See tähendab, et

kriminaalmenetluses on võimalik esitada

üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad

olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Teiseks peab

kannatanu nõue selleks, et seda saaks

maksma panna kriminaalmenetluses, olema

vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra

taastamisele või heastamisele. Kolmandaks sai enne 1. jaanuari 2017 kriminaalmenetluslikus

tsiviilhagis esitada

üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt

oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-13-14,

p-d 20–23 ja tsiviilkolleegiumi

4. juuli 2016. a otsus

asjas nr 3-2-1-7-16, p 17)

38. Alates 1. jaanuarist 2017

esitatud tsiviilhagide kriminaalmenetlusliku lubatavuse eeldused sätestab sel kuupäeval

kehtima hakanud KrMS § 381 lg 1. Tsiviilhagi, milles

esitatud nõue ei vasta osutatud normis sätestatud tingimustele,

jäetakse KrMS § 2962

lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Kui kõnealune läbi vaatamata jätmise

alus ilmneb

eelmenetluses, tuleb kohtul jätta tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 2631

lg-s 1 ette nähtud korras.

39. KrMS § 381

lg 1 kohaselt on kannatanul õigus esitada kahtlustatava, süüdistatava või

tsiviilkostja vastu tsiviilhagi,

mille kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses.

Kannatanu võib tsiviilhagis esitada nõude, kui: 1) nõude eesmärk on

kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra

taastamine või heastamine, kui selle nõude

aluseks olevad faktilised asjaolud

kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet

oleks

võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses või kui 2) tegemist

on kahjuhüvitisnõudega avaliku võimu kandja

vastu, mida oleks võimalik esitada

halduskohtumenetluses.

40. Seega

seisneb KrMS § 381 lg-s 1 sätestatu põhiline erinevus

võrreldes varem kehtinud õigusega selles, et tsiviilhagi

esemeks võivad olla ka

teatud avalik-õiguslikud nõuded, mida tsiviilkohtumenetluses esitada ei saa.

KrMS § 381 lg 1

kehtestanud seaduse (RT I,

06.01.2016, 5) eelnõu (80 SE – Riigikogu XIII koosseis) seletuskirjast nähtub,

et

reguleerides küsimust, milliseid kannatanu varalisi nõudeid on võimalik

kriminaalmenetluses maksma panna, lähtus

seadusandja senises kohtupraktikas

omaks võetud otsustuskriteeriumidest. Seega on kõnealust küsimust käsitlev

varasem kohtupraktika jätkuvalt arvestatav ka KrMS § 381

lg 1 sisustamisel.

41. See,

millal saab kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude ja menetletava kuriteo

tehiolude kattuvat osa pidada

piisavalt oluliseks, lugemaks tsiviilhagi

kriminaalmenetluses lubatavaks, on kohtupraktika kohaselt fakti küsimus.

Nõutav

ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult

hõlmatud süüdistuse alusfaktidest.

Kuna süüdistatava karistusõigusliku

vastutuse ja tema vastu suunatud kannatanu nõude eeldused tulenevad

erinevatest

õigusnormidest, siis ei saa nende eelduste täitmiseks vajalik faktikogum

tavaliselt täielikult kokku

langeda. Seetõttu tulebki tsiviilhagi lahendamiseks

üldjuhul tuvastada täiendavalt selliseid asjaolusid, millel isiku

käitumise

karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. Teisalt ei tohi tsiviilhagi aluseks

olevate asjaolude seos

kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga olla ka liiga

väike. Kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele

tunnustele

vastavad faktilised asjaolud) peab moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti.

Muidu ei ole kahel

õigusvaidlusel piisavat ühisosa ja tsiviilnõude lahendamine

kriminaalmenetluses ei täida enam oma eesmärki ning

võib hakata ebamõistlikult

takistama karistusõiguse rakendamist. (Otsus asjas 3-1-1-13-14, p 21 ja 13. mai

2015. a

määrus asjas nr 3-1-1-41-15, p 36)

42. Lahendades

küsimust, kas tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvus süüdistuse

alusfaktidega on konkreetsel

juhul piisav, on kriminaalasja lahendaval kohtul

hindamisruum, mis mh võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas

on selline hindamisruum

siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on

süüdistuses

kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine

kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi

instituudi eesmärgiga, isegi

kui see suurendab mõnevõrra menetluse mahtu. Siinkohal tuleb arvestada, et kui

kriminaalasja

arutamist ebamõistlikult edasi lükkamata ei ole võimalik tagada tsiviilhagi või

avalik-õigusliku

nõudeavalduse lahendamist, võib alates 1. jaanuarist 2017

kohus kuni kohtuotsuse tegemiseni määrata, et tsiviilhagi

või nõudeavaldus

lahendatakse osaliselt või tervikuna eraldi otsusega. Sellisel juhul jätkab

kohus samas või kohtu

esimehe otsusel teises kohtukoosseisus pärast

süüdimõistva osaotsuse jõustumist tsiviilhagi või avalik-õigusliku

nõudeavalduse menetlemist. (KrMS § 310 lg-d 3–4) Osutatud

regulatsioonil puuduks mõte, kui kannatanu saaks

kriminaalmenetluses esitada

üksnes sellise tsiviilhagi, mille aluseks olevate süüdistusväliste faktide maht

ja nende

tuvastamise keerukus on väikene. Samas võimaldab osaotsuse tegemine vältida

süüküsimuse lahendamise venimist

mahuka või keeruka tsiviilhagi menetluse

tõttu. Lisaks eelmärgitule on KrMS §-s 2961 ette nähtud

eraldi kord,

esitamaks tsiviilhagi lahendamiseks selliseid tõendeid, mis ei ole

olulised süüküsimuse lahendamiseks.

43. Senises

kohtupraktikas on peetud lubatavaks tsiviilhagisid, mille lahendamine võib

vähemalt osal juhtudest eeldada

küllaltki suures ulatuses süüküsimuse

seisukohalt tähtsusetute asjaolude tuvastamist ja sellest tingituna võrdlemisi

mahukat tõendite uurimist. Näiteks saab tsiviilhagis nõuda kahju hüvitamist ka

siis, kui kahju tekitamine ei ole

menetletava kuriteo koosseisuline tunnus

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. mai 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-23-14,

p 25). Samuti võib tsiviilhagis esitatava nõude

suurus ületada kuriteo ulatust või koosseisulist kahju, näiteks kui

varguses

kannatanul asja kaotsiminekust tekkinud kahjuhüvitusnõue ületab varguse ulatust

ehk varastatu väärtust teo

toimepanemise ajal (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12,

p 14). Kelmuses

kannatanu võib nõuda tsiviilhagis lisaks temalt välja

petetud vara väärtuse hüvitamisele ka näiteks saamatajäänud

tulu või tehingu

täitmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamist (Riigikohtu erikogu

22. veebruari 2013. a otsus asjas

nr 3-1-1-106-12, p-d 56

ja 71 ning otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p 19). Kahju hüvitamist

saab nõuda ka juhul, kui

kriminaalmenetluse esemeks on isikuvastane kuritegu,

mille koosseisulistel tunnustel puudub varaline mõõde

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2013. a otsus asjas

nr 3‑1‑1-31-13). Tsiviilhagis saab teatud juhtudel

esitada ka

sellise nõude, mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve

kahjustamisest. Näiteks võib

KarS § 422 järgi toimuvas

kriminaalmenetluses isik, kes sai mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete

rikkumise

tagajärjel raske tervisekahjustuse, nõuda liiklusnõuete rikkumise

tõttu tekkinud varakahju (nt hävinud

mootorsõiduki) hüvitamist (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10,

p 22).

Samuti on kohtupraktikas korduvalt osutatud vajadusele teha tsiviilhagis

esitatud kahju hüvitamise nõude

lahendamiseks kindlaks mh asjaolu, milline on

kannatanul süüdistatava teo tõttu kolmanda isiku vastu (nt alusetu

rikastumise

sätete alusel) tekkinud nõude väärtus. Selle tuvastamine eeldab omakorda mh kolmanda

isiku

maksevõime hindamist (erikogu otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 57;

kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2011. a otsus asjas

nr 3‑1-1-41-11,

p-d 17.3–17.4 ja 30. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-101-09,

p 10). Tegemist on asjaoludega,

mis vähemalt tavaliselt süüküsimuse

lahendamist ei mõjuta. Ka kriminaalasjades nr 3-1-1-42-15 ja 3-1-1-64-15

osutas Riigikohus vajadusele tuvastada tsiviilhagide lahendamiseks mitmeid

asjaolusid, millel menetletava

omastamissüüdistuse seisukohalt tähtsust ei

olnud, näiteks, milline olnuks ühe või teise liisinguandjalt omastatud

ehitusmasina

puhul jääkväärtuse ja liisinguandja kulude hüvitamise nõude vahe selle aja

seisuga, mil liisinguese

oleks selle olemasolu korral liisinguandjale

tagastatud (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2015. a

otsus asjas nr 3-1-1-42-15, p-d 97–100 ja 25. juuni 2015. a

otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p-d 58–60).

44. Osutatud

kohtupraktikast järeldub, et tsiviilhagi ja süüdistuse olulise ühisosa nõuet ei

tule tõlgendada kitsalt, vaid

selliselt, et kriminaalmenetluses ei saa läbi

vaadata tsiviilhagi, mille alus on süüdistuse teokirjeldusest kvalitatiivselt

erinev. Näiteks on kohtupraktikas peetud lubamatuks tsiviilhagi, mille

lahendamiseks tulnuks tuvastada, kas

kannatanult kelmusega välja petetud esemed

moodustasid TsÜS § 661 tähenduses ettevõtte ja milline oli

selle

ettevõtte väärtus (otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p-d 26–27).

45. Olukorras,

kus menetletava kuriteo tehiolud hõlmavad sellise tehingu tegemist, mille

tulemusena kantakse kannatanu

asemel kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse

isik, kes ei ole kriminaalasjas süüdistatav, on kuriteo-eelse

hüveolukorra

taastamine võimalik üksnes nimetatud isiku vastu esitatava alusetust

rikastumisest tuleneva

kinnisomandi tagastamise (TsÜS § 84 lg 1,

VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1 ls 1 ja § 1034 lg 3)

nõude või

kinnistusraamatu kande parandamise nõude (AÕS § 65 lg 1)

abil (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

14. aprilli 2010. a

otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p-d 24–35). See, millises ulatuses saab

kannatanu nõuda süüdistatavalt

omandi kaotusest tingitud kahju hüvitamist

(hüveolukorra rikkumise heastamist), oleneb aga omakorda muu hulgas

asjaolust,

kas kannatanul on võimalik nõuda kinnistusraamatusse omanikuna kantud isikult

kinnisomandi tagastamist

või kinnistusraamatu kande parandamist. Nimelt on

Riigikohtu väljakujunenud praktikas asutud seisukohale, et kui

isikul on või oli

kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult

tagasi rikkumise tõttu

tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle

antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude

puhul

arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille

võrra hageja tagasinõudeõiguse

väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem.

(Vt nt otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 57.) Seega kõnealusel juhul

saaks kohus lahendada kannatanu kahjuhüvitusnõude süüdistatava vastu üldjuhul

alles pärast seda, kui on selge, kas

kannatanul on alusetu rikastumise sätetest

tulenev kinnistusomandi tagastamise või AÕS § 65 lg-st 1 tulenev

kinnistusraamatu kande parandamise nõue kinnisasja kinnistusraamatujärgse

omaniku vastu. Järelikult selleks, et

kriminaalmenetluse raames oleks üldse

võimalik saavutada kuriteoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või

heastamine,

peab

kriminaalasja

lahendav

kohus

olema

pädev

läbi

vaatama

kannatanu

tsiviilhagi

kinnistusraamatujärgse omaniku (kui tsiviilkostja) vastu

ka juhul, kui viimane ei ole süüdistatav.

46. Eelmises

punktis nimetatud tsiviilhagis kinnistusraamatujärgse omaniku vastu saab

kannatanu olenevalt juhtumi

asjaoludest tugineda kas üksnes võlaõigusliku

kohustustehingu kehtetusele, nõudes sel juhul kinnisasja omandi

tagastamist

alusetu rikastumise sätete alusel, või lisaks ka asjaõigusliku kokkuleppe

kehtetusele, nõudes esmajoones

nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks

AÕS § 65 lg 1 alusel (vt lähemalt otsus asjas nr 3-1-1-3-10,

p-

d 25–34). Selleks peab kannatanul olema võimalik tugineda tema ja

vaidlusaluse kinnisasja kinnistusraamatujärgse

omaniku vahel sõlmitud

võlaõigusliku või siis lisaks ka asjaõigusliku tehingu tühisusele või

tühistamisele ja selle

eeldustele, ehkki süüdistuse seisukohalt kõnealustel

asjaoludel tavaliselt tähendust ei ole. Kolleegium on varemgi

leidnud, et kinnisomandi

tagastamist või kinnistusraamatu kande parandamist ja nendega seotud nõudeid

saab esitada

ka tsiviilhagiga kriminaalmenetluses (vt

otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 24).

47. Ühtlasi

märgib kolleegium, et uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab tsiviilkostjana

menetlusse kaasama iga

isiku, keda ei kahtlustata ega süüdistata kuriteos,

millega seoses tsiviilhagi on esitatud, kuid kelle vastu on kannatanu

esitanud

kriminaalmenetluses lubatava nõude (eeskätt KrMS § 381

lg 1), kui see nõue vastab lisaks ka KrMS § 39

lg 1

p 1 või 2 tingimustele (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-13-14,

p 29). Tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik

tsiviilkostjana

menetlusse

pärast

seda,

kui

selle

isiku

vastu

on

esitatud

tsiviilhagi

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. veebruari 2014. a

määrus asjas nr 3-1-1-1-14, p 19).

(B)

48. Selleks,

et tsiviilhagi oleks võimalik kriminaalmenetluses läbi vaadata, ei piisa

esitatud nõude vastavusest

KrMS § 381 lg-st 1

tulenevatele tingimustele. Muu hulgas tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 2962

lg 1 p 5 kohaselt läbi

vaatamata juhul, kui selleks esineb sama lõike

punktides 1–4 nimetamata "muu seaduses sätestatud alus".

Osutatud

sättes peetakse eeskätt silmas tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette

nähtud hagi menetlusse võtmisest keeldumise

(TsMS § 371 lg 1) ja

läbi vaatamata jätmise (TsMS § 423 lg 1) aluseid, mis on

kriminaalmenetluse isepärast

tulenevate

eranditega

kohaldatavad

ka

kriminaalmenetluses

(vt

ka

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-47-07,

p 37 ja 2. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-

73-09,

p 13). Seejuures tuleb KrMS § 2631 lg 1 korras

tsiviilhagi läbi vaatamata jättes juhinduda TsMS §-st 371, juba

menetlusse

võetud tsiviilhagi läbi vaatamata jättes aga TsMS §-st 423 (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-13-14,

p 30).

49. Kriminaalmenetluses

on kohaldatavad ka TsMS § 371 lg-s 2 ja § 423 lg-s 2

sätestatud alused õiguslikult

perspektiivitu tsiviilhagi menetlusse võtmisest

keeldumiseks või läbi vaatamata jätmiseks (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2009. a

otsus asjas nr 3-1-1-87-09, p 13 jj ning erikogu otsus asjas

nr 3-1-1-106-

12, p 61).

50. Riigikohtu

tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui kohtu hinnangul ei ole hagiga hageja

taotletavat eesmärki võimalik

saavutada, kuna nõue ei tulene seadusest, siis

tuleks kohtul eelkõige jätta hagiavaldus menetlusse võtmata või see

hiljem läbi

vaatamata (TsMS § 371 lg 2 p 2, § 423 lg 2

p 2). Samas on eelviidatud sätete alusel hagi menetlusse

võtmisest

keeldumine

või

hagi

läbi

vaatamata

jätmine

kohtu

õigus,

mitte

kohustus.

(Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 12. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-94-16,

p 16) Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2

alusel

menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja

kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib

keelduda üksnes juhul, kui

hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi

materiaalõiguslikul alusel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. märtsi 2017. a

määrus asjas nr 3-2-1-177-16, p 10).

TsMS § 371 lg 2

p 1 kohaldamisel peab kohus hageja esitatud faktiliste asjaolude õigsust

eeldades analüüsima, kas

on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi,

mis võiks anda aluse hagi rahuldamiseks (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 11. detsembri

2013. a määrus asjas nr 3‑2-1-139-13, p 14). TsMS § 371

lg 2 p-de 1 ja 2 alusel asja

menetlusse võtmise üle otsustamisel

ei saa kohtud hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb

hagiavalduses esitatust (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 2017. a

määrus asjas nr 3-2-1-146-16, p 9).

51. Samas

on Riigikohus märkinud sedagi, et kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki

süüdistusest hõlmamata faktilisi

asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise

seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei

tähenda, et kohus

saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1

alusel läbi vaatamata või rahuldamata.

Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka

kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329

lg-st 3, § 351 lg-st 2

ja § 392 lg 1 p‑dest 1–4

tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele,

missuguseid

asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide

saavutamiseks tõendama ja milline on nende

asjaolude tõendamise koormus. (Erikogu otsus

asjas nr 3-1-1-106-12, p 60 ja kriminaalkolleegiumi otsus asjas

nr 3-

1-1-64-15, p 61)

(C)

52. Kui

tehingu ühe poole esindaja teeb esindatava nimel tehingu, mis on vastuolus

esindatava huvidega, rikkudes oma

sisesuhtest tulenevaid kohustusi esindatava

ees, ei too see kaasa esindaja tehtud tehingu tühisust. Küll annab esindaja

selline käitumine esindatavale õiguse tehing TsÜS § 131 lg 1

alusel tühistada, kui on täidetud osutatud sättes ette

nähtud tühistamise

materiaalsed eeldused, puuduvad paragrahvi teises lõikes nimetatud välistused

ja tühistamisel

järgitakse TsÜS § 131 lg-s 3 fikseeritud

tähtaegu. TsÜS § 131 kohaldub ka olukorras, kus äriühingu juhatuse

liige

teeb

tehingu,

millega

ta

rikub

oma

sisesuhtest

tulenevaid

kohustusi

(Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 14. oktoobri 2015. a määrus

asjas nr 3-2-1-110-15, p-d 10–13).

53. TsÜS § 98

lg 1 esimese lause kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega

teisele poolele. Seaduses ei

ole sätestatud sellele avaldusele vorminõuet

(Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. novembri 2009. a otsus asjas

nr 3-2-1-

108-09, p 9). Tühistamisavaldus tuleb esitada seaduses sätestatud

tähtaja jooksul, selle möödumisel tühistamisõigus

lõpeb. Lepingu tühistamise

avaldus on võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see

avaldus

sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru

saada hageja soovist tehing tühistada (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 13. veebruari

2008. a otsus asjas nr 3-2-1-140-07, p 35). Hagiavalduse saab

lugeda

tühistamisavalduseks alates hetkest, mil see jõudis kostjani (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 29. märtsi 2004. a otsus

asjas nr 3-2-1-41-04,

p 22).

54. Riigikohus

on korduvalt toonitanud, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise

koosseisud (eelkõige

TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86

suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla

paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama

kehtib esindaja kohustuste rikkumise

tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131

vahekorra kohta §-ga 86. (Vt otsus asjas nr 3-2-1-140-07, p 32 koos

seal toodud viidetega.) Lisaks ei saa tehing olla TsÜS § 86 järgi

heade kommete vastane ainuüksi põhjusel, et ese on

müüdud liiga odavalt või

ostetud liiga kallilt (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. veebruari 2012. a

otsus asjas nr 3-2-1-

163-11, p 31).

55. Juhatuse

liikme poolt osaühingu nimel osanike või nõukogu nõusolekuta tehtud tehing võib

siiski olla huvide

konflikti tõttu tühine ÄS § 181 lg 3 alusel,

kui selle tehingu teiseks pooleks on juhatuse liige ise või mõni temaga

suurel

määral sarnaste majanduslike huvidega isik (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

26. aprilli 2017. a otsus asjas

nr 3-2-1-26-17, p-d 10–11).

See ei kehti ÄS § 181 lg 3 teise lause kohaselt tehingu suhtes,

mis tehakse osaühingu

igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna

alusel.

56. Sõltumata

eeltoodust juhib kolleegium tähelepanu sellelegi, et ettevõtte (TsÜS § 661)

üleandmise korral vastutab

kohustuste eest, mis on tekkinud enne ettevõtte

üleminekut ja mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või

mis muutuvad

sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, võlausaldajate ees

solidaarselt üleandjaga ka

omandaja (VÕS § 183 lg 1).

III

57. S-i

esindajad esitasid Riigikohtule taotluse mõista R-ilt KrMS § 187 lg 2

alusel S-i kasuks välja 2036 eurot 70 senti

käesolevas määruskaebemenetluses

tekkinud kulu katteks. Taotluse kohaselt moodustub see summa kannatanu poolt

vandeadvokaat Kaido Uduste osutatud õigusabiteenuse eest makstud 1156 eurot

70 sendist ja vandeadvokaadi abi

Lembit Tedderi osutatud õigusabiteenuse

eest makstud 880 eurost. Õigusteenus, mille eest kannatanu esindajatele

tasus, hõlmab

taotluse kohaselt R-i määruskaebuse juriidilist analüüsi, määruskaebuse vastuse

koostamist, samuti

selle viimistlemist ja täiendamist ning advokaatide

omavahelisi telefonikõnelusi.

58. Kolleegium

leiab, et eelmises punktis osutatud taotlus tuleb rahuldada osaliselt. KrMS § 187

lg 2 esimene lause

sätestab, et kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad

menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on

esitatud. Kuna

Riigikohus jätab R-i määruskaebuse läbi vaatamata, jäävad R-i kanda ka

käesoleva

määruskaebemenetluse kulud.

59. KrMS § 175

lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud esindajale

makstud mõistliku suurusega tasu.

Mõistlikku suurust ületavat esindajatasu

menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja

otsustada ka selle hüvitamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni

2016. a määrus asjas nr 3-1-1-38-16, p 74).

Ühtlasi sätestab KrMS § 175

lg 2, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse

menetluskulude

hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale

või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku

suurusega tasu. Osutatud sätte

mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele

kaitsjale

makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see,

mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või

esindajale sama ülesande

täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni

2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 23).

60. Kolleegium

leiab, et kannatanu esindajate taotluses märgitud õigusteenuse tasu suurus ei

vasta käesoleva

määruskaebemenetluse mahule ja keerukusele ning S-i vastuse juriidilise

argumentatsiooni tasemele. Sellele

põhjusele, miks Riigikohus jättis R-i

määruskaebuse läbi vaatamata, S-i vastuses ei tugineta. Arvestatava osa S-i

vastusest moodustab kriitika määruskaebuse selle väite kohta, et tsiviilhagi on

õiguslikult perspektiivitu. Seejuures

tugineb kannatanu eeskätt TsÜS §-le 86, pööramata

samas tähelepanu osutatud sätte kohaldamist puudutavale

kohtupraktikale. Lisaks

on S-i vastuses olulisel kohal käesoleva vaidluse seisukohalt asjakohatud

väited, nagu see, et

prokuratuur on jätnud ekslikult R-ile süüdistuse esitamata,

ja üldsõnalised etteheited, nagu see, et "menetlejad ning

kohus kipuvad

eelistama kohtualuste põhiõigusi kannatanu omale, mis on aga ülekohtune ja

vastuolus põhiõiguste

kaitse põhimõtetega". Lisaks ei nähtu menetluskulude

nimekirjast, et kummalegi esindajale oleks makstud tasu selge

tööjaotuse alusel

erinevate ülesannete täitmise eest. Seetõttu puudub alus asuda seisukohale, et praegusel

juhul on

kannatanu poolt kahele esindajale makstud tasu hüvitamine kooskõlas

KrMS § 175 lg-ga 2. R, kelle määruskaebuse

mahtu ega õigusliku

argumentatsiooni põhjalikkust ei saa pidada S-i vastuse omast väiksemaks, taotleb

kaebuse

koostamiseks tellitud õigusteenuse hüvitamist summas 581

eurot 22 senti ehk umbes 3,5 korda väiksemas ulatuses.

Eelnevat

arvestades loeb kolleegium S-i poolt Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses

valitud esindajatele

makstud tasu mõistlikuks suuruseks – ja seega ka kannatanul

tekkinud määruskaebemenetluse kuluks – 700 eurot.

See summa tuleb KrMS § 187

lg 2 esimese lause alusel R-ilt S-i kasuks välja mõista.

61. R-i

taotlus hüvitada talle määruskaebemenetluses valitud esindajale õigusteenuse

eest makstud 581 eurot 22 senti

jääb rahuldamata, kuna KrMS § 187 lg 2

esimese lause kohaselt peab selle menetluskulu kandma R kui isik, kelle

huvides

esitatud määruskaebust ei rahuldatud.

Saale Laos, Henn Jõks, Paavo Randma

(allkirjastatud

digitaalselt)